Anti Poolamets
Eesti Päevaleht avaldas 6. oktoobril endise Postimehe
arvamustoimetaja Taavi Minniku artikli, mille laad võrreldes teiste
maruliste EKRE-vastaste rünnakutega nõuab lähemat vaatlemist.
See, et ta kohe alguses DDR-ile viidates rahvuskonservatiive
„genossedeks“ sõimab, ei tohiks üllatada. Samuti ei üllata tema
varasemates „analüüsides“ vasakpoolsete kohustuslikku arsenali kuuluv
natsitempli löömine. Seekordne lugu on pigem ahastushüüe, et EKRE
valijat ei saa ümber veenda. Minnik võtab esmakordselt omaks EKRE
vastase peavooluajakirjanduse sõja: „Ega kõiguta ka see, et Eesti meedia
praktiliselt kõigist torudest nende lemmikute pihta tuld annab“. Minnik
on hämmingus, ta püüab tuua võrdlusi Res Publica tõusu ja langusega ega
suuda aru saada, miks EKRE toetus on kindel ja pigem kasvav.
Ta tahaks nii väga loota, et EKRE-l juhtuks mõni tavapäraselt
valitsemise juurde kuuluv äpardus, mille tõttu hakkaks neist ometigi õhk
välja visisema nagu raketina Riigikokku lennanud Res Publicast. Samas
lükkab ta ise selle lootuse ümber, tõdedes, et EKRE valija üksnes
konsolideerub peavoolu rünnakute all.
Tema ettekujutus, mis paistab põhinevat Fukuyama stiilis usule ajaloo
lõppu ja sellesse, et liberalismi kõrvale enam maailma mõttelavale
midagi paremat ei mahu, ei võimaldagi tal aru saada, et EKRE toetuse
põhjused on sügavad, kajastudes rahvaste arhetüüpses vajaduses
rahvusriigi järele. EKRE tugevus on just rahvusriigis kehastuvas
eestlaste vabadussoovis, mis on umbusklik liberaalide anarhiasse kalduva
ükstapuhaluse suhtes, mida ei huvita, mitukümmend tuhat võõrast aastas
Eestisse sisse marsib või progressimüüdiga kaasnev põlgus traditsioonide
vastu.
48 aastat sotsialistlikke eksperimente okupeeritud Eestis on osas
rahvast tekitanud immuunsuse marksistlike ideoloogiate vastu, mis
takjana sotsialistidele, liberaalidele ja rohelistele külge kleepuvad.
Eestis on vähe teadmist kultuurimarksismi juurtest või klassivõitluse
muundumisest sugudevaheliseks võitluseks. Isegi kui ei teata neid
õpetusi leiutanud marksistlike teoreetikute nimesid, tajutakse neid
ideoloogiaid meetodite ja viljade järgi, kus meetodiks revolutsiooniline
tung midagi iga hinna eest ümber kujundada, lõhkuda või muuta. Isegi
perekond on taas vasakpoolsete tähtsamaid vaenuobjekte. Rahvuste ja
rahvusluse vastu käib aga lakkamatu sõda juba üle saja aasta.
EKRE ja rahvusparteide edu kogu Euroopas on seletatav sellega, et
rahvuskonservatiivsus ning rahvusriiki ehitav ideesuund on normaalse
rahvuse tuumikideoloogia, mis ei sõltu sedavõrd moevooludest kui
liberaalide maailm. Praegu seondub konservatiivide võimas tõusulaine
sellega, et rahvad tunnevad Austraaliast USA-ni, et agressiivsete
rünnakute tõttu sõnavabadusele, massiimmigratsiooni ja sellega
kaasnevate õuduste tõttu on ühiskondlik stabiilsus ohus.
Taavi Minnik räägib ennast sisse kui pettunud propagandisti, kes on
kaugel fakte vahendava ajakirjaniku rollist. Ta ütleb: „Tuleb mõista
(eriti ajakirjanikuna), et kõiki veenda on võimatu.“ Muidugi ei õnnestu,
sest sõltumatusele pretendeeriv ajakirjanik peaks ka fakte vahendama,
mitte üksnes „veenma“. Kui faktide asemel määritakse „peavoolus“ päevast
päeva kaela lauspropagandat, marksistide revolutsioonilisi ideid või
kostitatakse konservatiive Lobjaka stiilis sõimuga, siis hoiab
rahvuslikult mõtlev inimene neist eemale nagu kunagisest
Kesktelevisiooni „Vremjast“. Ebaausus tuntakse ära.
Kui Minnik käis mõttemängu käigus läbi EKRE nõrku kohti ning
tunnistas resigneerunult, et nende valijatele hammas peale ei hakka,
siis valis ta valijate poole rusika vibutamise, kuulutades, et tegu on
moonakatega, kellest kunagi brigadiri ei saa. „Asi on selles, et
inimesed enamuses ei ole eriti targad ning ei viitsi eriti mõelda“ ohkab
Minnik.
Valijaid siunates teeb ta näo, et ei tea midagi uuringutest, mille
järgi EKRE-l oli 2019 aasta algul ettevõtjate hulgas konkurentsitult
kõrgeim toetus – koguni 39,5 %. Samuti on EKRE toetus kõrgeim noorte
ning eesti meeste hulgas. Kas saab teisiti, kui propagandistina võtta
ajakirjanikku, kes siiani vehib natsimalakaga ja „unustab“ igakuiselt
avaldatavad uuringutulemused?
Nagu muinasjutus, jätab Minnik oma pettumusest nõretava loo lõppu
helkima lootuse lambikese. Ta loodab, et „Moonikal on olemas kõik
eeldused korrata Evelin Ilvese fenomeni.“ Ka siin jookseb Minnik
analüütikuna lati alt läbi. Oma mainelise läbikukkumise võlgneb
Toomas-Hendrik Ilves iseenda ülbusele. Kodueestlasi õigesti elama ja
mõtlema kamandanud väliseestlasena põrus ta Eesti ühiskonna tajumises,
importides välismaalaste tahtel siia üdini võõraid, globalistlikke
väärtusi. Tema Wikileaksi abiga välja tilkunud mõttevahetus USA
saatkonna töötajatega võttis Ilvese arrogantsi kõnekalt kokku: „Eesti
Vabariigi presidendi ametikoht sarnaneb vaesusega“. Mäletan, kuidas
Ilves oli 1998 aastal välisministrina müügimees Eesti elektrijaamade
mahaparseldamiskatsel USA riiulifirmale NRG.
Evelin Ilves on erinevalt Toomas-Hendrikust leidnud endale Eestis
põneva niši tervise ja toidu valdkonnas, sellal kui viimane pettunult
kodumaa tolmu jalgelt pühkis ning nüüd välismaalt valitsust sõimuga
kostitab. Moonika Helme on end näidanud pigem küllaltki tagasihoidliku
inimesena, sest isegi tema lauljatalenti on avalikkus üsna harva kuulda
saanud ning poliitilisele võitlusele eelistas ta enne Riigikokku
valimist pigem emarolli.
Ei ole mingi ime, kui liberaal tõmbub krampi iga konservatiivi
postituse peale, sest need inimesed kuuluvad „valesse“ maailma –
sellesse, mis Lääne-Euroopa liberaaldemokraatiates on surutud
poliitilise korrektsuse alasi ja vihakõneseaduse haamri vahele.
Ida-Euroopa riikide eneseteadvus lihtsalt pole veel selle moodsa ajupesu
poolt murtud. Minnik oli aga ajas ette tormanud, lootes, et
ajakirjanduse loodud miraaž poliitkorrektsest ja vasakliberaalseid
väärtusi pärisosaks pidavast Eestist ongi tegelikkus. Rahva suur
poolehoid rahvuskonservatiivide nägemusele Eestist on selle
peavooluajakirjanduse unelma armutult hajutanud.
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/anti-poolamets-peavoolu-purunenud-unelm/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar