Brexitit ei oleks tohtinud juhtuda ja see osutus Euroopa Liidu hinge ja ihu kehastavale bürokraatiale kohutavaks šokiks. Ühendkuningriigi liidust lahkumine on ka märgiks, et Brüsseli klaaspaleede koridorides on midagi väga valesti. Euronomenklatuur jätkab oma pea jaanalinnu kombel liiva alla peitmist, samal ajal kui nende tagumikud on kõigile ohtudele jätkuvalt avatud. Kellel on vähegi silmi, näevad nii eurokraatia majanduslikku saamatust kui ka poliitilist nürimeelsust.
Elukutselised poliitikud, kellel on natukenegi midagi pistmist demokraatliku mandaadiga, ei tööta Brüsselis, vaid rahvusriikides, millest koosneb Euroopa Liit. Suuremas osas on liikmesriikide poliitikud inimesed, kes millestki midagi ei tea ja kes valitakse ametisse inimeste poolt, kes samuti mitte millestki mitte midagi ei jaga. Samas need, kellel on natukenegi arukust, õpivad kiiresti ära õigete häälitsuste tegemise ja suudavad oma valdkonnas nina enam-vähem vee peal hoida, mis aitab neil võimul olla. Need, kes ei õpi ja/või ei saa esindusorganites-valitsustes hakkama, saadetakse tihti tööle Brüsselisse.
Euroopa Liidu juhtimisest ja struktuuridest on välja suitsutatud viimanegi kui esindusdemokraatia alge. Liidu juhtorganite näol on tegemist suuresti võimuahnete poliitikute prügikastiga, kelle on nende koduriikide valijad hüljanud või kes lihtsalt pole (enam) valitavad.
Euroliit on paradiis võimuahnetele eimiskitele, kes väldivad iga hinnaga oma tegude ja otsuste eest vastutamist. Mida suuremaks see ähvardavalt saamatute inimeste jõuk kasvab, seda enam näevad nad vaeva, et bürokraatiavähk jõuaks liikmesriikide juhtkondade viimasessegi soppi. Kõik on vast kuulnud argumenti, et “see pole võimalik, kuna Brüsseli reeglid on sellised ja sellised.” Üha pöörasemaks muutuva bürokraatia tulemuseks on paigalseis nii Euroopa Liidus kui liikmesriikides.
Brexit sündis reaktsioonina sellisele stasisele ja paljastas selle ulatuse. Näiteks selle, et Whitehalli ja Westminsteri ametnikud on muutunud üdini eurokraatideks, kes eiravad Britannia esindusdemokraatiat ja on jätkuvalt pühendunud “Euroopa projektile”.
Meie sõnaraamatud näitavad, et “moraalne stasis” on seisund, kus midagi ei muutu, ei liigu ega kohandu ja see iseloomustab täpselt Euroopa Liidu majanduspoliitikat. Ainsaks Brüsseli muutujaks on üha süvenev võimuahnus, soov liikmesriikide ellu üha rohkem sekkuda ja seda väärastada.
Eurokraadid jälestavad vaba turgu, kuna see sunnib kohanduma ja muutuma ning üritab seda kontrollida, kuhjates selle otsa üha suuremaid, hinge kinni nöörivate regulatsioonide mägesid.
Tegemist on protektsionistidega, kes ei saa lubada vaba kaubandust ilma mingite sunnimeetmeteta. Suurem osa Euroopa Liidu vabakaubanduslepingutest on sõlmitud pisikeste riikidega, kellest suure pildi jaoks suurt midagi ei sõltu. Ühendkuningriigi kui liidu ühe suurema kaubasadama lahkumine tõi esile, milliseks sotsialistlikuks käsumajanduseks euroliit on muutunud. See sarnaneb üha enam ajaloo pimedusse kadunud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ja selle satelliitriikidega, ainult GULAG-e pole.
Inimene elab pidevalt muutuvas keskkonnas ja peab ellujäämiseks muutuma koos sellega. Muutumine on inimelu osa. Seekord tuleb muutus kohast, kust seda kõige vähem oodati. Pärgviirus on Euroopa majanduse seisma pannud. Inimesed enam ei reisi. Viirus, kas siis ettevaatuse või selle mõjude tõttu on radikaalselt vähendanud nii kaupade tootmist kui nõudlust. Võlgades ettevõtted ei ei saa müüa oma kaupu ja teenuseid, nad ei suuda võlgasid teenindada ning tarneahelad takerduvad üha enam osaliste makseraskustesse. Võlgadest, mis veel mõni nädal tagasi paistsid hea investeeringuna, on lühikese ajaga saanud rämps. Pangad vajavad taas päästmist ja euro tulevik on üha ebakindlam.
Eurokraatide jaoks pole kriis veel päriselt kohale jõudnud, kuid liikmesriikide valitsused siplevad üha masendavamates olukordades. Täna veel ajutisena näivast olukorrast võib saada ühenduse olemasolu ähvardav oht, mis on kõigi osapoolte jaoks piisavalt tõsine. Progresseeruvad häda ja viletsus võivad keskvõimu ning liikmesriikide huvid viia üksteisest nii kaugele, et neid ei ole võimalik enam lepitada.
Ühendkuningriik viib lahkudes endaga kaasa väga suure tüki Euroopa Liidu eelarvest. Saksamaa, koos Madalmaade, Austria ja Soomega on kannatanud väärastunud rahapoliitika tõttu kõige enam ja vaadanud ahastades pealt, kuidas nende kodanike säästud hääbuvad negatiivsete intresside küüsis ning kuidas mahitatakse ennast katki laenanud vahemeremaid.
Vahemereriigid vajavad käesoleva kriisi tõttu veelgi rohkem laene, mis lennutab nende võlgade ja SKT suhte stratosfääri.
Idapoolsed “uued poisid” – poolakad, ungarlased, tšehhid, slovakid, bulgaarlased ja rumeenlased – kes seni on lootnud, et neil õnnestub Brüsselit muuta, võivad koos eurotoetuste kokkukuivamisega ühel hetkel leida, et Euroopa Liidu näol on neile müüdud põrsas kotis.
See juhtub kõik ajal kui Brüsselis peeneid veine ja austreid luristavad eurokraadid arvavad jätkuvalt, et midagi pole vaja muuta ning Euroopa Keskpank lahendab rahatrükiga kõik nende mured.
Kui see vaid oleks nii lihtne!
Toimetas Karol Kallas
Allikas: https://objektiiv.ee/koroonaviirus-paljastas-euroopa-liidu-mottetuse/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar