Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas kommenteerib saates “Olukorrast riigis” räägitut.
“Kuulasin järjekordset Raadio 2 saadet “Olukorrast riigist”, kus seekord valasid oma viha välja saatejuht Andrus Karnau ja külalisena Evelyn Sepp teenusmajanduse kojast. Kuulama jäin just seetõttu, et Uued Uudised kritiseerisid äsja Karnau kirjatükki Postimehes, kus ta jõuliselt kaitses võõrtööjõu sissetoomist kust tahes maailmas.
Me teame, et Eestis on juba lisaks pikaajalise tööloaga Euroopa Liidu elanikele kümneid tuhandeid ajutise tööloaga inimesi eelkõige endise Nõukogude Liidu alalt. Loomulikult ründas Karnau nüüd avalikõigusliku meediakanali vaba eetrit kasutades Uusi Uudiseid, väites, et teda on otsekohe nimetatud lollpeaks ja ta võiks kaevata väljaande kohtusse.
Mida siis Uued Uudised kirjutasid: „Kui Karnau ei oska enam isegi Ida-Virumaa venestumisest ajaloolist õppust võtta, siis on tegu paduglobalisti või lihtsalt lollpeaga.“ Nagu näeme, on tegu tingimusliku väitega. Karnaul endal jääb nüüd valida, kes ta rohkem tahaks olla – globalist või lollpea? Saatest jäi selgelt mulje, et ta valib paduglobalistiks olemise.
Edasi arutleti pikalt president Kaljulaidi intervjuu üle Foreign Policy´le, millest olen juba kirjutanud. Nende sõnasõda presidendi kaitseks ei muutnud minu suhtumist sellistesse ütlustesse, mis kahtlemata ei kaunista institutsiooni, mida Kersti Kaljulaid esindab.
Ent edasine jutt kaldus siseministeeriumi esitatud kavadele võtta lõpuks kontrolli alla võõrtööjõu massiline sissetoomine, mis suurel määral kahjustab mitte ainult Eesti ettevõtluse mainet, vaid ka otseselt meie riigi majandust. Rääkimata meie kohaliku tööjõu õigustest ja sissetulekuist.
Kuipalju on neid ukrainlasi või usbekke, kes teenivad Eesti keskmist palka, nagu senised seadused nagu ette näeksid? Tegelikult pole ju nemad juriidiliste isikutena meie tööturul, vaid neid esindavad igasugu renditööjõu firmad, millest suur osa võiks määratleda varifirmadena, kes võimaldavad peatöövõtjatel oma tulusid varjata ja tööjõumakse vältida.
Pole siis ime kuulda seda seakisa, mis on lähtunud tööandjate liidust ja selliseid varjatud meetodeid kasutavatelt ettevõtjatelt. On absoluutselt selge, et sellisele tegevusele tuleb panna piir. Eriti šokeeriv oli saates kuulda samuti tööandjaid esindava Sepa seisukohta, et põhiline probleem on liiga väike alalise elamisloa andmise piiratud kvoot, mis teatavasti on circa 0,1 % Eesti praegusest elanikkonnast.
Võib vaid ette kujutada, missugune möll läheks lahti, kui see kvoot oleks kümne- või sajakordne. Milleks siis veel Eesti Vabariik, eesti keel ja eesti kultuur. Mis laulud kõlaksid siis meie laulupeol, kui seda oleks enam võimalik korraldada?!
Miks mind see teema eriti teravalt puudutab, on tõsiasi, et olen püüdnud kahte ajalehte – Õhtulehte ja Postimehesse – saata kirjutise sellest, kui nukker võib olla Eestist kümmekond aastat eemal viibinud kõrgelt haritud ja mitme keele oskusega inimese soov kodumaale tagasi tulla, leidmaks siit elamisväärset sissetulekut.
Rootsi elukaaslase juurde läinud keskealine proua kaotas oma elukaaslase, kes selle aasta algul pärast rasket haigust suri. Juba eelmise aasta lõpul mõistis see proua, et ta tahaks tulla kodumaale tagasi ja leida siit oma haridusele ja oskustele vastavat tööd.
Paraku pärineb see haridus Tallinna Ülikoolist, kuid tema puhul on see siiski täiesti adekvaatne, sest Eestis töötas ta hinnatud personali- ja meediatöökohtadel. President Ilves ju kuulutas kunagi välja kampaania „Talendid koju!“ Ta on vastanud kümnetele tööpakkumistele, samuti andnud ennast üles personaliotsingu portaalidesse, kuid tänase päevani pole ta saanud paremat tööpakkumist kui asuda ühe hotelli hommikulaua koristajaks ja seda miinimumpalgaga.
Kõik muud tööpakkumised on osutunud blufiks ja tööandjad on neid avaldanud vaid selleks, et varjata töötajate palkamist oma sugulaste ja tuttavate seast. Või lihtsalt kahelnud selles, miks ta kõigi võimaluste Rootsist korraga kodumaale tagasi tahaks tulla.
Minu kirjutisi pole muidugi peavoolumeedia avaldanud, sest see läheb teravalt vastuollu neis levitatava müüdiga, et Eestis on haritud tööjõu puudus või et võõrtööjõu sissetoomine on vältimatu. Tänaseks on seis see, et too proua kahtleb tõsiselt plaanis kodumaale naasta ning võib leida tööd Rootsis või kaugemal.
Sellised saated nagu “Olukorrast riigis” ei kirjelda enam ammu tegelikku olukorda selles riigis, vaid töötavad propagandistlikult valitseva sotsiaalliberaalse poliitika ja müütide õigustamiseks. Kui see on ajakirjandusvabadus, siis Eestis enam reaalset ajakirjandusvabadust peavoolumeedias enam pole.”
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-ummelase-meediakommentaar-toojou-voi-toejou-puudus/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar