Jultunud ametnikud on probleem ja nendest vabanemine näib olevat kas
just ilmvõimatu või siis teostatav ainult kodanikeallumatuse eskadronide
abil. Kodanikuallumatus on meil põhiseadusesse kirjutatud, eks ole. Aga
enne eskadronide ellukutsumist on mul sama tõhus vahend vastikute
ametnike elimineerimiseks.
Iga minister ja lihtne lehelugeja saab aru, et kontorimööblisse
juurdunud parasiidid tuleb saata tootvale tööle, võimalusel
töölaagritesse või kutsekoolidesse või kuidagi teisiti sotsialiseerida.
Näib aga, et asju alustatakse valest otsast. Sageli uus minister ei
alusta peade veeretamist, vaid jääb ootama, millal parasiidid ta elavalt
ribadeks kisuvad.
See ei ole mõistlik tegevus. Nutikamad ministrid üritavad
kabajantsikuid nende seaduserikkumiste või alatuste eest vallandada. See
on libe tee, elukutseline lurjus on oma sulitempudes nii osav, et neid
vahele võtta on liiga keeruline ja töömahukas, see on nõks, millega nad
on arvestanud.
Neid tuleb lüüa allapoole vööd, seapeete ei tule kottida mitte
kuritegevuse eest, vaid nende igapäevase töö eest, täpsemalt nende
igapäevase töö eest, mida nad ei ole kunagi teinud.
Võin tuua konkreetsed näited. Kunagi reklaamikontoris igavledes
lugesin ma ametnike seaduses sätestatud tööülesandeid. Mida see volask
seal kontoris peaks tegema, mille eest ma talle maksan?
Leidsin kultuuriministeeriumist ametniku, kelle töö oli kirjanduselu
situatsiooni analüüs ja vastavalt analüüsile kas arengukavade või
soovituste tegemine, mõistlik. Mul kui kirjanikul tekkis kohe huvi,
meilisin, vastust ei tulnud. Meilisin uuesti, ähvardasin
sanktsioonidega. Sain siis vastuse, nii ja naa, meil kadus teie kiri
ära, aga meil on meeles, et tahtsite teada seda ja seda.
Olge rahulikud, meie teile mingeid loomingulisi ettekirjutusi ei tee,
kirjutage mida tahate, umbes nii. Tule till taevast alla, kus on
kirjanduse olukorra analüüs, kus on arengukavad, kus on suunised?
Selgub, et neid ei ole, midagi ei ole tehtud ja ei kavatsetagi tegema
hakata. Olgu ma rahulik, keegi minu alaga ei tegele ja tegelema ei
hakkagi.
Leidsin siis kuskilt miski kantsleri, kes pidi meediat monitoorima ja
tegema uuringuid. Küsisin uuringuid näha, ikka parem, kui ise lehti
lugeda. Minutitega tuli vastus: lolliks oled läinud või? Kas sa tead,
mis uuringud maksavad? Mul pole uuringuteks sentigi. Aus vastus, tore
inimene, ühtegi halba sõna ei ütle ja eks ta sai oma jalahoobid hiljem
kätte ka muidugi.
Aga töö on tegemata. Mis tehakse loodritega, kes oma tööd ei tee?
Esiteks sõimatakse ja alandatakse, siis sunnitakse tööle ja kui
tulemuslikku tööd ikka ei tule, siis vallandatakse. Nii lihtne see ongi.
Ma esitasin kaks pistelist küsimust mind huvitavatel teemadel, ja
mõlemal korral oli tulemuseks ümmargune null.
Kogu see kadjakate ja loodrite polk tuleb tööle panna, ametijuhendid
on neil meetri pikkused, hakkame aga näpuga rida ajama ja tulemusi
nõudma, kus on see, kus on see? Ja kui neid tulemusi ei ole
aastakümnetega tulnud, kas nad siis hommegi vaakumist välja kargavad.
Hoiatus, noomitus, king. Hoiatus, noomitus, king.
Pole vaja oodata sõda, sõda tuleb vältida, juhtpositsioonid kontoris
tuleb haarata ilma totaalse nägude sisselöömiseta – seaduslikult,
intelligentselt, vastavalt tööjuhendile ja protestantlikult tööeetikale.
Kui on töö 24/7, siis ehk nii väga ei tahagi enam tooli polstrisse
klammerduda, ehk tekivad mõtted uusi väljakutseid otsida. Vikerkaar
vajab luulekriitikuid, Vilja Kiisler kasutas võimalust.
Mida rohkem tööd, seda vähem jääb jõudu ja aega intrigeerimiseks,
meediaga suhtlemiseks ja korrumpeerumiseks. Ja neid ametijuhendeid saab
ju pikemaks ka kirjutada, failis on ruumi küll. Me oleme tuhandeid
euroettekirjutusi südameasjaks võtnud ja anaalseadusi teinud, meil
kehtivad rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid. Ja kes neid peab
ellu viima ja nende rakendamist jälgima? Puškin või?
Kui nendest euroseadustest ja rahvusvahelistest kohustustest muud
kasu ei ole, siis ametnikulimukate lömastamiseks ja hulluks ajamiseks
sobivad nad ideaalselt. Kõik on väga lihtne, kes töötab globalistliku
agenda järgi, vallandada selle eest, et on jätnud LKGB+ prioriteedid
hooletusse, kes üldse ei tööta, tuleb sundida mõistusevastast globalismi
ellu viima ja siis ikkagi vallandada, ei saanud hakkama.
Ega sunnitöölaagrid ei olnud niisama, need olid inimeste
hävitamiseks, mõttetu raske töö – see murrab vaimu ja inimene variseb
kokku. Äraproovitud, kindel, tõhus, tappev. Kuu aega rasket direktiivi
ellu rakendamist, siis kuu aega vastupidise direktiivi ellu rakendamist
jne jne.
Kui ametnik ei tööta ennast ribadeks, siis kisub ta ülemuse lõhki,
isegi kõige leebem ülemus peab ellujäämiseks kasutama ebainimlikult
julmi vahendeid – tööd, tööd ja veel kord tööd. Alluva võimetel on alati
piir ja tööd peab tal olema üle selle piiri, parem kui on kaks-kolm
korda üle piiri – lurjusel ei tohi olla mingit võimalust. Ta töökoht
säilib ainult tänu ministri armulikkusele, õiglane vallandamine võib
nadikaela tabada iga kell.
Töö peab sööma hinge seest, tekitama õudusunenägusid, alluv peab
kontori hoone nägemisel värisema hakkama ja sealt pääsedes silmapilkselt
jooma kukkuma – muidu on ülemus läbikukkunud ja võib vabatahtlikult ise
töötukassa poole jalutama hakata. See on sõda elu ja surma peale, siin
on ainult ellujääjad ja laibad, kolmandat võimalust ei ole.
(:) kivisildnik
05.12.2019
Pärnus, vandenõulaste peakorteri lähistel
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kivisildnik-ametnike-nuhtlus-ja-voika-probleemi-humaanne-lahendus/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar