Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja
(:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid –
neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul
pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam
kui paljulapseline pere, kirjutab Karol Kallas.
Täna on arukate inimeste kurvastuseks käes aeg, kus ühiskonnas
üritatakse ümber pöörata ühekorraga väga palju jõgesid. Olukord on
hirmutavalt tuhatüheksasadakaheksakümmendnelilik ja nii kui Orwelli
raamatus, on oluline ühiskonna muutmise abivahend uuskeel. Uuskeele
üheks tähtsamaks eesmärgiks on “imelike” ja tavakogemuse kohaselt
väärate asjade kamuflaaž. Tõde on vale, kurjus on headus ja nii edasi.
Normaalne inimene peaks saama aru, et ratastoolis inimese kallal
füüsilise vägivalla tarvitamine ei ole tore ja vaimse invaliidi
solvamine pole kuidagi väärikas. Kui tänavatel sante pekstakse ja
vaimselt “õnnistatuid” mõnitatakse, siis on riigil mujal kordades
suuremaid muresid kui ainult antisandivägivald.
Tõe valeks ja sõja rahuks kirjutamise juures on vältimatuks
abivahendiks uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade
väljamõtlemist vaid ka olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmist.
Üheks selliseks Hea Uue Ilma ehitamise uuskeelseks nurgakiviks on kuidas
nomenklatuuri ja nende järgijate arust on ühe ja sama tähenduse saanud
sõnad “liberaalsus” ja “progressiusk”.
Lootusetult on sassis, kes on liberaal ja kes progressiiv. Kui
liberaalsuse algses ja õiges mõttes tähendab vabadus vastutust – iga
inimese nahk on turul –, siis progressiivide arus võib inimene valetada,
varastada ja olla täpselt nii ebamoraalne kui pähe tuleb, peaasi kui
usutakse õigeid asju.
Kõik arukad inimesed on liberaalid. Selle sõna õiges, algses mõttes.
Arukus tähendab sõna- ja arvamusvabaduse ning avatud, meritokraatliku
poliitika ehk päris demokraatia pooldamist. Liberaal on lühidalt
inimene, kes elab ise ja laseb teistel elada.
Progressiiv on seevastu Lenini, Mao, Pol-Poti ja Hitleri
sarnane tegelane, kes arvab, et inimesed on oma kolmesaja tuhande
aastase ajaloo (ametliku ajalooteaduse järele) jooksul kõik valesti
teinud ja ehk alles Feuerbach ning Marx hakkasid oiduma, kuidas asju õigesti teha. Lõplikult sai “asi” selgeks muidugi 1968. aastal ja suure marsi läbi institutsioonide kirsiks progressisusutordil on Obama
ametiaeg. Progressiivide arus tuleb inimesi õigesti elama sundida ja
selle “kirsi” käes siputame ka siin meie oma “koosolemise” seadusega.
Oleks siis, et progressiusulised piirduksid ainult poliitikaga. Aga
ei – ette on võetud radikaalne Loodu ja Looduse muutmise projekt. Nii
nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus voolasid jõed vales
suunas, nii on ka inimeste kaks sugu progressiivide jaoks liiga vähe.
Oleks siis nii, et täiskasvanud inimesed ajavad omakeskis omi asju ja
lasevad teistel elada. Suured inimesed, kui neil selleks on raha ja
tahtmist, võivad oma naha viia täpselt sellisele turule kuhu soovivad.
Aga sihikule on võetud ka lapsed.
Saksamaal võetakse ilmselt lähiajal vastu seadus,
mis karistab vanemaid selle eest kui need viivad oma soomuutmise või
omasooiharuse pähe võtnud lapse psühholoogi juurde. Nii ka meie
maarjamaises vabariigis on suur osa viimase aja progressiusuliste
lärmist löödud selle peale kuna SAPTK arvab, et “õrnas” eas noorte seas
tuhande soo propaganda tegemine pole mitte kuidagi tore.
Allakirjutanu on puberteedieas üle elanud ühe sekti ja käitunud
tavamõistuse kohaselt päris hullumeelselt. Lastel ja noortel ei käi kõik
asjad terve aru järele ning neid on märksa kergem mõjutada kui
täiskasvanuid. Eestis õnneks pole vastu vanemate tahtmist laste
soomuutmise juhtumeid teada, kuid USA statistika väidab, et nooruses
soomuutmishormoone söönud inimestest 90+ protsenti kahetsevad seda
hiljem kibedalt.
Traditsiooniline pere on olnud ilmselt nii enne kui terve
inimtsivilisatsiooni aja ühiskonna tugisammas. Samasooliste abielud,
soovahetusoperatsioonid seevastu pole mitte kuidagi lindy. Kui
allakirjutanu arust võiks kultuuriklubi ehitada kuhugi küla keskele,
siis kõigest hoolimata pole radikaalsed ühiskonna põhialuseid raputavad
otsused mitte kunagi õigustatud. Inimloomus on nagu loodusseadus ja
selle vastu õudustäratava progressiivse ideoloogia peale takka üles lüüa
on äärmine rumalus.
Olgu ka siinkohal taaskord kinnitatud, et keegi ei vihka erineva
seksuaalse iharuse pärast kedagi ega taha kedagi ära süüa. Kõik põhjused
on lihtsalt arvata, et nii nagu igal hommikul tõuseb päike, on loodus
kahesooline. Suured inimesed elagu nii kuis tahavad ja lasku teistel
elada – viimase hulka kuulub ka reegel, et võõraid lapsi ei tohi
manipuleerida.
Kui algselt räägitakse, et soosandid tahavad ainult erinevusi
tutvustada, siis – Saksamaa ja USA California osariigi näitel – jõuab
see alati kuidagi selleni, et vanemad ei tohi sekkuda, kui näiteks
12-aastane poiss võtab pähe, et ta tahab tüdrukuks saada. Samas
Californias, mida peetakse Ameerika Ühendriikide kõige liberaalsemaks
osariigiks, algas ühiskonna mitmekesistamine samuti samasooliste kooselu
seadustamisega – sest kes see ikka nii julm on, et teistele õnne
keelata …
Ühendkuningriigis on transukuninganna solvamine raskem kuritegu kui kaupluse segipeksmine
Progressiivid pole kanda maha saanud mitte ainult Saksamaa
valitsuses. Tänu leiboristide innukusele on jõutud ka Ühendkuningriigis
sinnamaani, et alates 2020. aasta esimesest jaanuarist karistatakse
soosantide – ehk siis teiste sõnadega LGBT, transsooliste,
omasooiharate jne – pihta suunatuid “vihakuritegusid” rängemate
vanglakaristustega kui varavastaseid seaduserikkumisi. Ehk siis mõne
kaubamaja segipeksmine elik mõnelt araabia printsilt Maserati ärandamine
on väiksem kuritegu kui mõne transukuninganna solvamine.
Ühendkuningriigi seaduseandjad jõudsid sellise otsuseni, kui
mingitest uuringutest selgus, et transuvastaste vihakuridegude hulk on
hakanud peale 2017. aastat vohama ja selliseid üleastumisi
registreeritakse täna 37 protsendi võrra toonasest rohkem.
Uutes kohtumõistmise eeskirjades nähakse ette senisest rangemad
karistused transu- ja omasooiharate pelgurluse ning mõistmatuse eest.
Näiteks soosantide kogukonna vastase ässitamise eest on ette nähtud kuue
kuuline vangistus.
Kuna viimasel ajal on väidetavalt kasvanud teatud vähemusgruppide
vastane sallimatus, on kohtunikele antud käsk karistuste võimendamiseks.
Soosantide pihta käivate nõndanimetatud “vihakuritegude” eest võib aga
uute reeglite järele määrata kuni kuue aasta pikkuse vanglakaristuse.
Selliste soosantide vastastaste “vihakuritegude” karistuste
suurendamine näitab Ühendkuningriigi seadusemõistmise jämedat
kahepalgelisust. Näiteks vägistamisdžihaadi
osalised on paljudel juhtudel pääsenud piltlikult öeldes nähvakaga
näppude pihta, samas kui poliitiliselt ebakorrektsete märkuste tegemise
eest määratakse täiemõõduline vanglakaristus. Vast tuntuimaks sellise
kohtumõistmise variserluse märtriks on viimasel ajal olnud Tommy Robinson.
Või teine selline näide: käesoleva aasta alguses arreteeriti näiteks üks katoliiklasest viie lapse ema, kuna too oli kedagi sotsiaalmeedias valesoostanud.
Ühiskonda pööratakse ümber uuskeelega, millele saab vastu seista uuskeelega
Ühiskondlikku keelepruuki ilmub pea iga päev vähem või rohkem olulisi
uuskeelseid termineid. Näiteks kui paljud inimesed teadsid aasta-kaks
tagasi sellist sõna nagu “intersektsionalism”?
Või kui paljud seda tänagi teavad?
Nii nagu arstiteaduses aetakse ühte saatanat välja teisega (mis
näiteks need antibiootikumid muud on kui puhas mürk), nii tuleb ka
ühiskonda ümberehitava ebainimliku uuskeelega sõdida inimliku
“uuskeelega”. Väidetavalt “on sõna vaba” ja oma uuskeel on nagu
demokraatia ning inimõigused – alati hea. Vähemalt võib progressiivide
uuskeele-agarusest nii aru saada.
(:) kivisildnik küsis
hiljutises arvamusloos, kas omasooiharad inimesed on nõrgad? See,
millist kõikehõlmavat hellust nad – vähemalt neist teatud häälekas osa –
omale nõuavad, paraku kinnitab seda.
Katoliiklased on samuti vähemus. Meie prokuratuur on otsustanud, et Varro Vooglaiu
mõnitamine rahvusringhäälingus on igati aktsepteeritav tegevus. Mille
peale küsiks, kas rahvusringhäälingus tuleks soosante aasiv huumorisaade
kõne alla? Härra Pakosta ja “inimõiguslaste” seakisa ei jõuaks keegi ära kuulata kui selline asi mingil põhjusel juhtuma peaks.
Rahvusringhäälingu “vaba sõna” teiseks näiteks olgu tõsiasi, et kui
selles “majas” võib töötada üdini sotsiaaldemokraadist inimene, kes veel
mõned aastad tagasi kaitses lõvina tintla eest ebamoraalset
lätlasemeest, siis käesoleva arvamuse autoriga lõpetati koostöö, kuna ma
julgesin kahelda ÜRO ning
Euroopa Liidu mõttekuses ning pean meie
“Inimõiguste” Keskuse tegevust inimõiguste pilastamiseks.
Teisitimõtlejate eetrist kustutamisele on antud isegi nimi:
konservatiivide deplatvormimine. Elik rahvusringhäälingu kaastöö nõuab
progressiivset roimstoppi.
Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja
(:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid –
neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul
pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam
kui paljulapseline pere.
Ja kõik selliste “vähemuste” veidrused on looritatud peene
uuskeelega. Kui (:)kivisildnik küsib, kas omasooiharad on nõrgad –
sandid –, siis samamoodi jooksevad meil mardipäeval, 10. novembril,
ringi mardisandid. Soosantidelgi on üle ilma palju erinevaid “uhkuse”
päevi.
Ilmaasjata ei räägita “vähemuste häälekast terrorist”. Tavaliselt pole häälekate vähemustega ka mingit mõtet vaielda. Uus-uuskeel toimib inimeste meeltes paremini.
Nii ka sõnad, mida seni pole olemas olnud, ei saa olla ka kuidagi “vihased”.
Hea Uue Ilma progressiivsetest veidrustest on keeruline aru saada.
Inimest peaks normaalsel juhul määratlema see, mis on kahe kõrva, mitte
kahe jala vahel. Midagi on väga katki juhul, kui saavutuseks loetakse,
kes kellega ja kuidas magab. Sellised “saavutused” on rumalad.
Allikas: https://objektiiv.ee/kas-soosante-peab-armastama-nagu-demokraatiat-ja-inimoigusi/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar