RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 25. mai 2015

Lastekaitsja: 35 000 surma on vaesuse hind Eestis


KÄRT MERE: «Meil räägitakse, et Eestis on väike iive. Meil võib viis tuhat last aastas sündida. Kui nad lõpuks siit minema lähevad või ennast surnuks joovad, mis sellest kasu on. Me peame aitama neil kasvada, kes meil olemas on.» (

KALLE LAANE: «Mida tegid viikingid, kui jõudsid sõjaretkelt koju? Nendel oli esimene asi –mitte varandus ära jagada, aga otsustada see, kuhu peredesse lähevad mahalöödud viikingite lapsed.»


Kujutage ette, et Rapla maakond on inimtühi või tervel Saaremaal ei ole ühtki hinge. Mõlemas elab umbes 35 000 inimest. Nii palju on täies elujõus noori taasiseseisvunud Eestis surnud vaesuse ja raske elu tagajärjel, väidab lastekaitsespetsialist.
Eesti meedia kajastas reedel, 9. septembril Tervise Arengu Instituudi (TAI) uurimust, mis kinnitas, et majanduspõhjustel tühja kõhtu kannatavate laste arv on kasvanud – 2006. aasta uuringu järgi oli neid 11,1%, 2010. aastal 15,7%.
Esmaspäeval saatis TAI avalike suhete nõunik laiali pressiteate, milles teatas, et uudis nälgivatest koolilastest on liialdatud.
Ametnikud kardavad vaesusest rääkida
"Asi on hullem veel. Ja kõige hullem selle juures on see, et need, kes peaksid tahtma teada, kui hull see on, pole piisavalt aktiivsed," ütleb lastekaitsespetsialist Kärt Mere ja viitab otseselt valitsusele. "Riik ei taha teada ja teadlikult jätab mulje, et kõik on väga hästi. See näitab ainult tohutut rumalust. Eesti on nagu väike tubli puudel, kes liputab saba ja hüppab aina kõrgemale, mida kõrgemale maiust tõsta."
Mere on EAPNi (European Anti Poverty Network) Eesti juhatuse liige, EAPN võitleb vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Mere sõnul on Eestis hulk inimesi, kes teavad või peaksid teadma täpselt probleemseid perekondi – õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad, pangad. Probleem on selles, et neilt ei küsita ja ise nad ei räägi. "Meil on pered, kes saavad toimetulekutoetust ja kui neis peredes on lapsed, saab neid peresid küsitleda. Järgmine seltskond on inimesed, kes on laenu- ja liisinguorjuses. Klassijuhataja on see inimene, kes teab täpselt, missugused lapsed tema klassis käivad." Mere on kindel, et suudame andmed koguda ja pildi selgeks teha, kui palju on neid lapsi, kes lähevad tühja kõhuga magama; kui palju on neid, kes ei saa minna ühtegi huviringi, ja neid, kes jäänud ilma vanemliku hoolitsuseta. "Tundub praegu, et valmisolekut ega soovi teada, missugune olukord tegelikult Eesti laste hulgas valitseb, ei ole."
SOS Lasteküla Eesti Ühingu peretugevdamise programmi juht Kalle Laane räägib veel ühest probleemist, miks lood raskustes lastest edasi ei jõua. "Õpetaja ja sotsiaaltöötaja tavaliselt ei räägi. Väga paljud teised kutsetöötajad, kes asjadest teavad, ei räägi, sest paljud kardavad oma töökohta kaotada. Ma tean, et Eesti sotsiaaltöötajad on enamasti nii ära hirmutatud, et panevad selle rahumeeli kõrvale. See on fenomen, mida peaks uurima. Kui see jääbki niiviisi, siis me ei saa kunagi teada, kuidas asjad tegelikult on."
Ka õiguskantsleri büroo on pööranud tähelepanu, et inimestel on kohustus teavitada hädasolevast lapsest. On rõhutatud, et see ei pea olema veendunud teadmine, piisab sellest, kui on kahtlus. "Nõrk koht on see, et inimesed teatavad, aga mis edasi saab?" kahtlustab Mere, et ametnikel jääb töö tegemata. Sama meelt on Laane. "Kui paljud teatavad, ja mis siis juhtub – selle üle pole kontrolli," ütleb Laane ja juhib tähelepanu, et lastekaitseseaduses on punkt: iga täiskasvanud inimene on kohustatud teatama omavalitsusele lapsest, kes on raskes seisus.
Mere teab, et ka toetusmahte on jõudsalt kärbitud. "Väga paljud sotsiaaltöötajad teevad oma tööd südamega, aga kui pole raha ega võimalusi, siis nad üle oma varju hüpata ei saa. Toetuste maht on ette antud. Ta peab otsustama, kellele saab toetust anda ja kellele mitte. Ja küsimus võib olla ühes euros või pihutäies sentides, mis lahterdab inimese: sinule anname ja sinule me ei saa anda. Mere meelest ei nõuaks palju raha, et igale lapsele ühe tasuta huviringi tagada.
Arengukava ja töö-pakkumine pole võluvits
Laane ütleb, et ametnikud räägivad arengukavadest, mis imeväel mured kaotavad. "Meil on rahvastiku tervise arengukava, vägivalla ennetamise arengukava, kuritegevuse ennetamise arengukava, laste- ja perede arengukava. Osal neist on ka rakenduse kava, mis näitab, kust raha saadakse, kes ja millal teeb. Julgen arvata, et need rakenduskavad on rakendamata ja arengukavad on ilusad, aga nende funktsioon ei ole olla ministeeriumis riiulil."
Mere meenutab, et Eesti on lubanud 10 aastaga viia vaesusest välja 49 500 inimest. Aeg jookseb, aga keegi ei räägi, kuidas see läheb. "See on lubadus, mille riik on välja käinud, aga sellest ei kuule me mitte midagi."
Mere sõnul ei ole tööpakkumine ainus viis vaesusest pääseda. "Poliitikud eelistavad uskuda, et töö on ainus imeline võluvits, mis vaesuse seljatab, aga lastel pole aega oodata. Ka buumi ajal, kui tööd pakuti rohkem, kui inimesed teha jõudsid, ei kadunud vaesus kuhugi. See on suhtumise asi, mis puudutab Ida-Virumaad. Kui meil kasvab jälle üles üks põlvkond lapsi, kes pole oma elus mitte midagi muud näinud, kui majaesist tolmust kõnniteed, kui nad on olnud makaroni-, kartuli- ja leivadieedil ja läinud vahel tühja kõhuga magama. Nad ei käi lasteaias, langevad koolist välja, ei õpi eesti keelt ära, siis me ise toodame praegusel kujul jätkuvat Ida-Virumaad. Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, mismoodi me saame lihtsalt ühe linnatäie lapsi visata üle parda ja sildistada, et nad ongi niisugused ja me lepime sellega, et neist kasvavad samasugused inimesed, nagu nende vanemad, kes laias laastus on Eesti vabariigile vastuvõetamatud."
35 000 surma
Laane sõnul on Narvas toimetulekutoetuste väljamaksmine kasvanud kolme aastaga 430%. "Meil levitatakse läbimõeldult ideoloogiat, et kui kellelegi midagi anda, siis see on nagu teki enda peale tõmbamise põhimõte – keegi jääb siis paljaks. Kui hakata abistama neid, kes elavad kehvemini, siis keegi jääb millestki ilma. Aga kui ei taheta anda ennetustöösse raha, siis pärast ehitatakse vanglaid juurde, mis on kaugelt kallim," ütleb Laane. 1000kohaline Viru vangla läks maksma 1,2 miljardit krooni. 350 õpilasele ja 120 lasteaialapsele ehitatud Viimsi lasteaed-algkool läks maksma 130 miljonit krooni. "Vaesus loob riski, kus inimesed on rohkem meeleheitel ja hakkavad otsima toimetulemiseks variante, mida korralikud inimesed ei tee."
"35 000 surma," ütleb Mere ootamatult. "Taasiseseisvumisest alates stressi, murede, mõnuainete tarbimise peale on kokku loetud 35 000 kaotatud inimest ja seda mitte vanadussurmade läbi, need on inimesed oma parimas elueas. See on see hind, mis me oleme pidanud maksma."
OECD uuris mullu Eesti toetus- ja abistamissüsteeme ja jõudis järeldusele, et ligi 50% toetusest läheb jõukamatele inimestele. "See on tänu sellele, et meil antakse kulbiga kõigile ühtemoodi, selle asemel, et muuta toetused vajaduspõhiseks." Mere võrdleb riiki perekonnaga – kui peres on laps haige, siis ei ole loogiline, et isa läheb kallile reisile. "Abi suunatakse sinna, kus seda tarvis on, aga riik millegipärast nii ei käitu."
Mere teab, et igal aastal on üha rohkem lapsi sattunud asendushooldusele. "On hästi palju inimesi, kes on nii heitunud, et ei palugi abi. Ja on teine seltskond, kes kardab sanktsioone. Nad on väga hirmunud ega lähe abi otsima, sest arvavad, et elutingimused ja laste toidulaud hinnatakse halvaks ja selle asemel, et toetada hakkamasaamist, on kõige lihtsam viis lapsed peredest eraldada. Selle minu väite peale tõstavad kõik lastekaitsjad häält, et nii me ei tee, aga reaalsus on midagi muud."
Samas on lastekaitsjad tihti dilemma ees. "Võõrasisa kolgib last, kes ei ole tema lihane laps. Lastekaitsetöötaja dilemma on see, et ära viiakse vägivallatseja. Aga seal peres on palju teisi lapsi veel ja see mees on ainus, kes töötab ja toob leiva lauale. Me viime isa minema, aga kogu pere pöördub nüüd lapse vastu. Kui küsida lapse käest, mis edasi saab, siis ta ütleb: ma kasvan iga päevaga suuremaks ja tugevamaks, varsti ma saan talle vastu hakata. Mul on ainult mõni aasta kannatada.
See on Eesti reaalsus ja see on juhus, millest on lastekaitsetöötaja teadlik."
Laane sõnul otsitakse lahendusi lastekaitselistele juhtumitele kaua. "Sellistele juhtumitele lahenduse leidmine võtab väga palju aega. Mulle on lastekaitsjad rääkinud juhtumist, kus üheksa aastat otsitakse lahendust. Selle ajaga jõuavad lapsed suureks kasvada," ütleb Laane, et teistes riikides leitakse lahendusi rutem.
Kas läheb paremaks?
"Mina ei näe, et läheks paremaks," ütleb Mere otse. "Üks õpetaja rääkis mulle, et üks tema klassi laps pihtis: igal õhtul, kui laud on kaetud ja ma hakkan köögis sööma oma õhtust võileiba ja tassi teed jooma, siis mu vanemad lähevad teise tuppa, sest nad ei suuda vaadata, et neile ei jätku. Minu nimel pingutavad," räägib Mere ja ohkab sügavalt.
Mis saab kümne aasta pärast, kui kõik läheb samal viisil edasi? Mere ja Laane ütlevad nagu ühest suust – Eesti jookseb tühjaks.
"Me oleme neist probleemidest rääkinud igal pool, kus vähegi võimalik," ütleb Mere, et neid lihtsalt ei kuulata. Vaesusest rääkides rikuvad nad pildi edukast Eestist.
 

0 kommentaari:



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP