Rahvuslane

TEEME ÄRA 2012!

2012-03-03T10:21:00.000+02:00

Värise Tiblastan! Tegelikult on ajaloost ammu teada, et milles Venemaa teisi süüdistab, seda ta ise plaanitseb!
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

MART HELME: Eesti Aleksander ja Gordioni sõlm

2012-03-03T09:59:00.000+02:00

Saada sõbrale
Suursaadik
Eesti on oma teise iseseisvusaja kõige sügavamas kriisis. Ning siinkohal pole küsimus üksnes maailma, eelkõige Euroopat painava majanduskriisi peegeldumises Maarjamaal, vaid üleüldises, kogu riiki ja rahvast hõlmavas kriisis.
See kriis on nii majanduslik, poliitiline kui ka moraalne ja on tekkinud mitte üleöö, vaid kasvatanud oma kõikjale tungivaid siirdeid pikkamööda ning võimendunud üksteise otsa kuhjunud valeotsuste, rumaluse, ülbuse ja hoolimatuse võidukäigust.
Vaalad, millel see kriis seisab, on järgmised.
Kõigepealt meie vildakas, võimulolijate võimul püsimise tagav valimisseadus. Sellepärast on võim riigis läinud parlamendi asemel valitsuse kätte ja erakondade sisedemokraatia asendunud tagatoa klikkide võimuga.
See omakorda on tekitanud kahesuunalise poliitilise degenereerumise. Ehk siis: piiratud arvu sõnakuulelike inimeste hoidmist valimistsüklist valimistsüklisse erakondade ladvikus võib võrrelda süstemaatilise lähisugulaste vahelise abiellumisega, mis vältimatult viib degenereerumisele.
Sama protsess toimub aga ka parteimaastikul, kus nii karjeristidele kui ka tegusatele kodanikele enam hüvesid pakkuda suutvad suured kalad söövad väikseid kalu, hävitades sel moel sisuliselt nii poliitilise pluralismi kui valijate reaalse valimisvabaduse.
Siin on ka Eesti sisepoliitilise kriisi peamine põhjus: meil, kodanikel, pole sisuliselt enam, keda valida - peale poliitiliste degenerantide, kuulugu nad siis ükskõik missugusesse praegu riigikogus esindatud erakonda. Valimised olemasolevate parlamendierakondade vahel ei muuda kehtivat paradigmat. Seda muutmata ei muutu aga ka elu Eestis. Vähemalt mitte paremuse poole.
Teine vaal, mis esimese kõrval Eesti arengu paigale naelutanud on, on meie välispoliitika. Alates taasiseseisvumisest on Eestit kummitanud (ja õigustatult) hirm Venemaa ees. See on meile dikteerinud paanilise põgenemise läände. Ja kuna üsna algusest peale on saanud selgeks ka tõsiasi, et läänes korrigeeritakse oma suhtumist meisse vastavalt suhetele Moskvaga, on meie välispoliitika kujundajad otsustanud panustada totaalsele allaheitlikkusele suhetes lääne jõukeskustega. Siit ka Kadriorust ja Toompealt korduvalt kuulda lastud rõõmuhõise, mille kohaselt me oleme kõige enam Euroopa institutsioonidega integreeritud (loe: kõige vähem iseseisvust säilitanud) Põhja-Euroopa riik.
Tegelikult oleme vasallriigina saavutanud paradoksaalse tulemuse, kus me oma riikliku iseseisvuse säilitamise nimel oleme praeguseks peaaegu täielikult loobunud iseseisvast otsustamisõigusest ning valmis eestkostjate rahulolu pälvimiseks heaks kiitma ka kõige katastroofilisemate tulemustega otsuseid, teiste hulga viisavabadust Venemaaga.
Ent selle skisofreenilise poliitika hiljutisteks, kuid juba praegu kodanikele nähtavateks ja nende heaolu mõjutavateks otsusteks on ka üleminek kriisikuristikku sööstvale eurole, euro päästepaketis osalemine ning Kreeka võlgade kinnimaksmine Saksa pankuritele. Milliseid siseriiklikke amputeerimisi kõige alafinantseerimise, sulgemise ja mahajätmise näol see kaasa toonud on, teab igaüks.
Ent praegu näha olev kujutab endast vaid õisi, kibedad viljad alles küpsevad ja saavad sotsiaalsete pahede edasise leviku, massilise emigratsiooni jätkumise, mahajääjate vaesumise, sotsiaalsete ja rahvuslike pingete kasvamise, infrastruktuuri (nii sotsiaalse kui ka füüsilise) lagunemise ning üleüldise lootusetuse süvenemise näol nähtavateks alles järgnevatel aastatel.
Ning siin ongi paradoks: me oleme riigi julgeoleku nimel astunud samme, mis hävitavad pikkamööda riikluse ainsa mõtte ja kandja - rahvuse.
Muide, selle kõige õigustamiseks kõige sagedamini kasutatav argument hulgalise ELi raha saabumise näol on kõigist argumentidest häbistavaim ja orjameelseim. Selle loogika kohaselt pidanuks me olema õnnelikud ka Nõukogude Liidus. Tegelikult ei vaja me mitte projektide kirjutamisest saadavat peenraha, vaid oma, Eesti majandust, sealhul-gas põllumajandust ning poliitilist tahet oma inimesi ja nende ettevõtteid vajaduse korral dumping’u eest kaitsta kas või protektsionistlike sammudega. Mis on muuseas täiesti kooskõlas WTO reeglitega.
Meie kriisi kolmas vaal on aga loomulikult moraal. Võib üsna kindlalt väita, et vähemalt samavõrd, kui inimesed põgenevad Eestist vaesuse ja viletsuse eest, pagevad nad siit ka poliitilise establišmendi ülbuse, varjamatu omakasu ja vastutamatuse eest. Seegi on tuule tiibadesse saanud eelkõige meie praeguse valimissüsteemi ja valitute sellest sündinud karistamatusetunde tõttu. Ja seda ei muuda ka järgmised, ülejärgmised või erakorralised valimised, kui valijatel ei õnnestu sundida valitsejaid nende huvide vastaselt seadusandlust ja sellega koos kogu kehtivat paradigmat muutma.
Nii võimegi tõdeda, et kriis Eestis on nagu Gordioni sõlm, mida niisama pusides ja praeguseid parlamendierakondi võimul vahetades pole võimalik lahti harutada. Seda saab üksnes läbi raiuda. See eeldab aga, et meie poliitmaastikule ilmub Aleksander Suur, lõvi, kes ei hooli hüäänikarja ulgumisest ja kes julgeb vajadusel anda lahingu ka ükskõik missugusest ilmakaarest ilmuvatele Dareiostele.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Laupäevane pilt

2012-03-03T09:54:00.000+02:00

Kalevipoeg Rattus
Ansipi andestus ehk pattu kahetsewa Eesti-rahwa naasmine Reformi-erakonna rüppe

INFOPARTISAN: Stratfor üritas sebida ära Eesti ajakirjanikke

2012-03-02T12:50:00.000+02:00

WikiLeaks hakkas käesoleval nädalal avaldama USA eraluureagentuuri Stratfor e-kirjasid ajavahemikust juuli 2004 kuni detsember 2011, millest ilmneb, et nimetatud organisatsioon üritas värvata ka Eesti ajakirjanikke.

Programmi "Confederation Partners", mida Stratfori sisemises kirjavahetuses nimetati "Confed Fuckhouse" (ei hakka seda siin tõlkima), raames kontakteeruti vähemalt kahe Eesti suure päevalehe töötajatega, nagu nähtub ühe avaldatud e-kirjaga kaasas olnud failist.

2009. aasta 5. novembril on Stratfori agent Marko saatnud Äripäeva ajakirjanikule Romet Kreegile lepingu eelnõu (draft agreement sent), täienduseks märgitud: suuline kokkulepe (verbal agreement). Uuesti on oldud Kreegiga ühenduses 11. novembril. Seejärel aga on Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel saatnud e-kirja, milles soovitas pöörduda hoopis Postimehe poole (suggested Postimees instead).

Võib oletada, et Kreek rääkis tehtud pakkumisest ajalehe peatoimetajale, kes leidis, et see ei ole Äripäevale sobilik.

Mandeli soovitust järgitigi. Marko aruande kohaselt pöördus ta Postimehe peatoimetaja Merit Kopli poole 2010. aastal vähemalt kahel korral, esimest korda 11. märtsil ja teist korda 13. juulil. Milliseid tulemusi saavutati, seda avaldatud failist ei selgu.

WikiLeaks ei avaldanud Stratfori e-kirjasid korraga, vaid tilgutab neid iga päev vaikselt välja. Tõenäoliselt on tulemas veel nii mõndagi huvitavat, mis heidab valgust Eesti ajakirjanike, aga ka poliitikute suhetele nimetatud eraluureagentuuriga.

Vaata ka
Ajakirjanike hulgas võib leiduda kapo agente

Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/

Alus on pandud vaba meedia seltsile - RRS

2012-03-02T12:37:00.002+02:00

Koos oleme tugevad!

Rahva Raadio Seltsi liikmeiks on oodatud kõik ausameelsed isikud, kes soovivad ühises tegevuses anda oma panuse vaba meedia kestvusse ning arengusse Eesti Vabariigis.

Meie eesmärk

a) Laiendada Nõmme Raadio tehnilisi võimalusi ausa informatsiooni edastamiseks,
b) Täiendada Nõmme Raadio saatekava kodanikusaadete osas,
c) Anda kuulajaile parem võimalus teha Nõmme Raadiole kaastööd nii kirjasaatjana kui eetrisõnavõttude läbi,
d) Anda välja ning levitada hariva sisuga trükiseid,
e) Luua Rahva Raadio Seltsi liikmeile võimalus ühiselt arutada riigi arengu kitsaskohtade üle ning pakkuda välja lahendusi.

Liitumine Rahva Raadio Seltsiga

Liikmeks astumiseks palume Teil saata kirjalik avaldus aadressil Rahva Raadio Selts, Jaama 1a, Tallinn, 11615 või edastada liitumisavaldus interneti teel. Edasi loe SIIT!

Allikas: http://www.vabamotleja.info/index.php/sonavabadus/183-alus-on-pandud-vaba-meedia-seltsile-rrs

Rikkaks tegevas euroalas on rekordiline töötus

2012-03-02T12:32:00.000+02:00

Euroala töötus kasvas jaanuaris 10,7 protsendini, aasta tagasi oli töötuse protsent 10,0 ja detsembris 10,6, vahendab Eurostat-i andmeid Äripäev.
Kõigi 27 Euroopa riigi keskmine töötus oli pisut madalamal tasemel – 10,1 protsendil, aga ka see on kasvanud, aasta tagasi oli töötus 9,5 protsenti.
See teeb Euroopa Liidu töötute arvuks kokku 24,3 miljonit ehk aastaga poolteist miljonit inimest rohkem.
Võime kindlad olla, et see kasvab kõvasti veelgi.
Samal ajal on väikeriigid avatud börsierosioonile, kus riigi sekkumatuse tõttu ärikartellid oma suva järgi hindu tõstavad.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

MATTI ILVES: KREEKA ON VAID ÜKS MUST AUK

2012-03-01T10:17:00.000+02:00

"Postimees" kirjutab, et Kreeka abipakett võeti riigikogus teisel lugemisel vastu: "Eelnõu sai teisel lugemisel lõpphääletusel 56 poolthäält ning 32 vastuhäält. Erapooletuid polnud.
Kreeka teise abipaketi suuruseks on 130 miljardit eurot. Eesti osa Kreeka abipaketis on kuni 357,24 miljonit eurot. Selles ulatuses garanteerib Eesti Kreekale antavate laenude põhiosa ning lisaks garanteerib Eesti ka nende laenude intresse."

Kuulelekas Riigikogu kummitempel töötas jälle tõrgeteta. Nii, kui näha tuli poolthääli isegi opositsioonilt, kuigi see oli neile hea võimalus näidata oma rahvalähedust.
ETV saates "Foorum", kus seda küsimust käsitleti, hääletas umbes 80% helistajatest selle "garanteerimise" vastu. Rahval on muidugi siin õigus, sest see raha tuleb ka reaalselt välja maksta, hoolimata meie poliitikute vastupidistest väidetest ja Eestile on see väga suur summa. Rahandusminister Ligi võitles meile välja eriti "soodsad garanteerimise tingimused", mis ületavad suuruselt kõiki teisi euroala riike, kui võtta aluseks rahvaarv.
Meie inimesed on vihasad ka seepärast, et Kreeka olukord on kordades parem kui meie vaeses riigis. Toon nüüd paar näidet: Keskmine palk Kreekas 2323 €, Eestis 792 €; pension Kreekas 1858 €, Eestis 305 €.

Kreeka ei tule vaatamata teisele ning veel kolmandale abipaketile sellest august välja, kuhu ta on ajanud lollid poliitikud ja ahned pankurid, E Liidu juhtide võimetuse kaasabil. Järjekorras ootavad veel aga mitmed euroala liikmesriigid, kes ka paluvad abi.
EL pani nüüd pressialla esmakordselt ka pankurid ja saavutati pinglistel läbirääkimistel kokkulepe, et pangad ja teised krediitorid kustutavad vaid veidi üle 100 miljardi euro Kreeka võlakohustusi. Aga see on vaid tilk laenumeres, kui arvestada ka teisi võlglasriike.

Seepärast võibki olla kindel, et Eesti peab maksma ka reaalset raha garanteerimise ulatuses ja tagasi saame sealt vaid sente - kui üldse saame. Sest Euroopa Komisjoni ning Euroopa Ülemkogu kõrgametnike huvides on pigistada euroala riike ja mitte lasta põhja neile nii armsaid panku. Aga võimlevad kuidas nad võimlevad, petavad rahvaid kuidas nad petavad, kokkvõttes on see Euroopa Liit määratad hävingule ja see on tõde.

Lõpuks võib veel ütelda filosoof Artur Schopenhauer´i sõnadega: "Iga tõde läbib kolm etappi, algul naeruvääristatakse, siis võideldakse selle vastu, lõpuks võetakse seda kui täiesti loomulikku asja."

ANDRES LAIAPEA: Mis tuleb pärast Ansipit?

2012-03-01T10:07:00.003+02:00

Saada sõbrale

Andrus Ansipi geniaalne avaldus vabariigi aastapäeva eelõhtul kindlustas mitte üksnes tema püsimise Eesti Vabariigi peaministri kohal kuni määramiseni Eesti esindajaks Euroopa Komisjonis aastal 2014, juhul kui ta seda soovib, vaid lõi ka potentsiaalse võimaluse Eesti poliitikaelu kvalitatiivseks paranemiseks, üleminekuks isikutekeskselt poliitikalt teemapõhisele, vastanduvalt lähenemiselt arutlevale. Selle võimaluse muutumine potentsiaalsest käegakatsutavaks sõltub aga Reformierakonna edasistest sammudest.

Kui 2013. aasta kohalike valimiste järel kerkib tõsisemalt päevakorda ja 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste järel vormistatakse ära juhivahetus Reformierakonnas, siis on valida kahe põhimõtteliselt erineva tee vahel, neist üks viiks minevikku ja teine tulevikku, millest sõltub 2015. aasta Riigikogu valimistele eelneva valimiskampaania iseloom.

Ei ole kahtlust selles, et režiimimeedia ja paljud kodanikud tervitaksid Siim Kallase tagasitulekut joovastusega, nähes tema ilmumises justkui surnust ülestõusnud messia saabumist. Kui Ansip ja Kallas vahetavad kohad, siis võib see kindlustada Reformierakonnale võidu 2015. aasta valimistel. Kui Kallas läheb seejärel 2016. aastal Stenbocki majast edasi Kadrioru lossi, siis saab Reformierakonna etteotsa lõpuks ikkagi mõni noorema põlvkonna esindaja. See tee võib näida Reformierakonna jaoks turvalisem, ohutum, kindlam, aga Eesti riigi jaoks on see tee ohtlikum, halvem, lõhestavam.

Kallasele panustamine Reformierakonna poolt viib vältimatult selleni, et Keskerakond jätkab Edgar Savisaare juhtimisel, et 2015. aasta valimistest kujundatakse suur Kallase ja Savisaare vastasseis, titaanide heitlus, kus põrkuvad Ida ja Lääs, mis on kehastunud kahe lihast ja luust olendi näol. See oleks lihtsakoeline, mustvalge lahendus, mis mängib valijate emotsioonidel.

Teine tee on Reformierakonna jaoks vähemalt esmapilgul kindlasti ebakindlam, seotud suuremate riskidega: minna 2015. aasta valimistele mõne noorema põlvkonna esindaja juhtimisel. Sellega oleks erakonna jaoks seotud suurem määramatus, ettearvamatus, kuid see võimaldaks teha Eesti poliitikaelus kvalitatiivse hüppe, minna isikutekeskselt poliitikalt üle teemapõhisele.

Kui juhivahetus Reformierakonnas toimuks noorema põlvkonna kasuks juba enne 2015. aasta valimisi, siis avaldaks see ka tugevat survet muutusteks Keskerakonnas, sest vastasel korral võib 2015. aasta Riigikogu valimiste kampaania näha välja nii, et teiste erakondade noored juhid debateerivad rõõmsalt omavahel, aga Savisaart lihtsalt ignoreeritakse.

Simsoni või Ratase suhtes ei saaks sellist lähenemist rakendada, aga ka isiklikku vastandumist mitte, sest kui Pentus või Michal seda üritaks, siis mõjuks see lihtsalt naeruväärselt. Mis tähendab, et ei jääks muud üle kui keskenduda valimiskampaania raames sisulistele teemadele. See oleks juba suur samm edasi teel tõeliselt põhjamaise, arenenud demokraatia poole.

Kõik sõltub Reformierakonna valikust. Sõltub sellest, kas see erakond suudab seada Eesti riigi ja ühiskonna huvid ettepoole omaenda puhtalt erakondlikest huvidest või mitte.

Kui seda ei suudeta, vaid otsustatakse suure vastandumise kasuks, siis tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et nende mängureeglite kasutamise korral ei jää ülejäänud erakondadele (IRL, SDE jne.) sisuliselt muud valikut kui kujundada 2015. aasta valimistest kõige räpasema kampaaniaga valimised Eesti ajaloos, et lasta sõelapõhjaks mõlemad selle suure vastasseisu osapooled.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Alar Tamming: Eesti peaks krooni taas kasutusele võtma

2012-03-01T10:00:00.003+02:00

Alar Tamming, AS Tavid nõukogu esimees

Foto: Andres Putting

Kriisis Euroopa ei soovi näha vigu oma süsteemis. Selle asemel öeldakse lihtsalt: "Me ei tea, kuhu see kriis välja viib."
Olen pikemat aega jälginud majanduses toimuvat ja selle kajastamist ajakirjanduses ning ikka ja jälle üllatavad mind ajakirjanduslikud terminid. Viimane uudis ehk piisk minu teetassi, mille peale käesolev kirjutis sündis, oli Euroopa Komisjoni teade, et võlakriis viib Euroopa riikide majanduse lühikese aja jooksul teistkordselt langusesse. Iseenesest normaalne ja õige uudis, kuigi uudiseks on seda raske nimetada, sest tegemist on pigem loogilise protsesside jadaga.
Kuid üllatama panid artiklis toodud väljendid. Näiteks “eelmisel aastal alanud majanduse ootamatu jahtumine” ja et “Euroopa uus majanduslangus tuleb kolm aastat pärast seda, kui USA kinnisvaraturust alguse saanud finantskriis tekitas kogu maailmas ränga majanduskriisi, millest maailm alles hiljuti suutis välja tulla.”
Alustaks sellest, et ootamatuks seda jahtumist ja peagi järgnevat külmumist küll nimetada ei saa. Praegune ja eesolev kriis on osa suuremast protsessist, mida ei ole lihtne näha. Kuid sellel on oma algus, kulminatsioon ja ka lõpp.
Kriisist pole ju välja tuldud
Väga vale on ka arvamus, et kriisist oldi vahepeal välja tuldud. See meenutab mulle haiglas surevat inimest, kellele antakse ühel päeval ergutav kokaiinisüst ja siis väidetakse, et enne surma sai ta vahepeal terveks. Kogu näiline paranemine eelmisel ja üleeelmisel aastal ei olnud tingitud mitte kriisi lahendamisest vaid kriisikolletesse raha juurde andmisest.
Kui eeldada, et kriis oli tingitud liigsest laenamisest (mis on osaliselt tõsi, kuid tingimused kontrollimatuks laenamiseks on pärit veel kaugematest otsustest), siis kõikvõimalikud abipaketid ja rahamassi suurendamised on justkui tulekahju kustutamine piiritusega. Kuskil on teadmine, et vesi kustutab tuld ja kuna piiritus on vedelik ja veelgi tähtsam - see on käepärast, siis tuleb ju seda kasutada.
Majanduskasvu näitab see, kui inimeste palgad tõusevad ja nad saavad sama raha eest rohkem osta ja maksavad ära oma võlad ehk teiste sõnadega inimeste elu läheb paremaks. Ühtegi neist reaalselt majanduskasvu näitavatest teguritest ei ole toimunud.
Kriis hakkab lõppema siis, kui praegune võlaralli lõppeb, aga lõppu sel ei paista. Võlaralli lõpetaks ära intresside tõstmine või - veelgi parem - vabal turul intressidel kujuneda laskmine. Mingil hetkel juhtub see niikuinii, kuid kuna praegu on peamised laenajad riigid, siis seda teed minna ei julgeta.
Soomel väänati käsi
Eraisikutega oleks ju lihtne, nendelt võetaks tagatis ära, aga kui Soome tahtis Kreeka riigilt reaalset laenutagatist, siis väänati Soome käsi seni, kuni nad oma tahtmisest loobusid. Nii et riikide pankrott ja pankrotihaldurite hea tööots jääb olemata.
Praegune kriis ei olnud ootamatu, seda ennustati ette juba kümmekond aastat. Ainult et ennustajad ei olnud maailma uudisteagentuuride ega majandusajalehtede töötajad, vaid pigem nende poolt eiratud isemõtlejad.
Väga konkreetselt rääkisid saabuvast kriisist Doug Casey ja Peter Schiff, aga kõik saabuv oli kirjas ka eesti keeles ilmunud Bill Bonneri ja Addison Wiggini raamatus "Võla impeerium".
Tõenäoliselt ei hakka ka Euroopa keskpangalt tulema ennustusi selle kohta, mis on tegelikult tulemas, sest lihtsam on teatada et “me ei tea kuhu see kriis välja viib”. Veel vähem on oodata, et lahataks kriisi põhjusi - pigem piirdutakse mõne konkreetse sündmusega, selle asemel et näha süsteemis olevaid põhimõttelisi vigu.
USA trükib raha juurde ja kõik on justkui korras
Praegu räägitakse Kreekast, kuid teada on, et USA ühe aastane võla kasv on sama suur kui Euroopa probleemsete riikide Kreeka, Portugali ja Itaalia võlad kokku. Kuid kuna USA saab selle võla teenindamiseks piisavalt raha trükkida, siis näiliselt on kõik korras. Intressimaksed laekuvad ja keegi ei kurda.
See et USA võlg suureneb ühes sekundis 52 162 dollarit, ühes minutis 3 129 756 dollarit ja ühes tunnis 187 785 388 dollarit on justkui normaalne. Päeva ja kuu kohta ei hakka ma neid arve välja tooma, sest nad on tavainimese jaoks hoomamatud.
Selge on see, et igavesti selline protsess kesta ei saa. Öeldakse, et on võimalik reaalsust ignoreerida, kuid ei ole võimalik ignoreerida tagajärgi, mis tulevad reaalsuse ignoreerimisest. Ja reaalsus on see, et praegune pangandus, mis on üles ehitatud usaldusele ja raha tekitamisele õhust, ei ole viisakalt öeldes jätkusuutlik. Tegelikult on tegemist põhimõtteliselt vale süsteemiga ehk katsega luua "perpetum mobile".
Kui raha trükkimine, ehk riigi poolt raha loomine, ehk Keynesianlik majanduspoliitika meid pikemas perspektiivis rikkaks teeks, siis elaksime me juba praegu tõelises utoopia ühiskonnas, kus millestki poleks kellelgi puudust. Raha mis koosneb ainult paberist, lasti esimest korda käibele Hiinas 7. sajandil. Euroopasse jõudis see 17. sajandil ja pani aluse Prantsuse revolutsioonile.
Praegune rahandussüsteem kaose äärel
Peale seda on maailm näinud sadu paberrahasid, mis kõik on kadunud ja muutunud väärtusetuks. Ja mida aeg edasi, seda hullmaks on olukord läinud. Möödunud sajandi 28-st hüperinflatsioonist toimusid 20 peale 80-ndaid aastaid.
Ka praegu tiksuvad peidetud pommid peale Kreeka paljudes teistes riikides. Saksamaa kogu võlg on kümme korda suurem kui Kreekal, Prantsusmaal samuti kümme korda. Eurotsoonist eemale jäänud Suurbritannias on võlg ligi 20 korda suurem.
Majandusajakirjad väldivad aga absoluutnumbreid ning räägivad välisvõla suhtest kogu riigi majandusse. Seda põhjusel, et siis ei ole arvud nii hirmsad.
On selge, et praegune maailmas toimiv ja võlal põhinev rahandussüsteem on jõudnud kaose äärele ja püsib ainult usaldusel. Huvitav on see, et see usaldus piirdub ainult pankade ja keskpankade vaheliste suhetega, sest eraisikult võetakse ikka veel tagatisi - sinnani usaldus veel ei ulatu.
Ent lõpuks jäävad õhku järgmised küsimused. Kust sai see süsteem alguse? Mis on valesti? Ja mis saab edasi? Valesti on sama asi, mis Nõukogude Liidus valesti oli - süsteem.
Kriis lõpeb rahareformiga
Teoreetiliselt oli ka sotsialism väga tore, hoolitses inimese eest ja muud säärast. Sama moodi on teoreetiliselt ka võlal püsiv rahandussüsteem väga hea - see aitab kaasa majandusele ja pangad saavad raha välja laenata seda eelnevalt akumuleerimata ehk luua raha just seal, kus seda näiliselt on vaja. Kahjuks saab see süsteem töötada ainult lühiajaliselt ja teoreetiline arutelu raha pakkumise suurendamisest ja vähendamisest ning intresside muutmine ega lõputud stiimul- ja abipaketid, ei aita pikemas perspektiivis süsteemil kuidagi ellu jääda.
Mis edasi saab, on raske öelda. Võib ju näha, et auto sõidab 150 km/h tunnis vastu seina, kuid väga raske on ennustada, mis deformatsioonid sellega kaasnevad. Selge on aga see, et pauk tuleb võimsam kui kõik senised kriisid kokku ja kindel on ka see, et eelnevaid hoiatusi võimaliku hüperinflatsiooni kohta ei tule. Pealegi on selleni veel mõned aastad aega.
Vaadates ajalugu on selge, et kriis lõppeb paberraha väärtuse langemisega ja rahareformiga. Seejärel on võimalik teha uus algus ja edasi minna.
Ka Eesti riigil oleks vaja teha selged otsused, kuidas saabuvas keerulises olukorras võimalikult väikeste haavadega toime tulla. Kui on tehtud valesid otsuseid, siis tuleks neid parandada. Selle asemel et kreeklastele drahmist rääkida, oleks vaja mõelda Eesti krooni taas kasutusele võtmisele ja tõsiselt vaagida, millega see siduda. See aga nõuaks tõelist riigimehelikkust.
(Autor on AS Tavidi nõukogu esimees.)

   See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=63988447

_____________________
Tamming ütleb lõpukuks: "See aga nõuaks tõelist riigimehelikkust." Kahjuks meil ei ole võimu juures praegu tõelisi riigimehi, kes julgeks seista rahva huvide eest sellistes rasketes tingimustes.
M.I.

Roosimägi: kaitseväe luure kinnipanemine oli Venemaa luure suurepärane töövõit

2012-02-29T11:12:00.000+02:00

Vahur Koorits

www.DELFI.ee

Urmas Roosimägi

Foto: DELFI

Brigaadikindral Urmas Roosimägi tuletas riigireetmises kahtlustatavana vahistatud kaitsepolitseinik Aleksei Dresseni juhtumi taustal meelde seda, et mõne aasta eest oli mingitel inimestel millegipärast vaja kinni panna kaitseväe luure, millega kadus üks võimalik tasakaalustaja praegusele kontrollimatule kaitsepolitseile.
Kaitseväe luure kaotamise taga oli Roosimägi hinnangul mitme institutsiooni tahe, kuna sõjaväeluure oli nagu „pind tagumikus“. Sellest oli huvitatud kaitseministeerium, kus kaitseväe juhtkonnale avaldati survet ja mitte viimast viiulit selles protsessis mängis eelmine tabatud riigireetur Herman Simm.
"Et sõjaväeluure suhtleks oma välispartneritega läbi kaitseministeeriumi ja kogu informatsioon oleks Simmile kättesaadav. Kuid sõjaväeluure suhtles oma partneritega otse. Sõjaväeluure tõstis mitmeid kordi üles küsimise, et kaitseministeeriumis lekib ja sõjaväeluure sõelale jäi tooma kolm nime võimalikest lekitajatest ja nende seas oli ka Simm. Kuid neid aeti laiali ja protsess ei jõudnud lõpuni," meenutas Roosimägi.
Kõige kurvem selles loos on Roosimägi arvates see, et sõjaväeluure kogutud informatsioon läks kapole, sealhulgas ka riigisaladuse lubade väljastamise kontroll. Kui teostatakse riigi saladuse ligipääsu luba kontroll, siis kontrollitakse inimeste suhtes kõiki asju isiklikke küsimusi.
"Nüüd võib oletada, et Dressen töötas kapos teatud ametites, siis me võime arvesta, et FSB omab täit ülevaadet meie kõrgetest sõjaväelastest, riigiametnikest ja poliitikutest, sealhulgas nende sissetulekutest, varjatud nõrkustest jne," kahtlustas Roosmägi. Tema sõnul on teise riigi kasuks tehtava luuretöö põhjuseks enamasti ähvardamine või šantaaž, mistõttu Dressenilt saadud info abil võisid venelased veel palju seni avastamata agente värvata.
"Me võime kaitseväge arendada nii palju kui me tahame, kui aga ei ole korraliku sõjaväeluuret, see on sama kui me poksiringi saadame suurepäraselt ettevalmistatud poksija, kuid ta on pime. Kaotus on vältimatu," hoiatas Roosimägi, kelle sõnul on kapo tunnistanud, et kriisi korral ei suudaks nad kaitseväes julgeolekukontrolli teostada.
Poliitikud peavad Roosimägi sõnul tõsiselt kaaluma sõjaväeluure taastamist endises mahus, sest luuremaastikul on igal luurel on oma ülesanded ja peab olema mingil määral ka konkurentsi, et kapo ei peaks enda seast üle viie aasta „rotte“ avastama.
"Hetkel võib tõdeda, et kapo üle puudub hetkel tõsine kontroll. Meil riigis toimivad huvitavad asjad, me likvideerime liikluspolitsei, siis saame aru, et teedel läheb olukord hulluks. Anname liikluspolitsei funktsioonid mingil määral julgestuspolitseile, siis me likvideerime keskkriminaalpolitsei, funktsioonid anti jälle kapole, nüüd keskkriminaalpolitseid hakatakse taas taastama," imestas Roosimägi.
Sama on ka korruptsiooni vastase võitlusega, mis anti samuti uurimiseks kapole. "Siis tekib küsimus, et millal on kapol aega luurega tegeleda," küsis Roosimägi. Küll aga ründab kapo poliitilistel eesmärkidel suurte inimressurssidega vastaste kontoreid.

   See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=63979209

Eugeenika - Eesti Wabariigis täiesti aktsepteeritud!

2012-02-29T11:07:00.000+02:00

Vabariik on taastatud. Millal taastatakse ka eugeenika rakendamine? Loomatõugusid parandatakse ja aretatakse, kuid inimtõug on täiesti hooletusse jäätud. Sellel on inimkonnale katastroofilised tagajärjed. Haigete (nii füüsiliselt kui vaimselt) hulk järjest suureneb ja nende ravikulud samuti. Kas see on efektiivne ja otstarbekas? Seda raha võiks aga kulutada näiteks laste harimiseks, lastetoetusteks või muul riigile kasulikul viisil.


Saksa plakat 1936:"Me ei ole üksi", kus eugeenikat rakendavate riikid ehulgas on ka Eesti (all paremal).			Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

ALAR EHALA: Konservatism ja rahvuslus on lahutamatud

2012-02-29T10:55:00.000+02:00

Saada sõbrale

Alar Ehala on Eesti Rahvusliku Liikumise asutajaliige
Selleks, et mõista Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise poolt loodava Konservatiivse Rahvaerakonna programmiga seatud eesmärke ja tahet võtta poliitilist ning reaalset vastutust ühiskonnas on vaja teha enesele selgeks mida meile tähendavad need märksõnad, mis iseloomustavad konservativismi.
Konservatism ehk alalhoidlikkus või siis rahvakeelselt selgroogsus on üldjuhul demokraatlik parempoolne ideoloogia ja mõtteviis, mis toetub eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisis välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi. Konservatismi ei tohi ajada segamini liberalismiga, sest lähtealused on erinevad. Kui tahetakse leida erinevusi traditsioonilise ja tänapäevase koservatismi vahel, siis on need ehk ainult taktikalises lähenemises mitte aga põhiolemuses. Meie püüame vältida seda moraalsest allakäigust tulenevat eristamise viisi ja lähtume oma poliitilistes teesides märksõnadest, mis on olnud ja jäävad iseloomustama konservatismi ajatult.
Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järk-järguliste vajalike ja tarvidusel kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Kindlasti tuleb vältida kiireid reforme, mis ühiskonda lagundavad ja tekitavad indiviidides ebakindlust ja ebakindluse olukorra kogukonna nende liikmete hulgas, kes ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Iga edasiviiv idee saab olla reformi aluseks aga ei pea seda sugugi olema, kui ideed ei aktsepteeri kogukond ja ühiskond tervikuna.
Orgaaniline ühiskond peab looma kodanikes ennekõike turvatunnet, tagama eelkõige isiklikku julgeolekut ja ressursse äraelamiseks, mida suudab neile pakkuda vaid kodanikest koosnev riik, mis on tänaseks ühiskonnaelus tõestunud parim vorm . Konservatiivse maailmavaate seisukohalt jaguneb ühiskond ja riik loomupäraselt hierarhiliseks , kus juhivad protsesse need, kes on selleks võimelised . Hierarhia tipus on need, kes on oma võimeid rakendanud kogukonna ja ühiskonna teenimisel ja juhtimisel ja näidanud, et on võimelised kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust. Ühiskonna eliidiks saab lugeda neid, kes on teeninud selle ära ja olnud oma tegevusega eeskujuks ning autoriteediks ühiskonnale. Eristumine indiviidide osas on sallitav ja see võib ja peab lähtuma indiviidi positsioonist ühiskonnas ja tema vastutusest teiste ees.
Eliitsus kogukonnas ja ühiskonnas ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koosneb piiratud inimvõimetega indiviididest ning valib juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole tarvilik ega saavutatav . Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks. Konservatiivne mõttelaad tähendab, et riik ja ühiskond saavad oma liikmeid edumeelse loomusega isiksusteks kasvatada. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilise sidusa tervikuna, mitte üksikindiviidide summana.
Perekond ja abielu on kogukonna ja ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone kogukonna ja ühiskonna arengus. Perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale ning tagab ühiskonna moraalse, tasakaaluka ning traditsionaalse arengu.
Kogukond põhineb eelkõige kultuurilisel, keelelisel ja regionaalsel printsiibil. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada konservatismi pärisosaks.
Sellised väärtused peaks olema:
Naturaalsus ja kohaliku ressursi säästlik ärakasutamine tööstuses ja tootmises.
Sotsiaalne mõõde, mis päädib heategevuses, tagasihoidlikuses, mõõdukuses ja tasakaalukuses, mis tagab kokkuhoidlikuse eelkõige inimsuhetes ja majanduses. Elustiil, mille tagapõhjaks on õiglus, iseseisvus, energilisus tagab kogukonna elujõulisuse.
Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Moraali aluseks saavad olla kodanike ühiskonna kujundanud traditsioonid ja õpetused, olgu selleks religioon või siis ajalooliselt kujunenud ja ennast tõestanud ühiskonda ühendav reeglistik, mis rajaneb indiviidis ja toob kodanikes esile positiivsust ja austust üksteise suhtes. Kindlasti ei ole see tõde lõplik ja kindlasti leidub neid, kes suudavad kas heast tahtest või pahatahtlikkusest lähtuvalt anda neile märksõnadele oma värvingut, aga see oleneb ära nende tahtest edendada või siis pidurdada Eesti riiklust, mõista või mittemõista konservatiivsuse olemust ja sellest, kas siduda sellega ennast või mitte.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Mürgitatud majandus ehk meie otsetee orjusesse

2012-02-28T11:08:00.000+02:00

Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid meid omal ajal mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad Lääne pangad Balti riike välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil. Pealinn avaldab lühendatult artikli pealkirjaga «Läti tee pärisorjusesse» kahelt USA majanduseksperdilt, kes peavad Eesti ja Läti majandusmudelit julmaks eksperimendiks, mille käigus anti Lääne finantsasutustele vabad käed kavandada nende riikide majandus oma huvide järgi.
Suurema osa maailma ajakirjanduse tähelepanu keskmes on praegu Kreeka, samuti Hispaania, Iirimaa ja Portugal kui kõige enam muret tekitavad eurotsooni maad, palju tõsisem ja hävitavam, lausa surmav kriis eurotsooniga liituda kavatsevas endises nõukogude majandusruumis on aga jäänud tähelepanu alt välja. Seda kahtlemata põhjusel, et nende maade kogemused on elav süüdistus neoliberalismi vastu, Euroopa poliitika vastu, mis ei ole neid riike kohelnud nii, nagu lubatud.
Neil maadel pole aidatud areneda Lääne-Euroopa malli järgi, selle asemel on neid koloniseeritud kui ekspordi- ja pangandusturgusid, riisutud majandust, oskustööjõudu, tööjõudu üldiselt, nende kinnisvara ja hooneid, ka muud nõukogude aja pärandit.
Lätit on tabanud üks maailma suuremaid majanduskriise. See ei ole ainult majanduslik, vaid ka demograafiline kriis. Läti SKT järsk, 25,5%-line langus viimase kahe aasta jooksul on selle perioodi kurb rekord.
Läti võlakoorem kasvab kiiresti. 2007. aastal oli see vaid 7,9% SKT-st. Prognooside kohaselt kasvab Läti võlg tänavu 74%-ni SKT-st ja eeldatavasti stabiliseerub 89% juures aastaks 2014 – see on IMF-i parim stsenaarium. Seda on oluliselt rohkem, kui näeb eurole üleminekuks ette Maastrichti võlakriteerium. Samas rakendab Läti keskpank oma esmase eesmärgi, euroalaga liitumise nimel karme ja valusaid abinõusid lati kursi hoidmiseks. Selle nimel on läbi põletatud mägede kaupa valuutareserve, mida muidu oleks võinud investeerida Läti majandusse.
Kriisis süüdi neoliberaalid
Kuid Läänes ei küsi keegi, miks on Lätit tabanud selline saatus, mis on nii tüüpiline Baltikumile ja teistele eksnõukogude majandustele, kuid ainult pisut äärmuslikumas vormis. Peaaegu 20 aastat pärast NSV Liidu alt vabanemist 1991. aastal on nõukogude süsteemi vaevalt võimalik pidada nende probleemide ainsaks põhjuseks.
Need olid Lääne neoliberaalid, kes finantseerisid nende maade nn ärisõbralikke reforme, millele Maailmapank, Washington ja Brüssel nii valjuhäälselt takka kiitsid.
Ka eurotsooni pürgivas Eestis on tekkinud tohutu tööpuudus, majanduskriis, langenud on tervishoiu standardid ja kasvanud väljaränne, mis on teravas vastuolus Skandinaavia maade ja Soomega.
Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised majandusteadlased on hakanud Lääne avalikkusele selgitama, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on Lääne ideoloogia müügimeeste imporditud majandusmudeliga midagi täiesti valesti. Neoliberaalne majandus ei olnud kindlasti see tee, mille Lääne-Euroopa valis pärast Teist maailmasõda. See oli eksperiment, mida Chicago majandusmehed katsetasid omal ajal Tšiilis. Lätis olid nõuandjad küll Georgetownist, kuid ideoloogia oli sama: kukuta valitsus ja anna võim üle oma poliitilistele mõttekaaslastele.
Selle julma eksperimendi mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele (nn seetõttu, et nad andsid riigivara ära tasuta, maksustamata, ning andsid uue tähenduse mõistele tasuta lõunasöök) vabad käed kavandada suures osas nõukogude blokist kogu majandus oma malli järgi. Ja lõpuks selgus, et mall oli üks ja sama. Inimesed olid küll erinevad, kuid enamik neist on seotud Washingtoni, Maailmapanga ja Euroopa Liiduga, kes neid ka rahastasid.
Vale maksusüsteem hävitas majanduse
Ükski Lääne demokraatlik valitsus poleks sellist plaani läbi lasknud. Riigiettevõtted jagati laiali usaldusisikutele, kes müüsid need kiiresti Lääne investoritele ja kohalikele oligarhidele, kes omakorda paigutasid oma raha turvaliselt offshore-firmadesse. Kohalik maksusüsteem ehitati üles nii, et Lääne pankade traditsioonilised kaks suurt klientide rühma – kinnisvara ja infrastruktuuri monopolid – jäid peaaegu maksuvabaks. Seega oli kasulikum paigutada oma raha Lääne pankadesse kui kasutada seda siseriiklikus maksubaasis majanduse ülesehitamiseks.
Nõukogude Liidus sisuliselt ei olnud kommertspanku. Selle asemel, et aidata nendel maadel luua oma pangad, julgustas Lääne-Euroopa oma panku nendele majandustele laenu andma eurodes ja muudes kõvades valuutades – pankade kaitseks. See rikkus rahanduse põhitõde: ära kunagi võta laenu kõvas valuutas, kui teenid tulu pehmes valuutas.
Erinevalt Läänest puudusid seal kinnisvaramaksud. Seetõttu pidid valitsused maksustama tööjõu ja tootmise. Kuid erinevalt Läänest ei olnud seal tulumaks või omandimaks progressiivsed. Lätis oli tööjõud paljudel juhtudel maksustatud võrdselt 59%-ga. Selliste maksudega ei olnud Euroopa riikidel vaja neid majandusi karta. Need majandused olid mürgitatud algusest peale. Just see tegi neist «vabaturu» ja «ärisõbralikud» majandused.
Kuna kinnisvara ja muu vara oli maksustamata – isegi suurematele sissetulekutele puudus progressiivne maksustamine –, olid valitsused sunnitud maksustama tööjõu ja tootmise. Selline eelarvefilosoofia viis järsult tööjõu ja kapitali hinna üles, mistõttu tööstus ja põllumajandus muutusid nn Vana Euroopaga võrreldes konkurentsivõimetuks. Nii muudeti eksnõukogude majandused Vana Euroopa tööstuse ja panganduse eksporditsoonideks.
Laene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks
1991. aastal ei olnud endistel nõukogude vabariikidel võlgu, kuid nüüd maeti nad kõva valuutaga laenukoorma alla. Lääne pangalaene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks ega elatustaseme tõstmiseks. Uue kinnisvara ehitamine sai küll hoo sisse, kuid tänaseks on suur osa sellest mattunud negatiivse omakapitali alla. Nüüd nõuavad Lääne pangad, et Läti ja teised Balti riigid pigistaksid neile veelgi rohkem kasumit välja, kasutades selleks veelgi neoliberaalsemaid «reforme», mis ähvardavad majanduslanguse ja vaesuse levides veelgi rohkem tööjõudu välismaale pagendada.
See majanduslik eksperiment, mille ohvreid nüüd süüdistatakse, kukkus ilmselt läbi. Neoliberalism osutus majanduslikult peaaegu sama hävitavaks nagu sõda.
Sõnal «reform» on nüüd Baltikumis negatiivne värving. See tähistab taandarengut tagasi feodaalsesse sõltuvusse. Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid Lätis mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad nad Baltimaid välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil.
Võlakoorem on asendanud otsese pärisorjuse. Hüpoteegid ületavad kordades kinnisvara tegeliku väärtuse, mis langenud viimase aasta jooksul sõltuvalt eluaseme tüübist 50-70%, samuti ületab see kordades Läti koduomanike maksevõime. Välisvaluuta võlg on kasvanud palju suuremaks, kui need riigid suudavad teenida eksportides oma tööjõudu, tööstus- ja põllumajandustoodangut Euroopasse või teistesse maailma piirkondadesse, kus demokraatlikud valitsused kaitsevad enneolematult rangete programmidega oma tööjõudu – tehes kõike seda nn vaba turu nimel.
Inimsusevastane kuritegu
Neoliberalistliku korra kasutuselevõtmisest on möödunud kaks aastakümmet ja tagajärjed on katastroofilised, kui mitte pole tegu lausa inimsusevastase kuriteoga.
Lätil on liiga vähe tööstust ja moderniseerimata põllumajandus, kuid üle 9 miljardi lati eraisikute võlgu, mis võivad üle kanduda valitsuse bilanssi. Kui seda krediiti oleks kasutatud Läti majanduse ülesehitamiseks, siis olnuks see vastuvõetav. Paraku kasutati seda peaasjalikult ebaproduktiivselt, valades õli tulle maa hinnatõusule ja luksuskaupade tarbimisele, mis tõukas Läti võla pärisorjuse poole.
Läti Panga hinnangul on kriisi põhi käes. Eksport on lõpuks ometi hakanud kasvama, kuid majanduses valitseb endiselt kitsikus. Tööpuudus Lätis on endiselt üle 22%. Kümned tuhanded inimesed on riigist lahkunud. See on loomulik reaktsioon Läti riikliku ja erasektori miljarditesse ulatuvale võlakoormale. Läti on kaugel teest Lääne heaoluühiskonna poole, pääsu pole ka praegusest regressiivsest maksupoliitikast ning tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenulikust neoliberalismist, mille Brüssel on seadnud Läti keskpangale abi tingimuseks, et maksta Rootsi pankadele tagasi ebaproduktiivsed ja parasiitlikud laenud.
Albert Einstein on öelnud, et hullumeelsus on teha ühte ja sama asja üha uuesti ja oodata erinevaid tulemusi. Läti on peaaegu 20 aastat olnud samasuguse ennasthävitava anti-valitsuse, tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenuliku läänemeelse üksmeelsuse küüsis, ning tagajärjed on muutunud aina hullemaks. Läti ülesanne on nüüd vabastada oma majandus uus-pärisorjusesse viivast neo- liberalismist. Ühe arvamuse kohaselt tuleks valida klassikaline tee, mille kaardistasid 19. sajandi majandusteadlased, sest see viib jõukuseni, mida täna näeme Läänes ja ka Ida-Aasias. Selleks aga on vaja muuta majandusfilosoofiat, mis omakorda nõuab valitsusevahetust.
Küsimus on selles, kuidas Euroopa ja Lääs reageerivad. Kas nad tunnistavad oma viga? Märgid selleks ei ole täna paljulubavad. Lääs ütleb, et töötajad ei ole veel piisavalt vaesunud, tootmine ei ole piisavalt nälginud ja haigel majandusel ei ole veel piisavalt aadrit lastud.
Kui Washington ja Brüssel ütlevad nii Baltimaadele, siis võib ette kujutada, mida nad kavatsevad teha oma rahvaga!
Allikas

INFOPARTISAN: Sakalamaa osa muistses Eesti iseseisvuse võitluses

2012-02-28T10:52:00.000+02:00

Sakalamaa Vabadussõjalaste päevaks.

Paaril juhul on tähelepanu juhitud sellele, et mitte ainult omalt ideelt, vaid teatud joonelt isegi sõjapidamisviisilt on Eesti vabadussõda eneses kajastanud muistse Eesti vabadusvõitluse lõpujätku.

See oli suur ümberorganiseerimine Eesti sõjapidamisviisis, mis tal tuli ette võtta 13. sajandi algul oma vabadusvõitluse kestel.

Senine eestlaste sõjapidamise viis oli saagisõda, retkeline hoopide andmine nii pealetungil kui maakaitsel. Võõras, kes sissetungis, ei jäänud maale peatama kuigi kauaks ajaks, vaid ta läks kas ise minema või löödi üksikute ründrännakutega puruks.

Sakslaste ilmumine Läänemerele, mis siin murdis eestlaste ülevõimu, kandis hoopis uut iseloomu. Sakslased tõid meile vallutamissõja, mille vastu senise hooptaktikaga enam ei saadud. Siin tuli ümberorganiseeruda. Tuli maad juba otseselt kaitsma asuda ja mitte vaid peale tungida.

Senine maakaitse ei olnud nõudnud erilist üldeestilist tihedat riiklikku terviklust, ei kaitserelvastiku, ei kaitsevahendite soetamist ega ka pidevat sõjariistus olemist. Maakaitse oli iga üksiku maakonna ülesanne ja liitumine oli rohkem igakordne tarviduspuhkne.

Kui nüüd see tarvidus muutus pidevaks, siis tuli ka asuda kõigi maakondade ühendamisele, kui ka sõjapidamise viisi ja relvade ümberkorraldamisele.

Nii nagu iga riikliku moodustusala tekkimisel üksik maakond ja paikkond harilikult asub teiste enese ümber organiseerimisele, märkame meie ka 13. sajandi alul, et Eesti riiklik keskus hakkab omalt eolt sigima üksikus maakonnas.

Õigemini kaks maakonda näivad mõlemad esitavat sellekohaseid eeldusi.

Need on Saaremaa ja mandril Sakala.

Saaremaa juhtiv osa retkesõjas oli juba kauaaegne. Näib, et ta näit. Läänemaa suhtes on asunud õige kaitsval, eestkostval seisukohal. Kuid Saaremaa, olles ise isoleeritud, jäi kõige pealt vikingliku agressiivse individualismi kandejõuks, ilma et ta oleks suutnud tegusamalt teisi maakondi enesega ühendada. See ülesanne langes aktiivsemale mandri maakonnale Sakalale, kes aga saarlastega ühiselt tegutseb, isegi vastastikku toetades sõjakäikudel ühtteist ühendatud Sakala ratsa- ja saarlaste mereväega.

Sakalal oligi kõige varem tegemist sakslastega, sest ta asus geopoliitiliselt Eesti kagu osas ja sakslaste ekspansioon, mis oli haaranud passiivseid lätlasi ja võõrastega leppivaid liivlasi, hakkas just Sakalale ja ida poole Ugauniale häda tegema.

Õige vara näib Sakala äratundvat kõigi maakondade ühise tegevuse tarvidust, ja kui sakslased lätlaste kihutusel tegid esimese retke Ugauniale, olid sakalased need, kes siin kohe appi tõttasid. Hiljem ühised pealetungid lätlastele, koostöö saarlastega, Lembitu väekogumised "kogu Eestimaalt" viitasid ühistöö tarviduse äratundmisele.

Peale ühiskondliku reorganisatsiooni oli Eesti muistses vabadusvõitluses kõige raskemaks asjaoluks see, et meie vastaste hulk oli masendavalt suur. Oli tarvidus vastaseid lahutada ja üksteisega riidu ajada. Meil oli seitse vastast. Neist kolm suurvõimu – Saksa, Taani ja Vene. Just tänu Sakalale, kes ei olnud venelastega nii suures traditsionaalses vihakandmises, kui näit. Ugaunia, kes nendega alaliselt retkeid vahetas, läks korda venelasi osaliselt vabadusvõitluse lõppjärgus enestele liitlasteks tõmmata. Samuti püüdsid sakalased liivlasi hea ja kurjaga sundida sakslastest lahku lööma. Nii liivi linnuse all langes kuulus "maga magamas" liivlase suust selle peale, kui sakalased olid nõudnud linnust piirates, et nad kas hävitavad liivlased või lähevad nendega ühes Riia alla.

Meil ei ole selgesti teada, kuivõrd Sakala on püüdnud ärakasutada vastuolusid Taani ja Saksa vahel, kuid toonitatav on see, et Sakalamaa oli nende vahel tüliõunaks, mille suhtes vahepeal nõrk lootus tundus, et meie peavaenlased selles asjas omavahel tülli lähevad.

Küll tuleb arvestada asjaoluga, et Läti Hindrek, kellelt meil ainukesed teated, elas Sakala lähiduses, mille tõttu ta Sakala tegevust rohkem nägi, kui teiste maakondade oma, kuid siiski ka vabadusvõitluse lõpujärgus, kui maa oli juba tegelikult võõraste vallutatud, näeme viimast vastuhakkamist just Sakalast väljaminevat.

Sel päeval, kui preester luges missal seda kohta evangeeliumist, kuidas Kristuse laevaastudes on tõusnud suur torm, jutustab Läti Hindrik, olevat Viljandis ka tõesti suur maru tõusnud ja Sakala mehed hakanud oma kodasid võõrast puhastama ja tapetute laipasid välja heitma lindudele roaks.

"Nii kaua, kui leidub veel üks põlvepikkune poisikene, tahame meie võidelda ja ei mitte ühtegi võõrast sallida oma radades." Selle ütelusega avastub ka peale ideoloogilise vabadusiha konkreetsem sõjataktikaline ümberhinnang.

Sakala oli kõige esimene, kes äranägi, et ei tohi üldse võõrast enese radadesse lasta. Neist lahti saada on raske ja nüüd paigutati linnustesse pidevad karnisonid, võeti liitlasteks venelased, asuti nende väljaõppele ning uue sõjapidamise viisiga tõusnud relvatehniline uuendus, ambude, uute viskemasinate jne. ehitamine, algas peale Sakala õhutusel.

Sakala saatis oma verised relvad teistesse maakondadesse, et need samuti teeksid.

Kahjuks teostus see ainult osaliselt.

Kõigil maakondadel ei olnud pilk küllaldaselt teritatud seisukorra õieti hindamiseks ja väikse Eesti võitlus seitsme metsalisega oli tulemuselt niikuinii paratamatu, kuid siiski enne oma lõpulikku verist langust oli Sakala eestvõttel teostatud Eesti tervikluse mõte ja oli näidatud sellist elujõudu ja oskust kogu Eesti iseolemise eest seismises, et need vereojad, mis siin voolasid, ei suutnud ka sajandite kestel uputada õhutatud tuld.

Võitlus nr. 4 (11), 29. veebruar 1932
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/

GREGORZ GORNY: Keda ohustab Orbán?

2012-02-28T10:39:00.000+02:00

Saada sõbrale

Artikkel ilmub koostöös portaaliga De Civitate
Keda ohustab Ungari peaminister Viktor Orbán ja millest tuleb Euroopa Liidu avalik rünnak Ungari vastu?

Viktor Orbán püüab võimule tulekust alates teostada iseseisvat poliitikat oma riigi huvides. Sel moel on ta ohustanud vähemalt paari mõjuvõimsa grupi huvisid.

Kuna Orbán leidis eest post-kommunistide poolt täielikult varemeiks muudetud riigi, püüdis ta esimeses järjekorras päästa riigi rahanduse ja viia tema majanduse tõusuteele. Ta alandas radikaalselt makse väikestele ja keskmistele ettevõtjatele, viis sisse palju perekondliku ettevõtlusega tegelemist kergendavaid eeskirju, samas aga seadis kriisimaksu alla suured telekommunikatsiooni, energeetika ja kaubandusega tegelevad firmad ning pangad, mis kõik on Lääne kapitalil põhinevad võrgud.

Sellega rikkus Orbán tugevalt nende huvisid. Ta esitas väljakutse suurkapitalile. Veidi aega tagasi kirjeldas Igor Janke Rzeczpospolitas Lääneriikide saadikute nõupidamist Budapestis, millel arutati, kuidas maksta kätte Orbánile selle eest, et ta rikkus nende kontsernide huve. Teada on, et sageli massiteabevahenditega seotud suurkapital omab tohutut mõjuvõimu ja vahendeid, et kujundada kellestki enda soovitud imidžit või siis, et kasutades küsitlusi ja hinnanguid läbiviivaid firmasid, mis hindavad majanduse seisu ja selle usaldusväärsust, rünnata kellegi valitsemise tulemusi.

Järgmine grupp, kelle huve rikkus Orbán, on Euroopa vasakpoolsed. Millega? Sellega, et Ungari peaminister püüab järjekindlalt realiseerida kristlikel väärtustel põhinevat nägemust riiklusest ja toetuda traditsioonilistele väärtustele, mille väljenduseks on kasvõi Jumala invokatsioon Ungari põhiseaduses ning selles sisalduvad tõdemused selle kohta, et abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel või et inimelu kuulub seadusliku kaitse alla inimese eostamise hetkest. Loomulikult kutsus see esile nii sotsialistide kui ka vasakpoolitsevate liberaalide raevu, kes viibivad praegu Euroopas teatud laadi ideoloogilises kaitseseisundis. Kuna Orbán näitas ilmekalt, et avalikus sfääris on võimalik kaotatud positsioonide jõuline tagasivõitmine, sai temast nende vaenlane number üks.

Sotsialistlikku leeri ohustas Orbán veel teiselgi põhjusel - nimelt seeläbi, et ta mõistis teravalt hukka kommunistliku süsteemi ja püüdis otsustavalt vastutusele võtta inimesi, kes vastutavad Ungaris kommunistlike kuritegude toimepanemise ja riigi varemetesse juhtimise eest.

Järgmine grupp, kelle huve Orbán rikkus, on eurobürokraadid, kellel on omaenda Euroopa kujundamise ideoloogiline projekt ühtse ja ülalt pealesurutava mudeli kohaselt. Järsku aga ilmnes, et Ungari peaminister, püüdes ellu viia iseseisvat poliitikat, satub vastuollu Brüsseli bürokraatide kavatsustega. Saades valimistel 68 protsendi hääletanute toetuse (mida tuleb tugevalt rõhutada) saavutas Orbán volituse riigis kaugeleulatuvate muutuste läbiviimiseks. Enamus ungarlasi on sügavalt veendunud, et sotsialistlik mudel, mis valitses kuni 1989. aastani, on ennast ammendanud ning et tuleb alustada riikluse ehitamist uutel ja tervetel alustel. Kui Orbán hakkas ellu viima sellist poliitikat, kutsus see esile eurobürokraatide rahulolematuse, kelle plaanid on täiesti vastupidised.

Orbán häiris tugevalt ka Venemaa huvisid, kuna ta püüab saavutada Ungari energeetilist sõltumatust. Tal õnnestus saada tagasi Ungari kontserni MOL aktsiad, mis olid Vene Surgutneftiegazi omanduses. Hiljuti arreteeriti kolm kõrge positsiooniga Ungari poliitikut, keda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises: endine rahvusliku julgeoleku minister, endine vastuluureameti ülem ja endine rahvusliku julgeolekubüroo ülem. Rahvusliku julgeoleku jaoks võtmetähtsusega institutsioonide eesotsas olnud isikud paljastati Venemaa spioonidena. Orbán püüab vastu seista Venemaa mõjusfääri laienemisele Kesk-Euroopas, misläbi ta astub vastu nii Venemaa kui mitmesuguste russofiilsete ringkondade huvidele nii Ungaris kui Euroopas.

Ungari ümber tekkinud segaduse taustal kerkib üles küsimus rahvusriigi subjektsusest Euroopa Liidus, sest ilmnes, et võimu ühes Euroopa riigis võib saavutada ilma mingisuguste vahenditeta, või äärmisel juhul, väga tagasihoidlike vahenditega. Siis aga selgub, et terve süsteem on niiviisi üles ehitatud, et suurem osa riigi käekäigu suhtes olulisi otsuseid ei sõltu tegelikult kuidagi valitsusest, sest see on terve hulga nii siseriiklike kui ka riigi suhtes väliste sidemete võrgu läbi praktiliselt võimetuks muudetud. See, mida teeb Orbán, on püüe saavutada riigile teatav juhtimisvõime, taastada riigi subjektsus. Loomulikult leiab see vastuseisu erinevate Euroopa Liidu organite poolt. Selle võitluse tulemus kujuneb testiks sellele, kas sõltumatut poliitikat võivad Euroopas ajada ainult suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, või on võimalus selleks ka väiksematel riikidel.

Kõikidest sotsioloogilistest ja politoloogilistest uurimustest järeldub, et kui valitsus tahab läbi viia mingeid olemuslikke muutuseid, peab ta need peale võimu ülevõtmist võimalikult kiiresti läbi viima, ning peale selle - et need peavad olema kõige sügavamad. Kuna aga terve Ungari riiklus on täielikus kriisis, nõudis tõesti kõik reformimist - sellest tuleneb ka Orbáni reformide laiaulatuslikkus. Meieni jõuavad eelkõige kajastused massiteabevahendeid käsitlevast seadusest või Konstitutsioonikohtu reformist. Kuid tegelikult on need ainult mõned mitmekümnest valdkonnast, mis kaasaja Ungaris alluvad muutustele. Mis meieni jõuab, need on vaid üksikud informatsioonipudemed.

Kui niivõrd lühikese aja jooksul viiakse läbi nii palju põhjalikke muutusi, tehakse vältimatult ka mõningaid eksimusi ja möödalaskmisi. Kuid ütleme ausalt - isegi sellised puudused ei õigusta kuidagi Orbáni vastase rünnaku massiivset iseloomu. Tema eelkäija Gyurcsány rikkus pidevalt ja häbematult seadust: saatis politsei ja sõjaväe kodanike vastu, surus maha meeleavaldusi, tunnistas ise, et ta valetas oma rahvale, tema valitsemine oli rajatud valedele, ta võltsis pidevalt Euroopa Liidule saadetud andmeid Ungari majanduse olukorra kohta. Sellele kõigele ei järgnenud Euroopa Liidu poolt mingit reaktsiooni. See kõik võeti vastu omapärase rahuga, ehkki Gyurcsány süütegude kataloog ületas mitmekordselt Orbáni oma.

Kuid nüüd esitatakse Ungarit peamise ohuna Euroopale. Mulle tundub, et selle retoorika taga peitub peamiselt hirm, et see Orbáni konservatiivne projekt võib saavutada reaalset edu.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

MATTI ILVES: EUROOPA KOMISJON - SÖÖGE PUTUKAID!

2012-02-27T11:19:00.001+02:00

Ajaleht "The Sunday Times" kirjutab: "Euroopa Komisjon eraldab kolm miljonit eurot, et propageerida putukate söömist. Raha pakutakse sellele uurimisasutusele, mille ettepank edendaks kõige rohkem putukate tarbimist inimeste toiduna."

Jaa, Euroopa valitsus proovib meid harjatada Aafrika ja Ida-Aasia toiduga, sest muidu ei tunne sisseveetavad asiaadid ja neegrid ennast uuel kodumaal kuidagi koduselt. Juba 2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit. Palju neid Eestisse jõuab, 100 000 või rohkem?
Selline on neomarksistliku E Liidu eesmärk, hävitada rahvusriigid ja luua segarahvuslikud nn. eurooplased - tulevased maailmakodanikud, selle kavaga saate tutvuda SIIN.
Eesti põllumajandus on juba ebavõrdse konkurentsi tingimustes EL-us suures osas hävitatud ja ei suuda toita oma rahvast, nii ei jäägi meil muud üle, kui minna osaliselt isegi putuktoidule. Nüüd tulebki meil tänada euroliitu suure ettenägelikuse ja inimestest "hoolimise" eest. Eesti põllumajanduse allakäigust lugege SIIN ja SIIN.

“Vajalik” tööjõud ehk miks peame üleval parasiite?

2012-02-27T11:10:00.000+02:00

Illuka varjupaigataotlejate keskuses ootavad abi väga erinevad inimesed, kuid kõiki neid ühendab see, et nad on siin elamas Eesti maksumaksja kulul. Nad rändavad riigist riiki, vestavad sotsiaaltöötajatele oma äravahetamiseni sarnased ja kaastunde äratamisele panustavad lookesed ja loodavad elamisloa abil saada riigi sotsiaalabi peale või rännata edasi mõnda teise riiki. See tavaline skeem ei erine kuigi palju igasuguste Nigeeria kirjade eesmärgist.
Ühe näitena võib esile tuua Illukal platseeruva kirjaoskamatu neegri, kes erinevaid meetodeid kasutades, proovib siin elamisluba saada. Sarnaselt algas massiimmigratsioon ka Rootsi, kuhu põgeniku egiidi all ligi miljon immigranti on end smuugeldanud olles suureks koormaks riigikassale. Praegu on vasakpoolsed võimaldamas neil ühendada oma pered. Selle mõju ple raska ära arvata.
20% eesti lastest elab alla absoluutse vaesuse piiri või selle piiril aga vasakliberaalidel on vaja toita neegreid ja maksta kreeklastele 13. ja 14. palka. Ma isiklikult tahan, et minu maksuraha kulutatakse eesti inimestele parema elu tagamiseks, mitte Lääne-Euroopa kommunistide kummardamiseks, poliitkorrektsuse huvides ega ka mitte neegrite ja muidusööjate toetamiseks. Eesti ei tohi muutuda mingiks rahvusvaheliseks varjupaigaks, kuhu “ohustatud” sisserändavad.
Selle asemel, et tulnukad tagasi saata, antakse nende üleval pidamiseks hoopis raha juurde. Sellega ei tohi leppida. Piirideta Euroopa hävitab iseend.
Allikad: EPL, NSB
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Iraan peatas naftatarned Kreekale

2012-02-27T11:06:00.000+02:00

postitas mauri kuidas-küla-koerale osak. 14:30 26. veebruar, 2012

Kreeka tanker sõitis Iraanist tühjalt tagasi kui riik keeldus 500 000 barrelit naftat tarnimast kriisis vaevlevale riigile. See toimus mõned päevad peale seda kui Iraani naftaminsiter Rostam Qassemi kutsus Euroopa riike üle vaatama otsuseid naftaimpordi osas islamivabariigist, hoiatades, et vastasel juhul kehtestatakse sanktsioone.
Oluline naftatootja Iraan lõpetas hiljuti naftatarned Suurbritanniale ja Prantsusmaale kuna need olid peamised riigid, mis survestasid Euroopa Liitu kehtestama sanktsioone nende vastu.
Euroopa Liit kehtestas Iraani vastu naftamüügi keelu, kuid otsides alternatiivseid allikaid tahtis selle kehtestada alles kuue kuu möödudes. Fars News Agency andmetel olla Kreekal seoses raske majandusolukorraga probleeme ka teiste naftatarnijate nagu Venemaa, Aserbaidžaani ja Kasahstaniga.
Allikas: http://minut.ee/

Jüri Lina esimene loeng Eestis aastal 2012: “Avalikkusega manipuleerimisest”

2012-02-27T10:56:00.000+02:00

Kirjanik ja filmirežissöör Jüri Lina Rootsist peab Eestis uue aasta esimesed loengud, mis käsitlevad teadlikku avalikkusega manipuleerimist.

Sügisel ja talvel on Jüri Lina intensiivselt töötanud oma järjekordse filmi kallal – ”Jõuproov. Vabamüürlaste lõksud”, mis nüüd on valminud. Pikkus 112 minutit.
Ta külastas Hispaania, Kanada, USA jt maade arhiive ja massoonide templeid ja on olnud kontaktis vabameelsete ajaloolastega.

Töö käigus sattusid tema kätte jahmatavad andmed, millest pole kuuldudki ja mis heidavad paljudele maailma sündmustele teist valgust, sealhulgas Prantsusmaal 1789 ja Hispaanias 1936-39, aga ka mullustele operatsioonidele Liibüas.

Loengus näidatakse, kuidas võimurid on alates prantsuse revolutsiooni päevist alates avalikkusega manipuleerinud, et segamatult rahva selja taga intrigeerida.

On vähe erialasid, kus vääruslik pole asendatud väärtuseta valedega, harmoonilisus disharmoonilisusega, et õigustada oma pahatahtlikke plaane.

Tegu on meie ajaloo, tervise, meie laste kasvatusega, kultuurieluga (mandunud, nonfiguratiivne, abstraktne, mitteesemeline kunst on justkui vähese toiteväärtusega söök).

Jüri Lina näitab katkendeid oma uusimast filmist “Jõuproov”, mille esilinastus Eestis toimub maikuus.
See suurfilm käsitleb Hispaania kodusõda,1930. aastate sündmustega eriti vastikut manipuleerimist. Sõda vallandus vabamüürlaste ja Nõukogude Liidu ühiste intriigide ja provokatsioonide tõttu.

Ürituse kestus kolm tundi.

Müügil Jüri Lina raamatud, filmid (DVD-l) ja CD-plaadid (eetilised muinasjutu-lavastused, Toivo Kurmeti ja Gian Piero Reverberi looming).

Tere tulemast!

Aeg ja koht:
Esmaspäeval, 12. märtsil kell 19 Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, Tõnismägi 2, väikeses saalis, sissepääs 6 eurot.
Teisipäeval, 13. märtsil kell 19 Tartus Turu 2, TASKU, Dorpati konverentsikeskuses, Petersoni saalis, 5 eurot.
Kolmapäeval, 14 märtsil kell 19 Pärnus hotelli “Viiking” konverentsisaalis, 5 eurot.

Jüri Lina uue filmi “Jõuproov” esilinastus toimub Stockholmis ja Göteborgis aprilli lõpus 2012. Mais ka Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Siis Helsingis ja Oslos.

Järgmine loeng Eestis leiab aset 8. 9. ja 10. oktoobril 2012.

Ülerahvastatuse müüt (eestikeelsete subtiitritega)

2012-02-26T09:33:00.000+02:00

Oled pimeduseks valmis?

2012-02-26T09:27:00.004+02:00

Aastate jooksul on parlament sidunud Eesti mitmete kahjulike lepetega, mis peagi hakkavad jõuliselt siinset elu mõjutama.

Spekulandid saavad peagi riisuma asuda.

Kahjulike lepingute tõttu hakkab elektrienergia hind kliendile olema ca 50% kallim tänasest suletud turu hinnast. Hind on tulevast aastast alates avatud spekulantidele, sest hinda hakkab määrama börsihind.
Eesti madal elektrihind on olnud siiani selgelt konkurentsieelis ja saanud võimalikuks seetõttu, et on olemas omad vaja minevast elektrienergiast enam tootvad elektrijaamad jms. Lisaks on riik siiani otsustanud, et jagab Eesti Energiale CO2 kvooti tasuta. 1.jaanuarist 2013 seda vastavalt Euroopa direktiivile aga enam teha ei tohi. Õhuga kauplemine, milleks puudub igasugune tõsiselt võetav vajadus, on olnud võõramaalaste huvidele vastutulek siinse võimu poolt.
Juba täna on paljud sunnitud kannatama jahedust, sest kütmiseks raha ei jätku. Ilmselt on paljudele Skandinaavia tasemel elektrihind ülejõu käiv aga see pole kleptokraatide mure. Miski ei või segada pidutseva kliki mugavelu.
Rahvas näib aga rahul olevat. Ei mingit arutelu ega protesti. See ongi kleptokraatide mugavuse allikaks, sest nad teavad, et neid vastutus ei oota. Seega, kas oled pimeduseks valmis või astud vastu?
Allikad: ap3, NSB arhiiv ja http://et-ee.facebook.com/eielektrihinnatousule
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Rootsi autorikaitsjad tegid aktsiooni torrentisaitide vastu

2012-02-26T09:17:00.000+02:00

postitas doc igav-ei-hakka osak. 0:23 26. veebruar, 2012

Kunagiste merevalitsejate viikingite järeltulijad peavad tunnistama üha enam autoriõiguste kaitsjate karmi kätt. Viimase 48 tunni jooksul on nii Rootsis kui Hollandis üle käidud mitme kinnise ligipääsuga torrentisaidi - oma osa on saanud nii serverid kui ka nende omanikud. Saiti nimega Swepiracy võis pidada suurimaks Rootsi filmijagamise paigaks, mis hoiatusi ignoreeris. Huvitaval kombel on saiti ka varem kollitatud - aastal 2009 võeti see peale võrguviikingite kohtuasja õiguskaitsjate poolt maha. Elektrooniliste raamatute levitamisele pühendunud Bibliotik.org pani aga kohtuasja kartuses ise saidi kinni - tõenäoliselt ennetati sellega rünnakut. Antipiratbyrån ähvardab järgmistena liistule tõmmata The Internationals ja Scene Access träkkerid ära hävitada - iseasi kas kogu sellest lohe peade tapmisest reaalselt kasu on.
Allikas: http://minut.ee/

Venemaa võib kasutada tuumarelva

2012-02-25T11:23:00.000+02:00

Venemaa võib riiki lõhestada püüdvate separatistide vastu kasutada tuumarelva.
Vene relvajõududel on õigus kasutada tuumarelva, kui on tekkinud oht riigi terviklikkusele, kinnitas täna Venemaa peastaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov.
"Muidugi ei kavatse me sõdida kogu NATO vastu - selliseid eesmärke ega ülesandeid meil ei ole. Kuid meil on doktriinis selgelt kirjas, millal meil on õigus kasutada tuumarelva. Kui tekib oht Venemaa terviklikkusele, siis on meil õigus kasutada tuumarelva. Seepärast sel juhul me kasutame seda," vahendasid venekeelne BBC jt Makarovi esinemist raadiojaamas Ehho Moskvõ. Makarov lisas, et Venemaad ähvardab kahjuks rida naaberriike, mis on "ebastabiilsed, kui nii võib öelda, kus (konflikti puhul) ei ole tuumarelva vaja!".
"Vaja on üksnes ette valmistatud, võimsaid ja mobiilseid relvajõude, mis võivad lahendada igasuguse konfliktsituatsiooni, mis võib Venemaa piirides tekkida. Ning me peame olema selleks valmis," ütles peastaabi ülem. Makarovi sõnul on tuumajõud strateegilise stabiilsuse alus.
Makarov ütles, et kaitseministeerium ostab rakettidega varustatud tuumaallveelaevu, laseb käiku strateegiliste raketivägede uusi raketikomplekse ja moderniseerib kogu strateegilist lennuväge.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

INFOPARTISAN: President ei tohiks olla usukuulutaja

2012-02-25T11:11:00.000+02:00

"Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus," ironiseeris Eesti Vabariigi praegune president oma kõnes, milles kutsus ühtlasi kõiki üles rääkima asjadest "sõimamata, solvamata, ironiseerimata, kirumata", nagu ta ütles, "asjalikult" – kuigi tema enda kõne oli täis vägagi meelevaldseid väiteid ning näis olevat kantud juhtmõttest: käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi!

Millele tuginedes president Ilves väitis, et me – see tähendab siis Eesti rahvast? – oleme ükskõiksed eetika suhtes? Kui ta rääkis vaid endast, siis võinuks kasutada mina-vormi. Praegu laiendas kodanik Ilves kui meie formaalne riigipea sellise suhtumise, mis võib loomulikult iseloomustada teda ennast, justkui kogu rahvale. Millega on see põhjendatud? Kas selline väide ei ole Eesti rahvast ebaõiglaselt alandav, halvustav ja solvav?

Samuti on päris kummaline Ilvese iroonia üleloomulikesse jõududesse uskumise suhtes – eriti kui ta näib sellele vastandavat kirikus käimist, sest eks ole ju ka kristluse kui organiseeritud religiooni aluseks uskumine "üleloomulikesse jõududesse". Või tahab Ilves, et inimesed käiksid rohkem kirikus, aga ei usuks Jumalasse? Milleni selline variserlus viib, seda on ju olnud juba näha mõningate poliitikute näitel, kes on käinud enne valimisi kirikus vannet andmas, kuid paistnud hiljem silma tegudega, mis ei kuulu Eestis üldlevinud arusaamade kohaselt eetiliste kilda.

Väga veider on üritada jätta muljet nagu tuleneks ükskõiksus eetika suhtes usust üleloomulikesse jõududesse, kui just see usk (igivana loodususund) on olnud ajalooliselt see, mis on kujundanud väga tugevalt Eesti rahva traditsioonilisi väärtushinnanguid. Uskumused, mille kohaselt on hing mitte üksnes inimestel, vaid ka loomadel ja lindudel, kividel ja puudel ning isegi sellistel loodusnähtustel nagu tuul, aitavad kujundada väga eluterve ja eetilise ellusuhtumise.

Riigivõimu jaoks on sellisest laialivalguvast loodususundist, mis on Eestis täna jätkuvalt suhteliselt levinud, kasulikumad muidugi organiseeritud religioonid, mis võimaldavad kasutada enda organisatsioone ära poliitilistes huvides (olgu siis enne valimisi vande andmiseks või Afganistani saadetavate sõdurite õnnistamiseks), kuid üksikisikute eetilise arengu seisukohalt on siiski olulisem igaühe individuaalne tee, mitte kroonukristluse juurutamine ühiskonnas, mis on kasvanud juba ammu välja isegi sellest arengufaasist, kus see olnuks veel teoreetiliselt võimalik.

Eesti Vabariigi hetkel kehtiv põhiseadus ütleb, et "igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole."

Kui president valitaks otse rahva poolt, nagu see toimub näiteks Ameerika Ühendriikides, siis võiks Ilvese soleerimist antud küsimuses ju isegi aktsepteerida, kuid selle ametikoha praegune positsioon Eesti riiklikus süsteemis eeldab seda, et ta jääb oma ametikohustusi täites usuliselt neutraalseks ega tegele omaenese kodukiriku omadest erinevate usuliste veendumuste üle ironiseerimise või lausa nende demoniseerimisega. Ilves ei saa olla ainult luterlaste president. Ta peab esindama kogu Eesti rahvast – ja alustama sellest, et suhtub sellesse rahvasse aupaklikult.

"Kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa Riigikohtus karistuse saanud, siis on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist," ütles president. "Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav."

Kas me võime olla pärast neid sõnu kindlad, et kodanik Ilves loobub täielikult igasuguste JOKK-skeemide kasutamisest selleks, et kantida maksumaksjate raha oma erahuvides? Või tuleb jälle tsiteerida tuntud vanasõna palgist ja pinnust? Kardan, et vastus on juba ette teada – aga see loomulikult ei muuda eetilist hinnangut tema käitumisele, ükskõik kui palju ta selle varjamiseks ka eetikast ei räägiks.

Ma olen alati arvanud, et kristluse nõrgaks kohaks on levinud arusaam nagu võiks saada oma patud andeks suure palvetamise või neile justkui vastukaalu pakkuvate heategude sooritamisega. See soosib kahjuks variserluse teket.
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/

MART HELME: Ansip, on juba küllalt!

2012-02-25T10:58:00.000+02:00

Saada sõbrale

Suursaadik

Kui Charles de Gaulle 1958. aastal Prantsusmaa presidendiks sai, suhtus Alžeeria sõjast ja poliitilisest lahmakauplemisest väsinud rahvas temasse kui messiasse. Kümme aastat hiljem protesteerisid kümned tuhanded inimesed Prantsusmaa linnades oma presidendi vastu loosungite all „Kümnest aastast on küllalt!“
Seda näidet tuleks meelde tuletada ka Andrus Ansipile.
2007. aasta pronksiööd, mis peaministri populaarsuse peaaegu et taevasse tõstsid, on ajalugu. Buumiaastad, mil rahvas meelsasti uskus, et Reformierakonna juhtimisel jõuame tõepoolest peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka, on ajalugu.
Karmi tegelikkusesse on inimesed ärganud ka muude Ansipi ja tema erakonnakaaslaste ilusate lubaduste puhul: rikkaid soosiv emapalk ei ole toonud beebibuumi; euro kasutuselevõtt ei ole toonud stabiilsust, heaolu ja meie tänavaid kullasäraga katvaid investeeringuid; kriis, milles Ansip elada tahaks, on viinud Eestist hinnanguliselt kuni 130 000 tööeas inimest ja valimised, mis peaksid Toompeal ja Kadriorus peegeldama rahva tahet ja tahtmisi, on üha enam muutunud vaid kartellisiseseks õukondlikuks mänguks, kus valijaid on vaja vaid tagatubades tehtud kokkulepetele legitiimsuse andmiseks.
On tuntud, kulunudki tõdemus, et võim korrumpeerub alati ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Eestis olemegi Ansipi ja Co juhtimisel jõudnud olukorda, kus korruptsioon on saanud juba sedavõrd tõsiseks vähkkasvajaks, et kogu riigihangete, eurorahade kasutamiseks kirjutatud projektide ja omakasu legitimiseerivate iseenda poolt vastu võetud seaduste-otsuste viimistletud süsteemist hoolimata pritsib see igal sammul vastu vahtimist. Kui meil eksisteeriks tõeline võimude lahusus tõeliselt iseseisvate (mitte võimuerakondade poolt politiseeritud) uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtutega, ei räägiks me poliitilise eliidi ja kõrgemate ametnike puhul mitte üksikutest mõjuvõimuga kauplemise juhtumitest, vaid masiivsest nepotismist, riigivargusest, õigustamatust maksuraha raiskamisest, ebakompetentsusest ja usalduse kaotusest.
Paraku ei vastuta meil mitte keegi mitte millegi eest. Kui näiteks Suurbritannias astus minister tagasi ammuse liiklustrahviga susserdamise eest, siis Eestis ei vastuta siseminister tema haldusalas toimunud skandaalse elamisloaäri eest kõige vähemalgi määral - et tuua vaid üks, ülimalt skandaalne näide.
Kõik see tähendab lühidalt sõnastatult üht: võim on ennast Eestis sedavõrd kõigutamatult kindlustanud, et avaliku arvamuse ignoreerimisest on saanud reegel.
Seda reeglit demonstreerib meile järjekindlalt ka Andrus Ansip, kelle ülbed poosid ja estraaditähe leksika on muutnud ta kohaliku tubateatri kõige enesekindlamaks harrastusnäitlejaks.
Ansipil ja kogu tema amatöörlikul trupil oleks aga ilmselt aeg hakata aru saama, et meil, Eesti Vabariigi kodanikel, hakkab nende taidlemisest küllat saama. Siiani on rahulolematust vaos hoidnud inimestesse parematest päevadest pidama jäänud lootus, et rasked ajad saavad ühel päeval otsa. See lootus hääbub tasapisi.
Rahulolematust on vähendanud ka see, et kõige pahasemad ja lootusetumad on Eestist lahkunud. Aga kõik ei lahku ja need, kes on tahtnud minna, on suuresti juba ka läinud. Ja paigale jäänud ei lase lõpmatuseni endast üle sõita.
ACTA vastased demonstratsioonid ei olnud sugugi nii rahvarohked vaid murest internetivabaduste pärast. Need demonstreerisid pigem inimeste solvumist. Ansip solvas inimesi, ja sügavalt, arvaku ta ise sellest mida tahes.
Aga inimesi on solvanud ka Rein Langi poolt algatatud tants raamatukogude ümber, valitsuse järjekindel genotsiidipoliitika maaelu väljasuretamisel, ebaselgus ja ebakindlus hariduse vallas, järjest kasvavad hinnad, poliitikute pidevad väited, et nad ei saa oma, Eesti inimeste kaitseks mitte midagi ette võtta, meie allaheitlikkus võõraste ees ja välispoliitikas, meie inimeste kõhnast rahakotist välja pigistatud eurode kantimine Kreekasse ja tont teab kuhu veel ja tont teab, mis kõik veel...
ACTA oli ajend, Ansiplik uus stagnaaeg on põhjus, miks inimesed ootavad Eestis muutusi ja leiavad, et kui muude vahenditega poliitikat mõjutada enam ei saa, tuleb tänavatele tulla.
1988. aastal oli Ansip veendunud, et nõukogude võim püsib kaljukindlalt ning seda peab vajaduse korral kaitsma kasvõi verekoeri inimestele kallale ässitades.
Nüüd on ta veendunud, et praegune Euroopa Liit ja selles võimutsev stagnatsioon püsivad igavesti ning tagavad meie vildaka valimisseadusega manipuleerides ka kodanikele järjekindla näkkusülitamise korral poliitmänguritele võimu.
Meenutagem Ansipile siis Charles de Gaulle`i tõusu ja langust: on juba küllalt!
Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4854&lang=est

MATTI ILVES: VABARIIGI AASTAVÄEVAKS

2012-02-24T09:21:00.001+02:00

SOOVIN KÕIGILE HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA JA VEEL SEDA, ET EESTI SAAKS TAAS ISESEISVAKS RIIGIKS!

Jaan Tõnissoni esinemine 1939. aastal:

Eestlased tähistavad Eesti Vabariigi aastpäeva

2012-02-23T10:51:00.000+02:00

Kas liigume üha kindlamal sammul ennetava tuumasõja poole?

2012-02-23T10:44:00.000+02:00

F. William Engdahl - 06.02.2012

Käesoleva artikli autoriks on majandusteadlane ja geopoliitika uurija F. William Engdahl, kes avaldas antud kirjutise algselt pealkirja all „Miks Moskva ei usalda Washingtoni Raketi kilbi osas...“ enda kodulehel 2011. aasta 1. detsembril. Arvestades, et vahepealsel perioodil on nii Venemaa president kui ka peaminister võtnud mitmel korral raketitõrjesüsteemi teemal avalikult jõuliselt sõna, on tegemist meie regiooni turvalisust äärmiselt teravalt puudutava küsimusega, mida ka Eestis elavad inimesed peaksid oluliselt paremini mõistma. Kahjuks ei näi eestikeelne peavoolumeedia inimesi selles abistavat, esitades üksnes ühekülgseid ja mõnel juhul tõest täiesti irdunud seisukohti.

Enamik maailma inimesi elab õndsas teadmatuses, et me liigume vältimatult üha tõenäolisemaks muutuva ennetava tuumasõja poole. Küsimus pole siinkohal mitte üksnes Iraanis ja Iisraelis, vaid Washingtoni ja Pentagoni otsuses Moskva nn Ballistilise Raketitõrjega (BRT) nurka suruda.

23. novembril 2011 teatas tavapäraselt üsna vaoshoitud Venemaa president Dmitri Medvedev maailmale üheselt mõistetavalt, et selleks, et seista vastu Ühendriikide kaugele arenenud ballistilise raketitõrjekilbi ehitusele, on Venemaa valmis rakendama enda rakette Euroopa Liidu piiril Poola ja Leedu vahel ning võibolla ka lõunas, Gruusia ja NATO liikme Türgi vahetus läheduses. ”Vene Föderatsioon rakendab riigi lääne- ja lõunaosas modernseid relvasüsteeme, mida saab kasutada USA raketitõrjesüsteemi Euroopas asuvate komponentide hävitamiseks”, teatas president Medvedev Vene televisioonis. ”Üheks selliseks sammuks võib olla Iskander raketisüsteemi töölerakendamine Kaliningradis”. Need oleksid taktikalise kasutusraadiusega raketisüsteemid (regionaalse ulatusega konfliktis). Iskanderi uusim versioon, Iskander-K, mille detailid on endiselt salastatud, omab olemasolevate andmete kohaselt kuni 2000-kilomeetrilist laskekaugust ja kannab rakette, mille maksimaalne kõrvalekalle sihtmärgist on vaid 7 meetrit.

Medvedev teatas, et on käskinud Venemaa kaitseministeeriumil viia Kaliningradis paiknevad radarisüsteemid, mis hoiatavad läheneva raketirünnaku eest, viivitamatult lahingvalmidusse. Ta kutsus üles laiendama Venemaa strateegiliste tuuma-raketivägede tegevusraadiust ja uuendama tuumaarsenali uute lõhkepeadega, mis on aastaks 2018 suutelised plaanide kohaselt 6 aasta pärast tööle rakenduvat USA/NATO kaitsekilpi läbistama. Medvedev ähvardas ka, et kui Ühendriigid jätkavad vastavalt plaanidele, loobub Venemaa Uuest START rakettide vähendamise lepingust.

Samuti osundas Medvedev põhjendatult ka paratamatule seosele „kaitse“- ja „ründe“-rakettide vahel: „Arvestades tihedat sisemist seost strateegiliste ründe- ja kaitserelvade vahel, võivad tõusetuda ka alused meie eemaldumiseks Uuest Start lepingust“, märkis ta.

Venemaa president ei keerutanud, teatades: „Olen andnud relvajõududele korralduse arendada välja meetmed kindlustamaks, et vajadusel suudame hävitada USA kilbi juhtimis- ja kontrollisüsteemi“. „Need meetmed on sobilikud, efektiivsed ja vähekulukad“, märkis Medvedev. Venemaa on korduvalt hoiatanud, et Ühendriikide BRT globaalne kilp on loodud selleks, et destabiliseerida tuumatasakaalu ja ähvardab vallandada uue võidurelvastumise. Venemaa president sõnas, et selle asemel, et võtta Venemaa muret tõsiselt, on Washington kiirendanud BRT väljaarendamist.

See ei olnud esimene kord, kui Medvedev ähvardas võtta kasutusele vastumeetmed Pentagoni sõjalise piiramisrõngaga Venemaale avaldatavale survele. 2008. aasta novembris, kui Ühendriikide BRT oht esmakordselt maailmale avalikustati, teatas Medvedev televisiooni vahendusel Venemaa rahvale suunatud avalduses, et „[l]isaksin midagi ka seoses asjaoluga, millega oleme pidanud viimastel aastatel vastamisi olema: mis see on? Tegemist on globaalse raketitõrjesüsteemi loomisega, sõjaväebaaside rajamisega ümber Venemaa, NATO piiramatu laienemise ja muude sarnaste „kingituste“ tegemisega Venemaale. Meil on seeläbi igati alust arvata, et nad lihtsalt proovivad meie jõudu.“ Mõni nädal hiljem püüti BRT ohtu vähendada, kui Obama administratsioon ulatas (tänaseks ilmselgelt teadlikult petliku) „oliivipuuoksa“, väites et USA on valmis BRT-de Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile paigutamise otsust muutma.

Venemaa ähvardab BRT-vastaste Iskander raketiplatvormide Kaliningradi paigutamisega

Seekord ei lasknud Washington ühtegi hetke raisku saatmaks signaale, et taaskord on asutud vahetut tuumavastasseisu looma. Ei mingeid ilutsevaid sõnu USA-Venemaa suhete ”taaskäivitamisest”. Obama administratsiooni Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu eestkõneleja teatas: “Me ei kavatse ühelgi viisil piirata või muuta relvade Euroopasse paigutamise plaane.” Ühendriikide juhtkond jätkab tuginemist äärmiselt ebatõenäolisele argumendile, mille kohaselt on raketitõrjerajatised suunatud võimaliku Iraanist lähtuva tuumalöögi tõrjumiseks, mis on vägagi ebausutav. Arvestades olemasolevaid Ühendriikide ja Israeli BRT rajatisi ja Iraani tegelikku tuumarelva kohaletoimetamise võimekust, on Euroopat ähvardav oht ka parimate erapooletute hinnangute kohaselt nullilähedane.

Kaks päeva varem, 21. novembril 2011, oli Washington Moskvale väikese „prääniku“ visanud. Ellen Tauscher, Ühendriikide Relvakontrolli valdkonna asevälisminister, teatas et Washington on valmis avaldama informatsiooni BRT süsteemis rakendatava raketi kiiruse kohta, siis kui rakett on kasutanud ära kogu oma kütuse. See informatsioon, mida nimetatakse „läbipõlemis-kiiruseks“ (LK), aitab välja arvestada, kuidas sellist raketti tabada. See ei tundunud Moskvale tõsiseltvõetava järeleandmisena, arvestades et Venemaa nõudmiseks on täielik ja detailne koostöö seoses USA/NATO BRT-süsteemide paigaldamisega, kindlustamaks, et antud süsteemi ei kasutataks iialgi Venemaa vastu. Arvestades Washingtoni valede ja murtud lubaduste nimistut, pole ühtegi garantiid, et avaldatud kiirused ka tõele vastaksid.

Oktoobris 2011 Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumise järel sõnas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, viitega NATO Euroopa Raketitõrje programmile (nagu seda on hakatud nimetama), et „me usume, et see saavutab täieliku töövõime 2018. aastal.“ Hispaania teatas just plaanidest liituda Ühendriikide poolt kontrollitava raketiprogrammiga, täiendades nimistut, kuhu juba kuuluvad Rumeenia, Poola, Madalmaad ja Türgi, kes on nõustunud loodava raketitõrje-võrgustiku võtmekomponentide paigaldamisega oma territooriumile.

Venemaale tekitab muret terve raketitõrje süsteemi radikaalne edasiarendamine, mis on võtmas globaalseid ja Venemaad igast küljest ümbritsevaid mõõtmeid.

Täielik Ülekaal (Full Spectrum Dominance)

Washingtoni BRT “kilbi” plaan lõi meedias laineid viimati 2009. aasta septembris, Obama administratsiooni algusaegadel, kui president tegi ettepaneku tõmbuda tagasi ilmse provokatsioonina näivast raketitõrje-rakettide paigutamisest Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumitele. Tegemist oli ilmselgelt taktilise manöövriga, mille eesmärk oli teha ettevalmistusi protsessiks, mida Hillary Clinton nimetas naeruväärsel kombel Ühendriikide ja Venemaa vaheliste suhete „taaskäivitamiseks“ – võrrelduna siis Bushi ja Putini aegsete pingetega. Kuid Ühendriikide üldine strateegia – ümbritseda ainus tuumarelvade valdkonnas potentsiaalne oponent tõhusa raketitõrjega – jäi samaks.

Barack Obama teatas siis meedias, et Ühendriigid muudavad Bushi administratsiooni aegseid plaane paigutada USA antiballistilisi rakette Poolasse ja keerukat radarikompleksi Tšehhi Vabariiki. Seda uudist tervitati Moskvas kui olulist mööndust. Järgnenud arengud demonstreerisid aga selgelt, et Ühendriikidel ei olnud plaaniski heita kõrvale enda kava rajada raketikilp, mis oleks võimeline halvama mistahes potentsiaalse vaenlase tuumalöögi, vaid lihtsalt otsustati valida oluliselt efektiivsem ülemaailmne süsteem, millele oli vahepeal rohkem toetust leitud.

Rahustamaks poolakaid, lubas Obama administratsioon varustada Poola USA Patriot-rakettidega. Poola välisministriks oli siis ja on ka tänasel päeval Radek Sikorski. Aastatel 2002–2005 oli ta korraliseks teaduriks Washingtonis American Enterprise Institute’is, mis on üks neo-konservatiivide agressiivset (sõjalist) poliitikat toetavatest mõttekodadest. Samuti oli ta sel ajal tegevdirektoriks New Atlantic Institute’is, mille eesmärgiks on tuua võimalikult palju endiseid Nõukogude Liidu liikmesriike NATO liikmeteks. Pole just ime, et Moskva ei pidanud Ühendriikide rakette Poola territooriumil kuigi sõbralikeks ei siis ega pea ka praegu.

2011. aasta maikuus teatas Obama administratsioon, et rakettide seas, mida nüüd Poolale kavatseti anda, on ka Raytheon (RTN) SM-3 raketitõrje süsteem, mis paigutatakse Redzikowo sõjaväebaasi Poolas, umbkaudu 80 kilomeetri kaugusele Venemaa Kaliningradi rajoonist, mis on unikaalne, Venemaale kuuluv, ent Venemaa põhiterritooriumiga mitte ühenduses olev, Läänemere ääres Leedu naabruses paiknev maa-ala. See käik paigutab USA raketid Venemaale lähemale kui 1961. aastal Kuuba kriisi ajal, kui Washington viis kontinentidevahelised ballistilised raketid (ICBM-id) Türki, suunates need olulistele Venemaa tuuma-sihtmärkidele.

Uus Raytheon SM-3 rakett on osa ballistilisest raketitõrjesüsteemist Aegis, mille otstarve on peatada lühi- ja keskmaa ballistilisi rakette. SM-3 kineetiline lõhkepea peatab lähenevad ballistilised raketid väljaspool Maa atmosfääri. Lockheed Martin Maritime ja Systems and Sensors on Aegis BRT relvasüsteemi loojateks. SM-3 lõhkepea toodetakse Raytheon Missile Systems poolt.

SM-3 rakettide paigutamine Poolasse on kõigest üks osa ülemaailmsest võrgust, mis piirab Venemaa tuumavõimekust. Ei tohi unustada, et Pentagoni sõjastrateegia kannab ametlikult nimetust Täielik Ülekaal (ingl. k. Full Spectrum Dominance) – ehk kontroll sisuliselt kogu universumi üle. 2011. aasta septembris allkirjastasid Ühendriigid ja Rumeenia, veel üks uus NATO liikmesriik, kokkuleppe paigutamaks USA Raketitõrje Süsteem, mis kasutab samuti SM-3 rakette, Deveselu õhujõudude baasi Rumeenias.

Samuti on Washington allkirjastanud lepingu NATO liikme Türgiga, selleks et paigaldada keerukas raketijälitusradar Kagu-Türgi Malataya provintsi Kuluncaki rajoonis asuvale kõrgele mäele. Kuigi Pentagon rõhutab, et nimetatud radar on suunatud Iraani poole, piisab pilgust kaardile, ning paljastub, kui hõlpsasti on võimalik radari fookussuunda muuta selliselt, et see kataks võtmetähtsusega tuumasihtmärke Venemaal – nagu näiteks Sevastopol, kus paikneb enamik Vene mereväe Musta mere laevastikust, või Krasnodaris paiknev elutähtis radariseade.

Malataya radar saadab infot USA laevadele, mis on varustatud Aegis lahingusüsteemiga, mis siis “peatavad Iraani ballistilised raketid”. Vene sõjandusekspertide hinnangul on antud, kuni 2000 kilomeetrise tööraadiusega rakettide üheks eesmärgiks ka Lõuna-Kaukaasia ja teatud osas Kesk-Aasia ning Lõuna-Venemaa õhuruumi kontrollimine, eriti aga Venemaa raketikatsetuste tuvastamine ja jälgimine.

Lisaks kuuluvad Ühendriikide poolt kontrollitud BRT alla nüüdseks ka merepealsed Aegis süsteemid, mis asuvad Mustal merel, Venemaa Sevastopoli Mereväebaasi vahetus läheduses, ning ka võimalik keskmaa-rakettide paigutus Musta mere ja Kaspia regioonides.

Kuid Euroopas asuvad BRT süsteemid on üksnes väike osa suurest globaalsest võrgust. Ühendriigid on Alaskas asuvasse Fort Greeley raketibaasi ja samuti ka Kalifornia Vandenbergi õhuväebaasi paigutanud maismaa raketitõrje kompleksid. Samuti avas Pentagon üsna äsja kaks raketibaasi Havail asuvas Vaikse ookeani raketilaskealal. Kui lisame eeltoodule, et ka Jaapani mere-kaitsevägi on formaalselt liitunud Ühendriikide Raketikaitse Agentuuriga, et ühiselt töötada välja Jaapani mereväe laevadele nn Aegis BRT süsteem, mis kasutab SM-3 Raytheon rakette, annab see Ühendriikidele Vaiksel ookeanil platvormi, millelt on võimalik rünnata nii Hiinat, Venemaa Kaug-Ida kui ka Korea poolsaart. See kõik on ikka üks pikk ja keerukas viis mingisuguse Iraanist lähtuva ohu tõrjumiseks.

Ühendriikide Raketitõrje tagamaad

Ühendriikide programm rajada globaalne „kaitse“-võrgustik võimaliku ballistilise raketirünnaku vastu, sai alguse 23. märtsil 1983, kui toonane president Ronald Reagan pakkus välja rahva seas Tähesõdade programmina tuntuks saanud Strateegilise Kaitse Initsiatiivi tegevuskava.

Ühel 1994. aastal Moskvas aset leidnud eraviisilisel õhtusöögil märkis endine Nõukogude Liidu Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi majandusuuringute juht käesoleva artikli autorile, et just Venemaa püüd pidada sammu USA mitmeid miljardeid dollareid maksma mineva Tähesõdade programmiga tekitas ulatuslikke rahalisi kulutusi, mis viisid Varssavi Pakti kokkukukkumise ja Saksamaa taasühinemiseni 1990-ndal aastal. Afganistanis kaotatud sõja ja naftatulude kokkukukkumise olukorras, mille põhjustas 1986. aastal Ühendriikide poolt turu üle ujutamine odava Saudi Araabia naftaga, oli Nõukogude Liidu sõjatööstus võimetu Ühendriikidega sammu pidama, ilma et riskeeritaks ulatuslike massirahutustega kõikjal Varssavi Pakti riikides.[1]

Käesoleval juhul on Ühendriikide BRT programmi otstarve samuti Venemaa põlvilisurumine, kuid sel korral üritatakse seda saavutada ⎯ kasutades USA sõjandusstrateegide terminit ⎯ „tuumaülimuslikkuse“ kaudu.

Tuuma-ülimuslikkus: kaaludes mõeldamatut

Kuigi nõukogudeaegsed relvajõud on 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu kokkukukkumise järgselt ulatuslikult koomale tõmbunud, on Venemaa hoidnud visalt kinni oma strateegilise tuuma-heidutuse keskmeks olevatest raketivägedest. See asjaolu paneb Washingtoni Venemaaga suhtlemisel hoolikalt järele mõtlema. Washington on valmis üsna kaugeleulatuvateks meetmeteks, et takistada Venemaad süvendamast koostööd Kesk-Aasia partneritega Šanghai Koostöö Organisatsioonist, ennekõike Hiinaga. Taoline koostöö on muutumas nii Venemaa kui Hiina jaoks üha enam elu või surma küsimuseks. Vastupidiselt Venemaale ei ole Hiina tuumaarsenal veel strateegilisel tasemel.

Pentagon üritab saavutada midagi, mis on Ühendriikide unistuseks olnud alates 1950-datest, mil Nõukogude Liit arendas välja kontinentidevahelised ballistilised raketid. Relvaeksperdid nimetavad seda Tuuma-ülimuslikkuseks. Võhikutele selgitatuna tähendab Tuuma-ülimuslikkus, et kui üks kahest võrdselt relvastatud tuuma-rivaalist on suuteline rakendama kasvõi lõpuni väljatöötamata ballistilist raketitõrje süsteemi, mis suudab tõsiselt kahjustada teise tuumalöögi võimekust, ja päästa samal ajal valla täiemõõtmelise tuuma-tulva nimetatud vastase vastu, on ta tuumasõja võitnud.

Tuuma-ülimuslikkuse varjupool on see, et vastane, kel puudub piisav BRT raketivastane kaitsekilp, vaadates pealt, kuidas tema riiklik julgeolek haihtub iga lisanduva raketi- või radarisüsteemi lisandumisega, on üha suureneva surve all anda ise, kuni võimalus on veel avatud, ennetav tuuma- või konventsionaalne hävituslöök. Lihtsalt lahtiseletatuna tähendab see, et vastupidiselt Washingtoni väidetele, et BRT näol on tegemist „kaitserelvaga“, omab see kõige äärmuslikumal kujul destabiliseerivat ja ähvardavat mõju. Veelgi enam, riigid, mis võimaldavad Ühendriikidel rajada BRT infrastruktuuri elemente enda territooriumidele ja õndsas teadmatuses petavad end arvates, et seeläbi ostavad nad endile koha Ameerika Ühendriikide võimsate relvajõudude kaitsekilbi varjus, avastavad peagi, et on seeläbi lasknud enda riigi territooriumil muutuda võimalikuks tuumasõja tandriks üha tõenäolisemaks muutuvas Washingtoni ja Moskva vahelises sõjas.

Dr. Robert Bowman, Ühendriikide õhujõudude eru-kolonelleitnant, kes juhtis president Reagani BRT püüdlusi 1980-ndatel, mida siis pilkavalt Tähesõdadeks nimetati, märkis Washingtoni tänaste ballistilise raketi-„kaitse“ plaanide kohta, mida kureerib Kaitseministeeriumi Raketikaitse Agentuur, järgnevalt:

„Reagani ja Bush I ajal nimetati seda Strateegiliseks Kaitseinitsiatiivi Organisatsiooniks (ingl. k. Strategic Defense Initiative Organization). Clintoni presidendiks oleku perioodil sai sellest Ballistiliste Rakettide Kaitse Organisatsioon (Ballistic Missile Defense Organization). Nüüd on Bush II muutnud selle Raketikaitse Agentuuriks (Missile Defense Agency) ning taganud sellele järelevalve ja auditi sellisel tasemel, mida seni nautisid vaid nn varjatud ehk „mustad“ programmid (black programs). Kui USA Kongress ei asu kiiremas korras tegutsema, siis võib see uus iseseisev agentuur võtta oma põhimõtteliselt piiramatu eelarve ja kulutada seda väljaspool igasugust avalikkuse ja Kongressi poolt läbiviidavat järelevalvet relvadele, mille olemasolust ei ole kellelgi enne aimugi, kui need on juba avakosmosesse lennutatud. Teoreetiliselt võiksid siis need kosmosesõdalased valitseda maailma, olles suutelised hävitama mistahes Maal asetseva sihtmärgi ilma igasuguse hoiatuseta. Kas need uued superrelvad toovad siis Ameerika rahvale turvalisust? Vaevalt.” [2]

Külma sõja ajal viis mõlema poole – Varssavi Lepingu Organisatsiooni ja NATO – vastastikune teine-teise hävitamise võime tuuma-patiseisuni, mida sõjandusstrateegid kutsusid lühendiga MAD (Mutually Assured Destruction) ehk nn vastastikku garanteeritud häving. See oli küll hirmutav, kuid kummalisel kombel oluliselt stabiilsem, kui ühepoolne USA tuuma-ülimuslikkus, mille poole Washingtoni nüüd väsimatult oma Ballistilise Raketitõrjega nii Euroopas, Aasias kui ka mujal maailmas püüdleb. MAD tugines vastastikuse tuumahävingu väljavaatel, milles kummalgi poolel puudus otsustav eelis; see aitas luua olukorra, milles tuumasõda oli „mõeldamatu“. Nüüd püüdlevad Ühendriigid aga tuumasõja kui millegi täiesti „mõeldava“ poole.

Kolonelleitnant Bowman nimetas ühes käesoleva artikli autorile antud telefoni-intervjuus raketitõrjet „Esmalöögi puuduvaks lüliks“. [3]

On ilmselge, et Washington, paigutades BRT elemente Euroopasse, kuid jättes kogu kontrolli selle süsteemi üle enda valdusesse, üksnes peidab end NATO fassaadi varju. Venemaa esindaja NATO juures, Dmitri Rogozin, nimetas Euroopa osa Ühendriikide BRT süsteemis viigileheks raketitõrje „vihmavarjule, millele on kirjutatud „Toodetud USA-s“. NATO liikmetest Euroopa riikidel pole ei nuppu, mida vajutada ega ka sõrme, millega vajutada.”

See ongi põhjus, miks Venemaa jätkab Ühendriikidelt garantiide nõudmist, millega kinnitataks, et kilp ei ole suunatud Venemaa vastu. On äärmiselt muret-tekitav, et tänase päevani on Washington selliste garantiide andmisest kategooriliselt keeldunud. Kas võib olla, et vaesed hinged Washingtonis, kelle kätte on usaldatud maailmarahu hoidmine, on ära pööranud? Igatahes annavad asjaolud, et Washington jätkab pühalikult sõlmitud rahvusvaheliste relvastuslepingute rikkumist ja ebaseaduslikult oma globaalse raketikilbi sisseseadmist, Moskvas, Pekingis või mujal piisavalt põhjust pidada Ühendriikide lubadusi ja isegi lepinguid vähem väärtuslikuks kui paber, millele need on kirja pandud.

Artikli tõlkis Daniel Haab.

[1] F. William Engdahl, Full Spectrum Dominance: Totalitarian Democracy in the New World Order, Wiesbaden, 2010, edition.engdahl, lk 145.
[2] Robert Bowman, tsiteeritud F. William Engdahl poolt, op. cit., lk 161
[3] Ibid., lk 162.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=882

SAHINAD: Põnev, kuid varjatud Eesti ajalugu

2012-02-23T10:37:00.001+02:00

Foto: wikipedia commons

Paljud ajaloolased usuvad ja kinnitavad järjekindlalt, et eestlasi ei olnud veel mõni sajand tagasi olemas – väidetavalt oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus. Paraku nad ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest sissekäidud rada ajalookoridorides on visa oma asukohta muutma.
Kui senine Eestimaa kirjutatud ajalugu algab Liivimaa Hendriku kirjutatud muistse vabadusvõitluse kirjeldusega, siis tegelikult võiksime hea tahtmise korral oma ülestähendatud ajalugu vähemalt episooditi tuhat aastat vanemaks pidada.
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest. Lisaks sellele tundsid eestlasi ja eestimaad ka enne seda juba vanad kreeklased. Meie õnneks panid nad ka oma teadmised kirja.
Rooma konsul Tacitus kirjutas ligemale 2000 aastat (97 A.D. “Germania”) tagasi nii: "Kui me pöörame Sueebide (Tacitus nimetas nii Läänemerd) mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (siin mõtles Tacitus vanarootsi hõimu), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske (meenutagem, et isegi tuhat aastat hiljem oli muinaseestlaste laeva täävikaunistuseks metssea peakuju), mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad." Pole muid võimalusi, kui et just Eesti ja eestlased olid sellel Läänemere idarannikul, mida Tacitus tollal kirjeldas. Samuti nimi Aesti tema kroonikas ei jäta võimalust mõne teise koha ja rahvusega spekuleerimiseks.
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", 1929) väga oluliseks analüüsida samuti Tacituse ülestähendusi Aesti kohta. Tema arvamus on selline: "Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja märgib, et Eesti on väga suur". Kui suur võis, siis tollane Aestide (Estonia, Eesti) olla? Arusaadavalt Eesti tänased põhja- ja läänepoolsed piirid olid tollal sarnased. Võime oletada, et ka idapoolsel piiril polnud suurt erinevust tänasega. Kindlasti elasid soomeugrilased ka teasel pool Peipsi järve, kuid tõenäoliselt polnud nende näol tegu Tacituse aestidega. Vaadakem lõunasse. Tänaseid lätlasi polnud sel ajal kindlasti olemas. Läti rahvus kujunes leedu ja slaavi rahvaste segunemisel. Ka leedulasi ei olnud veel sellel ajal Läänemere rannikul. Leedu hõimud rändasid Läänemere äärde tunduvalt hiljem, kui Tacitus kirjutas Läänemere rahvastest. Seega jääb ainuke võimalus, et Aestide maa kluges ribana tollal Soome lahest kuni tänase Preisimaani, kust edasi algas germaanlaste maa, millele Tacitus rohkem tähelepanu põõras.
Tollased eestlased olid tänu oma pikale merepiirile mererahvas. Meri pakkus toitu ja lõi head eeldused laevakultuuri arenemiseks. Võimalik, et Salmelt leitud laevad kuulusid samuti muistsetele eestlastele. Teame, et hilisemal perioodil konkureerisime ja kauplesime edukalt meretaguste rahvastega. Puuduvad andmed, kuid on võimalik, et juba tol ajal, kui Tacitus kirjeldas Läänemerel toimuvat, kasvatasid siinsed inimesed vilja mitte ainult oma tarbeks vaid ka ekspordiks. Osa vilja pruuliti õlleks. Näiteks kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest. Tõsi, tegu oli küll hilisema perioodiga, kuid usutavasti oli see traditsioon meie õllelembelistel esivanematel juba siis sadu aastaid vana.
Kindel on see, et tänu meie rannal leiduvale merevaigule arenas kaubavahetus kaugete maadega ja siinne merevaik oli levinud luksuskaup Rooma kõrgklassi hulgas. Sellise kaubavahetuse ja suhete tõenditeks on hulga roomaaegsete müntide olemasolu siinsete arheoloogialeidude hulgas. Nende seas on ametlikult teada kullast Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne. See nimekiri on pikk ja täieneb iga aastaga. Arusaadav, et suurem osa ootab veel avastamist.
Need mõned tõendid peaks andma meile indu uurimaks oma juuri ja lähenema igale uuele avastusele teadmises ja suhtumises, et oleme vana ja suur kultuurrahvas.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3311-ponev-kuid-varjatud-eesti-ajalugu
___________________
Lugege ka SIIT
M.I.

Doug Casey: kas USA-Iraani sõda on vältimatu?

2012-02-22T10:03:00.000+02:00

postitas mauri pedaalidega-tulevikku-väntav osak. 9:34 22. veebruar, 2012

USA-Iraani mõõgatäristamine või eelseisv tulevahetus? Investor Doug Casey räägib oma tavalisel otsekohesel viisil, miks ta arvab, et seekord on lugu tõsine ... miks tema arvates on tänasel päeval USA suurimaks ohuks rahule ... miks Iraan liigub kullastandardi poole ... ja mida tark investor antud olukorras tegema peaks.

L: Doug, olen kuulnud, et Teie arvates lavastab USA Iraani abil situatsiooni nagu filmis "Saba liputab koera"- kas Te arvate, et see võib viia avalikult lahingutegevuseni?

Doug: Jah. Ma arvan Tegu võib olla lihtsalt mõõgatäirstamisega, kuid lääs on Iraani provotseerinud juba aastaid - tegelikult kaks aastakümmet. Ma just nägin aruannet, mis väidab, et tõenäoliselt ründab Iraan USAd, mis on umbes sama absurdne, kui olid Bushi väited, Iraagi võimalike pommirünnakute kohta USA vastu, ajal kui ta õhutas sissetungi. Praeguseks on asi muutunud tõsiseks ja ma arvan, et lähitulevikus on sõjategevus tõenäoline.

L: Kas nad on tõesti nii rumalad?

Doug: Seda vastust Te juba teadte. Mõlemal poolel on tegu kuritegelike inimestega ja kriminaalid on põhimõtteliselt väga rumalad - selles tähenduses, et nad kalduvad tahtmatult enesehävitusele. Meeles tuleks pidada, et enamus nendest, kes on läänes võimul usuvad endiselt ekslikult, et sõda mõjub majandusele hästi.

L: Vana katkise akna näide. Parafraseerides Arlo Guthried, raske on uskuda, et keegi suudab pääseda puhtalt tehes nii rumalaid vigu nii pikalt.

Doug: Need võimu juures olevad inimesed kannatavad endiselt pettekujutluse all, et Suure depressiooni USAs lõpetas Teine maailmasõda. Tegelikult lõppes depressioon pärast sõja lõppu aastal 1946. Oma raamatus "Maailma majanduse areng: 1979 ja hiljem" kirjeldab Herman Kahn pikaajalisi arenguid läbi 20nda sajand. Ajavahemikul 1914 kuni 1946 – väga raskel ajal, mis hõlmas Esimest maailmasõda, Suurt depressiooni ja Teist maailmasõda– kasvas maailmamajandus endiselt ligi 1,8%. Ma usun, et reaalselt oleks see olnud mitmeid kordi suurem, kui ei oleks olnud riiki ja tema tooteid ???? Kuid inimesed usuvad endiselt, et kulutades raha asjadele, mis plahvatavad ja tapavad ja hävitavad on majanduslikult kasulik.

L: Arvatavasti nad arvavad, et siis on kõik hästi, kui see loob uusi töökohti siin, aga elusid hävitab "seal". On ohtlik uskuda, et tänane vaenlane ei ole võimeline tooma sõjategevust USA pinnale, me jätame tähelepanuta ka fakti, et kui kulutada raha purustustele – nagu katkised aknadki - kurnab see tegelikult meid kõiki. Veelgi hullem, kulud ei ole ainult majanduslikud.

Doug: Täpselt nii. Sõda Iraaniga võib tähendada Kolmandat maailmasõda, millel on tohutud tagajärjed.

Hetkel on raske rääkida täie kindlusega antud küsimustes, sest enamus teabest pärineb pressiteadetest. Valitsus hoiab kõik tähtsamad faktid ja enda tegevuse enda teada ja kõik, mida saab lugeda ajakirjandusest on tõenäoliselt vaid valitsuse ülessoojendatud pressiteated - teiste sõnadega propaganda. Mõttetu või isegi valelik. Öeldakse õieti, et sõjas on esimeseks ohvriks tõde.

L: Aga tänapäeval on meil Internet, kus sõltumatud ajakirjanikud pakuvad lugusid, mida peavoolu meedia telenäod ignoreerivad.

Doug: Tõsi; see ei hoia chattering classes( well-educated middle-class people who enjoy discussing political, cultural and social matters and who express opinions on a lot of subjects)meile valetamast, ent kindlustab vaatenurkade mitmekesisuse, millest me saame ise proovida järeldada, mis tegelikult toimub. Ja kõikidest erinevatest allikatest – peavoolu- ja alternatiivsest, lääne- ja moslemimaailmast pärinevast – pean ma ütlema, et minule tundub, et tegelikkuses ei arenda iraanlased tuumarelva.

L: Miks nad siis käituvad nii agressiivselt ja ülespuhutult?

Doug: Lääne jõud kamandavad neid, ütlevad neile, mida nad võivad ja mida mitte teha, koheldes neid nagu lapsi või vaimuhaigeid, kellel ei ole õigust enesemääramisele. Kuidas nad peaksid Teie meelest reageerima? Neil võib olla kollektivistlik-teokraatne režiim, kuid samal ajal on see ka uhke ja iidne kultuur.

Nagu te teate, ma ei usu, et riigid peaksid üldse eksisteerima – mitte kaasaegses rahvusriikide mõistes, ja ma ei ole kindlasti Teherani režiimi austaja, kuid Iraan on iseseisev riik. Iraanlased panevad pahaks inimestele teistest riikidest, et need eeldavad nagu oleks neil on õigus ütelda, mida teha või tegemata jätta oma uraanirikastamise programmiga, nii nagu pahandaksid ka USA elanikud, kui iraanlased hakkaksid neile ette kirjutama, mida teha...nojah, mida tahes.

L: Kas Teil on kindlaid andmeid, mis tõestaksid Teie vaateid, et Iraan ei ole keskendunud aatomrelva loomisele?

Doug: Ma lugesin just äsja ametlikku raportit, mis ütleb, et Iraan ei ole endiselt võimeline rikastama uraani piisaval tasemel, mis on vajalik aatomirelva loomiseks.

Uraani leidub kahes isotoobis poolestusajaga, mis on piisav, et seda leida piisavates kogustes maakoores: U235 ja U238. Enamik sellest on U238 – 99,3% –, kuid just U235 on lõhustuv, mis tähendab, aatomielektrijaamade ja aatomirelvade jaoks on vaja just viimast. Niisiis, tuleb rikastada uraani - umbes 20%-30% U235t et saada reaktorile kütust ja 90% ja rohkem, et toota relva.

L: Niimoodi müüb Venemaa oma ohutuks tehtud aatomirlevi reaktori kütteks. Niisiis, see, mida ütelda tahate on see, et Iraan ei ole võimeline uraani rikastama rohkemaks kui on vaja tuumakütuse tootmiseks?

Doug: Jah. Kuid endiselt tahan ma rõhutada, et usaldusväärset informatsiooni on väga keeruline hankida. Mäletate, kui USA süüdistas Iraaki, et nad arendavad nõndanimetatud massihävitusrelva? Kui kõrvale jätta fakt, et peale aatomirelva seda terminit väärtarvitatakse, siis tegelikkuses ei olnud neil midagi. Tegu oli kas viletsa luurega või lausa väljamõeldisega - ja mina kahtlustan viimast. Kuidas me saame siis usaldada seda, mida nad räägivad meile täna? Ainult loll oleks nii naiivne.

L: Tõepoolest.

Doug: Nii või naa, miks ei peaks Iraanil olema tuumarelva? Ma soovin, et mitte üheski neist riikidest ei oleks, aga neil on. Keegi ei takistanud Hiinat, keegi ei takistanud Põhja-Koread, Pakistani, Iisraeli, Indiat ,Prantsusmaad, mitte kedagi neist, kes kuuluvad sellesse halva kuulusega klubisse, kellel on relv olemas.

L: Kas ei olnud siis juba liiga hilja sekkuda, kui need riigid teatasid tuumavõimest?

Doug: Ma ei arva nii. Iisraeli oli sõber, niisiis vaatas lääs teisale. Põhja-Korea oli liiga fanaatiline, seega nad jäeti rahule. Teistes riigid on liiga suured. Praeguseks on kass kotist välja lastud; nii võib iga riik arendada tuumarelva, kui ta soovib. Kuid on oluliselt lihtsam ja odavam anda altkäemaksu kindralile - või lihtsale varustusseersandile - Indias, Pakistanis või Venemaal, et saada mida tahad.

Enamgi, paljud riigid, eriti need, kes on läänes ebapopulaarsed mõtlevad tuumavõime omandamisele, seda ajal kui USA süüdistab ja raevutseb oma võidetamatu teroorivastase sõja valguses. Kui Saddamil oleks tegelikult olnud tuumarelv, siis oleks USA ta rahule jätnud, nagu ta jättis Kimi mädanema oma tööliste paradiisi, mille nad olid ehitanud Põhja-Koreast. Riigil, kes on tõmmatud USA ametlikust "sõbra" nimekirjast ja liigutatud "sõnakuulmatute" hulka, on arukas omada mõnd tuumalõhkepead. Igaüheks vajab ragulkat, et riiukukke vaos hoida.

Kui sa oled tuumarelva leviku vastu, siis peaks sinu esimene sihtmärk olema USA välispoliitika, mis on suurim tõukejõud selles relvastumisrüseluses.

L: Kuidas jääb selle argumendiga, et Iraani kasutaks tuumarelva Iisraeli vastu, kui tal see olemas on?

Doug: See on naeruväärne. See on tõsi, et ainult üks või kaks tuumapead muudaks enamuse Iisreaelist klaasiks, aga see on vastastikkuselt kinnitatud hävingu (MAD Mutually assured destruction) küsimus, mis töötas pingelõdvendusena USA ja Nõukogude Liidu vahel. Iisrael on teatanud umbes 200st tuumarelvast ja iraanlased teavad seda. Isegi kui neil õnnestuks esimene äkkrünnak Iisraeli vastu, pühitaks nad vastulöögina maapinnalt. Iraani režiim on repressiivne ja vaimuhaiguse piiripeal, kuid nad ei ole nii rumalad. Mitte mingil juhul ei ründa nad Iisraeli tuumarelvaga. Iraani mitte ainult ei saa, vaid suisa ei tohi välja jätta tuumaklubist.

L: Kuid kas Te ei tea, et nad on osa kurjuse teljest?

Doug: Rääkides kurjusest, kas mitte kurjus ei algata jõu kasutamist ja pettust. Kui Iraan tegeleb uraani rikastamisega või isegi ehitab vahendeid sõjaks, see ei ole iseenesestmõistetavalt kohe veel kurjus. Kuid kasutades jõudu, et peatada nende mitte iseenesest vale tegevus on vale ja see muudaks Iraani ründajad osaks kurjuse teljest.

Minu silmis on USA hetkel kõige suurimaks ohuks maailmarahule. Ma suudan lihtsalt ette kujutada, kuidas praegused jõud USAs alustavad sõda mingil reaalsel või ettekujuteldaval ettekäändel See võib kergelt juhtuda õnnetusena. Midagi läheb valesti. Võib-olla mõned Iraani revolutsioonilise kaardiväe noored ja tulipäised liikmed otsustavad võtta paadi ja rünnata USA fregatti - jõudes tulistada mõne RPG, enne kui nad õhku lastakse. Seejärel tunneb USA vajadust kättemaksuks rünnata baasi, kust pärines paat - mis tähendaks rünnata Iraagi maismaad - ja siis väljub kõik kontrolli alt. See võib juhtuda jalamaid. Võib-olla USA laeva komandör on nagu kindral Jack D. Ripper Kubricku "Dr. Strangelove'ist". Võib-olla venelased või hiinlased - kes aitavad iraanlasi - kasutavad vale lipu (false-flag) intsidenti, sest nad tahaksid näha USA seotust järgmisese Tõrva-Jussiga (tar baby).

L: Niisiis, maailma majandusliku, poliitise ja heaolu huvides tuleks toimida mitte ainult valesti vaid täiesti vastupidiselt õigele toimimisviisile.

Doug: Täpselt nii. Vaadake, mida nad praegu teevad, püüdes Iraani maailmast isoleerida embargoga. Seda võiks käsitleda sõjalise aktina.

L: Hästi, oodake hetk. Blokaadi peetakse sõjategevuse alguseks, kuid kui lääneriigid tahavad ise enda majandust kahjustada Iraanga mitte kaubeldes, siis võib seda pidada ebasõbralikuks, aga siiski mitte jõu kasutamiseks või pettuseks.

Doug: Noh, lääneriikide elanikud on sunnitud maksma kõrgemaid hindu ja neile ei ole antud valikut osta naftat Iraanist, kui nad peaksid seda soovima. Kuid ma olen nõus; tegu on pigem kriminaalse türannia ja lollusega kui sõjalise aktiga. See on siiski Iraani torkimine, nagu herilasepesa kividega loopimine, samuti USA tegi Jaapniga enne Teist maailmasõda. Jaapanil ei ole nafta tootmist ja nad said oma nafta USAt ja Hollandi Ida-Indiast. USA lõikas ära mõlemad varud, jaapanlased sellega nurka surudes, jättes neile vaid valikuks vasturünnaku.

Igal juhul ma usun, et kõik see võib USAle tagasilöögi anda. Sellest ajast kui Iraan ei saa enam läbi New Yorgi, läbi mille käib kogu dollari kaubandus, deposiittehinguid teha, tulid nad mõistlikule otsusele ja lõikasid USA tehingute keskelt ja müüvad oma naftat otse Indiasse, dollarit kasutamata. Ma usun, et teised riigid võivad järgneda - ja edasi? Iraani ei taha buššeleid või ruupiaid või jeene või midagi muud. Ma arvan, et asjalood soodustavad kulla juurde pöördumist. On kuulda, et seda vahendit kaustavad indialased ühe maksevahendina.

Kuld on loogiline valik ja USA dollari, kui praeguse maailma baasvaluuta hingusele mineku põhjus. Surve dollarile on suur nafta ostu-müügi juures. Kui teised riigid lõpetavad selle kasutamise, nõudlus dollari järgi kukub, just sellel ajal kui USA suurendab dollari varusid. Tuleb päev kui triljoneid dollareid, mis asuvad preagu väljaspool USAd, saab kasutada ainult USAs siseriiklikult. Selleks hetkeks on dollari jaoks mäng läbi.

L: Te olete ennemgi rääkinud kullastandardi uuesti kasutusele võtust. Mida Te ütleksite inimestele, kes arvavad, et kuld on minevikujäänuk, mida ei saa kasutada kaasaegses majanduses, et nad ei saa ringi käia taskud täis kuldmünte, millega tasuda autode eest või rahakirstudega, et tasuda majaostu puhul…

Doug: Sellised inimesed ei mõtle ratsionaalselt ja on majanduses võhikud. Peaksime alustama mõistetega: mis on raha? Lühike vastus on, et see on rikkuse mõõtühik ja vahetusvahend. Põhjustel, mida me juba arutasime ja mille põhiprintsiipe kirjeldas juba Aristoteles 2000 aastat tagasi, on kuld parim vorm, milles raha on kasutatud. Ja meie tänapäeva maailmas ei ole vaja seda füüsiliselt kaasa kärutada. Loomulikult on ka see võimalus, aga Te saate oma füüsilist kulda käsutada elektroonselt läbi teenuste nagu pakub näiteks GoldMoney.com.

L: Märkus: Me kinnitame, et GoldMoney.com on mugav ja usaldusväärne viis, kuidas teha tehinguid oma kullaga, kuid lugejatele teadmiseks, et Doug on investoriks seal.

Doug: Tõsi. Mulle meeldib, käituda oma sõnade järgi.

L: Hästi, nii et Te näete kullale tõusvat turgu. Kuid enamus maailmas toodetud kullast eksisteerib endiselt puhtal kujul erinevates paikades ümber maailma. Kulda ei saa otsa nagu hõbe, nii et varusid on piisavalt. Niisiis, kas kulla füüsiline kasutamine rahavahendina võib mõjutada ka kulla hinda ja sellega seotud aktsiate väärtust või halvendavad valitsused oma valuuta hinda?????

Doug: No, hinnanguliselt on maailmas inimeste valduses umbes kuus miljardit untsi kulda, see teeb veidi vähem kui üks unts inimese kohta. Öeldakse, et ülemaaimselt on kulla toodang umbes 80 miljonit untsi aastas, seega kulla varud suurenevad 1,3% aastas. Kui me kasutaksime kullastandardit, oleks see "loomulik" inflatsiooni määr. Erinevate muude valuutade puhul on see kasv palju, palju suurem kui 1,3%. Seda ei tea tegelikult keegi, isegi mitte USA Föderaalreserv (FED), kuid sõltuvalt sellest, kuidas määratleda raha varusid, läheks $10,000 kuni $50,000 - ja rohkemgi- untsi pealt, et katta dollar kullas. Olgu õige number mistahes, ma eeldan, et kulla hind dollari suhtes tõuseb dramaatiliselt,f kui maailma võtab omaks ja lõpuks võtab kasutusele kullastandardi.

L: Niisiis on mõni soovitus investeerimiseks peale silmnähtava? Osta ettenägelikult kulda ja hõbedat, osta kulla aktsiaid riskantseteks kapitalitehinguteks????

Doug: See on põhiretsept. Hoidke oma osakuid rahvusvahelised ja mitmekesised. Iial ei ole ette teada, kui su oma riikis toimub psüühiline kokkukukkumine.

L: Mida ütelda inimestele, kes kardavad maailma olema liiga traumeeritud, et see saaks tagasi minna kullastandardile, kelle meelest igasugune paberil vara kaasa arvatud kullaaktsiad on liiga kõrge panus? "Mad Maxi" maailmas ei vaheta keegi kullaaktsiaid koeratoidu vastu ...

Doug: See on põhjendatud küsimus. Paberit ei saa süüa ja isegi kui sul on kullakaevanduse aktsiaid, pole neist kasu, kui majandus kokku kukub - Teise maailmasõja päevil pani USA valitsus kullakaevandused kinni kui tööstusele tähtsusetud. Võimalik, et see juhtub uuesti. Kuid seetõttu, nagu Te juba mainisite, meil on ettenägelikult kulda ja aktsiad on rangelt riskantsetes vahendites???

Spekuleerime veidi tulevikuga. Teie aktsiportfell on Teie kõige väiksem mure, kui USA peaks alustama sõda Iraaniga, mis omakorda vallandab Kolmanda maailmasõja. Kui see juhtub ja USA valitsus ja rahvastik mõlemad muutuvad hüsteeriliseks ja kogu riik suletakse nagu vangla, siis muutub kunagine Ameerika veel rohkem politseiriigiks, kui ta on praegusega võrreldes. Millega see lõppeks, ei oska keegi ennustada?

Seetõttu, nagu ma olen rääkinud juba aastaid, on kõige targem mida Te saate teha: mitmekesistage oma portfelli ja olge kohal rahvusvahelistel turgudel. Selleks et ennetada tormi, peaks see olema suurimaks eesmärgiks nendele, kes seda endale lubada saavad. Valmistumine halvimaks peaks olema suurim eesmärk neile, kes seda endle lubada ei saa.

L: Kui tõenäoline on Teie meelest sõda USA ja Iraani vahel?

Doug: Vägagi, kahe kuni nelja aasta sees on tõenäosus - ütleme, kuskil 50% kuni 75% - et sõda pääseb valla.

L: Valmistumiseks ei ole just palju aega. Ma loodan, et lugejad teevad kõik endast oleneva.

Doug: Ka mina loodan.

L: Hästi siis. Aitäh, Teie mõtete ja soovituste eest, Doug.

Doug: Pole tänu väärt. Räägime varsti uuesti.

Intervjueerija Louis James, Casey Research

Minut tänab Zero Hedge tegijaid, vabandab toortõlke eetrisselaskmise eest, lubab maakeelset teksti jooksvalt parandada ja loodab mõistvale suhtumisele ka nende poolt, kes pomme lennukite alla kruvivad :)

Allikas: http://minut.ee/

ANDRES LAIAPEA: EKR võiks välistada koostöö autoritaarsete jõududega

2012-02-22T09:49:00.000+02:00

Lisatud: 21. veebruar
Saada sõbrale
Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine on ühinemas, et moodustada Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. See uus poliitiline jõud on saanud juba enne sündimist kuulda teravat kriitikat Eesti Iseseisvuspartei poolt, mis süüdistab teda võimuparteide huvide teenimises, et korjata järgmistel parlamendivalimistel ära poliitilises kartellis pettunute protestihääled.

Kriitika on demagoogiline, sest tänapäeval Eestis valitseva mitmeparteilise süsteemi tingimustes ei saa ükski erakond valitseda üksinda (aga tõsiseltvõetava erakonna eesmärgiks peaks olema just võimu teostamine, mitte kuulumine igavesse opositsiooni, millest ei sõltu absoluutselt mitte midagi), kuid toob ühtlasi loodava erakonna jaoks välja vajaduse selgitada, kellega ja millistel alustel see on valmis tegema koostööd valitsusvastutuse kandmisel.

Partnerite leidmine ei ole ühegi erakonna jaoks kerge, sest erinevad erakonnad ongi erinevad just selle pärast, et neil on erinevad programmid, erinevad rõhuasetused, mille eest seistakse. On tüütuseni korratud, et poliitika on kompromisside kunst, aga selles ütluses peitub suur tõde. Usun, et loodav erakond võib leida mingis asjas ühisosa ükskõik millise teise Eesti erakonnaga, kuid kindlasti eksisteerib ka lahknevusi, mis muudavad selle poolt esindatava kombinatsiooni poliitilistest seisukohtadest kokkuvõttes ainulaadseks.

Loodava rahvuslik-konservatiivse erakonna saabumise mõju on olnud Eesti poliitilisel maastikul juba tunda selle kaudu, et mitmed tänased parlamendierakonnad, millel võib maailmavaateliselt olla põhjust karta oma seniste valijate kaotamist uuele jõule, on üritanud kerida ennast rohkem lainele, mis aitaks seda ära hoida.

Näiteks kui Rahvuslaste Tallinna Klubi teatas, et korraldab Läti saatkonna juures piketi, millega avaldab toetust kõikidele Läti patriootidele ning soovitab neil hääletada rahvahääletusel vene keelele riigikeele staatuse andmise vastu, siis registreeris samasuguse ürituse kohe ka IRL ja erakonna uus esimees Urmas Reinsalu väljastas temaatilise pressiteate, milles kuulutas, et väikerahva tuleviku määrab keeleruum. Kas seda oleks tehtud ka juhul, kui puudunuks RTK algatus ega oleks hirmu kaotada rahvuslikult meelestatud valijate hääli sellele uuele jõule? Ei tea, aga isegi SDE alustas oma üldkogu Eesti Vabariigi hümni, mitte "Internatsionaali" laulmisega. See paistab näitavat, et jätkuv eurokriis on mõjumas vähemalt osadele parlamendierakondadest kainestavalt ja viimas neid lähemale põhjamaiste rahvakodu printsiipide omaksvõtmisele.

Sotsiaalne, aga mitte sotsialistlik -- see on põhimõte, millest rahvuslik-konservatiivsed erakonnad tänapäeva Euroopas üldiselt juhinduvad. See annab neile tugeva programmilise ühisosa ka sotsiaaldemokraatidega, ja SDE ning IRL kujunevad tõenäoliselt mitte üksnes loodava erakonna suurimateks konkurentideks võitluses valijate häälte pärast, vaid ka kõige loogilisemateks valitsuspartneriteks, juhul kui vaadata nende erakondade programmisid.

Sellise orientatsiooni valimisel sobituks EKR hästi ka tänaste parlamendierakondade vahel väljakujunenud vahekordadesse. Reformierakond on välistanud koostöö sotside ja Edgar Savisaare juhitava Keskerakonnaga, jättes enda ainsaks partneriks IRL-i. IRL on välistanud koostöö Edgar Savisaare juhitava Keskerakonnaga ja teeb täna koostööd Reformierakonnaga, aga on põhimõtteliselt valmis tegema seda ka sotsidega. SDE on välistanud koostöö Andrus Ansipi juhitava Reformierakonnaga, aga on ebalevam Edgar Savisaare juhitava Keskerakonna suhtes. EKR võiks seega pakkuda võimalust valijatele, kes ei taha näha valitsuses ei Edgar Savisaare juhitavat Keskerakonda ega ka Andrus Ansipi juhitavat Reformierakonda.

Reformi- ja Keskerakond kuuluvad rahvusvaheliselt mõlemad liberaalide hulka, kuid esindavad Eesti poliitikas täna pigem autoritaarset, juhikultusele rajatud lähenemisviisi. Need on mõlemad suured võimuparteid, üks võimul riigis ja teine pealinnas, ning kui EKR tahab saada nende vastu suunatud protestihääli, siis ei jäägi sellel muud üle kui neile mõlemale vastanduda. IRL-i ja SDE-d võiks aga käsitleda seejuures potentsiaalsete koostööpartneritena, kellega koos pärast järgmiseid valimisi riigis võimule tullakse, sest üksi ilmselt parlamendis enamust ei saada, juhul kui üldse valimiskünnis ületada suudetakse -- seal läheb vaja ka liitlasi, kelle abiga oma programmi teostama asuda.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Tuumapommidega Iisrael on maailmale kordades ohtlikum, kui Iraan

2012-02-22T09:42:00.001+02:00

Esmaspäev, 20 Veebruar 2012 13:46

Tuumapommi plahvatus Foto: wikipedia commons

Pole midagi uut teadmises, et Iisrael on pigem valmis hävitama mõne tsivilisatsiooni, kui loobuma tuumarelvast või lõpetama Palestiina rahvaste ja maa okupatsiooni. Täna naudivad esisionistid oma relvatäristamist ja okupeerimistegevust ÜRO ja demokraatlike riikide toetuse egiidi all niivõrd, et reaalsustaju tundub kaduvat. Tajudes oma liitlase USA igakülgset toetust, tunnevad juudiriigi juhid end äravalitud rahvana, kel lubatud lisaks okupeerimistegevusele otsustada teiste riikide majanduslike ja militaarsete programmide üle. Lisaksin siia veel otsustusõiguse teiste riikide ajaloo üle, kuid see ei ole selle artikli teema.
Iisraeli väljaanne Haaretz kirjutas nädalavahetusel nii: „Kaitseminister Ehud Barak ütles reedel, et maailm peab kiiresti takistama Iraanil jõudmaks oma tuumaprogrammiga niinimetatud punkti, milleni jõudmisel isegi kirurgilise täpsusega sõjaline lõõk ei enam takista neil valmistamaks tuumarelvi.” Samuti nõudis Barak karmimaid rahvusvahelisi sanktsioone Teherani naftale ja pankadele, et võimalikult ruttu teada saada, kas Iraan on nõus loobuma oma tuumaprogrammist ja naasma läbirääkimistele.
„Me oleme otsustanud vältida Iraani muutumist tuumariigiks. Isegi USA president ja teised arvamusliidrid on õelnud, et selline asjade areng ei saa olla võimalik ning tuleb blokeerida Iraani tuumaambitsioonid”, targutas juudiriigi kaitseminister võimukalt maailma majandusfoorumil ajakirjanike ees.
Selliseid Iraanivastaseid avaldusi kuuleb mõne juhtiva sionistist sõjaõhutaja suust iga nädal. Hambuni relvastatud juudiriik, kelle arsenalis on kuni 200 tuumalõhkepead, tahab vältida isegi teoreetilist võimalust, et Iraanil võiks kunagi tekkida tuumarelv. Loomulikult on unustatud oma kunagised ja tänased tuumapüüdlused. Iisrael, kes on varem Iraani arvatavaid tuumarajatisi pommitamas käinud, korraldanud Iraani tuumateadusasutsutele küberrünnakuid, kardab tuumarelvaga Iraani nagu vanakuradit. Eks ole ju põhjust ka. Meenutagem, et Prantsusmaa president Sarkozy hoiatas hiljuti, et ükskõik missugust rünnakut nende tuumarajatiste vastu käsitletakse tuumalöögina ja sellele vastatakse. Just nii tõsist vastust väärivaks aktsiooniks pidas Iisraeli enda liitlane, sarnast tegevust.
Ajal, kus Iraan väidab, et tema tuumaprogramm on rahumeelne, riigi tuumateadlased saavad saladuslikes terroriplahvatustes surma, on demokraatlikud riigid sõnades ja tegudes asunud toetama Iisraeli. Tuleb välja, et see tige, okupatsiooni läbiviiv ja sõjakas uusmoodustis ongi äravalitud rahvaga riik, kel lubatud rohkem, kui teistele. Seda tõenäoliselt isegi, siis kui naabritel on oht saada vastutasukingiks ennastohverdava toetuse eest tuumatalv.
Tuumavaba maailm oleks igati tore nähtus nagu sellenimeline võitluski. Antud hetkel meenutavad Iraan-Iisrael suurt ja väikest Peetrit. Ühel ei ole midagi ja teisel aukartusäratav arsenal. Maailma ja regiooni rahu nimel pekstakse väiksemat. Olles liitlassuhetes, läheme omakorda kõik appi väiksemat peksma.
Iraanile heidetakse ette, et keeldus tuumaläbirääkimistest, mille lõpptulemus sai olla vaid üks- tuumarelvavaba Iraan. Olid need ikka võrdsete poolte ja panustega läbirääkimised? Mida oli Iisraelil ja teistel rahu pärast muretsejatel vastu pakkuda, missuguseid garantiisid? Kas tuumavabaks desarmeeritud Iisraeli, kelle kõrval regiooni rahvastel oleks julgem elada? Usutavasti ei ole Iraani juhtkond rumal, et oleks sellise pakkumise tagasi lükanud.
Täna teame, et Iisraeli juhtkond räägib avalikult juba sel kevadel Iraani ründamisest. Minu jaoks lausa hämmastav, kui rahulikult meie demokraatlik maailm sellesse suhtub! Kus on näitkes, kas või meie kodumaiste maailmaparandajate murelikud avaldused? On arusaadav, et Iisraeli rünnaku järel Iraan vastamata ei jäta. Kas on kindel, et juudiriik ei tõlgenda seda vastust vaenuliku aktsioonina, mis vajab tuumalööki? Hetkel oleks vaja konkreetset ÜRO sekkumist Iisraeli korralekutsumiseks ja Iraani tuumakõnelustele kutsumiseks. Need kõnelused ei saa enam loomulikult olla ÜRO jõupostsiooniga ettepanek, et lõpetage tuumaprogramm ja meie leevendame sanktsioone. On aeg silmad lahti teha.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3345-israel-on-maailmale-kordades-ohtlikum-kui-iraan

MATTI ILVES: LIIBÜA PEALE SÕDA

2012-02-21T10:14:00.006+02:00

Nüüd, kui NATO naftasõda on läbi ja türann Kaddafi elajalikult tapetud, peaks rahvas olema õnne tipul (Liibüa sõjast lugege blogist SIIT ja sellest, millest rahvas seal ilma jääb - SIIT). Kuidas on aga asjad Liibüas tegelikult?

NATO pommitamiste tagajärjel sai surma esialgsetel andmetel 20 000 inimest, veel ka mässuliste ja Briti ning Prantusmaa erivägede poolt tapetud. Samuti purustatud linnad ja tööstusettevõtted. Nii, et liibüalastel erilist põhjust rõõmustamiseks pole. Lisaks veel see, et seal ei ole võimul üldse suured demokraadid, nii kui meile mässulistest räägiti, vaid omavahel rivaalitsevad äärmusislamistid. Juba on kehtestatud mitmenaisepidamine ja karmid šariaadi seadused.

"Türann" Kaddafi oli Liibüas võimul teatavasti 40 aastat ja kogu selle aja jooksul hukati riigi vanglates kokku 20 kurjategiat. Hirmus!
Natolased eesmärgi muidugi saavutasid, soodsad lepingud nafta puurimiseks ja kasutamiseks ning ettevõtete taastamiseks. Liibüalaste saatus neid ei huvita.
Kaddafit peab aga juba nüüd suurem osa liibüalastest märtriks, kes langes kodumaa heaolu nimel.

INFOPARTISAN: Topeltkodakondsuse lubamisest

2012-02-21T10:03:00.001+02:00

Nädal tagasi käis meediast läbi mõte asuda Riigikogus arutama topeltkodakondsuse võimaldamist. Kas sellega jõutakse nüüd jutust kaugemale või mitte, seda näitab tulevik, aga tegemist on ju iseenesest vana ideega, millele sai kunagi siin isegi toetust avaldatud (seda kaldusid toetama ka käesoleva ajaveebi lugejad). Midagi uut varem öeldule lisada ei ole, aga kuna saabus küsimus selle kohta, mida ma kõnealusest asjast arvan, siis toon ära viited nendele vanadele postitustele, mis seda puudutavad.
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/
___________________
Mina ei pea topeltkodakonsust õigeks, väljaarvatud ehk väliseestlastele.
M.I.

Venemaa ei jäta eales kasutamata ühtegi võimalust meie mustamiseks

2012-02-21T09:55:00.000+02:00

Kõik võimalused - nii suuremad kui väiksemad, millised võimaldavad meie riiki ja rahvast mustata, kasutab venemaa ära esimesel võimalusel.

Venemaa on huvitatud pingete püsimisest meie ühiskonna sees (kodanike ja mittekodanike vahel, eestlaste ja mitteeestlaste vahel, rikkamate ja vaesemate vahel) nagu ka sellest, et võimalikult suur osa rahvusvahelisest kogukonnast vaataks meie peale halvasti.

Kasekamp: Venemaa ei jäta kasutamata võimalust meid natsidena kujutada

Venemaa ei jäta kunagi kasutamata võimalust meid natsiriigina kujutada, kommenteeris välispoliitika ekspert Andres Kasekamp Moskva eilset kriitikat Eesti iseseisvuse taastajate tunnustamise kohta.

"Eestlaste mustamine fašistide käsilastena on hästi sissetöötatud narratiiv - seda on pidevalt kasutatud ja kasutakse kahjuks ka edaspidi. Avalduse räigust võib ehk seekord seostada Venemaa presidendivalimiste lähenemisega, kuna Kremlil on vaja pidevalt meenutada "välisvaenlast"," ütles Eesti Välispoliitika Instituudi juht ning Tartu ülikooli Balti poliitika professor Andres Kasekamp Delfile.

Kasekampi sõnul on selline käitumine Venemaa pikaajaline Eesti ja Balti riikide mainekahjustamise kampaania projekt ning see jätkub igal juhul iga kord, kui anname neile mingi võimaluse. "Kuivõrd lärmakalt või räigelt nad seda teevad on muidugi maitseasi, aga võimalust nad kasutamata ei jäta," ütles Kasekamp.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

VABAMÕTLEJA: USA allakäik

2012-02-20T11:02:00.005+02:00

Obama - vasemal MASU ja paremal defitsiit

: Kirjutas Toomas

Paljudel ameeriklastel – rääkimata eestlastel – pole aimugi, mis toimub Ameerika Ühendriikide ääremail. Tõde võib mõjuda tõelise šokina. See mida paljud ameeriklased peavad tegema, et lihtsalt hinge sees hoida, võib tunduda uskumatuna. On perekondi, kes elavad rentslites, äravoolu tunnelites, telkides ja autodes. Osad perekonnad saavad lõunasöögiks teha ainult ketšupisuppi ja leidub isegi neid, kes söövad rotte. USA kodutute varjupaigad on nii ülerahvastatud, et neil ei jää muud üle, kui saata inimesi elama sõna otseses mõttes metsa.

Hetkel on Ühendriikides 50 miljonit inimest, kes elavad allpool vaesuspiiri. Suureneb see arv päev-päevalt järjekindlalt. Üldsegi mitte kaua aega tagasi olid Ühendriigid tuntud kui parim ja ihaldusväärseim koht kus elada, kuid tänasel päeval näeme majanduslikku laostumist ja allakäiku kõikjal USAs. Muidugi ei saa raha eest osta õnne, kuid on kõigile selge, et selle puudumine võib kaasa tuua palju kannatusi. Ja egas’ kui see pole ju möödas! Majanduslangus on nö saavutanud põhja ja alustanud kaevetöid. Olukord Ameerikas muutub veelgi hullemaks.

BBC on eetrisse lasknud poole tunni pikkuse dokumentaalfilmi nimega „Vaene Ameerika“ (ingl.k. Poor America). Reportaažid, pihtimised ja inimesed, keda te seal näete, purustavad täielikult Teie kujutelma Ameerika Ühendriikidest.

Ameerika-siseselt on majanduslik kihistumine nii suur, et paljud inimesed ei ole absoluutselt teadlikud sellest, mis toimub mitmel pool osariikides. Miljoneid ja miljoneid ameeriklasi, kes on kaotanud täielikult usu tulevikku, hanguvad tänavail elu ja surma vahel. Tulevasel nädalavahetusel kaotab ligikaudu 80 000 inimest Michigani osariigis töötu abiraha. Mis saab neist inimestest? Pole nad ju leidnud siiani tööd ja nende säästud on kindlasti kulutatud.

Miljoneid püüavad normaalse elu peale jääda osalise tööajaga töökohtade ja juhutöödega. On läbi viidud küsitlus, mille kohaselt inimeste protsent, kes hetkel töötavad osalise tööajaga, kuid sooviksid leida täiskohaga töökohta, on suurim viimase kahe aasta jooksul. Vaesuses elavate töötavate inimeste arv jätkab kasvu. Paradoksaalsel kombel ei tunne paljud kaaskodanikest neile kaasa, sest „neil ju veel on töökohad“!

USAs on üldjuhul pikad vahemaad töökohtade ja elupaikade vahel. Tõenäoliselt tuleb tööle sõita oma transpordivahendiga. Kui nüüd vaadata, kuidas kütuse hind on tõusnud 83% alates ajast, mil Obama asus oma esimesele ametiajale (suurima tõenäosusega tõuseb see veelgi), siis inimestel, kes teenivad 8 dollarit tunnis, on väga raske tulla ost-otsaga kokku (s.o. portaali The Economic Collapse autori arvamus). Hetkel on keskmine galloni (USA ühik – umbes 4,5 liitrit) hind 3,51 dollarit. Kunagi varem ei ole nii aasta alguses kütuse hind tõusnud üle 3,5 dollari. Usutakse, et see suvi purustatakse kõikide aegade kütuse hinna rekord. Aastal 2011 kulutas keskmine USA perekond üle 4000 dollari kütusele aastas.

Vasemal Shanghai ja paremal Detroit

Te lihtsalt vaadake seda jahmatavat pilti Detroiti (USA üks kunagisi suurimaid tööstuslinnu) hääbumisest ja Hiina linna Shanghai arengust. Arvate, et see on kõigest juhus, et Detroit laguneb koost kui Hiina linnad näivad välja sädelevalt uued? Sama toimub kõikjal Ühendriikides. See on täiesti loomulik tagajärg rumalale majanduspoliitikale. Üle kogu riigi leidub sadu piirkondi, mille olustik sarnaneb järjest rohkem Kolmandale Maailmale. Järgnev on ühe blogija kirjeldus eluolust ühes allakäivas äärelinnas Maryvilles, Phoenix’is: „Jõugud ja kuritegevus on laialtlevinud. Enamus majad on kas täiesti lagunenud või parandatud käepäraste vahenditega – väljaturritavad naelad ja suvalised metallosad. Paljud majaesised muruplatsid on tallatud mudaks või on visatud peale lihtsalt kruus. Basseinid rohetavad.“

Hetkel seisame järgneva suure majanduskriisi kuristikul. Ameerika majanduslik olukord muutub veelgi hullemaks. Washingtoni poliitikud hoiavad oma poisid ja tüdrukud Wall Street’il ilusti soojas, aga miljoneid abivajajaid, kes on kaotanud oma töö ja kodu, ei abista keegi.

Detroit

Allikas: http://www.vabamotleja.info/

Aastaid on hoiatanud meeleheitel hääled ameeriklasi hüppeliselt kasvava kaubandusbilansi defitsiidi ja eelarvedefitsiidi eest. Neid aga ei kuulatud. Rahvas lihtsalt kordas protsessi – saatis jällegi samad poliitikud tagasi pealinna Washingtoni. Tulemusena leivad nad ennast tegemas asju, mida nad ei oleks ealeski ette kujutanud ennast tegema lihtsalt selleks, et püsida elus.

Mille poolest oleme meie eestlased paremad?

Allikas:

http://theeconomiccollapseblog.com/archives/many-of-you-will-not-believe-some-of-the-things-americans-are-doing-just-to-survive

Kontradmiral Pitka 140

2012-02-20T10:51:00.000+02:00

Johan Pitka sündis 19. veebruaril 1872 († september 1944) Järvamaal Võhmuta vallas, Jalgsema külas, Pitkade pere kuuenda lapsena. Ei osanud siis keegi arvata, et temast saab legend, kellest räägitakse veel kaua pärast tema lahkumist siit ilmast.

Läksid aastad ja Johanist sai nooruk, kes pidi tegema oma elu esimese iseseisva otsuse – kelleks saada. Ehkki ta teadmised meremehe elukutsest olid piiratud ja väljavaated sellel alal elus läbi lüüa võrdlemisi tagasihoidlikud, kirjutab Pitka ise selle kohta:

“Mind tõmbas tundmatu salajane jõud merele, kus mind näisid ootavat ülesanded, suuremad ja tähtsamad kõigist, millest kõneldi. Seda tundsin mina üksinda ja nii, et ei olnud võimalik kõnelda teistele.”

See tehtud valik oli õige. Sellest otsusest algas Johan Pitka mere- ja sõjamehetee, mis viis ta Eesti Vabadussõjas kolmandaks meheks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrvale.

Saanud 16-aastaseks, üritas Pitka tagajärjetult Tallinnas mõnele laevale teenima pääseda. See aga õnnestus tal alles kaks aastat hiljem ja ta sai Peterburis koha aurikule “Jekaterina II”. Järgnesid õpingud Käsmu ja Kuressaare merekoolis, mille järel ta sooritas kaugesõidutüürimehe eksamid ja sai õiguse sõita rannasõidukaptenina. 1894. aastal Pitka abiellus ja astus samal sügisel õppima Paldiski merekooli, kus ta 1894. aastal sooritas kaugesõidukapteni eksamid. Seejärel sõitis Pitka erinevatel laevadel kaugetel meredel.

1899. aastal kutsutakse Pitka Liibavisse mereväeõppustele ja asub järgmisel kevadel teenima rannakaitse soomuslaeval “Admiral Uðakov”, mis hiljem Tðusima lahingus jaapanlaste poolt põhja lasti.

Järgnevad teenistused mitmetel tsiviillaevadel. 1902. aastal asub Pitka tööle Peterburis asunud Mühlentahli laevatehasesse, kus hakkab ehitama laevu Venemaa Vaikse ookeani laevastikule.

1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõja ajal ähvardab teda mereväkke kutsumine ja sellest mõttetust tapa- talgust pääsemiseks sõidab Pitka Inglismaale, kuhu järgmisel aastal viib ka oma pere. Eestisse tagasi naaseb Pitka alles 1911. aastal ja avab seejärel Tallinnas merekaubanduse ühingu “Johan Pitka ja KO”. 1912. aastal asutab ta “Tallinna Laevade Ühistu”.

1917. aastal puhkeb Venemaal revolutsioon ja siitpeale algab Johan Pitka elus ühiskondliku aktiivsuse periood. Ta rakendab Eesti huvides kogu oma energia ja organiseerimisoskuse. Ta ühineb rahvuslikult meelestatud jõudude poolt seltside ja ühingute baasil loodud Eesti Liiduga ja hakkab organiseerima eesti sõdurite toomist Venemaalt Eestisse.

Eesti bolševikele Pitka selline tegevus muidugi ei meeldinud ja nad langetavad talle tagaselja surmaotsuse, mispeale Pitka maskeerub ja kaob põranda alla.

1918. aasta veebruaris, kui Eestisse saabuvad sakslased, ilmub Pitka taas avalikkuse ette ja jätkab varem alustatud omakaitse organiseerimist, mis jääb tegutsema kogu Saksa okupatsiooniajaks. Peale sakslaste lahkumist saab sellest Eesti Kaitse Liit.

Pitka ja soomusrongid

18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid.

Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga.

Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Olid ka kahekordse seinaga vaguneid, mille vahed olid täidetud liivaga Mõned vagunid olid kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidele olid asetatud kahurid.

Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust. Kaks nädalat hiljem sõitis rindele juba teine soomusrong. Kokku valmistati Eesti Vabadussõja ajal ja võitlesid rindel neli laiarööpalist ja üks kitsarööpaline soomusrong.

Tagantjärele võib kindlalt väita, et Vabadussõda poleks võidetud, kui poleks olnud soomusronge. Nende osa sõjategevuses enamlaste vastu on võimatu alahinnata. Johan Pitkat hakati siitpeale nimetama soomusrongide isakas.

Pitka ja sõjalaevastik

Kuid vaenalast oli vaja tõkestada ka merelt. Ja siit algab Johan Pitka uus roll. Ta alustab Eesti sõjalaevastiku loomist. Lahingukorda seatakse sõjalaevad “Lembitu” ja “Laine”. Kõikvõimalikele alustele pannakse peale kahurid, komplekteeritakse meeskondadega ja varustatakse laskemoonaga. Aegna saare juures võtavad inglise sõjalaevad kinni saart pommitama tulnud venelaste laeva “Spartak” ja annavad selle Pitkale üle. Laev on tugevasti kannatada saanud ja vajab remonti. Selle uueks nimeks saab “Vambola“. Varsti annavad inglased üle veel teise venelastelt ära võetud laeva “Avtroil”, millele Pitka annab nimeks “Lennuk”.

Johan Pitka loodud laevastikul oli Eesti Vabadussõja täita suur osa. Suuremate võitude hulka võib siin lugeda Narva-Jõesuu ja Narva vallutamist koos eesti 1. diviisiga. Sõjas Landeswehri vastu ründas Pitka laevastk Riia merekindlust, mille tulemusel eesti üksused vallutasid Riia eeslinna ja sai võimalikuks Läti iseseisvumine. Laevastiku viimaseks tegevuseks Eesti Vabadussõjas oli operatsioon Krasnaja Gorka alla. Kogu selle tegevusaja kestel ei kaotanud laevastik mitte ühtegi laeva.

Peale selle organiseeris Johan Pitka ka veel merejõudude staabi, mereväe tehnika- ja varustusameti, sadamate valitsuse, lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse, veeteede ja sadamate süvendamise ja remondi ameti, piirikontrolli, rannavalve, sideteenistuse ja päästejaamade valitsuse, laevasõiduaemeti, mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi ja veel mitmed teised mereametkonnad.

Pitka teened ja kibe pettumus

Johan Pitka tegevuse kohta Eesti Vabadussõja päevil võib öelda – ta oli kõikjal. K.A. Hindrey kirjutab Pitka kohta: “Sa kuulsid vaid, et ta oli olnud siin tehases ja siis jälle seal vabrikus, ähvardanud sõjakohtuga, korraldanud, käskinud, paisanud palavikulise töö sekka ülesandeid ja jälle läinud, jälle kihutanud mujale.”

Tundub, et nii palju teha käib üle inimlike võimete piiri. Johan Pitka tegi kõike seda kui midagi väga loomulikku. Ta tegi seda sisemise sunniga, mis eitas teistsugust käitumist.

Hinnates tema teeneid Eesti Vabadussõjas, ülendati Johan Pitka 1919. aasta aprillis mereväekapteniks ja sama aasta septembris aseadmiraliks, mis hiljem muudeti kontraadmiraliks. Talle omistati I liigi 1. järgu Vabadusrist ja kingiti talu Väike-Maarja lähedal. Pitka on autasustaud veel I klassi Kotkaristiga, Inglise Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristiga ning Läti Karutapja ordeni II klassi aumärgiga.

“Kontraadmiral Johan Pitka teened võitluses iseseisvuse eest, rahvusväeosade loomisel ja Vabadussõjas on ainulaadsed. Nad on kantud omakasupüüdmatusest, palavast isamaa-armastusest, tervest mõistusest ja raugematust optimismist. Tema teened on kirjutatud kustumatute tähtedega Eesti vabadusvõitluse ajaloosse,” kirjutab Fred Limberg oma raamtus “Isamaa eest”.

Johan Pitkast oli saanud kangelane. Ta oli üks neist, kelle Inglise valitsus tõstis Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval aadliseisusesse.

Kuid ajaloos on sagedaseks nähtuseks olnud see, et kui võit käes, tõusevad pinnale mängurid, korruptandid ja avantüristid ning võidule viia lükatakse kavaluse ja alatustega kõrvale. Winston Churchhill, kes tõi Teises Maailmasõjas inglastele võidu, kaotas kohe peale sõja lõppu peaministri koha. Nii oli see ka Pätsi, Laidoneri ja Pitkaga, kes jäid pärast Vabadussõjas saavutatud võitu võimust ilma. Nii oli see kolmveerand sajandit tagasi ja nii on see ka täna…

Vabadussõja järel kirjutas K. A. Hindrey: “ Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga üksteisele taha, üks erakond sööb teist, õitseb korrupsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peaaegu täielikult.” Ja Pitka ei talunud seda. Ta oli alati nõudnud õiglust ja õigust.

“Nad ajavad kogu riigi uperkuuti,” hüüab ta. Ja et võit ei muutuks kaotuseks, üritab ta luua korda selles tülgastavas tohuvapohus ning asub sirgjooneliselt võitlusse. Ta asutab oma ajalehe “Valve”, mille abil püüab paljastada mitmeid afääre ja kõike, mis on suure saladuskatte all kokku sepitsetud. Kuid see pole enam võitlus lahinguväljal vaenlase vastu. Vaenlane on nüüd maskeerinud end sõbraks, kelle relvaks on demagoogia, valetamine, vargus ja võltsimine. Ja Pitka asutab uue poliitilise erakonna – Rahvuslik-Vabameelne Partei, mille eesmärgiks on võitlus riiklike kuritegude vastu. Selle häälekandjaks saab ajaleht “Eesti”. Erakond saab valimistel 20 tuhat häält ja neli kohta riigikogus. Lõuna-Eestis kandideerinud Johan Pitka aga riigikokku ei pääse – ta kukutatakse valimistel läbi…

Olles hingepõhjani solvunud, otsustab ta koos perega Eestist lahkuda. Mitte vihaga, nagu ta on väidab, vaid sügava valuga südames… Ta ei suuda näha, kuidas Eesti riik ja rahvas ebaõigluse, valelikkuse ja korruptsiooni mülkasse vajub... Ja Pitka hakkab koos perega Kanadas Stuarti järve ääres endale uut kodu rajama.

Stuardi järve ääres

Miks just sinna? Kanadas oli sel ajal väga palju asustamata alasid. Tolle aja ajalehed ja ajakirjad olid täis kutseid - tulge Kanadasse. Kanada valitsus tõotas ümberasujatele taevamannat. Asustamata alad oli vaja täita inimestega.

10. märtsil 1924. aastal asub Pitka koos perekonna ja teiste kolonistidega Eestist teele. 4. aprillil jõuavad nad Kanadas tõotatud maale - Fort St. Jamesi väikesse asulasse, kus elas umbes poolsada valget ja pooltuhat indiaanlast. Lähim raudteejaam Vanderhoof oli 40 miili kaugusel. Lähimaks asustusteks olid paar indiaanlaste küla.

Maad võis saada piiramatult ja üpris soodsatel tingimustel, ning Pitka võtab endale 640 aakrit, kusjuures selle eest tasuda tuleb alles viieteist aasta pärast. Ta ehitab maatükile seitsmetoalise maja. Sealjuures väärib imestust tema puutöö oskus. Ka mööbli majja valmistab ta oma kätega. Selle aja kohtab kirjutab admiral Pitka ise, et Kanada ürgmets ja imekaunis Stuarti järv andsid talle tagasi logisema kippuva tervise. Langes närvipinge. Raske füüsiline töö kuivas mäestikuõhus, päike, mis peaaegu kogu aasta paistis, tervendasid. See oli hingelise puhkuse aeg.

Paraku langes Eesti koloonia asutamise aeg Briti Kolumbias kokku majandusliku allakäigu perioodiga kogu maailmas. Kanada dollar devalveerus 50-lt dollarilt 50-le sendile. Valitsuse abiprogrammid kolonistidele kuivasid kokku. Antud lubadusi ei täidetud ja uusasukad jäid võõral maal silmitsi raskustega, mille ületamiseks puudus jõud.

Johan Pitka näitab selles raskes olukorras üles imepärast tahtejõudu. Ta katsetab karjakasvatamisega, kuid piimale ei leita turgu. Ta katsetab lambakasvatamisega, mis samuti ebaõnnestub. Edasi katsetab Pitka vilja kasvatamist. Katsetuse teisel aastal saab ta ülihea saagi, aga vilja pole kuhugi panna. Ta katetab veel mitmel teisel alal, kuid ebaõnn saadab Pitkat, aga samuti kõiki teisi eesti koloniste ka siin.

1929 aastal otsutab Pitka tulla Eestisse, et külastada oma siia jäänud poega Andreast. Nüüd ärkab ka Eesti valitsus ja määrab Pitkale pensioni. Pitka on üllatunud soojast vastuvõtust ja tagasi Kanadasse ta enam ei sõida. Mõne aja pärast saabub kodumaale tagasi kogu tema pere.

Põhjusi, miks Pitka enam Kanadasse tagsi ei läinud, oli mitmeid. Esiteks ebaõnnestumised Stuarti järve ääres, kuid peapõhjuseks oli talle antud pension, mis võimaldas tal nüüd Eestis ära elada. Kuid oli veel üks põhjus.

Ajal, mil Pitka oli Kanadas, algas Eestis vabadussõjalaste liikumine, mille sihiks oli põhiseaduse muutmine riigivõimu tugevdamise eesmärgil. Enne Eestis lahkumist oli Pitka ajalehes "Valve" ägedalt rünnanud valitsevat riigikorda ja nüüd lootsid vabadussõjalased saada admiralilt oma mõtetele toetust. Vapside liikumine vajas auväärset ja rahva hulgas tuntud juhti ja Pitkast saab vabadussõjalaste Keskliidu abiesimees. Selle esimeheks oli kindralmajor Andres Larka, kelle kuulsus ja tuntus Pitkaga võrreldes oli üpris tagasihoidlik.

Kuid üsna varsti hakkab Pitka vapside tegevuses kahtlema. Talle tunduvad vabadussõjalste nõudmised liialt radikaalsed olevat ja 1932. aastal astub ta vapside hulgast välja ja jääb vaid 1931. aastal asutatud Lahinguvendade Klubi esimeheks.

Admiral Johan Pitka Soomes

1940. aastal peale Eesti okupeerimist N. Liidu poolt alustab siin tegutsemist kõikvõimas NKVD. Üksteise järel hakkab inimesi kaduma teadmatusse. 19. juulil arreteeritakse sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. 24. juulil endine peaminister Kaarel Eenpalu. 30. juulil president Konstantin Päts. Ja Johan Pitka mõistab, et viivitus või vale samm tähendanuks talle surma. Ühel augustipäeval ta lahkub kodust ja põgeneb Soome. Kohe hakkabki teda otsima NKVD, kuid hilinenult.

Juba palju varem oli Pitka näinud Eestile ainukest päästvat võimalust Soome-Eesti liidus. Kuid siis ei leidnud tema idee kandepinda. Soome poolel oldi arvamusel, et kasu sellisest lepingust saab vaid Eesti, mitte aga Soome. Jõudnud nüüd Soome, otsustab Pitka tuha all hõõguva tule taas lõkkele puhuda. Ta koostab Soome-Eesti uniooni projekti, mille ta 29. novembril 1941 Soome presidendile Risto Rytile üle annab. Pitka kinnitab, et eesti rahva loomulik soov on luua kahe maa riiklik ühendus, mis tugineks vennalikule võrdsusele ja mille alustalaks oleks ühine riigipea, sõjavägede ülemjuhataja, ühine välispoliitika ja riigikaitse.

Kuid see Pitka plaan purunes. Kuna Eesti oli sel ajal sakslaste poolt okupeeritud ja Saksamaa Soomega liitlaslikes suhetes, ei toetanud Soome valitsus Pitka plaani. Soome välisminister R. Witting teatas üsna ühemõtteliselt, et kuna Soome laht on pool aastat jääs, siis ei suuda Soome Eestit vaenlase rünnakute eest kaitsta. Pealegi olevat kahe rahva loomus ja mõttelaad liialt erinevad, et neid üheks rahvaks kokku liita...

Eesti-Soome ühisriigi mõtet on väljendanud ka Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts.

Pidi olema väga palju sisemist jõudu, et saadud hoopide järel püsti jääda. Johan Pitkal seda oli. Kodumaa kaitsmise mõte ei läinud tal Soomes olles kordagi peast. Ta püüdis astuda isegi reavõitlejana "soomepoiste" ridadesse, kuid vanuse tõttu keelduti teda sinna võtmast. Kuid siis jõudis kätte Eestile otsustav aasta 1944 ja Pitka naases tagasi Eestisse.

Löögiüksus "ADMIRAL PITKA"

Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.

Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J. Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka kindral Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus alluma 20. Eesti SS diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks, mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse, seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.

Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.

Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J. Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast, ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses aga ütles admiral:

"Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!"

Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja asuvad Tallinnat kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks - admiral ise ja vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud kapten P. Laaman (VR-I/3.).

Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast, ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse vaimust, kuid tuginedes Vabadussõja-aegsetele arusaamadele ja taktikale, nõudnuks selle realiseerimine asjatuid ohvreid.

Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee Eestist välja.

Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.

Sündmused aga arenesid kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida. Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud Vabadussõja-aegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.

Oma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti üksusi. Kohtumisel Kloogal asunud õpperügemendiga ütleb ta järgmist:

"Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne - võitluste raskus täielikult oma õlgadele võtta, kuni abi läänest saabub." Avameelselt öeldes, unistasime me ju kõik inglise sõjalaevade saabumist Tallinna alla, nagu see toimus 1918. aastal...

Ent lähemate nädalate sündmused näitasid õudse selgusega, kui naiivsed olid olnud meie kõikide lootused kogu nende sõja-aastate jooksul, mis leidsid väljendust tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid - oodatud abi läänest jäi tulemata."

Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel.

Admiral Joh. Pitka edasine saatus on jäänud tänaseni selgusetuks. On olnud arvamusi, et peale ebaõnnestunud katset 1944. aasta septembris, kui Eesti oli juba täielikult punaarmee poolt vallutatud, Eestist lahkuda, tegi see tulihingeline, kuid nüüd juba vana ja väsinud mees oma elule lõpu...

(Johan Pitka - täpne surma aeg ja koht on teadmata, eeldatavasti † september 1944)

Käesolev artikkel pärineb infosaidilt EESTI VABADUSSÕDA
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

E-hääle muutmine on kontrollitav

2012-02-20T10:45:00.000+02:00

postitas Pampa mida-kostad-Cybernetica osak. 11:45 19. veebruar, 2012

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Aastaid on SK ja VVK vandunud kui piibli peal, et e-hääletus on turvaline ja ümberhääletamise võimalus on sisse viidud hääletaja kaitseks mõjutamise vastu ning ümberhääletamisest pole võimalik teada saada. Nagu nüüd Paavo Pihelgas oma blogis kirjutab, siis on võimalik seda kontrollida. "Minu toimingud" aadressil https://www.sk.ee/minutoimingud/ võimaldab "Päringu esitaja" väljas eristada hääletamise toimingud ja saada ülevaate, mitu korda on hääletatud ja kas on seega ümber hääletatud. Relevantne link - http://www.evalimised.net/post/15396543099/minu-to imingud"
Allikas: http://minut.ee/

Pidutsev klikk keelab protestimise

2012-02-19T11:16:00.000+02:00

Avalikuks tulnud võimu plaan tühistada kava anda töölistele, kes lahkuvad omal soovil töölt lahkumishüvitis aga jätta see alles suutmatule parlamendile on aga vaid üks viimasel ajal Eesti elu järgides pahameelt tekitanud asi.
Kavast loobumisega säästvat riik ca 34 miljonit eurot aastas ajal, kus töötukindlustusmakse on aetud nii suureks, et võimaldab pidada üleval 100 000 töötut. See raha aga ei lähe töötutele vaid hoopis eurokriisi tõttu tekkinud eelarveliste lünkade katteks, sest Euroopa päästefondidesse pandud raha tuleb tagasi teenida.
Samuti on loobutud näiteks õpetajatele elamisväärse palga maksmisest rääkimata pikemalt päästeametnike koondamisest ja julgeolekutöötajate töölt lahkumisest.
Vältimaks protestilaineid, siis asus juba varem kartell tegema seda, mida ei näe mujal ELis ehk keelab avalikel teenistujatel protestimise või teisisõnu vastuargumenteerimise valitsusele. See ole vait ja teeni poliitika näitab, et võim tunneb oma ametike ees hirmu.
“See on iga meie enda reguleerida, kuidas seda tehakse, kas lubatakse avalikel teenistujatel streikida või mitte,” selgitab reformierakondlasest riigikogu liige Rait Maruste. Reformi eestkostja jääb hätta, kui paluda tuua näide Euroopa riigist, kus ükski avalik teenistuja ei oma õigust streikida. “Ma võtaks liiga suure riski, kui hakkaks teile peast riike nimetama.”
Tänane parlament on justkui klounide kogunemine, kus ihnurid võitlevad koogitüki säilimise ja Brüsseli kiidusõnade nimel. Eesti vajab ilmselgelt uut parteid, juhti ja läbi rahvamajanduse ka rahvuslikku ühtsust, mida tänane võim töölisele pakkuda ei taha.
Allikad: ÕL, ap3
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Peaminister Ansipi unistus kahest erinevast Eestist

2012-02-19T11:10:00.000+02:00

Viis aastat tagasi unistas peaminister Andrus Ansip sellisest Eestist, kuhu soomlased tulevad hordide kaupa tööle, sest eestlaste palgatase on põhjanaabritest kõrgem. Ja Eesti ettevõtjad kolivad odavamat tööjõudu eeldava tootmise üle Soome, et vähendada tööjõukulusid, rääkis teisipäeval Vikerraadios majanduskommentaaris Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.

Ansip pole ise küll kunagi sellisest unistusest nii rääkinud. See on minu tõlgendus tema soovist viia Eesti viieteist aastaga viie Euroopa jõukama riigi hulka. Viie rikkama riigi hulka kuulumine tähendab seda, et Eesti palgatase oleks kõrgem paljudest teistest Lääne-Euroopa riikidest. Täna tundub selline tulevik utoopia ja kõrgest palgast rääkimine tekitab Eestis pigem nurinat.

Eelmise nädala reedel avaldas Äripäev probleemartikli Eesti madalatest sissetulekutest. Selle artikli ilmestamiseks koostasime tabel, mis tekitas palju kriitikat. Näitasime, kui kõrget keskmist palka oleks edukad Eesti firmad saanud 2010. aastal oma töötajatele kasumi arvelt maksta. Olen nõus, et ei saa eeldada, et ettevõtja peaks kogu teenitud kasumi jagama ära oma töötajatega. Teisalt näitas reedel ilmunud hüpoteetiline arvutus, et Eestis on sadu ettevõtteid ja mitmeid majandussektoreid, mis tuleksid edukalt toime ka praegusest kõrgema palgatasemega. Eesti häda on aga selles, et selliseid ettevõtteid ja sektoreid on liiga vähe.

Täna tundub eestlaste ja soomlaste sissetulekute võrdlus paljudele investoritele ja ettevõtjatele hirmutav. Suur hulk välisinvesteeringuid tehakse Eestisse just seetõttu, et tööjõukulusid kokku hoida. Esmaspäeval avaldas pankur Indrek Neivelt oma blogis arvamusartikli, milles kirjutas, et kui Eesti tahab jõuda rikkaimate riikide hulka, siis peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Olen seda meelt, et välisinvestorile pole mõtet kunagi öelda ei, kui ta ei soovi meilt erinõudmisi ja erikohtlemist. Samas ei peaks me aga ka iga välisinvesteeringu peale rõõmust lakke hüppama või valama krokodillipisaraid, kui mõni suur odavale tööjõule rajatud tootmine uksed kinni paneb. Näiteks Kreenholmi tehase pankrotistumine Narvas või aastaid Tallinnas üheks suurimaks tööandjaks olnud Elcoteqi raskused on Eestile pikemas perspektiivis pigem heaks uudiseks.

Neivelt juhib oma blogisissekandes tähelepanu, et aastaid tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. „Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome,“ kirjutas Neivelt.

Eesti jaoks on küsimus, kas me lepime sellise arenguga või üritame ikkagi Soomest mööda minna. Kui tahame Soomest minna mööda, siis me peame otsima võimalusi, kuidas võimalikult kiiresti Eestis palgataset tõsta. Me ei tohiks palgatõusu karta.

Paljusid ettevõtjaid palgatõusu jutud hirmutavad, sest ettevõtja vaatab töötasu tõusu eeskätt kui kulu. Näiteks kui minu tööandja Äripäev peaks olema sunnitud tänasel hetkel kergitama järsult ettevõtte palgataset, siis oleks firma kiirelt käpuli, uksed kinni ja paarsada inimest peaksid otsima endale uue töö.

Kiiresse palgatõusu võiks aga näiteks koduturul tegutsevad ettevõtjad suhtuda ka kui võimalusse ehk tulusse. Mida suurem on eestlaste sissetulek, seda suurem on nõudlus ettevõtete toodete ja teenuste järele. Surve tööjõukulude kasvule võib Äripäeva kui ettevõtte panna täna keerulisse majanduslikku olukorda ja sundida viima läbi muutusi, mis on kogu organisatsioonile valusad. Pikas perspektiivis oleks see aga Äripäevale kasulik, kui Eestis hakkaksid palgad kiiresti kasvama.

On selge, et lähiajal mingit kiiret heaolu paranemist Eestis ei toimu. See aga ei tähenda, et me peame sellise olukorraga leppima. Vastupidi, me peame ühiskonnas otsima aktiivselt võimalusi, kuidas palgakasvu kiirendada. Selles diskussoonis on juhtroll paratamatult poliitikute vedada, sest neil on hoovad Eesti arengu suunamiseks ja mõjutamiseks. Täna aga riiki valitsevad poliitikud seda rolli täita ei soovi.

Täna unistab peaminister Ansip sellisest Eestist, kust paljud inimesed lahkuvad välismaale lihttöid tegema ning paljud välisfirmad toovad oma lihtsamad tööprotsessid Eestisse, sest siin on palgakulud madalamad. Ansip pole küll seda unistust avalikult ise välja öelnud, see on jällegi minu tõlgendus Reformierakonna tegevusest. Viimastel valimistel lubas Ansip valijatele stabiilsust. Kui me selle lubadusega aga täna lepime, siis lepime ka sellega, et me ei jõua kunagi oma heaolu tasemelt järele soomlastele. Kahjuks oleme liiga vaesed, et hoida kinni ja leppida seniste saavutustega.

Kommentaar oli eetris teisipäeval Vikerraadios. Igal teisipäeval on Vikerraadios eetris majanduskommentaar Aivar Hundimägilt, Meelis Mandelilt või Andres Arrakult.
Allikas: http://www.ap3.ee/?PublicationId=93c91ef4-c9a7-4aba-a8ae-bdbd212d9a57&ref=rss

Rahvuslik Liikumine asub Rahvaliiduga looma uut erakonda

2012-02-19T11:01:00.001+02:00

Toimetas Anna-Liisa Mets
18. veebruar 2012, 16:24

(Arno Saar)

Suurenda

18. veebruaril Tallinnas toimunud Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) üldkoosolekul otsustati heaks kiita ühinemisotsus Rahvaliiduga, et luua uus erakond.
ERLi liikmed kiitsid heaks loodava erakonna programmi ja nime. Kui samad otsused kiidab 24. märtsil heaks ka Rahvaliidu kongress, sünnib kahe organisatsiooni põhjal Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
2011. aasta suvel kohtunud Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise esindused leidsid, et põhimõttelisi erimeelsusi nende
seisukohtades ei ole. Tõdeti, et olemasolevad parlamendiparteid on valijast võõrandunud, omavahel kartelli moodustanud ega esinda rahvuslikke huve Eestis ja et tarvis on uut rahvuslikku ja väärtuspõhist poliitilist jõudu, kes oleks valmis seisma eestluse aadete eest.
Suvisel kohtumisel otsustati moodustada ühine töörühm koondamaks jõud, et kindlustada Eesti Vabariigi demokraatlik tulevik, rahva heaolu ja turvalisus. Töörühma esitatud dokumendid peavad saama heakskiidu mõlema organisatsiooni üldkoosolekul, millega on loodud üheskoos alus uue poliitilise jõu tekkimiseks Eestis.
Ühinemisprotsessi lõpuni jätkab ERL-i juhi kohal Aivar Koitla, juhatusse valiti veel Alar Ehala, Martin Helme, Merike Lillenberg, Aigar Põder, Henn Põlluaas, Ruuben Saal ja Sten-Hans Vihmar.
Allikas:http://www.ohtuleht.ee/465198
__________________
Loodava erakonna programmi projekt, mis erineb tunduvalt kartelliparteide omast ja rajab Eestis tõelise demokraatia: SIIN

MATTI ILVES: EESTI KÕRGEIM AUTASU SÕDADE ALGATAJALE JA PIINAMISE SEADUSTAJALE

2012-02-18T10:51:00.001+02:00

Eesti riigi kõrgeima autasu, Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgiga autasustatakse tänavu USA ekspresident George W. Bushi. Massoon Bush juniori teeneks Eesti ees peetakse Eestile 2004. aastal NATO-ga liitumise tee vallapäästmist. See on muidugi õige, kuid minu arvates ei vääri autasu inimene, kes on algatanud vähemalt kaks sõda nn. terrorismivastase kampaania raames ja võltsinud andmeid sõja alustamiseks.

Toon nüüd väljavõtte Rodney Casteleden´i raamatust "Konfliktid, mis muutsid maailma": "Tenet (CIA juht) kohtus isiklikult president Bushiga ning neil kohtumistel rõhutas ta, et igasugune side Iraagi ja al-Qaeda vahel puudub. Kuid president soovis asjasse segada ka Iraaki. Lisaks teatas Tenet Bushile septembris 2002, et Iraagis pole mitte mingisuguseid massihävitusrelvi. Jällegi ei olnud see teave niisugune, nagu Bush kuulda tahtis.
Asepresident Dick Cheney ja riigisekretär Donald Rumsfeld õhutasid salajast programmi, mille eesmärgiks oli uuesti läbi vaadata kõik tõendid Iraagi sidemete kohta al-Qaedaga ehk teisisõnu: leida mõned tõendid ning nende leidmise abil vähendada Teneti ja CIA rolli. Agendid tootsid selliseid andmeid, nagu ülemused käskisid ning need ülimalt kahtlased luureandmed esitati asepresidendile ja avaldati siis ajakirjanduses. ...
Paljud vaatlejad on kommenteerinud, et aastatel 1990 ja 2003 hoolikalt plaanitud kahekordse rünnaku põhjus oli läbinisti kaubanduslik, täielikult imperialistlik: jagada ümber Lähis-Ida turud ja vahendid."

Samuti ei vääri Eesti autasu inimene, kes algatab 21. sajandil "demokraatlikus" riigis inimeste piinamise, "Sirp" kirjutab: "Üks kummaline, pealtnäha täiesti tarbetu samm, mille USA on astunud, on süstemaatiliste piinamiste seadustamine ning rahvusvahelise ja isegi siseriikliku õiguse eiramine “vaenlase võitlejateks” peetavate inimeste kohtlemisel."

INFOPARTISAN: Põhjamaade poliitikaelust, 10.-17. veebruar 2012

2012-02-18T10:44:00.002+02:00

Soome seisab peaministri sõnul silmitsi suurte muutustega. Rootsi valitsus võib esitada ACTA parlamendile ratifitseerimiseks alles aasta pärast. Norra opositsioon nõuab valitsuselt Valgevenega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste peatamist. Taani Rahvapartei oli parlamendis ainsana vastu riigi ühinemisele Süüria ründamiseks loodava koalitsiooniga.

Soome

Soome peaminister Jyrki Katainen (Koonderakond) ütles 10. veebruaril parlamendis peetud kõnes, et "sel aastal seisame me suurte otsuste ees. Meie, soomlaste, ühiseks väljakutseks on leida tee Soome heaoluühiskonna kindlustamiseks. Pea liiva alla peitmine ei aita. Mida kauem vajalike otsustega venitatakse, seda keerulisemateks need kujunevad ja seda enam mõjutavad need soomlaste igapäevaelu. Tegutseda on vaja nüüd, mil need otsused on veel meie endi kätes."

"Meie heaoluühiskonna vundament on murenemas," märkis Katainen. "Küsimus on eelkõige pensioni- ja tööealiste halvenevas suhtes. Kui Soome heaoluühiskond rajati, siis oli saja töölkäija kohta umbes 45-50 last ja pensioniealist kodanikku. See on kiiresti muutumas: elanikkond vananeb kõikides omavalitsustes."

"Kui töölkäivate soomlaste osakaal väheneb, siis majanduskasv aeglustub. Heaoluühiskonna finantsbaas halveneb, kuid samal ajal kasvavad järsult heaolukulutused," selgitas ta. "Rahandusministeeriumi hinnangul on avaliku sektori pikaajaline püsiv puudujääk suurusjärgus viis protsenti SKP-st. See tähendab umbes 10 miljardit eurot puudujääki, mida ei anna katta ainult eelarvemeetmetega."

"See on ilustamata pilt Soome heaoluühiskonna tulevastest rasketest väljakutsetest," rääkis peaminister. "Meie, soomlased, saame aga nende katsumustega hakkama. Me suudame päästa meie kõigi jaoks olulise heaoluühiskonna ja meie kõigi jaoks olulised heaoluteenused. Selleks on aga vaja, et me julgeksime teostada Soomes reforme."

Hoidmaks ära võlalõksu langemist on esimeses järjekorras aastatel 2013-2015 nähtud ette kultuste kärpimine ja maksude tõstmine (võrdses mahus), mis puudutavad Kataineni sõnul kõiki soomlasi ning on vajalikud selleks, et Soome heaoluühiskond seisaks edaspidi jätkusuutlikul alusel. Järjekorras aktiivse tööea pikendamine, tööviljakuse kasvatamine jne.

Ühe olulise teemana tõi Katainen välja vajaduse muuta Soome ekspordiprofiili, mille raskuskeskmes on traditsiooniliselt olnud suurettevõtted ja tööstus, kuid mis peab muutuma paindlikumaks, orienteeruma rohkem kaupade ja teenuste ekspordile kiiresti kasvavates valdkondades.

"Soome väliskaubandustingimused on kümne aasta jooksul halvenenud umbes 15 protsenti. See tähendab seda, et meilt maailma väljaviidavad kaubad on üha odavamad võrreldes maailmast meile toodava kraamiga. Lisandväärtust sünnib Soomes üha vähem. See areng ei tohi jätkuda," rõhutas ta.

Elamu- ja kommunikatsiooniminister Krista Kiuru (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas sel nädalal Helsingis toimunud Kommunikatsioonifoorumil arvamust, et Soome tulevane majanduskasv saabub digitaalteenuste pakkumise kaudu, mis omakorda nõuab oluliselt suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.

Rootsi

Rootsi Vasakpartei, millel on muide rohkem liikmeid kui Eesti Reformierakonnal, esitas justiitsministrile arupärimise ACTA kohta, millele vastates Beatrice Ask (Moderaadid) ütles eile muu hulgas, et kulub tõenäoliselt veel umbes aasta enne kui asi seal nii kaugele jõuab, et see leping valitsuse poolt parlamendile kinnitamiseks esitatakse.

Vasakpartei on ACTA vastu, sest näeb sellest tulenevat internetivabaduse vastuvõetamatut piiramist ning mitmeid muid probleeme, aga arupärimisega seoses toimus Vasakpartei esindaja Jens Holmi ja justiitsministri vahel eile parlamendis juba päris asjalik ja sisukas mõttevahetus, mis on leitav vajutades siia.

Kui ansiplased toovad Eestis hoogsalt näiteid riikidest, mis oleks justkui ACTA-ga ühinenud, siis nad millegipärast "unustavad ära", et see leping vajab lisaks allkirjastamisele üldiselt ka ratifitseerimist nende riikide parlamentides, aga rida allkirja andnud riike on juba ümber mõelnud – Poola peaminister Donalt Tusk (Kodanike Platvorm) tunnistas eile otsesõnu, et ta eksis, ning pöördus nüüd Euroopa Rahvapartei liikmete poole (Eestis Isamaa ja Res Publica Liit) üleskutsega see praegusel kujul tagasi lükata; Slovakkia loodab ACTA peatamiseks abi isegi Eestilt jne. Ei ole ka Rootsi seda veel lõplikult heaks kiitnud – sealne parlament ei ole siiski kummitempel, kuigi ansiplased näivad pidavat seda just selleks.

Kolmapäeval toimus Rootsi parlamendis suur arutelu välispoliitika teemal, mille raames kõik seal esindatud erakonnad (neid on seal poole rohkem kui Eestis ehk kaheksa) esitasid oma programmilised seisukohad. Vasakpoolse opositsiooni esindajad (sotsiaaldemokraadid, rohelised, vasakparteilased) avaldasid ühtlasi ka ajakirjanduses üleskutse toetada ÜRO-s Palestiina iseseisvust. Välisminister Carl Bildt (Moderaadid) vastas sellele, et kui küsimus ÜRO Peassambleel hääletamisele tuleb, siis "Rootsi loomulikult hääletab poolt". Tema ettekande valitsuse poliitika kohta (inglise keeles) leiab vajutades siia.

Norra

Liberaalid, Parempoolsed ja Kristlik Rahvapartei kritiseerid neljapäeval parlamendis toimunud välispoliitikaarutelul valitsust selle eest, et jätkuvad läbirääkimised vabakaubanduslepingu sõlmimiseks Valgevenega. Liberaalid nõudsid mitte üksnes nende läbirääkimiste peatamist, vaid ka ühinemist Euroopa Liidu plaanidega Valgevene vastu kehtestatud sanktsioone laiendada. Ühtlasi nõudsid nad sel nädalal, et Norra avaldaks Venemaale survet oma seisukoha muutmiseks Süüria küsimuses.

Taani

24. veebruaril koguneb Tuneesias riikide rühm, mis on pannud endale nimeks "Süüria Sõbrad", et asuda korraldama surve avaldamist Damaskuses valitsevale režiimile. Taani väliminister Villy Søvndal (Sotsialistlik Rahvapartei) teatas, et üks nendest riikides on ka Taani. Sellele avaldasid toetust kõik parlamendierakonnad peale rahvuslik-konservatiivse Taani Rahvapartei.

TRP teatas, et on vastu Taani ükskõik millisele osalemisele Süüria ettearvamatus kodusõjas ja peab vastuvõetamatuks Taani osalemist selles loodavas koalitsioonis.

"See on mõeldamatu, et Taani Rahvapartei abistaks hääletamisega selle poolt, et Taani lisataks sellisesse koalitsiooni. Villy Søvndal jättis lahti isegi võimaluse Taani sõdurite osalemiseks nn. rahutagamisjõus ning võimaluse saata mässajatele relvi," märkis Søren Espersen, TRP kõneisik välispoliitika alal.

"Ma pean sellega seoses küsima, kes õieti on need, kes peaks neid relvi saama? Kas need on alaviidid, kas need on sunni-moslemid, kas need on ši'iia-moslemid, kas need on kristlased, kas see on al-Kaida, kas see on Hizballah, kas see on Hamas...? Jah, võimalusi on tõesti palju, kui tahetakse saata relvi sellisesse lapitekiriiki, nagu seda on Süüria," arutles Espersen.

"Ainus, mis kõiki neid gruppe ühendab, on see, et nad tahavad kukutada diktaatorit, ja see võib kahtlemata olla küllaltki sümpaatne, sest tema ei vääri kaitsmist, aga ükski hing ei tea, kes haarab võimu pärast teda, kui kodusõda on läbi," lisas ta.

"See kõik toetub Taani Rahvapartei üldisemale seisukohale, et Taani ei peaks sekkuma teiste rahvaste kodusõdadesse," selgitas Espersen. "Me tahaksime aga väga aidata toetada lisavahenditega Punast Risti, et nemad saaksid aidata abivajajaid."
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/

Euroliberaalid: ACTA osas tuleb kuulata kodanike muresid

2012-02-18T10:32:00.001+02:00

postitas neocon millal-ansip/lang/paet-tunnistab-oma-eksimust? osak. 20:29 17. veebruar, 2012

Euroopa Parlamendis algavad peagi arutelud ACTA ratifitseerimise teemal, erinevad fraktsioonid on praegu kujundamas oma seisukohtasid. Liberaalide fraktsioonis, kuhu kuuluvad ka Eesti Reformi- ja Keskerakonna esindajad, toimunud arutelu kokku võttes ütles selle juht Guy Verhofstadt, et arvestades seda tohutut huvi ning neid ühiskonnas laialdaselt levinud hirmusid, mida ACTA on esile kutsunud, tuleb seda väga tõsiselt uurida. "Lepinguosalised pooled ei ole suutnud seni efektiivselt kommunikeerida selle lepinguga lisanduvat väärtust ja leevendada avalikkuse hirme mõningate selle osade suhtes," nentis Verhofstadt. "ALDE fraktsioon tervitab kodanike kaasamist tõelisse debatti selle lepingu üle. Me jagame paljusid neist muredest, nimelt privaatsuse kaitsmise, arengumaades geneerilistele ravimitele ligipääsetavuse, internetivabadusega seonduvaid ning omame kahtlusi sellise "kõikehaarava" lepingu üleüldise tõhususe osas, mis ei hõlma neid riike, mis on võltskaupade peamisteks allikateks." Niccolò Rinaldi, liberaalide fraktsiooni kõneisik ACTA küsimustes, aga kinnitas, et tehakse tihedat koostööd Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega, et "tuua selgust nende legitiimsete hirmude osas, mis puudutavad Euroopa Liidu alusväärtusi. Ei saa olla mingit ruumi eksimiseks. ACTA-ga Euroopa Kohtu poole pöördumine võib olla kasulik neis asjades selguse saamiseks." Rinaldi sõnul peaks Euroopa Parlament tõsiselt kaaluma, millist väärtust lisaks selline leping, millega üritatakse kehtestada samu reegleid füüsiliselt valmistatud ja digitaalsetele kaupadele. Poola peaminister Donald Tusk teatas aga täna, nagu kirjutab Warsaw Business Journal, et saatis Euroopa Rahvapartei liikmetele kirja, milles teeb sellele Euroopa Parlamendis suurimat fraktsiooni omavale poliitilisele jõule ettepaneku ACTA selle praegusel kujul tagasi lükata. "Ma eksisin," tunnistas Tusk oma valitsuse U-pööret kommenteerides. "Oleks patt hoida kinni väärarusaamast... see leping ei vasta 21. sajandi reaalsusele. Lahing omandiõiguse eest peab austama ka õigust vabadusele." Poola oli üks nendest kahekümne kahest riigist, mis ACTA allkirjastas, kuid selle lepingu ratifitseerimisest on loobutud.
Allikas: http://minut.ee/
_____________________
Liberaalid käituvad täpselt nii kui meie valitsus ja parlament, et tuleb kuulata inimeste muresid ja hirme, lasta veidi auru välja ning võtta ACTA vastu.
M.I.

EESTI MEEL: Läti keeleküsimuse referendumist

2012-02-17T13:20:00.001+02:00

Läti ühenduse Demokrātiskie Patrioti (Demokraatlikud Patrioodid) kutsel külastavad Lätit Valeria Novodvorskaja ja Konstantin Borovoi. Nad agiteerivad vene keele riigikeeleks tunnistamise vastu. Venemaa taotleb selle referendumiga nende sõnul mõjuvõimu ja kontrolli mitte ainult Läti, vaid kõigi Balti riikide üle. Külised seadsid Läti tänavuse referendumi samasse ritta viie aasta taguste aprillirahutustega Eestis.

Kolm päeva enne keeleküsimuse referendumit andsid vene vabadusvõitlejad pressikonverentsi, mis vältas kolmeveerand tundi. Sealt mõned nopped.

Gruusia PIKtv reportaaž. Tõlge:

Valeria Novodvorskaja ja Konstantin Borovoi kutsusid Läti kodanikke hääletama rahvahääletusel vene keele teise riigikeelena tunnustamise vastu. Nende teatel korraldasid rahvahääletuse Venemaa eriteenistused, et Balti riikide olukorda destabiliseerida ja nende üle taas kontrolli saavutada. Külalistel on kavas ametlikud kohtumised Läti parlamendis ja Riia volikogus, parlamendi inimõiguskomisjonis ja Ida-Euroopa Poliitikakeskuses.

Novodvorskaja pidas loengu Venemaa ordutavadest ja selle järelmeist Baltimaile.

Referendum Läti põhiseaduse täiendamise üle leiab aset 18. veebruaril.

Inimõiguslane Valeria Novodvorskaja:
Õnnetust ja süütust vene keelest on tänu Putini FSB vaibumatule eestkostele saanud taas nii venelaste kui lätlaste mõnitamise vahend. Meie tulime siia päästma Lätit, mis Kremli arust on kerge saagina vedelema jäetud.
Poliitik Kontsantin Borovoi:
See on reputatsiooniküsimus inimesele, kes peale iseseisva Läti olemasolu peab tunnistama ja tõestama ka seda, et ta on Läti kodanik, mitte Kremli čekistide agent.

Pressikonverentsi lõpp.

Novodvorskaja:
Referendumi toimumine iseenesest kinnitab, et selle alagatajad on kas otseselt Kremli agendid või lihtsalt ajaloolise süü ja lunastuse eitajad, st Lätit pole neile vaja. Ristiusklik ei või öelda, et tal ei ole mingit süüd: kõik see toimus enne mu sündi, ei ole minu asi, et ma olen okupantide järglane, et palju lätlasi hukkus või et sõlmiti MRP. See 200 tuhat ja kõik teised, keda huvitab vene keele küsimus Lätis, peavad referendumil osalema ja ütlema "Ei", oma hääletussedelist taskutelefoniga pildi tegema ja seejärel uhkusega kõigile näitama, et ta on Läti patrioot ja hääletas vastu.
Borovoi:
See on Venemaa eriteenistuste suurejooneline ja täiesti tüüpiline operatsioon. On selge, et asi ei ole teises riigikeeles, vaid katses ebastabiilsuse tugipunkti luua, sarnaselt eriteenistustega igal pool mujal maailmas, kuna defurkatsiooni punkti jõudes on kergem saavutada üleminekut mis tahes teise seisundisse. (…) Kui tarvis, saame ka (salateenistuste osalust tõestavad) vajalikud dokumendid, ja häbisse jäävad siis need, kes täna Lätis Venemaa raha eest provokatsioonidega tegelevad.

Teabelätted:
Novodvorskaja i russkij jazyk v Latvii. PIKtv, 16. II 2012.
Novodvorskaja & Borovoi Riia pressikonverents YouTube'is. MixTV, 15. II 2012.
BNS, Vene dissidendid kutsusid Läti kodanikke hääletama vene keele vastu. Delfi.EE, 15. II 2012.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/
_____________________
Läti referendum läks üllatavalt hästi.
Vene keelele Lätis teise riigikeele staatuse andmist vastustas laupäeval toimunud referendumil 74,76 protsenti hääletanutest, poolt oli 24,92 protsenti. See tähendab, et ka paljud venelased hääletid vastu vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamisele!

M.I.

Putini poolt agiteerivad videoklipid tekitasid skandaali

2012-02-17T12:28:00.000+02:00

Neljapaev, 16 veebruar 2012 11:48 Venemaa pressis on tekkinud skandaal kahe videoklipi ümber, milles tuntud inimesed räägivad, miks nad hääletavad Venemaa presidendivalimistel nimelt Vladimir Putini poolt.

Näitlejad Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov võisid osaleda Putinit toetava videoklipi võtetel mitte oma vabal tahtel, vaid ähvarduste tõttu lõpetada fondi "Kingi elu" ja Rahvuste Teatri finantseerimine, kinnitasid neile lähedased allikad. Putini valimisstaabis nimetati seda informatsiooni sonimiseks, vahendasid Gazeta.ru jt.

Tšulpan Hamatova on onkoloogilisi haigusi põdevate laste heategevusfondi "Kingi elu" kaasasutaja. Allikas fondis rääkis, et videoklipi autorid sundisid teda osalema võtetel laste onkoloogiakeskuses Moskvas, kui seda külastas Putin. Vastasel juhul ähvardati lõpetada fondi ja laste hematoloogiakeskuse rahastamine. Hamatova ise ei ole seda kinnitanud.

Hiljuti avati Moskva kesklinnas Riiklik Rahvuste Teater, mille kunstiline juht on Jevgeni Mironov. Allikas kinnitas, et temagi ei osalenud videoklipis armastusest Putini vastu. Varem peeti teda teise presidendikandidaadi, Mihhail Prohhorovi, toetajaks.

Allikas Putini valimisstaabis rääkis, et skandaal tekitas videoklippide filmimist kureerinud residendi administratsiooni juhi esimeses asetäitjas Vjatšeslav Volodinis tõsist rahutust ning ta kutsus kokku kiirnõupidamise. Väidetavalt arutati sellel valimiskampaania ümberkorraldamist.

Heikki Aasaru
RahvusRinghääling
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

ISEKIRI: Dorpati diskussioon dissidentlusest

2012-02-17T12:10:00.000+02:00

Tartus Dorpati-keskuses on kolmapäeva, 22. veebruari keskpäeval kavas avalik diskussioon sovetliku dissidentluse ajaloost

Peaesineja on N Liidu dissident, inimõiguslane, Moskva Helsingi-grupi juht Ljudmilla Aleksejeva (pildil), võõrustaja Eesti antisovetliku vastupanu-liikumise veteran Mart Niklus…

Kohtumise korraldab noorteühing Avatud Vabariik (Otkrytaja Respublika), kes lubab, et fookusse võetakse:

N Liidu dissidentide koostöö eestlastega võitluses vaba ühiskonna nimel,
vähemusrahvuste osa Eesti vastupanuliikumises ning
Venemaa ja Eesti käekäik pärast N Liidu hukku.

Ljudmila Alekseeva saabub Eestisse, kuna neil päevil antakse talle siin üle Maarjamaa-risti orden. Tema kahe aasta tagusest Eestis-käigust, mis toimus Avatud Eesti Fondi kutsel, vt siit. Soovist osaleda tänavusel kohtumisel tuleks teatada Avatud Vabariigi ühingule — vt lähemalt veebiaadressil WWW.OR.EE/25091

Allikas: http://isekiri.blogspot.com/

Kleptokraadid annavad Töötukassa rahad Kreekale

2012-02-17T12:00:00.000+02:00

Viimati avalikkuses ilmunud hinnangud hindasid, et Kreekale raisatavate laenude või laenugarantiide maht võib ulatuda ligi 300 miljoni euroni. See on enam-vähem suurus, mis oleks siis Eesti osa mädaeuro ajutiseks stabiliseerimiseks. Kuigi 130 miljardi euroni ulatuva abipaketi valguses näib summa Euroopa mastaabis väike, on see võrreldav aasta alguses Eesti riigikassaga liidetud töötukassa reservide mahuga. Summaga, millest hinnanguliselt jätkuks kriisi tingimustest töötute toetamiseks kahe aasta vältel.
Kasutatud allikad: Ap3.ee
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Kes kelle tagant 'varastab'?

2012-02-16T10:30:00.000+02:00

postitas mauri fooliumi-ja-seemnevaba osak. 14:50 15. veebruar, 2012

Ühe väikeriigi valitseja on hiljuti teatanud kõrgest puldist oma alamatele, et need on enamuses vargad. Ka valitsejale truu riigimeedia korrutab seda väidet ikka ja jälle, mööndes, et isegi kui pööbel hakkab oma valitseja ebaviisaka mõtteavalduse peale meelt avaldama, siis peab seesama pööbel meeleavaldusel siiski omaks võtma, et vargus jääb varguseks.
Ent enne kui kasutada nii võimsaid termineid nagu 'vargus', 'piraatlus' või 'plagiaat', tuleb selgeks teha nende tähendus.
Vargus on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.
Piraatlus on laeva, laeval olnud inimeste või vara ründamine, kinnipidamine, hõivamine või hävitamine.

Plagiaat tuleneb ladinakeelsest terminist 'plagiarius' > inimese röövija, 'kidnapper'.

Mitte üksnes väikeriikides sildistatakse lihtrahvast koledate nimedega. Ameerikas võeti esimene rünnak digitaalsete objektide vaba kasutamise õigusele ette 1984. aastal, kui Universal City Studios ja Walt Disney Co. hagesid Sony't selle eest, et too oli turule lasknud videomagnetofonid. Filmistuudiod väitsid, et eraviisiline kopeerimine isiklikuks kasutamiseks ei ole rohkem vabandatav kui kaelakee vargus, mille puhul varas kavatseb kaelakeed kanda kodus mittetulunduslikul eesmärgil. USA ülemkohus jättis hagi rahuldamata [Sony Corp. v. Universal City Studios, Inc., 464 U.S. 417, 429 (1984)], leides, et isik, kes varastab kaelakee, jätab omaniku ilma võimalusest seda vallata ja kasutada. Seevastu televisioonisaadete kopeerimine otse-eetrist "ei too autoriõiguste omanikule mingil juhul kaasa tagajärgi, mis mingilgi moel oleksid võrreldavad kaelakee vargusega." Ülemkohus märkis, et "monopoolsed privileegid, mida Kongress võib sanktsioneerida, ei tohi olla oma olemuselt piiramatud ning need ei saa olla kehtestatud erahuvides".

"Luulet saab tuletada üksnes teistest luuletustest; romaane saab teha üksnes teistest romaanidest," on arvanud kriitik Northrop Frye. Shakespeare muud ei teinudki, kui "varastas" puänte, stseene ja keelekasutust teistelt kirjanikelt, nii antiiksetelt kui kaasaegsetelt. Elizabethi-aegse sulesepa jaoks ei olnud mingisugust irooniat lauses "imiteerimine on meelitamise siiraim vorm". Elizabethi aegsed teatrid palkasid väljaviskajaid, kelle tööks oli ukse taha tõsta need isikud, kes tabati etenduse ajal sõnu üles kirjutamas. Vähemohtlik meetod tekstide näppamiseks oli joota näitleja täis ning oodata, kuni too hakkas ise deklameerima. Kui nelisada aastat hiljem mõni õpetlane võrdleb Marlowe'i ja Shakespeare'i tükke, siis võib ta jõuda üsna ketserliku järelduseni, et tegelikult "Shakespeare polnudki Shakespeare".

Sama käib ka arvutitarkvara kohta, mida ehitatakse häkkerite varasemate kaastööde baasil. Kas Bill Gates oleks suutnud luua oma tarkvara, kui kogu varasem tarkvara oleks olnud kaitstud? Ilmselt mitte. Paul Alleni ja Bill Gates'i 1975. a. loodud programmeerimiskeel Basic ei olnud esimene omataoliste seas; esimene programmeerimiskeel Cobol oli loodud juba viiekümnendatel aastatel. Programmeerijad pidasid tarkvara omastamist vaimseks raiskamiseks, sest see pidurdas koostööd. Bill Gates, kes võttis üle oma eelkäijate metodoloogia, hakkas kõigile ootamatult ülejäänud programmeerijaid 'varasteks' tituleerima.

Ka biotehnoloogia saab areneda vaid patenteerimata rakkusid uurides jne. jne. Iga varaline nõue inimkonna intellektuaalse vara, kultuuripärandi suhtes tähendab seda, et avalike (mittekaubeldavate) asjade hulgast on järjekordne tükk välja raiutud, järjekordne tükk on tarastatud. Kui kopeerimist piiratakse koolides, kui tarkvara-patente hakatakse andma liitmistehetele, siis ühel hetkel on n.n. public domain kokku kuivanud sedavõrd, et tulevastele loojatele ei jätku enam toorainet.

Kaasuses Emerson v. Davies (1845) kirjutas USA kohtunik: "Kirjanduses, teaduses ja kunstis on vähe asju (kui üldse mõni), mis abstraktselt võetuna on läbinisti uus ja originaalne. Iga kirjanduse-, teaduse- ja kunstiteos laenab, ja peabki laenama ja kasutama paljutki, mis oli teada enne ja kasutatud varem ... Keegi ei pane kirja eranditult omi mõtteid, kasutamata võõraste mõtete abi. Iga inimese mõtted on suuremal või vähemal määral kombineeritud teiste inimeste mõtetest ja väljenditest, olgugi et nad võivad olla muudetud, parandatud või ülistatud oma vaimu või mõtisklusega."

Kui autoriõiguste kaitsjad üritavad väita, et inimesed on asunud massiliselt varastama, siis võib vastu väita, et tegelikult on autoriõigustega äritsejad ise esimestena varguse teele läinud, asudes inimkultuuri tarastama ja sellest üha suuremaid tükke enda omaks kuulutama. Ajalugu kordub. 11. veebruaril Tallinnas ja Tartus aset leidnud ACTA-vastaseid demonstratsioone võib vabalt võrrelda Inglismaal uusajal aset leidnud tarastamise-vastaste ülestõusudega (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Enclosure#Enclosure_riots).

Informatsioon peab liikuma. Räägitakse, et haid surevad lämbumissurma, kui nad lõpetavad ujumise. Peaagu sama kehtib ka ideede kohta. Informatsioon, mis ei liigu, võib eksisteerida ainult potentsiaalses olekus ... vähemalt seni kuni tal lastakse jälle liikuda. Sel põhjusel ei ole mingit mõtet informatsiooni kokkukuhjamisel - tegevusel, mis on nii omane bürokraatiale. Informatsiooni antakse edasi korrutamise mitte jagamise teel. Informatsiooni levimine on samuti väga erinev füüsiliste kaupade kättetoimetamisest. See võib levida järjestikku nagu mahapudenevad doominokivid või kasvada nagu fraktaal jäätunud aknal, kuid seda ei saa transportida edasi-tagasi. Informatsioon jätab endast maha jälje igale poole, kus ta olnud on. Põhiline majanduslik vahe informatsiooni ja füüsiliste asjade vahel seisneb informatsiooni võimes olla korraga nii esialgse omaniku kui ka uue omaniku valduses. Kui ma müün oma hobuse, ei saa ma temaga pärast seda enam ratsutada. Kui ma müün sulle selle, mida ma tean, siis me mõlemad teame seda.

Kontrolli, kas koopia on sama hea kui Toomas Liiva loodud originaal juura.ee lehelt!

Allikas: http://www.minut.ee/article.pl?sid=12/02/15/1254202&mode=nested

Ivan Makarov: MA SOOVIKSIN, ET VENEMAA SAADIK OLEKS MU KODU SUHTES VIISAKAM

2012-02-16T10:23:00.000+02:00

Suhted Eesti ja Venemaa vahel on üks igavene teema, mida käsitledes saab teenida poliitilist kapitali ja selle ka maha mängida. Seda on aastate jooksul ka tehtud. Mis aga ei nihku paigast, on suhted ise. Võib-olla nii ongi parem, kuna see stagnatsioon on ju teistpidi stabiilsus. Läti oli mõni aasta tagasi teinud väga suuri samme ja järeleandmisi sellel suunal, räägiti kogunisti kardinaalsest poliitiliste ja majanduslike suhete paranemisest ehk murrangust. Millega see ebasiiras sõprus lõppes Läti jaoks, võib näha juba ka palja silmaga: lootused vene transiidile ei täitunud ja majanduskriis Lätis oli Balti riikidest tugevaim; Läti kuurortlinnast Jurmalast tahetakse mujale viia Venemaa popmuusikafestival Uus laine; Kremli massiteabevahendid materdavad Lätit rohkem, kui Eestit ja Leedut kokku; 18 veebruaril toimub Lätis vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamise eesmärgil algatatud referendum, on juba alustatud järgmise referendumi tarvis allkirjade kogumist – nõutakse kodakondsusseaduse null-varianti. Läti Vabariigi endine president Vaira Vike-Freiberga väitis intervjuus LTV-le, et referendumi eesmärk on destabiliseerida Läti riiki ja tekitada kahju. Ja need katsed jätkuvad: tulevikus on võimalikud uued referendumid suhete pingestamise ja riigi majanduse õõnestamise eesmärgil… Venemaa suursaadik Lätis Aleksandr Vešnjakov süüdistas kohe Läti poliitikuid, väites, et referendum on riigis valitsevate sisepingete loomulik tagajärg, mis on tingitud inimõiguste rikkumisest Lätis. Eestis esines samal ajal intervjuu vormis tehtud avaldusega siinne vene saadik Jüri Merzljakov, tribüüniks tähelepanuväärse nimega portaal Vene Eesti (Russkaja Estonija), kust jutt levis ka soliidsemasse venekeelsesse meediasse. Esinemise menüü oli traditsiooniline – ajaloo võltsimine Eestis, vene kodaniku Dmitri Ganini surm 2007 aastal, “natside ja nende kohalike käsilaste heroiseerimine”, venekeelse elanikkonna tallatud õigused jne. See oli loogiline jätk ebasõbralikele avaldustele eesti euromündi ja pronksiöö järjekordse aastapäeva puhul. Äkki tegeleks vahelduseks ka heanaaberlike suhete arendamisega? Aga milleks? Nagu märkisid eile Leedu eksperdid, Venemaa välispoliitika üks koostisosa on Balti riikide tagasitoomine oma mõjusfääri. “Nagu Eestis, nii ka Lätis elab palju etnilisi venelasi, kes aitavadki Moskval vähehaaval kindlustada oma positsioone – see stsenaarium on eriti aktuaalne Läti puhul, kuid sobib ka Eesti jaoks. Leedu on Venemaa jaoks tunduvalt suurem väljakutse”, - kirjutab stratfor.com. Asi on selles, et venelasi on Leedus alla 10 % ja vaid 4 % neist on õigeusklikud, märgib allikas. “Venemaa tahab nurjata Balti riikide majanduslikke, energeetilisi ja raudteealaseid projekte, mis hõlmavad kogu regiooni. Moskva püüab hukatada Leedu Vabariiki või vähemalt vähendada abi, mida Leedu saab sellistelt mõjukatelt rahvusvahelistelt mängijatelt, nagu seda on Saksamaa. Selline taktika Leedu suhtes on vaid osa Moskva suuremast plaanist: lõhestada NATO ja sundida loobuda turvalisuse tagatistest Balti riikide suhtes”… Seega ei ole meil põhjust loota eriti sõbralikule suhtumisele ka suursaadiku poolt. On pandud maha jäigad sihid ja diplomaatia on vastav: solvavate hinnangutega avaldused ja sekkumine siseasjadesse kui käitumisnorm. Me võime vaid unistada Venemaa puhul inimlikest ja elegantsetest diplomaatidest, mis rikastaksid ka kohaliku kultuuri- ja seltsielu, nagu tegid seda näiteks Rootsi või Leedu saadikud. Venemaa ei tahagi meile praegu meeldida ega sõber olla. Teatud paralleele võib tõmmata ka näiteks Dmitri Rogozini määramisega Venemaa esindaja kohale NATOs. Oli ette teada, et tegemist on ekstremistliku maailmavaatega šovinistiga, kelle isegi väljendusviis on kõike muud kui diplomaatlik ja viisakas. Venemaa ei olnud huvitatud headest suhetest NATOga riigiduuma ja presidendi valimiste eelperioodil: selleks, et Putin teeks kindla come back’i, oli vaja ka seda, et Venemaa rahvas näeks ümberringi “välisvaenlasi” ja koonduks ohu eest äraproovitud tugeva liidri selja taha. Eesmärk on saavutatud ja Rogozin on suunatud uuele ametikohale… Vene saadikutega Eestis on nii, et nendest jääb selline isevärki nostalgia: kui lahkus Trofimov ja tuli Provalov, sain ma aru, et Trofimov oli veidi etem. Kui aga Provalovi asemele tuli Uspenski, märkasin, et Provalovilgi polnud nii väga viga. Täna tajun, et Uspenskigi polnud see kõige hullem variant. Kui hulluks peaksid aga minema suhted, et ma hakkaksin tulevikus puudust tundma ka praegusest saadikust? Ja kuhu see langev suhetetrepp meid üldse välja viib?
Allikas: http://www.hot.ee/raadius/

Rahva hääl: Eesti sotsiaalsüsteem on kokku kukkunud, valitsus irvitab rahva üle

2012-02-16T10:16:00.000+02:00

Veiko Rämmel, Tarmo Preiman

Delfi Rahva hääl

Scanpix

Hiljuti teatas peaminister Ansip, et peretoetuste tõstmine oleks selge raiskamine. Meie meelest on igasuguste peretoetuste mittetõstmine selge eemaldumine oma rahvast. Rahvast, kes teda oma esindajaks on valinud. Kahjuks jäi Ansipi jutust segaseks, mida konkreetselt ta nende peretoetuste all silmas pidas.
Valitsuse genotsiid Eesti rahva vastu
Valitsus küll kiitleb kõva häälega, et Eestis makstakse emapalka. Kuid edasi? Riik toetab lapsi pärast nende kolmeaastaseks saamist vaid 20 euroga kuus. Igaüks teab, et selle raha eest saab pere vaid korra poes käia. Niisiis on lapsetoetus pea olematu ning tegu ei ole isegi mitte rahvast eemaldumisega, vaid genotsiidiga, sest last tuleb kasvatada-toetada inimväärsetes tingimustes veel 15-20 aastat.
Pealegi lähtub emapalk varasemast keskmisest töötasust, töötu puhul miinimumpalgast. Seega saavad rikkad tänu emapalgale rikkamaks, kuid vaesed virelevad ikka edasi. Nii suurendab valitsuse praegune poliitika veelgi lõhet jõukamate ja vaesemate perede vahel. Kusjuures meie, maksumaksja raha eest!
Emapalk oli väärt algatus, paraku on selle jagamise alused kindlasti väärad. Ajakirjandusse on imbunud lugusid, kus maksimaalse emapalga saamiseks on ettevõtte juht oma elukaaslasele, lapseootel emale müstiliselt suure kuupalga arvestanud. Kuigi arvestusskeem ja motiiv olid selgelt kuritegelikud, kanti skeemitajate pangakontole miljoneid kroone. Sest juriidiliselt oli kõik korrektne.
ENPA (Euroopa vaesusevastane võrgustik) uuring küll kinnitab, et meil elavat enam kui viiendik inimesi allpool vaesuspiiri. See uuring aga pole eriti usaldusväärne. Käies ringi ja vaadates elu lahtiste silmadega, pakuksime 5 korda suuremat hulka inimesi Eesti elanikkonnast, kes elavad alla vaesuspiiri.
Eestlastest vaeste hulk üha kasvab
Tähelepanuvääriv aga on, et kui varem kuulusid siia riskigruppi enamasti muukeelsed inimesed, kes elasid linnades, siis nüüd on hakanud suurenema eestlaste hulk vaesusgrupis. Selle riskirühma osakaal on jõudsalt täienenud just maal elavate inimeste võrra.
Oma osa selle riskirühma plahvatuslikul kasvamisel on valitsuse liberalistlikul poliitikal, mis järjekindlalt tegeleb maaelu teadliku väljasuretamisega.
Üks kurb näide on Peipsi järve ainukese asustatud saare, Piirissaare kogukond. Kahe sõja vahel elas seal üle 1000 elaniku. Saarel tegutses neli kogudust, kasvatati kuulsat Peipsi sibulat Suur osa sellest realiseeriti Loode-Venemaa turgudel. Täna on Piirissaarel püsielanikke vaevu 100!
Kahjuks pole see koht Eestis ainus. Elu maal õitseb vaid seal, kus käiakse linnadesse tööle või seal, kuhu ka turist tänu arenenumale infrastruktuurile satub.
Tööstuse puudumine toodab töötuid
Kodumaine tööstus Eestis mingeid märkimisväärseid soodustusi ei saa ja seetõttu pole maal ka töökohti. Nii on üle Eesti tekkinud tohutult peresid ning üksikuid inimesi, kes elatuvad vaid toimetulekutoetustest või invaliidsuspensionist. See viimane on sensitiivne nähtus – invaliidsusgrupp antakse Eestis väga lihtsalt, kuid... sellele järgneb koonerdamine.
Teame üht noort meest, kellel on oma vaimse puude tõttu töö saamine raskendatud. Aeg-ajalt leiab ta ajutist labidatööd. Paraku suudab ta seda teha vaid siis, kui teda jälgitakse ja juhendatakse, nii et enamuse ajast veedab ta jõude.
Võib ju mõelda, et mis tast tahta - lastekodus kasvanud laps, temasuguste jaoks on ju sotsiaaltöötajad! Paraku reageerib ametnik tavaliselt nii: kindlasti nad seal joovad, mul parem kabinetis istuda. Ehk - kui ei anta otsest käsku, siis ma ei liiguta.
Kuid selle 30-aastase noormehe invaliidsuspension on vaid 120 eurot. Kus on tema puhul kutsutud ja seatud sotsiaalametnikud? Elupaika tal ka ei ole, ööbib mahajäetud majades ja suvel kasvõi kuuse all, kui just mõni hea inimene katuse alla ei lase. Sugulastest ei tea ta aga midagi.
Varjupaik ainult valitutele
Aga kodutute varjupaik? Nii Tallinnas kui ka Tartus jt suuremates linnades on täiesti olemas kodutute öömajad. Kuid promillidega sinna õhtul sisse ei pääse. Elanikud pannakse koheselt puhuma ja nii kui minimaalne joove tuvastatakse, näidatakse ust! Isegi kui väljas on 30 kraadi külma.
Just külmaga tekib sellel õnnetul kodutul võimalus riiki probleemi lahendamisel aidata ja kiiresti ära külmuda! Ja jällegi huvitab see väheseid.
Kodutusel on muidugi laiemad põhjused. Alguse sai see juba Mart Laari peaministriks oleku ajal. Täna aga see tendents lausliberaalse reformivalitsuse juhtimisel aina süveneb. Ansipi valitsus ei soovi tegeleda sotsiaalpoolega ja toetuste tõstmisega.
Maksudest vabastatud vaid ettevõtjad
Väidetava majandusvabaduse tingimustes on ettevõtjad vabastatud maksudest. Rootsi pangad viivad Eestist välja ennekuulmatu rahasumma. Mille pealt tulumaksu ei maksta. Kui see pole eesti rahva seadustatud röövimine, mis see siis on? Rekapitaliseerimine? Lausliberalistliku majanduspoliitika tagajärjed meil on ülikurvad. Raha nii massiline väljavool aga eeldab, et kohapeal, Eestis tuleb sularahamassi juurde emiteerima. Mis omakorda jätkab inflatsiooni, hindade tõusu ja elukalliduse süvenemist.
Olgu toodud siinkohal mõned arvud statistikaameti varasalvest. Väidetavalt tõusis 2011 aastal tarbijahinnaindeks 2010. aasta keskmisega võrreldes 5%. Kallinesid toit ja mittealkohoolsed joogid keskmiselt 9,7%. 2011. aastal oli eelnenud 2010. aastaga võrreldes kohv 45%, suhkur 43% ja kartul 34% kallim.
Aga nüüd tuleb tõeline pomm!
Riik on puuduse kannatamise seadustanud. Alates 2011. aastast kehtib toimetulekupiir 76,70 eurot kuus. Samal ajal on ühe inimese minimaalse toidukorvi maksumus 2010. aastal 77,58 eurot. Tulemuseks negatiivne saldo – 0,88 eurot! See tundub küll väike vahe, kuid ei maksa unustada, et me räägime vaid toidust, mitte riietest, eluaseme- ja tervisekuludest. Seega on riik puuduses elamise seadusandlusesse juba sisse kirjutanud.
Jah, on olemas ka eraldi kohalike omavalitsuste toetused, nii eluaseme kulude katmiseks jms. Kahjuks tuleb nende saamiseks läbida tõeline bürookraatia kadalipp ja üks kodutu ning elu hammasrataste vahele jäänud inimene seda lihtsalt ei suuda, ei oska ega pea lõpuni vastu.
Mis neil siis üle jääb? Vaikselt oma elupäevad õhtusse veeretada ja loota heade inimeste ja vabatahtlike organisatsioonide abile, et vähemalt riided selga ja kord nädalas kõht täis saada. Või külmuda hanges surnuks.
Riigi veto kristlikule hoolekandele
Tartus teevad puudust kannatajate abistamisel head ning tänuväärt tööd Päästearmee, Tartu Pauluse Kogudus, MTÜ Toidupank ja mitmed väiksemad inimlikud ettevõtmised, Pärnus oskame neile lisaks nimetada MTÜ-d Shalom, mis on samuti kristlik organisatsioon.
Suuremad abistajad ongi kiriklikud ja kristlikud organisatsioonid, mitte riiklikud instantsid. Enamik kohalikke omavalitsusi küll püüavad midagi teha, kuid tööpuuduse tõttu ei laeku neile eriti maksuraha ja võimalused on piiratud.
Kuid kui kristlik organisatsioon soovib mõnelt riiklikult instantsilt või fondilt küsida raha projekti jaoks, et aidata vaeseid ja kodutuid, võib 90% kindel olla, et raha ei anta.
Miks ei taha riik kristlikke hoolekandeasutusi aidata? Kas sellises olukorras ei ole süüdi mitte asjaolu, et meie otsustajad eesotsas peaministriga on rõhuvas enamuses endised kommunistid, kellel “võitlev ateism” juba veres?
Töötukassa vaid linnukese kirja panemiseks
Töötukassas tuleb toetuse saamiseks samuti läbida bürokraatlik kadalipp. Pealegi on Töötukassa toetus nii väike, et sellest ei ela ega ega sure. Enamus kannatajaid loobubki võitlemast, sest mida sa selle ca 70 euriga kuus ikka teed?
Tõsi, tänapäeval jagatakse Euroopa Liidus rahadest suuri summasid töötute ümberõppeks ja töötute ettevõtluse toetamiseks, kuid keegi ei räägi sellest, kui sihipäraselt neid rahasid kasutatakse ja mitu inimest riigi toel õpitud erialal ka tööd said. Näiteks miks õpetada pikaajalisele töötule sadade eurode eest ettevõtlust ja äriplaani koostamist? Kui inimene pole aastate jooksul endale lihtsamat tööd leidnud, kuidas ta siis suudaks jätkusuutliku ettevõtte luua?
Tartus räägitakse, et kui töötu küsis ametniku käest, kuidas selle rahaga toime tulla ja milleks see ülepea mõeldud on, kuulis ta iroonilist vastust: “See on selleks, et saaksite bussiga siin meie juures ennast märkimas käia!” Nii on masin-süsteem muutnud masin-inimeseks, kes omakorda üritavad ka sind igati masin-inimeseks muuta. Ei maksa ka unustada, et jutt on ametlikest ehk registreeritud töötustest, aga ülejäänud?
Rikkad rikkamaks!
Saame siis resümeerida: liberaalvalitsuse põhimõte – uppuja päästmine on uppuja enda asi – on meie kallis rahavabariigis edukalt peaministri juhtimisel ellu viidud ja Eesti rahva väljasuretamine jätkub tõusvas tempos. Selliste arvude ja olukorra taustal kõlavad eriliselt küüniliselt valitsusliikmete väljaütlemised, et õpetajate ja tudengite meeleavaldused on ebaeetilised ning pole õigustatud jne.
Peaminister Ansipil on muidugi vastus varnast võtta: raha ju ei ole! OK, oma rahva jaoks ei ole ei raha ega mõistust, küll aga jätkub meil raha selliste jõukate riikide nagu Kreeka abistamiseks. Panete tähele, et jälle kordub sama muster – jällegi saab rikas rikkamaks, seekord lausa riigi tasemel.
60% abivajajaid abi ei saa
2011. aastal sai Eestis toimetulekutoetust 24 332 leibkonda, lähtuvalt artikli alguses olevast ENPA uuringu % allpool vaesuspiiri elavate inimeste kohta peaks see arv üle 3 korra suurem olema. On, mida mõelda, härra sotsiaalminister Hanno Pevkur?
Seepärast julgemegi väita: meie niigi nõrgal pinnasel kasvanud sotsiaalsüsteem on kokku varisenud ja jutt meie eduloost on müüt. Tõsi, osavalt, maksumaksja raha eest loodud müüt.
Nende faktide taustal esitaksin küsimuse: kas President Toomas Hendrik Ilves mõnitas teadlikult oma rahvast, kui esitas hiljuti Facebookis küsimuse: leia 100 põhjust, et miks on Eestis hea elada? See küsimus ei olnud ilmselgelt lõpetatud, vajalik oleks olnud täpsustus – kellel?
Autorid on on Tartu Teoloogia Akadeemia tudengid, MTÜ Kristlik Hoolekanne ja Haritus liikmed, poliitilise kodanikeühenduse MTÜ Vabade Kodanike Ühenduse liikmed.

   See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=63923629

MATTI ILVES: EUROOPA LIIDU PÄÄSTMISEST

2012-02-15T11:26:00.001+02:00

Ärimees Indrek Neivelt andis "Eesti Ekspressile" intervjuu ja teatas seal, et EL-u päästmiseks on ainult kaks võimalust. Praegune trahvide kehtestamine võlglasriikidele on absurdne ja ei hakka iialgi tööle. Sest võlglasriikidelt saaks trahvide raha kätte vaid tankidega.

Nii jääbki esiteks raha juurdetrükkimine, et läbi inflatsiooni kustutada võlad. Ning teiseks on siis tsentraliseeritud föderatsiooni kehtestamine, see pidi olema ausam riikide kui ka inimeste vastu, kellelt võetakse järk-järgult niigi iseseisvust ära.

Neivelt on tark mees ja tema poolt pakutud abinõudega peab täielikult nõustuma. Selline olekski ainus väljapääs E Liidule ja paistab, et ka sinnapoole liigutakse, kuid arglike ja valuliste poolikute sammudega.
Nüüd tõstatub vaid küsimus, et kas liikmesriigid ja nende rahvad seda soovivad? Vastus on kindel EI.

1.Raha juurdetrükkimise abil võlgade kustutamine tähendab ülisuurt inflatsiooni, riikide ja rahvaste vaesumist, ning inimestele kõigi hoiuste praktilist kaotamist.
2.Tsentraliseeritud föderatsiooni - Euroopa Ühedriikide moodustamine, tähendab kadu rahvusriikidele ja rahvastele, teatavasti rahvad ei ole ennasthävitavad. See nõuaks ka referendumi korraldamist igas liikmesriigis.

Seepärast EL kavaldab ja teeb selliseid poolikuid ja esialgu totrana näivaid otsuseid. Eesmärk püütakse saavutada pikkamööda ja märkamatult, neid ei huvita see, et taoline pealtnäha tegevusetus võib inimestele veel kallimaks maksma minna.

Usun siiski, et rahvad ärkavad ja ei lase endaga lõputult mängida. Euroopa Liit, nii kui kõik "eliidi" utoopilised projektid on määratud hävingule.

Kas sekulaarsest hedonismist on saanud USA ametlik religioon?

2012-02-15T11:18:00.001+02:00

Jennifer Roback Morse - 13.02.2012

Obama valitsuse edikt on lõpetanud usuvabaduse eksperimendi Ameerikas.

Ei, ma ei liialda. Ameerika eksperiment usuvabadusega on ametlikult ümber saanud. Põhiseaduse esimene parandus andis meile sellised institutsionaalsed struktuurid, mis lubavad erinevatel religioonidel rahulikult kõrvuti eksisteerida. Kõik usurühmad lepivad kokku selles, et nad ei ürita valitsusasutusi oma usuvoolu huvides kontrolli alla võtta.

Kuid Obama valitsus on rahule lõpu teinud. Tema administratsioon langetas otsuse, millega nõutakse kõigilt tööandjatelt kontratseptiivide, raseduse katkemist esilekutsuvate medikamentide ja steriliseerimise teenuse tagamist. Valitsus ei tee usulisel pinnal erandit ühelegi inimesele, kel on jultumust uskuda, et rasedus ei ole haigus, mis tuleb alati ja kõikjal ära hoida.

Selle tulemusena on meil nüüd uus riiklik religioon, uus Ühendriikide riigikirik eesotsas Barack Obamaga. See on sekulaarse hedonismi religioon – maailmavaade, et seks on viljatu meelelahutuslik tegevus, millele lapsed järelmõttena juurde lisatakse, lisavõimalusena nendele inimestele, kelle elustiili juurde kuuluvad veidrad eelistused. Kontratseptiivide määruse käsutada on USA valitsuse kogu võimutäius, et küürida avalik sfäär puhtaks kõigist konkureerivatest usulistest vaadetest, mis uuest ortodoksiast erinevad.

Kuna see maailmavaade on fundamentaalselt irratsionaalne, ei suuda ta seista omadel jalgadel. Mõnikord on seksuaalvahekorra tulemuseks lapsed. Mitte igaüks ei soovi, et tema valitsus käituks nii, et kõrgeimaks eesmärgiks peab olema naudingu otsimine. Mitte igaüks ei arva, et valitsuse ülesandeks on lubada inimestel seksuaalset rahuldust otsida ilma kandmata sellega seonduvad vastutust, mille keskmes võib olla elav laps.

Näiteks Katoliku Kirik on igale sekulaarse hedonismi ettekirjutusele vapralt vastu seisnud. Tegelikult on seda teinud kõik kristlikud kirikud, veel alles viis minutit tagasi. Iidse kristliku õpetuse järgi on just abielu suguliseks läbikäimiseks ja laste sünnitamiseks kohane keskkond, nii laste, naiste kui ka meeste ning kogu ühiskonna kasuks.

Valitsus usub, et eriarvamusi ei saa sallida. Need tuleb purustada. Ja loomulikult on neil oma vaatenurgast täiesti õigus. Neil on riiklik religioon, mis ütleb, et iga seksuaalakt on iseendast tähendusetu, välja arvatud see tähendus, mille me võime sellele omistada. Nad ei saa lihtsalt lubada, et keegi käiks ringi ja räägiks, et iga seksuaalakt on püha ja Looja poolt meile kindlal otstarbel antud. Sekulaarse hedonismi seisukohalt tuleb katoliiklus hävitada.

Ja otse loomulikult tuleb niisamuti hävitada igaüks, kes hälbib uuest ortodoksiast. Just seetõttu on nii paljud teised usulised traditsioonid ühinenud kriitikaga selle aadressil, et Obama valitsus on ühiskonnale kuuluva võimu usurpeerinud. Nii evangelikaalide üleriigiline ühendus, Missouri Sinodi Luterlik Kirik, ortodoksi kristlased kui ka ortodokssed juudid on kritiseerinud valitsuse rünnakut usuvabaduse vastu. Need uskkonnad teavad, et kaalul on ka nende usuline vabadus.

Usurahu on tõepoolest ametlikult lõppenud. Sekulaarse hedonismi riigikirik on meile kõigile sõja kuulutanud, värvates enda teenistusse Ühendriikide valitsuse võimu. Me vastame sellele, kuid ainult rahumeelsete meetoditega.

Me hoidusime kasutamast avalikus sfääris usulisi argumente. Me arvasime, et see on meie kohus. Me arvasime, et see on hea strateegia. Ruth Institute on spetsialiseerunud iidsete kristlike õpetuste kaitsmisele, kasutades mittereligioosseid argumente. Enam pole sellel mõtet. Need on endiselt head argumendid. Kuid enam pole mõtet ennast oma usu kuulutamisel tagasi hoida. Meie seisukoht väärib austust, ja mitte ainult selle pärast, et see on meie „sügav usuline veendumus“. Meie seisukoht väärib austust selle tõttu, et see on rajatud mõistusele ja tõenditele ning palju sügavamale arusaamale inimesest ja sellest, mis on inimlikult hea. Iidne kristlik õpetus abielust, perekonnast ja inimese seksuaalsusest seisab kõrgemal sekulaarse hedonismi riigikiriku õpetustest.

Kui me ei anna kindlameelset vastulööki, eeldab Obama valitsus, et nad võivad usuvabaduse likvideerimisega lõpuni minna. Veebileheküljel StopHHS.com võite leida valitsuse otsuse kohta selgitavat informatsiooni. Vaadake ja allkirjastage petitsioon.

Artikli on tõlkinud Veiko Vihuri ning see on avaldatud koostöös portaaliga Meie Kirik. Originaalis on artikkel avaldatud portaalist MercatorNet. Artikli autor Jennifer Roback Morse (PhD) on organisatsiooni Ruth Institute asutaja ja president.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=895
________________________
Hedonism: Algselt kürenaikude filosoofilise koolkonna (IV saj. eKr) arendatud eetiline õpetus, pidas elu eesmärgiks ja kõrgemaks hüveks naudingut, väljendas orjandusliku aristograatia ideoloogiat; revolutsionilise kodanluse (pr. materjalistide) filosoofias XVIII saj. oli hedonism suunatud feodaalse ideoloogia ja selle usulis-askeetliku moraali vastu.
M.I.

Slovakkia loodab Eestilt abi ACTA peatamiseks

2012-02-15T11:12:00.000+02:00

postitas neocon mida-arvavad-sellest-ansip-lang-ja-paet? osak. 18:32 14. veebruar, 2012

Slovakkia parlamendi Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Ivan Štefanec (Slovakkia Demokraatlik ja Kristlik Liit - Demokraatlik Partei) saatis Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehele Taavi Rõivasele (Reformierakond) kirja, milles teavitas teda seisukohtadest ACTA osas. "Slovakkia Vabariigis kasvavad hirmud ja kahtlused mitte üksnes selle lepingu sisu, vaid ka selle heakskiitmise läbipaistmatu protsessi suhtes. Mis puudutab lepingu sisu, siis pean ma seda lepingut suureks sekkumiseks inimõiguste ja isikuvabaduste valdkonda," kirjutab Štefanec, lisades samas, et kardetavasti "see väljapakutud tekst ei too Euroopa Liidu kodanikele mingit kasu, otse vastupidi, see loob võimalikud riskid, mis neid piiravad." Štefanec märgib, et on "valmis edastama teile meie reservatsioonid ja tegema koostööd põhiliste inimõiguste ja isikuvabaduste säilitamise huvides. Ma usun, et te jagate sarnaseid hirme ning ühiste jõupingutustega suudame me panustada selle vastuolulise lepingu heakskiitmise peatamisse." Slovakkia on üks nendest kahekümne kahest Euroopa Liidu liikmesriigist, mis on ACTA allkirjastanud, kuid selle ratifitseerimine on seal peatatud. Štefaneciga samasse erakonda kuulub ka riigi peaminister Iveta Radičová.
Allikas: http://minut.ee/
________________________
Eestilt abi saada on lootusetu. Valitsus ja parlament võib-olla veidi vaid viivitavad, korraldavad Riigikogus ehk ka näilise arutelu, seda rahva survel. Peale seda aga ratifitseeritakse ACTA leping.
M.I.

Vasakpoolsed lagundavad ühiskonda

2012-02-14T11:25:00.000+02:00

Vasakpoolsuse probleemiks on elukaugus ja garanteeritud langemine utoopiatesse.
Selle maailmavaatega kaasneb alati usk imeilusasse ja muretusse homsesse päeva, kus kõikidel on tõeliselt hea elada. Vasakpoolsus areneb reeglina suunas, mis lõpeb vastutuse puudumisega oma tegude eest. Võtta tuleb sealt kus saab, kingitusi ei jaga loodus ega inimkond. Kui vaja siis jõuga.

Moodsa eurosotsialismi eripäraks on "heaolu ühiskonna" väljaarenemine, mis koosneb eelkõige selle ühiskonna liikmete jaoks omandatud abitusest e. ühiskondlike institutsioonide poolt soodustatud "õpitud abitusest" - so. oskamatusest hakkama saada. Selles ühiskonnas prevalveerivad õigused kohustuste ees. Inimesed eelkõige teavad ning nõuavad oma (neile õpetatud) õiguste täitmist, kohustused ühiskonna ees on pigem vabatahtlik osa, kui sedagi.

Vasakpoolse maailmavaate saatjaks on absoluutselt ning alati populism (kõikidele lubatakse midagi), lubadused võrdsusest, vendlusest ... ja unistuste ühiskonnast, kus igaüks annab vaid oma võimete kohaselt, saavad aga tagasi vastavalt vajadustele. Vajadused aga kasvatatakse inimese külge maast madalast.

Vasakpoolse maailmavaate sisse ei mahu parempoolsusele omane teema "vanaisalt-isale, isalt-pojale; vanaemalt-emale, emalt-tütrele". Seda seetõttu, et selline lähenemine tekitab vasakpoolsete arvates paratamatult ebavõrdsust ja loob algeid seisusliku ühiskonna tekkeks. Vasakpoolsetele sobib teadmine, et surm teeb meid võrdseks ning lõplikult.
Ja see konflikt vasak-parem maailma vahel on igavene elik antagonistlik.

Eesti vasakjõudude puhul (VEE+SD, KE) on eripäraks asjaolu, et lisaks eeltoodule ja täiendavalt ühisele maailmavaatele, eksisteerib sisemine eriarvamus selles, kuidas ning kelle kaudu oma vasakpoolset riigipoliitikat peaks arendama.
See asjaolu lähtub vundamentaalsest eriarvamusest soeses suhtumisega Eesti riigi ajalukku. Kesikkonna jaoks on praegune riik ENSV järeltulija, sotsid aga lähtuvad ajaloolises osas ametlikust seisukohast e. praegune EV on EW õigusjärglane. Siit ka kummarduste suund - kesikud tunnetavad tänuvõlga Moskva ees ja eelistaksid Eesti elu korraldamisel juhinduda Moskva instruktaažist. Sotside puhul, kes möödunud sajandi 40.-el kord eestlased juba reetsid, eelistaksid sedakorda tugevamalt integreeruda eurosotsialismuse külge, mis suunab nende välispoliitikat ja sisepoliitikat sotsialismi ehitamisel eestlaste riigis.

Sotsialistidega liitunud VEE (Vene Erakond Eestis) on aga täiesti omaette nähtus - ne rõba, ne mjasa (ei kala, ei liha - vene vanasõna).
Ühelt poolt on VEE marginaalne ja tähtsusetu asjapulk, sotside jaoks samas lisakaart oma populaarsuse suurendamiseks venelaste seas. Teisalt aga sobib maailmavaatelt ja eelkõige Eesti minevikku suhtumise osas VEE pigem kesikkonna sekka. Seetõttu on nende ühinemine sotsidega pisike müsteerium. Kuid selgitada saab seda ka nii, et teostatud oli selline ühinemine ehk perspektiivitunde ja võimuiha segust. Keskerakonnas poleks VEE juhtkond Savisaare kõrval elaes saavutanud oodatud positsiooni ning teatud mõttes sobib ju VEE-le ka see, et sotsid on rohkem füüsilise integreerumise poolt Euroopaga. Peab ju VEE ise ennast 1920. a. EW-s loodud Vene Rahvusliku Liidu õigusjärglaseks.

Kuid eeltoodu pole lõplik loetelu põhiprobleemidest.
Vasakpoolsete püsiretoorika sisaldab muuhulgas ka mantrat demokraatia suurendamise vajadusest Eestis. See omakorda tähendab nende arvates seda, et opositsioon ja vastuarvamus peab ühiskonnas alati eksisteerima. Seda isegi siis, kui selline kontraseisukoht pole ühiskonna jaoks vajalik, põhjendatud ega loogilinegi.
Destruktiivsus, lagundamine ja antikonservatism on vasakpoolsete jaoks progressi aluseks ja eelduseks. Sellega kaasnev ebastabiilsus, sotsiaalsed vapustused ja paratamatu ühiskonna mahajooksmine tõusurelsilt ei ole vasakpoolsete jaoks märkimisväärne tagajärg ega mure mure, vaid pigem parempoolse maailmavaate süü, mis tekitab opositsiooni vajaduse.

Kahjuks on ka paratamatu, et teatud arengustsenaariumites ühinevad vasakpoolsed anarhistidega, sest äärmuslikus situatsioonis on vaja korratuse ja lagundamise abil luua ju "uut ja õnnelikku". Anarhistid teavad - korratus on korra ema.

Et eeltoodu absurdne on ning õnne õuele ei too - see on omaette temaatika.

Anar Rand
BHR
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Immigrantide Malmöst on saanud Rootsi kuritegevuse pealinn

2012-02-14T11:12:00.000+02:00

Malmöst on saanud Rootsi kuritegevuse pealinn Kas see üllatab kedagi? Mälmo on Rootsi suurema immigrantide protsendiga (üle 30%) linn. See on eeskujuks, milliseks kujuneb sealne "heaoluühiskond" tulevikus ja milliseks tahame ka meie kuuluda, sest Skandinaavia "heaoluühiskond" on meile eeskujuks. Millegipärast sellises "heolus" ei taha kohalikud elada ega sigida. Milles küll probleem? Ehk selles, et immigrandid on kultuuritud kriminaalid, kes ei hooli millegist. Prantsusmaalt tuli hiljuti uudis, et üks vapper naine ei ole nõus lahkuma Pariisi äärelinnast, kuhu on ehitatud suured uuselamurajoonid immigrantidele, peamiselt moslemid. Seda vaprat prantsuse nais on rünnatud happega, pussitatud ja vägistatud, kuid ta ei ole nõus oma kodust lahkuma. Sellistes immigrantide getodes Euroopas ei julge pärismaalased aga politsei liikuda. Seal valitseb põrgu. III maailm on meile koju tulnud ja meile pähe istunud. Lahendusi saab olla vaid kak: kas võidab vabadus ja eurooplased, või immigrandid ja põlisrahvaste hävitamine. Teist teed olla ei saa! Kuhugi tuleb tõmmata piir ja lõpetada immigrantidega tegelema ja hakata põliseurooplaste huvide eest seisma. Immigratsioon ei ole lahendus. Õigemini see on lahendus vähemusele, kes ei hooli ei Euroopa kultuurist ega rahvastest. Neid huvitab vaid raha ja võim. Võim euroopa ühendriikide ja selle uue rahva - segaverelise ja multikultuurilise biomassi üle. Oleks eelnev üksnes mõne inimese luulu, oleks väga kena. Paraku kes Euroopas avatud silmadega ringi liigub näeb, et kahjuks see nii ei ole.

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Indrek Neivelt: Olemegi Lõuna-Soome! Meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi!

2012-02-14T11:06:00.000+02:00

Toimetas Karoliina Vasli
13. veebruar 2012, 17:15

"Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole," ütleb Indrek Neivelt. (Teet Malsroos)

Pangandusekspert Indrek Neivelt ütleb, et Eesti on muutunud Lõuna-Soomeks ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome.
"Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid," kirjutab Neivelt oma blogis. "Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe."
Ta meenutab loosungit "viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka!", mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. "Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkaima hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole."
Ta ütles, et kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. "Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud."
"Meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi."
Ta ütleb, et me tegelikult ju ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. "Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud."
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/464453#.Tzlk_jDGg3Y.facebook

NÄDALA RINGVAADE

2012-02-13T10:56:00.000+02:00

Allikas: http://ekkl.org/

INFOPARTISAN: "Aumärkide keeld" põhiseaduses

2012-02-13T10:35:00.001+02:00

Odav särtsutamine kõrge idee nimel.

Meie praeguse Põhiseaduse § 7 ütleb: "Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastuvõtta võõraste riikide aumärke ja autähti."

See § meie Põhiseaduses on neid, mille vastu on kõige järjekindlama püsivusega eksitud ja patustatud.

Osalt on püütud asjast mööda hiilida sellega, et kuigi Eesti Vabariik ise otseselt aumärke ei anna, teeb ta seda mitteametlikult teiste organisatsioonide ja eraühingute kaudu, või vähemalt laseb neil poolametlikult tegutseda, ning jagab siis välisesituste, saadikute ja konsulite kaudu Punase Risti märke, Kotkariste jne.

Osalt on aga sellest §-ist otseselt üleastutud sellega, et on välisriikide aumärke vastuvõetud mitte ainult harilikkude kodanikkude poolt, vaid ka riigi kõrgemad ametnikud on Vabariigi esitamisel järjekindla teadlikkusega eksinud selle Põhiseaduse § vastu.

On püütud seda § tõlgendada nii, et Eesti kodanikkudel on õigus Valitsuse loaga võõrriigi autähti ja aumärke vastuvõtta.

Kuid ka sääraselt ei anna see § ennast kuidagi väänata.

Suur küsitavus on sellegagi tehtud, et sõjaaegsete teenete eest seljataguses jagati valgeid riste ka mittekaitseväelastele. § mõttega ei ole see kooskõlas.

Ei ole lubatav ega tohitav see nähe, et sarnase järjekindlusega seadust rikutakse, pealegi veel Põhiseadust, mis iseenesest esitab ainult maksvate normide minimumi, nende aluskava.

Ja kui nii ülbelt on, nagu igal sammul näeme, üleastutud Põhiseadusest, mis peab siis veel teiste seaduste, määruste ja vähem autoriteetsete eeskirjadega sündima.

Kõige väiksem üksiku seaduse mitterespekteerimine viib kogu seadusandluse ja seadustiku suhtes kõhklemisele, ja tegelikus elus sellest mittehoolimisele ning põlgusele.

Seadusandlik töö on ju inimkonna arenedes ise niivõrd rahvale lähidale tulnud, et ta palju on oma "kõrgema" autoriteedi ja kauguse aupaiste särast kaotanud. Ei ole enam maksev see vanade roomlaste dura lex sed lex, "halb seadus siiski seadus", vaid nüüd igaüks automaatselt enne seadusetähe täitma asumist peab sündsaks seda kritiseerima asuda, ja kui täidab, siis ainult karistuse kartusel.

Ja loomulik, sest Põhiseadus ise on osaliselt nii eluvõõras, et ta õõnestab teiste seaduste põhja.

Meil on valida emba-kumba, kas raudselt nõuda Põhiseaduse austamist ja selle täitmist terves ulatuses, näit. ka kõnesoleva § suhtes, või, kui oletada, et siin vorm on tahtnud vägivaldseks minna sisu vastu, see seaduse vorm võtta kohandamisele tegeliku eluga.

Õiguslikus riigis ei tohi seaduse rikkumist legaliseerida, ja küsimus seisab selles, kumb käesoleval juhtumil peab teisele allavanduma, kas seadus või tegelik elu.

Näib et seadus.

Kui meie ratsionaalse õiguse ja õigluse seisukohalt, ning inimese kui skemaatilise indiviidi samaväärtusest välja läheme, siis muidugi oleks ideaalne see, et iga inimene täidaks oma kõige parema tahtmise ja äratundmise järele oma kohustust riigi ja ühiskonna vastu, ilma et selle eest nõudleks mingisuguseid erilisi teene tunnustisi või säravaid nöpsikesi oma kuuele.

Demokraatia esimese joovastuse tuhinas ja kõikide indiviidide ühetaosuse põhimõtte särast vaimustatud, on noored riigid mujalgi jätnud sagedasti arvestamata neid lihtsaid ja primitiivseid inimloomu seaduspärasusi, mida meie nimetame psüühilisteks teguriteks, ja mis sagedasti on määravamad, kui kõik ratsionaalitsejad maailmaparanduspüüded kokku. Sagedasti end kõrgeks kiitjad idealistid just ei arvesta küllaldaselt nende algteguritega.

Soome tahtis inimparandust läbi viia oma Põhiseaduses alkoholi keeluseadusega. Soome keeluseaduse pankrott praegu ei ole aga mitte nüüdse kriisi aja juhuslik tulemus vaid paratamatus, mis on põhjustatud inimhinge mitte küllaldasest mõistmisest, mis viis kogu soome rahva seaduse mitterespekteerimisele ja moraalsele anarhiale.

Meie aumärkide keeluga Põhiseaduses on lugu samuti.

On ju kerge naeruks panna primitiiv rahvaste nõrkust igasugu säravate asjakeste järele ja imestada, et ka n.n. kultuurinimene seisab loodusele veel siiski nii lähedal, et ta ei ole lahti saanud kalduvusest ennast ehtida nii karusnahkade, värviliste riidehilbukeste kui ka üksikute säraasjadega.

Ja meie "avalikku arvamist" tegev ajakirjandus omas boheemlises opositsioonivaimus kasutab heameelega võimalust odavaks särtsuks.

Toimetuselaua taga ei nähta reaalset elu, vaid asutakse targutama rinnaripsatite mõttetusest, moraalitsetakse, et iga mees peab niikuinii oma kodaniku kohust täitma ilma igasuguse autähtmiseta.

Sealjuures aga ei nähta igasugu samaseltsi märgikesi ja iluasjakesi oma rinnal, olgu need siis mõned kooli lõpetamise või kuhugi organisatsiooni kuuluvuse märgid, eilsest karbikorjandusest järelejäänud rinnamärgid või lihtsad uuriripatsidki.

Ja kui meie mõtleme vaid nende ohtrate rinnamärkide hulga peale, mida meil koolid, üksikud klassidki, seltsid, organisatsioonid jne. produtseerivad, või paar söögivahet arvestame, et süveneda näit. Tallinnas Harjus ja Virus väljapandud Tavasti rinnamärkide väljapanekuisse, siis olgem otsekohesed ja tunnistagem: märkide kandmise kirg on inimloomule omasem kui näit. kas või usutunne, mis olevat omane 90% inimestest.

Ja küsime siis edasi, kas meil maksab seda looduslikku instinkti hakata kunstlikult väljasuretama? Või on kasulikum seda normeerida ja saata ühiskonnale kasuliku arenemistee rööbastesse.

Ühiskond peab ju kasutama ära kõike neid tunge, mis üksikus isikus peituvad, enese – ühiskonna – arengu kasuks, ja neile vastutöötama ainult siis, kui neid tunge ei saa kuidagi lepitada ühiskonna arengu ideaalidega.

Nüüd on aga lugu säärane, et mõnigi rikas mees välismaal on heal meelel valmis ohverdama vähemalt mõned tuhanded kroonid väikese Eesti riigi kasuks, meie välispropagandaks, mõne välisesinduse ülalpidamiseks, või muuks meile kasulikuks otstarbeks, kui tal võimalust on selle eest saada meie poolt sarnast tunnustist, mis mitte vaka alla ei jää, vaid igale ühele paistab, kes kojas on.

Ühiskondlik arenemine on kultiveerinud selliseks avalikuks kviitungiks ja teenete tunnustiseks need aumärgikesed ja autähekesed, mida üks "tõsine" demokraat vihkab rohkem kui kalkun punast värvi.

Ometi vist küll suurem osa meie välisesitusi ja konsuli kohte ka praegugi peetakse üleval just nende plekitükikeste najal. Mõnigi Eestit väljaspool tutvustav võõrkeelne brošüür oleks läinud maksma mitmed tuhanded Eesti kroonid, aga tasuti paari Punase Risti märgiga.

Asjaomased ringkonnad teavad sellest rohkem näiteid, kui neid siin vaja oleks hakata korrutama.

Ja Eesti oma kodanikkude seas – kui mõni noormees ka kõige puhtamast ideelisest vaimustusest, ehk vanem mees oma eluea kestel teeninud sentidega saadab Eesti heaks midagi sarnast korda, mida kõlbab kviteerida ühe iluasjakesega rinnalkandmiseks – ei ole see sugugi laitmise väärt ega tarvitseks kedagi vihastada, kui inimene vahest siis healmeelel ise vaatab ja teistele vaatlemiseks kuue peale seab ühe mälestusmärgikese, mis osutab vaid seda, et tema oma kodaniku kohust on vahest sekka ka rohkem täitnud, kui seda temalt otsekohe on nõutud.

Muidugi ise küsimus on see, et sarnane märkide jagamine vahestki meelekibedust tekitab selletõttu, et mõnigi, kes selleks rohkem õigustatud on, jääb kõrvale ja teine, väiksemate teenetega, võib sellega uhkeldada.

Niisugust meelekibedust tegelikus elus esineb ju igasuguste hindamiste puhul, esineb tagantjärele ka meie vabadusristide väljajagamisele ettetulnud soovidajätmiste näol.

Kuid elu on juba kord niisugune, et kui siin ülekohut sünnib, ja üksteisega pahandusi tehakse, ega siis veel ei saa tervet elu maakera pealt ära kaotada. Ja kui aumärkide pärast pahandusi tuleb, paremused kaaluvad need üles.

On ju selge, et meie riiklik arenemine edaspidi peab olema küllaldaselt paenduv kõigi võimaluste rakendamiseks enese kasuks, ja küllaldaselt paenduv vältimaks neid pahesid, mis üksikul või teisel alal võivad esineda, kui ei arvestata kõike tegureid. Päris reaalselt on asja kalkuleerinud kas või kommunistlik Vene oma tööordenitega j.n.e.

Meie Põhiseaduse § 7 on surnud vorm, millesse meie ilma vägivallata ja enesele kahju tegemata ei suuda mitte elavat sisu suruda. Ka sel juhul, kui see idee, mis selles Põhiseaduses on nii kõrgesse aupaistesse seatud, ja mille nimel tahetakse inimesest välja juurida tema alginstinkte, kui ka see idee olekski kunagi teostatav, siis ainult elu järk-järgulise arenemisega, utoopilise tulevikuga, kus inimeste liha ja veri on skematiseeritud sotsiaalseteks hüpiknukkudeks. Aga ka sel juhtumil peavad moodustama vastavad vormid vabalt kaasasammudes eluga. Mitte neist šabloonidena ette haarates, ega ka ideelise tagurlusega mahajäädes.

Riigi Põhiseadus peab olema see – staatiline alus, millele pärastised muutlikud seadused omas dünaamikas peavad toetuma nagu algsubstantsile, sellepärast tuleb kõrvaldada sellest staatikast kõik see, mis arengule ja liikumisel kammitsaks.

Konkreetselt, Põhiseadusest tuleb kõrvaldada § 7, n.n. aumärkide keeld, ja see jätta edaspidise seadusandluse hooleks, mis siis peab arvestama, kas ja kuipalju ning kui kasulik on selle praeguse Põhiseaduse §-i mõtet tegeliku elu ja tarvidustega kooskõlastada.

Võitlus nr. 3 (10), 15. veebruar 1932
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/

67 AASTAT TAGASI KORRALDATI TERRORIRÜNNAK DRESDENI LINNALE

2012-02-13T10:29:00.000+02:00

Õhuterror linna vastu

Linn 14. veebruaril 1945.

13. veebruari ööl vastu 14. veebruarit 1945 korraldas briti ja USA lennuvägi kaks rünnakut Dresdeni vanalinnale. Esimeses laines oli 225 neljamootorilist Lancaster pommitajat ja teises laines 529 sama tüüpi lennukit. Kuna linn oli ülikooli-, raamatukogu- ja kunstilinn, mille puudus mainimisväärne töötus, ei omanud see õhutõrjet. Õhurünnaku ajal olid linna saabunud ka põgenikevood Sileesiast ja haavatud sõdurid. Sellepärast olid ka ajutistele öömajadele kinnitatud tuhanded punaste ristidega valged linad. Õhkimis- ja seejärel süütepommid tekitasid linnas seni tundmatu tuletormi. Ellujäänud üritasid põgeneda Elbe jõe aasadele. Linn põles pärast rünnakut veel seitse päeva ja seitse ööd.

Hukkunute laibad linnatänavatel.

Winston Churchill seoses Dresdeni ründamisega: „saksalasi tuleb praadida nende taganemisel Breslasut.“ Kuid taganemist Breslaust ei toimunud, asi oli hoopis miljonites tsivilistidest põgenikes, kes talvistel teedel liikvel olid. Tapetud saksa elanike arvuks hinnatakse alates poliitkorrektsest 35 000-st kuni 350 000-ni. Realistlikud kaasaegsed uurimused oletavad arvuks 250 000.^[1] Ajaleht Der Spiegel tõi 2003. aastal hukkunute arvuks 200 000.^[2]
Selle terrorirünnaku jaoks ei olnud mingit sõjalist vajadust. Sihiks oli saksa kultuurivara ja sellega saksa identiteedi hävitamine. Kui ettevõtmist juhtinud Arthur Harriselt küsiti, Dresdeni ründamise eesmärgi kohta, vastas ta, et ta ei saa aru, mida „Dresdeniga“ on mõeldud: „Ei eksisteeri enam Dresdeni nimelist linna.“^[3]

Inimeste jahtimine

Elbe jõe aasadel sai mitutuhat inimest surma läbi madalalt lennanud hävitajate sihiliku tule. Toimus nii-öelda inimjaht. Rudolf Mauerberger meenutab: „Ma jooksin tagasi Johann-Georgen alleele, kus hävitajad olid tulistanud maas kükitavat inimmassi. Kohutav vaatepilt. (...).Tiergartenstraßel tulistasid hävitajad niisamuti inimesi.“^[4]

Tsitaate

"Kas te olete näinud ülesvõtteid sellest, kui Dachaus traktor lükkab, ütleme, kümme tuhat korjust suurde hunnikusse kokku? Teate, see kõik filmiti Dresdenis. See oli täielik šokk. Ma ei suuda seda veel praegu mõista. See toimus täiesti metoodiliselt, täpselt. Nagu mingisugune masinavärk. Ja ka see viib meid tagasi teema juurde, mida tähendab noorte harimine. Sellepärast ongi haridus nii oluline, et säärased asjad ei korduks." - Lennart Meri^[5]

Välislingid

Videod

Internet

Einar Laigna Dresdeni holokaust. Eesti Ekspress, 8. veebruar 2005.
August Kuklane Eesti patrioot, kes nägi oma silmaga Dresdeni tulepommitamist ja Nürnbergi protsessi Kultuur ja Elu
Kas holokaust või terror?

Allikas: http://et.metapedia.org/wiki/Dresdeni_pommitamine

MATTI ILVES: ACTA VASTSED MEELEAVALDUSED EESTIS

2012-02-12T10:23:00.001+02:00

Eile toimasid siis üleeuroopalise ACTA vastase protestipäeva raames demonstratsioonid Tallinnas ja Tartus. Välja oli tulnud tuhandeid inimesi, seega läks protest igati korda. Ametlik meedia järjekordselt valetas, ütles, et Tallinnas oli kuni 3000 ja Tartus 700...1000 meeleavaldajat. Tegelikult oli Veiko Rämmeli andmetel Tallinnas tippajal vähemalt 5000 inimest, täitunud oli terve Vabaduse väljak ja Toompea nõlv. Tartus oli ka plats rahast täis, seda külmale ilmale vaatamata. Ärge laske ennast härida AK pildist, mis ei olnud võetud meeleavalduse kõrghetkel. Eesti Interneti Kogukonna väitel oli see Eesti ajaloo suurim meeleavaldus pärast Laulvat Revolutsiooni.
See on Eesti kohta on juba muljetavaldav, sest väheste inimese protest vaevalt sunnib meie poliitikuid meelt muutma, kuid rahvas on nüüd tõsiseltvõtavalt kõnelnud.

"Postimehe" teatal kanti Tallinnas loosungeid: «I love my country, but fear my government», «No ACTA, no new world order», «1984 - Orwell was only off a decade or two», «ACTA - globaalne tsensuur», «Stop ACTA - enne kui ruum otsa saab» ja Tartust teatas DELFI meeleavaldajatest plakatitega: "Stop ACTA!", "ACTA=nuhkimine", "ACTA on põhiseaduse vastane", "ACTA on E-ühiskonna lõpp", "ACTA võrdub Molotov-Ribbentropi pakt", "Sure põrgus ACTA!", jne.

ACTA teemal võtsid sõna Tallinnas filmimees ja ühiskonnategelane Artur Talvik, MTÜ Eesti Interneti Kogukond juhatuse esimees Elver Loho, Reformierakonna poliitikud Kristiina Ojuland ja Igor Gräzin, IRLi kuuluv riigikogu liige Juku-Kalle Raid jt.
Tartu meeleavaldajatele pidasid kõnet europarlamendi liige Indrek Tarand, Raul Veede - MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige ja eestikeelse Wikipedia administraator, Berk Vaher - kirjanik ja kultuurikriitik jt.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud oli see, et kohale olid trüginud ka mitmed koalitsioonipoliitikud, need polnud ju nende meeleavaldused. Mida nad said rahvale üldse ütelda? Vaielgu asjad partei siselt selgeks, kui nad peaksid (kahtlen muidugi) selle lepingu vastu olema. Just Reformierakonna ja IRL-i häältega ratifitseeritakse, hoolimata rahva protestidest, Riigikogus ACTA leping.

Margus Lepa kirjutas FB-s: "Kahjuks suri see üritus mu silme alla kui püünele ilmus "palavalt armastatud" riigireetur Kristiina Ojuland, kenasti palja peaga, et pildil ära tuntaks, ja kuulutas: "Me oleme täna siia kokku tulnud hirmust...". Aga rahvast oli küllaga ja ei ole ilmas asja, millele mõni puuk end külge imeda ei suudaks."

Lugege veel SIIT ja video Ansipi mõnitustga Riigikogus ACTA vastaste kohta, SIIN
Fotod: Peeter Langovits, Leonid Nikolajev

Video Veiko Rämmeli blogist:

Island soovib saada andmehoidlate riigiks

2012-02-12T10:05:00.000+02:00

postitas doc tiiger-hüppab osak. 0:28 12. veebruar, 2012

Island on võtnud ette raske kuid hästitasuva ülesande - saada peamiseks odavat andmehoidla teenust pakkuvaks riigiks. Hetkel alumiiniumi ümbersulatamise peale peamiselt kulutatav geotermilistes ja hüdroelektrijaamades toodetav elekter võiks leida ka teise turu. Kõik eeldused on olemas - jahutus omast käest, samuti ka elekter. Oluliseks punktiks saab aga internetiühenduste läbilaskevõime ning ka usaldus kaugelasetsevate andmehoidlate vastu. Hetkel on käigus kaks suurt andmekeskust - Thor ning Colt. Esimene neist kasutab 3,5MW ja teine 1,5MW. Kokkulepped elektritootjaga on fikseerinud megavatt-tunni hinna lausa paarikümneks aastaks - see fakt tagab konkurentsieelise ka parimate Euroopa andmekeskustega võrreldes.
Allikas: http://minut.ee/

Andrus Ansipile: teie rahvas ei ole vaimuhaige!

2012-02-12T10:00:00.000+02:00

Sven Salumets

Delfi Rahva hääl

Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Lugupeetud Eesti Vabariigi Peaminister! Hämmeldusega jälgisin teie sõnavõttu riigikogu infotunnis, kus võtsite sõna ACTA seaduseelnõu kaitseks. Süüvimata siinkohal selle eelnõu olemusse, üllatas mind sügavalt ja väga halvas mõttes teie sõnakasutus.
Säärased väljendused nagu „teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame“ ja „tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist“ olid äärmiselt labased ja solvavad.
Sellised ütlemised on mõnituseks nii rahvale, kelle esindamise kohustuse olete omale võtnud, kui ka teie oma kolleegidele riigikogus ja valitsuses, kes on julgenud kahelda ACTA vastuvõtmise mõistlikkuses, tituleerides neid sisuliselt vaimupuudega isikuteks. ACTA vastu on kogutud hetkeseisuga 6067 häält, selle vastu on sõna võtnud teie kolleeg riigikogust hr. Andrei Korobeinik, Eesti Filmitootjate Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, kui nimetada vaid mõnda. On nad kõik vaimuhaiged?
Vaimuhaigus nimega paranoia on kliiniline diagnoos, mis kirjeldab teadvuse hägustumise teatud vormi ja mille võib panna vastava koolitusega psühhiaater. Julgen sügavalt kahelda, kas teil vastav kvalifikatsioon olemas on. Isegi juhul kui teie diagnoos oleks õige, pole haritud inimesele, saati siis peaministrile sobilik nõnda labaselt ja mõnitavalt väljenduda. Kui soliidsus muutub talumatuks koormaks, tuleks nõnda stressirohkest ametist end ise tagandada. Uskuge mind, leidub piisavalt neid, kes suudavad seda risti väärikamalt edasi kanda, seda isegi meie, fooliummütsistatud, aju lühinägelikkuse ja paranoiliste luuludega õnnistatud valijaskonna seas.
ACTA vastased ei ole vaimuhaiged. Nad pole isegi piraatluse ja võltsingute pooldajad. Need on haritud, intelligentsed inimesed, kes juhivad tähelepanu eelnõu kitsaskohtadele, mis ei pea, kuid võivad põhjustada seadustatud inimõiguste rikkumist. Nende igal võimalikul ja võimatul moel mahategemise ning hälvikuteks nimetamise asemel võiks (ja peaks!) lähenema asjale konstruktiivselt. Võimatult suure tõenäosusega on neil midagi olulist öelda. Samavõrd võimatu oleks ju väita, et üle kogu läänemaailma toimuvad väljaastumised ACTA vastu on vaid üks globaalne vaimuhaigete kokkutulek.
Avalik arutelu ACTA ümber jätkub, praegu aga tuleksin tagasi teie väljaütlemiste juurde. Leian, et võlgnete Eesti rahvale ja ka oma kolleegidele avaliku vabanduse. Pean meenutama, et Eestis ei valita peaministrit eluks ajaks, vaid kõigest neljaks aastaks ning mitte ei tahaks, et veel ka järgmiste valimiste järel oleks samal ametipostil mees, kes kõrgest kõnetoolist kõige labasema kaltsaka kombel omaenda valijaid alandab, naeruvääristab ja mõnitab.
Igaüks meist loob päevast päeva oma pärandit. Millise pärandi jätate Eestimaale ja sealhulgas oma lastele teie, härra Peaminister?

   See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=63902767

Ansip mõnitab Riigikogus ACTA vastaseid

2012-02-11T11:18:00.001+02:00

INFOPARTISAN: Põhjamaade poliitikaelust, 3.-10. veebruar 2012

2012-02-11T11:07:00.001+02:00

Tänases ülevaates keskendun eriti Põhjamaade Vasak-Rohelise Liidu liikmeserakondade töödele-tegemistele pealkirjas toodud ajaperioodi jooksul. Eesti erakondadest ükski sinna ei kuulu, aga enamikes põhjamaades kuuluvad need praegu valitsuse koosseisu (va. Rootsis ja Fääri saartel, aga Gröönimaal omatakse see-eest lausa peaministri portfelli).

Island

Vasakroheline Liikumine sai esmaspäeval, 6. veebruaril 13-aastaseks. Drífa Snædal, kes oli üks erakonna asutajatest, meenutas sel puhul, et eesmärgiks oli ühendada inimesi, kes jagasid samu väärtusi: heaolu, keskkonnakaitse, feminism ja sõltumatu välispoliitika.

"Ei tohi unustada, et erakond on vaid kest, mis ümbritseb tööd demokraatlikus ühiskonnas, ja kanal, mille kaudu edastatakse paljude ideid. Tänasel päeval on sobiv hinnata, kuidas seda kesta või kanalit kasutatakse. Minu järeldus on, et see on osutunud väga kasulikuks," märkis ta samas.

Vasakrohelised, kes on muide vastu Islandi ühinemisele Euroopa Liiduga, on praegu Sotsiaaldemokraatide ja Iseseisvuspartei järel suuruselt kolmas jõud parlamendis, nende käes on 12 kohta 63-st. 2009. aastal saadi valimistel 21.7% häältest. 1. veebruaril sai täis kolmas aasta sotsiaaldemokraatide juhitavas valitsuses.

Viimaste küsitluste kohaselt toetavad Euroopa Liiduga alustatud ühinemiskõneluste jätkamist veel vaid pooled islandlastest, selge enamus on pöördunud ühinemise enda vastu. Vastavalt sellele on ka vasakpoolsete valijate poolehoid liikumas sotsidelt, kes toetavad ühinemist, järjest rohkem vasakrohelistele, kes on selle vastu.

Norra

Islandi vasakrohelistega analoogset suunda esindav Sotsialistlik Vasakpartei kuulub valitsusse kuuendat aastat, kuid erakonna reiting on juba pikemat aega languses – kui 2001. aastal sai see 12.5% ning 2009. aastal 6.2% häältest, siis viimaste küsitluste kohaselt toetaks seda vaid 3.2% valijatest, mis annaks praeguse 11 asemel parlamendis ühe koha. SVP toetajaid on tõmmanud enda taha ühest küljest sotsiaaldemokraatlik Töölispartei ja teiselt poolt 2007. aastal mitme väiksema vasakpartei ühinemisel moodustunud Punased.

"Me peame tugevdama parteiorganisatsiooni. Meil peab olema pakkuda paremaid koolitusi ja me peame olema avatumad uutele liikmetele. Viimases järjekorras ei tule ka see, et me peame näitama, et SVP tavalisel liikmel on võimalik mõjutada nii erakonda kui ka valitsust," rääkis SVP värske asejuht Inga Marte Thorkildsen plaanidest, mis peaksid erakonna kriisist välja tooma, telekanalile TV2.

Thorkildsen tunnistas, et viimased kuus valitsuses oldud aastat ei ole mõjunud parteiorganisatsioonile hästi. "See ei olnud piisavalt tugev, kui me valitsusse läksime, ning tagantjärele vaadates omab see mõningast tähtsust. Töölisparteil on hoopis teistsugune parteiorganisatsioon ja see mõjutas ka valitsuskoostööd, kulutas parteiorganisatsiooni," selgitas ta, lisades samas, et paljud SVP poliitikud on olnud keskendunud liiga palju sellele, mis toimub parlamendis ja valitsuses, eemaldudes seejuures ülejäänud ühiskonnast.

Mis puudutab Euroopa Liitu, siis toetus ühinemisele on langenud Norras rahva hulgas viimasel ajal rekordmadalale, kuid sellele teemale on pööranud nüüd kõige rohkem tähelepanu mitte SVP ega opositsioon, vaid hoopis Keskerakond, mis kuulub samuti valitsusse.

Ühe hiljutise küsitluse kohaselt usub neli inimest kümnest, et Euroopa Liidul on juba praegu Norras liiga palju mõju – vastupidisel arvamusel oli vaid 17% vastajatest. "Need arvud ütlevad, et laialt on levinud arusaam, mille kohaselt omab EL liiga palju mõju Norras läbi EEA-lepingu [Euroopa Majanduspiirkonna]," selgitas Keskerakonna juht Liv Signe Navarsete, kelle poolt juhitava erakonna valijate hulgas on eurovastaste osakaal kõige suurem, ajalehele Nationen, mis selle küsitluse tellis.

"See suur jah-enamus parlamendis käib täiesti teist jalga sellest, mida arvab rahvas," lisas Navarsete. "Samal ajal kasutavad nad kõiki võimalusi, et siduda Norra veel tihedamalt Euroopa Liiduga. See on areng, mille suhtes tuleks esitada rohkem küsimusi."

Rootsi

Rootsi Vasakpartei on sarnaselt oma Norra aatekaaslastele juba pikemat aega valimistel järjest langenud (kui 1998. aastal sai see 12.0% häältest, siis 2010. aastal 5.6%), kuid paistab olevat nüüd mõõnast üle saamas. Nädal tagasi kinnitati Vasakpartei uueks peasekretäriks Aron Etzler, kes on tuntud väljendi "antifašistlik natsionalism" autorina, kuuludes ka vastava suuna pooldajate hulka.

"Ma olen väga rõõmus selle üle, et erakonna juhatus valis mind. See on suur au. Ma üritan vastata nendele suurtele ootustele, mis on pandud mulle ja kogu uuele tegevjuhtkonnale," kommenteeris seda Etzler ise. "Vasakpartei on nüüd selline erakond, mis kasvab. Meil on tugev inimeste sissevool – jaanuaris tuli ligi tuhat uut liiget. Nüüd on kõigil, kes Vaskparteisse tulevad, võimalus praktiliselt ja poliitiliselt kaasa lüüa."

"Me oleme organisatsiooni läbipaistvust kõvasti suurendanud, alates sellest kui 2010. aasta valimistel kaotasime. Me teame paljugi sellest, mis toimib ja mis mitte. Ei ole puudu ka lahendustest, aga me peame need asjad, mida me otsustame, praktikas tööle panema," märkis Etzler.

"Me oleme parlamendis tugevaim erakond feminismi koha pealt. Meil on juhtkonnas enamuses naised ja enamik meie kõneisikutest priotiteetsetes poliitikavaldkondades on naised," rääkis ta samas. "Aga me peame parandama feministlikku tegevust ja me peame parandama oma naiste esindatust kõigil erakonna tasanditel."

Teise olulise punktina tõi Etzler välja usaldusväärsuse kasvatamise: "Ma tahan, et inimesed saaksid Vasakpartei peale kindlad olla. Meie peame olema need, kes teavad seda, millest nad räägivad. See protsess võib võtta veidi kauem aega, aga sellest on rohkem kasu pikemas perspektiivis."

Soome

Üheks nädala teemaks oli kaitseväereform, mis kujutab endast sisuliselt valitsuse ulatuslikku kärpekava. Põlissoomlased eesotsas Jussi Niinistöga on seda kõvasti kritiseerinud, sest näevad selles Soome kaitsevõime olulist nõrgestamist, kuid praegu valitsusse kuuluva Vasakliidu esindajatel on asjast teistsugune arusaam.

"Kaitseväereformi kava on teinud asjatundjad relvajõududest. Ümberkorraldused on vajalikud Soome kaitsevõime kindlustamiseks," kuulutas Vasakliidu fraktsiooni asejuht Silvia Modig. "Tundub, et kaitseväereformist rääkides viibivad põlissoomlased endiselt Talvesõjas. Õnneks elame me rahuajal. Me peame tänama veterane ja eelmiseid sugupõlvi selle eest, et ei ole sama olukorraga silmitsi praegu. Sõja ajast saadik on julgeolekukeskkond aga muutunud. Minu arust on parimaks relvajõududes ümberkorralduste tegijaks just relvajõud ise. Loodan relvajõudude asjatundlikkusele nendes küsimustes."

"Kaitseväereformil on kaks keskset küsimust: julgeolek ja tööhõive. Tööhõive ja töötajate jaoks on olukord tõeliselt kurb. Personali vähendamine on alati masendav uudis," lisas ta samas. "Laialisaadetavate väeosade asupaikadele on nähtud ette toetusrahad struktuurseteks muutusteks ja tugevad abimeetmed. Pelgalt raha eraldamisest ei piisa, vaid tuleb pöörata tähelepanu ka ümberõppele ja hingeabi olulisusele. Tõenäoliselt ette tulevad erialavahetused ei ole pärast aastakümneid kestnud tööd kerged. Nende inimeste ja piirkondade eest tuleb hoolitseda."

Taani

Kaks teemat, mis võivad puudutada otseselt ka Eesti kodanikke.

Parlamendis esindatud erakonnad kiitsid sel nädalal konsensuslikult heaks muudatuse, mille kohaselt saab vanematele määrata edaspidi lapse ühise hooldusõiguse vaid siis, kui nad suudavad jõuda kokkuleppele selle jagamises.

"Täna on nii, et vanematele saab määrata ühise hooldusõiguse isegi juhul, kui nad ei tee koostööd. See võib sageli viia selleni, et laps peab elama igapäevaselt paljude konfliktide keskel ja olema omamoodi sillaks vanemate vahel. See ei ole õige, ning selle muudame me nüüd ära," selgitas Annette Vilhelmsen, kes oli Sotsialistliku Rahvapartei poolt seaduse muutmise teemal peetud läbirääkimiste teostajaks.

Punarohelised tulid välja algatusega koostada riiklik strateegia tegelemiseks välismaalastest kodututega, et selgitada välja miks nende arv Taani tänavatel kasvab ja kuidas selle probleemiga tegeleda – nii ennetavalt kui ka piisava hädaabi osutamist silmas pidades.

"On ebaselge, kui palju välismaalastest kodutuid meil tegelikult Kopenhaagenis praegu on, aga meie hinnangul on neid umbkaudu 150-200," ütles riigi pealinnas sotsiaalküsimustega tegelev abilinnapea Mikkel Warming. "Omavalitsus ei või välismaalastest kodutuid aidata ja seetõttu olen ma väga tänulik nendele vabatahtlikele heategevusorganisatsioonidele, mis on võtnud enda kanda suure ülesande nendel külmadel kuudel. Olles seda öelnud, rõhutan ma, et välismaalastest tööotsijate ja välismaalastest kodutute arvu kasv on probleem, mida ei eraorganisatsioonid ega Kopenhaageni omavalitsus suuda üksi lahendada."

Punarohelised on algatanud nüüd laiema arutelu ning pakkunud välja, et see strateegia võiks hõlmata näiteks nõustamiskeskust Taani tööd otsima tulnud välismaalastele ning "transiitruume", mis saaksid osutada välismaalastest kodututele hädaabi (ööbimisvõimalust, süüa, vanni ja sooja) ning aidata neil pöörduda tagasi oma päritoluriiki.
Allikas: http://infopartisan.blogspot.com/
____________________
Lugege ka sellest miks Islandist enam ei räägita: SIIT

ACTA protest Tallinnas ja Tartus lapäeval 11. veebruaril

2012-02-11T10:52:00.000+02:00

postitas mauri seemned-ja-foolium-kaasa osak. 12:39 10. veebruar, 2012

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Protest ACTA vastu laupäeval, 11. Veebruar kell 13.00

Tallinnas Islandi Väljakul.
https://www.facebook.com/events/314029425310 101/

Tartus Raekoja plats
http://www.facebook.com/events/2935494440389 17/

Hetkel lubanud tulla juba üle 4000 inimese.

11 Veebruar, 13.00 algusega. Anna sõbralegi teada."
Allikas: http://minut.ee/

MATTI ILVES: SÜÜRIA "KONFLIKT"

2012-02-10T10:56:00.005+02:00

Kuulates meie uudistesaateid ja lugedes ajalehti jääb mulje, et Süüria valitsusväed tapavad rahulikke demonstrante lausa sadade viisi selles konfliktis. Keegi ei räägi meile seda, et seal on tegemist hästi relvastatud mässulistege, keda tuntakse Vaba Süüria Armee (FSA) nime all ja praegu käib seal tegelikult sõda mässuliste vastu.
Viimastel nädalatel on FSA korraldanud mitmeid rünnakuid ja korrespondentide teatel oli üks viimaseid operatsioone lausa kõrgetasemel.
FSA juhtimine toimub välismaalt, opositsionääre ühendava Süüria Riikliku Nõukogu (SNC) poolt ja relvastus tuleb ka ilmselt sealt. Nii, et välismaine sekkumine on ilmselge ja see sunnib veelkord ütlema, et tänases maailmas ei austata riikide suveräänsust, sellised arengud on ohtlikud ja sealhulgas ka Eestile. See on ka ÜRO põhikirja ja rahvusvaheliste lepingute vstane tegevus. Kummalisel kombel aitab ÜRO ise enda põhikirja rikkuda, Liibüa ja ka Süüria puhul kui nimetada ainult viimaseid "kodusõdu".

Rahvusveheline õigus ütleb otseselt, et riigid on suveräänsed ja teoreetiliselt võrdsed; riike ei saa käskida ega keelata.

Tänapäeval meile tulev infomatsioon ei erine kuigi palju infost, mida meile jagati NSVL-u päevil. Kuid tõe teadasaamiseks on meil nüüd palju paremad võimalused ja ERR-u pingutused tuua meile vaid meie liitlastele sobivat infot ei kanna vilja.

Foto: Süüria mässulised

MART HELME: Vajame julgust, julgust ja veelkord julgust

2012-02-10T10:43:00.000+02:00

Saada sõbrale
Unustagem 20. sajand, hakakem elama 21. sajandis
suursaadik

Umbes kümme aastat tagasi, varsti pärast Manhattani kaksiktornide katastroofi, oli mul ühel üritusel jutuajamine paari vana Euroopa riigi tollal Eestis resideeruva suursaadikuga, kes üsna entusiastlikult solidariseerusid USA-ga ning toetasid mõtet NATO missioonist Afganistani, kukutamaks seal võimul olev Taliban ning hävitamaks sel moel rahvusvaheliselt tegutsevate islamiterroristide turvaala. Minu poolt väljendatud arvamust, et tegelikult on kõik nimetatud sündmused ning kavandatavad ettevõtmised pigem pinnavirvendus, mille all olevaks põhihoovuseks on külma sõja järel maailmas toiminud rahvusvahelise korra muutumine, nad ei toetanud. Nagu ka minu poolt välja öeldud mõtet, et terrorismivastane sõda seab lääneriikides paratamatult löögi alla demokraatia ja kodanikuõigused sel kujul, nagu me neid külma sõja ajast tunneme.
Praegu, dekaad hiljem, on meil teatud ajaline perspektiiv, et hinnata, kas minu poolt toona väljendatud seisukohtades on tõetera või mitte.
Kuigi kümme aastat pole teab mis pikk aeg, on seda siiski piisavalt palju, et erinevate sündmuste üksikasjad seguneksid, hägustuksid ja ununeksid. Sestap pole enamikul inimestest praegu ilmselt enam ka meeles, kuidas Eesti osalus Iraagi ja Afganistani sõdades otsustati sisuliselt vaid paari kõrgema ametniku ja poliitiku osalusel; samuti ei mäleta enamik inimesi ilmselt kuigi hästi ka seda tantsu, mis käis Iraagi massihävitusrelvade otsimise ümber, saamaks casus belli`t. Usutavasti oleks tollaste ajalehtede ja internetiportaalide arhiivide läbipuistamist vaja sellekski, et meenutada, kui optimistlikult lubati meile turvalisemat ja terrorismivabamat maailma Iraagi ja Afganistani vabastamise järel sealsetest koletisvalitsejatest. Mis loomulikult pidi päädima lääneliku demokraatia võidukäiguga nimetatud riikides.
Taas julgesin ma juba tookord selles kahelda. Ajalehes Lääne Elu ilmunud artiklis „Talibani draakonihambad“ ennustasin ma hoopis, et NATO (loe: USA) sõjamasinale konventsionaalses võitluses alla jäävad islamistid lähevad põranda alla ning jätkavad võitlust, kuni on lääneriikide poliitilise tahte sõda jätkata ammendanud, ning tulevad siis ühel või teisel moel võimu juurde tagasi.
Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus, kuid ometigi näeme hetkel, et kümnendi tagused kõrgendatud ootused (loe: lubadused) pole täitunud. Saddam Hussein on küll kukutatud, kuid ka Iraak on ameeriklaste poolt maha jäetud, triivib vältimatusse kodusõtta ja langeb uue välise sekkumiseta regionaalseks suurvõimuks kujuneva Iraani mõju alla.
Ka Afganistanis pole lääneliku demokraatia ega isegi lääne vasallvalitsuse võidukäigust juttugi. Hoopis vastupidi: maailma võimsaim sõjamasin NATO on sealse sõja juba ammu kaotanud, Taliban aga võitnud. NATO-l tervikuna, USA-l aga eraldi võetuna pole lihtsalt enam poliitilist tahet, avalikkuse toetust ja ka majanduslikke võimalusi, et seda lõppematut sõda jätkata. Afganistanist saab riigina samasugune must auk, nagu Aafrikas on Somaalia. Terrorismi, kuritegevuse, narkokaubanduse, hõimusõdade ja emigratsiooni mülgas, millest kõik, kellel võimalik, püüavad eemale hoida.
Siinkohal ei taha ma oma kunagistele ennustustele viidates siiski mitte niivõrd omaenda saba kergitada ja moraliseerida, kuivõrd mustvalgel osundada, et kõige selle juures oleme me tektooniliste protsesside tunnistajateks. Ning see tektoonika lömastab järjekindlalt seda rahvusvahelist süsteemi, millele pandi alus Teise maailmasõja ajal Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidel ning mis põhimõtteliselt kristalliseerus 1950. aastate alguseks. Kahepooluselise maailma tingimustes võis see süsteem püsida suhteliselt stabiilsena, sest kõigile ideoloogilistele vastasseisudele vaatamata olid mõlema osapoole huvides kindlalt fikseeritud rahvusvahelise õiguse normid, toimivad rahvusvahelised organisatsioonid, jõukeskusi kriisireguleerimiseks omavahel ühendavad punased liinid ning alaliselt funktsioneerivad diplomaatiliste läbirääkimiste formaadid.
1990. aastate algul näis mõneks ajaks, nagu võiks kahepooluseline maailm asenduda ühepooluselisega, keskusega Washingtonis. Õige pea selgus aga, et USA mitte üksnes ei taha, vaid ka ei suuda kehtestada globaalset Pax Americana`t. Loomulikult ei suutnud (kuigi mõned oleks ehk isegi tahtnud) kehtestada oma ülemvõimu maailmas ka teised jõukeskused, eelkõige muidugi Venemaa, Hiina ja Euroopa Liit. Esimene tuli selles olukorras välja nn. lähivälismaa doktriiniga, mis fokuseerus oma huvide kindlustamisele vaid endise NSV Liidu alal, teine keskendus majandusele ja sedakaudu oma mõju tõstmisele globaalselt, kolmas aga laienemisele Ida- ja Kesk-Euroopasse. Needki olid tektoonilsed liikumised, mis lõi Teise maailmasõja ajal ja järel kujunenud süsteemi sügavad mõrad.
Selles olukorras kerkiski algul Venemaal (tollase välisministri, hilisema peaministri Jevgeni Primakovi sõnastatuna), seejärel aga mujalgi toetust leidnud ideena esile mõte multipolaarsest maailmast.
Iseenesest tundub idee loogilisena. Rahvusvahelised suhted on niigi oma põhiolemuselt anarhilised, kui kusagil tekivad aga vaakumid, võivad nende täitumised kujuneda veriseks ja konfliktiderohkeks. Praegu maailma ees seisva põhiprobleemina ongi aga küsimus selles, et vana süsteemi aina kiireneva lagunemise tunnistajatena näemegi paljudes piirkondades just nimelt vaakumite tekkimist ja nende iseeneseslikku täitumist või täitmise katseid.
Ukraina oranž revolutsioon ja sellele järgnenu pole tegelikult mitte midagi muud kui Nõukogude Liidust jäänud vaakumi täitumise agooniad, mis küllaltki suure tõenäosusega teatud aja jooksul lõpevad praegu meile Ukraina Vabariigina tuntud riigi lagunemisega, nii nagu on juba praktikas toimunud NSV Liidu aegse Gruusia NSV lagunemine.
Ka see, mida nimetatakse Araabia kevadeks, on geopoliitilise vaakumi täitumine. Sisuliselt on ju tegemist külma sõja aegsete jäänukrežiimide langemisega. Ent on taas ekslik, kui kujutame sealseid sündmusi endale ette mingite läänelike mallide järgi. Mitte mingil juhul ei ole Lähis-Idas tegemist demokraatlike revolutsioonidega. Tegemist on vana korra likvideerimisega, olgu selle põhjused lihtsa araablase jaoks missugused tahes, kristalliseerumine, uute, vähegi püsivate valitsuste ja jõuvahekordade tekkimine võtab aga tõenäoliselt aastaid. Ning seda eelkõige selle pärast, et mitte ükski kaugem jõukeskus - ei Euroopa Liit, ei USA, ei Venemaa ega Hiina - ole otsesest sekkumisest sealsete vaakumite täitmisse eluliselt huvitatud. Araabia ja Lähis-Ida hülgamine suurriikide poolt oleks ilmselt päris täielik, kui piirkonnas ei hõõguks kroonilise põletikukoldena Palestiina-Iisraeli konflikt ja silmapiiri ei tumestaks Iraani tuumaprogramm.
Ent jätkem siinkohal sealsete sündmuste nüansid. Aarabia kevad on meile lihtsalt heaks näiteks sellest, kui suurel määral on maailm, milles me inertsist arvame ennast elavat, tegelikult muutumas. Ehk siis, Araabia kevad demonstreerib meile, kui väikeseks on jäänud Euroopast väljapoole jäävates piirkondades Euroopa Liidu mõju ja kui progresseeruvalt tõmbuvad Ameerika Ühendriigid oma varasemas ajaloos domineerivalt praktiseeritud isolatsionismi. On selge, et kõigel sellel saab olema nii otsene kui kaudne mõju ka meile, Eestile.
Veel üsna hiljuti armastasid Euroopa (riikide) juhid toonitada, et Euroopa Liit esindab rahvusvahelistes suhetes nn. pehmeid väärtusi, millede all peeti eelkõige silmas rahvusvahelise õiguse ja inim- ning kodanikuõiguste järgimist diplomaatiliste pingutuste abil. Kõik see oli muidugi võimalik üksnes USA kõva jõu kaitse all. USA praeguseks ametlikultki deklareeritud lahkumine Euroopast tähendab aga, et Euroopa Liit on valiku ees: kas jätkata reaalses maailmas mitte kellelegi korda mineva pehme jõu poliitikale apelleerimist või teha kannapööre ja alustada Euroopaski remilitariseerumist ja tõeliselt iseseisva, mitte üksnes missioonivõimeka sõjalise jõu väljaarendamist.
Meile on see valik kriitilise tähtsusega. Samuti nagu seegi, et meis Berliinist, Pariisist ja Londonist, aga ka Varssavist, Stockholmist ja Helsingist vaadatuna nähakse osa Euroopa ühisest kaitsevõimest, kasvõi eelhoiatussüsteemina, mitte kaitstamatut halli tsooni või vahetusraha suhetes Venemaaga. Sest mida iganes keegi soovmõtlemise tasandil ka ei räägiks, Venemaa jääb ka Euroopa Liidu partnerina omaette jõukeskuseks, potentsiaalseks impeeriumiks, mis oma lähinaabruses halle tsoone ei aktsepteeri.
Mis puutub Venemaal hiljuti aset leidnud meeleavaldustesse, siis võib siin tõepoolest tõmmata paralleeli Araabia kevadega. Aga üksnes selles mõttes, et Moskvas ei protesteeri inimesed mitte niivõrd selle nimel, et kehtestada Venemaal läänelik liberaalne demokraatia, vaid selle vastu, et valitsev režiim on üle mõistuse korrumpeerunud, ametnike omavoli ületanud kodanike taluvuse piiri ja omal ajal populaarsed juhid petnud rahva lootusi. Mitte mingil juhul ei kujuta tänaval demonstreeriv venelane endale aga ette, et nende - ükskõik kellest koosnev - valitsus hakkab tantsima Brüsseli, Washingtoni või Pekingi pilli järele.
Peame seda meeles pidama. Samuti nagu sedagi, et oleme geopoliitilise murdealana osalised suurte rahvusvaheliste laamade liikumises ning võimalik, et ka kokkupõrgetes. Me ei saa siin klammerduda ajale jalgu jäänud maailmapildi külge ja uskuda, nagu lahendaks meie kuulumine külma sõja ajal loodud organisatsioonidesse meie julgeolekumured ka 21. sajandil.
Vajame praegu oma olukorra hindamiseks kainet pilku, oma murede lahendamiseks suurt loovust ja enda maksma panemiseks - julgust, julgust ja veel kord julgust.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

USA Kongress kiitis heaks droonide lennutamise riigi õhuruumis

2012-02-10T10:37:00.000+02:00

postitas doc kaks-ühe-hinnaga osak. 0:56 9. veebruar, 2012

Privaatsuse austajad USA-s on järjekordselt mures - Kongress võttis vastu seadusealgatuse, mis muudab lihtsamaks valitsusel lennutada droone riigi õhuruumis kodanike jälgimiseks. Seadus nõuab lisaks ka seda, et sealne lennundusamet käivitaks reguleerivad ettekirjutused ärieesmärkidel kasutatavatele droonidele aastaks 2015. EFF ja teised kodanikuorganisatsioonid on asja üle muret tundmas - politseiriigi saabumist ei taheta kindlasti käed rüpes vastu võtta.
Allikas: http://minut.ee/

Henn Põlluaas: Kelle huvisid teenib kodakondsusnõuete lahjendamine?

2012-02-10T10:33:00.000+02:00

Foto: Ilmar Saabas

Kas Eesti on järjekordselt kapituleerumas idast või läänest tulevale survele kodakondsusseaduse lahjendamiseks ja vene tüdruku juhtumit kasutati lihtsalt ettekäändena ära?
Hiljuti tekitas laineid suuremate skandaalide varju jäänud juhtum, mille põhjustas kodakondsuse ära võtmise vene neiult, kes sai sünnijärgse Eesti kodakondsuse 1996. aastal. Nimelt avastati, et tema isa oli saanud kodakondsuse alles pärast lapse sündi ja neiu polegi sünnijärgne kodanik. Põhiseaduse järgi saab laps kodakondsuse, kui vähemalt üks vanem on Eesti kodanik.
Järgnes avalduste tulv, milles kõrged riigitegelased justkui ühest suust kuulutasid vajadust lihtsustada ja muuta kodakondsusseadust. President Toomas Hendrik Ilvese sõnul käituvat riik ekslikult antud kodakondsust ära võttes väiklaselt ja ebaõiglaselt. Siseminister Vaher teatas, et algatab seadusemuudatuse, mille kohaselt riigi vea tõttu passi saanud inimesed kodakondsusest ilma ei jää.
Õiguskantsler Indrek Teder leidis, et selline kodakondsuse ära võtmine rikub õiguspärase ootuse põhimõtet ja tegi riigikogule ettepaneku teha kodakondsusseadusesse vastavad muudatused. Vastuseks lubas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, et seadust muudetaksegi võimalikult kiiresti.
Passita jäi tegelikult Vene kodanik
Nii sotsid kui Keskerakond andsid jaanuari keskel sisse vastava seaduseelnõu. Keskerakonna eelnõu on veelgi laiem – selles püütakse hiilida mööda ka põhiseaduse sätetest ja lihtsustada kodakondsuse andmist Eestis sündinutele ning vabastada üle 65-aastased taotlejad eesti keele eksamist (eks ilmselt enda elektoraadi suurendamiseks).
Surve ja süüdistuste alla sattunud Politsei- ja Piirivalveamet otsustas, et peatab valel alusel välja antud passide tühistamise kuni poliitikud selles asjas selgesõnalise otsuse teevad. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna kodakondsustalituse juhataja Koidu Mesilase sõnul jäi kõnealusele neiule ajutise, aastase passi saamise võimalus.
Ootamatult suurekspaisunud lugu kulmineerus aga äärmiselt piinliku asjaolu ilmsikstulekuga, mis oleks pidanud selge olema ammu enne, kui raskekahurvägi tule avas ja president, õiguskantsler, siseminister ning teised kõrged riigitegelased valel alusel passi saanute kaitsel ambrasuurile viskusid. Nimelt selgus, et passita jäänud teismelisel on ka Vene Föderatsiooni kodakondsus.
„Seega on ta pärast dokumendi kehtetuks tunnistamist Eesti riigis viibiv Vene kodanik, lihtsalt öeldes välismaalane,“ teatas Politsei- ja piirivalveamet ning tühistas tema Eesti passi. Siseministeeriumist öeldi, et kuigi riik eksis passi väljastades, ei saa talle isegi erandkorras kodakondsust anda, sest topeltkodakondsus on Eestis keelatud.
Kolinaga ämbrisse
Skandaal vaibus visinal ämbrisseastumisega, kuid masinavärk on käima lükatud. Opositsiooni eelnõud ootavad Riigikogus järge ja siseministeerium valmistab ette kolmandat. Pole kahtlustki, et seaduseparandus, mille kohaselt tekib õigus Eesti kodakondsusele isikutel, kellele see on antud ametnike ehk „riigi“ eksimuse tõttu, võetakse vastu. Väga võimalik, et Põhiseaduse muutmise läbi antakse kodakondsus ka kõigile siin sündinud lastele - sellest on Keskerakond ja õiguskantsler varemgi juttu teinud.
Kodakondsusseaduse muutmine ja „eksituste“ legaliseerimine avab omamoodi Pandora laeka. Selmet vähendada kahetsusväärsete eksituste tekkimist, avatakse täiesti uus, korruptiivne ja tagantjärgi kontrollimatu kanal Eesti kodakondsusega äritsemiseks. Kõigele lisaks tehakse võimalikud altkäemaksu eest kodakondsust andvad ametnikud seaduse ees õigeks ja puutumatuks, sest seadus võimaldab neil enda kriminaalseid tegusid põhjendada „riigi eksimusega“. Säärase jokk-skeemi loomine ületab küünilisuses isegi elamislubade afääri.
Et eksimused on tavalised, näitab fakt, et ainuüksi eelmisel aastal tunnistati kehtetuks 33 Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti. Eksimine on inimlik, kuid kui need seadustatakse, siis võib meid tabada lausa „eksimuste“ laviin. Raske uskuda, et tegemist on naiivsusega ja Toompeal seadusemuudatuse võimalikest tagajärgedest aru ei saada.
Kodakondsusega seotud probleemidering on meil niigi lai. Peale taasiseseisvumist anti Eesti kodakondsust vaba käega, kodakondsust tõendavate andmete tõele vastavust kontrollimata. Neid „eksimusi“ ei ole tühistatud ja alates 2003. aastast kehtiva seadusemuudatuse alusel ei saagi enne 1995. aastat välja antud passe tühistada.
Surve kodakondsusseaduse lahjendamiseks
Lisaks sellele jagasid kodakondsust tollal võimul olnud Laari ja Vähi valitsused, andes seda tuhandete kaupa nn. erandkorras vene sõjaväepensionäridele ja eestivaenulikele interrinde aktivistidele, keda püüti sellisel erakordsel kombel ümber kasvatada. Pronksiöö sündmused tõestasid, et säärane pedagoogika oli juba eos läbikukkumisele määratud. Ometi leidub veel tänagi poliitikuid, kes võrdsustavad kodakondsuse lojaalsusega.
Kõigele lisaks ei teata kui paljudel naturaliseeritud Eesti kodanikel on samaaegselt taskus ka Vene Föderatsiooni pass, nagu kõnealusel neiul ja tõenäoliselt ka tema isal. Kümned tuhanded vene rahvusest Eesti kodanikud kasutavad Vene piiri ületusel kahte passi, osalevad Vene Föderatsiooni hääletustel, osa noortest läbivad isegi Vene Föderatsiooni ajateenistuse. Ajakirjanduses on sellest korduvalt juttu olnud, kuid probleemi ees pigistatakse silmad kinni.
Öeldakse, et poliitikas juhuseid ei ole. See paneb mõtlema, kas ootamatud mõõtmed ja tagajärje saavutanud juhtumi näol ei ole tegemist hoopis üksmeelse ja ettekavatsetud sammuga Põhiseaduse muutmiseks. Teame, kuidas 90-ndatel aastatel Venemaa ja OECD esindaja Van der Stoeli survel meie Euroopa võrdluses niigi pretsedenditult üliliberaalset kodakondsus- ja keeleseadust lahjendati. Kas Eesti on järjekordselt kapituleerumas idast või läänest tulevale survele kodakondsusseaduse lahjendamiseks ja vene tüdruku juhtumit kasutati lihtsalt ettekäändena ära?
Pole oluline, kas kodakondsus tühistatakse seetõttu, et taotleja on valeandmeid esitanud või seetõttu, et isikule, kellel puudub seaduslik alus saada kodakondsus on see eksikombel antud. Oluline on, et mõlemal juhul puudub taotlejal Eesti kodakondsuse saamiseks seaduslik alus ja õigus. Nii nagu ekslikul kombel pangaarvele kantud raha tuleb tagastada, nagu ükski teine ekslik dokument ei kehti, nii tuleb ka ebaseaduslik pass ja kodakondsus tühistada. Rääkida siinjuures väiklusest või õiguspärase ootuse põhimõttest on naeruväärne.

   See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=63891341

13. USA osariiki kaaluvad kulla- ja hõbedastandardi kasutuselevõttu

2012-02-09T10:38:00.000+02:00

: Kirjutas Toomas

Ameerika Ühendriikide 50. osariigist 13 kaaluvad üleminekut kulla- ja hõbedastandardile või vähemalt otsivad alternatiive dollarile, kuna kardetakse peatset Föderaalreservi kollapsit.

13. USA osariigi seadusandjad – s.h. Minnesota, Tennessee, Iowa, South Carolina ja Georgia – ootavad oma osariigi valitsustelt heakskiitu seaduseelnõule, mille kohaselt osariigid laseksid käibele oma alternatiivraha või vähemalt arutaksid seda kui võimalust. Kõigest kolm aastat tagasi oli ainult kolm osariiki tulnud välja säärase ettepanekuga.

„Kui Föderaalreservi süsteemi tabab kauaoodatud kokkuvarisemine, siis sellega kaasnev hüperinflatsioon ja üleüldine kriis tekitaks täieliku kaose osariikide majanduses ja omavahelises suhtluses.“ ütles Põhja-Carolina Vabariiklaste esindaja Glen Bradley valuuta seaduseelnõu tutvustamisel eelmisel aastal.

Erinevalt individuaalsetest kogukondadest, millel on lubatud luua oma maksevahendeid – need peavad ainult olema selgelt eristatavad Ühendriikide dollaridest – keelab aga USA konstitutsioon osariikidel võtta kasutusele oma valuutat. Kulla ja hõbeda puhul on aga väike konks. Nimelt lubab Ühendriikide põhiseadus kasutada kuld- ja hõbemünte võlgade tasumisel.

Riigiõigusele spetsialiseerunud advokaadi Edwin Vieira (mees ise on tuline alternatiivse valuuta pooldaja) jaoks tähendab see säte konstitutsioonis rohelist tuld. „Kuna kulla hind on järjepidevalt astmeliselt tõusnud, samas kui dollari väärtus aina langeb, on see idee muutunud seadusandjate seas vägagi ahvatlevaks,“ märgib Edwin.

Utah’st sai esimene USA osariik, mis võttis kasutusele alternatiivse maksevahendi, kui kuberner Gary Herbert jõustas seaduse eelmise aasta märtsis, mis tunnistab kuld- ja hõbemünte kui vastuvõteavat makseviisi. Tingimusel, et mündid on vermitud U.S Mint poolt. „Utah kodanik võib hüpoteetiliselt – kui teine osapool on nõus – müüa oma auto kümne ühe-untsise kuldmündi (s.o. ligikaudu 17 000 dollarit) eest või näiteks iseseisev tööline võib leppida tööandjaga oma tasu kuld- või hõbemüntides,“ ütles Rich Danker Ameerikalike Põhimõtete Projekti (ingl.k. the American Principles Project) direktor. Tegemist on konservatiivsete põhimõtetega poliitilise rühmitusega.

Siiani on aga probleemiks fakt, et kasutada võib ainult Ameerikas toodetud kuld- ja hõbemünte. Lõuna- Carolina Vabariiklaste esindaja Mike Pitts tuli välja ideega, mille kohaselt ei ole vahet, kus on toodetud kuld- või hõbemündid – neid arvestataks kraadi ja kaalu järgi. Ettepanek osutus populaarseks. Esimesena järgis Mike’i eeskuju Washington’i osariigi Vabariiklastest esindajad selle aasta jaanuaris ja nüüd kaaluvad ettepanekut juba Minnesota, Iowa, Georgia, Idaho ja Indiana osariikide seadusandjad.

Siiski on enam kui loogiline, et inimesed ei hakka Ühendriikides ringi jalutama kuldmündid taskus. Lisaks on müntide hinna arvutamine – eriti kui need on pärit erinevadest maailmaosadest ja on erineva suurusega ning kujuga – vägagi keerukas. Tõenäoliselt luuakse eraldi hoiustamise võimalused ja elektroonilised kontod, et muuta tehingud kiiremaks ja mugavamaks. Seda kõike kui esialgsed seadused läbi lastakse.

Utah’i Kulla ja Hõbeda Hoiuruum (ingl.k. Gold & Silver Depository) arendab juba praegu välja süsteemi, milles kliendid saaksid kasutada debeetkaarte, mis oleksid vahetult seotud nende kullahoiusega. Seega, kui kliendid kasutavad oma „kulla-hõbeda-debeetkaarti“ tarvete ostmiseks, nihutatakse Kulla ja Hõbeda Hoiuruumis kuld vastavalt hetkelisele kullahinnale teisele riiulile või vahetatakse muu maksevahendi vastu (nt. Dollar või Euro).

Kõigidest algatusest, mis praegu ametiasutustes ringlevad, on kõige suurem šanss saada heakskiidu Vabariiklaste poolt kontrollitud osariikides nagu Lõuna- Carolina, Georgia, Idaho ja Indiana. Kui kõigest üks või kaks osariiki võtas kasutusele alternatiivse valuuta, oleks sellel nö. domino efekt. „Usun, et me saame mõnele sellel istungjärgul heakskiidu ja see näitaks, et see on nö. „põhivoolu“ teema ning populaarne. Samuti oleks see ajendiks teistele riski-kartlikele osariikidele samuti käituda.“ lisas Rich Danker.

Otse loomulikult on ka algatuse vastaseid. Vanderbilt’i ülikooli majanduse- ja rahandusteaduse professor David Parsley arvades on tegemist kohutava ideega ja see tuleks peatada juba eoses. „ 50. Fed’i (vabamotl.- vihjab Föderaalrevserile) teke alandaks USA Dollari hinda ja potentsiaalselt muudab riigi maksejõuetuks. Ühendriikide ühtne valuuta toimib ju hästi! Ma ei kujuta ette, miks peaks tahtma keegi hävitada midagi nii edukat – kui nad just ei taha hävitada tervet riiki.“ sõnas Parsley.

Allikas:

http://money.cnn.com/2012/02/03/pf/states_currencies/index.htm?iid=GM
Allikas: http://www.vabamotleja.info/

Eesti valmistub pagulaste tulvaks

2012-02-09T10:32:00.004+02:00

Eesti 35% immigrantidele saabub täiendust!

Kuna eeldatavasti kasvab lähiajal Eestisse tulevate varjupaigataotlejate arv, teeb riik selleks ka ettevalmistusi.

«Pinged kolmandates riikides on jätkuvalt teravad ja need riigid, kes on enamasti varjupaigataotlejate sihtriigiks, näiteks Soome ja Rootsi, on karmistanud oma migratsioonipoliitikat, mistõttu peame olema valmis selleks, et lähiaastatel võib kasvada Eestis varjupaika taotlevate inimeste arv,» rääkis politsei- ja piirivalveameti staatuse määratlemise büroo peaekspert Ellen Lebedeva.
Mida rohkem saabub Eestisse varjupaigataotlejaid, seda rohkem on aga vaja ka raha nende ülalpidamiseks ning inimesi nende taotluste menetlemiseks. «Koormus nii politsei-ja piirivalveameti rahvusvahelise kaitse talitusel kui ka sotsiaalministeeriumi haldusalas oleval varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusel on olnud väga suur,» tõdes Lebedeva.
Taotlejate arvu kasvu tõttu tuli mullu rahvusvahelise kaitse talitusse üks töötaja juurde palgata.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Triin Raagi sõnul on Ida-Virumaal asuva Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse eelarve eelmise aastaga võrreldes oluliselt kasvanud.
Kui tänavu on Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse eelarve 232 162 eurot, siis mullu oli see summa pea poole väiksem ehk 125 715 eurot. «Nii suure eelarve kasvu põhjuseks on just Eestist varjupaika taotlevate isikute arvu tõus viimastel aastatel,» tunnistas Raag.
Kuigi varjupaigataotlejate arv on oluliselt kasvanud, ei ole vastuvõtukeskuse täitumus Raagi kinnitusel veel kriitilist piiri ületanud. «Selleks, et toime tulla olukorras, kui varjupaigataotlejate arv ületab vastuvõtukeskuse mahutavuse, on koostöös osapooltega ette valmistatud tegevuskava, kus on läbi mõeldud erinevad stsenaariumid ning kavandatud ka lahendused,» selgitas ametnik.
See tähendab, et on mõeldud läbi, kuidas selles olukorras korraldada inimeste transporti, majutust, esmatarbekaupadega varustamist, toitlustamist, tervishoiuteenuste kättesaadavust, vajadusel leida tõlke ja anda psühhosotsiaalset abi.
Politsei- ja piirivalveameti peaeksperdi Ellen Lebedeva sõnul menetleb Eesti varjupaigataotlusi lähtudes siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadusaktidest. «Varjupaigamenetlus ei ole siin teiste riikidega võrreldes ei kergem ega lihtsam, tegemist on väga mahuka menetlusega, mille käigus teostatakse põhjalik analüüs taotluse põhjendatuse kohta, uuritakse taotleja tausta ja teda ohustavaid asjaolusid,» selgitas Lebedeva.
Rahvusvahelise kaitse saaja saab Eestis tähtajalise elamisloa - pagulase staatusega kolmeks aastaks ning täiendava kaitsega üheks aastaks. Sellega kaasneb õigus reisida ka teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse tingimusel, et tema eemalviibimine ei ületa 90 päeva kuue kuu jooksul. Lebedeva lisas, et kui Eestis varjupaiga saanud isik soovib teise riiki elama asuda, peab ta selleks taotlema vastavat õigust konkreetses riigis.
Mullu kasvas kogu Euroopas põgenike arv. Aga kui mujal Euroopas oli see kasv 17 protsenti, siis Eestis varjupaigataotlejate arv kahekordistus. Kui 2010. aastal esitati 33 rahvusvahelise kaitse saamise taotlust, siis 2011.aastal 67 taotlust. «Sündmused Põhja-Aafrikas on põhjustanud varjupaigataotlejate arvu tõusu üle maailma ning ka Eesti on kogenud märgatavat ajutist kasvu, kuid Eesti on pigem valitud transiitriigiks, et jõuda siit edasi soovitud Euroopa riiki,» selgitas Lebedeva.
Ametniku sõnul suhtuvad varjupaigataotlejad Eestisse ilmselt kui mugavasse transiitriiki, kus võib taotleda varjupaika ning hiljem positiivse otsuse korral teistesse riikidesse edasi liikuda. «Meil on hea ühendus Soome ja Rootsiga, kuhu peamiselt tahetakse lõpuks jõuda. Lisaks on Eestis võrdlemisi head vastuvõtutingimused ning varjupaigataotlejaid koheldakse vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele õigusnormidele,» selgitas ta.
Statistika kohaselt on keskmine Eestist varjupaigataotleja 18- kuni 34-aastane mees. Naissoost ja alaealisi varjupaigataotlejaid on Eestis jätkuvalt vähe.
Postimees.ee 06.02.2012

Nii et rabagem aga tööd teha väljasurevad eestlased, et immigrantidel saaks siin hea põli olema. Igat kärnast murjamit tuleb pilpal hoida (muidugi vastavalt rahvusvahelistele seadustele, mille on kehtestanud rahvusvahelised mehed ja meie rahvusvahelised mehed heaks kiitnud). Kas pole see suurim nauding, kui vaadata oma rahva hääbumist ja samal ajal toetada immigrante? Sitta sest ühest väikerahvast...

Tulge aga, meie vähest tööd ära võtma ja üht viimast ehtsat valget Euroopa põlist maalapikest likvideerima. Oleme õnnelikud nagu meie valitsejad. Kõik läheb paremaks. Ka neegrist võib eestlane saada!

AGA KAS KEEGI KÜSIB RAHAVA ARVAMUST, ET KAS ME TAHAME SENISELE 35% (MIS ON NIIGI ÜKS EUROOPA SUURIMAID!) IMMIGRANTIDELE LISA, NEID ÜLAL PIDADA JA OMA RAHVA HÄVITADA? KÜSIGE POLIITIKUD SEDA OMA RAHVALT, KUI JULGETE! AGA TE EI JULGE, SEST TE EI TEENI MITTE OMA A`RAHVAST JA TEMA HUVE, VAID KEDAGI TEIST!

PS! Loodetavasti keegi ei võta EL-i ja Eesti statistikat puhta kullana! Tavaliselt võltsitakse immigratsiooni andmeid, et kohalikku rahvast rahustada. Kuid lõpuks kui immigrante on riiki sisse tassitud piisavalt, avaldatakse ka statistika. Kuid selleks ajaks on rahval hilja reageerida ja rahvusvahelised mehed on taas võitnud. Siis läheb juba libedalt. Immigrante (ehk harimatuid, kriminaale, loodreid - sigitatakse arengumaades massiliselt!) tuleb aina juurde, lõpuks moodustavad nad rahvastikust poole, siis võtavad peagi kogu riigi üle ja kehtestavad oma seadused. Põlisrahval pole siis loota mingile sallivusele või demokraatiale - sind lihtsalt hävitatakse, nagu need immigrant-rändtirtsud on mujalgi riike ja rahvaid hävitanud.

Meie poliitikud hämavad Eesti immigrantide piirmääraga, et sellest rohkem immigrante sisse ei lasta. SEE ON VALE! Rahvusvaheliste seaduste järgi tuleb Eestil kõik varjupaigataotlejad vastu võtta, ja võimaldada kogu pere liitumist siin, kui nad vaid räägivad, et neid ähvardab kodus vägivald või tapmine. Ütleb näiteks, et on homo vms. ja ongi kõik.

RASSISM JA KSENOFOOBIA EESTIS
"56% inimestest usub, et Eestis on ruumi paljudele keeltele ja kultuuridele. Selle väitega ei nõustu keskmiselt 18% inimestest. Eestlased ja venelased siin suuremat ei erine, kuid ilmneb tendents, et vanemad nõustuvad sellega rohkem kui noored. Teistest rühmadest eristuvad kuni 25aastased vene noored, kellest 36% leiab, et Eestis ei ole ruumi erinevatele kultuuridele. Ka väitega nõustujate osa on kuni 25aastaste vene noorte hulgas väikseim." - kui see statistika on tõene, siis...palju õnne meile!

Eesti. Arve ja fakte 2011 Sisseränne Venemaalt ja SRÜ riikidest Eestisse on aasta-aastalt kasvamas! Back to the USSR!

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

________________

2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit. Palju neid Eestisse jõuab, 100 000?

M.I.