Eestisse viieks aastaks sissesõidukeelu saanud Risto Teinonen leiab Objektiivile antud usutluses, et Eesti Vabariik ei ole õigusriik ja et igaüht, kelle veendumused võimul olevatele ja jõustruktuurides töötavatele inimestele ei meeldi, võidakse represseerida.
18. detsembril 2017 lõpetati Risto Mikael Teinoneni suhtes kaks aastat tagasi karistusseadustiku §-s 151 nimetatud tunnusel (sotsiaalse vaenu õhutamine) alustatud väärteomenetlus, kuna möödus väärteo aegumise tähtaeg. Väidetavalt on Risto Teinoneni ja MTÜ La Colonia, mille juhatuse liikmeks ta on, suhtumine pagulastesse ja teise nahavärviga ja kultuuritaustaga inimestesse rassistlik ning kujutab ühiskonnale ohtu.
Objektiiv palus Risto Teinonenil olukorda selgitada.
Küsimus: Risto Teinonen, veidi üle kahe aasta tagasi – 2015. aasta detsembris – palus Kaitsepolitseiamet Siseministeeriumilt, et teie kui Soome Vabariigi kodaniku suhtes kehtestataks viieks aastaks sissesõidukeeld Eesti Vabariiki. Põhjendusena nimetati, et teie viibimine Eestis võib ohustada riigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Siseministeerium rahuldas mõistagi Kapo taotluse. Kas oskate öelda, miks Kapo peab teid nii ohtlikuks isikuks, et soovitab teid siit eemal hoida?
Risto Teinonen: Olen kindel, et Kapo ja Siseministeerium (kus sisejulgeolekupoliitika asekantslerina töötab endine Kapo töötaja) mind tegelikult ohtlikuks ei pea. Minule on arusaamatuks jäänud see, mispärast Ansipi valitsus omal ajal tellis minu vastu kriminaalmenetluse, mis algas 2007. aasta jaanuaris ja kestis pea kaks aastat. Ehk oli see endiste kommunistide – siis oli valitsuses ka Savisaar – oma kasvatusest-koolitusest tulenev rünnak inimese vastu, kes nende maailmavaadet ei jaganud. Kahtlustus oli teadvalt alusetu ja süüdistus jäi esitamata. Menetluse ajal lõin kodulehekülje kaitsepolitsei.com, milles kirjeldasin Kaitsepolitseiameti seaduserikkumisi ja toimimisviise. – Oletan, et paar aastat tagasi alanud uus rünnak minu vastu on lihtsalt Kaitsepolitseiameti kättemaks eelmise, läbikukkunud represseerimise eest.
Sissesõidukeelu otsuses toodi põhjenduseks see, et “olukord, kus Eestisse asub lähiaastatel elama arvestatav hulk teises rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, on soodus pinnas võõraviha ja vägivalla õhutamiseks”. Selle ohu tõrjumiseks oli nähtavasti otstarbekas mind riigist välja saata. Minule jääb täiesti arusaamatuks, kus ja kuidas ma nn julgeolekuasutuse arvates olen vägivalda õhutanud. Kirjavahetusest ja kohtu dokumentidest on vastus hea tahtmise juures leitav – seaduserikkumisi pole ja need poleks ka olulised, sest teatud asutuste ainupädevusse kuulub võimalike, tulevikus realiseeruvate ohtude ennustamine. (Selle kohta loe lähemalt siit – toim.)
K: Kõik lugejad võib-olla ei tea, milline on teie side Eestiga ja miks soovite siia tagasi tulla. Palun selgitage lähemalt.
Risto Teinonen: Sündisin Soomes. Minu suguvõsa kuulub nende soome suguvõsade hulka, mille inimestele oli omal ajal hõimuaade väga südamelähedane. Minu vanaisa vend osales Eesti Vabadussõjas ja hiljem toimis Akadeemilise Karjala Seltsi esimehena, sõja ajal organiseeris ingerlaste evakueerimist Eestist Soome ja pärast sõda aitas ingerlastel ja eestlastel Soomest Rootsi põgeneda. Ema oli üks koolinoorte Karjala-seltsi asutajatest.
Sellisel taustal on loomulik, et hakkasin eesti keelt õppima juba kooli ajal ja hiljem hakkasin tooma Eestisse siin okupatsioonivõimu poolt keelatud kirjandust. Kui lõpuks tollis vahele jäin, määrati mulle viieaastane sissesõidukeeld (täpselt kolmkümmend aastat hiljem määras Eesti Vabariigi siseministeerium samasuguse!). See lõppes siiski veidi varem, sest ajad muutusid. Keelu aega sisustasin muuhulgas eesti keele õppimisega Lundi ülikoolis ja läti keele õppimisega Stockholmi ülikoolis.
Tulin Eestisse 1991. aastal ja elasin 1995. aastast 2015. aastani Tartus. Elasin Eestis nii kaua, et mul endisel kodumaal isiklikke kontakte peaaegu enam polegi. Kui mind 18. detsembril 2015. aastal politseiautoga Tallinnasse viidi ja laeva peale toimetati, olin oma naisega elanud koos seitse aastat. Korraga oli meid Eesti riigi korraldusel üksteisest lahutatud.
President Kaljulaid ütles oma mulluses vabariigi aastapäeva kõnes, et igaüks, kes tunneb end eestlasena, on eestlane. Ma pean ennast eestlaseks. Põhiseaduses on igale eestlasele tagatud õigus asuda Eestisse elama. Loomulikult sooviksime abikaasaga elada koos Tartus, kus meil on kodu ja temal töökoht. Antud juhul on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud otse, et tekkinud olukorras peame otsima perekonnaelu elamiseks muid variante, juhul kui seda jätkata soovime. Siseministeerium on oma seisukohas väljendanud, et mu abikaasal teadaolevalt puuduvad takistused Eestist lahkumiseks. Juhul kui mind Eestisse ei lubata, jääbki eestlannast ja Eesti kodanikust abikaasal üle vaid välismaale, oma abikaasa juurde kolimine. Eks see sobibki kokku riigi kehtiva poliitikaga, mis eestlaste Eestist lahkumises probleemi ei näe.
K: Teie suhtes alustati väärteomenetlust, aga kuuldavasti on see lõpetatud. Kas ma saan õigesti aru, et te pole toime pannud ühtegi õigusrikkumist, aga teie suhtes kehtib jätkuvalt sissesõidukeeld, kuna julgeolekuasutuste hinnangul te kujutate endast ohtu, isegi kui te pole sooritanud ühtegi karistatavat tegu?
Risto Teinonen: Viimane, 2015. aasta detsembris alustatud väärteomenetlus lõpetati, kui selle menetlemiseks seaduses sätestatud maksimaalne aeg sai täis. Minuni on jõudnud menetluse lõpetamise määrus, mille sisu on väga napp. Tõdetakse, et väärtegu on toimunud, kuid aegunud. Määruse järgi oli väärteoks vaenu õhutamine, toimepanemise ajaks ja kohaks 18. detsember 2015 minu kodus, Tartus. Väärteo kirjeldusena tuuakse lõik Siseministeeriumi sissesõidukeelu kehtestamise otsusest – selle sama otsuse, mille alusel väärteomenetlust oli alustatud. Mingeid menetluse tulemusi või selle käigus tellitud semiootilise ekspertiisi tulemusi ei mainita. Minu arreteerimise ja kodu läbiotsimise käigus võeti ära mobiiltelefonid, arvutid, sularaha ja paar tuhat raamatut ning terve hulk teisi esemeid. Telefonid lubas politseikapten Talimaa kodu läbiotsimise ajal järgneval nädalal tagastada – need tagastati mulle poolteist aastat hiljem, 2017. aasta juunis, koos minu kui tõlgi töövahendite-arvutitega. Tagastamata jäid tookord raamatud ja muud esemed ja võõras valduses on minu asjad siiani. Enamus neist on lubatud tagasi anda, kuid 27. oktoobril tagastamise toimumiskohta puudutavale kirjale vastas politsei 27. novembril, et välismaale tagastamise lahendamine vajab pikemat vastamisaega – ja see “pikem aeg” kestab siiani. Asjade kohta pole ka menetluse lõpetamise määruses midagi. – Loomulikult on minu esindaja sellise väärteomenetluse lõpetamise otsuse peale kaebuse esitanud.
Kokku on “õiguskaitseorgan” korraldanud minule juba kaks väärteomenetlust, ühe kriminaalmenetluse, psühhiaatrilise ekspertiisi, pooleteiseaastase kodukohast lahkumise keelu ilma menetleja loata, vähemalt kahel korral sissesõidukeelu Lätti, Saksamaal arreteerimise, ülekuulamise ja läbi Saksamaa kolitud vara läbiotsimise ning kaasas olnud raha konfiskeerimise “menetluse kuludeks”, Soomes suojelupoliisi (Soome kaitsepolitsei – toim) poolt minu sõprade tagakiusamisi, minu töösuhte lõpetamise õigusbüroos, tõlketööde tellijate hirmutamisi, lahutanud mind abikaasast, kodust ja sõpradest… Jõustruktuuride dokumentidest saan lugeda, et minu tegevuse eesmärgiks on tekitada pingeid, kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet jne – kõike seda teavad nad ilma minuga vestlemata või mind ülekuulamata. Olen veendunud, et välismaal minust ei tea peale sugulaste keegi, küll aga on kõik kuulnud Rõivase seiklustest, Auto-Rollo skandaalist ja Kapo “jamesbondi” tegevusest idapiiri taga jne. Kõik minuga tehtu on loomulikult tekitanud suuri kulutusi nii maksumaksjale kui ka minule ning kurnanud mitte ainult mind, vaid ka minu lähedasi. Kui minu maailmavaadet “austatakse” sellise tähelepanuga, võin olla veendunud, et mingi tühise aatega tõesti tegemist pole.
Eesti kodanikud peavad teadma, et Eesti Vabariik EI OLE õigusriik ja et igaüks meist, kelle veendumused võimul olevatele ja jõustruktuurides töötavatele ei meeldi, võib sattuda repressioonide objektiks.
K: Teie kaebus siseministeeriumi otsuse tühistamiseks ei leidnud toetust ka teises kohtuastmes. Kas kavatsete Tallinna ringkonnakohtu otsuse riigikohtusse edasi kaevata?
Risto Teinonen: Kindlasti.
Küsitles ja uudise toimetas Veiko Vihuri
Allikas: https://objektiiv.ee/risto-teinonen-eesti-vabariik-ei-ole-oigusriik/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar