Ungari lennukid Eestimaa taevas. Loodetavasti saame nendele ikka kindlad olla.
Uute Uudiste kaasautor Kristjan Mänd kirjutab väga tõsiselt, karmilt
ja otsekoheselt sellest, mis eestlastel tegelikult südamel on.
“Meil põhjendatakse Eesti vajadust olla oma lääne liitlastele
kuulekaks ja alandlikuks partneriks sellega, et meil on nende abi rohkem
vaja, kui neil meid meil. Kui me ei ole kuulekad ja ei tee, mida nemad
tahavad, siis ei pruugi sõja korral ka nemad meile appi tulla.
See on täiesti segane ja skisofreeniline seisukoht. Otsustatagu siis
lõpuks ära, kas NATO 5. artikkel, mis kohustab liikmeid sõjalise ohu
korral abistama, on tõesti tingimuslik? Kui nii, siis öeldagu see kõige
kõrgemal tasemel otse välja ja me saame aru, et vajadusel ei pruugi me
mingit abi saada. Sel juhul ei ole ka NATO meile mingi julgeoleku
garantii ja me peaksime oma julgeolekut ka muude vahenditega tagama.
Tähtpäevadel teatavad meie riigi- ja relvajõudude juhid alatasa
paatoslikult, et Eesti pole enam kunagi üksi, nüüd on meil liitlased,
oleme NATO-s, me pole kunagi olnud paremini kaitstud jne. Aga samal ajal
teatatakse meile ka seda, et kui me ei aktsepteeri
(äärmus)liberaalseid, globalistlikke ja muid sarnaseid nn “väärtusi” ega
osale meie oletatavate liitlaste sõjalistes operatsioonides (et mitte
ütelda avantüürides), ei pruugi ka nemad meid vajadusel aidata. Keda või
mida siis uskuda?
Näiteks praegu on valusalt end meelde tuletanud Eesti kaitseväelaste
osalemine prantslaste missioonil Malis Aafrikas. Kas siis Prantsusmaa on
praegu ohus? Kas Prantsusmaa on vajanud NATO liitlaste abi seoses
artikkel 5. rakendamisega? Ei ole ju nii! See on pigem Prantsusmaa
erahuvides toimuv operatsioon, et rahustada tema endist kolooniat. Pole
saladus, et kolonisaatorid on igal pool endast maha jätnud pigem
segaduse ja laostatud riigi. Eks neil ole ka nüüd süütunnet ja teatavat
vastutust. Kuid kindlasti ka samas omaenda egoistlikke huvisid. Olgu mis
on, kuid mida Eesti on sinna ära kaotanud?
Meie NATO liitlastele ütleksin ma nii: te jätsite meid NSV Liidu
terrori alla ja meie pole teile mingit tänu võlgu, et peaksime nüüd
põlvili roomates ja koera kombel käskusid täites teilt kaitset kerjama.
Ei! 50 aastat meid alandati ja represseeriti, samal ajal, kui teie oma
veidraid liberaalseid nn “väärtusi” juurutasite.
Kui te olete samasugused jätised nagu olid sovietid, st. teil on ühe
väikeriigi iseseisvusest ükskõik, tema kaitsmine on teile tingimuslik,
siis olgu nii. Me ei pea oma niigi üliväiksest rahvastikust selliste
egoistide pärast kaotama ühtki oma inimest ei haavatu ega ammugi
surnuna. Pealegi pole kusagil veel sellist ohtu, et 5. artikkel oleks
käiku lastud. Nad ei saa isegi oma piiride kaitsmisega hakkama ja siis
lähevad kaugetele mandritele (nagu Aafrika) korda lööma? No mingu, mis
see meie asi peaks olema?
Väga valusalt peaks meil meeles olema ka inimtsivilisatsiooni hälli
Sumeri pärijariigi Iraagi avantüür, mille põhjendused, et Husseinil oli
massihävitusrelv, on osutunud teatavasti lausvaleks. Aga mis me saime?
Iraagi kristlased, põlisrahvas assüürlased-kaldelased on sisuliselt
hävitatud. Ka teised vähemused kannatavad tohutult. Kurdidel pole ikka
veel iseseisvust, pead on tõstnud islamiäärmuslased jne. On meie ja
teiste kantud rasked kaotused ja tohutud kulutused seda kõike väärt
olnud?
Siit võiksime pigem võtta õppust ja leida endas väärikust mitte
tõtata nagu viimane peni peremehe iga suvalise avantüüriga ummisjalu
kaasa, jättes terve talupojamõistuse sootuks koju. Aga just seda tervet
talupojamõistust on meil vaja, et püsima jääda. See suur nn tarkus, mis
välisülikoolides meisse süstitakse, tekitab vaid selliseid snoobe nagu
Lobjakas, kes oleks justkui võõrsil tarkuse etaloniks muudetud, kes
kohalikele pimeduses kobavatele matsidele on tulnud valgust tooma. Ei!
Seda me ei vaja! Kaine talupojatarkus on selleks!
Eesti panustagu pigem iseenda kaitsevõime suurendamisse. Oleme selles
ka suhtkoht tublid, sest 2% SKP-st pole paljudel meist suurematel
riikidelgi õnnestunud rakendada. (Samas muidugi on ka oluline, mida
selle 2% tehakse.) Seega on nad pigem meile võlgu. Ka oma rumalate
avantüüride tagajärgi likvideerigi nad ennekõike ise – nemad on ju
suured ja tugevad, 30 aastat meist enam vabadust, rahu ja õnne
nautinutena.
Meie peame tegelema ennekõike rahvusena allesjäämisega. Miks peaksime
nii egoistlikud olema? Aga selleks, et mitte järgida liivlaste saatust.
Nii lihtne see ongi. Prioriteedid tuleb paika panna ja seda igas
valdkonnas! Me ei peaks ka endast suuremaid rahvaid aitama, sest nemad
ei ole väljasuremisohus. Isegi 100 miljoni hiinlase surm ei oleks
hiinlastele katastroof. Meil on aga iga inimene ja tema tervis lausa
kullahinnas. Vähemalt peaks olema.
Samas võiksime kujutleda, et kui Hiinas puhkeb kodusõda ja sealt
põgeneb kasvõi 500 miljonit inimest, siis mis saaks meist ja Euroopast,
kui me järgiksime tänast sõgepaduhumanistlikku suhtumist põgenikesse?
Igal asjal on piirid. Eestis on niigi juba 30% võõrpäritolu
rahvastikust, sellega oleme Euroopas esirinnas. Me ei olnud ka
agressorid ega kolonistid, et mingit süütunnet peaksime tundma.
Mis meist üldse oleks saanud, kui me Vabadussõja ajal oleksime
põgenema pistnud? Oma maa eest tuleb võidelda ja vajadusel ka ohvreid
kanda. Seda võtku teadmiseks ka Süüria, Iraagi, Aafrika ja teiste
paikade noortest meestest desertöörid-pagulased. Nad ei vääri mingit
halastust ja kaastunnet. Pigem põlgust.
Ehk eelnev jutt on veidi teravalt ja radikaalselt väljendatud, kuid
ega tänapäeval teisiti ei saagi. Ninnutamise ja nännutamise aeg hakkab
otsa saama. Aeg ongi rääkida otse ja vajadusel karmilt. Las solvuvad ja
minestavad, sest ega päris reaaalsesse maailma jõudmine ei peagi kergelt
tulema. Aga ükskord peavad ka kutselised solvujad-lumehelbekesed
võltsvagaduse maskist loobuma ja tunnistama reaalsust, sealhulgas ka
karmi reaalsust ja hakkama probleemidest rääkima, neist otse rääkima,
olgu teema nii ebamugav kui tahes.”
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kristjan-mand-tahaks-selget-vastust-kas-nato-5-artikkel-on-tingimuslik-voi-mitte/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar