Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi operatsiooni ning
Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris.
Allikas: Wikipedia
Eesti Sisekaitseakadeemias valmis julgeolekuuuring
“Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine”. Iga natukenegi mõtlev
inimene saab aru, et suurim Eestit täna ähvardav oht pole mitte kuskil
nurga taga pusiv vene karupoeg, vaid et keegi Kersti Kaljulaid ja Eesti
Vabariigi valitsus jälestavad teineteist, kirjutab Karol Kallas.
Kahtlemata pole “tutvustuses”
esinenud ja selle koostanud ekspertide valdkonnateadlikkuses põhjust
kahelda. Arusaadav on ka see, et edasi anti suuremas osas küsiteldute
arvamusi. Samas kõnealuse dokumendi kohal ripub küsimusena, miks
räägitakse palju küll teatud üksikutest sisejulgeoleku ja riigikaitse
valdkondadest, aga mitte üldisest – nagu rahvus, üksmeel, oma riik –,
mis on selliste valdkondade kenasti toimimise vundamendiks?
Nagu dokumendis on kirjutatud, “loob ohu märkamine ja tuvastamine
eelduse mõistmiseks, millised ohud on olemas ning milliseid võimalusi
rakendab vastane Eesti julgeoleku haavamiseks ja ründamiseks,” (lk 5)
siis käesolev arvamuslugu keskendub rohkem “elevantidele” ja pisematele
kurjadele elukatele, millest raport – kas siis poliitkorrektsuse või
mingil muul põhjusel – ei räägi.
Tutvustuse põhiteesiks on valitud 9. jaanuaril 2019. aastal Soome politsei juhi Seppo Kolehmaineni
Sisekaitseakadeemias peetud ettekandes esitatud tõdemus, et „meie
julgeoleku keskkond on radikaalselt muutunud ja piirid sisemise ning
välimise julgeoleku vahel on hägustunud” (lk 5).
Küsimusi tekitab nii tundliku teema, kui riigikaitse ja välisohud,
allikate kasutamine stiilis “intervjueeriti Sisekaitseakadeemia,
Kaitseväe ja teisi julgeolekueksperte ning osa intervjueeritavaid soovis
anonüümsust” (lk 8). Kui üheks intervjueeritavaks oli näiteks keegi
perenime Kaljulaid kandev isik, siis on loomulikult selge, et Eestit
ähvardav kõige suurem oht on EKRE. “Anonüümne allikas” on nagu kuulujutt
ja enam-vähem teaduslikkusele pretendeeriv uurimus võiks proovida
kuidagi paremini. Eriti nii tundliku teema puhul nagu seda on julgeolek.
Ja juhul kui julgeolekuohuna mainitakse mõne valitsuspartei toetajaid.
EKRE toetajaid nimetatakse anonüümse allika poolt “kasulikeks
idiootideks” (lk 21), kuid sõnagagi pole uuringus mainitud Keskerakonda
ja Yana Toomi… Mõni väiksem laps küsiks selle peale “kuidas te julgete”
esitada sellist uuringut päris asja pähe?
Elik: allakirjutanu võib tuua näite: usaldusväärsetest allikatest
jõudis kunagi käesoleva arvamusloo autorini jutt, kuidas Euroliiduga
ühinemisel anti meiepoolsetele läbirääkijatele mandaat stiilis “olge
kõigega nõus ja kirjutage igale paberile alla, mis ette pannakse”. Ehk
lühidalt päris läbirääkimisi tegelikult ei toimunud ja me viskusime Urr
teab mis jõudude (George Sorose kabali?) soovil järjekordse liidu
rüppe. Kui peale 2004. aastat toimunud arenguid vaadata, siis on
selline jutt igati usutav. Sorose kabalit on mainitud kõnealuse uurimuse
“stiili” järgides.
Kui kõik koostöö parendamise ja muud sellised ettepanekud on
riigikaitse osas omal kohal, siis – nagu ülevaates on ka korduvalt välja
toodud – maailm muutub ja tavalahendused pole riigikaitseks enam
piisavad.
Kuigi “tutvustuses” väidetakse, et “Venemaa Föderatsiooni
armeekindral Valeri Gerassimov teab väga hästi, et nii kvantitatiivselt
kui ka kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla,” (lk 9)
siis Eesti kaitsevõimekuse osas on pehmelt öeldes ka teistsuguseid
arvamusi.
Meie peamine mure on meie väiksus. Vaenlase lennukid sõidavad
Eestist üle mõnekümne minutiga, tankid on Tallinnas viie-kuue tunniga ja
Ida-Virumaa koos elektriga on sellisel juhul hoobilt kaotatud. Kui
meile päriselt kallale tullakse, siis kõige suurem ähvardus vaenlasele
pole mitte Võrus ja Tapal paiknevad väeosad pluss NATO liitlased, vaid
totaalne sõda. Hirm, et ta võib suvalisel ajahetkel, suvalise nurga
tagant, ülevalt ja alt, saada paugu. Lühemalt siis, et meie riigikaitse
peaks olema midagi Šveitsi-Iisraeli tüüpi ja igal endast lugupidaval
kodanikul peaks olema kodus relv. Lisaks võiks pommivalmistamise oskus
käia koolihariduse juurde ja nii edasi. Riik peab oma kodanikke
usaldama.
Eelpool öeldu võis olla utreeritud, aga põhimõtteliselt peaks selles
suunas vaatama. Mida julgustab tegema ka Suurima Julgeolekutagatise
oluliste mõttekodade ja julgeolekuekspertide korduvalt väljaöeldu: Eestit ei ole võimalik Venemaa vastu kaitsta.
Kui Venemaa väed on kord juba Eestis, siis kas NATO – näiteks
Prantsusmaa ja Saksamaa nõusolekul – on valmis alustama meie idanaabriga
täiemahulist konventsionaalset sõda? Senist praktikat vaadates, siis on
piisavalt põhjust karta meie “kaitsmine” piirdub jututubade ja
sanktsioonidega.
Raportis käsiteldakse suuremas osas Venemaalt lähtuvaid ohte. Mis on
tõsi – Venemaa jaoks on Eesti iseseisvus ajutine eksitus ja nii leiab ka
päris suur osa siin elavatest muulastest. Kui raportis on hulgaliselt
välja toodud kitsaskohti, mis vajaksid “tähelepanu” (julgeolekuasutuste
koostöö, vene propaganda jne), siis taas ei räägita peamisest: Eesti
julgeoleku alustalaks on oma riik, rahvas ja kultuur.
Inimesed peavad tundma, et riik on nende “oma”. Kodumaa. Kuigi tänu
EKRE-le valitsuses on olukord märkimisväärselt paranenud, siis jätkuvalt
on “pumba juures” inimesed, kelle jaoks on – heal juhul – rahvus
küsitava väärtusega kontseptsioon.
Kes leiavad, et “rohkem Euroopat” ja vähem igasuguseid rahvusriike
ning piire lahendab kõik täna meie ees seisvad mured. Kes arvavad, et
kui suurem osa meie tänasest seadusloomest on Euroopa Liidu käskude
Eesti seadustesse kirjutamine, siis on see võimas ja äge. Kes arvavad,
et patriotism võrdub Hitleri Saksamaa sotsialistide ideoloogiaga. Kes
arvavad, et kõigi teadaolevate tsivilisatsioonide jooksul ühiskonna
alustalaks peetud traditsiooniline perekond on “patriarhaalne rõhumine”,
sugusid on vähemalt seitsekümmend ja see kõik on üks “inimõigus ning
väärikus”. Kes arvavad, et mingi müstiline “vihakõne” tuleb
kriminaliseerida. Jne, jne, jne.
Kõik eelpoolkirjeldatud inimvaenuliku progressiusu nähud ei too riiki
mitte kellelegi mitte kuidagi lähemale, vaid rebivad seda laiali. Kõik
viidatud nähud, mida meile täna MTÜ-tööstuse poolt on maale toodud ja
müüakse “inimõiguste” või “väärtustena”, ainult lõhestavad ühiskonda.
Ühiskond vajab ühtsust ja lääne tsivilisatsiooni äärealal, vastu
vaenulikku jõudu, seda enam.
Lisaks muidugi on üheks suurimaks julgeolekuohuks riigi võõrandumine
“tavalisest” inimesest, mille nimel nii euroliit kui kartellierakondade
valitsused on aastakümneid vaeva näinud. Me võime arvata EKRE-st mida
tahes ja selle erakonnaga ei peagi kõiges nõustuma, kuid sissejuhatuses
mainitud Kaljulaid esindab just nimelt sellist võõrandumist – inimeste
käest ära rebitud üha võõramaks muutuvat riiki – ja siiani paistab, et
EKRE vähemalt püüab riigi inimeste juurde tagasi tuua.
Lisaks esindab mainitud Kaljulaid kõike, mis on omane progressiusule
(kirjeldatud eespool) ja EKRE seda, mis ei ole. Nagu Kaljulaiuga täpselt
samasuguseid arvamusi omav Europarlamendi üks esiprogressiive Guy Verhofstadt jälestab Ühendkuningriigi peaministrit Boris Johnsonit
ja Brexitit, peab Kaljulaid – koos suurima opositsioonierakonna
esinaisega – EKRE-t kärnaseks koeraks, kellel pole Eesti poliitika
“parketil” kohta. Ja kelle valijatest lollid maakad ei oska “õigesti”
hääletada.
Kuid õnneks on meil demokraatia ja parlamentaarne vabariik. Inimesed
valib parlamenti rahvas ja need inimesed panevad oma valijate huve
esindades kokku valitsuse. Seekord ja üdini demokraatlikult läks
valitsusse teiste hulgas EKRE. Kaljulaiul pole õigust valitsuse
koosseisu ja otsustesse sekkuda, kuid ometigi on tema jauramisest saanud
päevapoliitika silmapaistev osa.
Oleks siis tegemist koduseinte vahel peetava tüliga, aga ei! Kadrioru
lossi administratiivhoones ajutiselt tööd tegev isik käib mööda maailma
ringi – mida teeb ka suurima opositsioonierakonna esinaine – vingumas,
kui vastik valitsus tema kodumaal on. Nagu joodikust naine kõrtsis, kes
räägib kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, milline värdjas on tema
mees ja kui lollid on tema lapsed. Vene Karul pole vaja kulmugi
kergitada, Kaljulaid – ja suurima opositsioonierakonna esinaine – peavad
suurema osa hübriidsõja lahingutest tema eest ära. Kusjuures seda veel
eesti maksumaksja raha eest. Mis on eriti väärastunud olukord.
Siinkohal vaidleks allakirjutanu “Ekspert A-ga” (sic) – “kasulikud idioodid” (lk 21) ei ole mitte “vaesemad EKRE valijad” (ibid.),
vaid kasulikke idioote mängivad üle maailma Kaljulaid koos suurima
opositsioonierakonna esinaisega. Nimetatud kaks naisinimest on Eesti
suhteliselt õrna julgeoleku portselanipoes märatsevad elevandid. Ehk
nagu sama “A-gi” väidab, siis “kõik, mis destabiliseerib, väärib
[Venemaa arvates?] toetamist” (ibid.) ja mõlemad on täna suurimad
Eesti poliitika ning koos sellega ka julgeoleku destabiliseerijad. Mida
tõestas ka isik Kaljulaid Ugalas peetud meie kalli Vabariigi
aastapäevakõnes.
PS. Ühiskondlik diskussioon on asendunud teineteise peale
karjumisega. Võiks ju arvata, et targem annab järele ja oleme nüüd kõik
kuidagi sõbrad. Aga ei saa ju, niikaua kui ennast ei tea kelleks pidav
poliitseltskond peab kalliks arusaama, et EKRE-t ja rahvuskonservatiive
ei tohi olemas olla. Kui ei soovita, et EKRE-st saaks Fidesz, kelle käes
on praktiliselt kogu võim Ungaris, siis jäetagu järele. EKRE ei lähe
mitte kuhugi. Samuti on kõigi huvides, et võimu juures oleks vähemalt
pisutki arvamuste paljusust. Mis on ka EKRE huvides. Aga niikaua kui
EKRE on paaria ja tema valijad “vaesed ning lollid maakad”, siis liigub
asi Fideszi poole. Allakirjutanu saab aru väga hästi, loos kasutatud
sõnastus on kohati pisut äkiline ja antipoliitkorrektne, kuid see on
ainult püüd kuidagi elevante korrale kutsuda, mitte usutunnistus.
Allikas: https://objektiiv.ee/julgeolekuuuring-mis-ei-raagi-portselanipoes-maratsevast-elevandist/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar