Võrdõigusvoliniku taotlus, et haigekassa peaks hüvitama
operatsiooni, millega üks naine lasi endale külge õmmelda
meessuguorgani, näitab, kuivõrd on tervest mõistusest irdunud
ideoloogia, mis end meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt
tunnustust nõuab, kirjutab Varro Vooglaid.
Eelmise nädala lõpus kirjutas Eesti Päevaleht, et võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta
nõuab haigekassalt kompensatsiooni nn soovahetusoperatsioonile ehk
operatsioonile, millega “passi järgi juba meesterahvas opereeriti ka
füüsiliselt meheks”, lisades talle peenise.
Esmapilgul võib niisugune uudis tunduda jabura naljana, ent paraku on
asi naljast kaugel. Pigem on tegu järjekordse näitega sellest, millisel
hullumeelsuse ajastul me elame ning kuivõrd on see ideoloogia, mis end
meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt tunnustust nõuab,
tervest mõistusest irdunud.
Alustagem asjade sirgeks seadmist elementaarsest tõdemusest, et
olenemata sellest, kui palju ülikooli sotsiaalteaduskondades ja
sotsiaalministeeriumis endale pesa pununud kõikvõimalikud sooideoloogia
“eksperdid” vastupidisest ei soiu, ei saa ühtegi meest naiseks
opereerida ega ka vastupidi.
Olenemata sellest,
kui palju kõikvõimalikud sooideoloogia “eksperdid” vastupidisest ei
soiu, ei saa ühtegi meest naiseks opereerida ega ka vastupidi.
Kui mehelt lõigatakse peenis otsast ja talle söödetakse rindu
kasvatavaid hormoone, siis on tegu mehe sandistamisega. Ja kui naisele
õmmeldakse külge peenis ning temalt lõigatakse rinnad küljest, siis on
tegu naise sandistamisega. Nii lihtsast ja elementaarsest tõsiasjast on
piinlik kirjutadagi.
Pakosta hinnang, et haigekassa poolt kõnealuse operatsiooni
kompenseerimata jätmine kujutab endast soolist diskrimineerimist, on
lihtsalt naeruväärne, sest teatavasti ei tähenda diskrimineerimine mitte
igasugust erinevat kohtlemist, vaid üksnes sellist erinevat kohtlemist,
mis on põhjendamatu.
Antud juhul on aga erinevaks kohtlemiseks vägagi põhjendatud alus:
võib vaid ette kujutada, kuidas on võimalik mitte mõista, et see, kui
tehakse korrigeeriv operatsioon mehele, kel on mingil põhjusel suguorgan
puudu või kahjustada saanud, on midagi sootuks muud kui meessuguorgani
külge opereerimine seda soovivale naisele. Seda reaalsust ei muuda kõige
vähemalgi määral ka asjaolu, kui naist, kes soovib, et talle
meessuguorgan külge traageldataks, nimetatakse “juriidiliselt meheks”
või kui ta arvab end “tegelikult” mees olevat.
Näide
kollektiivsest ideoloogilisest hullumeelsusest. Pildil kergejõustiklane
Bruce Jenner, kes lasi enda “sugu muuta” ning kes valiti selle
“kangelasteo” eest ajakirja “Glamour” poolt “aasta naiseks”.
Mitte vähem mõistusevastane on kõnealuse operatsiooni
teostanud kirurgi hinnang, et operatsiooniks oli “igal juhul” olemas
meditsiiniline näidustus. “Näidustus seisneb juba selles, et kui see
operatsioon tegemata jätta, siis tagajärjed võivad olla fataalsed, sest
inimene võib enda elu kallale minna,” ütles dr Olavi Vasar.
Niisugustele “argumentidele” tuginedes võiks väita, et meditsiiniline
näidustus on olemas ka näiteks selliseks operatsiooniks, millega
“patsient” nõuab enese lõikamist ükssarvikuks, sest vastasel juhul võiks
ta end ära tappa, kuna tal ei ole võimalik saavutada oma kujutletava
identiteedi ja füüsilise keha vahelist harmooniat. Sisuliselt oleks tegu
väljapressimisega, mille kasutusvõimaluste diapasooni võiks
ulatuslikult laiendada – näiteks võiks keegi väita, et tal on
meditsiiniline näidustus nõudmaks maksumaksjate kulul Porsche soetamist,
sest vastasel juhul võib ta enda elu kallale kippuda. Hullumeelsed
kapriisid ning meditsiinilised näidustused on kaks täiesti erinevat
asja.
Eriti kohatuks teeb Pakosta nõudmise teadmine, et haigekassa
vahenditest ei hüvitata maksumaksjatele hambaravi, et sageli peavad
vanainimesed hädavajalikke operatsioone ootama mitu aastat, et puuetega
inimeste omaksed on abivõimaluste kasinuse tõttu püstihädas ning et
elementaarsete ravivõimaluste loomiseks tuleb isegi lastehaiglatele
kampaania-korras raha koguda, vähihaigetele ravivõimaluste loomisest
rääkimata.
Igal juhul on taas
kord saanud kinnitust, et algusest peale inimvaenuliku ideoloogia
propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning ulatuslikult välismaiselt
rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon tuleks lihtsalt
likvideerida.
Kui mõni mees soovib lasta endalt suguorgani ära lõigata või kui mõni
naine soovib selle organi lisamisega oma keha täiendada, siis ilmselt
ei saa keegi niisugusele ettevõtmisele kätt ette panna – olgugi, et
suunamine psühhiaatrilisele sundravile ei tunduks sellises olukorras
sugugi kohatu. Aga päris kindlasti on mõistusevastane ja lihtsalt vale,
kui hakatakse nõudma, et niisugused loomuvastased ambitsioonid peaks
saama ellu viia teiste inimeste kulul ja nende inimeste arvelt, kes
tegelikult tervishoiuteenuseid vajavad.
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ausad inimesed ei pea “valgustatud
ideoloogiatöötajate” poolt etendatavat komejanti kaasa mängima ega ka
vaikivalt pealt vaatama. Vastupidi, asju tuleb nimetada õigete nimedega
ning kui tegu on absurdsuse või koguni terve mõistuse pilkamisega, siis
tuleb seda ka öelda.
Igal juhul on taas kord saanud kinnitust, et algusest peale
inimvaenuliku ideoloogia propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning
ulatuslikult välismaiselt rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon
tuleks lihtsalt likvideerida – seda enam, kui volinik tegeleb mitte
ainult pseudoprobleemide lahendamise, vaid koguni nende loomisega. Nagu Martin Helme tabavalt ütles, vajaks Eesti pigem terve mõistuse volinikku.
0 kommentaari:
Postita kommentaar