RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 22. jaanuar 2013

MATTI ILVES: MEILT VÕETAKSE ÄRA RAHVUSLIK AJALUGU

Iga enesest lugupidavas riigis tuleb kirjutada ajalugu, kus ajaloolisi fakte arvestades tõlgendatakse neid riigi ja rahva seisukohtadast lähtudes. Siiani meie ajaloolased üldiselt nii ka käitusid. Mul oli neile vaid mõned etteheited, sest ajaloofakte ei ole alati arvestatud ja need on lükatud kergekäeliselt tagasi kui mitteudusväärsed. Toon näite meie sõdalaste relvastusest, "Liivimaa vanem riimkroonika" kirjeldab eestlaste relvastust muistse vabadusvõitluse ühes esimeses lahingus: "Eestlased ohtrasti kuulsust jahtima tulid omalt maalt siia. Nad kandsid kilpe ja odasid, palju rõngassärke ja mõnd kiivrit oli näha helkimas läbi tolmu."
Olen lugenud ajalooõpikut (ilmunud taasiseseivuse ajal), kus väideti, et eestlased ei kandnud lahingus rõngassärke kuna need olevat rasked ja sama raamat väidab - kiivreid eestlased ei kasutanud. Üldse tundub, et ajaloolased arvavad, et me oleme praegu vähearvuksas rahvas, siis peab meie ajalugu olema ka "väike ja vilets".

Nüüd on aga jõutud täiesti uuele tasemele ja on hüljatud rahvusliku ajaloo kontseptsioon. Esimesed ohumärgid ilmusid siis, kui hakati rääkima algatusest kirjutada Euroopa Liidule ühisajalugu ja rahvusriikide ajalugu ei tuleks üldse enam uurida. Seega kujuneksid meie ajalooõpikud üsna sarnaseks nõukogude aegsetega, kus liiduvabariikidele (nüüd osariikidele) ei pühendatud peaaegu üldse tähelepanu.

Äsja ilmus "Eesti ajaloo" sarja teine köide, mille on kirjutanud 11 ajaloolast ja koostanud Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Koguteos on kõige tähtsam kokkuvõte aastatel 1200–1550 Eestis toimunust.
Toon vaid paar näidet reeturajaloolaste E Liidule meelepärasest raamatust:

1.Loobutud on terminist "Muistne vabadusvõitlus" mis on siiani olnud eestlaste identiteedi nurgakivi  ja seda vaadeldakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.
2.Huvitav on ka see, kuidas "Eesti ajalugu II" kirjeldab Jüriöö ülestõusu. Eestlaste ajaloo ja rahvustunde jaoks nii tähtsast sündmusest on kiiresti üle libisetud, 450-leheküljelises teoses on Jüriöö ülestõusu kohta napilt üle ühe lehekülje.
Autorid kaalusid isegi pealkirjast "Eesti ajalugu" loobumist ja  selle asendamist "Liivimaa ajalooga" ja parem oleks kui nad seda teinuksid, sest siis oleks kõigile selge millise raamatuga tegemist on.
Samuti on selles vähem rahvuslikku vahetegemist, vähem räägitakse eri rahvustest, vaid pigem erinevatest õiguskordadest. On üldiselt teada, et meilt rahvusliku ajaloo äravõtmine tähendab ka rahvalt tuleviku ära võtmist.

Lõpuks toon selle üllitise autorid, et eestlased need ilmselt juudaseekleid saanud ja tellimustööd täitnud reeturid hästi meeles peaksid: Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Autorid Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk.
__________________

Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.
Valet me tunneme, tõesti kõik teame...

Hando Runnel

Fotol eurokoššerharidusega Marek Tamm

8 kommentaari:

Anonüümne 22. jaanuar 2013, kell 15:33  

Väljavõte raamatust: Me peame hävitama ameerika ühendriigid.

...meie ülim eesmärk on kiskuda ameeriklased nende ajaloo juurest. Näidata,et nende esiisad olid hoolimatud ja ükskõiksed...veelgi enam peame asendama ajaloolised faktid, meile sobivatega.
..Ühendriikide kodanikke tuleb uskuma panna,et põhiseaduse ja oma ajaloo minetamine on kõige õigem tegu!

Miks ma seda raamatut rõhutan? Tegu on ameerika põrandaaluste marksisteide teosega, milles kirjeldatakse sisuliselt ühendriikide hävitamist. Kuid,miks peaks meile eestlastele korda minema ühendriigid? Aga võib olla just sellepärast,et sama skeemi kasutati ja kasutatakse veel tänagi mujal, nõrgestamaks ühiskonda kuni allakäiku pole enam võimalik peatada.
Lisaks on ühendriikide kodanikel veel siiani õigus omada relvi ja olla relvastatud. Õigus mida meie riigis ei ole ning pole ainsaski teises nõukogude liidu vabariigis. Kas see ei pane inimesi mõtlema,et sisuliselt meil pole end millegagi kaitsta, peale kaigaste ja kivide.

Matti Ilves 22. jaanuar 2013, kell 16:02  

Tänan asjaliku kommentaari eest. Paistab, et meil minnakse sama teed kui USA marksistid proovisid käija.

Anonüümne 22. jaanuar 2013, kell 17:13  

See kõik on ju väga tore, mis sa siin kirjutad, aga küsimus pole mitte selles, et meie ajalugu oleks rahvusromantika. Venelastel on ju ka oma rahvusromantika, aga kuna nende riigi ajalugu on parajalt pikk ja kuna praegune riik on neil NSVL järglane mingil moel, siis nende rahvusromantika hõlmab mingil moel 2. Maailmasõda ja kaugemasse ajajärku nende intelligents paraku enam ei küüni, sest NSVL hävitas suuremalt osalt selle.
Pole siin mõtet neid inimesi ka mingil moel reeturiteks nimetada, kes Bornhöhe "Tasujat" päris reaalselt ei võta ja ajaloost reaalselt kirjutasid. Muuseas, see, millest kirjutasid need ajaloolased ei ole ka mitte midagi uut. Juba eelmise sajandi 30. keskel avastasid tolleaegsed Eesti ajaloolased selle, et Eestlaste muistne Vabadusvõitlus, ei kandnud sellisel moel ikkagi riiklikku pitserit, sest Eesti jagunes vanal ajal siiski maakondadeks, kes võisid ka ise olla omal moel vaenujalal. Eestlastel puudus selline ühtsus, mis oleks aidanud neid vaenlase vastu ühiselt minna. Lembitu suutis seda enam-vähem tekitada, kuid saarlased ja harjulased ei läinud temaga kaasa ning pärast Madisepäeva lahingut tegi Lembitu vend Õnnepwe sakslastega rahu ja oli nõus isegi nende vasalliks hakkama. See siis sedamoodi.
Ja muuseas, seda joont võis leida ka kirjanduses. Isegi kui tolleaegsete ajaloolaste töid (näit. Martna) on liiga vähe järel, siis kirjandus haaras sellest uuest joonest kinni. Vaata ja loe Karl August Hindrey romaani "Urmas ja Merike" või August Mälgu "Läänemere isandaid". Mõlemad kirjanikud tegid tollaste ajaloolastega üsna kõvasti koostööd, et romaanid näeksid üsna loomutruud ka välja. Hilisemast ajast tasuks kindlasti lugeda Lennu-taadu "Hõbevalget", kuigi ega sealgi tea täpselt, kus on piir romantismil ja fantaasial ja kus karmil realismil.
Nii, et kui aus olla, siis ei heidaks ma ajaloolastele seda ette, et nad tolleaegseid sündmusi niimoodi kirjeldasid. Romantika on tore asi, aga reaalne keskaja ajalugu ei ole just romantikalembene. Pealegi olid meie esivanemad üsna karmid mehed. Ega siis meid ilmaasjata ei hüütud siinse piirkonna viikingiteks. Pealegi peaks ma Eesti rahvusliku ärkamise aega, Jakobsoni ja Koidula aega, palju tugevamaks rahvusliku identiteedi loojaks, kui seda oli Ristisõda Eestis.

Lugupidamisega
Tarmo Hints
Harrastusajaloolane

Matti Ilves 22. jaanuar 2013, kell 17:45  

Rahvusromantilist ajalugu ei soovi ka mina, vaid faktidele põhinevat meie riigi ja rahva huvidele vastavat ajalugu. Kas siis tõesti wabariigi ajal ja ka nüüd valitses ajalooteaduses rahvusromantika? Kaugel sellest, meid tehti vähemalt tänapäeval veel viletsemateks kui olime! Ja kirjandus ei ole praegu siiski arutluse teema.
Antud ajalooteos on esimene pääsuke meid ootavas uues euroajaloos.

Enn Kaljo 22. jaanuar 2013, kell 21:35  

Mina käsitleks rohkem ajalugu, mis kõneleb ajast enne 13. sajandit, millest meil pole suht midagi kirjutatud, kui mitte Edgar Valter Saks, Dr Richard Indreko ja mõned teise välja arvata...tegelikult on meie kohta kroonikud kirja pannud asju juba muinas-Kreeka ja Rooma aegadest ja seda ajaloo perioodi ilmestavad ka sellest ajast pärit muinasleiud, kuldmündid, msi on leitud Saaremaal ja Vilsandiltki ja mida senimaani ei ole enam käsitletud, sest N.Liidu ajal viidi kogu kullalaar, msi avastati, ilusasti MOskvasse ja mujale ja keegi siinsetest ei ole sellest iitsatanudki. Kogula lennuväljalt avastati peidik viikingite varandusega Stalini ajal ja sellest olen isegi ühe ajaleheloo teinud inimesega, kes sellest ka veidi teadis. Lisaks tasuks käsitleda meie ajalugu, kus meie rahva eri hõimud elasid Visla idakaldalt kuni Soome lahe põhjakaldani välja...on teada eestlaste sõjakäikudest roomlaste vastu Pannonias 3-l sajandi, on teada, kuidas 4-l sajandil rüüstas ja vallutas meie alasid kuulus ida-gootide kunigas Hermanaric ja meie alade üldnimetuseks sai tollal Reid-Ghotaland. Rootsi kuningate raamatud kirjeldavad kuidas 30 aasta vältel valitsesid saarlased-kuralsed ja liivlased Ida-Rootsi alasid ja võitlesid hiljem läänekalda rootslaste ja taanlastega. Palju muud huvitavat on meie ajaloos kirjas, milleks nämmutada selle hilisema ajaloo ümber nii palju...kangelaslik ja uhke ajalugu on meil veel lahti kirjutamata ja avastamata, teised rahvad on selel meie jaoks hõbekandikuil valmis kirjutanud, aga meie nõukogude aegse ajaloopärandiga teadlased on olnud kinni oma LÄti Hendriku aegsest "kirjutatud ajaloo alguses"...
Wrangelli Chronnic von Esthland algab oma jutustamist 3st sajandist juba...He aon teada, et kroonik Wrangell on eesti soost vasallide järglane.

Matti Ilves 22. jaanuar 2013, kell 22:23  

Enn, olen nõus, et meie vanem ajalugu oli uhke ja kangelaslik, lugege või siit:
http://www.hot.ee/zzirk/eestlast.htm

Anonüümne 6. veebruar 2013, kell 12:02  

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A5%D0%B0%D1%80%D0%B0%D0%BB%D1%8C%D0%B4_%D0%A1%D1%83%D1%80%D0%BE%D0%B2%D1%8B%D0%B9
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%93%D0%B0%D1%80%D0%B4%D0%B0%D1%80%D0%B8%D0%BA%D0%B8
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1%82%D0%B0%D1%80%D0%B0%D1%8F_%D0%9B%D0%B0%D0%B4%D0%BE%D0%B3%D0%B0
Onega on Äänisjärvi.
Volga on Valge.
Ilmjärv on Ilmen ozero Holmgardt-Nowgorod-Nogard'is.
Gardarike on ühine tsuudide-eestlaste-vendide-slaavlaste-röörikute-gotlandlaste-viikingite druzhiinad ka Kiievi Russ ja Byzantia Keisri teenistuses.

Anonüümne 9. veebruar 2013, kell 21:59  

Kui me iseendid ei usu, siis võiks usaldusväärseks pidada Seppo Zetterbergi "Eesti ajalugu" Kirjutatud sõltumatu ajaloovaatleja poolt.



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP