RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 22. august 2019

Mart Helme pöördumine taasiseseisvuspäeva puhul: miks mu süda täna valutab

Mart Helme on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes tunneb muret oma maa ja rahva saatuse pärast.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pöördus Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva puhul kõigi eestlaste poole mõtisklusega.

Uued Uudised avaldab pöördumise täismahus

 “1991. aasta 20. augustil tahusin kirvega palke ja ehitasin sauna. Kuulasin samal ajal raadiost, mis toimub Tallinnas ja Moskvas. Ajaloolasena teadsin, et Nõukogude impeerium variseb kokku, nagu kõik impeeriumid seda ajaloos teinud on, ja ma lootsin üksnes, et meil Eestis läheb omariikluse taastamine veretult ja ladusalt.
Ma ei tundnud poliitika vastu mingit erilist huvi ja ma ei kavatsenud ka poliitikas kaasa lüüa. Seda isegi veel siis, kui mind välisministeeriumisse tööle kutsuti. Leidsin, et on muidki mooduseid Eesti edendamisele kaasa aidata kui parteipoliitika.

Ent aastad möödusid ja ma veendusin üha suurema rahulolematusega, et Eesti ei liigu seda teed mööda, mida mina rahvuse edukuse seisukohast õigeks pidasin. Juba välisministeeriumis nägin, kuidas võõrad huvid meie omad rahvuslikud huvid meie ametnike, veel enam aga üha selgemalt oma ebakompetentsust tõestavate poliitikute juhtimisel kõrvale tõrjuvad.
Eriti selgelt ilmnes see läbirääkimistel ühinemiseks Euroopa Liiduga, kus tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese poolt anti läbirääkijatele vaid üks juhis: me ei kauple millegi üle, meil on vaja saada liikmeks.
Saimegi. Suveräänsusest loobumise ja poolkolooniaks muutumise hinnaga. Taustaks kogu aeg täiesti ebaadekvaatne tänitamine, et Euroopa Liidu alternatiiviks on vaid ühinemine SRÜ-ga.
Tegelikult hakkasid Euroopa Liidu „viljastavad” mõjud ilmnema juba tükk aega enne liitumist. Siinkohal ei räägigi ma meid 1990. aastatel Eesti edulooks muutnud tõeliselt vaba ettevõtluse lämmatamisest Euroopa Liidu direktiivse käsumajandusega, mida meie ametnikkond eriti perversse agarusega ellu on viinud. Ma räägin meie kui rahvuse ja meie rahvusriikluse järk-järgulisest tasalülitamisest.

Kas mäletate, kuidas Eesti valitsused ja tipp-poliitikud pöörasid selja Teises maailmasõjas stalinliku hirmuvalitsemise tagasipöördumise vastu hambad ristis Sinimägedes, Narva all ja Emajõe ääres võidelnud meestele?
Mitte ükski meie peaminister, mitte ükski meie kaitseminister ega riigikogu juhtiv võll ole võtnud vaevaks neid mehi nende mälestuspäeval tervitamas käia. Ometi sai näiteks seesama Toomas Hendrik Ilveski üles kasvada vabas maailmas üksnes tänu sellele, et kellegi Mart Helme isa ühena viimastest Narva alt taandus, pidas maha Avinurme lahingu, mis punaväelaste saabumise järel kirikusse viidud haavatud eestlaste veresaunaks muutus, ja ennast seejärel aastaid puukuuris puuriida taga varjas, kuni õnnestus äraostetud ametniku kaudu nõukogude pass osta.
See mees ja tema võitluskaaslased, kes juba 1941. aastal enne sakslaste saabumist vabatahtlikena suvesõjas osalesid – ikka Eesti, mitte Suur-Saksamaa eest –  on nüüd keegi, keda meie nn. eliit häbeneb. Enamgi veel – kelle mälestuse ta rüvetab okupatsiooniarmee sõduritele pärgi pannes ja neid vabastajateks nimetades.

Ent läheme edasi. Kogu eesti rahva, meie keele ja kultuuri järjepidevuse aluseks on olnud maaelu. Tänaseks on see suuresti hävitatud. Ebaõnnestunud põllumajandusreformi läbi, regionaalpoliitika puudumise läbi, avalike teenuste likvideerimise läbi ja olematu investeerimispoliitika läbi. Propagandakisa on muidugi palju olnud, alates (alamõõduliste) eurotoetuste kujutamisest lõpliku lunastusena ning lõpetades projektirahadest ehitatud kiigeplatside, seltsimajade ja kergliiklusteede kujutamisena uue maaelu tugisammastena.
Mida ei ole, on aga inimväärselt äraelamist võimaldavad kodulähedased töökohad, arstiabi, transport, koolid, apteegid ja paljud muud avalikud teenused, mis vaeses Nõukogude Liidus olid maainimestele igapäevaseks iseenesestmõistetavuseks, rikkas Euroopa Liidus on muutunud aga kättesaamatuks luksuseks. Ehk nagu ütleb Hando Runnel:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul looduse hääl.

Just see on juhtunud meie nn. eliidiga. Kolige Tallinna või sünnitage põllul! Eesti ei ole nii rikas, et võiks endale lubada rohkem kui kaks korralikku sünnitushaiglat! Ja üldse: kui teile ei meeldi, toome teie asemele ukrainlased!
Ja toovadki. Ning mitte üksnes ukrainlasi. Neljateistkümne ülikoolis lektorina töötatud aasta jooksul nägin, kuidas puht eestikeelne haridus nn. rahvusvahelistumise tuhinas samm-sammult taandus inglisekeelse ees. Kuidas ülikooli auditooriumites võtsid kohad sisse üliõpilased kolmandast maailmast kellede puhul oli arusaamatu, kuidas nad oma keele- ja kirjaoskamatuses üldse ülikooli vastu võeti. Kes kadusid tihtipeale juba pärast esimest loengut, kui olid ilmselt oma elamisloa ja muud Euroopa Liidus legaliseerumise dokumendid korda saanud. Kellede olemasolu ja rumalus mõjusid aga ülejäänutele taset alla kiskuvalt ja demoraliseerivalt.

Ometi on just emakeelne ja tasemel haridus olnud see, mis on meie väikesel rahval aidanud püsida ja olla konkurentsivõimeline kultuurrahvaste hulgas. Emakeelset haridust jääb „vabas” Eestis aga üha vähemaks. Nüüd on eurohullud tulnud välja ideega muuta isegi meie tavakoolid kahe- või kolmekeelseteks. Mis saab sellisel juhul eesti keelest ja eestikeelse hariduse kvaliteedist, on selge igale terve mõistusega inimesele, kahjuks mitte aga hingetutele ametnikele ja oma rahva juba ammu reetnud tipp-poliitikutele.
Midagi taolist ei olnud võimalik ette kujutada isegi teadlikult venestamispoliitikat edendanud Nõukogude Liidus. Aga näe, on nime poolest iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis! Kõige õudsem selle juures on, et kui püüad selle vastu võidelda, saad kohe külge natsi, rassisti, populisti ja jumal teab mis muu mõnitava sildi.

Ühesõnaga: häbene, et oled valge! Häbene, et oled eestlane! Häbene, et soovid eesti keelset kooli! Häbene, ole vait ja kõnni seinaääri mööda, sest rahvuse reeturid teavad paremini, kuidas eestlased nende väikerahvaks olemise painest vabastada ja õnnelikuks teha.
Peatan siinkohal oma murelikud mõtisklused. Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu. Aga ma tahan olla eestlane, uhke oma isa, oma ema, oma laste, oma keele, oma kodumaa üle. Seda kõike üritatakse praegu salakavalalt ja jõhkralt minult ära võtta. Mõnitades minu ja kõigi teiste eestlaseks olemist oluliseks pidavate inimeste rahvustunnet, võltsides ja moonutades meie ajalugu – isegi nii kauget nagu 13. sajandi oma -, määrides meile pähe dekadentlikku ja moraalselt laostavat homopropagandat, radikaalfeminismi ja massiimmigratsiooni, kinkides rahvusvahelistele korporatsioonidele ja Euroopa Komisjonile ilma igasuguse mandaadita ära meile põhiseadusega tagatud suveräänsust, muutes demokraatia, õigusriigi ja arvamusvabaduse farsiks, mida kogu oma naeruväärsuse peale vaatamata tuleb kaitsta sildistava propaganda, internetitsensuuri, inkvisiitorliku poliitkorrektsuse ning vihakõne seadustamisega.

Ma ei ole sellega nõus. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei ole sellega nõus. Ma uskusin, et Eestist saab 20. augustil 1991. tõeliselt demokraatlik õigusriik, mis toimib nagu meie rahvuse säilimist tagav kindlus, mille müüridel seisavad valvepostidel meie oma suveräänsust ja rahvuslikke huve kaitsvad poliitikud ja riigiametnikud.
Ma eksisin. Meie kindluse müüride vahel tegutsevad meie nimel, kuid meilt selleks luba mitte saanud reeturid. Nad on teinud Eestist sügava suveräänsuspuudega maa, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaesuses või palgavaesuses, kust enam kui sada tuhat inimest on lahkunud, kus suured maapiirkonnad on inimestest tühjenenud ja kus inimesed ootavad meeleheitlikult, et see liberaalseks demokraatiaks nimetatud painaja, kus tõde on vale ja vale on tõde, kus eestlaseks olemine on kuulutatud peaaegu et häbiväärseks, kus eesti keel tahetakse asendada vene ja inglise keelega, kus omakeelne ja -rahvuslik keskkond tahetakse muuta Aafrika, Araabia, Ukraina ja Venemaa prügikastiks, kaoks ja asenduks normaalsusega, asenduks selle riigiga, mille mõte ja toimimisprintsiibid on kirjas meie põhiseaduses ja mille sündi ootas rahvas pisarais ja hingevärinaga öölaulupidudel ning Balti ketis.

Ma olen poliitikas selleks, et reeturitelt ja usurpaatoritel võtta nende võim. Ma olen poliitikas selleks, et Eesti jääks eestlaste suveräänseks rahvuskoduks, mitte Eesti  nimeliseks koloniaalprovintsiks. Ma olen poliitikas selle pärast, et süda valutab ja sunnib.
Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast.”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-poordumine-taasiseseisvuspaeva-puhul-miks-mu-suda-tana-valutab/

Read more...

"Hurraderii-hurraderaa küll rõkkaks rõõmust maakera..."


Kohati on muutunud taustamüra üsna naljakaks. Lapsehäälega Kaja Kallas räägib ERR-i eetris mitmendat korda, kuidas politseiülema ametist vabastamine on "seaduste vastane ja rikub põhiseadust". Keegi võiks talle sinna paberile juurde kirjutada, et seda "ei luba ÜRO Inimõiguste deklaratsioon ja see rikub Genfi konventsiooni". 

Huvitav, kas ERR teeb temast sihilikult tola või nad ongi nii rumalad. Kardan, et paika peab viimane oletus. 

Muusikaliseks "vahepalaks" võiks lasta: "Hurraderii-hurraderaa küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes.."

Koostas: Jaan Hatto

Foto: Vikipeedia

Read more...

Harri Kingo: Vaheri probleem pole probleem

Mina oma kaugusest ei ole pädev Vaheri pädevust ja sobivust ametisse hindama. Kui vaadata asja riigi seisukohast, siis on täiesti ükskõik, on seal ametis Vaher, Kastan või Palm - loeb, et ta oleks lojaalne ja teeks hästi oma tööd. Ametnik on mutter, kruvi, hammasrattake riigi suures masinas ja see detail peab lihtsalt korralikult funktsioneerima. Kas Vaher korralikult funktsioneerib, ma ei tea, ma pole selle üle otsustaja. Kui ta muutub tõrksaks või reaalseks tõkkeks, eks siis tuleb ta välja vahetada.

Kaheldamatult on meil teisi ja suuremaid probleeme. Ja esimene meie probleem on Kaljulaid. Teine Ilves. Mõlemad mustavad välismaal olles Eestit, kuidas nad vaid jaksavad. Eesmärk on ju selge - ärgitada välisriike ja EL-i midagi tegema, et Ratase valitsus ja EKRE sealhulgas lahkuksid. Ning et Reformierakond ja sotsid tagasi võimule saaksid.

Mina oma riigi kodanikuna tahaks aga opositsioonilt kuulda mitte Eesti lausmustamist, vaid seda, mida liberaalid opositsioonist võimule saades paremini ja teisiti teeksid, kui seda teeb praegune valitsus.

Ma pole aga sellest kuulnud poolt sõnagi. Nutetakse, halatakse ja ollakse solvunud mingite sõnade pärast, mida keegi on kusagil lausunud. Reaalsetest suurtest probleemidest ja lahendustest aga vaikitakse täielikult. Ei mingeid alternatiivseid kavasid, paremaid plaane, tegusamaid ideid - ei midagi peale selle lõputu hala ja solvumiste!

Kuidagi raske on mul uskuda, et just selle hala tõttu ongi Reformi toetajate protsent taevasse lennuanud. See jätab pildi, et meie rahvas koosnebki peamiselt mingitest nutunaistest.

Ongi nii? No ma ei usu! Ei seda mõtet ega Reformi hiigelprotsente.

Allikas: Facebook

Read more...

kolmapäev, 21. august 2019

Mart Ummelas: Äpardunud riigipööre?

Äsjane arvamusfestival Paides oli mõneti pöördeline, teatav veelahe Eesti valitsuse legitimeerimises. Miks? Juba kevadel, isegi enne valitsuskoalitsiooni lõplikku sündi, aga eelkõige esimestel nädalatel pärast seda märkasin, kui jõuliselt üritavad teatud jõud ajada tekkinud liitu sisse vihaseemneid. Võeti kasutusele vihakõne mõiste, mida valitsuse vastased asusid ise väga energiliselt kasutama, et luua mingi terava vastasseisu ühelt poolt valitsuse ja seda toetavate jõudude ning vaenava ühiskondliku õhustiku vahel.
Köeti tuld nii meedia katelde all kui ka leiti võimalusi totaalsete, kuid ebausaldusväärsete küsitluste abil luua konteksti valitsuse toetuse katastroofilisele langusele ja Reformierakonna populaarsuse astronoomilisele tõusule. Tänaseks ületab viimane juba igasuguse usutavuse piire. Teades, kuidas näiteks Norstat oma ahvatleva vastajate paneeli abil selliseid tulemusi saavutab, tekib tõsine küsimus, kas seegi on olnud osa kavandatud riigipöördest – poliittehnoloogiline?

Jüri Ratase
valitsuse ametisse astumise järel käivitusid kohe valitsusvastased kampaaniad: ühe EKRE ministri ilmselt jõuline kõrvaldamine ametist, pealegi udujutuna mõjuva süüdistusega, mis läheks peale just naisvalijatele; presidendi raevukad EKRE vastased sõnavõtud nii kodu- kui välismaal; laulupeoga valitsusvastaste meeleolude õhutamine ning vahetult enne valitsuse 100 päeva täitumist siseministri süüdistamine meie „püha“ laulva revolutsiooni võrdlemises hüsteeriaga ning Jaak Madisoni saksakeelse lause viimine suvalisse, absurdsesse konteksti. Muide, viimane kampaania meenutas mulle ühe Venemaa poliitiku ütlust, et eesti keel kõlab „po-nemetski“. Ehk kui räägid saksa keeles, oledki valmis fašist.
Õhus oli põhiseadusliku riive elemente, mida võiks määratleda ka riigipöörde katsena. Olen sellele võimalusele oma publikatsioonides tähelepanu juhtinud varemgi. Tiit Madissoni väljendus „süsteem“ sobib praegusel juhul isegi paremini kui „süvariik“, sest valitsusvastased jõud ei esine sugugi sügaval põranda all, vaid tegutsevad iga päev avalikkuses ajakirjanduses ja eetris. Süsteem on olnud täiesti avalik ja nahaalne. Kasutatakse nii avalik-õiguslikke meediakanaleid kui ka enamikku parteiliselt kaldu olevast kommertsmeediast. Kaasa löövad kõrged riigiametnikud (näiteks Matti Maasikas) kuni võimuvertikaali tipuni välja, toimetused avavad oma veerud ja vaba eetri igasugu lobjakaile ja kiisleritele, nende kohati lausa ebasündsatele väljenditele tähelepanu pööramata ning sealjuures ajakirjanduse põhimõtete hülgamisest vähimatki piinlikkust tundmata.

Paide arvamusfestivalil ja vahetult enne seda kukkusid läbi vahurkooritsate ja raimopoomide spekulatsioonid valitsuse sisevastuoludest ja salaläbirääkimistest opositsiooniga. Valitsus võttis rahulikus vormis kokku 100 päeva tulemused, mis väljendusid selleks seatud eesmärkide rekordiliselt suure täitmisena võrreldes paljude eelmiste valitsustega. Valitsuse üksmeelne esinemine Paides ning eelkõige peaminister Ratase tasakaalukad seisukohavõtud, mida on olnud sunnitud tunnistama isegi valitsuse veriseimad kriitikud, annab selget tunnistust, et valitsus püsib kindlal vundamendil. Loodame, et sellega lõppevad ka katsed võimu pööramiseks, sest sellele pole lihtsalt reaalset eeldust ega õiguslikku ruumi. Kui Ratas lubas jätkata veel 1306 päeva valitsusjuhina, võiks see sundida vastastel oma vaenukäpikud lõpuks varna riputama. Et mitte ennast lõplikult lolliks teha.

Mart Ummelas
kolumnist

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/mart-ummelas-apardunud-riigipoore/

Read more...

Monika Helme: Reformierakond on end lõplikult nurka värvinud?

Reformierakond on end lõplikult nurka värvinud. Oma sõgeduses on nad tekitanud poliitilisel maastikul tupikseisu, kus jõuetus vihas suudetakse vaid meedia kaudu üha uusi ja uusi astutagasi üleskutseid teha, produtseerida aina labasemaks ja hüsteerilisemaks muutuvaid kirjatükke ning mis kõige kurvem, selles sõgeduses on nad viinud terve Eesti olukorda, kus üsna suur osa ühiskonnast on sisuliselt esindamata. Ja jääbki esindamata, sest Kaja Kallase juhtimisel on tekitatud olukord, kus mitte mingisugune koostöö mitte kellegagi pole praktiliselt enam võimalik.

Ei ole ju võimalik teha koostööd kellegagi, kes sind jonnakalt välistab, sind igast asendist sõimab ja laimab. Olgu EKREga kuidas on, see rong on Reformerakonnal läinud, aga raske on aru saada, kas Kaja Kallas üldse enam oma pimedas jonnis aru saab, mida ta teeb. Olles kogu aeg rääkinud, et Ratasele võiks isegi peaministri kohta pakkuda, kui saaks Keskerakonnaga valitsust teha ( ma mõistan ta meeleheidet muidugi ) ütleb täna, et Ratas ei kõlba kuhugi ja see valitsus ei kõlba kuhugi, et tuleb teha uus valitsus....Kellega? Võiks arvata, et ta ikka oskab 101 piires arvutada ja teab, et kui EKRE või Keskerakond kellega koos annaks arvuliselt välja valitsuse, on ainuvõimalikud üldse, aga ta praeguseks on mõlemad välistanud, siis vabandust....aga tõesti - kellega koos ta mõtleb siis valitsust teha? Isamaa on juba korra olnud kombinatsioonis Ref+Sotsid+Isamaa ning nad teavad, et see oleks enesetapp...Siit edasi polegi rohkem võimalusi. Demokraatlikke. Edasi tulevad vaid ebademokraatlikud. Nagu näiteks erakorraline seisukord. Või mõned muud riigipöörde võimalused.

Kõike kokkuvõtvalt - kui vaadata, kuidas olukord on eskaleerunud, siis Reformierakonnaga toimunu
ikka erakordselt rumal oma alguses nii headena tunduvate võimaluste mahamängimine. Kui Kaja
Kallas räägib midagi juhtimisvigadest, siis vaadates Reformierakonna juhtimist - tunnistagem, et nii suurt läbikukkumist pole Eesti poliitikas varem olnud. Mis aga puutub Reformierakonna kõrgesse toetusprotsenti, siis ka Vabaerakonna toetus oli mingil hetkel tohutult suur ja ootused nende osas kõrged, aga ka neil õnnestus see äärmiselt käpardlikult ja samuti juhtimisvigadest tingituna maha mängida

Et tupikseisudest vabaneda, on aeg öelda selgelt ja ühemõtteliselt - Kaja, astu tagasi! Et Reformierakond saaks muutuda, ennast isolatsioonist välja manööverdada ja minna edasi. Reformierakonna muutumist oleks vaja aga eelkõige sellest hüsteerilisest õhkkonnast väljatulekuks ning kodurahu taastamiseks kogu Eestis.

Allikas. Facebook

Read more...

Anti Poolamets: Vajame hädasti sõltumatut või konservatiivse suunaga ajakirjandust.

Liberaalid on kaaperdanud pea kõik suured väljaanded. Postimehest pole veel selgust, aga seal vähemalt saab sõna Ivan Makarov, selgeima peaga analüütik.

Õhtulehe peatoimetaja on Martin Smutov, paduliberaal, kes võttis tööle Vilja Kiisleri. Nüüd saame kõige labasemat vasakpartei löga ka Õhtulehest, vaid väheste eranditega.
https://www.ohtuleht.ee/973991/juhtkiri-eestil-pole-peaministrit

Allikas: Facebook

Read more...

teisipäev, 20. august 2019

Taasiseseisumispäev

_____________
23. august 1987 - Eesti vabanemine algas julgustükist Hirvepargis, mitte Toompealt
 
Jüri Mikk (heledas) ja Tiit Madisson (tumedas ülikonnas) Foto: Rahvusarhiiv, Riigiarhiiv

Link: https://forte.delfi.ee/news/ajalugu/23-august-1987-eesti-vabanemine-algas-julgustukist-hirvepargis-mitte-toompealt?id=79265990

Read more...

esmaspäev, 19. august 2019

MATTI ILVES: Põhja-Makedoonias peeti kinni 161 ebaseaduslikku rändajat

Politsei ütles oma avalduses, et migrandid leidsid riigi lõunapiirkonnast nii kohalikud politseinikud kui ka teiste Euroopa riikide ametnikud, kes abistavad Põhja-Makedoonia piiri patrullimisel, vahendab AFP.

Väidetavalt olid rändajad reisinud neljas rühmas, kuhu kuulusid India, Bangladeshi, Pakistani, Afganistani, Somaalia ja Eritrea kodanikud.

Pärast kinnipidamist viidi migrandid kinnipidamiskohta Gevgelija linnas, kus neid hoitakse kuni Kreekasse küüditamiseni.

Vaatamata Balkani marsruudi sulgemisele Ungari piiri äärse tara tõttu üritavad Kreekasse ebaseaduslikult Türgist saabunud Kreekasse takerdunud migrandid suunduda Balkani riikide kaudu põhja poole, et jõuda Lääne-Euroopasse.

Eks nii need pärdikud edasi tungivad, leidlikud on.

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Mart Helme vastus endistele siseministritele: riigimehena on mul käed-jalad teie järel koristamisest tööd täis

Mart Helme

Siseminister Mart Helme teatas vastuseks tema tagasiastumist soovivatele endistele siseministritele, et kavatseb ametis jätkata. “Riigimehena on mul käed-jalad teie järel koristamisest tööd täis,” ütleb Helme.

Uued Uudised avaldab Mart Helme vastuse täismahus

Lugupeetud eksid. Vastan teie murele Eesti maine ja julgeoleku pärast järgmist.

Esiteks, Teie võrdlused 1930. aastate Saksamaa või Nõukogude Liiduga on ebaadekvaatsed ja labaselt propagandistlikud. Pole mitte midagi õigusvastast selles, kui ülemus teeb oma alluvale ettepaneku omal soovil lahkuda. Pole mitte midagi õigusvastast ka selles, kui uus juht soovib moodustada oma meeskonda. Pole mitte midagi õigusvastast selleski, kui arvutist välja trükitud blanketil on otsustamisel vältimatult osalema pidavate persoonide nimed.
Mis puutub teie muresse Eesti maine ja julgeoleku pärast, siis on osade allakirjutanute poolt esindatavate erakondade liikmed viimase nelja kuu jooksul tegelenud süstemaatiliselt selle kahjustamisega, vahendades rahvusvahelisse meediasse ja oma partnererakondade kontoritesse Eesti sisepoliitikat teadlikult vääras valguses kujutavat ja halvustavat informatsiooni. On lausa naeruväärne kuulda süüdistust Eesti maine halvustamises inimestelt, kes just äsja tõid Eestisse vähetuntud paduvasakpoolse USA senaatori, kes otsib siin tikutulega fašismi ja peab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda koguni globaalseks ohuallikaks. Tänan teid muidugi selle suure, kuigi ilmselgelt teenimatu tunnustuse eest.

Ent julgeolekust veel: tuletan teile meelde, et just Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetele on olnud iseloomulik meie kõige olulisemate liitlaste USA ja Ühendkuningriigi juhtpoliitikute ning nende poolt langetatud suveräänsete otsuste halvustamine ning laimav esitamine Eesti avalikkuses. Seda olukorras, kus meie erakond on nii Donald Trumpi kui Boris Johnsonit jõuliselt toetanud ja sellega meie julgeolekusse selgelt ning positiivselt panustanud.
Punane joon, millest te räägite, on nendes küsimustes teie poolt ammu ületatud ja praeguse valitsuse ees seisab vältimatu ülesanne teie poolt tehtud vead sirgeks ajada.
Ent pisut ka riigimehelikkusest.

Margus Leivole meenutaksin Lihula samba mahavõtmist. Kuidas oli see seotud riigimehelikkuse ja õigusriigiga? Millise riigikorra mentaliteeti see tegutsemine kõige enam meenutas? Tollase kriitika eest Leivo käitumisele visati mind Rahvaliidust välja. Kohe näha, et vanad sõbrad!
Hanno Pevkur peaks mälu värskendama piiri väljaehitamise astronoomilise kallinemise ja Elmar Vaherile jagatud hambutute kollaste kaartide osas. Soovimatus sundida alluvaid käituma väärikalt ja vastutusrikkalt ei saanud kuidagi kompenseeritud ka poliitilise vastutuse võtmisega tema enda poolt.
Praegu Reformierakonda kuuluval endisel Keskerakondlasel Ain Seppikul on siiani lahti rääkimata miks, kuidas, kelle (korruptiivsel?) vahendusel määris ta Keskerakonnale kaela lepingu Ühtse Venemaaga, mida Reformierakond nüüd pidevalt Jüri Ratasele nina alla hõõruda püüab.

Samuti on Seppik nõukogude aegse justiitssüsteemi jõustajana kindlasti kõige õigem inimene täpselt teadma, missuguseid võtteid tollases praktikas kasutati. Mina neid võtteid ei tea ega oska neid ka parima tahtmise juures kopeerida. Seppiku loenguid õigusriigist kuulab kindlasti huviga tema võtteid omal nahal tunda saanud Asso Kommer.
Katri Raik peaks aga endalt küsima, miks ta tõstis vahetult enne ametist lahkumist järsult mitmete ametite peadirektorite palku, miks tema ajal mätsiti kinni Indrek Tarandi huligaanitsemine Toompeal meie erakonna meeleavalduse ajal, kuidas õnnestus tema erakonnakaaslasel Hannes Rummil pääseda sisuliselt karistamatult kriminaalse joobega vahele jäämisest ja miks ta süstis valimiskampaania ajal ametiauto ja autojuhiga lakkamatult Narva vahet? Õigusriigi, aususe ja riigimehelikkusega pole sellel kõigel midagi pistmist.

Kõigi teie ametisoleku ajal on toimunud kuritegelik tegevusetus elanikkonnakaitse ettevalmistamiseks kriisi- ja sõjaolukordadeks. Me räägime hoolimatusest kümnete, sadade tuhandete inimeste elu ja tervise pärast. Kõigi teie valitsemise ajal on lastud laguneda kordonitel ja päästekomandode hoonetel – võlg, mille praegune valitsus likvideerib. Kõigi teie valitsemise ajal on lastud üha rohkem võssa kasvada ja üha vähem valvata idapiiri.
Lugupeetavad! Te nõuate minult riigimehelikkust. Just seda te saategi. Ma ei astu tagasi, sest riigimehena on mul käed-jalad teie järel koristamisest tööd täis.

Mart Helme
siseminister

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-vastus-endistele-siseministritele-riigimehena-on-mul-kaed-jalad-teie-jarel-koristamisest-tood-tais/

Read more...

Seisukoht | Presidendile piisab Euroopa Liidu arvamusest

Märt Niidassoo, video- ja fototoimetuse produtsent

 Foto: Stanislav Moshkov

Hiljutises teleintervjuus Arvamusfestivalil vastas president Kersti Kaljulaid Reporteri kliimamuutuse küsimusele järgnevalt: “Me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Meile piisab selles, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades CO2-neutraalsusega. Sellest teadmisest piisab, et hakata tegutsema.“

Ma ei ole euroskeptik, kaugeltki mitte, kuid ka mina lähtun oma arvamuste loomisel eri allikate informatsioonist. Ma laskun arutlusstesse ning ei ole harv juhus, kui vestluse lõpus olen kas mina või vestluskaaslane oma arvamust muutnud. Ma saan aru, et Euroopa Liidu liikmesriigina peaksime paljudes küsimustel ühel meelel olema, kuid selle käigus ei tohiks me kaotada kriitilist mõtlemist.
Kuna näiteks e-sigarettide küsimuses on Eesti ametnikud risti vastu Euroopa Liidu soovitusele, siis jääb mulje, nagu võetaks siin Euroopa Liidu ettekirjutisi kui pühakirja – valitakse välja vaid mõned endale sobivad ideed, mida lõpliku tõe pähe esitletakse. Teisitimõtlejad tembeldatakse ekreiitideks.

Allikas: https://www.ohtuleht.ee/973520/seisukoht-presidendile-piisab-euroopa-liidu-arvamusest

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP