Uute Uudiste kaasautor Kristjan Mänd kirjutab väga tõsiselt, karmilt ja otsekoheselt sellest, mis eestlastel tegelikult südamel on.
“Meil põhjendatakse Eesti vajadust olla oma lääne liitlastele kuulekaks ja alandlikuks partneriks sellega, et meil on nende abi rohkem vaja, kui neil meid meil. Kui me ei ole kuulekad ja ei tee, mida nemad tahavad, siis ei pruugi sõja korral ka nemad meile appi tulla.
See on täiesti segane ja skisofreeniline seisukoht. Otsustatagu siis lõpuks ära, kas NATO 5. artikkel, mis kohustab liikmeid sõjalise ohu korral abistama, on tõesti tingimuslik? Kui nii, siis öeldagu see kõige kõrgemal tasemel otse välja ja me saame aru, et vajadusel ei pruugi me mingit abi saada. Sel juhul ei ole ka NATO meile mingi julgeoleku garantii ja me peaksime oma julgeolekut ka muude vahenditega tagama.
Tähtpäevadel teatavad meie riigi- ja relvajõudude juhid alatasa paatoslikult, et Eesti pole enam kunagi üksi, nüüd on meil liitlased, oleme NATO-s, me pole kunagi olnud paremini kaitstud jne. Aga samal ajal teatatakse meile ka seda, et kui me ei aktsepteeri (äärmus)liberaalseid, globalistlikke ja muid sarnaseid nn “väärtusi” ega osale meie oletatavate liitlaste sõjalistes operatsioonides (et mitte ütelda avantüürides), ei pruugi ka nemad meid vajadusel aidata. Keda või mida siis uskuda?
Näiteks praegu on valusalt end meelde tuletanud Eesti kaitseväelaste osalemine prantslaste missioonil Malis Aafrikas. Kas siis Prantsusmaa on praegu ohus? Kas Prantsusmaa on vajanud NATO liitlaste abi seoses artikkel 5. rakendamisega? Ei ole ju nii! See on pigem Prantsusmaa erahuvides toimuv operatsioon, et rahustada tema endist kolooniat. Pole saladus, et kolonisaatorid on igal pool endast maha jätnud pigem segaduse ja laostatud riigi. Eks neil ole ka nüüd süütunnet ja teatavat vastutust. Kuid kindlasti ka samas omaenda egoistlikke huvisid. Olgu mis on, kuid mida Eesti on sinna ära kaotanud?
Meie NATO liitlastele ütleksin ma nii: te jätsite meid NSV Liidu terrori alla ja meie pole teile mingit tänu võlgu, et peaksime nüüd põlvili roomates ja koera kombel käskusid täites teilt kaitset kerjama. Ei! 50 aastat meid alandati ja represseeriti, samal ajal, kui teie oma veidraid liberaalseid nn “väärtusi” juurutasite.
Kui te olete samasugused jätised nagu olid sovietid, st. teil on ühe väikeriigi iseseisvusest ükskõik, tema kaitsmine on teile tingimuslik, siis olgu nii. Me ei pea oma niigi üliväiksest rahvastikust selliste egoistide pärast kaotama ühtki oma inimest ei haavatu ega ammugi surnuna. Pealegi pole kusagil veel sellist ohtu, et 5. artikkel oleks käiku lastud. Nad ei saa isegi oma piiride kaitsmisega hakkama ja siis lähevad kaugetele mandritele (nagu Aafrika) korda lööma? No mingu, mis see meie asi peaks olema?
Väga valusalt peaks meil meeles olema ka inimtsivilisatsiooni hälli Sumeri pärijariigi Iraagi avantüür, mille põhjendused, et Husseinil oli massihävitusrelv, on osutunud teatavasti lausvaleks. Aga mis me saime? Iraagi kristlased, põlisrahvas assüürlased-kaldelased on sisuliselt hävitatud. Ka teised vähemused kannatavad tohutult. Kurdidel pole ikka veel iseseisvust, pead on tõstnud islamiäärmuslased jne. On meie ja teiste kantud rasked kaotused ja tohutud kulutused seda kõike väärt olnud?
Siit võiksime pigem võtta õppust ja leida endas väärikust mitte tõtata nagu viimane peni peremehe iga suvalise avantüüriga ummisjalu kaasa, jättes terve talupojamõistuse sootuks koju. Aga just seda tervet talupojamõistust on meil vaja, et püsima jääda. See suur nn tarkus, mis välisülikoolides meisse süstitakse, tekitab vaid selliseid snoobe nagu Lobjakas, kes oleks justkui võõrsil tarkuse etaloniks muudetud, kes kohalikele pimeduses kobavatele matsidele on tulnud valgust tooma. Ei! Seda me ei vaja! Kaine talupojatarkus on selleks!
Eesti panustagu pigem iseenda kaitsevõime suurendamisse. Oleme selles ka suhtkoht tublid, sest 2% SKP-st pole paljudel meist suurematel riikidelgi õnnestunud rakendada. (Samas muidugi on ka oluline, mida selle 2% tehakse.) Seega on nad pigem meile võlgu. Ka oma rumalate avantüüride tagajärgi likvideerigi nad ennekõike ise – nemad on ju suured ja tugevad, 30 aastat meist enam vabadust, rahu ja õnne nautinutena.
Meie peame tegelema ennekõike rahvusena allesjäämisega. Miks peaksime nii egoistlikud olema? Aga selleks, et mitte järgida liivlaste saatust. Nii lihtne see ongi. Prioriteedid tuleb paika panna ja seda igas valdkonnas! Me ei peaks ka endast suuremaid rahvaid aitama, sest nemad ei ole väljasuremisohus. Isegi 100 miljoni hiinlase surm ei oleks hiinlastele katastroof. Meil on aga iga inimene ja tema tervis lausa kullahinnas. Vähemalt peaks olema.
Samas võiksime kujutleda, et kui Hiinas puhkeb kodusõda ja sealt põgeneb kasvõi 500 miljonit inimest, siis mis saaks meist ja Euroopast, kui me järgiksime tänast sõgepaduhumanistlikku suhtumist põgenikesse? Igal asjal on piirid. Eestis on niigi juba 30% võõrpäritolu rahvastikust, sellega oleme Euroopas esirinnas. Me ei olnud ka agressorid ega kolonistid, et mingit süütunnet peaksime tundma.
Mis meist üldse oleks saanud, kui me Vabadussõja ajal oleksime põgenema pistnud? Oma maa eest tuleb võidelda ja vajadusel ka ohvreid kanda. Seda võtku teadmiseks ka Süüria, Iraagi, Aafrika ja teiste paikade noortest meestest desertöörid-pagulased. Nad ei vääri mingit halastust ja kaastunnet. Pigem põlgust.
Ehk eelnev jutt on veidi teravalt ja radikaalselt väljendatud, kuid ega tänapäeval teisiti ei saagi. Ninnutamise ja nännutamise aeg hakkab otsa saama. Aeg ongi rääkida otse ja vajadusel karmilt. Las solvuvad ja minestavad, sest ega päris reaaalsesse maailma jõudmine ei peagi kergelt tulema. Aga ükskord peavad ka kutselised solvujad-lumehelbekesed võltsvagaduse maskist loobuma ja tunnistama reaalsust, sealhulgas ka karmi reaalsust ja hakkama probleemidest rääkima, neist otse rääkima, olgu teema nii ebamugav kui tahes.”
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kristjan-mand-tahaks-selget-vastust-kas-nato-5-artikkel-on-tingimuslik-voi-mitte/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar