President Kaljulaid on minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse.
Kuulasin president Kaljulaidi kõnet Kadrioru eliidi vastuvõtul. Kohal
oli palju nägupidi ja ka minu ajakirjandusliku töö tõttu tuttavaks
saanud inimesi. Ühtaegu puudus aga kümneid, keda oleksin teleri pildi
kaudu soovinud näha.
Urmas Paeti aga nägin õige mitu korda. Miks? Tänase valitsuse
liikmeid eriti ei märganud, EKREst muidugi mitte kedagi. Sain seejärel
teada, et peaminister ignoreeris põhjendatult seda vastuvõttu. Ega ka
õigupoolest teistest valitsusparteidest kedagi kohal olnud. Võib-olla
olid kaamerameestele antud vastavad juhised “mässajaid” mitte näidata?!
Olen käinud presidendi vastuvõttudel kahel korral T-H. Ilvese ajal,
sest olin tolle presidendi algatatud uudissõnavõistluses aktiivne
osaleja ja “sõnause” väljamõtleja. Olles veel küll peavoolu kanali ERRi
toimetaja.
Kersti Kaljulaidi ajal ma muidugi midagi sellist loota ei oleks
saanud, sest töötasin juhtival kohal temale ja senisele süvariigile
“vaenulikus” Tallinna Televisioonis. See kanal oli ja on mürk
presidendile ja kogu Reformierakonna toiduahelale, sest on olemas
meediakanal, milles sõna on olnud kuni 100% vaba.
Kui kauaks muidugi?
Aga kaua enne Tema enda silmakirjalikku sõnumit pusarinnal.
Vaatasin ja kuulasin nüüd tema sõnavõttu, mis sisaldas Balti apelli
meenutamise kõrval peaaegu mitte midagi 28 aasta tagustest sündmustest,
sest Rahvarinne mõistena on meie Luxembourgi prouale väga võõras nähtus.
Peaks nagu koos sellega kuidagi tunnustama Keskerakonda ja Jüri Ratast.
Seda vajakajäämist korvati Balti keti mainimisega ja kivitüki
kinkimisega Rein Veidemannile. Tema kõnet ma kommenteerida ei tahaks.
Ütlen kunagi nelja silma all. Obama mainimine oli muidugi tipp!
Küll aga pisut käsitleksin presidendi propagandistlikku kihutuskõnet,
mis sisaldas varjamatut sekkumist tänase seadusliku valitsuse tegevusse
ja otsustesse. Vihjed olid läbinähtavad, kuid ilma igasuguste
argumentideta. Isegi pensioni 2. samba reform pälvis peaaegu et
apokalüpslikku hukkamõistu – “Mulle ei meeldi, ma olen vihane, pärast
mind tulgu või veeuputus” – need on minu tõlgendused tema kõne sõnumist.
Eesti riigi lõpp tulevat tema meelest sellest, kui kõrvaldatakse
ebausaldusväärsed ametnikud!? Missugune loogika uperpall! Missugune
vale!
Mis mind kõige rohkem vapustas, oli see, et ma ei tundnud selle kõne
ajal ja järel ennast enam Eesti Vabariigi kodanikuna, kes on andnud oma
66 eluaasta jooksul kaaluka panuse meie riigi taastamisse ja
ülesehitamisse. Ma ei tundnud tema esinemise järel muud kui kohutavat
tühjust, seda et ma sooviksin kiireimas korras Eesti riigi iseseisvuse
ja suveräänsuse (uut) taastamist!
Mart Ummelas
kolumnist
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/presidendi-kone-vapustas-ja-mitte-heas-mottes/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar