RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 26. veebruar 2020

Tiina Kangro: presidendi kõne oli omane kunagistele NLKP kongressidele

Presidendiloss Kadriorus: paljude arvates ei ole praegu triigipea kogu rahva president.

Puuetega inimeste eest võitleja, endine poliitik ja ajakirjanik Tiina Kangro kirjutas president Kersti Kaljulaidi kõnet kommenteerides, et riigipea võttis taas sisse opositsiooni liidri rolli ning kasutas täiesti ebaõnnestunud metafoore. See päev läheb ajalukku, kirjutas ta, sest saime korraga kolme aastakümne kõige kohutavama ja kõige parema riigi sünnipäeva kõne.
Kõige parema kõne kandis tema hinnangul varahommikul Toompeal ette Riigikogu spiiker Henn Põlluaas – see oli lühike, selge sõnastusega ja igati pidupäeva vääriline. Õhtune kõne vabariigi presidendilt osutus aga hullemaks, kui kõige hirmsamas unenäos osanuks ette kujutada.

„Lühidalt kokku võttes meenutas see omaaegseid kolmetunniseid sõnavõtte NLKP kongressidel, kus räägiti kõigest ja samas mitte millestki. Kompartei vist ei lubanud kuulajail magada, aga Angela Merkel oleks tänagi silma looja lasknud,“ kirjutas Kangro.
Tema sõnul kasutas president ka Tammsaare „Tõde ja õigust“ oma kõnesse kaasates ebaõnnestunud metafoorkogu ta kõne baseerus sellele, et näita üheselt, ette, kes on halb ja kes on hea, sekkudes taas ja taas oma volitusi ületades päevapoliitikasse.
Ta peab täiesti uskumatuks, et president asus oma kõnes opositsiooni liidri kohale, milline koht praegu täitmata on.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/tiina-kangro-presidendi-kone-oli-omane-kunagistele-nlkp-kongressidele/

Read more...

Madissoni Eesti Rahvuslaste Keskliit

Allikas: Facebook

Read more...

Julgeolekuuuring, mis ei räägi portselanipoes märatsevast elevandist

Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi operatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris. Allikas: Wikipedia

Eesti Sisekaitseakadeemias valmis julgeolekuuuring “Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine”. Iga natukenegi mõtlev inimene saab aru, et suurim Eestit täna ähvardav oht pole mitte kuskil nurga taga pusiv vene karupoeg, vaid et keegi Kersti Kaljulaid ja Eesti Vabariigi valitsus jälestavad teineteist, kirjutab Karol Kallas. 

Kahtlemata pole “tutvustuses” esinenud ja selle koostanud ekspertide valdkonnateadlikkuses põhjust kahelda. Arusaadav on ka see, et edasi anti suuremas osas küsiteldute arvamusi. Samas kõnealuse dokumendi kohal ripub küsimusena, miks räägitakse palju küll teatud üksikutest sisejulgeoleku ja riigikaitse valdkondadest, aga mitte üldisest – nagu rahvus, üksmeel, oma riik –, mis on selliste valdkondade kenasti toimimise vundamendiks?

Nagu dokumendis on kirjutatud, “loob ohu märkamine ja tuvastamine eelduse mõistmiseks, millised ohud on olemas ning milliseid võimalusi rakendab vastane Eesti julgeoleku haavamiseks ja ründamiseks,” (lk 5) siis käesolev arvamuslugu keskendub rohkem “elevantidele” ja pisematele kurjadele elukatele, millest raport – kas siis poliitkorrektsuse või mingil muul põhjusel – ei räägi.
Tutvustuse põhiteesiks on valitud 9. jaanuaril 2019. aastal Soome politsei juhi Seppo Kolehmaineni Sisekaitseakadeemias peetud ettekandes esitatud tõdemus, et „meie julgeoleku keskkond on radikaalselt muutunud ja piirid sisemise ning välimise julgeoleku vahel on hägustunud” (lk 5).
Küsimusi tekitab nii tundliku teema, kui riigikaitse ja välisohud, allikate kasutamine stiilis “intervjueeriti Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe ja teisi julgeolekueksperte ning osa intervjueeritavaid soovis anonüümsust” (lk 8). Kui üheks intervjueeritavaks oli näiteks keegi perenime Kaljulaid kandev isik, siis on loomulikult selge, et Eestit ähvardav kõige suurem oht on EKRE. “Anonüümne allikas” on nagu kuulujutt ja enam-vähem teaduslikkusele pretendeeriv uurimus võiks proovida kuidagi paremini. Eriti nii tundliku teema puhul nagu seda on julgeolek. Ja juhul kui julgeolekuohuna mainitakse mõne valitsuspartei toetajaid. EKRE toetajaid nimetatakse anonüümse allika poolt “kasulikeks idiootideks” (lk 21), kuid sõnagagi pole uuringus mainitud Keskerakonda ja Yana Toomi… Mõni väiksem laps küsiks selle peale “kuidas te julgete” esitada sellist uuringut päris asja pähe?

Elik: allakirjutanu võib tuua näite: usaldusväärsetest allikatest jõudis kunagi käesoleva arvamusloo autorini jutt, kuidas Euroliiduga ühinemisel anti meiepoolsetele läbirääkijatele mandaat stiilis “olge kõigega nõus ja kirjutage igale paberile alla, mis ette pannakse”. Ehk lühidalt päris läbirääkimisi tegelikult ei toimunud ja me viskusime Urr teab mis jõudude (George Sorose kabali?) soovil järjekordse liidu rüppe. Kui peale 2004. aastat toimunud arenguid vaadata, siis on selline jutt igati usutav. Sorose kabalit on mainitud kõnealuse uurimuse “stiili” järgides.
Kui kõik koostöö parendamise ja muud sellised ettepanekud on riigikaitse osas omal kohal, siis – nagu ülevaates on ka korduvalt välja toodud – maailm muutub ja tavalahendused pole riigikaitseks enam piisavad.
Kuigi “tutvustuses” väidetakse, et “Venemaa Föderatsiooni armeekindral Valeri Gerassimov teab väga hästi, et nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla,” (lk 9) siis Eesti kaitsevõimekuse osas on pehmelt öeldes ka teistsuguseid arvamusi.
Meie peamine mure on meie väiksus.  Vaenlase lennukid sõidavad Eestist üle mõnekümne minutiga, tankid on Tallinnas viie-kuue tunniga ja Ida-Virumaa koos elektriga on sellisel juhul hoobilt kaotatud. Kui meile päriselt kallale tullakse, siis kõige suurem ähvardus vaenlasele pole mitte Võrus ja Tapal paiknevad väeosad pluss NATO liitlased, vaid totaalne sõda. Hirm, et ta võib suvalisel ajahetkel, suvalise nurga tagant, ülevalt ja alt, saada paugu. Lühemalt siis, et meie riigikaitse peaks olema midagi Šveitsi-Iisraeli tüüpi ja igal endast lugupidaval kodanikul peaks olema kodus relv. Lisaks võiks pommivalmistamise oskus käia koolihariduse juurde ja nii edasi. Riik peab oma kodanikke usaldama.

Eelpool öeldu võis olla utreeritud, aga põhimõtteliselt peaks selles suunas vaatama. Mida julgustab tegema ka Suurima Julgeolekutagatise oluliste mõttekodade ja julgeolekuekspertide korduvalt väljaöeldu: Eestit ei ole võimalik Venemaa vastu kaitsta. Kui Venemaa väed on kord juba Eestis, siis kas NATO – näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa nõusolekul – on valmis alustama meie idanaabriga täiemahulist konventsionaalset sõda? Senist praktikat vaadates, siis on piisavalt põhjust karta meie “kaitsmine” piirdub jututubade ja sanktsioonidega.
Raportis käsiteldakse suuremas osas Venemaalt lähtuvaid ohte. Mis on tõsi – Venemaa jaoks on Eesti iseseisvus ajutine eksitus ja nii leiab ka päris suur osa siin elavatest muulastest. Kui raportis on hulgaliselt välja toodud kitsaskohti, mis vajaksid “tähelepanu” (julgeolekuasutuste koostöö, vene propaganda jne), siis taas ei räägita peamisest: Eesti julgeoleku alustalaks on oma riik, rahvas ja kultuur.
Inimesed peavad tundma, et riik on nende “oma”. Kodumaa. Kuigi tänu EKRE-le valitsuses on olukord märkimisväärselt paranenud, siis jätkuvalt on “pumba juures” inimesed, kelle jaoks on – heal juhul – rahvus küsitava väärtusega kontseptsioon.

Kes leiavad, et “rohkem Euroopat” ja vähem igasuguseid rahvusriike ning piire lahendab kõik täna meie ees seisvad mured. Kes arvavad, et kui suurem osa meie tänasest seadusloomest on Euroopa Liidu käskude Eesti seadustesse kirjutamine, siis on see võimas ja äge. Kes arvavad, et patriotism võrdub Hitleri Saksamaa sotsialistide ideoloogiaga. Kes arvavad, et kõigi teadaolevate tsivilisatsioonide jooksul ühiskonna alustalaks peetud traditsiooniline perekond on “patriarhaalne rõhumine”, sugusid on vähemalt seitsekümmend ja see kõik on üks “inimõigus ning väärikus”. Kes arvavad, et mingi müstiline “vihakõne” tuleb kriminaliseerida. Jne, jne, jne.
Kõik eelpoolkirjeldatud inimvaenuliku progressiusu nähud ei too riiki mitte kellelegi mitte kuidagi lähemale, vaid rebivad seda laiali. Kõik viidatud nähud, mida meile täna MTÜ-tööstuse poolt on maale toodud ja müüakse “inimõiguste” või “väärtustena”, ainult lõhestavad ühiskonda. Ühiskond vajab ühtsust ja lääne tsivilisatsiooni äärealal, vastu vaenulikku jõudu, seda enam.

Lisaks muidugi on üheks suurimaks julgeolekuohuks riigi võõrandumine “tavalisest” inimesest, mille nimel nii euroliit kui kartellierakondade valitsused on aastakümneid vaeva näinud. Me võime arvata EKRE-st mida tahes ja selle erakonnaga ei peagi kõiges nõustuma, kuid sissejuhatuses mainitud Kaljulaid esindab just nimelt sellist võõrandumist – inimeste käest ära rebitud üha võõramaks muutuvat riiki – ja siiani paistab, et EKRE vähemalt püüab riigi inimeste juurde tagasi tuua.
Lisaks esindab mainitud Kaljulaid kõike, mis on omane progressiusule (kirjeldatud eespool) ja EKRE seda, mis ei ole. Nagu Kaljulaiuga täpselt samasuguseid arvamusi omav Europarlamendi üks esiprogressiive Guy Verhofstadt jälestab Ühendkuningriigi peaministrit Boris Johnsonit ja Brexitit, peab Kaljulaid – koos suurima opositsioonierakonna esinaisega – EKRE-t kärnaseks koeraks, kellel pole Eesti poliitika “parketil” kohta. Ja kelle valijatest lollid maakad ei oska “õigesti” hääletada.
Kuid õnneks on meil demokraatia ja parlamentaarne vabariik. Inimesed valib parlamenti rahvas ja need inimesed panevad oma valijate huve esindades kokku valitsuse. Seekord ja üdini demokraatlikult läks valitsusse teiste hulgas EKRE. Kaljulaiul pole õigust valitsuse koosseisu ja otsustesse sekkuda, kuid ometigi on tema jauramisest saanud päevapoliitika silmapaistev osa.

Oleks siis tegemist koduseinte vahel peetava tüliga, aga ei! Kadrioru lossi administratiivhoones ajutiselt tööd tegev isik käib mööda maailma ringi – mida teeb ka suurima opositsioonierakonna esinaine – vingumas, kui vastik valitsus tema kodumaal on. Nagu joodikust naine kõrtsis, kes räägib kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, milline värdjas on tema mees ja kui lollid on tema lapsed. Vene Karul pole vaja kulmugi kergitada, Kaljulaid – ja suurima opositsioonierakonna esinaine – peavad suurema osa hübriidsõja lahingutest tema eest ära. Kusjuures seda veel eesti maksumaksja raha eest. Mis on eriti väärastunud olukord.

Siinkohal vaidleks allakirjutanu “Ekspert A-ga” (sic) – “kasulikud idioodid” (lk 21) ei ole mitte “vaesemad EKRE valijad” (ibid.), vaid kasulikke idioote mängivad üle maailma Kaljulaid koos suurima opositsioonierakonna esinaisega. Nimetatud kaks naisinimest on Eesti suhteliselt õrna julgeoleku portselanipoes märatsevad elevandid. Ehk nagu sama “A-gi” väidab, siis “kõik, mis destabiliseerib, väärib [Venemaa arvates?] toetamist” (ibid.) ja mõlemad on täna suurimad Eesti poliitika ning koos sellega ka julgeoleku destabiliseerijad. Mida tõestas ka isik Kaljulaid Ugalas peetud meie kalli Vabariigi aastapäevakõnes.

PS. Ühiskondlik diskussioon on asendunud teineteise peale karjumisega. Võiks ju arvata, et targem annab järele ja oleme nüüd kõik kuidagi sõbrad. Aga ei saa ju, niikaua kui ennast ei tea kelleks pidav poliitseltskond peab kalliks arusaama, et EKRE-t ja rahvuskonservatiive ei tohi olemas olla. Kui ei soovita, et EKRE-st saaks Fidesz, kelle käes on praktiliselt kogu võim Ungaris, siis jäetagu järele. EKRE ei lähe mitte kuhugi. Samuti on kõigi huvides, et võimu juures oleks vähemalt pisutki arvamuste paljusust. Mis on ka EKRE huvides. Aga niikaua kui EKRE on paaria ja tema valijad “vaesed ning lollid maakad”, siis liigub asi Fideszi poole. Allakirjutanu saab aru väga hästi, loos kasutatud sõnastus on kohati pisut äkiline ja antipoliitkorrektne, kuid see on ainult püüd kuidagi elevante korrale kutsuda, mitte usutunnistus.

Allikas: https://objektiiv.ee/julgeolekuuuring-mis-ei-raagi-portselanipoes-maratsevast-elevandist/

Read more...

teisipäev, 25. veebruar 2020

MATTI ILVES: Kõigil Stockholmi jõugujuhtidel on võõras taust

Jõugu juhtidest, kellele Stockholmi politsei keskendub operatsioonis Rimfrost, on kolmekümne kahest viisteist teise põlvkonna sisserändajaid, ülejäänud seitseteist on välismaal sündinud sisserändajad.

Just sellest teatab vasakpoolne ajaleht Expressen, hoolimata sellest, et nad otsustasid oma artiklis jõugujuhtide välismaist tausta avada.

 Teisipäeval teatas Expressen, et nad on lugenud politsei niinimetatud fookusnimekirja asutuse spetsiaalsest algatusest “Operatsioon Rimfrost”.Nimekirja järgi on Stockholmis kolmkümmend kaks jõugu juhti - kõigil neil on rändaja taust. Neist viisteist sündisid Rootsis ümberasujate vanematena ja enamik - kaheksa neist - on seotud Rinkeby konfliktiga. Ülejäänud 17 saabusid Rootsi kas laste või täiskasvanutena.

Kehtivate seaduste kohaselt ei saa te sisserändaja taustaga kurjategijaid riigist välja saata, kui nad on sündinud Rootsis. Huvitaval kombel soovib Expressen kogu artikli vältel sellele asjaolule keskenduda.
Artiklis eiratakse täielikult tõsiasja, et ilma või väiksema rändeta Stockholmis poleks või oleks vähemalt vähem jõugu.

Lisaks väidab Expressen, et ükski jõugu liidritest pole äsja saabunud rändajad ja rände vähendamine ei vähendaks seega kuritegevust.
Rootsi demokraadid reageerivad langusele ja SD juht Jimmie Åkesson suhtub kriitiliselt sellesse, kuidas meedia otsustab andmeid keerutada.
"Alternatiivne pealkiri oleks:" Kõigil määratud jõugu juhtidel on välismaa taust. " Nii ütleb artikkel ”,” kirjutab Åkesson säutsu.
Jörgen Fogelklou, SD Göteborgi rühmajuht ja vallavolikogu juht, on ka üks paljudest, kes Expresseni artiklile vastas.
"Kas jõugu juhiks saamine võtab kindlasti aega?" kirjutab ta Facebooki postituses.

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Uus sinine pass

Allikas: Facebook

Read more...

OTSEPILT ja OTSEFOTOD | EKRE toetajad kogunesid seitsmendat korda tõrvikute alla marssima

Link: https://www.delfi.ee/news/ev102/uudised/fotod-ja-video-ekre-toetajad-kogunesid-seitsmendat-korda-torvikute-alla-marssima?id=89031385

Read more...

esmaspäev, 24. veebruar 2020

EESTI VABARIIGI 102. AASTAPÄEV


Read more...

“Räägime asjast” 23.02.2020

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-23022020/
 

Read more...

pühapäev, 23. veebruar 2020

Rootsist on saanud peaaegu sõjapiirkond, välja palju võimsaid lõhkeaine plahvatusi

Rootsis on tänavuse aasta jooksul toimunud juba 102 võimsat lõhkeaine plahvatust. Kolmandik neist Rootsi lõunaosas Malmös.
Rootsis toime pandud plahvatused on oma mastaabilt täiesti erakordsed nii Euroopas kui terves maailmas, räägib Rootsi krimnoloog Amir Rostami väljaandes Dagens Nyheter.
Käesoleval aastal on Rootsis olnud 102 tugevat plahvatust, eelmisel aastal oli neid sama ajaga 39. Plahvatustest kolmandik on olnud Malmös, Stockholmis on neid olnud 19 ja Göteborgis 13.

Sellist hulka plahvatusi pole maailmas olnud üheski teises jõukas riigis, kus ei toimu sõda või pole tegemist terrorismiga. Sarnased olukorrad on sõjapiirkondades või neis riikides, kus tegutsevalt aktiivselt terroristid.
Rootsit on teiste arenenud riikidega väga raske võrrelda, kuna teistes riikides on selliseid asju väga vähe. Uurijad pole seni suutnud Rootsi nii suurt plahvatuste hulka seletada. Arvatavalt on tegemist juba 15 aastat väldanud kuritegelike grupeeringute omavaheliste arveteõiendamistega, kus meetodid on kogu aeg karmistunud. Algul tulistati inimesi jalgadesse, siis hakati mujale tulistama, hukati ja häbistati inimesi. Nüüd on välja jõutud plahvatusteni.

Kuritegelike grupeeringute liikmed on Rootsi sisse rännanud ja neil on sidemeid mitmel pool Rootsis. Konfliktide põhjuseks võib olla narkokaubanduse mõjupiirkondade jagamine või omavahelised suhted. Plahvatused on põhjustanud valdavalt materiaalset kahju. Septembris sai aga Lundis toimunud plahvatuses vigastada üks möödakäija.

Read more...

«Russofoobide» nimekirjas on Tiit Madisson

FOTO: Toomas Huik

 Vabadusvõitleja ja poliitvang Tiit Madisson kinnitas, et ka tema on juuni algul Venemaa välisministeeriumi koostatud niinimetatud russofoobide nimekirja kantud.

Madisson ütles Postimehele, et välisministeerium helistas talle ja teavitas sissesõidukeelu nimekirja kandmisest, kuid mingit dokumenti ta selle kohta näinud ei ole.
Miks Venemaa välisministeerium talle sissesõidukeelu kehtestas, Madisson vaid oletab. «Ma arvan, et ega siin muud ei ole kui vanad asjad. See Lihula samba püstipanek ja meeleavaldus Tõnismäel. Sellest hakkaski see tingel-tangel peale,» rääkis ta.
Madisson lisas, et eelmisel aastal oli tal veel Venemaa viisa olemas ja mingeid probleeme ei olnud.
Küsimusele, kuidas nn russofoobide nimekirja sattumine teda mõjutab, vastas Madisson, et tal oli soov Krimmi oma tatarlastest sõpradele külla minna, kuid mingeid kindlaid plaane ta veel teinud ei olnud.

Samuti on nimekirjas Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves, poliitik Jevgeni Krištafovitš, vabaühenduste aktivist Sergei Metlev, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) volikogu aseesimees Urmas Reitelmann, riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas, Vabaerakonna esimees Andres Herkel, ajaloolane Igor Kopõtin, ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski, teadur Kalev Stoicescu, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuht Dmitri Teperik, ajaloolane, hiljuti Eesti luureajaloo raamatu välja andnud Ivo Juurvee, ajaloolane Toomas Alatalu ning Eesti ukrainlaste ühingu juht Evhen Tsybulenko.
Venemaa 7. juuni samm oli vastus Eesti 29. märtsi otsusele keelata 49 Venemaa kodanikul riiki sisenemine seoses nn Magnitski juhtumiga. See on juba teine kord, kui Venemaa koostab Eestit puudutava musta nimekirja. Eelmine sissesõidukeelu saanute nimekiri koostati 2015. aastal vastuseks Euroopa sanktsioonidele.

Madisson oli aastatel 1980–1986 Nõukogude Liidu poliitvang, Eesti iseseisvuse taastamise järel osales ta aktiivselt poliitikas. 1996. aastal mõistis kohus Madissoni süüdi selles, et ta 1996. aastal hakkas Kaitseliidu liikmena ette valmistama sõjaväelist riigipööret ning otsis kaasosalisi oma plaanide ja ideede elluviimiseks. Talle määrati kaks aastat vabadusekaotust, kuid vabastati amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.
Aastatel 2002–2005 oli Madisson Lihula vallavanem ning tema initsiatiivil püstitati Lihulas 20. augustil 2004 monument «60 aastat Eesti kaitselahingutest», mis teisaldati sama aasta 2. septembril valitsuse korraldusel.

Allikas: https://www.postimees.ee/4509401/russofoobide-nimekirjas-on-tiit-madisson

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP