Iga euroföderalisti peas on ka selline müts.
Euromeelsed poliitikud väidavad, et olevat väga vale võrrelda
Nõukogude Liitu EL-iga. Paraku saab sellise võrdluse paikapidavust kohe
näha nende endi reageeringutest.
Kõigepealt: Mart Helme võrdles omavahel kahte liitu, üht, milles
olime kunagi, ja teist, milles oleme praegu. Helme on elanud mõlemas.
Kas tal on õigust selliseks võrdluseks, olgu ta siis poliitik, minister
või eraisik?
„Eesti inimesed mäletavad raskusi, mis tuli ületada, et lahkuda
liidust, mille liikmed me ei tahtnud kunagi olla. Me olime valmis taluma
ka raskusi ja tagasilööke. Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda
maksmata. Soovin teile jõudu ja meelekindlust teie ees seisvates
väljakutsetes. Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on
pakkuda oma suveräänsuse taastamisel,“ kirjutas Mart Helme uuele Briti
liidrile Boris Johnsonile.
Britid lahkuvad demokraatliku protsessi tulemusel, Helme tunnustab
fakti, et britid ei tahtnud olla selles liidus, näeb ette nende ees
seisvaid raskusi ja lubab nõuga abiks olla. Mis on selles kuritegelikku?
Demokraatias nii oluline sõnavabadus eeldab, et iga inimene tohib oma
mõtted välja öelda. Mart Helme näeb kahes liidus palju ühist, teised ei
näe või ei taha näha, ja nii peakski see jääma.
Aga ei rida tegelasi, nagu Urmas Paet, Yana Toom (Kremli-meelne
euroföderalist), Erkki Bahovski ja teisedki, on tormanud Mart Helmet
hukka mõistma. Mille eest? Tema arvamuse eest?
Ja siin me jõuamegi ju esimese nõukoguliku jooneni – Mart Helme, sa
ei tohi nii öelda, Euroopa Liidus ei tohi tema demokraatlikkuses
kahelda, sa pead kinni pidama joonest, et NLiit oli paha, EL on hea, ja
kui ei pea, siis kihutame su valitsusest minema.
Läheb ju täpselt kokku Martin Helme hinnanguga: “Mõlemas kehtib
ainult üks “õige” (selgelt vasakpoolne) ideoloogia ja selle ideoloogia
vastaseid peetakse vaenlasteks, keda tuleb represseerida.”
EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets ütles ERR-ile: “Kui mõni Euroopa
Liidu ametkond või juht käitub nagu Nõukogude Liidu ametkond, siis
lausa peab neid kritiseerima, sest me ei taha ju, et Euroopa Liit
kujuneks samasuguseks nähtuseks nagu Nõukogude Liit.”
Poolamets ütleb välja õige mõtte – kui te ei taha võrdlust NLiiduga,
siis ärge käituge nagu CCCP. Ta tuletab ka meelde, kuidas NLiit hakkas
Balti riike iseseisvusreferendumite ajal kiusama, üritas protsesse
takistada, surus peale liidulepinguid – paralleele Brexiti ja tollal
toimunu vahel on tohutult.
Teine küsimus seisneb Eesti välispoliitikas, mille osas väidetakse, nagu oleks Mart Helme senise poliitika kahtluse alla pannud.
Demokraatlikus süsteemis pole ei sise- ega välispoliitika betooni
valatud, nagu oli see Nõukogude Liidus. Demokraatia puhul on valimistel
tagajärg ja valijatelt saadud mandaat lubab poliitikat muuta (mitte et
EKRE seda tingimata teeks). Kes ütleb, et sellist õigust pole, on
demokraatia vastu.
Euroopas juhtus suur suunamuutus Itaalias, kus migratsioonilembuse
asendas -vastasus, ja kardinaalselt muutus kõik ka USA-s, kui
vabariiklased tõrjusid välja demokraadid, muutes muuhulgas täielikult ka
välispoliitika, vastanduses näiteks Hiina ekspansioonile. Kas neis
riikides toimus midagi ebademokraatlikku?
Seega on kriitikutel õigus ainult vaidlustada poliitika muutust,
võidelda neile vastuvõetava suuna poolt, kuid pole mingit õigust
takistada selle legitiimset muutmist.
Bahovski seadis ERR-is kahtluse alla Eesti lähenemise Ungarile ja
Poolale, seda seetõttu, et need olevat Euroopa Liidus oma õigusriigi
olukorra pärast kriitika alla langenud. Mõistagi tuleb kriitika
vasakliberaalselt leerilt ja on seotud vaid sellega, et need kaks riiki
ei taha migrante vastu võtta.
Kui meil on valida föderalistide ja rahvusriikluse pooldajate vahel,
peaksime eelistama viimaseid. EL-is on nüüd kaks leeri ja selle liidu
sees partnerite vahetamine pole mingil juhul ebademokraatlik,
Eesti-vaenulik või kuritegelik. Bahovski, Paeti, Toomi ja teiste
nendesuguste seisukoht ei ole mingil juhul priviligeeritult ainuõige,
nagu nad nõuavad – kui me räägime Eesti välispoliitikast, siis on nemad
vaid üks pool, sama võrdne kui need, kes sooviksid teise leeriga
tihedamat koostööd. Pole ju kahtlustki, et näiteks Poolast on meil sõja
korral Venemaaga rohkem abi kui Saksamaast.
Bahovski viitas ka Eesti eemaldumisele Soomest, mis on praegu Euroopa
Liidu eesistujamaa ning seadnud üheks oma prioriteediks
kliimaneutraalsuse saavutamise, millega Eesti pole aga kaasa läinud.
Samuti on Eesti ja Soome positsioon väga erinev rändeküsimustes.
Soome kaldus viimaste valimistega ilmselgelt vasakule – miks peaks
Eesti seda heaks kiitma? Rändeküsimuses ei saagi EKRE Soomega nõustuda,
sest soomlaste pakutud migrandikorje koos inimkaubitsejatega on
vastuvõetamatu. Kliimaleppe puhul aga on Eestile pigem oluline oma
põlevkivienergeetika säilitamine vähemalt seniks, kuni on olemas
alternatiivid ja kõrvaldatud sotsiaalsete pingete oht – miks me peaksime
roheutopistidega koos ummisjalu amokki jooksma?
Ka välispoliitiline suund USA poole on iseseisvale riigile täiesti
legitiimne siht ja on arusaamatu, miks Bahovski seob seda Lihula
mälestusmärgiga. EKRE pole erakonnana sellega otseselt seotud, jutt käib
Eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamisest, kes kahjuks võitlesid vales
mundris – kui neid asju suurde pilti sisse suruda, siis ei tohi me
tõesti enam Eestis midagi ise teha, peame ainult suurte ja vägevate
meele järgi olema. Täpselt nagu Nõukogude Liidus.
Kuigi kõik Mart ja Martin Helme euromeelsed kritiseerijad väidavad,
et polevat mingit alust ega õigust võrrelda Nõukogude ja Euroopa
liitusid, aitavad nad oma keelamiste, hukkamõistmiste, ähvardamiste ja
nördimusavaldustega seda just tõestada – ka Nõukogude Liidus järgnes
kellegi “valele” ütlusele just selline agressiivne paanika.
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/kas-euroopa-liitu-saab-vorrelda-noukogude-liiduga-eesti-europoliitikud-toestavad-et-saab/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar