Tänapäeval on liberaalsest demokraatiast kujunenud suurim oht vabale
ühiskonnale, sest märkimisväärse ideoloogilise surve alla on sattunud
usu- ja veendumusvabadus, sõnavabadus ja mitmed teised vabadused, tõdes
konverentsil „Eesti valik: demokraatia või demokratuur“ peetud
ettekandes kolumnist ja teoloog Veiko Vihuri.
Austatud kuulajad, alustan tõdemusest, et klassikalised
isikuvabadused – eeskätt sõna-, usu-, veendumus- ja väljendusvabadus –
on viimastel aastakümnetel lääne ühiskondades tugeva ideoloogilise surve
alla sattunud. Ma väidan, et suurimat ohtu vabale ühiskonnale kujutab
tänapäeval endast liberaalne demokraatia ning et seda ohtu tuleb
laiemalt teadvustada, juhul kui tahame säilitada oma senised vabadused.
Liberaalne demokraatia ja vaba ühiskond on eri asjad
Minu arvates tuleb vahet teha liberaalse demokraatia ja vaba
ühiskonna mõiste vahel; need ei ole (vähemalt mitte enam) sünonüümid.
Vaba ühiskonna aluseks on Euroopa
kultuuriruumis viimase mõnesaja aasta jooksul defineeritud õigused ja
vabadused, mis on loetletud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Nende seas
on olulisel kohal südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, arvamus- ja
veendumusvabadus, õigus levitada oma ideid, kogunemis- ja
ühinemisvabadus jne.
Liberaalne demokraatia aga on
ühiskonnakorraldus, mida suunab – arvan, et see on täpne määratlus –
teatav poliitiline ideoloogia, mida on nimetatud liberaalseks,
vasakliberaalseks või kuidagi teisiti.
Nii nagu Nõukogude Liidus kehtis ühe partei diktatuur – ühiskonda
suunavaks ja juhtivaks jõuks oli Kommunistlik Partei –, nõnda juhib
liberaalses demokraatias ühiskonna arengut üks ideoloogiline suundumus.
See tähendab, et demokraatlikud mehhanismid ja ühiskondlikud
institutsioonid seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tasandil
pannakse toimima kooskõlas nimetatud suundumusega ning demokraatiat „ei
või ära kasutada“ režiimi alusideoloogia ning selle väärtuste (mida on
hakatud nimetama läänelikeks või euroopalikeks väärtusteks)
nõrgestamiseks. Näiteks on mõeldamatu hakata piirama abordiõigust või nn
geiõigusi. Isegi katset määratleda abielu mehe ja naise liiduna
võidakse kvalifitseerida inimõiguste vastaseks tegevuseks.
Liberaalne demokraatia on seega ideoloogiline režiim
ja see asjaolu eristab teda vabast ühiskonnast, mis on rajatud küll
klassikalise liberalismi põhimõtetele (õigusriik, inimeste võrdsus
seaduse ees, põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused), ent mis
võimaldab vastavalt kodanike vabale valikule edendada ühiskonnas
erinevaid poliitilisi ideoloogiaid.
Selle eristuse tegemine on tänapäeval äärmiselt oluline, sest
praeguses poliitilises retoorikas kiputakse ekslikult või koguni
eksitavalt samastama liberaalset demokraatiat ja vaba ühiskonda ning
tehakse sellest järeldus, nagu saaks ühiskonna toimimise aluseks olla
vaid üksainus ideoloogia, mida, tõsi küll, ei tahetagi ideoloogiana
käsitleda.
Vabaduse ja võrdsuse vastuolu
Vabadus ja võrdsus on juba mitme sajandi jooksul olnud erinevate
poliitiliste ideoloogiate lipukirjaks. Need mõisted on käinud käsikäes
ja nende saavutamist on peetud vajalikuks õiglasema ühiskonna
ehitamisel. Kui marksism asetas rõhu majanduslikule võrdsustamisele,
nähes õiglase ühiskonna saavutamise võtit töörahva vabastamises
kapitalistlikust ekspluateerimisest, siis liberaalne ideoloogiline
suundumus on viimastel kümnenditel keskendunud võitlusele erinevate
ühiskonnagruppide sotsiaalse võrdsuse eest. Paraku jäi mõlemal puhul
kaotajaks vabadus.
Vabaduse ja võrdsuse paradoks seisneb öeldavasti selles, et mida
rohkem on võrdsust, seda vähemaks jääb vabadust, ja vastupidi. Vist Milton Friedmanilt
pärineb mõte: „Ühiskond, mis eelistab võrdsust vabadusele, jääb ilma
mõlemast. Ühiskond, mis eelistab vabadust võrdsusele, saavutab suurel
määral mõlemat.“
Võrdsust suudab ühiskonnas kehtestada vaid riigivõim, tehes seda
seaduste abil. Sotsialistlikes riikides natsionaliseeriti võrdsuse
kehtestamise nimel tootmisvahendid ja loodeti liikuda niisuguse
ühiskonnakorralduse poole, kus eraomandus kui selline lakkab üldse
olemast.
Liberaalses demokraatias tõuseb tulipunkti erinevate vähemusgruppide
võrdne kohtlemine ja vaba eneseteostus. Just võrdse kohtlemise nõudega
põhjendatakse vajadust muuta ühiskonna hoiakuid, mis takistavat alla
surutud rühmadel nagu naised, immigrandid, seksuaalvähemused jne nautida
teistega samasuguseid õigusi.
See viib aga selleni, et riigivõim asub võrdsuse saavutamise nimel
piirama erinevaid vabadusi – näiteks ettevõtlusvabadust ja usuvabadust
(sookvoodid börsiettevõtete juhtkonnas, samasooliste paaride kohustuslik
teenindamine ettevõtja usuliste veendumuste kiuste jne), kuid samuti
sõna- ja väljendusvabadust (poliitiline korrektsus, vihakõneseadused,
tsensuur).
Löögi all on usu- ja veendumusvabadus
Üheks grupiks, kes on liberaalses demokraatias sattunud oma
veendumuste tõttu löögi alla, on kristlased. Neid aga ei käsitleta
tavaliselt alla surutud vähemusena, mistõttu ei taheta neis näha
ohvreid. Pigemini nähakse kristluses rõhuvate uskumuste kogumit, mis
takistab progressi.
Konflikt on tekkinud siis, kui püüdlus järgida kristlikke usulisi ja
moraalseid veendumusi põrkub riikliku võrdsustamispoliitikaga. Lääne
tsivilisatsiooni juhtivates ingliskeelsetes riikides (Ühendkuningriik,
Ameerika Ühendriigid) on viimastel aastatel toimunud ridamisi
kohtuvaidlusi selle üle, kas kristlastest kodumajutuse pakkujad, pagarid
ja teised ettevõtjad on kohustatud teenuseid osutama ka juhul, kui nad
peavad osalema milleski, mis on neile usuliselt või moraalselt
vastuvõetamatu.
Peamiselt on konflikt tekkinud homoseksuaalsete suhete tunnustamise
pinnalt. Vaidluse tuum seisneb selles, kas võrdse kohtlemise printsiip
tuleb ellu viia hoolimata usu- ja veendumusvabaduse printsiibist.
Kui kristlastest võõrastemajapidajad, pulmafotograafid või pagarid
peavad valima, kas minna vastuollu oma veendumustega või loobuda oma
tööst (lisagem, et Suurbritannias olid sunnitud oma uksed sulgema kõik
kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei soovinud vahendada lapsi
samasoolistele paaridele), siis on tegemist olukorraga, kus usu- ja
veendumusvabadus peab taganema võrdsuse või n-ö võrdse kohtlemise
põhimõtte ees. Väidetakse, et kedagi ei sunnita oma veendumusi muutma.
Samas võib näha, et inimesi sunnitakse käituma oma veendumuste
vastaselt.
Kui nn homoküsimuses on uus reaalsus juhtivates lääneriikides juba
kehtestatud, siis on uus rindejoon kujunemas nn transsooliste isikute
enesemääratlemise küsimuses. Suurbritannias sunniti töölt lahkuma
kogenud arst, kes keeldus kasutamast transsooliste isikute puhul
sookuuluvust näitavaid asesõnu, mis on vastuolus inimese bioloogilise
sooga.
Selles mõttes võime meie kui eestlased olla tänulikud oma emakeele
eest, kus taolised sekeldused sooga on võimatud. Siingi on konflikti
põhjuseks soov sundida ühiskonda tunnustama teatud vähemusgruppidesse
kuuluvate isikute enesemääratlust, arvestamata samas teiste
ühiskonnaliikmete veendumustega. Võrdne kohtlemine – ja ühes sellega
sotsiaalne õiglus – peab teostuma kasvõi teiste inimeste
veendumusvabaduse arvelt.
Sõnavabaduse mahasurumine
Teine äärmiselt oluline vabadus, mis on liberaalses demokraatias
löögi alla sattunud, on sõnavabadus. Võrdsustamispoliitikat on kõikjal
liberaalsetes demokraatiates saatnud kriitika vaigistamine. Et tagada
näiliselt sõna- ja veendumusvabaduse põhimõtte puutumatus, on vastuseisu
mahasurumist õigustatud vajadusega võidelda vaenuõhutamise ja
sallimatuse vastu.
See on olnud nutikas käik selles mõttes, et ka sõnavabaduse kõige
suuremad pooldajad nõustuvad, et sõnavabadus ei ole absoluutne – näiteks
ei saa ühiskond aktsepteerida üleskutseid vägivallale. Nii on mõnel
pool läbi surutud nn vihakõneseadused, mis on andnud võimaluse
vaigistada seisukohti, mis vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peaksid
kõigi mõõdupuude kohaselt siiski lubatud olema.
Tähelepanuväärsed näited on jällegi seotud kas homoseksuaalsete
suhete aktsepteerimise või immigratsiooniteemaga. Just neil päevil on
vähemalt kristlastest meediatarbijate tähelepanu köitnud Soome kristliku
poliitiku – endise siseministri ja praeguse rahvasaadiku – Päivi Räsäneni tagakiusamine (kuidagi teisiti seda nimetada ei saa).
Tänavu juunis esitas Räsänen sotsiaalmeedias rahulikus toonis
küsimuse, kuidas sobib kristliku õpetusega kokku asjaolu, et Soome
luterlik kirik on otsustanud hakata homofestivali Helsinki Pride 2019
ametlikuks partneriks. Ta lisas pildi piibli kirjakohast, kus taunitakse
loomuvastast sugulist läbikäimist. Üllatuseks asus politsei seda
mõtteavaldust võimaliku vaenuõhutamisena uurima ning Räsänen kutsuti
ligi neli tundi väldanud ülekuulamisele.
Nagu sellest veel vähe oleks, teatas Soome peaprokurör, et
vaenuõhutamise ilminguid leidub ka Räsäneni kirjutises „Ta lõi nad
meheks ja naiseks“, mis on ilmunud viisteist (!) aastat tagasi. Arvatav
kuritegu polevat aga aegunud, sest kirjutis on ka täna kättesaadav.
Peaprokurör nõudis politseilt vahepeal juba lõpetatud uurimise
taasavamist.
Tuleb lisada, et Räsänen ei ole ainult konservatiivsete vaadetega
kristlane, vaid hariduselt arst, mistõttu tema hinnangud
homoseksuaalsetele suhetele ei lähtu üksnes usulistest veendumustest.
Võimude reaktsioonist aga jääb vägisi mulje, et teatud seisukohti ei ole
enam soovitav avalikult väljendada.
Ma lisan siia veel ühe kõneka nüansi. Erakonna Põlissoomlased juht Jussi Halla-aho
meenutas, et 2015. aastal oli Päivi Räsänen üks neid, kes hoiatas
migrantide-vastase vihakõne eest. Nüüd on teda ennast tabanud
süüdistused vaenuõhutamises. „Vihakõneseaduste toetajad, kes selle
koletise on loonud ja teda toidavad, arvavad, et nad ise on selle eest
kaitstud,“ ütles Halla-aho. „Me kaitseme teid, saadik Räsänen,
teadlikuna sellest, et teie ei kaitsnud meid ega kaitseks ka nüüd.
Loodan, et mõtlete selle üle järele.“
Oht vabadusele lähtub liberaalsest demokraatiast
Räsäneni juhtum on kindlasti üks kõnekamaid näiteid sellest, kuidas
liberaalne demokraatia kui ideoloogiline režiim ohustab ja õõnestab vaba
ühiskonda. Aga see pole kaugeltki ainus juhtum. Režiimi vaenulikkus ei
ähvarda üksnes tõsikristlasi, vaid kõiki, kes söandavad ühiskonna
eeldatavat ideoloogilist konsensust kahtluse alla seada. Sageli
reageerivad „valeõpetust“ väljendanud „ketserite“ suhtes tööandjad
(meenutagem kooliõpetaja Priit Dievese vallandamist)
või teised „lojaalsed“ kodanikud, kes ilmutavad oma ideoloogilist
truudust ka ilma riigivõimu surveta. Soomes on asi juba niikaugel, et
politseile esitatakse kaebusi vanade telesarjade peale, mis sisaldavat
vaenuõhutamist erinevate vähemusgruppide aadressil.
Mõne arvates on autoritaarsust lihtne ära tunda – tuleb vaid tõmmata
hoogsalt paralleele kahe maailmasõja vaheliste aastakümnetega, võrreldes
tänaseid parempoolseid ja rahvuslikke liikumisi toonaste Saksa
natsionaalsotsialistide ja Itaalia fašistidega, ehkki niisugusel
võrdlusel puudub igasugune ratsionaalne alus. Sellest hoolimata
üritatakse kehtestada valelikku narratiivi, et nõndanimetatud
populistide ja äärmusparempoolsete esiletõus on seadnud ohtu õigusriigi
ja vabadused.
Hiljuti loetles Postimehes üks vabakutseline ajakirjanik vabadust
ohustavaid arenguid Eesti ühiskonnas. Tema meelest on nendeks
alkoholipiirangu kehtestamine meelelahutusasutustes, mis võib viia nii
mitmegi peopaiga hingevaakumiseni; asjaolu, et vanem põlvkond leiab, et
LGBT-noorte vastu tuleb „pereväärtusi“ kaitstes protestida; Eesti
Kaasaegse Kunstimuuseumi (EKKM) rendilepingu ootamatu lõpetamine.
„Mugavuses ei panda tähele vabaduse tükk tüki haaval kärpimist, kuni
avastatakse end piirangute tagant,“ deklareeris ta paatoslikult (Kärt Kelder. Vajadus reivida ja vaba olla, PM 28.11.2019.)
Hoiatus kui niisugune on omal kohal, ent tegelikult on lood täpselt
vastupidised. Vabadust ei ohusta sotsiaalne konservatiivsus ega
mõistlikud piirangud, mis peavad silmas kogu ühiskonna huve ja kasu,
vaid see, kui ideoloogilistel kaalutlustel hakatakse piirama sõna- ja
veendumusvabadust või muid peamisi vabadusi. Vabadust ei saa
degradeerida pelgalt õiguseks ohjeldamatult pidu panna ja lõõgastuda –
see oleks vabadust naeruvääristav karikatuur.
Liberaalne demokraatia on pealtnäha edumeelne ja õilis režiim, mis
väidab end kaitsvat üksikisiku õigusi ja vabadusi, kuid nagu näeme,
satuvad selle tõttu erinevate ühiskonnagruppide tegelikud õigused ja
vabadused suure ideoloogilise surve alla. See on juhtunud päriselt ja
asjad liiguvad kiiresti väga murettekitavas suunas. Nagu ma oma
ettekande sissejuhatuses tõdesin, on liberaalsest demokraatiast saanud
tänapäeval suurim oht vabale ühiskonnale.
Kui tahame oma vabadust säilitada, peame seda ohtu kõigepealt
teadvustama ning sellele otsustavalt vastu seisma, osutades
argumenteeritult ja ratsionaalselt ning samuti järjekindlalt
ideoloogilise diktatuuri ilmingutele. Ega meil ei olegi palju muid
võimalusi kui püüda ühiskonda ratsionaalsete argumentidega veenda, kuigi
vastaspool armastab mängida irratsionaalsele ja tundelisele küljele.
Selles võitluses on minu arvates oluline koht vanematel ja keskealistel
inimestel, kes mäletavad veel nõukogude režiimi ja selle ideoloogilisi
valesid ning oskavad uue kurjuse läbi näha. Nende kogemus on taas
aktuaalseks muutunud.
Tänan tähelepanu eest.
14. detsembril 2019 Tartus Ülikooli raamatukogu
konverentsisaalis toimunud konverentsil „Eesti valik: demokraatia või
demokratuur“ peetud ettekande aluseks olnud tekst, mis ilmus esmalt
portaalis Objektiiv.ee.
Päisefoto autor: Jüri Vlassov
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/1136-vaba-uehiskond-versus-liberaalne-demokraatia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar