Siseminister Mart Helme ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaheri kohtumine. Foto: Scanpix
Kas EKRE on Süsteemi ehk „süvariigi“ kahjustamisest loobunud, küsib vabadusvõitleja Tiit Madisson oma arutelus.
Juhtusin kuulama 15. septembril EKRE propagandasaadet „Räägime asjast“, kus siseminister Mart Helme
kurtis, et organ „kelle nime ta ei saa nimetada“ kogub ta kohta andmeid
Moskvas Eesti suursaadikuna töötamise ajast. Pole kahtlust, et see
kõikvõimas struktuur, kes kogub siseministrit diskrediteerivat
materjali, kuulub (mitte nii suure üllatusena!) sellesama ministri
valitsemisalasse. Eksimisvõimalusi ei ole – see on kõikvõimas
„meelsuspolitsei“ ehk „süvariigi“ tuumikorganiks olev
Kaitsepolitseiamet, kes on võtnud oma jälgimise ja jälitamise alla terve
Eesti ühiskonna, eriti selle rahvusmeelse osa.
Mäletame EKRE katset vabaneda korrumpeerunud PPA peadirektorist Elmar Vaherist,
kes laimas siseministrit, nagu valmistavat see ette politseitöötajate
koondamisi. Kui EKRE ministrid püüdsid mõjukast Süsteemi asjapulgast
lahti saada, astus peaminister Jüri Ratas ühemõtteliselt Vaheri
poolele. Ta andis selge signaali, et „süvariiki“ ehk Süsteemi ta
purustada ei luba. EKRE pidi aga taluma seda, et „süvariiki“ säilitada
(või oma poole kallutada) sooviv peaminister Ratas konservatiivide juhid
piltlikult öeldes ninaga oma „äka“ sisse surus. Vaevalt suutis
alandamist siluda Martin Helme suvekodus tehtud Keskerakonna ja EKRE juhtide-ministrite ühisfoto propagandaportaalis Uued Uudised avaldamine.
Oktoobris otsustatakse õigusriiki mõnitava peaprokuröri Lavly Perlingu saatus.
Kas õiglustunde üle mõnitav Süsteemi „raudvarasse“ kuuluv daam saab oma
tegevust jätkata või esitab ta protežee, Isamaasse kuuluv
justiitsminister Raivo Aeg prokuratuuri juhtima kellegi teise kandidatuuri?
See sõltub otseselt EKRE käitumisest. Nagu teada, keeldub EKRE
Perlingu määramist toetamast. Kuna „meelsuspolitsei“ ja prokuratuur on
moodustanud hästitoimiva tandemi õiglast põhiseaduslikku riiki nõudva
rahvusmeelse kodanikkonna mahasurumises, on süvariiklasest endise
meelsuspolitsei juhist Aegist raske oodata, et ta oma kandidatuurist
loobub, vägagi raske. Seega jääb valitsuse liikmete hääletusel EKRE
ettearvatult taas vähemusse.
Kuulsin vestluses ühe EKRE fraktsiooni saadikuga, et Reformierakonna
liikmeist isegi rohkem kuulub nn „süvariiki“ Isamaa saadikuid. Seega on
selge mitme Isamaa ministri suhtumine Eestit taas õigusriigiks muuta
sooviva EKRE juhtidesse. Sellepärast olengi praegust Keskerakonna,
Isamaa ja EKRE koalitsiooni nimetanud Krõlovi valmi „Luik, haug ja vähk“
järgi koosluseks, kes püüab ebaõnnestunult Eesti-vankrit edasi viia.
Teadupoolest jätkab 30-aastane sotsiaalminister Tanel Kiik
igasuguste seksuaalpervertlike, Eesti ühiskonda lõhestavate liba-MTÜ-de
rahastamist maksumaksja raha eest. See on mitte ainult skandaalne, vaid
ka rumal. Needsamad LGBT-lastest aktivistid piketeerivad valitsuse
residentsi Stenbocki maja ees, nõudes oma „õigusi“. Muidugi ei kavatse
ma kritiseerida kellegi õigust oma meelsust avaldada, kuid kahtlen, kas
sodomiite ikka tasub maksumaksja raha eest heldelt rahastada, et need
perverteeriksid Eesti ühiskonda. Objektiivi pidev jälgija peaks sellega
kursis olema. Paradoksaalne, kuid rahva hulgas „pedeministriks“ kutsutud
Tanel Kiik korraldab homoaktivistidega lausa kohtumisi, uurides nende
muresid!
Kuna EKRE koalitsioonikaaslased ei kavatsegi konservatiividele vastu
tulla ning kaitsevad omi valikuid, siis mis jääb EKRE-l üle? Sest „Luik,
haug ja vähk“-koalitsiooni ähvardab sel põhjusel vägisi laialiminek.
Ükspuha, kuidas valitsusparteid oma senist kooselu kiidavad, sellele
olen juba varem tähelepanu juhtinud.
Ma ei ole lõpetanud (nõukogude) ülikooli, kuna ajaloohuvilisena ei
kujutanud ette, kuidas hakkan ennast vaimselt vägistades vastama NLKP
ajaloo ja teadusliku kommunismi eksameil. Sellepärast olengi
põhimõttelise antikommunistina “onu Aadu“ moodi iseõppijana kümne Eesti
rahvuspoliitilise raamatu autoriks. Nende hulgas on ka vabadussõjalaste
tegevust kajastav „Vapsid“, kuna ükski ajaloolane pole raamatu kujul
seni seda väga olulist teemat puudutanud. Siinkohal ei saa arvestada
Avatud Eesti Fondi juhatusse kuuluva Andres Kasekampi lääne lugejale mõeldud ingliskeelset raamatut, mis ühe rahvuslasest ajaloolase arvates ei väärigi eesti keelde tõlkimist.
Kuna ma arvasin, et mu rohked kogemused Süsteemi vastases võitluses
kuluvad EKRE-le ära, kirjutasin ühe EKRE fraktsiooni kuuluva kamraadi
soovitusel avalduse parteisse astumiseks. Arvasin, et mu
„holokaustieitaja“ maine ei tohiks end rahvuslikuks pidava erakonna
liikmeks saamisel takistuseks olla. Aga paraku oli.
Seega püüan EKRE poolt hääletanuna ja Objektiivi vahendusel selle
partei propageerijana poliitika mõjutamisel siiski kaasa rääkida.
Vabandan EKRE juhtide ees! Ei tahaks kuidagi oma elus kolmandat korda
poliitilisel põhjusel vanglaleiba süüa, kuid EKRE on minu arvates
Süsteemi ehk „süvariigi“ kahjustamisest loobunud. Sellepärast olen
isiklikult huvitatud „süvariigi“ purustamisest!
Ilmselt loodavad paljud, et meie põhiseaduses sätestatule:
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis
on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja
välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, […]
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi
aegade.“ Tänaseks on põhiseaduses öeldu paraku jäänud „süvariigi“
ponnistuste tõttu vaid paberile, millest olen korduvalt kirjutanud.
Põhiseaduse kaitseks loodud organ seda aga otseselt rikub. Sellised need „raha-Eesti“ paradoksid on!
Siiski, iga hinna eest peaministri toolil istuda sooviva Keskerakonna
liidri olukord ei ole nii roosiline, et ta võiks EKRE võimalikku survet
eirata. Väga oskuslikult nii Keskerakonna kui Tallinna valijaskonna
rahvuslikku koosseisu ära kasutanud Mihhail Kõlvart suutis Ratast
survestades väga nupukalt pealinna valitsemise üle võtta. Arvan, et kui
Jüri Ratas kaotab peaministri koha, on ta jätkamine Keskerakonna juhina
üsna problemaatiline. Miks ei võiks venekeelse Tallinna elanikkonna
toel tekkida uus partei? Näitaks nagu on Riiat aastaid juhtinud Nils Ušakovsi juhitud venekeelsete partei Läti pealinnas.
Kuna arvan tundvat eesti rahvuslaste meeleolusid, siis väidan, et kui
EKRE ei suuda panna peaministrit loobuma toetusest Perlingu
riigiprokuröriks kandideerimisele, siis ei jää EKRE-l muud üle, kui
valitsusest lahkuda. Muidugi, kui ei soovita teadlikult „soinistuda“. Ma
ei usu, et rahulikult valitsuses meedia pidevate rünnakute all
kõikvõimaliku sildistamisega „peenhäälestatuna“, EKRE oma valijaskonda
rahuldaks, kui kõikidest varasematest põhimõtetest loobutakse.
Kas Tallinn–Tartu tee neljarealiseks ehitamine ja muud taolised
suuremad ettevõtmised kaaluvad üles ühiskonna perverteerimise? Ja seda
ajal kui EKRE on valitsusliige?
Sellega variseb põrmu igasugune lootus põhiseaduses sätestatud õigluse ja õiguse taastamisele.
Allikas: https://objektiiv.ee/tiit-madisson-quo-vadis-ekre/
meil on teine seis kui Soinil, meil käib viimane võitlus ellujäämise eest, kõik kaalub üles migratsiooni vastu seismine, neljarealine tee on tühi asi selle kõrval
VastaKustuta