Loodetavasti saavad EKRE juhid aru, et sisulisest reformist Eestis ei saa ilma Süvariiki purustamata juttugi olla, kirjutab nii Nõukogude Liidus kui ka Eesti Vabariigis ebaõiglust ja poliitilisi repressioone kogenud vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Kuna olen Eesti poliitilise elu pulsil terve (taas)iseseisvusaja hoolega silma peal hoidnud, siis ei ole mulle saladuseks, kuidas tegelik elu Eesti Põhiseaduse eessõnas sätestatust üha enam kaugenema hakkas. Oma 17-aastase võimutsemise jooksul on Reformierakonna ekskommunistidest kleptokraatidel õnnestunud luua ringkaitseline Süsteem, mida EKRE juhid raadiosaates ”Räägime asjast” on Süvariigiks nimetanud.
Siinkirjutaja on seda antidemokraatlikku nähtust oma kirjutistes Süsteemiks kutsunud, kuid minu arvates peaksid mõlemad mõisted sisuliselt kattuma. Seetõttu kasutan edaspidi oma arvamusloos mõlemat nimetust, sest “heal lapsel” olevat mitu nime, nagu ütleb vanarahvas.
Üks mu kauaaegne kamraad ja aatekaaslane võrdles 9. juunil Jõhvis toimunud EKRE kongressil kõlanud Mart Helme kõnet kogunisti NLKP XX kongressi Nikita Hrustšovi surnud diktaator Stalinit paljastava ettekandega. Mina, kes ma olen läbi lugenud Viktor Suvorovi paljastusraamatud, seda võrdlust eriti tabavaks ei pea, kuid see selleks. Aga nimetatud EKRE pealiku kõne teksti Uute Uudiste vahendusel läbi lugenuna leian, et see andis mitte ainult pildi Eesti ühiskonna hetkeseisust, vaid tutvustas ka EKRE, kui rahvusliku võimuerakonna plaane tulevikuks.
Ilma Süvariiki ehk Süsteemi purustamata ei ole riigireform läbiviidav
Kuna Mart Helme programmilises kõnes oli juttu riigireformist, siis loodetavasti saadakse aru, et sisulisest reformist ei saa ilma Süvariiki purustamata juttugi olla. Mistõttu nn Eesti Vabariigis karjuvat ebaõiglust ehk poliitilisi repressioone üleelanuna püüan alljärgnevalt esitada oma kogemustele rajanevad arvamused. Siiski soovin EKREle edu oma võetud eesmärkide elluviimisel. Kuigi need minu arvates võivad olla ülejõukäivad, sellest kirjutasin enne uue valitsuse võimulesaamist.
Arvan, et sovetiaegne loosung “Kaadrid otsustavad kõik” peab paradoksaalselt paika ka postkommunistliku Eesti ühiskonnas. Oma võimuloleku ajal suurendas Rotierakond (nagu seda parteid sotsiaalmeedias tabavalt kutsutakse) jõuliselt niigi suurearvulist ametnikkonda, lootes seeläbi suurendada oma pooldajaskonda. Seepärast peaksid ametisse saanud EKRE ministrid esmalt puhastama oma ministeeriumid ja asendama kõrgametnikud EKREle lojaalsete kompetentsete inimestega, kes ei hakka ministrile vastu töötama (nagu juhtunud seni, kui ametisse saanud minister oma ametkonnast üle ei käinud).
Närivad kahtlused netivalimiste suhtes
Süsteemi üles ehitanud Reformierakond planeeris minu arvates oma võimulolekut ja toiduahelat igaveseks sisse seada, või vähemalt ajani, kuni on säilinud võimalus võimulolijatena oma taskuid täita. Seetõttu juurutati ka e-valimised, kuigi ükski maailma riik pole seda teinud, pidades neid ebaturvaliseks.
Sotsiaalmeediast võis lugeda, et viimaste Riigikogu e-valimiste ajal istusidki tuhanded erakonna pooldajad kella kolme ajal öösel oma kodanikukohust täitma, andes loomulikult oma hääle reformaritele. Seda juttu õiglastest valimistest võivad uskuda vaid mõtlemispuudega ajukääbikud, kes pole suutelised aru saama, milleks Eesti nn reformikommunistide, 17 aastat kestnud valitsemise ajal muudetud on.
Mul kahjuks puuduvad kindlad tõendid e-valimiste võltsimise kohta, on vaid kaudsed, mis pärinevad ka oma peres juhtunul. Minu 26-aastane tütar (kel Eestis valitsev ebaõiglus ja lootusetus inimväärselt elu sünnimaal sisse seada – nagu enam kui sajal tuhandel rahvuskaaslaselgi – ära viskas) elab juba kuus aastat Inglismaal. Ta ei ole varem kordagi osalenud Eestis toimuvatel valimistel. Sel aastal viibis ta sünnimaal just Riigikogu valimiste eelhääletuse ajal. Harjumaal Jüris püüdis ta oma häält EKREle anda, vajamata selleks isa “soovitust”, kuna meie lapsed on kodus saanud kindla isamaalise kasvatuse. Kuid, oh häda! Jaoskonnas ei suudetud kuidagi leida tema nime valijate nimekirjast, kuigi abi saamiseks räägiti pikalt kellegagi telefonis. Kahjuks pidi ta järgmisel päeval Inglismaale tagasi sõitma, mistõttu puudus aeg seda imelikku jama klaarida.
Minul on aastate vältel kindlalt välja kujunenud arusaam, et nn Eesti Vabariik on poliitilise eliidi (establishmendi) hästielamise projekt, mille kodanikel on “austav ülesanne” vaid oma rahva probleemide suhtes ignorantset ja arrogantset jultunud poliitladvikut nuumata. Seepärast arvan, et ebaturvalised e-valimised ongi välja mõeldud selleks, et reformierakondlikud “patsidega poisid” tulemusi probleemitult reguleerida saaksid.
Mu tütre ebaõnnestunud katsel esimest korda elus hääletusel osaleda selgus, et on veel vastavalt instrueeritud ametnikud, kes jaoskondade ametnikele telefonitsi nõu annavad, kuidas “kahtlastes” situatsioonides käituda. Pidi ju kuidagi neile selgitama, et Anna Maria Madisson on elektrooniliselt oma hääle, kellele vaja, juba andnud. Ei saanud ju noorele, hea mäluga inimesele seda juttu rääkida, nagu väidetavalt toimiti 80-aastaste memmede-taatidega, nagu sotsiaalmeediast lugeda võis. Asjaosalisele endale seda muidugi ei öeldud. Eeltoodud oletus on loomulikult vaid minu, kui elukogenud inimese loogiline mõttekäik, kes ma Süsteemi toimimise endale aastate elukogemusega olen selgeks teinud. Minu kirjeldatud “vandenõuteooria” paikapidavust on võimalik kontrollida, kui selleks tahtmist on.
Pole ju juhuslik, et äsja infotehnoloogia ministriks saanud Marti Kuusiku vastu algas kohe kartellimeedia meeletu rünnak ja järgnes Süvariigi osaks oleva prokuratuuri kahtlustus perevägivallas. Tarvitses Kuusikul vaid avalikult teatada, et kavatseb elektrooniliste valimiste turvalisuse üksipulki lahti harutada. Hirm kaotada võimalust ka tulevikus Eesti riiki ja selle kodanikke lüpsta käivitas Süsteemi kindlaks koostisosaks oleva kartellimeedia rünnaku. Nii lihtne see ongi – taibata, mis Eesti ühiskonnas toimub!
Igal juhul südamest loodan, et ekrelasest minister Kärt Kingo suudab oma ministriks oleku ajal ka selgeks saada, et e-valimised on ebaturvalised ja ministeeriumi vastava eelnõu ka sügisel suvepuhkuselt naasnud Riigikogule esitada.
Süsteemi purustamine, kui EKRE tähtsaim ülesanne
Opositsioonilise Reformierakonna juht Kaja Kallas on EKREt sildistanud minu arvates tabavalt “purustajaks”. Olen kohe peale rahvuskonservatiivide valitsusse saamist arvanud, et tähtsaimaks rahvuslaste ülesandeks on reformarite-saamameeste aastate jooksul ülesehitatud Süsteemi purustamine. Rahandusminister Martin Helme Objektiivile antud intervjuust sain õnneks kuulda, et seda peavad esmatähtsaks ka EKRE juhid.
Kõige problemaatilisem ministeerium on kindlasti siseminister Mart Helme hallata, sest temale allub ka Kaitsepolitseiamet. Viimane on terve riikluse aja täitnud ka ideoloogilise ehk poliitilise politsei rolli, kes tõsimeelselt end põhiseadusliku korra kaitsjaks peab, kuigi räigelt seda hoopis rikub. Selle üle on puudunud igasugune tsiviilkontroll, lihtsalt seda ei ole suudetud saavutada. Õigemini pole möödunud aastakümnete jooksul seda tahetud ega juletud, sest kapo on kogutud info abil suutnud tervet ühiskonda hirmu all hoida.
Aastat viisteist tagasi kuulsin kuidas valitsuse ministrid pealtkuulamise hirmus oma ametiruumides kirjakeste teel omavahel suhtlesid (!). Pealegi on nimetatud organ seetõttu tundnud end kui riik riigis, sest ükski poliitik (kui välja arvata Edgar Savisaar) pole püüdnudki nõrga intellektuaalse taseme, kuid suurte tehniliste võimalustega kapot “tülitada”. Seetõttu nuhkis meelsuspolitsei EKRE juhtide sõnul saates “Räägime asjast” ka “äärmuslike”, oma tegevuses Eesti Põhiseadusest lähtuvate(!) rahvuskonservatiivide järel. Mida nüüd peab EKRE saatuse irooniana reformima, kui planeeritakse Eesti ühiskond moraalselt puhastada ja kavandatav riigireform ellu viia.
Pole kuskilt meediast saanud lugeda, et keegi oleks kahelnud (kunagise militsionäärina Viru hotellis välismaalaste järel nuhkimist korraldanud) Jüri Pihli kompetentsuses, kes lõi põhiseadust kaitsva organi struktuuri KGBd eeskujuks võttes ja seda ka endiste kagebiitidega mehitades. Sellest olen põhjalikult kirjutanud 1999. aastal ilmunud raamatus “Riigipööraja märkmik”. Demokraatlikes riikides ei teosta sellised julgeolekuasutused uurimistegevust, nagu see toimub “demokraatlikus” Eesti Vabariigis, kus “rahvusradikaalide” järel nuhkimist harrastanud Aleksei Dressen koguni riigireeturiks osutus. Keegi ei ole kavatsenudki Pihli tegevuse suhtes oma kahtlusi avaldada, mis veelkord tunnistab Süsteemi ehk Süvariigi mõjukust.
Mina olen kindlal arvamusel, et ilma süvariikliku meelsuspolitsei reformimiseta ei tasu Eestist kui õigusriigist mitte unistadagi.
EKREs ei ole pidanud pettuma
Ma ei salga, et olles Eesti taasiseseisvumise ajal tollase rahvusliku antikomunistliku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) juhatuse liige, pettusin rängalt selle partei juhtide (Lagle Parek, Tunne Kelam, Jüri Adams jt) tegevuses. Võimule saades unustati täielikult ERSP peamine eesmärk – Eesti desovetiseerimine ja muututi Mart Laari juhitud Isamaa “sülekoeraks”. Pettunutega kaotati enamus oma aatelisest liikmeskonnast, kellest kujunes koguni kolme uue rahvusliku erakonna initsiatiivgrupid.
Masendunult oldi tunnistajaks, kui Eesti jäi desovetiseerumata (“Plats puhtaks!”) mille tulemust helbime siiamaani praeguse ekskommunistide loodud Süvariigi tõttu. Õige mitmed mu omaaegsetest taasiseseisvusaastate võitluskaaslastest, keda liberaalidest haritlased “elus pettunud vanamehenässideks” kutsuvad, on nüüdseks saanud EKRE liikmed.
Olen EKRE tegevust võimule saamise järel väga põhjalikult jälginud. Õnneks seniste väheste valitsusnädalate jooksul toimunu põhjal ei ole põhjust pidada EKREt mingiks jutumeeste pundiks, kes peale valimisi kõik lubatu on unustanud, nagu Eestis on “heaks tavaks” kujunenud.
Usun, et tegu on siiralt Eesti eest seisva organisatsiooniga, mis tõsiselt kavatseb valimistel lubatu ka ellu viia. Mitte põrmugi ei häiri mind selle erakonna juhtide retoorika, kes selgelt räägivad asjadest nii nagu need tegelikult ka on. Silmakirjatsemist, topeltstandardite harrastamist ja valetamist vihkava inimesena toetan siiralt EKRE ettevõtmisi ja saan aru, miks ausust pooldavate rahvuslike konservatiivide otsekohene kõnepruuk liberaalidele vastukarva on. Sellepärast valitsebki liberaalide seas hirm, et EKRE kavatseb ilmselt valimiste eel räägitu ka ellu viia, mis omakorda sünnitab vihkamist, mida enam varjata ei püütagi.
Ma ei kuulu nende hulka, kes usub astroloogide ja igasugu selgeltnägijate poliitilisi ennustusi (kuigi näiteks bulgaarlannast pimeda ennustaja Vanga ennustused on väga tihti täppi läinud). Seetõttu ei juhindu ma ka Igor Mangi ennustusest, kes kuulutab ette, et valitsus sügisel laguneb. Kuid just loogilisele mõtlemisele tuginedes arvan minagi, et EKRE liit liberaalse Keskerakonna ja rahvuslikult leige Isamaaga ei saa olla kestev. Ilmselt lõpeb see peale Riigikogu naasmist suvepuhkuselt eelarvevaidluste ajal. Seega seisavad rahvuslastel veel ees väga töised suvekuud.
Allikas: https://objektiiv.ee/soda-liberalismi-ja-rahvusluse-vahel-jatkub/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar