Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro leiab, et praegu ühiskonda
lõhestav presidendi institutsioon tuleks kaotada ja see protsess
sotsiaalse õigluse huvides ära kasutada.
“Presidendi kantseleile kulub aastas ligi viis miljonit eurot. Selle
raha eest saaks anda näiteks 5000 Eesti vaesemale perele tuhande-eurose
“koolikoti toetuse”, katmaks majanduslikult liberaalse ühiskonna tõttu
aina kallinevaid elamiskulusid ja koolitegevusega kaasnevaid
lisakulusid, mida koolidirektorid paluvad lahkelt lapsevanematel enda
taskust kinni maksta.
Kuna koolides on ka ohtralt jõukamaid vanemaid, kes nõuavad oma
võsukestele seda ja toda lisaks tavapärasele koolitustegevusele ning on
valmis selle eest rahaliselt lisaks maksma, panevad sellised
lapsevanemad sellega koormuse ka elus halvemini hakkama saavatele
peredele.
Et seda ebavõrdset seisu ühiskonnas veidigi tasandada, võiks viiele
tuhandele vaesemale perekonnale maksta tuhandeeurose “ranitsatoetuse”,
katmaks just nimelt selliseid ootamatuid kooli staadioni korrastamise
kulusid, trennikulusid, moodsamate riiete ostmise vajadust ning nõnda
edasi.
Ühesõnaga, et aidata ka vaesemate perekondade lapsi sotsiaalselt
jõukate perede lastega ühele tasemele, vähemalt sinna poolegi. Aga
lapsed on ju meie tulevik ja varandus ning pisikeses rahvusriigis ei saa
“selja taha” jätta ühtegi last, olgu siis tema vanemad kui vaesed
tahes.
Miks ma toon sellise võrdluse? Uhke president koos oma kullasäralise,
magusa palga ja hüvedega äraostetud saatjaskonnaga ühelt poolt ja
vaesed, ärapõlatud lapsed teiselt poolt?
Minu arvates aga ongi tegemist just eriti kohase võrdlusega, kuna
kaks programmi esindavad just diametraalselt vastandlikku mõju. Eesti
presidendid on osutunud, vähemalt just kahe viimase näite puhul,
ühiskonda lõhestavaks jõuks. Eestit laimavaks jõuks, ebaedukaid (ehk
ausaid tööinimesi!) halvustavaks jõuks, rahvusriiki vaenevaks jõuks,
“esimese Eesti” paremusest jutlustavaks jõuks.
Seega Eesti president ja tema saatjaskonnale ning uhkele lossile
kulutatavad viis miljonit eurot on kulutatud eesti ühiskonna pideva
lõhestamise nimel.
Kuid viiele tuhandele vaesemale perele antav “ranitsatoetus”, mida
saaks rahastada presidendi institutsiooni kaotamise arvelt, oleks
erakordselt ühiskonda liitev samm. Lõhe vaeseimate ja väetimate ning oma
elus hästi hakkama saavate eestlaste vahel väheneb, luuakse reaalne
vajalik rahaline alus dialoogi alustamiseks täna metsiku kiirusega lahku
kasvava “esimese Eesti” ja “teise Eesti” vahel.
On selge, et laste kasvukeskkonnas on oluline, palju asju sa omad ja
mis asju. Ei tasu selle tõsielu fakti eest pead liiva alla peita ka
“materialismi põlgavatel” hipidel. Võimaldades ka vaesematele lastele
hädapärased lelud osta, saaksid vaeste perede lapsed ja jõukate perede
lapsed senisest paremini ühises klassiruumis ka ühise keele leida, mitte
kiusamise keele. Kiusamise keele, mida on edendanud 17 aastat
Reformierakond, liberaalid ning nende üks silmapaistev esindaja – Eesti
president.
Paljud küsivad, et kuidas ikka ilma presidendita hakkama saab, kes
meid siis esindama hakkab? Aga vastus on lihtne – ebademokraatlikult
valitud presidendi erinevad ülesanded võtavad üle vastavalt
demokraatliku ja läbinähtavama protsessi kaudu tulevad peaminister,
välisminister või riigikogu esimees.
Presidendil ei ole täna ühtegi ülesannet, mida ei saaks delegeerida
mõnele muule, juba niigi eksisteerivale institutsioonile. Sellega jääb
ära ka lisakulu, kuna tööülesanded saavad endale juba täna ametis olevad
riigiametnikud, kelledest mõnedel ehk “tagumiku laiaksistumise” ja
“Eesti riigi sotsiaalmeedias esindamise” (ehk sotsiaalmeedias ekrelaste
ründamise) asemel tulebki ka veidi rohkem sisulist tööd teha.
Paljud tegevused, mida presidendi kantselei täna teeb, on dubleerivad
ja vahest lausa mõttetud. Seda, kui mitu asjapulka presidendi kantselei
palgal istub, saab näha siit. Eks lugeja ise otsustab, mis kasu nendest ametnikest meie riigile ja rahvusele siis tegelikkuses on?
Eesti rahvusriik on väike ja õrn, pidevas ajalooliste muutuste
tuules. Äsja vaibus meile tohutut kahju teinud kommunismi torm, juba
tungivad uued hungveipenglased lääne kaudu peale – kliimasõdurid ning
kümned miljonid aafrika migrandid. Sedavõrra enam me peame me kokku
hoidma ning endi keskelt eemaldama need, kes meile loodetud kasu asemel
kahju tekitavad. Peame lahti saama neist, kes meie rahalist kui ka
energeetilist ressurssi imevad ning meid rahvuse vaenlaste ette visata
soovivad, nagu endine ja praegune president.
Praeguse patiseisu kaotamiseks on laias laastus kaks võimalust. Üks
võimalus oleks lasta rahval ise endale president valida “tagatoa
diilide” asemel, millise kaudu me saime tänase presidendi kohusetäitja.
Teine variant oleks aga ilma reaalse võimuta vaid esindusülesandeid
pidav president üldse kaotada.
Meil pole raha raisata dubleerivate ametite peale, seega teen
ettepaneku presidendi ametikoht üldse kaotada. Isegi kui väärikad
inimesed nagu Mart Helme võiksid tulevikus teoreetiliselt ka
presidendiks saada – meil ei ole seda institutsiooni kui sellist
tegelikult üldse vaja. Seda eriti olukorras, kus me peame väidetavalt
koondama energeetikuid, hoidma tulevase majandussurutise eel all
õpetajate, päästjate ja politseinike palgad.
Koondame presidendi institutsiooni koos oma Kadrioru palees
resideeruva õukonnaga ja jagame ülejäävad maksumiljonid väikestele
lastele, et ka vaeseimad meie pisikesest rahvusest saaksid toreda
lapsepõlve ja väärika koolihariduse.
Rahvusriik ei vaja uhkeid paleesid, toretsevaid-manitsevaid
globalistidest presidente – kuid rahvusriik vajab iga oma lapsukest, ka
kõige mõnitatumast ja vaeseimast perest pärinevat!”
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kaspar-arro-eesti-vajab-oma-lapsi-kuid-ei-vaja-presidenti/
Aamen
VastaKustuta