Meie ellu on trüginud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle
irvitav liberaalne ükskõiksus. Ta raputab sissepääsemiseks meie kodude
ja koolide uksi, teeseldes mõistvat inimsõbralikkust. Kui rumalusest ja
laiskusest on tehtud ühtedele legaalne inimõigus ja teistele nende
inimõiguste nautijate ülalpidamise kohustus, ei ole tagasitee enam
võimalik, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Kui Eesti Vabariigi sünnist möödus 30 aastat, oli kalendrites ette
löönud aastanumber 1948. Viimase kümnendi sisse olid jäänud riigi
hukkumine, ühiskondliku aktiivi likvideerimine, ohvitserkonna mõrvamine,
suur küüditamine Siberisse, sundmobilisatsioonid Nõukogude ja Saksa
armeedesse, metsavendluse teke ja vastupanu, ühismajandite asutamine ja
inimeste suude kinnitoppimine. Sellele eelnes Pätsi vaikiv ajastu.
Kas oleks Riigikogu normaalne toimimine võinud muuta
1939.–1940.aastate stsenaariumi? Selle üle jäämegi juurdlema. Mina
ristiinimesena aga olen enam kindel selles, et prohvet Karl Reitsi
poolt vahendatud Aegade Kuninga, Looja, stsenaariumi oleks võinud ellu
viia, kui riigi juhtidel jätkunuks mõistust, südant ja hinge. Reits
vahendas Looja nõuet kuulutada välja patukahetsusnädal, mis viiks
rahvalt ja riigilt ära kurjuse plaanitu. Päts ja Laidoner, nagu teame, naersid Reitsi välja. Laidoner laskis politseinikel talle ka kumminuia maitsta anda.
Meiegi võime naerda Reitsi üle, ent üks korralik „ekreiit“ ei sulge
enda eest ju võimalust, et Looja arm on sama ka täna nagu Niinive
päevil, mil prohvet Joona ühe suure linna hävingult päästis.
Kui Gruusia ja Abhaasia olid NSVL lagunemise ajal sattunud sõjalisse
konflikti, tuli paljudel noortel meestel osaleda lahingutegevuses. Toona
elas oma viimaseid aastaid munkpreester Gabrieli,
kellel oli palju armuande ja kes on nüüdseks pühakuks kuulutatud. Sõja
ajal oli ta tulnud külla ühele perekonnale. Seal nägi ta noormeest,
kellele otsa vaadates preester pidi ütlema hoiatavalt: „Mu laps, sind
ootab õnnetus. Tule minu juurde, ma õnnistan sind ja viin selle häda
kõrvale.“ Noormees sai õnnistuse. Mõne aja pärast riivas teda lahingus
kergelt kuul, ent sõjast tuli ta tagasi vigastamatuna.
Ühele teisele noorele mehele ütles isa Gabrieli: „Ma ei näe su hinge.
Mine kohe teenistusele ja armulauale, et Jumala arm sind päästaks.“
Noormees täitis preester Gabrieli käsu ja olles saanud õnnistuse temalt,
läks koju. Õhtul kutsusid sõbrad ta pidutsema, ent noormees keeldus,
viidates sellele, et on hommikul osalenud armulaual. Tema asemel kutsuti
keegi teine, kes sel õhtul avariis hukkus.
Meie elu on meie mõtete, sõnade ja tegude tagajärg. See kehtib ka
rahvaste jaoks. Nii, nagu erinevad üksteisest inimesed igaüks oma
isiklike, individuaalsete väljakutsetega, nii on lugu ka rahvastega.
Põdrakasvatajad eskimod ei saa täielikult aru beduiinide muredest, kuigi
mõlemad on rändkarjakasvatajad.
Maises heaolus mõnulemise läbi ise ennast põlgama hakanud rootslased
ei mõista genotsiidi üleelanud armeenlaste patriotismi. Tuimad
eestlased, kelle põlemaajamiseks peab tegema väga palju sigadusi, ei saa
aru käratsevatest ida- ja lõunamaalasest, kes teevad palju lärmi iga
pisiasja puhul, ent jõuavad emotsioonide ja paljusõnalisuse juurest
harva tegudeni.
Erinevused ei tähenda seda, et keegi oleks teisest halvem või parem,
see on lihtsalt erinevus ja just sellistena täiendame teineteist,
moodustades terviku. On kuritegu hakata erinevusi vägivaldselt siluma ja
tasandama. Veel kord meenub filosoof Berdjajev, kelle
sõnul ei ole võrdsustamine kunagi kellegi tõstmine üles, vaid edukate,
töökate ja julgete tööde-tulemuste allalaskmine madalamale tasemele
tööviljade jagamisega neile, kes ei ole ühel või teisel põhjusel nii
palju vaeva näinud. Seega on võrdsuse pealesurumisel tegemist
diktatuuriga, mida valvab jõuvahenditega, olgu või „pehmetega,“
kildkond, kel sellist massi on hea juhtida.
Inimene, perekond, kogukond ja rahvas võtavad võimalusest olla laisad
ja rumalad kõik, mis võtta on. Kui rumalusest ja laiskusest on tehtud
ühtedele legaalne inimõigus ja teistele nende inimõiguste nautijate
ülalpidamise kohustus, ei ole tagasitee enam võimalik.
Nii olemegi praegu, kolmekümnendal taasiseseisvumise aastal
olukorras, mil peame tõdema: sellise sise- ja välispoliitikaga, mida on
kolmkümmend aastat viljeldud, ei ole meil välisvaenlasi vaja. Me liigume
inimõiguste kaitsmise nime kandva liberalismi, ehk inimtahet ja
edasipürgimist halvava ükskõiksuse ja väärtusteta suhtelisuse diktatuuri
poole. Õnneks on ükskõiksuslaste poolt tee tagasi inimeseks olemise ja
inimeseks pürgimise poole ainult mineeritud, mitte veel õhku lastud.
Minu vanaema oli enne sõda õppinud Pärnu Linna Tütarlaste
Gümnaasiumis ja kodumajanduses oli tema tõeline ekspert. Ta ei võinud
end pidada just kõrgelt harituks, ent tema saksa keel oli nii hea, et ta
võis ükskord läbi sõimata Saksa sõdurid, kes tulid tema koduhoovist
ehitusmaterjali ära viima. Oli juhtunud eksitus – sakslastel oli kodust
kaasa võetud arusaam, et kui ehitusmaterjal vedeleb kusagil just nii,
nagu see minu vanaema koduhoovis vedeles, siis oli see üle ja
kaasavõtmiseks. Sakslased vabandasid ning maksid kenasti laudade eest.
Vanaema kodumajandusharidus oli seega igati rahvusvahelisel tasemel.
Minu vanaema isa oli käinud õndsa keisri ajal neli talve külakoolis,
ent seal omandatud vene keel oli sellisel tasemel, et kui 1941. aasta
sõjasuvel jäi üks nõukogude üksus paljudeks nädalateks küla maadele
laagrisse, luges vaarisa (mine tea, kas priitahtlikult või
sunniviisiliselt) vene sõduritele ette nende kodust saadetud kirju ja
kirjutas ka vastused, sest roodu (ehk kompanii) ainsal lugeda-kirjutada
mõistval võitlejal sai kirjatargaks olemise jaks otsa. Vaarisa külakool
oli seega igati tasemel.
Kui vaarisa selles külakoolis käis, oli neil seal klassis üks paras
jahupea, kellele kirjatarkus ei tahtnud kuidagi külge hakata. Ei olnud
ime, et keeruline ajaloolis-geograafiline mõiste „Mesopotaamia“ sai tema
silmade ja suu läbi täiesti uueks nähtuseks „Mes so potis on!?“ Väga
tagurlik koolmeister ei suhtunud sellesse kui ühesse võimalikku õigesse
vastusevarianti, vaid lajatas konkreetselt kaardikepiga lauale ja selle
loo kangelane sai endale häbiväärselt sirge ja konkreetse
„mitterahuldava“ tunnistusele. Kevadeks aga olevat ta juba teadnud, kus
see ebaõiglaselt raske nimega koht asus ja mis tähtsus sel oli. Vaarisa
külakool, tõdegem veel kord, oli tasemel, sest koolmeister oli nõudlik
ja konkreetne.
Teel ükskõiksuse diktatuurile tuleb sellised koolmeistrid ja koolid,
kogu senine elukord, hävitada.
Inimene, kodanik ei tohi olla teadmiste
kandja, vaid ta peab teadma, millised hoiakud on ideoloogiliselt õiged
ja kustkohast leida õigeid vastuseid. Õiged küsimusedki on
võrdõiguslikkuse diktatuuri poolt ette antud. Kui teoloogiadoktor Martin Luther
võis peast Pühakirja ja kirikuisasid tsiteerida, siis nüüd peab
teoloogiadoktor eelkõige teadma, et feministlik jumalasõnakäsitlus on
ideoloogiliselt õigel teel.
Üldharidusele tehtavate möönduste kahju, mida hakkame kogema üsna
pea, on mõõtmatult suur. Selle tulemusena ei vaja me välisvaenlast.
Potentsiaalsel Eesti hõivajal ei ole vaja end kaugeltki nii higiseks
ajada kui 1940.-l aastal Eesti Vabariiki likvideerides, sest
selgrootuid, jahupäiseid tegelasi, kelle huvi maailma ja teadmiste järgi
ei ulatu kaugemale kui sellest „mes su potis on,“ ei ole vaja ei taga
ajada ega tappa.
Mida oleme osanud oma vabadusega peale hakata? Hävitame ennast ise
füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt, sest Loojale lootmata oleme valinud
laia, hävingule meelitava tee.
Ilma välisvaenlasteta valame endale ise ajudesse odavat, labast
meelelahutust ja oleme rahul selle tsirkusega, mida nimetame
kultuurieluks. Aastasadadega järgi proovitud tõde, et püüeldes
täiuslikuma ja ilusama poole peavad inimese eesmärgid olema alati
kõrgemad tema võimetest, on muutunud vaevase kolmekümne aastaga
paariaks. Meie õuele on tulnud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle
irvitav liberaalne ükskõiksus. Ta raputab sissepääsemiseks meie kodude,
koolide uksi, teeseldes mõistvat inimsõbralikkust.
Aga sa, hea lugeja, ju tead, et tegelikkuses on ta lammutaja, lõhkuja ja lagastaja. Kaitse oma kodu, oma kindlust.
Päisepilt: meeleavaldus “Jah vabadusele, ei valedele!” Tallinnas. Foto: Scanpix
Allikas: https://objektiiv.ee/kolumn-libavabaduse-valetav-pale/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar