Äsjane arvamusfestival Paides oli mõneti pöördeline, teatav veelahe
Eesti valitsuse legitimeerimises. Miks? Juba kevadel, isegi enne
valitsuskoalitsiooni lõplikku sündi, aga eelkõige esimestel nädalatel
pärast seda märkasin, kui jõuliselt üritavad teatud jõud ajada tekkinud
liitu sisse vihaseemneid. Võeti kasutusele vihakõne mõiste, mida
valitsuse vastased asusid ise väga energiliselt kasutama, et luua mingi
terava vastasseisu ühelt poolt valitsuse ja seda toetavate jõudude ning
vaenava ühiskondliku õhustiku vahel.
Köeti tuld nii meedia katelde all kui ka leiti võimalusi totaalsete,
kuid ebausaldusväärsete küsitluste abil luua konteksti valitsuse toetuse
katastroofilisele langusele ja Reformierakonna populaarsuse
astronoomilisele tõusule. Tänaseks ületab viimane juba igasuguse
usutavuse piire. Teades, kuidas näiteks Norstat oma ahvatleva vastajate
paneeli abil selliseid tulemusi saavutab, tekib tõsine küsimus, kas
seegi on olnud osa kavandatud riigipöördest – poliittehnoloogiline?
Jüri Ratase
valitsuse ametisse astumise järel käivitusid kohe valitsusvastased
kampaaniad: ühe EKRE ministri ilmselt jõuline kõrvaldamine ametist,
pealegi udujutuna mõjuva süüdistusega, mis läheks peale just
naisvalijatele; presidendi raevukad EKRE vastased sõnavõtud nii kodu-
kui välismaal; laulupeoga valitsusvastaste meeleolude õhutamine ning
vahetult enne valitsuse 100 päeva täitumist siseministri süüdistamine
meie „püha“ laulva revolutsiooni võrdlemises hüsteeriaga ning Jaak Madisoni
saksakeelse lause viimine suvalisse, absurdsesse konteksti. Muide,
viimane kampaania meenutas mulle ühe Venemaa poliitiku ütlust, et eesti
keel kõlab „po-nemetski“. Ehk kui räägid saksa keeles, oledki valmis
fašist.
Õhus oli põhiseadusliku riive elemente, mida võiks määratleda ka
riigipöörde katsena. Olen sellele võimalusele oma publikatsioonides
tähelepanu juhtinud varemgi. Tiit Madissoni väljendus
„süsteem“ sobib praegusel juhul isegi paremini kui „süvariik“, sest
valitsusvastased jõud ei esine sugugi sügaval põranda all, vaid
tegutsevad iga päev avalikkuses ajakirjanduses ja eetris. Süsteem on
olnud täiesti avalik ja nahaalne. Kasutatakse nii avalik-õiguslikke
meediakanaleid kui ka enamikku parteiliselt kaldu olevast
kommertsmeediast. Kaasa löövad kõrged riigiametnikud (näiteks Matti Maasikas)
kuni võimuvertikaali tipuni välja, toimetused avavad oma veerud ja vaba
eetri igasugu lobjakaile ja kiisleritele, nende kohati lausa
ebasündsatele väljenditele tähelepanu pööramata ning sealjuures
ajakirjanduse põhimõtete hülgamisest vähimatki piinlikkust tundmata.
Paide arvamusfestivalil ja vahetult enne seda kukkusid läbi
vahurkooritsate ja raimopoomide spekulatsioonid valitsuse
sisevastuoludest ja salaläbirääkimistest opositsiooniga. Valitsus võttis
rahulikus vormis kokku 100 päeva tulemused, mis väljendusid selleks
seatud eesmärkide rekordiliselt suure täitmisena võrreldes paljude
eelmiste valitsustega. Valitsuse üksmeelne esinemine Paides ning
eelkõige peaminister Ratase tasakaalukad seisukohavõtud, mida on olnud
sunnitud tunnistama isegi valitsuse veriseimad kriitikud, annab selget
tunnistust, et valitsus püsib kindlal vundamendil. Loodame, et sellega
lõppevad ka katsed võimu pööramiseks, sest sellele pole lihtsalt
reaalset eeldust ega õiguslikku ruumi. Kui Ratas lubas jätkata veel 1306
päeva valitsusjuhina, võiks see sundida vastastel oma vaenukäpikud
lõpuks varna riputama. Et mitte ennast lõplikult lolliks teha.
Mart Ummelas
kolumnist
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/mart-ummelas-apardunud-riigipoore/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar