RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 25. aprill 2018

Eesti Leegioni Sõprade Klubi: Teine Vabadussõda

Allikas: Facebook

Read more...

Eesti Meel: Millest tekkis kultuur?

See on küsimus, mida tavapäraselt esitatakse antropoloogidele või arheoloogidele.
Meie päevil on aga bioloogidki öelnud kõva sõna sekka
.


«Püssid, pisikud ja teras»
TEOSE ORIGINAALTEKST
Üheks selliseks "sõnaks" on California Los Angelese Ülikooli (UCLA) biogeograafia professori Jared Diamondi 1997 ilmunud teos «Guns, Germs and Steel: A short history of everybody for the last 13,000 years»  (Tulirelvad, pisikud ja teras: inimühiskondade saatus) See ei püüa otse lahendada küsimust kultuuri algeist — ¿geenid või omandatud oskused? — kuid pakub seletuse lääne tsivilisatsiooni erakordsele elujõule võrreldes loodusrahvaste sotsiaalstruktuuridega.

Läänlased, ütleb Diamond, on edestanud kõiki teisi kultuure seetõttu, et nad on osanud taltsutada suurima valiku loomi. Kummaliselt ühtib see hüpotees suurelt jaolt vanakreeka müüdiga Prometheusest, kes sai kultuuri esiisaks seeläbi, et kinkis inimsoole tule.

Prometheuse pärand. Kesksel kohal Diamondi uurimuses on küsimus: miks hävisid terved indiaanihõimud, surres Euroopa konkistadooride imporditud rõugeisse, eurooplased elasid aga üle asumaadest toodud süüfilise jm nakkushaigused?

Washington Timesi retsensent Martin Sieff võtab kokku UCLA professori peateesi:
«Diamondi hinnangul oli põhjuseks see, et eurooplaste immuunsus oli märksa tugevam ja ulatuslikum. Nad olid sajanditega omandanud vastupanuvõime märksa laiemale nakkushaiguste skaalale. Nende haiguste allikaks olid enamasti Euraasia koduloomad suhteliselt taltsad — lambad, veised, sead ja hobused — kes ühtlasi tegid inimsoole võimalikuks karjakasvatuse alguse nooremal kiviajal.» Vaid sel teel arenesid välja need «laiad sotsiaalstruktuurid, mis kindlustasid immuunsuse tavaliste pisikute vastu tohutu suurte inimpopulatsioonide ulatuses». (WT 17.5.1997)
Seevastu näiteks Aafrika päriselanikel ei õnnestunud kunagi taltsutada oma mandri pühvlit ega sebrat, nagu ei tekkinud karjakasvatust ka vihmametsade populatsioonides. Ometi, väidab Diamond, ei ole olulist vahet mujal elavate ürgrahvaste ja Euroopa talupoja mõtlemis- ega kohanemisvõime vahel.

Diamond hülgab seega geenid (pärilikkuse) kui seletuse kultuuri tekkele. Tõestuseks tõstab ta esile Põhja-Ameerika indiaanlaste võime kiiresti õppida kasutama euroopalikke tulirelvi ja pidama edukat võitlust valgete sissetungijate vastu. Vahe seisnes vaid selles, et indiaanlastel puudus oma taristu püsside tootmiseks, puudus terasetööstus; ent sõdalastena olid nad vilunud.

Põlisus + asustus… Saksa ajaloolane Herbert Kühn juhtis veel pool sajandit varem tähelepanu sellele, et ka kõige sõjakamad stepikultuurid (sküüdid, hunnid, mongolid) ei jäänud püsima, sest nad ei suutnud taltsutada maad, st teha maast samasugust inimese teenrit nagu hobustest või veistest. Nomaadidel püsiasulaid ei tekkinud. 'Küla' tähendas mitmes indoeuroopa keeleski algselt ringkaitsesse asetatud härjavankreid.

Püsivalt ei jäänud inimene paigale enne kui põlluvilja kasvatama hakates.

Prometheuse müüt asetab inimkultuuri tekketegurina esikohale maaviljeluse, seejärel arstiteaduse ja siis loomakasvatuse. See on teatavaks täienduseks Diamondi hüpoteesile loomade kodustamise kaudu omandatud immuunsusest. Eksootiliste tõbede võitmiseks pole ju tähtis olnud mitte üksnes lääne inimese immuunsuslävi, vaid ka lääne meditsiin, teadus ja tehnoloogia.

Ent teadus ja tehnoloogia on saanud edeneda vaid linnastumisega käsikäes, linnastumine omakorda käsikäes inimese paikseks muutumisega. Paikseks muutumine aga tähendab ka põlluharimist.

Tõenäoliselt need ongi need laiad sotsiaalstruktuurid, mis seletavad kultuuri teket niisama hästi või paremini kui geenid või geniaalsed ideed.

IImar Mikiver

Teabeläte: Luup, 1997 nr 19 (50) lk 49.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com.ee/2017/09/millest-tekkis-kultuur.html

Read more...

Macron ohverdab Euroopa Aafrika tuleviku heaks

 Euroopa vajab põliselanikkonda, kuid mitte hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid ja enesekindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka kõrgema Väega, tõdeb kolumnist Roland Tõnisson Euroopa olukorda hinnates.

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni hinnangul tähendab Aafrika demograafiline plahvatus Euroopa jaoks seninägematut massilist sisserännet. Tema sõnul jagavad Euroopa ja Aafrika sama saatust. Sellest rääkides viitas ta ekspredile, kes ennustab praeguse Euroopas elava 9-miljonilise aafriklaste “kogukonna” kasvavat 30 aastaga 150–200 miljonini. “Euroopa on koos Aafrikaga saatusekaaslased ja on astumas seninägematu massiimmigratsiooni ajastusse.”

Väljaanne Kansalainen refereerib Virginia Hale’i artiklit Breitbartis, kus on esitatud ülevaade Prantsuse presidendi äsjasest arvamusavaldusest Euroopa tuleviku kohta. “Läheme vastu ajaloolisele immigratsiooniilmingule,” kuulutas Prantsuse president Macron pühapäevaõhtuses teleesinemises kanalil BFM TV. “Kliimamuutused ja geopoliitilised konfliktid annavad paljude tulevaste aastate jooksul põhjust laviiniga võrreldavaks aafriklaste liikumiseks Euroopasse.”
Macron põhjendas oma nägemust Aafrika plahvatusliku iibe kohta prantsuse-ameerika ajakirjaniku, Duke’i Ülikooli professori Stephen Smithi uurimusega. Smith on seda ilmingut oma hiljuti ilmunud raamatus “äärmiselt hästi kirjeldanud”.

“Aafriklased tulevad Euroopasse meie asukoha pärast, sest meie maailmajagu ei ole saar ning Euroopa saatus on seotud Aafrikaga,” tõdes ELi-meelne Macron oma kahetunnises intervjuus. Reaalsusele viidates rõhutas ta, et tegemist on paratamatu protsessiga, kuna Euroopa ei ole okastraadiga muust maailmast eraldatud.

Macroni poolt osutatud Aafrika-spetsialist Stephen Smith oletab, et järgmise 30 aasta jooksul kasvab aafriklaste arv Euroopas üheksalt miljonilt 150–200 miljonini. Raamatus “La ruée vers l’Europe” (“Tung Euroopasse”) kirjeldab Smith veel algstaadiumis olevat ennenägematut rahvasterännet, mille põhjusena näeb ta paradoksaalselt lääneriikide majandusabi Aafrikale.
Püüdes pakkuda Aafrika rahvastikuplahvatuse mõjust Euroopale “erapooletult asjatundlikku” nägemust, on Smith oma raamatus kirjeldanud mitmeid võimalikke tulevikustsenaariume.
Väljaande Le Figaro sõnul on neist kõige optimistlikum “Euraafrika” variant, mille kohaselt tekib massimigratsiooni tagajärjel avatud, multikultuurne Euroopa, mis aktsepteerib täielikult immigratsiooniga kaasneva rasside segunemise. Selle stsenaariumi järgi tabab Euroopa heaoluriike lõpp, kuna ulatuslikku sisserännet ja heldet sotsiaalabisüsteemi ei ole võimalik ühendada.
Teine võimalik stsenaarium kannab nime “Euroopa kindlus”, mida peetakse häbiväärseks ja ka võimatuks, ent selle teostumiseks on Smithi arvates suur tõenäosus (Smith viitab EL-i poolt Liibüa ja Türgiga sõlmitud lepingutele massiimmigratsiooni peatamiseks).

Taoliselt meie kontinenti hukatusse lükates käitub Macron tõelise sotsialistina, kes viib ellu unistust uuest, isemõtlemisest ja iseolemisest loobunud Euroopast. Macron isegi ei nimeta võimalust seda Euroopat hukutavat tulevikustsenaariumi peatada. Temale kui sotsialistile oleks see muidugi loomuvastane.

2017. aasta septembris esitas ta Sorbonne’i ülikooli tudengite ees esinedes oma nägemuse Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest. Peamiselt näeb ta vajadust “solidaarsusfondi” järele, millega kaitsta EL-i kodanikke sotsiaalsete, kaubanduslike ja klimaatiliste kataklüsmide eest. Ta ei maininud sõnagi Euroopa majanduslike ressursside piiratusest mitmesaja miljonilise parasiitide hordi ülalpidamiseks.
Teisalt leidub eurooplaste tulevikustsenaariumite näiteid katselaborist, mille nimi on Rootsi riik ning mille elanikkonnast juba nüüd moodustavad umbes veerandi immigrandid. Protsess on olnud kiire – veel pool sajandit tagasi elas Rootsis mõnisada moslemit. Ennustatavalt elab seal aastakl 2050 umbes 4,5–5 miljonit immigranti, kellest rootslaste sündivuse vähenemist arvestades võib kujuneda koguni pool elanikkonnast. Senise kogemuse järgi hakkavad neist tööl käima kindlasti väike protsent. Keelt immigrandid enamuses ei õpi, eelistades elatuda mitte tööst, vaid sotsiaalsetest hüvedest. Milline saab olema selle parasiteeriva “kogukonna” reaktsioon, kui nende hüvesid ei suudeta enam välja maksta, võime näha igapäevaste näidete varal mujalt Euroopas, kus immigrantide meeleavaldused ja õigluse jaluleseadmise nõuded on igapäevased. Sagenevad kaupluste röövimised ning isikuvastaste kuritegudega võitlemise asemel on näiteks Macroni enese kodumaal politseinikel raskusi juba ka nende kuritegude registreerimisega.

Macron tahab dialoogi ja arutelu, nagu seda igatseb ka meie kodusots Ossinovski. Kumbki neist ei räägi oma poliitika hukatuslikkusest Eestile, Prantsusmaale või kogu meie kontinendile. Nende arvates saab ümarlauavestlustes kõik asjad selgeks rääkida. Rootsi oli oma talk-show’dega kuulus. Kuhu ollakse nendega jõudnud?
“Ma ei näe punaseid jooni (millest üle ei tohi minna – R.T.). Ma näen vaid horisonte,” deklareeris Macron Sorbonne’is. Demagoogiliste, reaalsusest lahutatud horisontide poole püüdlevad sotsid ja kõikvõimalike värvivarjunditega punased, roosad ja rohelised elavad jätkuvalt nii, nagu tõdes kunagi Briti peaminister Margaret Thatcher: “Sotsidel on toredad kavatsused, aga teiste inimeste raha saab kahjuks nii ruttu otsa.”

“Me ei saa kogu aeg rääkida rahast!” karjatas sotsiaaldemokraadist vallavolikogu liige Soomes koosolekul, kus vaagiti, kui palju on vallal vahendeid illegaalide (ehk “pagulaste”) ülalpidamiseks.
Oleks küsimus ainult rahas… Veel enam on asi eurooplaste tahtes, võimes ja oskuses oma tsivilisatsiooni barbarite pealetungi eest kaitsta. See oskus on maises maailmas elementaarne ja primaarne. Aafrikast hakkavad liikuma Euroopa poole põhiliselt moslemite hordid. Need on inimesed, kelle jaoks on maailm väga lihtne – uskmatute koht on moslemite kanna all. Seepärast tuleb Euroopa just nimelt eraldada muust maailmast tugeva militariseeritud vööndiga. Euroopas tuleks juba praegu välja kuulutada eriolukord, ent muidugi ei leidu Lääne-Euroopas sellist poliitilist üksmeelt, mis julgeks olukorra tõsidust tunnistada ja sellele adekvaatselt reageerida. Kas Macron, Ossinovski ja Indrek Tarand kavatsevad barbarid kinni maksta? Kui palju ja kui kaua peab eurooplane tööd tegema, et barbarite hordide saamahimu rahuldada? Mille peale loodab eesti “poliitiline eliit”, kes pakub alandlikult oma teeneid terve kontinendi hukutajale? Kui madalale võivad “meie poliitikud” veel laskuda?

Eesti koht ei ole Lääne-Euroopa üha koledamaks ja painajalikumaks muutumas reaalsuses. Eesti peab võtma kasutusele sarnased meetmed nagu Visegrad. Eesti peab “tegema Orbanit”.
Lõpetan tsitaadiga ühest oma hiljutisest artiklist:
“Üldiselt on aga Lääne-Euroopas ja Skandinaavias eskaleerumas konflikt. Suur vastasseis võib lahvatada põlvkonna või kahe (25–50 aasta) jooksul. (Nagu näha, ennustatakse perioodi pikkusega kuni 30 aastat). Loodan, et Visegradi ja Balti riigid jäävad sellest kõrvale, sest aidata või toetada saab vaid seda, keda võib veel päästa. Sellel konfliktil on kolm võimalikku stsenaariumi ning arvestades praegust olukorda ja tendentse, ei ole ühegi puhul põhjust rääkida Lääne- ja Põhja-Euroopa säilitamisest “valgena”.
Ühe stsenaariumi järgi suudavad põliseurooplased säilitada endale mingid õigused šariaadiriigi raames, sest hakkavad aastal 2018 tõsiselt tegelema moslemite eesmärgipärase Läänemaailma hõivamisplaanidega.
Teise järgi jäävad nad vastu tahtmist, haledalt häälitsedes moslemite armu hoolde, kes ise otsustavad, mida nad oma alamatega peale hakkavad, sest aastal 2018 vahivad eurooplased jätkuvalt, mokk töllakil, kuidas vägistatakse nende naisi ja tütreid ja pekstakse nende lapsi tänavatel ja koolides, ilma et munitsipaliteet, haridussüsteem ja kogukond ise julgeks midagi ette võtta.
Paraku on konflikt enam kui tõenäoline, sest see on moslemite maailmanägemusse sissekodeeritud. See on välditav vaid siis, kui need, kellele moslemid annavad “soovituse võtta vastu islam ja vältida verevalamist”, võtavadki selle vastu ja kuulutavad end “prohvet” Mohammadi sulasteks. Ja see stsenaarium on, arvestades praegust eurooplaste mentaliteeti, kõige tõenäolisem.”
Euroopa peab relvastuma, sest barbareid veenab vaid jõud. Nii on see alati olnud.
Ja veel olulisem – Euroopa peab naasma oma vaimsete ja vaimulike allikate juurde. Vägede Issand, kes saatis 1939.–1940. aasta Talvesõjas Punaarmee kallale kõhutõve, peatas äkilise, massilise epideemia läbi inimesed, kellel oli tohutult ülekaalukalt sõjatehnikat. Vägede Issand päästis seeläbi Soome, kelle rahvas ja president raskeimal ajal end Tema hoolde usaldasid. Tema on sama ka täna ja homme. “Ärge lootke vürstide ja inimlaste peale, kelle käest ei ole abi,” lauldakse õigeusukiriku palves. Euroopa peab paluma halastust oma Loojalt.

Euroopa peab loobuma oma hukatusseviivast äärmuslikult egoistlikust eluviisist ning mõrvarlikust mentaliteedist sündimata inimelude suhtes. Euroopa vajab põliselanikkonda. Ja mitte ainult hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid, eneses kindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka inimeste ning rahvaste saatust suunava Väega. Vägede Jumalaga.
Euroopa peab paluma halastust, nagu palus Niinive linn prohvet Joona läbi. Muud pääseteed Euroopal ei ole. Selle peale võib pilklikult muiata, ent ma küsin siis: kus ja millised on need kaitsemehhanismid, millest nii palju armastatakse rääkida? Kas need on Euroopa vahemereriikide merejõud, mis barbareid poliitikute mahitusel üle mere eskordivad?

Päisefoto: Scanpix

Allikas: http://objektiiv.ee/macron-ohverdab-euroopa-aafrika-tuleviku-heaks/

Read more...

teisipäev, 24. aprill 2018

“Räägime asjast” 22.04.2018

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-22042018/
 

Read more...

Riigikohtu otsus tunnistada kooseluseadus kehtivaks on selgelt meelevaldne

 Illustratsioon: Icedmocha/Bigstockphoto.com

Riigikohtu otsus kooseluseaduse jõustumise küsimuses on selgelt põhjendamatu ja tendentslik, lähtudes mitte ausameelselt loogilise arutelu põhimõtetest, vaid soovist jõuda võimu- ja meediaringkondadele meelepärase tulemuseni, tõdeb Varro Vooglaid oma kommentaaris.

Ligi kaks nädalat tagasi andis riigikohus teada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest, millega asuti seisukohale, et kuigi riigikogul ei ole kohustust kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta, on kooseluseadus jõustunud ja kehtiv, mistõttu on kohtutel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus seda rakendada, täites seejuures loominguliselt rakendusaktide puudumisest tingitud seaduseauke.
Riigikohtul oli kõnealuses asjas suurepärane võimalus parandada väga tõsiseid vigu, mis kooseluseaduse läbisurumisel on tehtud. Paraku otsustas kohus aga risti vastupidiselt anda omapoolse panuse nende vigade õigustamiseks, põlistamiseks ja jätkamiseks, lähtudes pigem ideoloogilistest kaalutlustest kui ausameelsest õiguslikust arutlusest ning kirjutades seeläbi kooseluseaduse nimelise pettuse saagasse järjekordse peatüki.

Neist küsimustest, millele Eesti kõrgeimal kohtul tuli antud kaasuses vastus anda, oli keskse tähtsusega see, kas kooseluseadus on üleüldse jõustunud ehk kas see kujutab endast kehtivat õigust või mitte. Ausameelselt arutledes pidanuks riigikohus tunnistama, et kooseluseadus ei ole tegelikult jõustunud, mistõttu on jämedalt eksinud nii madalama astme kohtud kui notarid, kes on seda seadust kohaldanud, justkui oleks tegu osaga Eestis kehtivast õigusest. Selle asemel tunnustas kohus nii notarite kui madala astme kohtute meelevaldset positsiooni, nagu oleks kooseluseadus 2016. aasta 1. jaanuaril jõustunud ning nagu oleks seega peamine küsimus vaid selles, kuidas seadust rakendusaktide puudumise tingimustes jõustada.

Aga vaadakem riigikohtu seisukohta veidi lähemalt. Kooseluseaduse jõustumise küsimust puudutav osa kõnealusest määrusest on kätketud punkti 32, kus seisab:
Kolleegium nõustub halduskohtuga, et kooseluseadus on jõustunud. PS [põhiseaduse – toim] § 108 järgi jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses endas ei ole sätestatud teist tähtaega. KooS [kooseluseduse – toim] §-s 26 on sätestatud, et seadus jõustub 1. jaanuaril 2016 koos rakendusaktidega. Kolleegiumi hinnangul nägi KooS § 26 ette kooseluseaduse jõustumise tähtaja, seadmata seaduse jõustumist sõltuvusse rakendusaktidest.”
Riigikohtu hinnangul toetab sellist järeldust kooseluseaduse §-i 26 “grammatiline tõlgendus, samuti võrdlus senise õigusloomepraktikaga”:
“Keeleliselt ei sisalda KooS § 26 sõnastus ühtegi edasilükkavat tingimust seaduse jõustumiseks, nähes ette üheaegse jõustumistähtaja nii kooseluseaduse kui ka tulevikus kehtestatavate rakendusaktide jaoks. Rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei mõjuta aga kooseluseaduse enda jõustumise aega. Sellist lähenemist toetab ka võrdlev argument. Seaduste puhul, mille jõustumise parlament on seadnud sõltuvusse rakendusaktide kehtestamisest, on seadusandja seda eesmärki seaduse rakendussätetes sõnaselgelt väljendanud. […] Sellist seost kooseluseaduse ja rakendusaktide jõustumise vahel KooS § 26 ei väljenda. Pigem deklareerib seadusandja KooS §-s 26 oma kavatsust võtta vastu rakendusakte. Eeltoodut arvestades jõustus kooseluseadus 1. jaanuaril 2016.
Kahjuks ei saa riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ja teiste kõnealuse lahendi teinud riigikohtu kohtunike ehk Viive Ligi, Nele ParrestiPeeter Roosma ja Malle Seppikniisuguste selgitustega kuidagi nõustuda, sel lihtsal põhjusel, et esitatud argumendid pole veenvad. Soovimata kirjutada detailset kriitilist analüüsi, toon esile kohtukolleegiumi seisukoha põhilised nõrkused.

Vaadates, mida kooseluseadus ise oma jõustumise kohta §-s 26 ütleb – “Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega” –, ei ole raske mõista, et seaduse jõustumine on seatud sõltuvusse kahest tingimusest, millest esimeseks on 2016. aasta 1. jaanuari saabumine ja teiseks rakendusaktide vastuvõtmine. Elementaarne loogika, just nagu grammatiline tõlgendus, ei võimalda järeldada muud kui seda, et kui kooseluseaduse rakendusakte ei ole 2016. aasta 1. jaanuariks vastu võetud, siis ei saa ka kooseluseadus ise jõustuda. Kooseluseaduse jõustumine “koos rakendusaktidega”, mida pole vastu võetud ja mida seega kehtiva õiguse tähenduses ei eksisteeri, on loogiliselt võimatu.

Ometi asus riigikohus vastupidisele seisukohale. Et seda positsiooni põhjendada, esitati tõlgendus, mille kohaselt tuleks kooseluseaduse §-s 26 kirjutatut, et seadus jõustub “koos rakendusaktidega”, käsitleda mitte seaduse jõustumise tingimusena, vaid pelgalt seadusandja kavatsuse väljendusena võtta enne 2016. aasta 1. jaanuari vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid.

Esiteks on niisugune seisukoht lihtsalt meelevaldne, sest selle põhjenduseks pole esitatud ühtegi kaalukat argumenti. Sama hästi võinuks kohus asuda vastupidisele seisukohale, tuginedes selgitustele, et kohtu “hinnangul” tuleks kooseluseaduse jõustumise kohta seaduses öeldusse suhtuda rangelt ning et rakendusaktide vastuvõtmise kriteeriumit ei tohi lihtsalt tähtsusetuna kõrvale heita. Kohus pole toonud välja ühtegi fakti, mis tõestaks, et kohtu tõlgendus §-st 26 väljendab reaalselt seadusandja selgelt väljendatud intentsiooni. Pigem on kohus valinud võimuringkondadele meelepärase ja nö ideoloogiliselt korrektset lahendust soosiva tõlgenduse, mis toetab kooselueaduse läbisurumise ja jõuga kehtestamise ambitsioone.

Teiseks on arusaamatu kohtu seisukoht, nagu oleks kooseluseaduse ainsasse seaduse jõustumist puudutavasse sättesse, mis koosneb vähem kui kümnest sõnast, kirjutatud mitte seaduse jõustumise tingimused, vaid ka seadusandja kavatsused edasiste seadusandlike plaanide kohta. Taoline seisukoht on lausa naeruväärselt tendentslik ja rajaneb ilmselgelt otsitud põhjendustel. Kui seaduse jõustumist reguleerivasse sättesse on kirjutatud, et seadus jõustub “koos rakendusaktidega”, siis on sügavalt ebaloogiline järeldada, et jutt käib mitte seaduse jõustumise tingimustest, vaid hoopis seadusandja kavatsuste ja lootuste kirjeldusest seoses oma tulevase õigusloomelise tegevusega.
Niisugune järeldus on seda põhjendatum, et teatavasti suruti kooseluseadus läbi poolikul kujul ehk ilma rakendusaktideta 9. oktoobril 2014 ehk vähem kui viis kuud enne riigikogu koosseisu mandaadi lõppemist ja seega ka võimaluse sulgumist oma plaane ellu viia. Seaduse rakendumist reguleeriva normi tõlgendamine lähtuvalt oletusest, et üks riigikogu koosseis kirjeldab selles järgmise riigikogu koosseisu kavatsusi, on kõike muud kui adekvaatne.

Kolmandaks oleks üksnes loogiline eeldada, et kui üks seadus võetakse vastu ilma rakendusaktideta ehk kujul, mis ei võimalda seaduse rakendamist, siis on mõistlik seada seaduse jõustumine sõltuvusse ka rakendusaktide vastuvõtmisest, sest vastasel korral kujuneks olukord, kus jõustub rakendamatu seadus. Miks riigikohus leiab selle taustal, et kooseluseaduse §-i 26 selgesõnaliselt kirjutatud nõue, et seadus jõustub koos rakendusaktidega, pole oluline, jääb arusaamatuks.
Kui keegi nüüd küsib, et kes olen mina arvustama riigikohtu seisukohti ja millele tuginedes ma leian, et minu tõlgendus kooseluseadusest §-st 26 peaks olema õigem kui riigikohtu oma, siis võin vastata, et vastavale järeldusele on viidanud lisaks minule ka õiguskantsler Ülle Madise – tõsi, küll ammu enne seda, kui ükski kohus oli kooseluseaduse (pärast 2016. aasta 1. jaanuari) kehtivaks lugenud.
Nimelt ütles Madise juba 2015. aasta 22. septembril riigikogus kooseluseaduse ühe kõige innukama läbisurujana tuntud Imre Sooääre küsimusele vastates ühemõtteliselt, et seaduse jõustumiseks on tarvis ka rakendusaktide vastuvõtmist: “Täna on seis see, et tõepoolest täiendavateõigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.” Ilmselgelt pidas Madise “täiendavatest õigusloomelistest muudatustest” ja “täiendavate seaduste vastuvõtmisest” rääkides silmas kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist, osutades sellega järeldusele, et rakendusaktide vastuvõtmine on kooseluseaduse jõustumise eelduseks.
 Väljavõte Riigikogu 22. septembri 2015 istungi stenogrammist.

Niisiis oleme tänaseks olukorras, kus õiguskantsler ja riigikohus ehk kaks kõrget põhiseaduslikku institutsiooni, mille mõlema ülesandeks on teostada järelevalvet selle üle, et riigivõimu teostataks kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, on kooseluseaduse jõustumise küsimuses väljendanud risti vastupidiseid seisukohti. Kui õiguskantsleri sõnul on rakendusaktide vastuvõtmine kooseluseaduse jõustumise eelduseks, siis riigikohtu hinnangul pole rakendusaktide vastuvõtmine seaduse jõustumise seisukohast üldse oluline – mis sest, et kooseluseadus ise selgesõnaliselt nimetab rakendusaktide vastuvõtmist oma jõustumise eeldusena.

Tähelepanuväärselt ei ole õiguskantsler Madise pärast 2016. aasta 1. jaanuari saabumist enam kordagi avalikult korranud oma seisukohta, et ilma rakendusaktide vastuvõtmiseta kooseluseadus ei jõustu. Vastupidi, vähemalt mulle teadaolevalt ei ole ta öelnud antud teemal mitte ühtegi sõna, olgugi, et samal ajal on ta kindlasti olnud teadlik sellest, kuidas notarid ja kohtud hakkasid kooseluseadust aktiivselt rakendama, justkui oleks see jõustunud ja kujutaks endast osa kehtivast õigusest. 
Endiselt on aktuaalne see, mida ma kirjutasin sellel teemal juba 22. detsembril 2015 ehk vaid loetud päevad enne kooseluseaduse jõustumise eeldatava aja saabumist: 
“[S]edamööda, kuidas sügise jooksul selgus, et kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestugi valimiste järgselt tunduvalt väiksema reformierakondlaste ja sotside kontsentratsiooniga parlamendis kõikvõimalikest manipulatsioonidest ning saadikute survestamisest, nende äraostmise püüdlustest ja isegi väljapressimisest läbi suruda, hakati liberaalse meedia lahkel kaasabil justkui ühest suust korrutama, et tegelikult ei olegi kooseluseaduse jõustumiseks rakendusaktide vastuvõtmist tarvis – seadus jõustuvat nii või teisiti.
Mängleva kergusega justkui unustati olematuks see, mida kooseluseadus ise jõustumise kohta ütleb ning mida oli riigikogu ees kõneldes kinnitanud ka õiguskantsler, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja põhiseaduse kommenteeritud väljaande vastutav toimetaja – kujundati üksmeel, et kui see ei haaku poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonidega, siis pole seaduse tekst oluline ning seejärel asuti seda üksmeelt jõuliselt üldkehtiva seisukohana kehtestama.
Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Ja taas kord pakub kooseluseaduse läbisurumise protsess hea võimaluse näha, kui olematu on meie riigis võimu juures olevate poliitikute ja ka mitmete ametnike ja nö heasse seltskonda kuuluvate juristide austus õigusriigi ja demokraatia põhimõtete vastu, kui need juhtuvad olema ebamugavad või kliendi huvidele vastukäivad.
Samuti näeme, et elementaarsed loogilised vastuolud – kuidas teisiti nimetada seisukohta, et kooseluseadus, mis peaks jõustuma koos rakendusaktidega, väidetakse jõustuvat sõltumata sellest, et rakendusaktid, millega koos see peaks jõustuma, ei ole vastu võetud – ei ole enam ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide läbisurumisel takistuseks.
Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb, sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus. Loomulikult tundub see jabur ja mõistusevastane ning ongi seda, ent paraku just nii meie riigis asjad käivad.
Siiski on loo juures võimalik näha ka head, sest mida innukamalt, jultunumalt ja häbitumalt poliitiline eliit meie ühiskonnakorralduse aluspõhimõtetele selja keerab ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suhtes põlgust väljendab, seda enamatele inimestele saab päev-päevalt aina selgemaks, milline on kõnealuse seltskonna tegelik pale. Kokkuvõttes saeb poliitiline eliit nõnda käitudes oma enda istmiku alust oksa.”
Paraku tuleb nüüd eelnevalt väljendatud hinnangut laiendada ka riigikohtule. Loomulikult eeldanuks riigikohtu poolt vastupidise sisuga otsuse langetamine ja kooseluseaduse mittekehtivaks tunnistamine julgust minna konflikti nii võimuringkondade, meedia, notarite kui ka alama astme kohtutega, kes on nö ideoloogilise õigeusklikkuse vaimus pannud ühisel jõul kehtima ebaausa tõlgenduse, nagu oleks kooseluseadus jõustunud.

Riigikohtunikel aga seda julgust ei leidunud, mistõttu asuti kooseluseaduse läbisurujate näotut mängu kaasa mängima. Sellise tegevuse ohvriks pole aga mitte ainult tõde, vaid ka usaldus kohtusüsteemi ausameelsuse ja sõltumatuse vastu.

 


Read more...

UURING: EKRE toetus kasvas rekordiliselt kõrgeks – 19%

Uuringufirma Kantar Emor erakondade populaarsusküsitluse kohaselt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetus tänavu aprillis aegade kõrgeim – 19%. EKRE on astumas Keskerakonna kandadele.
Üldarvestuses toetas aprillis Reformierakonda 30 protsenti vastanutest, Keskerakonda toetas 21,6,

EKRE-t 19,1 ja SDE-d 10,6 protsenti vastanutest. Eestimaa Roheliste toetus oli aprillis 6,1 protsenti, Vabaerakonnal ning IRL-il mõlemal 5,8 protsenti.

Kui üldarvestuses on EKRE kolmandal kohal, siis eestikeelsete kodanike seas on EKRE populaarsuselt teine erakond. Reformierakonda toetas 35,9 protsenti ja EKRE-t 21,3 protsenti eestikeelsetest. Suuruselt kolmanda toetusega oli eestikeelsete kodanike hulgas Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) 11 protsendiga. Toetuselt neljas erakond oli aprillis eestlaste hulgas Keskerakond, mida pooldab 8,6 protsenti poliitilise eelistusega vastanutest. Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) ning Eestimaa Rohelisi pooldas mõlemat võrdselt 7,5 protsenti ja Vabaerakonda 7 protsenti eestlastest.
Kantar Emor näitab erakondade reitinguprotsente nendest, kellel on erakondlik eelistus, seega “ei oska öelda” vastanute protsent elimineeritakse. Andmete näitamise selline viis muudab erakondade reitinguprotsendid võrreldavaks riigikogu valimiste tulemustega. Aprillis oli “ei oska öelda” osakaal 27 protsenti. Maksimaalne statistiline viga ±3,1 protsenti.
Kokku küsitles Kantar Emor 12. – 18. aprillini veebiintervjuude meetodiga 908 kodanikku vanuses 18-74 aastat.

BNS / UU

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/uuring-ekre-toetus-kasvas-rekordiliselt-korgeks-19/ 
_______________
Vikerraadio küsitlus, 23.04
Kui homme toimuksid riigikogu valimised, kellele annaksite oma hääle?

Reformierakond
9%
Keskerakond
19%
EKRE
45%
SDE
5%
IRL
4%
Vabaerakond
14%
Eestimaa Rohelised
2%
Ei läheks valima
2%

471 hääletajat
Aitäh hääletamast!

M.I.

Read more...

esmaspäev, 23. aprill 2018

MATTI ILVES: LÜHIDALT ITAALIA KOALITSIOONIVALITSUSE KÕNELUSTEST

Itaalas võtab valitsuse moodustamine päris palju aega, nagu ka lõikjal Euroopa Liidus ja seda põhiliselt euroskeptiliste jõudude jõulise tulemisega.

Aga nüüd paistab, et saavutatakse kokkulepe. Põhja Liiga juht Matteo Salvini ütles pärast valitsuse moodustamise konsultatsioone senati spiikri Maria Elisabetta Alberti Casellati´ga neljapäeval, et õhus on uusi arenguid ja valitus võidakse moodustada koos Viie Tähe Liikunisega.

Seni on sellise valituse vastu olnud jõuliselt Forza Italia (FI) liider Silvio Berlusconi.

Hea on muidugi see, mõlemad parteid on euroskeptilised, aga rahutuks teeb mind see, et Viie Tähe Liikunise juhid on vasakpoolitsevad.
Aga eks näeme mis tegelikukt juhtub.

Kasutatud allikas: http://www.ansa.it/english/news/2018/04/19/salvini-says-developments-from-m5s-4_e0b9df7d-12cd-41b2-a06b-1d03e5b48e5d.html

Read more...

Mart Helme: meie peame olema need, kes dikteerivad uue valitsuse agenda

Mart Helme ütles EKRE kongressil peetud kõne, et ta ei pea erakonna eesmärgiks valimistel mitte paremuselt kolmanda tulemuse tegemist, vaid valimiste võitmist.

Uued Uudised avaldab Mart Helme kõne täismahus:

Kallid erakonnakaaslased, head külalised!
Tahan alustada oma tänast kõnet tänusõnadega: ma tänan teid kõiki teie töö ja pühendumise eest, teie usu eest meie üritusse, kõigi nende suurte ja väikeste tegude kogusumma eest, mis on viinud meie erakonna tänaseks Eesti poliitika kõrgliigasse.

Ma tahan rõhutada: kindralid, kelle selja taga pole ustavat ja motiveeritud sõjaväge, jäävad ka parimate omaduste puhul lihtsalt kindraliteks. Teie olete meie kindralitele selleks sõjaväeks olnud ja tänu sellele oleme Eesti poliitikas kindlalt sisse võtnud auhinnalise kolmanda koha.
Ent eksib see, kes arvab, et nüüd on aeg loorberitele puhkama jääda. Kuigi me võime rääkida arvestatavatest saavutustest – näiteks sellest, et kooseluseaduse rakendusakte pole tänu meie vastasseisule õnnestunud läbi suruda, pole meil paraku õnnestunud kooseluseadust ka tühistada. Veelgi enam. Me näeme, et võitlustanner on sellega seoses nihkunud justiitsaktivismi väljale, kus kohtud võimude lahususe põhimõtet jõhkralt jalgade alla tallates on kuulutanud  kooseluseaduse kehtivaks ning asunud seda rakendusaktide puudumisest hoolimata ellu viima.

Me ei saa sellega leppida. Ja eksivad need, kes arvavad, et on rahva üle kavaldanud. Vastupidi, nad osundavad hoopis sellele, et põhiseaduslikkuse tagamiseks vajab Eesti justiitsreformi, mis täielikult välistaks stalinistliku telefoniõiguse, prokuratuuri poolse poliitiliste tellimuste täitmise ja kohtunike ideoloogilise omavoli. Eestist peab uuesti saama õigusriik. Vähe sellest: Eestist peab saama ka õiglane riik.
Ei saa olla nii, et vasakliberaalset globalistlikku ideoloogiat ellu viiv justiitsmaffia teeb mis tahab ja rahvas peab sellega vaikides leppima. Ei pea. Ja lepi. Ning meie oleme selle leppimatuse eestvõitlejad.

Ent meie saavutustest veel. Pole mingit kahtlust, et üksnes tänu meie jõulisele vastuseisule – meenutan, et kogusime (õigemini: teie kogusite!) immigratsiooni vastu ühtekokku 40 000 allkirja – on Eesti praeguseks jäänud sisuliselt puutumata Aafrika ja Lähis-Ida päritolu massiimmigratsioonist.
Tõsi, meilgi on pagulasi, aga enamik meie tänavatel liikuvatest selgelt võõrpäritolu inimestest on siia saabunud juba kui Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud, mitte kui pagulased. Seda põhjusel, et teatavasti eksisteerib Euroopa Liidus (nagu omal ajal Nõukogude Liiduski) tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine. Olukorras, kus Eestil sisuliselt puudub piirikontroll, meie lähemad naaberriigid Soome ja Rootsi on immigrantidest aga üle ujutanud, pole ime, et mingi osa nendest leiab paarikümne eurose laevapileti abil tee ka meile.

Teeme siit taas ühe järelduse: piirivalve kui omaette organisatsioon on vaja taastada ja Eesti piirid kindla kontrolli alla võtta. Vastasel korral ei julge mina küll mürki võtta, et varem või hiljem meilgi autod inimeste hulka sõitma ei hakka või mõni „Allahu akbar!“ kisendav tüüp mõnel lapsevankriga jalutaval noorel emal kõri läbi ei lõika. Šariaadiseaduste ja islamistlike kuritegelike rühmituste omavaheliste arveteklaarimiste jõudmisest Malmöst Tallinna tänavatele kõnelemata.
Oma viimaste aastate saavutuste kontosse võime kindlasti kanda ka vasakliberaalse ideoloogia kui uusorjanduslikule käskude ja keeldude ühiskonnale tee sillutamise ideoloogialt selle võltsmaski maha kiskumist. Humanismi, inimõigusi ja nn euroopalikke väärtusi kattevarjuna kasutades püüab see ideoloogia tegelikult inimesi allutada ideoloogilisele diktatuurile, tallates selleks eelkõige jalge alla riikide suveräänsuse, rahvuste enesemääramise, rahvuskultuurid, kristliku moraali ja usuvabaduse laiemalt ning traditsioonilised ja aastatuhandeid ühiskondades jätkusuutlikkust ning tasakaalu taganud perekondlikud vahekorrad ja looduse – või kui soovite, siis Jumala – poolt määratud sooidentiteedid ja -rollid.

Vahend, mis selle tagama peab, on igasuguse teisitimõtlemise kuulutamine vihakuriteoks. Euroopas on juba riike – kaasa arvatud meie põhjanaaber Soome – kus minu tänast kõnetki võib käsitleda vihakuriteona ning mind selle eest kriminaalkorras karistada. Nii kaugele on siis tänaseks Euroopa Liidu viljastavates tingimustes jõutud arvamusvabaduse ja demokraatliku riigikorraldusega.
Loomulikult ei saa ükski terve mõistusega inimene taolise olukorraga leppida. Ei lepi ka meie. Sest erinevalt Euroopa viie vaesema riigi hulka langenud Eesti tavakodanikest saame me suurepäraselt aru, kuidas meie vabadusi meilt samm-sammult ära võtta tahetakse. Täna kooseluseadus, homme vihakõne, ülehomme sooneutraalsus, seejärel rahvusest rääkimise keelamine jne, jne, kuni olemegi Orwelli sigade vabariigis.

Tegelikult jõuame selle tõdemusega järgmise olulise teemani, milleks on tõejärgsus. Jah, me elame tõejärgses ühiskonnas, aga mitte selles tähenduses, mille on nimetatud asjaolule andnud ametlik, peavoolu meedias korrutatav käsitlus, vaid vastupidises tähenduses.
On ju tõejärgseks nimetanud meie ajastu just need, kelledel on vaja oma tõeväänamist varjata. Et peita asjaolu, et sisuliselt kogu tänapäeva peavoolumeedia tegeleb üksnes ja ainult vasakliberaalse poliitilise propagandaga, on asutud üha jõulisemalt ründama selle vastu protesteerivat alternatiiv- ja sotsiaalmeediat. Viimane tegelevatki väidetavalt tõejärgsusega. See ei vasta tõele. Sisuliselt kasutab peavool vana trikki, kus varas karjub: võtke varas kinni! Just alternatiivmeedia on tänaseks kujunenud tegelikuks tõekuulutajaks ning oma propagandamonopolis siiani kindel olnud peavoolumeedia on tõsiselt hädas, sest just tõejärgseks sõimatava alternatiiv- ning sotsiaalmeedia teeneks võime lugeda, et Euroopas saavad üha enam tuult tiibadesse oma rahvaste ja rahvusriikide eest tegelikult seisvad poliitilised jõud. Tõde on tõde. Tõde on objektiivne ja ei muutu ebatõeks ka siis, kui see kuulutatakse tõejärgseks või seda püütakse moonutatult inimestele pähe määrida. Ja vale koorub tõe pinnalt maha alati, ükskõik kui palju selleks aega kulub või kui palju selle väänamisega kahju on tehtud.

Tõejärgsuse kuulutajatel tasub meeles pidada John F. Kennedy ütlust: „Võib kogu aeg petta ühte inimest ja mõnda aega petta kõiki inimesi. Aga pole võimalik kogu aeg petta kõiki inimesi.”
Ma usun, et meie kõik siin, aga samuti meie toetajad üle kogu Eesti, on selle läbi hammustanud: tõde ei põle tuleski. Ja me ei soovi, et ühel päeval kvalifitseerub propagandaks isegi ilmateade. Vanemad inimesed ehk mäletavad ju: „Prosla zima, stupila leto, spasibo partiju za eto!”
Siinkohal tahan juhtida tähelepanu sellele, et võitluses vasakliberaalse ajupesuga ei ole me lihtsalt pealtvaatajad. Oleme teinud tõsiseid pingutusi, et meil oleks ka oma sõnumikandjad. Kõik te olete muidugi meie ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna lugejad, aga me oleme edukalt suutnud sisutihedust tõsta ka oma Uute Uudiste portaalis ning loomulikult on üha menukamaks kujunenud meie Ring FM-is ja Tre Raadios edastatav jutusaade „Räägime Asjast“.

Julgen väita, et paljuski on just meie oma meedia teeneks see, et meie konkurendid konservatiivsel tiival – IRL ja Vabaerakond – on toetuses järjest allapoole vajunud ega ületaks valimistel enam viie protsendi künnist. Rahvas lihtsalt mõistab: nendest pole asja. Eriti olukorras, kus maailm on liimist lahti ja nii meie rahvuse kui meie riigi püsimine taas ohus. Rahvas on näinud ja kogenud: IRL võib küll teha suuri sõnu ja võtta teatraalseid poose, aga kui võitluseks läheb, poevad nad põõsasse ja annavad alla. Vabaerakonnast pole aga tänaseks sisuliselt mõtet enam üldse rääkida.
Seepärast tahan siinkohal teha üleskutse: kõik need head inimesed, kes te kas harjumusest või mingil muul põhjusel ikka veel toetate IRL-i või Vabaerakonda, nähes neis konservatiivseid või rahvuslikke erakondi, langetage pragmaatiline ja Eesti seisukohast ainuõige otsus, andke oma toetus Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Tänaseks on ju selge, et rahvuskonservatiivsel tiival oleme meie ainus arvestatav jõud. Meid toetades aitate te meie erakonnal ületada kahekümne protsendilise toetuse taseme ja tõusta positsioonile, kus me muutume Eesti poliitikas kahe liberaalse erakonna – Reformierakonna ja Keskerakonna – suhtes tõeliseks, mitte kartellipoliitilist mängu etendatavaks alternatiiviks. Meie läbi saate te ka ise teostada sellist ühiskonda, mis kõige enam vastab teie sügaval südames peituvatele rahvuslikele tunnetele, aadetele ja instinktidele.

Tahan rõhutada: kõigist teist, head Eesti inimesed – ja teist hoopis enam kui meist –, sõltub järgmistel valimistel, kas Eesti läheb tagasi reformierakondliku ja Eesti suveräänsust sisuliselt mitte millekski pidava peenhäälestuse juurde või jätkab keskerakondliku ja venemeelse populismiga. Majandusküsimusi ja inimeste soove ning unistusi alahindamata palun ma siinkohal siiski kõigil, nii puudust kannatavatel pensionäridel, palgavaesuses elavatel tööinimestel, senti saagivatel üksikvanematel kui ka tööjõunappuse üle kurtvatel ettevõtjatel mõista: täna, nagu kolmkümmend aastat tagasi, oleme jõudnud punkti, kus otsustatakse selle üle, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, kas meie maksupoliitika annab võimaluse normaalset ettevõtlust jätkata, kas meie tervishoid jääb solidaarseks ja kõigile kättesaadavaks, kas meie koolid ja ülikoolid lähevad tasapisi üle inglise ja vene keelele või jääb meie haridus eestikeelseks, kas palgavaesusest väsinud eestlased pihustuvad maailma mööda laiali ja asenduvad siin ukrainlaste ja venelastega või suudame me ise hoida ja edasi ehitada oma rahvusriiki. Praegu peame otsustama, kas viiekümne aasta pärast on meie kodumaast järel üksnes Estonia nimeline europrovints, Vene Föderatsiooni krai või siis suveräänne rahvusriik Eesti.

Esimene variant – kogu maailmast kokku uhutud rahvaga europrovints on variant, millega nõustuvad nii reformierakondlased kui ka IRL ja Vabaerakond. Teine variant – Vene Föderatsiooni krai või oblast – on täiesti meeltmööda Keskerakonnale, kelle valijatest juba praegu moodustavad enam kui kaheksakümmend protsenti venelased. Kolmandat varianti – suveräänset rahvusriiki on võimeline ja tahteline teostama ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos eesti rahvaga.
Tegelikult on lausa hämmastav, et niisugune keskne mõiste nagu riigi ja rahvuse suveräänsus on Eesti tänasest poliitilisest leksikast praktiliselt kadunud ja kui meie teema jutuks võtame, suhtutakse sellesse nagu mingisse 19. sajandi anakronismi. Ehk – kui osundada sotside juhti Jevgeni Ossinovskit – rahvusriiklus on ohtlik üheksateistkümnenda sajandi düstoopia. Me paraku ei jaga seda üleolevat ja rumalat seisukohta. Me oleme veendunud, et üksnes rahvusriiklus tagab eestlastele säilimise ja keelelise ning kultuurilise identiteedi.

Siinkohal veel üks märgilise tähtsusega tähelepanek. Nädal tagasi toimus Reformierakonna suurkogu, kus värske esinaine Kaja Kallas rääkis küll patriotismist, aga mitte sõnagi rahvuslikkusest või rahvuslusest. Eestlastena oleme harjunud, et patriotism võrdub rahvuslus. Euroopa Liidus see nii siiski ei ole. Dekadentlikus vanas Euroopas tähendab patriotism mitte pühendumust oma rahvusriigile ja rahvuskultuurile, vaid  nn euroopalikele väärtustele. Viimased näevad ette aga rahvusriikide tasalülitamist ja rahvuskultuuride nivelleerimist.

Head kuulajad,
te võite nüüd küsida, kas ma ei pühenda rahvusküsimusele mitte liiga suurt tähelepanu. Kas poleks olulisem rääkida majandusest, tervishoiust, regionaalpoliitikast? Tahan siiski alla kriipsutada, et jõukas elu on võimalik paljudes paikades, alates põhjanaaber Soomest ja lõpetades meie suure liitlase USA-ga. Meie rahvuskodu, meie keele ja kultuuri häll ja tulevik on aga võimalikud vaid siin, Eestis. Ja seda üksnes olukorras, kus me säilitame oma riigi üle suveräänse poliitilise kontrolli ning kus me säilitame ka eestlaste protsentuaalse ülekaalu rahvastikus. Mõlemad on praegu ohus ja ma ei näe Eestis ühtegi teist poliitilist jõudu, kes seda ohtu täiel määral teadvustaks, sellest avalikult räägiks ja nende ohtude vastu mobiliseeruks.

Kui sügavale on juba juurdunud allaandmise ja Eesti võõrastele loovutamise meeleolud, illustreerib muide kujukalt Õhtulehes ilmunud Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artikkel, kus ta manab lugeja ette apokalüptilise pildi kliima soojenemise tagajärjel liikuma hakkavatest massidest ja lubab kergekäeliselt, et Eesti peaks sajandi keskpaigaks vastu võtma miljon põgenikku kolmandast maailmast. Ehk siis Eesti 2.0, nagu seda propageeris mõni aeg tagasi IRL-i tollane esimees Margus Tsahkna ja mida praegune IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder nimetab avatud rahvusluseks.
Soomere külalislahkus on, muide, piiritu. Siinkohal tsitaat, et mitte jätta pahatahtliku norimise muljet. Niisiis: „Eestisse lisanduv miljon mahub tühjenenud ääremaadele. Meile jääksid võtmeväärtused ehk Harjumaa (kus me siis peamiselt elame), Tartu (kus hakatakse tselluloosivabrikut uuele tehnoloogiale ümber seadistama), Virumaa oma põlevkivi ja fosforiidiga, kindlasti Pärnu (sest kes siis mere eest põgenejatest sinna tahaks) ja suurem jagu saari. Samuti Pühajärve ümbrus, natuke Setumaad ja Paganamaa, et säiliks ka komberuumi äärmused ja piir Lätiga.”

Seda juttu lugedes ei oska nutta ega naerda. Saab vaid tõdeda, et tegemist on järjekordse vabamüürliku propagandaüllitisega, sest kui Soomere eespool manitseb, et me ei saa kliimamuutuste eest põgenejaid jätta oma kodumaadele üksteist lõpututes kodusõdades maha tapma, siis missugune tema teaduslikest analüüsidest ütleb, et neid konflikte ei võeta meie juurde kaasa või et siin ei teki uued konfliktid juba ees olevate etniliste rühmade ja põliselanikega. Mis seda takistab? Kas selleks ajaks vastu võetud vihakuritegude seadus? Või see, et eestlased on viie vaesema riigi asemel otsustanud kolida viide rikkamasse riiki? Räägime asjadest aga õigete nimedega – Tarmo Soomere utopistlik humanism kõlab sõna otseses mõttes oma rahva ja riigi reetmisena. Meie väike unikaalne rahvas ei suuda iialgi kogu maailma nende hädades aidata ega seda maailma otse hoida. Me oleme jõudnud olukorda, kus meie ressurssidest jätkub vaid oma rahva eest seismiseks ja oma rahva aitamiseks. Ja see ongi praegu, 21. sajandil, meie ainus ülesanne.

Ent mõelgem pisut ka numbrites. Kui meie rahvastikuprognoosid väidavad, et eestlaste arv kahaneb sajandi keskpaigaks umbes 860 000 peale ja kolmandast maailmast saabub siia miljon võõrast, oleme me siin juba ainuüksi selle fakti tõttu vähemus. Ent meil tuleb pildile lisada veel ka slaavi päritolu rahvastiku osa. Kui sisseränne Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest jätkub samas tempos kui viimastel aastatel, on slaavi päritolu rahvastik kasvanud suurusjärk paarisaja tuhande inimese võrra ehk umbes poole miljonini. Seega moodustavad kaks kolmandikku rahvastikust mitte-eestlased. Ja see kõik leiab aset meie endi üle kõige mingeid müstilisi euroopalikke väärtusi üle kõige hindava valitsuse juhtimisel ja heakskiidul!
Tänan, ei! Mitte see ei ole meie riigi mõte ja mitte see ei ole meie, eestlaste, unistus ja eesmärk.
Siit jõuame aga tagasi päevapoliitikasse.

Oleme juba sisenenud valimiskampaaniasse. Peavoolumeedia ja kartellierakonnad püüavad meid veenda, nagu kujuneks valimiskampaaniast duell Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Sotsid, IRL ja Vabaerakond on selles heitluses autsaideritena juba maha kantud ja meist räägitakse üksnes kui vältimatust partnerist, kellega võitja peab valitsust hakkama moodustama.
Selles mõttekäigus on mitu viga. Esiteks ei kavatse me olla kellelegi võtta või jätta mugavuspartner. Meil on oma programm, meil on oma missioon ja erinevalt meie peakonkurentidest liberaalsel tiival oskame me ka läbirääkimisi pidada. Loomulikult on meie eesmärgiks valitsusse minna ja oma poliitikaid ellu viima hakata, aga me ei kavatse seda teha iga hinna eest. Meil on oma hind, krõbe hind. Selle hinna dikteerib meile ülimaks väärtuseks olev eesti rahvas.

Me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist, igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist, tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist nii, et see oleks tõeliselt solidaarne, tagasirändeagentuuri loomist, et ukrainlaste asemel teeksid Eestis normaalse palga eest tööd siit lahkunud eestlased, riiklike kodulaenugarantiide andmist noortele peredele kodu soetamiseks, nelja aasta jooksul Tallinn-Ikla ja Tallinn-Tartu maanteede neljarealiseks ehitamist, justiitsreformi õigusriigi ja õigluse taastamiseks, presidendi otsevalimise sisseseadmist, rahvaalgatuse taastamist, deregulatsiooni ja arulagedatest eurodirektiividest loobumist, suveräänset välispoliitikat ja lõdva sisserände peatamist endise Nõukogude Liidu aladelt.

Me anname endale aru, et euro- ja venemeelsed ei taha meile tegelikult midagi loetletust anda. Peame seepärast tegema ennastületavaid pingutusi, et meie eesmärgid ja sõnumid jõuaksid iga viimase kui valijani ja et me suudaksime neid veenda oma pühendumises neile. Meie ühiste pingutuste edust sõltub, kas Eestis jätkuvad ka järgmise nelja aasta jooksul reformierakondlikud peenhäälestused või keskerakondlikud populistlikud eksperimendid.

Tegelikult, kui olla täiesti aus, ei pea ma meie eesmärgiks mitte valimistel paremuselt kolmanda tulemuse tegemist, vaid nende valimiste võitmist. Kuulake tähelepanelikult: meie peame olema need, kes dikteerivad uue valitsuse agenda, veavad Eesti seisakust välja, taastavad riikliku suveräänsuse ning viivad uuesti ausse tõeliselt demokraatliku vaba ühiskondlikku diskussiooni austava pluralismi.
Me suudame seda, kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame. Me suudame seda, kui me oma sõnumitega inimeste südametesse jõuame. Me suudame seda, kui me inimesi veename, et erinevalt Reformi- ja Keskerakonnast ei paku me neile mitte järjekordseid virvatulesid, vaid tõde ja reaalseid lahendusi.

Me näeme ju, kuidas vale lühikesed jalad juba nõtkuvad. Nn liberaalsete väärtuste pettus paljastub iga päevaga üha selgemalt. Võrdsus, mida nende väärtuste sildi all pakutakse, on enesehävituslik, sest seal, kus on võrdsus, ei ole enam vabadust. Meie reliikvia on aga vabadus, sest üksnes vabadus annab meile võimaluse teostada ennast nii indiviidide kui rahvusena.
Seepärast, kallid erakonnakaaslased, otsige ja leidke meile meie suure missiooni teostamiseks toetust nii maa alt kui maa pealt, nii omade kui võõraste, nii sõprade kui vaenlaste hulgast.

Ja aidaku teid selles Jumal!
Eesti eest! Õiglase Eesti eest!

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-meie-peame-olema-need-kes-dikteerivad-uue-valitsuse-agenda/

Read more...

Sotsialism-kommunism tulevad meile E. Liidus veidi uuel kujul tagasi

Allikas:Facebook

Read more...

pühapäev, 22. aprill 2018

Huvitavat pühapäevaks: Valitsus otsustas alkoholiaktsiisi mitte tõsta.

Raha on aga vaja.
Peaminister arutab täna Soome peaministriga võimalust, et juba homme hommikul rünnatakse ühiselt Põja Lätis olevaid alkoholipoode.

Peaminister: "Meie eesmärk ei ole kindlasti rünnata Riiat või ohustada Läti demokraatiat. Me oleme sihtmärgiks võtnud vaid need Läti tegevused, mis rahvusvahelist õigust jämedalt ignoreerides kahjustavad eestlaste tervist."

No me ei saa ju teistmoodi kui teised.
Ja Trump toetab meid kindlasti.

Allikas: Marek Strandberg, Facebook

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP