Eesti Sisekaitseakadeemias valmis julgeolekuuuring “Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine”. Iga natukenegi mõtlev inimene saab aru, et suurim Eestit täna ähvardav oht pole mitte kuskil nurga taga pusiv vene karupoeg, vaid et keegi Kersti Kaljulaid ja Eesti Vabariigi valitsus jälestavad teineteist, kirjutab Karol Kallas.
Kahtlemata pole “tutvustuses” esinenud ja selle koostanud ekspertide valdkonnateadlikkuses põhjust kahelda. Arusaadav on ka see, et edasi anti suuremas osas küsiteldute arvamusi. Samas kõnealuse dokumendi kohal ripub küsimusena, miks räägitakse palju küll teatud üksikutest sisejulgeoleku ja riigikaitse valdkondadest, aga mitte üldisest – nagu rahvus, üksmeel, oma riik –, mis on selliste valdkondade kenasti toimimise vundamendiks?
Nagu dokumendis on kirjutatud, “loob ohu märkamine ja tuvastamine eelduse mõistmiseks, millised ohud on olemas ning milliseid võimalusi rakendab vastane Eesti julgeoleku haavamiseks ja ründamiseks,” (lk 5) siis käesolev arvamuslugu keskendub rohkem “elevantidele” ja pisematele kurjadele elukatele, millest raport – kas siis poliitkorrektsuse või mingil muul põhjusel – ei räägi.
Tutvustuse põhiteesiks on valitud 9. jaanuaril 2019. aastal Soome politsei juhi Seppo Kolehmaineni Sisekaitseakadeemias peetud ettekandes esitatud tõdemus, et „meie julgeoleku keskkond on radikaalselt muutunud ja piirid sisemise ning välimise julgeoleku vahel on hägustunud” (lk 5).
Küsimusi tekitab nii tundliku teema, kui riigikaitse ja välisohud, allikate kasutamine stiilis “intervjueeriti Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe ja teisi julgeolekueksperte ning osa intervjueeritavaid soovis anonüümsust” (lk 8). Kui üheks intervjueeritavaks oli näiteks keegi perenime Kaljulaid kandev isik, siis on loomulikult selge, et Eestit ähvardav kõige suurem oht on EKRE. “Anonüümne allikas” on nagu kuulujutt ja enam-vähem teaduslikkusele pretendeeriv uurimus võiks proovida kuidagi paremini. Eriti nii tundliku teema puhul nagu seda on julgeolek. Ja juhul kui julgeolekuohuna mainitakse mõne valitsuspartei toetajaid. EKRE toetajaid nimetatakse anonüümse allika poolt “kasulikeks idiootideks” (lk 21), kuid sõnagagi pole uuringus mainitud Keskerakonda ja Yana Toomi… Mõni väiksem laps küsiks selle peale “kuidas te julgete” esitada sellist uuringut päris asja pähe?
Elik: allakirjutanu võib tuua näite: usaldusväärsetest allikatest jõudis kunagi käesoleva arvamusloo autorini jutt, kuidas Euroliiduga ühinemisel anti meiepoolsetele läbirääkijatele mandaat stiilis “olge kõigega nõus ja kirjutage igale paberile alla, mis ette pannakse”. Ehk lühidalt päris läbirääkimisi tegelikult ei toimunud ja me viskusime Urr teab mis jõudude (George Sorose kabali?) soovil järjekordse liidu rüppe. Kui peale 2004. aastat toimunud arenguid vaadata, siis on selline jutt igati usutav. Sorose kabalit on mainitud kõnealuse uurimuse “stiili” järgides.
Kui kõik koostöö parendamise ja muud sellised ettepanekud on riigikaitse osas omal kohal, siis – nagu ülevaates on ka korduvalt välja toodud – maailm muutub ja tavalahendused pole riigikaitseks enam piisavad.
Kuigi “tutvustuses” väidetakse, et “Venemaa Föderatsiooni armeekindral Valeri Gerassimov teab väga hästi, et nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla,” (lk 9) siis Eesti kaitsevõimekuse osas on pehmelt öeldes ka teistsuguseid arvamusi.
Meie peamine mure on meie väiksus. Vaenlase lennukid sõidavad Eestist üle mõnekümne minutiga, tankid on Tallinnas viie-kuue tunniga ja Ida-Virumaa koos elektriga on sellisel juhul hoobilt kaotatud. Kui meile päriselt kallale tullakse, siis kõige suurem ähvardus vaenlasele pole mitte Võrus ja Tapal paiknevad väeosad pluss NATO liitlased, vaid totaalne sõda. Hirm, et ta võib suvalisel ajahetkel, suvalise nurga tagant, ülevalt ja alt, saada paugu. Lühemalt siis, et meie riigikaitse peaks olema midagi Šveitsi-Iisraeli tüüpi ja igal endast lugupidaval kodanikul peaks olema kodus relv. Lisaks võiks pommivalmistamise oskus käia koolihariduse juurde ja nii edasi. Riik peab oma kodanikke usaldama.
Eelpool öeldu võis olla utreeritud, aga põhimõtteliselt peaks selles suunas vaatama. Mida julgustab tegema ka Suurima Julgeolekutagatise oluliste mõttekodade ja julgeolekuekspertide korduvalt väljaöeldu: Eestit ei ole võimalik Venemaa vastu kaitsta. Kui Venemaa väed on kord juba Eestis, siis kas NATO – näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa nõusolekul – on valmis alustama meie idanaabriga täiemahulist konventsionaalset sõda? Senist praktikat vaadates, siis on piisavalt põhjust karta meie “kaitsmine” piirdub jututubade ja sanktsioonidega.
Raportis käsiteldakse suuremas osas Venemaalt lähtuvaid ohte. Mis on tõsi – Venemaa jaoks on Eesti iseseisvus ajutine eksitus ja nii leiab ka päris suur osa siin elavatest muulastest. Kui raportis on hulgaliselt välja toodud kitsaskohti, mis vajaksid “tähelepanu” (julgeolekuasutuste koostöö, vene propaganda jne), siis taas ei räägita peamisest: Eesti julgeoleku alustalaks on oma riik, rahvas ja kultuur.
Inimesed peavad tundma, et riik on nende “oma”. Kodumaa. Kuigi tänu EKRE-le valitsuses on olukord märkimisväärselt paranenud, siis jätkuvalt on “pumba juures” inimesed, kelle jaoks on – heal juhul – rahvus küsitava väärtusega kontseptsioon.
Kes leiavad, et “rohkem Euroopat” ja vähem igasuguseid rahvusriike ning piire lahendab kõik täna meie ees seisvad mured. Kes arvavad, et kui suurem osa meie tänasest seadusloomest on Euroopa Liidu käskude Eesti seadustesse kirjutamine, siis on see võimas ja äge. Kes arvavad, et patriotism võrdub Hitleri Saksamaa sotsialistide ideoloogiaga. Kes arvavad, et kõigi teadaolevate tsivilisatsioonide jooksul ühiskonna alustalaks peetud traditsiooniline perekond on “patriarhaalne rõhumine”, sugusid on vähemalt seitsekümmend ja see kõik on üks “inimõigus ning väärikus”. Kes arvavad, et mingi müstiline “vihakõne” tuleb kriminaliseerida. Jne, jne, jne.
Kõik eelpoolkirjeldatud inimvaenuliku progressiusu nähud ei too riiki mitte kellelegi mitte kuidagi lähemale, vaid rebivad seda laiali. Kõik viidatud nähud, mida meile täna MTÜ-tööstuse poolt on maale toodud ja müüakse “inimõiguste” või “väärtustena”, ainult lõhestavad ühiskonda. Ühiskond vajab ühtsust ja lääne tsivilisatsiooni äärealal, vastu vaenulikku jõudu, seda enam.
Lisaks muidugi on üheks suurimaks julgeolekuohuks riigi võõrandumine “tavalisest” inimesest, mille nimel nii euroliit kui kartellierakondade valitsused on aastakümneid vaeva näinud. Me võime arvata EKRE-st mida tahes ja selle erakonnaga ei peagi kõiges nõustuma, kuid sissejuhatuses mainitud Kaljulaid esindab just nimelt sellist võõrandumist – inimeste käest ära rebitud üha võõramaks muutuvat riiki – ja siiani paistab, et EKRE vähemalt püüab riigi inimeste juurde tagasi tuua.
Lisaks esindab mainitud Kaljulaid kõike, mis on omane progressiusule (kirjeldatud eespool) ja EKRE seda, mis ei ole. Nagu Kaljulaiuga täpselt samasuguseid arvamusi omav Europarlamendi üks esiprogressiive Guy Verhofstadt jälestab Ühendkuningriigi peaministrit Boris Johnsonit ja Brexitit, peab Kaljulaid – koos suurima opositsioonierakonna esinaisega – EKRE-t kärnaseks koeraks, kellel pole Eesti poliitika “parketil” kohta. Ja kelle valijatest lollid maakad ei oska “õigesti” hääletada.
Kuid õnneks on meil demokraatia ja parlamentaarne vabariik. Inimesed valib parlamenti rahvas ja need inimesed panevad oma valijate huve esindades kokku valitsuse. Seekord ja üdini demokraatlikult läks valitsusse teiste hulgas EKRE. Kaljulaiul pole õigust valitsuse koosseisu ja otsustesse sekkuda, kuid ometigi on tema jauramisest saanud päevapoliitika silmapaistev osa.
Oleks siis tegemist koduseinte vahel peetava tüliga, aga ei! Kadrioru lossi administratiivhoones ajutiselt tööd tegev isik käib mööda maailma ringi – mida teeb ka suurima opositsioonierakonna esinaine – vingumas, kui vastik valitsus tema kodumaal on. Nagu joodikust naine kõrtsis, kes räägib kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, milline värdjas on tema mees ja kui lollid on tema lapsed. Vene Karul pole vaja kulmugi kergitada, Kaljulaid – ja suurima opositsioonierakonna esinaine – peavad suurema osa hübriidsõja lahingutest tema eest ära. Kusjuures seda veel eesti maksumaksja raha eest. Mis on eriti väärastunud olukord.
Siinkohal vaidleks allakirjutanu “Ekspert A-ga” (sic) – “kasulikud idioodid” (lk 21) ei ole mitte “vaesemad EKRE valijad” (ibid.), vaid kasulikke idioote mängivad üle maailma Kaljulaid koos suurima opositsioonierakonna esinaisega. Nimetatud kaks naisinimest on Eesti suhteliselt õrna julgeoleku portselanipoes märatsevad elevandid. Ehk nagu sama “A-gi” väidab, siis “kõik, mis destabiliseerib, väärib [Venemaa arvates?] toetamist” (ibid.) ja mõlemad on täna suurimad Eesti poliitika ning koos sellega ka julgeoleku destabiliseerijad. Mida tõestas ka isik Kaljulaid Ugalas peetud meie kalli Vabariigi aastapäevakõnes.
PS. Ühiskondlik diskussioon on asendunud teineteise peale karjumisega. Võiks ju arvata, et targem annab järele ja oleme nüüd kõik kuidagi sõbrad. Aga ei saa ju, niikaua kui ennast ei tea kelleks pidav poliitseltskond peab kalliks arusaama, et EKRE-t ja rahvuskonservatiive ei tohi olemas olla. Kui ei soovita, et EKRE-st saaks Fidesz, kelle käes on praktiliselt kogu võim Ungaris, siis jäetagu järele. EKRE ei lähe mitte kuhugi. Samuti on kõigi huvides, et võimu juures oleks vähemalt pisutki arvamuste paljusust. Mis on ka EKRE huvides. Aga niikaua kui EKRE on paaria ja tema valijad “vaesed ning lollid maakad”, siis liigub asi Fideszi poole. Allakirjutanu saab aru väga hästi, loos kasutatud sõnastus on kohati pisut äkiline ja antipoliitkorrektne, kuid see on ainult püüd kuidagi elevante korrale kutsuda, mitte usutunnistus.
Allikas: https://objektiiv.ee/julgeolekuuuring-mis-ei-raagi-portselanipoes-maratsevast-elevandist/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar