RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 30. juuni 2013

Pühapäevased pildid

Jaa, eurovanglates on kurjategijatele tagatud hea elu. Ei pea töötama, et endale elatist teenida ja vangide töölesundimine on keelatud, sest see oleks juba sunnitöö ja seega inimõiguste vastane. Riik meie rahaga peab neid ülal ja tagab väärika elu sellisel tasemel, mida vabaduses viibivad vaesemad inimesed ei näe.
M.I.

Read more...

Riigireetmine Vol. 2 - Tartu Rahu visatakse prügikasti




Meenutagem, et okupatsiooni tingimustel ja ärevatel aegadel, 1990. a viis Kaitseliit läbi õppuse "Riigipiir 90", mille käigus taastati Venemaa poolt okupeeritud aladel Pihkvas Eesti Wabariigi riigipiiripostid ja tõkkepuud. Aga nüüd, NATO vihmavarju all ja EL-is, on Eestist kadunud igasugune mehemeel. Kaitseliit häbeneb oma tollast tegu ja arvab oma ridadest välja rahvuslasi-patrioote. Riigis aga on parteid muutunud maffiaperekondadeks, võimul on välismaa ees lõmitajad ja oma rahva põlgajad, eestlane lahkub riigist ega soovi siin elada. Kas nii peabki olema?   
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/06/riigireetmine-vol-2-tartu-rahu.html#more




Read more...

KOMMENTAAR | Olukorrast riigis ja eestlaste ajudes


Kivisildnik

 Olukord on halb, lootusetult halb. Ajutegevuse ilmingud on ilmselgelt dementsed. Ma ei räägi seekord keerulistest asjadest, nagu kultuuri sihiteadlik hävitamine, iseseisvuse kuritahtlik loovutamine või totaalne loomastumine. See on ajusid arvestades ilmselge ülerinna tõste.
Teeme lihtsalt, konkreetsete näidetega ja olmelistel teemadel. Ajakirjanduse põhjal. Viimane lause, mida ma meie lehtedest lugesin ja pärast mida ma loen ainult klassikat, kõlas umbes nii: nüüd, kus üks roojane partei käitus alatult pensionäride häältega, on demokraatia hädaohus ja võimu legitiimsus küsimärgi all.

Mis demokraatia?

Millised haiged ajud sellist solki välja ajavad? Kui pensionärid oma väljaheidetes elavalt mädanevad, siis ei ole demokraatial midagi viga ja võim on legitiimne nagu vana mees, nii jah? Kas teie haugimälud ikka mäletavad Hvostovi ämma ja lugusid teistest vanuritest, keda sisuliselt piinatakse ja tapetakse? Kusjuures tegu pole kurjategijate ega asotsiaalidega ning elavmäda saab ametlikult kehtestatud pensioni, millest ei jätku mitte ainult inimväärseks eluks, vaid ei jätku eluks, lihtsalt eluks ei jätku.
Kui pensionäride hääled ühe roojase partei valimistel on teile tähtsamad kui elavalt mädanevad inimesed, siis te olete kas idioodid või mölakad. Meil on kokku arvestatud 100 000 inimest, kelle pangaarved on suletud, 100 000 majanduspagulast, mitusada tuhat sündimata jäänud last, 100 000 virelevat last, 100 000 virelevat töötut, oletan, et ka virelevaid vanureid on suurusjärk 100 000.

Kus nüüd kargasid mul demokraadid ja legitiimid välja. Mis valimine, mis demokraatia, millest te üldse räägite? Pole mingit demokraatiat juba ammu, ükskõik keda valitakse roojastes parteides, kas seda tehakse loomade või inimeste häältega, see ei muuda Eesti riigis mitte midagi.
Need, keda me valime seadusi tegema, ei tee tegelikult enam ammu seadusi. See on nüüd keeruline jutt, võib vahele jätta. Seadused tulevad 85% Euroopa kontoritest ja Euroopas me midagi ei muuda, sest meid on vähe ja me oleme kas rumalad või korrumpeerunud. Siim Kallase pangaasju mäletate? Ja kui meid oleks palju nagu sakslasi ja me ei oleks korrumpeerunud tolvanid, siis ei muudaks me ikka midagi, sest asjad otsustab Euroopa Nõukogu, keda me valida ei saa.
Mis muudavad siin pensionäride hääled, kas need teevad lurjustest ausad inimesed või teevad nad eurobürokraatiast demokraatliku institutsiooni või lähevad need raugahääled kuidagi korda Bilderbergi vandenõulaste grupile ja nende kohalikele käsilastele? Ei lähe korda, ei muuda ja kogu see demokraatia jutt on lihtsalt loll ja piinlik.
Aga inimesed kirjutavad selliseid demokraatia ja legitiimsuse lugusid, inimesed loevad neid, elavad kaasa, lähevad närvi, kisendavad hüsteeriliselt, hakkavad rapsima. Pange neile pehmete seintega palat valmis või käerauad. Kolmandat varianti ei ole. Sellist lima võivad ajada ainut vaimuhaiged või kurjategijad, kummalgi neist ei ole meediasse asja.

Eesti linnadele tuli otsa?

Toon teise sama paljastava näite. Näide on televisioonist, kodanik Martin Helme rääkis TTVs sellest, et Rootsi linnad põlevad, et see on halb. Kordan – see, et Rootsi linnad põlevad, on halb, ei ole hea linnu maha põletada, ja Helme tegi järelduse, et ka Eesti linnade mahapõletamine on halb ja seda tuleks vältida. Eesti linnade mahapõletamise vältimiseks tuleb hoiduda rootslaste vigadest, eelkõige massiimmigratsioonist.
Terve mõistuse seisukohalt väga õige sõnavõtt, ainult hull püromaan võiks Helme väited kummutada. Ja mis juhtus? Meedia ujutati üle Helmet mõnitavate, solvavate ja teda iga hinna eest kriminaliseerida püüdvate kirjutistega. Inimõiguslased, humanitaarid, arvamusliidrid, poliitikud, suvalised pooletoobised jne. Nimekiri inimestest, kes arvavad, et Eesti linnad tuleb maha põletada, on pikk ja hirmuäratav.
Millest selline maniakaalne püromaania? Ma ei ole muidugi psühhiaater, aga siin tuleb tõsiselt kaaluda sundhospitaliseerimist. Ma eeldan, et kõik need Martin Helme vastu võitlevad isikud ei ole kurjategijad, see ei ole loogiline, see ei ole lihtsalt võimalik. Ma ei saa aru, miks te tahate Tartu ja Tallinna põlema panna, miks teile meeldib leegitsev Stockholm. Ei saa aru.
Mis on võõra vara elajalikus hävitamises ning keskkonna eluohtlikuks muutmises nii head, et kõik, kellele see mõte ei meeldi, tuleb kõrvuni maa sisse tampida ja halada, et küll on paha, et pole vihakõne seadust, mis võimaldaks Helmet vangi panna. Agressiivne ja vaimselt labiilne püromaania on suurim oht meie ühiskonnale, aga keegi ei sekku, ei politsei ega haigekassa. Olukord ei ole normaalne.

Seda meedias märatsevat jõuku on alust pidada organiseeritud püromaaniaks ja neid tuleks lähemalt uurida. Unustasin selgitada, püromaania on haiglane tahtmine iga hinna eest ja igale poole tuld teha, see on haigus. Paha haigus. Püromaanide mõtlemisaparaadil on üks kindel tunnus, mis aitab neid normaalsetest inimestest eristada. See tunnus on võimetus mõista teksti, funktsionaalne kirjaoskamatus, õigemini selle erivorm, mis piirdub üksikute sõnade otsimise ja meelevaldse tõlgendamisega.
Meie väga austatud püromaanid kas loevad või kuulavad Martin Helme juttu, otsivad sealt välja sõna, oli see neeger või must, ja siis hakkavad sonima rassismist ning nõuavad Helme karistamist. Kuid tuleme tagasi Helme jutu mõtte juurde, et linnade põletamine on paha ja sellest tuleb hoiduda. Teksti ei saa mõista sõna tasemel, aga kui lause ja mõtte tasemele ajutegevus ei küüni, siis on vaja ravi, haridust on juba proovitud. Tulemuseta.

Aga teeme lihtsamalt. Kui linnade mahapõletamine on hea, miks te siis oma majast või korterist ei alusta? Süüdake diivan, pange kardinad põlema, pange pintsak põlema. Teine küsimus püromaanidele miks te tahate kastaneid immigrantide kätega tulest välja tuua? Tehke ise ka midagi, Statoil on siinsamas nurga taga. Kolmandaks selgitage, milline sisuline vahe on tuletõrjujal ja Martin Helmel? Ja kui Helme vangi pannakse, kas siis on ka pritsimeestel minek. Oleks loogiline, teoreetik ees ja praktikud järel.
Kokkuvõtteks, olukord meie ajudes on katastroofiline, tehnilised võimed puuduvad, funktsionaalne kirjaoskus on null, aga vähe sellest.
Mõtlemisaparaadis on ka muid ühiskonnale palju ohtlikumaid häireid, nagu massiline püromaania ning täielik psühhopaatiline osavõtmatus elavalt mädanevate vanurite ja nälgivate laste suhtes.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/531863#.Uc7Tg4gQc2I.twitter

Read more...

laupäev, 29. juuni 2013

Politoloog Hindrek Lootuse sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Tervist, head siinolijad!

Mind paluti ka natukene täna siin rääkima ja - erinevalt paljudest eelkõnelejatest - ilmselt ei tea ega tunne mind eriti keegi. Seetõttu ma kiiresti ütlen paari sõnaga ka enda kohta. Olen õppejõud Tallinna ülikoolis, erialaks riigiteadused, ja tahaksin muidugi eraldi rõhutada, et see, mis ma siin praegu räägin, väljendab selgelt ainult minu isiklikke seisukohti. Mida arvavad mu kolleegid, ülikool laiemalt, seda ma ei tea ja meil ei ole seda ka eriti jutuks olnud.
Aga minu enda isiklik seisukoht selles küsimuses on väga selgelt samas paadis kõigi teiega, kes te siin täna olete. Ma olen seda protsessi pikalt jälginud, vaadanud seda siis nii-öelda riigiteadlase pilguga kui ka kodaniku pilguga, ja ausalt öeldes, mõlemale pilgule on seal väga palju häirivat. Ma tahaks sellest nüüd väikese kokkuvõtte teha, kuidas mina olen seda teemat mõtestanud ja kuidas sellest asjast aru saanud.
Kõigepealt ma struktureeriks selle problemaatika siis niimoodi: mis on selle asja sisuline külg ja mis on selle asja vormiline külg?

Vormilisest küljest, ma pean tunnistama, jätab väga palju soovida just see, mida siin varasemalt on rõhutatud: ei ole tegelikult rahvalt mandaati saadud selle küsimusega tegelemiseks. Hariduselt politoloogina, erialalt riigiteadlasena ma pean tunnistama, et ma olen väga suur demokraatia pooldaja. Sest demokraatia, võrreldes kõigi teiste valitsemisvormidega, on ikkagi palju parem, kuigi tal on seesama häda, mida ütles vist kunagi Churchill, et ta on kehvem kõigist olemasolevatest, välja arvatud kõik ülejäänud.
Aga paraku on demokraatia üks suurimaid puudujääke see, et kui valitsejad saavad mandaadi, siis nad unustavad rahva, valijad pärast seda, valimistevaheliseks ajaks ära, ja hakkavad tihtipeale ajama ainult mingisugust oma asja. Ja see ei ole omane ainult Eestile. See on omane ka väga paljudele teistele demokraatlikele riikidele ja need probleemid on peaaegu igal pool.
Valijad ja rahvas tulevad [poliitikuile] meelde enam-vähem pool aastat enne valimisi, ja siis, kui valimised on ära olnud, siis nad lähevad jälle meelest ära.
Asja teine külg on see, et need valitsejad, kes siis valimiste teel selle mandaadi on saanud, arvavad, et see mandaat on absoluutne, universaalne; et nad võivad teha sellega kõike, mida iganes heaks arvavad.
Nii peavad ka valitsused ja parlamendid, sealhulgas ka meie valitsus ja meie parlament, ennast pädevaks otsustama ükskõik missuguseid küsimusi.

Tõepoolest, läbi demokraatliku protseduuri on see mandaat tulnud, läbi teatava sellise valimismehhanismi, aga vaat kas nüüd mandaat on tõesti kõigega tegelemiseks, seda võib juba tõesti küsimärgi alla panna. Sest et niipalju, kui mina mäletan, vähemalt enne eelmisi üldvalimisi ei olnud see piirileping ega ka taoline asi küll väga nagu valimisteteemaks. Selle üle väga ei arutletud ja see ei olnud ka vist eriti kellelgi valimisplatvormides. Kui, siis mingisuguse väga seitsmendajärgulise küsimusena.
Praegu, mida me näeme, on see, et suhteliselt kitsas seltskond on mingi asja ära otsustanud ja viib oma tahet väga tuima järjekindlusega täide. See meenutab mulle väga - muidugi mitte läbi isiklike mälestuste, mida minuvanusel inimesel ei saa olla, aga läbi siis loetu ja kuuldu - meenutab siis vägagi seda, mis toimus aastatel 1939-1940, kus siis ka valitsejad oma parimast äratundmisest lähtudes (ma tahaks uskuda, et nad tahtsid parimat, aga ma ei ole selles muidugi ka päris kindel), kogu seda debatti arvestades langetasid just sellised otsused, nagu nad langetasid ja Eestit tabas just selline saatus, nagu tabas.
Veelkord, tahtmata võtta seisukohta [ses küsimuses], mis toimus 1940. aastal ja kas see oli õige või vale: fakt oli see, et see asi otsustati ära väga kitsas ringis ja sellele järgnesid väga saatuslikud tagajärjed. Ja see on asi, millega hästi nagu ei tahaks nõustuda.
Nüüd lähme sisulise poole juurde. Mida siis tegelikult tahetakse teha? Nii täna kui ka palju kordi varem on räägitud siis meie idaalade, selle 5,2 protsendi loovutamisest. Ja samas on ka toodud sellele vastuargumente. Näiteks on välispoliitikaekspert Kadri Liik kunagi öelnud, et meie ei loovuta ega meie ei loovutanud neid alasid Venemaale, vaid Stalin võttis meilt need jõuga juba aastal 1944. Mis on tõepoolest tõsi, aga see käib selle faktilise loobumise või loovutamise kohta. Ühesõnaga, siis ei olnud olemas Eesti Vabariiki, ei olnud mingit loovutajat. Tõepoolest, need võeti meilt jõuga, neid ei antud meile tagasi aastal 1991 ja meil ei olnud ega ole jätkuvalt jõudu neid Venemaalt tagasi võtta.

Aga see, ma tahaksin rõhutada, käib siiski ainult faktilise loovutamise kohta. Asja hoopis teine külg on juriidiline loovutamine, ja see on see, mida Eesti Vabariigi valitsus praegu hakkab tegema. Ühes oma kirjatükis, mis ilmus „Postimehe” veebiversioonis, mitte küll paberlehes, tõin ma sellise võrdluse, et see on nagu autovargaga kinkelepingu sõlmimine. Keegi varastab või pigem röövib teilt auto ja te näete, et ei ole lootust seda tagasi saada, ja siis te kutsute ta: „Lähme sinna Autoregistrikeskusse, vormistame kinkelepingu! Vormistame selle auto siis ka teie nimele, eks ole, kui te kord mult selle juba röövisite. Siis on asi ka nagu juriidiliselt korrektne.” Mis iganes võib motiveerida seda inimest, kellelt auto on röövitud, seda tegema? Ma ei kujuta ette. Võib-olla lootus, et äkki siis röövel jätab rahule, võib-olla muidu tuleb murrab äkki ka koju sisse või tuleb kogunisti elu kallale.
Ja see on ka midagi taolist, mida meil siin praegu on nüüd põhjendatud, et vot, kui me piirilepingu sõlmime, siis see tõstab meie turvalisust kuidagi siin Venemaaga suheldes. Nii ajalooline kui riigiteaduslik kogemus ütleb mulle, et ei tõsta tegelikult. Ma ei näe kusagilt ühtegi ajaloolist argumenti, mis kõneleks selle nimel, et mingisugune leping tõstaks mingit turvalisust. 1940. aastal oli leping täiesti jõus, eks ole, koos kõigi oma piiriklauslitega; see ei takistanud sovjettidel sisse marssimast, siin tegemast kõiki oma sigadusi, mida nad iganes teha tahtsid.
Ja lisaks sellele ei näe ma ka ühtegi teist argumenti [selle kohta], mida see piirileping meile annab, miks teda siis õieti vaja on. Kui see tõesti annaks meile mingisugust kasu, selgeltnähtavat kasu, või annaks isegi mingisugust nähtamatut kasu… Kui seda tõesti oleks kusagil esile toodud! Kusagil, kas või ridade vahel öeldud! Peale selle väga hägusa ja väga hoomamatu julgeolekutõstmise-argumendi, mina seda isiklikult ei näe, ausalt öeldes.

Tõepoolest, alates siin Jaapanist ja lõpetades mis iganes muude kaasustega, ja kas või Eesti kuni siiamaani on suurepäraselt saanud hakkama ilma selle piirilepinguta. Saaks ka edasi.
Kuni 2004. aastani tõepoolest argumenteeriti - ja sellel on ilmselt oma tõetera -, et NATO-sse, Euroopa Liitu pääsemine [eeldab piirilepet Venemaaga], kuidas iganes keegi sellesse suhtub. Siin kõlas täna negatiivseid noote Euroopa Liidu aadressil. Ma respekteerin täielikult neid arvamusi. Isiklikult ma suhtun Euroopa Liitu seni veel pigem positiivselt, NATO-st rääkimata. Aga tõepoolest, see argument on jäänud üheksa aasta taha. Me oleme juba NATO-s ja Euroopa Liidus. Keegi meid siit välja ei viska, kui meil piirileping puudu on jätkuvalt. Kuni need organisatsioonid ise küsivad ja…
Ma olen ühes oma varasemas, teaduslikumat laadi kirjatöös toonud ka paralleeli Küprosega, kus siis kolmandik riigist on Türgi kontrolli all. Kreeklased nimetavad seda okupatsiooniks; mis iganes see muu ka on. On seal okupatsioon või mitte, see on omaette pikk ja põhjalik teema. Küpros sai rahulikult Euroopa Liitu, ilma mingite probleemideta, ilma et oleks isegi raporteeritud mingist valmisolekust hakata sõlmima piirilepingut Türgiga. Keset Küprost kulgeva nii-öelda piiri osas ei olnud mingeid probleeme. Nii et see argument ei ole ka nagu väga tõsiseltvõetav, saati siis veel täna ja praegu.
Aga jah, et miks… Mis see meile annab või milleks see kasulik on, ma ei saa aru. Ja väga paljud teised inimesed, nii siin saalis kui mujal, ei saa aru, ja seetõttu ma ei saa kuidagi ka selle asja poolt olla.
Ma teeksin väikese kõrvalepõike sellisesse valdkonda nagu keskkonnapoliitika ja keskkonnaõigus, mida ma ka muuhulgas õpetan ülikoolis. Rahvusvahelises keskkonnaõiguses on olemas üks selline printsiip nagu ettevaatuspõhimõte. Ettevaatuspõhimõte on väga pikk, keeruline ja põhjalik, aga kui ma katsuks selle ühte lausesse kokku panna, siis seisneks ettevaatuspõhimõte selles, et kui mingi tegevus või mingi ettevõtmine sisaldab endas väga suuri potentsiaalseid riske (ma rõhutan: potentsiaalseid, mitte tõestatud!), siis tuleks seda vältida. Seda tegevust. Ja seda mitte ette võtta.

Rõhk on siin justnimelt sellel, et need riskid on potentsiaalsed, mitte spekulatiivsed, lausa mitte mingisugused, noh, täiesti absurdsed. Aga kui mingi teooria näitab, et mingid tegevused toovad kaasa näiteks kliimasoojenemise, mis omakorda võib potentsiaalselt kaasa tuua raskeid tagajärgi maailmale (üleujutusi ja mida iganes), siis tuleks neid [tegevusi] vältida.
Mina oleks nüüd väga selle poolt, et see printsiip tuleks kasutusele ka rahvusvahelises õiguses, riikide vahel ja välispoliitikas, mida ta kahjuks täna veel ei ole. Sest et, tahtmata sõna võtta küsimuses, missuguseid juriidilisi tagajärgi see meile kaasa toob (ma ei ole ise jurist ega rahvusvahelise õiguse asjatundja), ma usaldan siin eksperte, kes on viidanud sellele, et see praegune piirileping võib meie riikliku järjepidevuse põhimõttele väga tõsiseid tagajärgi kaasa tuua ja me võime sellega kukkuda ühte seltskonda Moldova ja Usbekistaniga, kes on riigid, kes tekkisid [aastal] 1991, keda enne ei olnud kunagi.
Arvestades neid potentsiaalseid riske, tuleks rakendada ka siin ettevaatuspõhimõtet ja jätta taolised lepingud pigem sõlmimata. Isegi juhul, kui võib-olla see risk ei ole sajaprotsendiliselt tõestatud, aga ta on olemas.
Keskkonna puhul kasutatakse seda põhimõtet ka siis, kui potentsiaalsed riskid ületavad võimalikke kindlaid tulusid. Antud juhul ma ei näe neid kindlaid tulusid, nagu ma juba ütlesin. Ma ei näe neid mitte kusagil. Ma ei oska öelda ja paljud teised inimesed ei oska öelda, mis need tulud siis on, mida see leping meile praegu annab.
NATO-s, Euroopa Liidus oleme. Muu rahvusvaheline positsioon on ka kindel. Venemaa ei ole meid ründamas hetkel, vähemalt sõjaliselt ei ühel ega teisel juhul. Ka mitte siis, kui me jätame selle lepingu sõlmimata. Ei oska öelda, kus need tulud on, mida see meile annab. Küll aga tõepoolest, jah, on need riskid juriidiliselt olemas.
Tõepoolest, ma olen realist, nagu ma usun, ka teie siin täna saalis olete realistid, et need alad, territooriumid ei tule meile tagasi ka siis, kui see leping sõlmimata jääb. Ei täna, ei homme, ei ülehomme. See on reaalsus, millega me peame leppima ja nüüd sõltumata sellest, mida keegi emotsionaalselt oma hinges tunneb, see ei tähenda seda, et me need alad tagasi saame.

Aga me jääme juriidiliselt oma seisukohale. Me jääme selle nii-öelda oma riigi sünnitunnistuse juurde ja me saame sellelt positsioonilt palju kindlamalt tulevikus tegutseda. Kes teab, mis Venemaast saab, eks ole? Võib-olla kunagi ajame asju hoopis suhteliselt demokraatliku Novgorodi- või Pihkvamaaga, kellega on palju lihtsam läbi rääkida? Võib-olla äkki suur Venemaa impeerium laguneb hoopis ära? No võib-olla läheb hullemaks. Mine tea, kõik on võimalik. Aga isegi, kui Venemaa veel tugevamaks ja imperialistlikumaks läheb, ka siis ei näe ma, et see leping meid väga palju päästaks sellisel juhul. Siis peab ikkagi midagi muud olema, mis päästab.
Vaat sellised mõtted siis.
Tahaks ka natuke konstruktiivselt mõtteid mõlgutada. Mis teha? Kas meie võimuses ka midagi teha on?
Ma ei tahaks siin nüüd lausa kutsuda kedagi üles relva haarama (jäägu see siiski päris kõige viimaseks abinõuks, kui põhiseaduslik kord juba ohus on, mida ta vast hetkel täna siiski ei ole), aga ehk on võimalik kasutada ka parlamentaarseid meetmeid. Nagu ma siin just ütlesin oma ettekande alguses, siis poliitikud paraku unustavad. Need valitud valitsejad unustavad rahva ära valimistevahelisel ajal ja valijad tulevad meelde siis umbes pool aastat enne valimisi.  Vaat meil on praegu hetkel üks selline õnnelik aeg, kus meil ongi parajasti pool aastat enne valimisi, mistõttu võiks eeldada, et poliitikud mõtlevad natukene ka rahva peale, ja seda võimalust võiks vähemalt püüda kasutada.
Ma üritasin siin silmad üle lasta. Siin saalis on hetkel saja-kahesaja inimese vahel. Noh, sada-kakssada inimest poliitikuid vast väga ei koti, aga kui seda õnnestuks kuidagi multiplitseerida, seda seisukohta, siis vast juba hakkaks huvitama.
Nagu „Foorumi” saates olnud küsitlused näitasid, siis üldiselt tundub, et kandepind selliseks toetavaks suhtumiseks on olemas. Selle praegu sõlmidakavatsetava lepingu vastu.
Ma küll rõhutaksin riigiteadlasena seda, et selle küsitluse näol ei ole tegemist mingi representatiivse uuringuga. Ta ei oma läbilõiget ühiskonnast, aga millestki ta kindlasti kõneleb. Ja need numbrid olid piisavalt ülekaalukad selleks, et neid mitte ignoreerida.
Nii et mis iganes kellelgi selle lepingu vastu on… Ma usun, et paljudel on vastuolemine pigem selle formaalse poolega, sellega, kuidas poliitikud asja ajavad, kuidas nad jätavad rahva seljataha, rahvast ignoreerides. See ei ole ju ainus kaasus, eks ole. Neid on veel. Peaaegu kõiki asju aetakse meil siin nii-öelda rahva seljataga või rahvast hoolimata ja ainult oma isiklikest huvidest lähtudes. See on üldine stiil, eriti meie võimuerakonna stiil. Sinna ei ole midagi parata.
Ühesõnaga, kui saaks piisavalt suured rahvamassid taha… Eks ole, sada inimest ei huvita veel kedagi. Tuhat, kümme tuhat… See hakkab [poliitikuid] juba huvitama.

No mida me siis võiksime teha? Kui igaüks teist räägib kümne inimesega, oma tuttavate, sugulastega, kutsub neid üles oma meelsust avaldama kuidagi. Näiteks saatma e-kirju või tavalisi kirju palamendisaadikutele ja andma neile mõista, et vaat, kui te selle lepingu vastu olete, kui te seda ei ratifitseeri, siis me hääletame teie poolt; kui te ratifitseerite, siis me teie poolt ei hääleta. Eriti võib-olla erakonna esimeestele, peasekretäridele või kellelegi, kes tagatubades niite tõmbavad. (Ma kahjuks ei tea, kes nad on, aga seda võib võimalikult laialt võtta ette.) Siis võib-olla hakkaks midagi muutuma.
Praegu on meil opositsioonierakonnad, eriti üks nendest väga teravalt vastandunud praegusele valitsuskoalitsioonile. Veel eile õhtulgi, näe, vaatasin ma Tallinna Televisiooni uudistest, kuidas ka meie seda tänast üritust siin kajastati. Kuigi seesama erakond on tuntud kui Venemaaga heade suhete edendaja, siis antud juhul, selles konkreetses küsimuses võiks isegi eeldada, et nad võiks tulla sellesse paati, et olla selle lepingu vastu. Kas või juba lihtsalt sellepärast, et olla nende põhikonkurendi - valitsuserakonna number 1 - vastu. Võib-olla ka kedagi veel. Ka IRL-is, ühes valitsuserakonnas, nagu me teame, on olemas teistsugune meelsus. Põllumajandusminister on küll minister, tema ei ole parlamendisaadik, aga võib-olla saab ka kedagi sealt, et… Ühesõnaga, ma ei pea seda väga lootusrikkaks, aga ma ei pea seda ka väga lootusetuks. Sest veelkord: poliitikud mõtlevad häälte peale. Nemad mõtlevad nendes kategooriates - saada hääli!
Paraku on meil tulemas kohalikud valimised, küll mitte üldvalimised. Riigikogu valimiste puhul oleks see asi võib-olla natuke lihtsam ja tehniliselt võib-olla ka motiveeritum, aga üritada tasub. Sest tuleb ka meeles pidada seda, et ka Euroopa [Parlamendi] valimised ja üldvalimised ei ole enam väga kaugel. Lähema kahe aasta perspektiivis tulevad nad kõik.
Nii et poliitikud juba, uskuge mind, mõtlevad häältekategooriates. See on ainus keel, mida nad oskavad, mõistavad, millest nad aru saavad, ja selles keeles tuleb siis üritada nendega rääkida. Me vähemalt võime seda üritada ja kui õnnestub siis näiteks nurjata ratifitseerimine Riigikogus, siis see oleks juba võit ja siis ei peaks enam nagu relvade haaramise peale mõtlema.
See on üks mõte, mille ma tahtsin siin õhku visata. Võib-olla mingisuguseid muid mõtteid veel: mingit rahvaliikumist algatada või niimoodi; aga see nõuab natukene pikemat ja põhjalikumat ettevõtmist.
Püüdsin lühidalt teha, et püsida ajakavas. Põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtsin öelda. Mõelge siis selle peale ja olge tublid!

Hindrek Lootus

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.
Autor on riigiteadlane ja politoloog, Tallinna Ülikooli õppejõud.

Read more...

EUGEN VEGES: Oleme pehmed, võimaldame oma turjal ratsutada ja riikluse üle irvitada

Mida enam maailmas ringi liigun, seda sügavamaks muutub veendumus, et Eestis pole võimul olijatel häbi raasugi. Kuidas muidu seletada kesiste sissetulekutega kodanike nii kõrget maksustamist ja ühisrahadega laristamist. 
Teistest kõrgemat maksu ei koguta üksnes toiduainetelt (käibemaks 20%, EL keskmine kaks korda madalam), jõulisust demonstreeritakse ka kütuste maksustamisel (sh EE dividenditulu).
Reaalhinnad toiduainetele ja kütustele on Eestis väga kõrged. See ei tulene maailmaturu hindadest, vaid ühiskonnas langetatud otsustest. Võimul olijatel pole kaasmaalaste käekäigust sooja ega külma. Isiklikud huvid tõstetakse ühishuvidest kõrgemale.
  
Viimased päevade (nädalavahetus, jaanipäev) üllatusteemaks on olnud eestlaste soomlastest kolm korda kõrgem elektrihind. Kahekordne hinnavahe ei üllata. 
Palkade suhe soomlastega on kordades eestlaste kahjuks. 
Sellise suhtumisega valitsused Soomes ei püsiks. Ei püsiks ka teistes demokraatlikes riikides. Eestis käivad asjad teisiti - võimuerakonnad jätkavad rahva lollitamist ja hindade ülespoole kruvimist. Inflatsioon Eestis hoitakse majandusühenduse tipus.  
Võrrelgem eestlastele müüdavat bensiini hinda neli korda suurema sissetulekuga ameeriklaste hindadega.
Tasusin (PA) liitri bensiini eest (3,39 USD gallon + 0,05 müügimaks) 0,693 eurot. Eestis küsitakse (Nestes tanklas) selle eest 1,289 eurot. Kodumaa hinnad on pea kaks korda kõrgemad! 
Selline hinnaerinevus ei tulene turuhindadest, vaid kõrgest maksustamisest (makse peidetakse ka teistele tuluridadele).
2012. aastal kirjeldas bensiini hinna kujunemist Statoil Eesti järgnevalt: 49 protsenti kulub maksudeks (aktsiis, käibemaks, miinimumvarumaks), maailmaturuhinna osakaal on 45 protsenti, kütusemüüja kulud-tulud 6 protsenti.
Oleme kodanikena pehmed. Võimaldame oma turjal ratsutada ja riikluse üle irvitada. Laseme kodumaalt jalga, kuid ebademokraatliku lähenemisega valitsustele tagumikku virutada ei julge.
 

Read more...

Maa Vara: TUBLI PEETER LORENS

Ainult eneses kindlad ja endast lugu pidavad õppejõud suudavad astuda nii julgeid samme, et kukutada ühe korraga läbi 135 võltsivat tudengit. Sest tagajärg on igale õppejõule teada - tudengite  petitsioon ja sellele järgnev mõnitamiseks kasvav massaaž õppeosakonnast, dekaanilt, rektorilt ja võimalik, et isegi ministeeriumist, kui mõnel põrunul seal sugulasi on.

Teame seda. TTÜ mäeinstituut oli terve aasta mõnitamise objektiks, kui vastu tulles mäetöösturite soovile hakkasime kruvisid kinni keerama. Minul isiklikult tuli aasta tagasi taluda õpperühma boikotti - nad ei tulnud lõhketööde eksamile, saanud teada, et mina eksamineerin.

Sel aastal tuli see rühm uuesti eksamile. Oli teine õppejõud, sest mina kasutasin oma emeriidi õigust ja loobusin nendega tegelemast. Aga eksamit sel kevadel tulin siiski kuulama, mitte segama. Seekord luges ja eksamineeris suure kogemusega spetsialist. Mitte ainult lõhketööde, vaid ka õpetamise alal. On õpetanud mitmes kõrgkoolis, kus lõhketööd õpitakse. Tema kogemus avaldus selles, et lubas eksamil kasutada loengukonspekte ja kõike kättesaadavat. Miks? Aga selleks, et siis vähemalt loevad, mida peavad teadma. Küll lisaküsimuste ja vestluse käigus selgub, kas loetust ka aru saadi. Selline on "hea" õppejõu taktika kaasajal.

Ma segasin vahele vaid korra, kui üks preili polnud jõudnud vastust küsimusele konspektist oma eksamilehele ümber kirjutada. Ütlesin - lugegu siis eksamilaua taga otse konspekti ette, mis ta aega ja pastakat kulutab.

Nii me teeme, sest teisiti ei tohi. Pange või 1, kuid läbi peab saama, ütles dekaan. Spetsialiste on vaja. Naerge või nutke!

Allikas: http://maavara.blogspot.com/2013/06/tubli-peeter-lorens.html
____________________
Lugege lisaks siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2013/06/matti-ilves-laane-koolisusteemi.html

Read more...

reede, 28. juuni 2013

MATTI ILVES: ISLAND KATKESTAB LÄBIRÄÄKIMISED EUROOPA LIIDUGA

Tore uudis tuli Islandilt, nimelt otsustati seal katkestada ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Sellest teatas alles kolm nädalat ametis olnud valitsuse välisminister Gunnar Bragi Sveinsson oma esimisel välisvisiidil Brüsselisse, et teavitada sellisest otsusest Euroopa Komisjoni.
Sveinsson ütles, et nii toimib demokraatia ja uus koalisatsioonivalitsus Islandil on Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Ta lisas, et Island on osa Euroopast ja loodab tugevdada EL-ga suhteid muul viisil.

Tšehhi volinik Stefan Füle, kes vastutab ELi liitumiskõneluste eest ütles, et otsus tühistada läbirääkimised on talle "isiklik löök". Ta selgitas, et isiklikul tasandil ei olnud tema jaoks kerge otsusega nõustuda, kuid professionaalselt ta austab seda mida valitud esindajad on otsustanud teha.

Kasutatud allikas: http://www.icenews.is/2013/06/24/iceland-opts-out-of-joining-eu/

Read more...

Impeeriumi kaheteraline mõõk (1): Iseseisvate rahvusriikide asendamine globaalsüsteemi asehalduritega

Tony Cartalucci - 27.06.2013

De Civitatel on hea meel tuua lugejateni kolmeosaline tõlkeartiklite sari, mis lähtub eesmärgist avada maailmas kehtiva võimusüsteemi olemust laiemale publikule.

Artiklid heidavad valgust institutsioonidele, isikutele, meetoditele ja eesmärkidele, mis määravad tänapäeval maailmas aset leidvaid protsesse ja sündmusi.

Triloogia esimene kirjutis pealkirjaga "Iseseisvate
rahvusriikide asendamine globaalsüsteemi asehalduritega" selgitab, mida kujutab endast impeerium ning milliste meetoditega on tänapäeval ja minevikus ülemaailmse ulatusega võimu teostatud.

Millised on need organisatsioonid, mis rahvusvahelisi protsesse suunavad ja mille nimel? Kuidas globaalne impeerium pole grammigi vähem reaalne kui kunagi varem, ent milliste mõistete abil on selle olemasolu masside eest maskeeritud?





Impeeriumi kaheteraline mõõk – globaalne sõjamasin
ja valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d)


I OSA:
Iseseisvate rahvusriikide asendamine
globaalsüsteemi asehalduritega
Tony Cartalucci


1. OSA. Imperialism on täies elujõus
Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei olnud Briti Impeeriumi ülemvõim rajatud üksnes laevastikule, mis aitas kehtestada saareriigi tahet üle kogu planeedi. Lisaks mereväele oli hegemoonia rajatud majandusvõimu kontrollivale finantsvõrgustikule ja ülemaailmsele kohalike asehaldurite süsteemile. Nimetatud institutsioonid olid peamised tugisambad, mis garanteerisid ressursside katkematu voolu impeeriumi südamesse Londonis – täpsemalt Briti rahaka eliidi taskutesse. Sedasi töötas impeerium hästi õlitatud masinavärgina, mida täiustati sajandite jooksul pidevalt.

Ent kui õpilased omandavad veel praegugi ajalootundides teadmisi Briti Impeeriumi minevikust, on kaasaja õnnetuseks, et ka täiskasvanuks sirgudes jääb põhiosa inimesi uskuma koolipingis õpitud sisendust, nagu oleks reaalne maailm nende ümber jaotatud ajalooõpikus järjestatud peatükkide jada meenutavateks, teineteisest lahutatud epohhideks.

Seetõttu elab enamus inimesi illusioonis, et imperialism ei kujuta endast midagi enamat kui suletud peatükki inimkonna ajaloos. Paraku ei ole antud arusaamal reaalse maailmakorraga kuigipalju kokkupuudet. Tõde on see, et imperialism ei ole surnud, vaid pelgalt omandanud arenenuma välise vormi.

Imperialism on täies elujõus.

Tõsiasja, et imperialism kestab tänapäeval edasi üksnes uue sõnavara poolt maskeeritud kuues, on võimalik ilmestada arvukate näidete abil. Alustada tuleks ehk lihtsast printsiibist, et see mida tänapäeval tuntakse “vabakaubanduse” nime all, ei ole ajalooliselt midagi muud kui eelnenud sajanditel brittide poolt suveräänsete riikide üle vägivalla ähvardusel kehtestatud majanduslik kontsessioonileping, mida viljeleti sajandeid nn “suurtükilaeva diplomaatia” abil. Viimane seisnes lahinglaevade ankurdamises surve all oleva riigi pealinna lähedusse, koos ähvardusega avada suurtükituli ja teostada sõjaline kallaletung, kui riik ei võta vastu impeeriumi poolt kehtestatud tingimusi.


19. sajandi keskpaigas oli Siiami kuningriik (tänapäeva Tai) ümbritsetud täielikult koloniseeritud rahvaste poolt, olles seetõttu sunnitud 1855. aastal alla kirjutama brittide poolt peale surutud nn „Bowring“ leppele.

Selleks, et mõista paremini imperialistliku süsteemi olemust, vaatame järgnevalt, kuidas Briti Impeeriumi poolt 19. sajandil koloniaalmaale jõuga peale surutud nõudmised langevad hämmastavalt kokku tänapäeval “majandusliku liberalismi” all tuntud ideoloogia põhiprintsiipidega.

Alljärgnevalt on toodud brittide poolt Siiamile esitatud nõudmiste tuumik:

  1. Siiami kuningriik sunniti leppima, et Siiami kohalikud seadused Briti alamate suhtes ei kehti.
  2. Brittidele loovutati õigus kaubelda vabalt kõikides meresadamates ning asutada Bangkokis alaline esindus.
  3. Brittidele anti piiramatu voli Bangkoki kinnisvara ostuks ja rendiks.
  4. Briti alamatele pidi võimaldatama piiranguteta liikumine Siiami sisemaal.
  5. Import- ja eksporttollid piirati 3% määraga imporditava/eksporditava kauba maksumusest – kusjuures oopium ja kuld olid brittide erinõudmisena tollidest täielikult vabastatud.
  6. Briti kaupmeestele anti õigus kaubelda Siiami alamatega ilma kohaliku võimu sekkumiseta.

Tänapäevaseks näiteks imperialistliku diktaadi kehtestamisest sobib ideaalselt hiljutine Iraagi vallutamine USA poolt ja sellele järgnevalt asehaldur Paul Bremeri (Council of Foreign Relations – Välissuhete Nõukogu liige) eestvedamisel läbi viidud reform, mis suruti sõjast purustatud riigile peale koheselt pärast kapituleerumist.

Tuntud rahvusvaheline ajakiri The Economist kirjeldab Bremeri programmi ühes oma väljaandes pealkirjaga “Kutse odavale väljamüügile – kui programm on edukas, saab Iraagist kapitalistlik unelm”. Järgnevalt on loetletud peamised ameeriklaste poolt iraaklastele esitatud nõudmised:

  1. 100% kontroll kõikide Iraagi varade üle;
  2. Iraagis teenitud kasumid tagastatakse täielikult investorriiki;
  3. Välisettevõtetele antakse samad õigused kohalike ettevõtetega;
  4. Välispankadele antakse voli osta üles Iraagi kohalikud kommertspangad;
  5. Tulumaksu ja dividendimaksu ülemmäära kehtestamine 15% tasemele;
  6. Tariifide universaalmäära langetamine 5% tasemele.

Nimetades asju õigete nimedega saab ilmsiks, kuidas imperialistlike jõudude nõudmised ei ole pooleteise sajandi jooksul praktiliselt muutunud. Kõlades nagu tõeline 19. sajandi kolonialist, üritas ka maailmakuulus ärižurnaal The Economist oma lugejaid veenda, et riiklike rikkuste ja iseseisvuse loovutamine ameeriklastele (st röövimine) on iraaklaste endi huvides, kuna riigil oli “arengu” saavutamiseks hädasti vaja välismaist kompetentsi. Kuid erinevalt 19. sajandi Taist keeldus Iraak Wall Streeti ja Londoni sõjalisele ähvardusele koheselt kapituleeruma, millele järgnevalt tegid imperialistid oma ähvardused teoks nagu Briti Impeeriumi “vanadel headel” hiilgeaegadel.

Sarnaselt toimisid ka britid, kes mõtlesid 19. sajandi lõpul välja täiesti kunstliku ettekäände, et hävitada suulude riik Aafrikas, kuna suulude kuningriigi maapõuest oli hiljuti avastatud teemante. Analoogset mudelit kasutades lõid ka tänapäeva impeeriumi sõjaplaneerijad läbinähtavalt valeliku ettekäände, mille alusel teostada invasioon Iraaki.


Inglise-suulu sõda. “Mission accomplished” – ülesanne on täidetud. Suulude pealinn Ulandi põleb. Britid võivad asuda tööle, jagades suulumaa 14 erinevaks provintsiks, mille etteotsa asetatakse uute välismaiste isandate käsutäitjad. Impeeriumi poliitikas kogenenud britid nägid palju vaeva, et vallutatud Suulumaa erinevad osad oleksid omavahel pidevas usaldamatuses ja sõjajalal. Sedasi välistati rahvusliku ühtsuse taassünni võimalus, mis oleks võimaldanud esitada väljakutse brittide ülemvõimule regioonis.

Inglise-suulu sõja lõppedes riisusid britid suulumaa ühemõtteliselt lagedaks, jagades territooriumi 14 väikeriigiks. Iga pisiriigi etteotsa asetati impeeriumile kuulekas asehaldur. Britid külvasid alistatud Suulumaa territooriumile loodud väikeriikide vahel pidevalt vaenu ja umbusku, mille eesmärk oli kindlustada, et suulud ei koonduks enam kunagi endalt välisvõimu heitmise nimel ühe valitseja alla.

Asjaolu, et ka tänapäeval jätkub sama programm, muutub mõistetavaks niipea, kui paneme tähele, kuidas kummalisel kombel juhtub alatasa sedasi, et kõikides riikides, milledele sooritatakse lääneriikide poolt sõjaline kallaletung, järgneb sõjalisele agressioonile ilmeksimatult “juhusliku kõrvalmõjuna” verine ja pikale veniv kodusõda. Antud programm kordub alatasa ja uuesti – Iraagis, Liibüas (riik, mille etteotsa asetati ootuspäraselt kuulekas asehaldur), Pakistanis – riik, millele on ette nähtud tulevikus Suulumaa stiilis tükkideks jagamine – ja Süürias.

Oluline on mõista, et sündmuste selline kulg ei kujuta endast ettenägematut ja soovimatut kõrvalmõju, vaid on sõjaplaneerijatel juba enne kallaletungi teada. “Jaga ja valitse” kuulub ka tänapäeval sõjastrateegia põhiliste meetodite hulka ning see tõsiasi ei ole jäänud kahe silma vahele ei Wall Streetil ega Londonis.

Juhul, kui inimesed uuriksid tähelepanelikumalt ajalugu, omandaksid nad mõistmise sellest, kuidas maailmas tänapäeval aset leidvad sündmused ei ole tegelikult midagi muud kui imperialistliku poliitika jätkamine teistsuguste loosungite kattevarjus.

Sellisel juhul oleksid rahvad vähem altid minema kaasa välispoliitikaga, mis tähendab sisuliselt ülemaailmse ulatusega mõrvarlikku rüüstet, mida teadmatutele massidele serveeritakse “õigustatud sekkumise” propaganda all. Olukorra mõistmiseks tarvitseb vaid uurida, millisel viisil sõjajärgne Iraak on rüüstatud ning kuidas alistatud riigi rikkused jooksevad nüüd juba sujuvalt “Fortune 500” suurkorporatsioonide kaukasse. Ohver, mida selline rüüste nõuab, saab kinni makstud iraaklaste, aga ka agressorite sõdurite vaimsete ja füüsiliste piinade, perspektiivitu tuleviku ja rusudeks muudetud eludega.

2. OSA: Briti Impeeriumi haldusaparaat (rahvusvaheliste “valitsusväliste organisatsioonide” eelkäijad)

Trevor Reese’i sulest ilmunud teos “Koloniaalajastu Georgia: uurimus briti imperiaalpoliitikast 18. sajandil” on hindamatu väärtusega lugemine neile, kes soovivad mõista (Briti) impeeriumi valitsemine põhialuseid. Raamatu eesmärk on demonstreerida Georgia osariigi näitel põhilisi võtted Briti impeeriumipoliitika arsenalis.

Raamat vaatleb tänapäeva Ameerika Ühendriikide osariiki Georgiat – kohalikku haldusüksust, mis sisuliselt rajati tänapäevaste rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide (NGO-de – non-governmental organizations) eelkäijaks oleva organisatsiooni poolt, kusjuures jutt käib organisatsioonist, mille avalikult deklareeritud eesmärgiks oli “vanglareformi” läbiviimisele kaasa aitamine.

Georgia ühingu tegelikuks eesmärgiks oli komplekteerida Londoni vangide hulgast sobiv seltskond, keda saata Georgiasse teenima Briti krooni huvisid. Saades alguse "Dr Bray & Partnerid" anonüümse nimega ettevõttest, nimetas äsja asutatud korporatsioon ennast peagi ümber "Ameerika Georgia koloonia asutamise usaldusisikute nõukoguks" ehk lühendatult Georgia Usaldusisikute Nõukoguks. See ühing sobib meile suurepäraseks uurimisobjektiks, kuna Georgia Usaldusisikute Nõukogu kujutas endast prototüüpi tänapäeval üllaste loosungite all tegutsevatest rahvusvahelistest NGO-dest. Seda sellepärast, et ka paljude tänapäeva NGO-de töö olemus seisneb laiaulatusliku inimliku tragöödia ekspluateerimises väikese eliidi huvides.


"Georgia Usaldusisikute Nõukogu” embleem, millel on kujutatud nõukogu ladinakeelne moto “Non Sibi Sed Aliis” – tõlgitult “mitte enda, vaid teiste hüvanguks”. Tegemist oli tänapäevaste rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide eelkäijaga – st. globaalse impeeriumi kohalike asehalduritega. Mooruspuu, siidiuss ja kookon embleemil sümboliseerivad tekstiili, mida vastne koloonia tootis impeeriumi keskusele Londonis. Teiste hüvanguks? Tabav lipukiri tõepoolest…

Paljud võivad Georgia kaasust tõlgendada positiivsemas valguses, väites et ka vangidele oli eelistatum asumine Georgias kui vangistus Londonis. Kuid selline argument ignoreerib imperialismi tuuma, milleks on ühtede inimeste saatuste dikteerimine teiste poolt kolmandate isikute hüvanguks. See on mäng inimeste eludega, milles mängurid ei hooli vähimatki sellest, kas mänguvahendeiks olevate inimeste ekspluateerimine lõppeb ekspluateeritavate surmaga Briti impeeriumi ekspansiooni eesrindel või inimväärse eluga õitsvas koloonias. Lõppkokkuvõttes on täpselt sama kasu/kahju bilanssi võimalik rakendada ka orjanduse õigustamiseks. Imperialismi õigustavad argumendid nõuavad vaid üht – vaadata mööda nähtuse olemuslikust kurjusest.

Kaasaja NGO-de eelkäijate juures on oluline ära märkida roll, mida ajalooareenil etendas protestantism. Kuna 18. sajandi Euroopa usutunnistuslik jagunemine järgis suuresti poliitilist kontuuri, oli enesestmõistetav, et laevatäied Georgias maabunud protestante tõid endaga kaasa poliitilised võrgustikud, mille osaks nad olid. Nagu tänapäevalgi, tegutsesid paljud pühendunud poliitilised funktsionäärid subjektiivselt üllastel motiividel, tehes isiklikust heast tahtest palju hüvelist.

Iga impeeriumi huvides on omada rohujuure tasandil maksimaalselt suurt hulka inimesi, kes uskusid ennast teenivat kõrgemaid eesmärke ja kelle entusiastliku töö vilju saaks kasutada impeeriumi eliidi huvide edendamisel.

Niipea kui krooni huvid nõudsid isetutel motiividel toimivate funktsionääride rakendamist pahelistel eesmärkidel, oli impeerium alati valmis kasutama ametnike organisatsioonitruudust saamaks oma tahtmist. Nagu rahvusvahelised organisatsioonid tänapäeval, põimusid ka protestantlikud institutsioonid läbi ning toetasid igakülgselt koloniaalvõimu asehaldureid – antud juhul Georgia Usaldusisikute Nõukogu.

Reese märgib oma raamatus, et “andes heakskiidu Georgia projektile, ei olnud Briti valitsus vähimalgi määral huvitatud töötute ja maksujõuetute vangide käekäigust, vaid lähtus üksnes impeeriumi huvidest.”. Nagu varemalt, nõnda on rahvusvaheliste organisatsioonide asjurid ka tänapäeval lõppkokkuvõttes oma leivaisade programmi kuulekateks elluviijateks.

Rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide finantseerijad moodustuvad peaaegu alati ühest ja samast kartellist – George Soros (Avatud Ühiskonna fondid – sh Avatud Eesti Fond), OECD, Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi poolt rahastatud National Endowment for Democracy (NED ehk tõlkes Rahvuslik demokraatia sihtkapital) jmt rahvusvahelise korporatiivtürannia edendajad.

Kui Briti impeeriumi sisuline huvi Georgias oli majanduslik, siis avalikkusele esitatud kuvand apelleeris altruistlikele motiividele. Üks imperialistlike süsteemide peamisi tunnusjooni on alati olnud oma subjektide hoidmine kunstlikus, ent alalises sõltuvuses impeeriumist. Reese selgitab, kuidas “iga provintsiga seotud risk oli alati otseses sõltuvuses selle provintsi potentsiaalist luua tõeliselt iseseisvaid avalike võimu institutsioone, mis oleksid ohustanud kogu kolonialistliku projekti alusprintsiipi”

Merkantilistlikus mudelis – st koloniaalmaadest tooraine ekspordile orienteeritud süsteem, kus kolooniatest pärinev tooraine töödeldi Euroopas valmiskaupadeks, et saata tagasi kolooniatesse (oluliselt kõrgema lisaväärtusega) tarbekaupadena – tähendas selline korraldus majanduslikku ja poliitilist sõltuvussuhet.

Oluline on siinkohal tähele panna, et impeeriumile allutatud maades võib vabalt esineda “demokraatia” laadset ühiskonnamudelit, ilma et see vähimalgi määral vääraks suure süsteemi olemust.

Hetkel maailmale peale surutud “vabakaubanduslepete” süsteem seevastu garanteerib, et tooraine kaevandamine, töötlemine, tootmine ja tarbimine on globaalses ulatuses vastastikuses sõltuvussuhtes – seda vaatamata tõsiasjale, et tänapäeva tehnoloogiline baas võimaldaks juba ammu igal provintsil (rääkimata riikidest) saavutada täieliku majandusliku sõltumatuse.


Sõltumata avalikult deklareeritud üllastest eesmärkidest, religioosse sisuga motiividest ja paatoslikust lojaalsusest kroonile, kulmineerusid kõik lennukad ideaalid ultimatiivselt siin… kaubanduskojas – organis, mis kontrollis Briti kolooniate rikkuste katkematut voolu Londonisse.

Täpselt nagu rahvusvahelised NGO-d tänapäeval, nii olid ka Briti impeeriumit haldavad administratiivsed võrgustikud täielikus rahalises sõltuvuses Londonist, kuna kohalikest annetustest ei piisanud nende majandamiseks. Reese märgib oma teoses, et “pidev rahavajadus muutis Georgia usaldusisikute nõukogu alaliselt sõltuvaks Briti parlamendist, ilma mille toetuseta ei oleks koloniaalvalitsus suutnud püsida”.

Briti impeerium teadis täpselt millisel määral finantseerida koloniaalsubjekte, [1] et need suudaksid täita oma eemärki, ent mitte kunagi piisavalt, et provintsidel oleks tekkinud tõsiseltvõetav materiaalne baas iseseisvumiseks. Finantspoliitika oli seatud impeeriumi keskuse poolt, [2] samas kui kohaliku tasandi küsimused võis jätta kohalike asehaldurite pädevusse. Impeeriumi subjektid vormisid oma poliitikat vastavalt Londonis asuva kaubanduskoja ettekirjutustele, täpselt nagu tänapäeva rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid kujundavad oma poliitikat transnatsionaalsete organisatsioonide diktaadi järgi.


Tõlkija märkus [1]: Imperialistliku süsteemi eetiline kvaliteet paljastub tõsiasjas, et impeeriumi tsentrumi (st Londoni) poolt provintside asevalitsustele eraldatud materiaalsed vahendid olid algupäraselt võetud provintsidelt endilt. Imperialistlikud süsteemid on alati ennast õigustades vaadanud mööda tõsiasjast, et impeeriumi keskuse poolt subjektidele (tagasi)suunatud vahendid on vaid väike osa subjektidelt eelnevalt omandatud rikkustest.

Impeeriumite püsimise seisukohalt on võtmetähtsusega küsimus sellest, kui efektiivselt suudab süsteem seda fakti impeeriumi poolt alistatud provintside elanike eest varjata. Teatud teadlikkuse tasemest on vastupanu tekkimine paratamatu ning selle maha surumine võib hakata nõudma impeeriumilt suuremaid kulusid militaar- ja propaganda operatsioonide teostamiseks kui koloonialt on võimalik materiaalseid rikkusi riisuda. Sellisel juhul ei ole impeeriumi üleval pidamine antud territooriumil enam majanduslikult rentaabel ning impeeriumi provintsil avaneb reaalne võimalus iseseisvumiseks.

Tõlkija märkus [2]: Nagu näha on, kuulub antud toimimisloogikat järgivasse kontrollvõrku ka Eesti, millel samuti puudub iseseisva riigi põhitunnuseks olev kontroll ise-enda rahapoliitika üle. Viimane on Eesti puhul teatavasti juba pikemalt faktiliselt ette kirjutatud välismaiste kommertspankade poolt, samas kui kontrolli taastamise võimalus rahvusriikliku rahasüsteemi üle loovutati pärast eurotsooniga liitumist lõplikult Euroopa Keskpangale. Lokaalse tasandi maksutulude jagamist võib Eesti parlament momendil (kirjutis avaldatud 2013 juunis) otsustada, kuid seda iseseisvuse viimast rudimenti ei jää Euroopa Liitriigi ja Euroopa Liidu ühise maksupoliitika edenedes ilmselt enam kauaks.


Reese tsiteerib oma raamatu epiloogis Vincent Harlowd, kes märkis Georgia iseseisvumise puhul järgmist: “Inimesele on iseloomulik mõelda uusi mõtteid ja planeerida senitundmatuid plaane, ent tihtilugu võrsuvad uued mõtted paratamatult vanast mõttelaadist, vormudes viisil, mis võtab kuju vastavalt sügavat sättunud tunnustele.”

3. OSA: 21. Sajand. Imperialism uues pakendis…

Eelnevas vaatasime, millised olid brittide poolt ajalooliselt kasutatud meetodid oma impeeriumi üleval hoidmiseks ning nägime, kuidas imperialism on ka tänapäeval täies elujõus. Ent kui imperialism ei ole tänapäeval maailmast kadunud, vaid pelgalt muutnud oma palet, siis vajab vastamist küsimus, milliste meetoditega imperialistlikku süsteemi tänapäeval üleval hoitakse ning kuidas on suudetud luua olukord, kus inimesed on pandud seda aktsepteerima.

“Süsteemiadministraatorid” – sellisena kõlas mõiste, mida kasutas USA militaarstrateeg Thomas Barnett 2008. aastal TED foorumil peetud loengus “Pentagoni uus sõja ja rahu plaan”. Antud ettekande 18. loenguminutil seletab Barnett uut tüüpi sõjalise jõu kasutamise kontseptsiooni, mille kohaselt on väed jaotatud kahte liiki – “USA poolt juhitud massiivne [sõjaline] jõud ning seda täiendav “süsteemiadministraatorite” võrgustik.”

Barnetti poolt seletatud strateegia näeb ette rünnatavate riikide olemasolevate toimimisvõrgustike hävitamist õhulöökide, erioperatsioonide ja invasiooni teel, kasutades selleks kitsalt militaarseid instrumente – soomusvägesid, õhuplatvorme, jms.

Operatsiooni järgmine faas teostatakse “süsteemiadministraatorite” poolt, kes rajavad sõjalise kallaletungi või destabiliseerimisoperatsiooni teel hävitatud riigi varemetele uued (globaalvõimudele meelepärase(ma)d) süsteemid. Süsteemiadministraatorite hulka võivad kuuluda NGO-d, rahvusvahelised organisatsioonid, allhankijad, psühholoogiliste operatsioonide agendid või (vajaduse korral) ka sõdurid ja merejalaväelased.

Siinkohal olgu mainitud, et Barnetti kõne kanti ette 2008. aastal. Tänapäeval võime juba näha vahepeal astutud samme kirjeldatud plaanide ellu viimiseks. Barnett viitab oma ettekandes erioperatsioonidele kui “päästikmehhanismidele”, mille teostamisele sooviks strateeg näha tulevikus võimalikult vähe väliseid piiranguid. Hiljuti kajastas internetiväljaanne The Corbett Report, kuidas (USA poolt) kavandatav militaarstrateegia näeb tulevikus ette laiendatud rolli eliitüksustele. Erioperatsioonide juhatuse liige admiral William McRaven märkis, et tema eesmärgiks on tagada USA eriüksustele maailmas “maksimaalne autonoomia, mis võimaldaks nende paigutamist sõjateatris suundadele, kus on luureandmete kohaselt nende järele kõige suurem vajadus.”

Ajavahemikus 2008-2011 – st vahetult enne nn “Araabia Kevadet” – hakkas USA riigidepartemang koos allhanget teostavate globaalsete organisatsioonide võrgustikuga koondama hiiglaslikku NGO-de ja opositsioonirühmade võrgustikku, mille rahvusvaheliseks missiooniks on ebasoovitavate valitsuste kukutamine ning nende asendamine täpselt selliste “süsteemiadministraatoritega”, milledele Barnett oma kõnes viitas.

Hiljuti avaldatud artikkel pealkirjaga “Sorose vastutustundliku suurettevõtluse projekt on suurettevõtete poolt rahastatud” paljastab, kuidas tänaseks on globaalse militaarsüsteemiga paralleelselt loodud ülemaailmne NGO-de armee, mis peab koordineerima süsteemiadministraatoreid, kelle eesmärgiks on hallata tulevikus rünnaku objektiks olevate riikide ressursse pärast operatsiooni sõjalise faasi lõppu. Rahvusvahelise programmi nimeks on “Revenue Watch” (käibeseire) ning selle põhihuvi on suunatud Aafrikale ja Kagu-Aasiale. “Revenue Watch” loodi paralleelselt USA relvajõudude hiljuti astutud sammudega, millega loodi AFRICOM [USA relvajõudude väejuhatus, mille missiooniks on sõjaliste operatsioonide koordineerimine Aafrika kontinendil] ning kuulutati välja “USA Vaikse Ookeani Sajand” Aasias.


Tõlkija märkus [3]: Carlyle Group (CG) on 1987. aastal loodud ülemaailmse haardega börsivälise kapitali haldamise fond, mis elatub suures osas sõjatööstusettevõtetesse investeerimisest. CG on maailmas poliitiliselt üks mõjuvõimsamaid, ent ka salatsevamaid erakapitali haldamise fonde, mis on tuntud rekordiliste kasumimarginaalide poolest. CG kõrgepalgaliste nõunike, osanike ja juhatuse liikmete hulka kuuluvad paljud USA ja Suurbritannia ametist taandunud tipp-poliitikud ja riigiteenistujad.

170 miljardi USA dollari väärtuses vara haldava CG investeerimisgrupi liikmete nimistu kõlab nagu angloameerika kõrgete poliitikute ja riigiametnike „Kes on Kes“ (pisut) aegunud aastakäik. Teiste hulgas kuuluvad CG liikmete hulka sellised isikud, nagu
USA endine president George Bush seenior, Suurbritannia endine peaminister John Major, USA endine kaitseminister Frank Carlucci jne. Salapärasest Läänemaailma sõjatööstusettevõtteid omavast Carlyle Groupist annab hea ülevaate järgnev dokumentaalfilm.

Tänapäeval on USA poolt rahastatud “Araabia Kevade” riigipöörete laine taustal selge, et globaalse impeeriumi diktaadile mitte alluvate riikide struktuuride purustamine ei nõua alati (peaasjalikult USA) ülekaalukate relvajõudude rakendamist. Alternatiivsed strateegiad – kütta üles massirahutusi, sealhulgas relvastatud riigipöördeid – nõuavad Barnetti poolt kirjeldatud riigikukutamise “päästikmehhanismide” kasutamist.

Selline tegevuskava nõuab erioperatsioonide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja igat tüüpi poliitilise korra hävitamisele suunatud "allhankijate" kasutamist, kuid jätab impeeriumi jõudude käed näiliselt puhta(ma)ks, kuna otsest sõjalist kallaletungi (nagu näiteks Iraagis) ei toimu.

Liibüas aset leidnu sobib siinkohal õpikunäitena.

Rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d) alustasid koos Liibüas viibivate tsiviilnõunikega juba 2011. aasta veebruaris eeltööd Muammar Gaddafi poolt juhitud keskvõimu kukutamiseks, ent samaaegselt oli juba alustatud salajast mässuliste relvastamist. Mürgitamaks maailma üldsuse arvamust Liibüa valitsusest mobiliseeriti rahvusvahelised organisatsioonid nagu ICC (Rahvusvaheline Kriminaalkohus), mis süüdistas Liibüa valitsust, kasutades selleks NGO-de poolt produtseeritud informatsiooni.

Kõige sellega paralleelselt käis NATO-s juba eeltöö täieulatusliku pommitamise teostamiseks. Niipea, kui NATO pommirünnakud Liibüa vastu olid alanud, sai riigi kokkuvarisemisest üksnes ajaküsimus. Kõik, mida soovitud eesmärgi saavutamiseks tarvitses teha, oli samm-sammult suurendada sõjaliste erioperatsioonide intensiivsust ja relvade tarnet märatsevatele bandiitidele, kuni rünnaku all oleva riigi süsteemid on lõplikult kokku varisenud. Riigi kokkuvarisemisele järgnevalt oli aeg küps järgmiseks sammuks – impeeriumile meelepäraste süsteemiadministraatorite sisenemiseks, et võtta üle võim hävitatud riigis.

Liibüas oli võimalik jälgida, kuidas ülekaalukad relvajõud ja globaalimpeeriumi süsteemiadministraatorid töötasid hästiõlitatud tandemina. Kui NATO pommituskampaania muutis rusudeks Liibüa olemasolevad riiklikud struktuurid ja rajas teed süsteemiadministraatoritele, siis viimased täitsid programmi eeskujulikult asetades purustatud riigi peaministriks kauaaegselt USAs elanud Petrooleumi Instituudi esimehe Abdurrahim el-Keibi.

Seevastu riikides, nagu näiteks Tai, on Liibüa laadseid sõjalisi kallaletunge globaalvõimudel ka maksimaalse propagandakampaania juures võimatu veenvalt õigustada. Selle asemel kasutavad Wall Streeti ja Londoni võimugrupeeringud kogu oma rahvusvahelist mõjujõudu, et toetada sihtmärgiks olevates riikides valitsusvastaseid liikumisi, mida hinnatakse altiks teenima globaalimpeeriumi huve, kui sõltumatute rahvusriikide valitsemisvõrgustikud on suudetud koost lammutada.

Näiteks Tais etendab globaalvõimude kohaliku nuku rolli Thaksin Shinawatra –USA mõjuvõimsa investeerimiskontserni Carlyle Group’i endine nõunik, kes on Ameerika Ühendriikide eriliseks soosikuks Tais. USA poolne toetus Shinawatrale on mitmekülgne ning hõlmab muuhulgas lobiteenuseid, mida Shinwantarale esitavad Carlyle Group’i investeerimisfondi liige James Baker ja tema õigusbüroo Baker Botts, president Bushi eriesindaja Iraagis Robert Blackwill (poliitilise lobitöö kontserni Barbour Griffith & Rogers kaudu) ning mõjuvõimsa Project for The New American Century sihtasutuse liige Ketteth Adelman.

Shinawatra oli oma rahvusvaheliste patroonide truualamlikuks käsutäitjaks ajavahemikus 2001-2006, saates Tai sõdurid osalema USA Iraagi invasioonis ning lubades CIA-l avada ka Tais kurikuulsaid piinamisvanglaid. Kõnekas on fakt, et vahetult enne Shinawatra võimult eemaldanud ülestõusu oli Shinawatra ise New Yorgis, kandes USA välissuhete nõukogule ette oma edusammudest Ameerika Ühendriikidele meelepärase poliitika juurutamisel.

Hetkel juhib Shinawatra Tai nn "värvilise revolutsiooni" rinnet – so poliitilisi jõude, mille eesmärgiks on toimida Barnetti poolt mainitud "süsteemiadministraatoritena" ja edendada impeeriumi huvisid riikides, kus Lääne sõjaline sekkumine ei ole vahetul viisil teostatav. Tänaseks on tõestatud, kuidas Shinawatra on võimu haaramise nimel kasutanud ka relvastatud võitlejaid. (Relvastatud) grupeering kutsub ennast Ühendatud Diktatuuri Vastaseks Demokraatlikuks Rindeks (UDD) ehk lühendatult “punasärklasteks”.

2011. aprillis külastasid Tai punasärklastest “värvilise revolutsiooni” jõud Ameerika Ühendriike. Visiidi käigus kohtusid punasärklased George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi poolt finantseeritud mõjuka NGO-ga Human Rights Watch, USA Rahvusliku Demokraatiainstituudi Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (National Democratic Institute for International Affairs), Riikliku Demokraatia Sihtasutuse (National Endowment for Democracy) liikmetega ja USA-ASEANi ärinõukogu esindajatega.


Ülaltoodud graafik näitab, kuidas paljudes maailma erinevates riikides tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ja opositsiooniliikumised, mida avalikkusele ees käiakse välja üksteisest sõltumatute rohujuuretasandi kodanikuliikumistena, on tegelikkuses osad ülemaailmsest võrgustikust, mille eesmärgiks on (kõnealuste organisatsioonide rahastajate huvides) toimida globaalsüsteemi kohaliku tasandi administraatoritena. Oluline on mõista, et tegemist ei ole meelevaldsete seostega. Iga sellise valitsusvälise organisatsiooni, kodanikualgatuse või protestiliikumise tausta uurides paljastuvad alatasa sidemed ühtede ja samade Lääne fondide ja mõttekodadega, mis kirjutavad finantseeritavatele organisatsioonidele ette soovitud poliitika. Kogu üritus on rahastatud Wall Streeti ja Londoni börsidel noteeritud “Fortune 500” hiigelkorporatsioonide poolt.

Laiaulatuslik kampaania, mis kutsub üles suveräänse riigi süsteeme ja võrgustikke õõnestama, on valla päästetud ka Tai akadeemilistes ringkondades. Kõige silmapaistvamat tööd teeb antud rindel “Nitirat” ehk Tai Valgustatud juristide ühendus, mille audients koosneb peaaegu eranditult Thaksini punasärklastest. Nitirati loengute esireast leiab mõistagi ka Thaksini USA-s registreeritud lobbisti Robert Amsterdami. [4]


Tõlkija märkus [4]: Varemalt peaasjalikult Mihhal Hodorkovski esindajana tuntust kogunud Robert Amsterdamist on ka Eesti meedias maalitud etteaimatavalt kuvand kui isetust inimõiguste alase võitluse edendajast maailmas. Samas ei ole mingisugust käsitlust leidnud küsimus organisatsioonidest, korporatsioonidest ja erihuvidest, mis maksavad Amsterdami arveid. Qui bono mündi teise külje eksistentsi "erapooletud" väljaanded justkui ei tunnistagi. Võttes taustsüsteemiks antud artiklis toodud info, omandavad järgnevat tüüpi artiklid (stiilinäide väljaandest "Diplomaatia") sootuks teistsuguse kvaliteedi.


Lisaks eelpool toodud liikumistele esindavad globaalsüsteemi huvisid Tais veel sellised “sõltumatud” valitsusvälised organisatsioonid nagu propagandaagentuur Prachatai – ühendus, mille ettevõtmisi finantseerib iga aasta sadade tuhandete dollarite ulatuses USA valitsus läbi “Riikliku demokraatia sihtasutuse” ja USAID-i (USA rahvusvahelise arenguabi agentuur).

Parchatai rahastajate hulgast leiab ka George Sorose kurikuulsa Avatud Ühiskonna Fondi. Lisaks sellele finantseerib USA riiklik demokraatia sihtasutus Tais selliseid ettevõtmisi ja organisatsioone nagu Inimõiguste Kampaania Komitee, Kultuuridevaheliste Sidemete Loomise Fond, Looduskaitsealase Seadusandluse Edendamise Fond jmt. Nimetatud organisatsioonid ei ole omavahel seotud mitte üksnes läbi ühise leivaisa (st USA välisministeerium), vaid ka laiapõhjalise koostöö kaudu, mille käigus reklaamitakse üksteise ettevõtmisi, jagatakse allkirju üksteise petitsioonidele ning edendatakse üleüldiselt ühtesid ja samu erihuvisid.

Nimetatud organisatsioonide avalikult välja kuulutatud lipukirjadel ilutsevad lõpmatuseni korrutatud loosungid nagu "vabadus", "demokraatia", "sallivus" ja "inimõigused". See paneb tahes-tahtmatult mõtlema, kuidas need organisatsioonid ise vastaksid ebamugavatele küsimustele selle kohta, kuidas välja hõigatud loosungid ühtivad nende rahastajate ning nendega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide taustadega ja erihuvidega, mida need rahvusvaheliselt edendavad.


Nagu ülaltoodud skeemist nähtub, on "Pratchatai" nimelisele NGO-le USA Riikliku demokraatia sihtasutuse ja Freedom House’i poolt eraldatud toetusel oma kindel suunitlus. Freedom House premeerib ja annab tööd nendele Tai ajakirjanikele, keda arvatakse "sõltumatuteks". Samad USA agentuurid on seotud toetusega globaalvõimude soositud nukuvalitsejale Thaksin Shinawatrale.

USA Riikliku Demokraatia Sihtasutuse ja selle allüksuse Freedom House juhatuste liikmed vahetuvad pidevalt “pöördukse” põhimõttel. Süsteem töötab viisil, mille kohaselt USA parlamendiliikmed, välisministeeriumi ametnikud, korporatsioonide lobbistid ja suurettevõtete (Exxon, Boeing, Ford, Goldman & Sachs jpt) liikmed vahetavad aasta-aastalt mängleva kergusega rolle. See võimaldab luua olukorra, kus ühed ja samad isikud etendavad kord parlamendisaadiku, kord suurärimehe, kord “sõltumatu valitsusvälise organisatsiooni” esindaja rolli.

Sarnaselt koloniaalimpeeriumit hallanud briti eliidiga ei ole ka kaasaegse globaalse süsteemi valitsejad oma ettevõtmistes motiveeritud mingisugustest hüvelistest motiividest. Selles mõttes erinevad võimuvõrgustiku tipus paiknevad isikud oluliselt nende poolt rahastatud NGO-de pahaaimamatutest kaastöölistest ja toetajatest.

Tais (nagu teisteski riikides) on globaalsüsteemi haldajate eesmärgiks vähendada maksimaalselt suveräänse riigi sõltumatute võrgustike olulisust, asendades need samm-sammult üha suuremat võimutäiust haaravate globaalsüsteemi administraatoritega. Viimased saavad oma raha ja käsud ultimatiivselt Wall Streetilt ja Londonist. Ning täpselt nagu Briti Impeeriumi koloniaalprojekt 18. sajandi Georgias, nii vajab ka tänapäeva impeerium toimimiseks oma kaastööliste teadmatust ja heatahtlikku usku selle süsteemi olemuse osas.

Ent mis peamine – lokaalsed rahvusvahelise süsteemi harud peavad alati olema sõltuvuses impeeriumi keskuse rahalisest toest. Kuigi globaalsüsteemi moodustavate valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku lihttöölised usuvad (ja tihtilugu üritavad endas meeleheitlikult vastavat usku säilitada, tõrjudes psühholoogilise barjäärina kõik faktid, mis süsteemi olemuse paljastaksid – tõlkija märkus) sageli, et nende töö teenib mingisugust hüvelist eesmärki, on nendegi puhul tegemist üksnes palgasõduritega, kelle eesmärk on teenida sajandite vältel katse ja eksituse meetodil täiustatud globaalset võimuarhitektuuri, mille olemus jääb neile endile mõistmatuks.

Kuigi enamus globaalsüsteemi poolt finantseeritud lokaalsete organisatsioonide aktiviste võivad olla tõepoolest naiivselt heausklikud, on aktivistide seas ka piisavalt isikuid kes aduvad, et rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide väljakuulutatud eesmärgid ei sobi kokku neid finantseerivate välisjõudude olemusega.

Sarnaselt relvajõududele vajab ka ülemaailmne NGO-de võrgustik toimimiseks selle liikmete ja üldsuse täielikku teadmatust süsteemi tegelikust olemusest. See seisneb NGO-de tööliste ja aktivistide jätkuvas usus NGO-de üllastesse eesmärkidesse, ent ka globaalsete võimuvõrgustike levikut tummalt pealt vaatavate rahvaste abituses mitte mõista protsessi mille tunnistajaks nad on.

Trevor Reese’i sulest pärineb järgmine, 18. sajandi imperialismi olukorda kirjeldav tähelepanek, mis sobib suurepäraselt iseloomustama asjade seisu tänapäeval:

“Inglismaa 18. sajandi poliitilises elus etendasid koloniaalküsimused teisejärgulist rolli; Sir John Seely tähelepanek, et britid rahvad laiendasid oma impeeriumi keset üldlevinud apaatiat vastab tõele selles mõttes, et impeeriumi vallutused olid üksnes harva üldsuse tähelepanu keskmes. Kuigi rahva hulgas leidus alati käputäis isikuid kes väljendasid imperialismi vastaseid vaateid - kartes, et lõputult paisuv impeerium väljub emamaa kontrolli alt – moodustasid need elanikkonna põhiosaga võrrelduna tühise vähemuse. Keskmise kodaniku suhtumine impeeriumisse nendel harvadel kordadel kui ta üldse suvatses nende küsimuste üle juurelda oli midagi vaoshoitud heakskiidu laadset ning enamus inimesi uskus impeeriumi kiiduväärsesse iseloomu, isegi kui tema teadmised sellest olid minimaalsed."

Nagu briti elanikkond 18. sajandil, nii ei mõista ka tänapäeva inimesed eriti midagi sellest, milliste meetoditega Wall Street ja London oma ülemaailmset võimu kindlustavad. Kui Lääneriikide poolt lakkamatult teostatavad sõjalised kallaletungid jõuavad peavoolu meedia segadust tekitavate pealkirjade kaudu veel kuidagi masside teadvusesse, siis NGO-de mõiste ning viis kuidas need töötavad tandemis Tuneesiast Taini hävitustööd tegeva globaalse sõjamasinaga jääb täielikult väljapoole inimeste maailmakäsitlust.

Kuigi massimeedia poolt vormitud teadvuses seonduvad rahvusvahelised NGO-d peaasjalikult USAID-i toiduabi järgi haaravate aafriklaste, hoolikalt kaitstud loomaliikide ja kasteheinas punguvate viljavõrsetega, on globaalse NGO-de võrgustiku tegelik missioon oluliselt vähem üllas. See on missioon, mille ultimatiivseks eemärgiks on hävitada vana ning luua uus maailmakord, mis ei kannaks enam mingisugust vastutust selle valitsusobjektiks olevate inimeste ees, vaid teeniks üksnes seda valitseva plutokraatliku rahaeliidi huve.

4. OSA: Impeeriumi Achilleuse kand – iseseisvus

Impeeriumid vajavad alamaid. Ilma alamateta ei ole ka impeeriumi ning puudub igasugune vajadus impeeriumi atribuutika järele. Kaovad laevastikud, merejalavägi, imperiaalsed “süsteemiadministraatorid” jms. Inimene ei ole enam taandatud “inimressursiks”, kelle elu mõtteks on töötada palehigis selle nimel, et tooraine jõuaks globaalimpeeriumi eri osadest keskusesse, kus see töödeldakse valmiskaupadeks, mida taas impeeriumi äärealade turgudele paisata. Puuduksid ka tarbijate hordid, kes süsteemi alal hoiaksid.

Üle kõige sõltub aga impeeriumi olemasolu inimtüübist, kes on halvasti informeeritud ja manipuleeritav viisil, mis võimaldab teda muuta usaldusväärseks mutrikeseks masinavärgis, mille olemust ta ise ei mõista. Impeerium vajab alamaid, kes süsteemi headusesse usuksid ning mis peamine – kelle elu kõik aspektid oleksid impeeriumist täielikus sõltuvuses. Sedasi ei ole üllatav, et Briti impeeriumi koloniaalvalduste vabaduse eeltingimuseks oli sõltumatus Inglismaast.


Kuulutades boikoti Briti imperiaalsüsteemile, olid Ameerika Ühendriikide rajajad iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamise momendil ennast juba määratlenud vabade ja iseseisvate meestena. Deklaratsioonile järgnenud iseseisvussõda oli vajalik kätte võidetud vabaduse kaitseks.

Ameerika Ühendriikide rajajad olid ennast määratlenud iseseisvate subjektidena mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes juba enne Ameerika Revolutsiooni kuulsusrikkaid lahinguid. Iseseisvumiseks otsustati lõpetada Briti kaupade import, luua oma rahasüsteem, rajada omakaitse üksused ning mis peamine, luua ise-enda valitsus, mille legitiimsus tugineks ameeriklaste huvidele, mitte George III suvale.

Nimetatud käegakatsutavad iseseisvuse viljad said Ameerika Ühendriikide edu pandiks. Sõltumatus on otseses suhtes vabadusega ning vabaduse saavutamine türanniast pühitseb tähistamisväärset võitu mis-tahes rahva ajaloos. Sedasi ei saa Ameerika Iseseisvussõda tõlgendada sündmusena, millega ameeriklased võitsid kätte oma iseseisvuse – Iseseisvussõda peeti selleks, et juba kätte võidetud iseseisvust kaitsta.

Artiklis pealkirjaga "Näidates näpuga: kes teie üle tegelikult valitseb" on toodud nimistu pidevalt korduvatest korporatiivseid ja finantsistide huvisid edendavatest "mõttekodadest" ja valitsusvälistest organisatsioonidest. Artikkel võtab süsteemi olemuse kokku järgnevalt:

"Järgnevas nimekirjas toodud organisatsioonid esindavad maailma suurimate hiigelkontsernide ühishuvisid. Nende organisatsioonide vahenditest peetakse üleval rahvusvahelist müüdavate poliitkommentaatorite ja “teadurite” armeed, mille peamiseks ülesandeks on leida võimalikult atraktiivne sõnastus nende leivaisadeks olevate suurkorporatsioonide agendale. Olles praktiliselt monopoliseerinud mõju meedia-, pangandus- ja tööstussektorite üle, on nende kontsernide huvi kasutada oma NGO-de mõjujõudu kujundamaks nn rahvusvahelist konsensust, mis teeniks nende huvisid kõige paremal võimalikul viisil.

Usku, et maailma juhtiv korporatiiv- ja finantsoligarhia lubaks oma agendat mõjutada hääleõiguslike masside poolt "demokraatlikus protsessis", tuleb pidada parimal juhul naiivseks. Oligarhilise eliidi kontroll sõltub sellest, et relvad, energiakandjad, rikkus ja võim üldiselt jääks alatiseks nende kätte sõltumata sellest, kes parajasti valitaval ametikohal troonib."

Vastavat seisukohta väljendas ka Noam Chomsky oma 1993. aastal peetud loengus, milles ta kirjeldas USA Riikliku Demokraatia Sihtkapitali tööpõhimõtteid järgnevalt:

"Selle [USA "Riikliku Demokraatia Sihtkapitali" – NED] eesmärk on aidata kehtestada kõikjal maailmas süsteem, mida nimetatakse "demokraatiaks". See on süsteem, mis tähendab rahakate ja rikaste kontrolli, mis on kaitstud masside sekkumise eest, ent mida teostatakse formaalsete valimiste raamistikus."

Sedasi töötavad NED, Avatud Ühiskonna Fond jms organisatsioonid enese teadmata käsikäes NATO relvajõududega, jättes endast järele purustatud riikide varemed, millele ehitada globaalse korporatiiv-finantsimpeeriumi ühetaoline pale.

Ent kui maailma valitsevad tõepoolest suurkorporatsioonide ja finantsistide huvid ning valimised ei ole enamat kui masside rahustamise eesmärki teeniv hääletamine, siis mida on meil võimalik ette võtta, et vabastada ennast globaalimpeeriumi raudsest haardest?

Oluline on mõista, et see süsteem toimib üksnes tänu asjaolule, et maailmas on miljardeid inimesi, kes tarbivad pidevalt süsteemi kontrollivate globaalkontsernide tooteid, pühendavad neile oma vähest vaba aega, vaadates nende toodetud tele- ja raadiosaateid ja filme ning osalevad süsteemi poolt loodud algatustes, mis algselt võisid küll sündida Georgia Usaldusisikute Nõukogu laadsetest ettevõtmistest, mille eesmärgiks oli vanglareform, ent mille lõppresultaadiks oli paratamatult impeeriumi toitmine järjekordse koloonia näol, mille ressursse ekspluateerida.

Inimestel on vaja aru saada, kui tulutu on globaalimpeeriumi vastu võidelda valimiste, kampaaniate, meeleavalduste ja protestiaktsioonide kaudu. Hoopis efektiivsem lähenemine on kuulutada megakontsernidele boikott, lakates olemast nende tarbijateks, tõmmates televiisoril juhtme stepslist, lülitades välja raadio, tühjendades kinosaalid ning keeldudes igal võimalikul viisil tunnustamast korporatsioonide poolt finantseeritud institutsioone nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel.

Tee vabadusele seisneb pöördumises lokaalsete süsteemide juurde, seades teadlikult eesmärgiks sõltumatu majandamise ja seeläbi nende funktsioonide iseseisva täitmise, mille osas oleme tänapäeval saanud sõltuvaks suurkorporatsioonidest. Juba täna on igaühel meist võimalus hääletada oma rahakotiga. Samuti on meil täielik vabadus otsida informatsiooni ja meelelahutust sõltumatutest allikatest, ignoreerides täielikult Hollywoodi, meediakontserne ja uudistekanaleid.

Oleks ülim aeg lõpetada BBC jms kontsernide nuumamine oma tähelepanuga, kui viimased on jäänud pidevalt vahele kinnimakstud propagandistlike "dokumentaalfilmidega", pideva kallutatud reportaažiga ning lausvaletamisega usaldava auditooriumi ees. [Vaata lähemalt siit ja siit] Eeter on juba ammu tiine alternatiivmeedia pakutavast, mis tõestab kui palju rohkem ja paremini on meil võimalik asju teha, kui me söandame teha neid ise.

Meie olukord on hästi kokku võetud artikli "Tõeline revolutsioon" resümeerivas osas:

"Suur saladus seisneb selles, et "nendel" on meid vaja, kuid “meil” nende järgi vajadus tegelikult puudub. Inimkond võib tagasi võita temalt röövitud vabaduse niipea, kui me taastame võime hankida ise oma vajamineva söögi, vee, turvalisuse, raha, valitsusstruktuurid ja tootmisressursid. Selles seisneb tegelikult iseseisvuse tuum. Tõeline vabadus tähendab iseseisvust ja tõeline iseseisvus vabadust. Kuid me ei saa kunagi olema vabad, kui oleme kogu oma eksistentsis sõltuvad "Fortune 500" megakontsernide armust.

Maailmas aset leidvatel jubedustel ei tule kunagi lõppu enne, kui me ei suuda lahendada probleeme kodule lähemal. Ent mida selleks teha? Vastus on üllatavalt lihtne – boikoteerige globaliste, lõigake ära nende toetusbaas, õõnestage igal võimalikul viisil nende poolt loodud ülemaailmase võimustruktuuri süsteeme ning päevapealt kaob ka impeeriumi võime inimsusvastasteks kuritegudeks. Selleks seisnebki impeeriumivastase revolutsiooni tuum. Põlevad linnad ja lippudega vehkiv pööbel on selles võitluses kasutu. Võidu võti peitub isemajandavates kogukondades, kes ei ole enam sunnitud toitma läbinisti korrumpeerunud globaalsüsteemi, mille aeg, nagu me kõik teame, on ammu ümber saanud."

Artikkel on algselt avaldatud bligis landdestroyer.blogspot.com. Artikli tõlkis Adrian Bachmann.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1774
 

Read more...

Eetla Ohaka sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil

Aitäh, et sõna andsite!

Me oleme rääkinud sellel teemal palju ja räägitakse veel, aga meid on vähe. Koos Läti ja Leeduga on veel ikkagi meid vähe. Ja kõik me sõbrad, niipalju kui neid on… Võtame nüüd 1939-ndast aastast. Ma olin siis progümnaasiumi esimese klassi õpilane ja meil kodus juba räägiti poliitika[s]t. Juba olid lendurid, kes ööbisid Tartu lennuväljal, sest olukord oli ärev. See oli 1939. aasta.
Ja meil oli nii palju sõpru, meil oli lepinguid, meil oli toetajaid, kes lubasid meid aidata. Ja mitte midagi! Mitte keegi mitte kusagil mitte midagi ei teinud.
Praegu on meil sõpru rohkem ja ma ei usu, et keegi [ka] nüüd tormaks meile appi. Väga tore oleks ju, aga ei usu, ei suuda enam uskuda. Sellepärast, et petta on saadud nii palju.
Meil ei jää üle loota enam kellelegi, millelegi muule kui iseendale. Ja siin tuleks nüüd teha midagi ootamatut, midagi niivõrd tobedat, mida keegi ei oska arvata.

Kui prooviks, paluks näiteks hiinlastelt abi? Lihtsalt niimoodi… See on tõesti uskumatu, sest need kaks süsteemi on ikka väga sarnased. Ma mõtlen, Putin ja [Hiina juhtkond]. Aga Putinil on õudsalt suur tegemine Hiinaga, sest Hiina kipub talle kraevahele. Ja nüüd juhul, kui saaks kuidagi… Riikidevaheliste asjadeni me ei ulatu, me ei saa mingisuguseid lepinguid sõlmida. Aga kui äkki, ütleme, targemad inimesed, jõukamad inimesed müüksid Hiinale Saaremaal ühe sadama, mida me ei kasuta eriti? See on väärt sadam. See on parem kui Muuga, mille liivast puhastamiseks meil iga aasta väga korralik kopikas läheb.
Kui näiteks rendiksime Hiinale viiekümneks aastaks Saaremaal ühe sadama ja selle eest paluks, et ta Saaremaalt tooks mandrile tunneli, teeks ise? Ja kui tuleksid nüüd - ma unistan lihtsalt, sest ma ei ole poliitik ja poliitikat… ühesõnaga, kõigist asjadest ma ei jaga kõike, aga - kui Hiina laevad tulevad ja hakatakse siin õiendama, ehitama, siis ma arvan, et Putinil millegipärast tekib mingisugune muu huvi, mingisugune muu eesmärk ja ta ei tahaks niimoodi meist nii kiiresti teerulliga üle sõita.
See on kõik niisugune… unistus, rumala inimese unistus, aga see on üks niisugune võimalus lihtsalt.
Ega mina ei ole kõige targem, ma olen päris rumal inimene, aga… Seegi on mõte! Ja kui me igaüks mingisuguse mõtte juurde paneme, me mängime ennast välja. Me võitleme ennast uuesti vabaks.

Aitäh tähelepanu eest!

Eetla Ohakas

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.
Autor on endine poliitvang; Isamaa ja Res Publica Liidu liige.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP