Operatsioonisaal. Foto: Bigstockphoto
Ühendkuningriigis võivad “homofoobid, rassistid ja seksistid”
jääda ravita. Käesoleva aasta aprillist võib meditsiinitöötaja keelduda
sellist isikut ravimast ning ise otsustada, kas abivajaja meelsus
vastab õigetele standarditele. Siiani on abist keeldutud patsiendi
verbaalse või füüsilise agressiivsuse puhul, vahendab doktor Błażej
Kmieciaki intervjuud portaali “Kansalainen” toimetaja Petri Saarela.
TV Poland (TVP) intervjueeris seoses Suurbritannia seadusemuudatusega doktor Błażej Kmieciaki,
kes töötab meditsiiniõiguse dotsendina Łódźi ülikooli arstiteaduskonnas
ning on tegev Poola õiguskaitseorganisatsioonis “Ordo Iuris”.
Kmieciak toonitab, et seadusemuudatus on pretsedent. Ta kardab, et
muudatus võib viia selleni, et arst võib keelduda ravimast isikut, kelle
maailmavaadet ta ei aktsepteeri. Suurbritannia arstid saavad õiguse
lähtuvalt moraalsest aspektist anda subjektiivne hinnang patsiendi
maailmavaatele.
„Kahjuks visatakse sellega minema ka arsti tööd puudutav põhimõte,
mille kohaselt antakse ravivajavale abi olenemata sellest, kes või
missugune ta on. Tervishoiuteenustele ei ole õigus vaid „korralikel
kodanikel,“ vaid ka kohtu poolt süüdimõistetud kurjategijatel jne.
Uuendus viib tupikteele, sest sugu ja seksuaalsust erinevalt mõistvate
inimeste diskrimineerimise vastu võideldakse põhimõttega: „Hakkame
diskrimineerima kõiki, kes meid diskrimineerivad,“ tõdeb dotsent.
Doktor Błażej Kmieciaki töötab meditsiiniõiguse dotsendina Łódźi
ülikooli arstiteaduskonnas ning on tegev Poola
õiguskaitseorganisatsioonis “Ordo Iuris”. Foto: Ordo Iuris
TV Poland: Briti tervishoiuteenuse osutajad selgitavad, et
uuendus puudutab olukordi, kus patsient on konkreetsel meelestatud
personali vastu. Kas arsti sõimamine „pedeks“ on teie arvates oma
meelsuse avaldamine?
Błażej Kmieciak: See on verbaalne agressioon. Usun,
et Suurbritannia seadustest leidub hõlpsasti paragrahv, mis annab
arstile õiguse keelduda ravist sellises olukorras. Patsient ei tohi
solvata arsti, ega arst patsienti. Meid kohustab käitumiskultuur ja
austus teise isiku vastu. Briti seadused on aga juba muutumas hoopis
muuks. Nad võtavad võimaluse saada abi isikul, keda personal hindab
homofoobseks, kuigi ei ole isegi võimalik üheselt määratleda, mis
„homofoobia“ täpselt on.
TVP: Briti sotsiaalmeedias viidatakse aastal 2017 toimunud
juhtumile. Väiksemale günekoloogilisele operatsioonile tulnud patsient
palus operatsiooniõeks naisterahvast. Kohale ilmus aga meditsiiniõe
riietuses üleni tätoveeritud habemik mees, kes väitis end olevat
transseksuaalne naine. Ehmunud patsient loobus operatsioonist ja viis
juhtumi kohtusse, kus võitis. Kohus sundis briti tervishoiuteenuse
pakkujat vabandama naise ees.
Kmieciak: Saan aru, et patsiendid kardavad uue seaduse puhul ravist
ilma jääda. Seaduse põhimõtted on väga meelevaldsed ja ebaselged. Üks
näide Poolast. Kas ajakirjanik mäletab veel Gdanskis ja Varssavis
korraldatud võrdõiguslikkuse paraade? Neil solvati minu kui katoliiklase
tundeid väga otsesel ja jämedal viisil. Kui võtan selle teemaks
arstivisiidil, kas võib mind siis pidada „homofoobiks“ ja kas võidakse
minult võtta õigus saada arstiabi?
TVP: Suurbritannias pelgavad sotsiaalmeediakasutajad oma
eakate vanemate ja vanavanemate pärast, kuna „nad ei saa eriti hästi
hakkama“ moraaliseisukohtade muutmisega.
Kmieciak: On selge, et patsiendid peavad nüüd jälgima pidevalt oma
seisukohti säilitamaks poliitilist korrektsusst ja saamaks
tervishoiuteenuseid. On kahju, et sellisel moel saab patsiendi ja
tervishoiuteenusepakkuja vahelise suhte olulisimaks teguriks seksuaalse
orientatsiooni või soolise identiteedi küsimus. Meditsiinis ei või seda
aktsepteerida.
Üks minu õpilastest soovis kunagi eksami ajal vestelda
„LGBT-patsientide õigustest.“ Küsisin temalt, kas LGBT-patsient erineb
kuidagi teistest patsientidest ja kas ta vajab eriõigusi? Minu arvates
selline vahe ja vajadus puudub. Sõltumata seksuaalsest orientatsioonist
või sooidentiteedist oleme eelkõige inimesed. See on patsiendi õiguste
puhul kõige alus.
TVP: Kas on arsti vastuvõtul olnud kombeks küsida seksuaalse orientatsiooni kohta?
Kmieciak: Seda ei ole ette tulnud. Minu arvates peab arst olema
huvitatud diagnoosist, mitte patsiendi seksuaalsest orientatsioonist. On
küll nii, et juhuslikel seksuaalsuhetel või HIV-positiivsuse
võimalikkusel võib olla tähtsust. Peab siiski märkima, et katoliiklasena
olen seisukohal, et arst ei või keelduda homode ravimisest isegi siis,
kui peab nende elusviise moraalituteks või kõlvatuteks.
TVP: Kas see on kirjutatud seadusesse?
Kmieciak: See on omaks võetud arstieetika koodeksisse, „arstiteaduse
loomulikku seadusesse.“ Selle alustalaks on nõue mitte keelduda
patsiendi ravist rassi, soo, religiooni või poliitiliste veendumuste
tõttu. Briti seadusi oleks seega raske rakendada praktikasse Poolas.
Teisalt on Poolas arsti- või hambaarstipraksist puudutava seaduse
kohaselt kõigi oluliste ja põhjendatud juhtumite puhul (erandina elu
päästmist nõudvad olukorrad) võimalik juhtkonna loal keelduda. Arst peab
sellisel juhul suunama patsiendi teise arsti juurde.
Tuleme tagasi Suurbritanniasse. Ma ei mõista nende seaduseandjate
kavatsusi. Milleks täpsustada seadust seda lisavärvidega üle värvides?
Inimeste kogemused on alati laiemad kui seadus suudaks neid hõlmata ja
kõiki elujuhtumeid ei olegi seadustega võimalik katta. Pealegi juba
tutvumisest inimõiguste üldiste põhimõtetega piisab mõistmiseks, et
seksuaalvähemuste või sooneutraliteedi seisukohast kokkupandud
üksikasjalikud sätted ei ole põhjendatud. Sel teemal peetud kõnelustes
on alati viidatud üldistele inimväärikuse austamise põhimõtetele.
TVP: Kui brittide uuendus on tarbetu, siis milles on siin tegelikust asi?
Kmieciak: Peab tähele panema kahte seika. Ühelt poolt on tõsiasi, et
meie ühiskonnas elab homoseksuaale ja transseksuaale (tunnen neid ja
pean neist lugu) ja teisalt on olemas tugev ja agressiivne poliitiline
liikumine, mis seisab teatud maailmakäsitluse eest. Küsimus ei ole
sõbralikus „aktsepteerige meid sellistena, nagu me oleme“ – visioonis,
vaid intensiivses pealekäivast, pealesunnitavast ideoloogias: „Meie
ütleme teile, kuidas te peate meid kohtlema.“ Nendel seisukohtadel on
väga suur vahe. Praegusel ajal võime näha ühe diskrimineerimisvastase
arusaama ülemvõimu ja ihalemist, ent samas surutakse alla ja
diskrimineeritakse neid, kellel on teistsugune arusaam.
TVP: Kas väidate, et idealiseeritakse LGBT-inimesi?
Kmieciak: Küsimus ei ole LGBT-s või LGBT –s ja Q-s või mõnes muus
tähekombinatsioonis. Küsimus on selles, et oleme avanud põhjatu koti,
mis on täis erinevaid spetsiifilisi maailmakäsitlusi, ega kellelgi ei
ole õigus öelda, et mõni neist on halb, kuna nii võib saada
ahistamissüüdistuse. Seepärast ei usu ma LGBT-ideoloogia elluviijate
siirusse. Kui ma elaksin Suurbritannias, sooviksin teistelegi, näiteks
katoliiklastele, samasugused tagatisi nagu LGBT-isikutel on seoses nende
veendumuste, mõtte- ja süümevabaduse ja väärikusega. On olemas
LGBT-probleeme käsitlevaid kirjatöid, mis viitavad kaunile
inimõigusideele. Samas on üha enam märgata, kuidas inimõiguste kaitsmise
varjus rikutakse neidsamu inimõigusi.
Portaalis „Kansalainen“ avaldatud artikli tõlkis Roland Tõnisson
Allikas: https://objektiiv.ee/intervjuu-suurbritannias-voib-alates-aprillist-meditsiiniabi-saada-vaid-poliitkorrektne-patsient/



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar