Euromeelsed poliitikud väidavad, et olevat väga vale võrrelda Nõukogude Liitu EL-iga. Paraku saab sellise võrdluse paikapidavust kohe näha nende endi reageeringutest.
Kõigepealt: Mart Helme võrdles omavahel kahte liitu, üht, milles olime kunagi, ja teist, milles oleme praegu. Helme on elanud mõlemas. Kas tal on õigust selliseks võrdluseks, olgu ta siis poliitik, minister või eraisik?
„Eesti inimesed mäletavad raskusi, mis tuli ületada, et lahkuda liidust, mille liikmed me ei tahtnud kunagi olla. Me olime valmis taluma ka raskusi ja tagasilööke. Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda maksmata. Soovin teile jõudu ja meelekindlust teie ees seisvates väljakutsetes. Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel,“ kirjutas Mart Helme uuele Briti liidrile Boris Johnsonile.
Britid lahkuvad demokraatliku protsessi tulemusel, Helme tunnustab fakti, et britid ei tahtnud olla selles liidus, näeb ette nende ees seisvaid raskusi ja lubab nõuga abiks olla. Mis on selles kuritegelikku?
Demokraatias nii oluline sõnavabadus eeldab, et iga inimene tohib oma mõtted välja öelda. Mart Helme näeb kahes liidus palju ühist, teised ei näe või ei taha näha, ja nii peakski see jääma.
Aga ei rida tegelasi, nagu Urmas Paet, Yana Toom (Kremli-meelne euroföderalist), Erkki Bahovski ja teisedki, on tormanud Mart Helmet hukka mõistma. Mille eest? Tema arvamuse eest?
Ja siin me jõuamegi ju esimese nõukoguliku jooneni – Mart Helme, sa ei tohi nii öelda, Euroopa Liidus ei tohi tema demokraatlikkuses kahelda, sa pead kinni pidama joonest, et NLiit oli paha, EL on hea, ja kui ei pea, siis kihutame su valitsusest minema.
Läheb ju täpselt kokku Martin Helme hinnanguga: “Mõlemas kehtib ainult üks “õige” (selgelt vasakpoolne) ideoloogia ja selle ideoloogia vastaseid peetakse vaenlasteks, keda tuleb represseerida.”
EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets ütles ERR-ile: “Kui mõni Euroopa Liidu ametkond või juht käitub nagu Nõukogude Liidu ametkond, siis lausa peab neid kritiseerima, sest me ei taha ju, et Euroopa Liit kujuneks samasuguseks nähtuseks nagu Nõukogude Liit.”
Poolamets ütleb välja õige mõtte – kui te ei taha võrdlust NLiiduga, siis ärge käituge nagu CCCP. Ta tuletab ka meelde, kuidas NLiit hakkas Balti riike iseseisvusreferendumite ajal kiusama, üritas protsesse takistada, surus peale liidulepinguid – paralleele Brexiti ja tollal toimunu vahel on tohutult.
Teine küsimus seisneb Eesti välispoliitikas, mille osas väidetakse, nagu oleks Mart Helme senise poliitika kahtluse alla pannud.
Demokraatlikus süsteemis pole ei sise- ega välispoliitika betooni valatud, nagu oli see Nõukogude Liidus. Demokraatia puhul on valimistel tagajärg ja valijatelt saadud mandaat lubab poliitikat muuta (mitte et EKRE seda tingimata teeks). Kes ütleb, et sellist õigust pole, on demokraatia vastu.
Euroopas juhtus suur suunamuutus Itaalias, kus migratsioonilembuse asendas -vastasus, ja kardinaalselt muutus kõik ka USA-s, kui vabariiklased tõrjusid välja demokraadid, muutes muuhulgas täielikult ka välispoliitika, vastanduses näiteks Hiina ekspansioonile. Kas neis riikides toimus midagi ebademokraatlikku?
Seega on kriitikutel õigus ainult vaidlustada poliitika muutust, võidelda neile vastuvõetava suuna poolt, kuid pole mingit õigust takistada selle legitiimset muutmist.
Bahovski seadis ERR-is kahtluse alla Eesti lähenemise Ungarile ja Poolale, seda seetõttu, et need olevat Euroopa Liidus oma õigusriigi olukorra pärast kriitika alla langenud. Mõistagi tuleb kriitika vasakliberaalselt leerilt ja on seotud vaid sellega, et need kaks riiki ei taha migrante vastu võtta.
Kui meil on valida föderalistide ja rahvusriikluse pooldajate vahel, peaksime eelistama viimaseid. EL-is on nüüd kaks leeri ja selle liidu sees partnerite vahetamine pole mingil juhul ebademokraatlik, Eesti-vaenulik või kuritegelik. Bahovski, Paeti, Toomi ja teiste nendesuguste seisukoht ei ole mingil juhul priviligeeritult ainuõige, nagu nad nõuavad – kui me räägime Eesti välispoliitikast, siis on nemad vaid üks pool, sama võrdne kui need, kes sooviksid teise leeriga tihedamat koostööd. Pole ju kahtlustki, et näiteks Poolast on meil sõja korral Venemaaga rohkem abi kui Saksamaast.
Bahovski viitas ka Eesti eemaldumisele Soomest, mis on praegu Euroopa Liidu eesistujamaa ning seadnud üheks oma prioriteediks kliimaneutraalsuse saavutamise, millega Eesti pole aga kaasa läinud. Samuti on Eesti ja Soome positsioon väga erinev rändeküsimustes.
Soome kaldus viimaste valimistega ilmselgelt vasakule – miks peaks Eesti seda heaks kiitma? Rändeküsimuses ei saagi EKRE Soomega nõustuda, sest soomlaste pakutud migrandikorje koos inimkaubitsejatega on vastuvõetamatu. Kliimaleppe puhul aga on Eestile pigem oluline oma põlevkivienergeetika säilitamine vähemalt seniks, kuni on olemas alternatiivid ja kõrvaldatud sotsiaalsete pingete oht – miks me peaksime roheutopistidega koos ummisjalu amokki jooksma?
Ka välispoliitiline suund USA poole on iseseisvale riigile täiesti legitiimne siht ja on arusaamatu, miks Bahovski seob seda Lihula mälestusmärgiga. EKRE pole erakonnana sellega otseselt seotud, jutt käib Eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamisest, kes kahjuks võitlesid vales mundris – kui neid asju suurde pilti sisse suruda, siis ei tohi me tõesti enam Eestis midagi ise teha, peame ainult suurte ja vägevate meele järgi olema. Täpselt nagu Nõukogude Liidus.
Kuigi kõik Mart ja Martin Helme euromeelsed kritiseerijad väidavad, et polevat mingit alust ega õigust võrrelda Nõukogude ja Euroopa liitusid, aitavad nad oma keelamiste, hukkamõistmiste, ähvardamiste ja nördimusavaldustega seda just tõestada – ka Nõukogude Liidus järgnes kellegi “valele” ütlusele just selline agressiivne paanika.
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/kas-euroopa-liitu-saab-vorrelda-noukogude-liiduga-eesti-europoliitikud-toestavad-et-saab/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar