teisipäev, 19. mai 2020

Uus maailmavaluuta sündimas? Hiinlased kutsuvad üles dollarist loobuma

Shanghais baseeruva Hiina kullabörsi esimees Wang Zhenying esines üleskutsega võtta kasutusele uus ülemaailme arveldusühik, mis asendaks USA dollari globaalse reservvaluutana. Wangi üleskutse ilmestab maailmaturu osaliste kasvavat muret kontrolli alt väljunud USA rahatrüki üle, mis käivitati vastusena kollabeeruvatele väärtpaberiturgudele ning koroonakarantiinist seiskunud majandusringlusele. Föderaalreservi nullilähedale langetatud intressimäärad kombineerituna avalikult välja kuulutatud mandaadiga piiramatuks rahatrükiks on kergitanud muuhulgas kulla (dollaris nomineeritud) maailmaturuhinnad 7 aasta kõrgeimale tasemele.
“Tuleviku maailmakaubandus peab toimima uue riikideülese valuuta baasil, mis ei luba ühelgi riigil kuritarvitada süsteemi, külmutades omavoliliselt teiste riikide varasid,” lausus Wang. “(Dollar on) Ühendriikide meelevallale alluv (finants)relv, mis on maailma riikide jaoks turvariskiks /—/ maailma kaubandus ei saa põhineda valuutal, mis annab ühele riigile enneolematu privileegi teiste riikide finantsjulgeoleku hinnaga”.
Kuigi Wang ei täpsustanud mehhanisme, mille alusel uus maailmavaluuta süsteem toimima hakkaks, väljendas suurima kullabörsi juht vajadust luua mehhanismid, mis võtaksid arvesse koroonakriisi järgse maailma reaalsust ning mis arvestaksid Hiina ja Euroopa rolli kasvu globaalses süsteemis USA osatähtsuse kahanemise hinnaga.

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

Tõsiasi, et ühe riigi valuuta – isegi maailma suurima majanduse (positsioon, mis alates 2014 kuulub mitte enam USAle, vaid Hiinale) arveldusühik – saab olla maailmarahaks vaid ajutiselt, on ammu teada. Seda on ammendavalt käsitletud Belgia ökonomist Robert Triffin (nn Triffini dilemma). Isegi parima tahtmise juures ja ilma igasuguste natsionalistlike, majanduslike või geopoliitiliste motiivideta on paratamatu, et mistahes riik, mille raha kasutatakse maailmas kolmandate riikide vahelise kaubanduse võimaldajana, peab väljastama veksleid koguses, mis viib maailmavaluutat väljastava riigi kroonilisse jooksevkonto defitsiiti – ehk siis, riik hakkab importima välismaailmast rohkem kui ekspordib. Nii oli see ka Ühendriikide puhul: USA jooksevkonto defitsiit ulatus ainuüksi 2019. aastal 498 miljardi dollarini (umbes võrdne Suurbritannia – maailma suuruselt 10nda eksportööri – ekspordi aastase kogumahuga).
 USA jooksevkonto defitsiit 1960-2018 perioodil protsendina USA siseriiklikust kogutoodangust (Soome keskpanga / OECD andmetel). Nagu näha muutus USA netoeksportöörist netoimportööriks juba 1980ndatel, importides triljonite dollarite eest kaupu mille eest pole välismaailmale võrdväärses koguses kaupu vastu müüdud. Põhjus miks dollar pole maailmavaluutana kokkuvarisenud tuleneb peaasjalikult sellest, et ülejäänud maailma riigid kauplevad oma hüvistega endiselt peamiselt USA dollari eest. Hetk mil seda enam ei tehta, on hetkeks mil dollari maailmavalitsemine lõppeb.

See asjaolu tingib olukorra, kus ultimatiivne põhjus kolmandate riikide poolt maailma reservvaluutat emiteeriva riigi raha kasutada muutub ajapikku üha küsitavamaks. Maailma reservvaluutat väljastav riik trükib alati rohkem raha, kui ta suudab toota selle raha väärtuse tagatiseks olevaid reaalseid kaupu ja teenuseid. Lühidalt kokkuvõetuna – Ühendriikide endi poolt toodetud kaupade ja teenuste hulk USA dollarile maailmaturgudel katteväärtust andvate hüviste kogumahus igal aastal langeb, võrreldes teiste riikide poolt toodetud (ent jätkuvalt dollaris kaubeldud) kaupade ja toorainetega – eeskätt on selleks nafta, mis on globaalse dollarisüsteemi tugisammas alates 1970ndatest aastatest, mil kahanevate kullareservidega USA oli sunnitud dollari kullatagatisest loobuma.
Kuigi maailmamajanduse analüütikud on dollarisüsteemi hääbumist prognoosinud juba aastakümneid, väärivad Wangi sõnad kõrgendatud tähelepanu eelkõige lausuja isiku tõttu. Wang ei ole mitte üksnes maailma suurima (füüsilise) kullabörsi juht, vaid endine Hiina keskpanga kõrge ametnik, kelle väljaütlemised ei ole juhuslikud. Maailmaturgudele on saadetud Wangi suu läbi signaal – reaalmajanduslikku ülemvõimu omav Hiina ei kavatse enam toetada USA finantsmajandusliku ülemvõimu aluseks olevat dollarisüsteemi, mille mängureegleid oli riik moderniseerimise hinnana sunnitud aastakümneid taluma.  

Maailma majandusvõimu jõuvahekorrad on 40 aastaga tundmatuseni muutunud. Kui 1980. aastal andis Hiina vaid 2% ning USA 22%  maailma kogutoodangust, siis 2020. aastaks on Hiina osakaal möödunud Ühendriikidest 20%-ni samas kui USA osakaal on langenud 15%ni ning jätkab langemist.
 Hiina metamorfoosid. Jäädvustus Shanghai linnast 1987 ning 2013.

 Ebakindlatel aegadel võib reeglina täheldada kehtiva reservvaluuta positsiooni tugevnemist, ent tegemist on ajutise fenomeniga. See on tingitud asjaolust, et finantsturgudel toimub suuresti liikumine finantsvaradelt sularahasse ning selleks sularahaks on valdavalt dollar, kuna USA dollaris nomineeritud finantsvarad moodustavad maailma kapitaliturgude turukapitalisatsioonist jätkuvalt lõviosa. Fundamentaalsed probleemid dollarisüsteemi disbalansiga pole aga kadunud, vaid üksnes süvenevad.
Wangi väljaütlemist toetavad ka Hiina keskpanga endise presidendi Zhou Xiaochuan sõnavõtud, kes on samuti kutsunud korduvalt ülesse uue maailmavaluuta loomisele, mis ei oleks seotud ühe riigi finantspoliitilise/globaalpoliitlise meelevallaga.
Pärast II maailmasõda rajatud globaalne dollarisüsteem tugines kahele fundamentaalsele põhialusele:
1) USA oli maailma kaugelt suurim majandus,
2) USA omas ülekaalukalt suurimaid kullareserve.
Dollarile 20. sajandil maailma reservvaluuta staatuse taganud majanduslikud aluspõhjused on 21. sajandi alguseks liikunud USAlt Hiinale, mis on tõusnud nii planeedi suurimaks majanduseks kui kuhjanud kokku maailma suurimad monetiseeritava (st potentsiaalselt keskpanga ametlikeks reservideks arvatava) kulla varud (hinnanguliselt 25 000 tonni USA 8134 tonni vastu). Maailma finantsmajanduslik reaalsus ei vasta enam ammu reaalmajanduslikele tõsiasjadele. Vaatamata jõuvahekordade täielikule muutusele domineerib maailma reservvaluutade seas aga endiselt 62% ulatuses dollar, samas kui Hiina jüaan omab maailma suurima majanduse staatuse kiuste pea olematut 2% positsiooni.
Juhul kui dollar peaks oma staatuse maailma reservvaluutana kaotama, ei tooks see ometi kaasa Ameerika Ühendriikide kollapsit, nagu mitmed futuroloogid on ennustanud. Tegemist on riigiga, mille tohutud tooraine, inimkapitali ning tehnoloogilised ressursid loovad eeldused säilitada väga pikaks ajaks maailma teise majanduse staatus. Dollari ülemvõimu lõppemine tooks aga kaasa Ühendriikide globaaldominantsi ulatusliku vähenemise. Seda peamiselt kahel põhjusel:
1) Ühendriigid kaotaksid privileegi suunata märkimisväärne osa riigi uurimis- ja arendustöö ressursist ning tööstuslikust kapatsiteedist hiiglasliku sõjatööstuskompleksi teenistusse. Kuna tsiviilkaupu (ning ka USA sõjatööstuskompleksis kasutatavaid kapitalikaupu – peamiselt Saksa, Jaapani, Hiina, Korea, Šveitsi tööstusmasinaid) saaks importida vaid ekspordi ulatuses, siis ei suudaks Ühendriigid üleval pidada om circa 150 maailma riigis paiknevat 700-1000 militaarbaasi. Algaks protsess, mis kujutaks endast midagi 4. sajandil Rooma leegionide lahkumise sarnast.
2) Kui dollari minetaks reservvaluuta positsiooni, kaotaks USA rahandusministeeriumi OFACi divisjon oma võime kontrollida maailma riikide majanduslikku saatust läbi finantssanktsioonide rakendamise. Tegemist on USA globaalvõimu teostamise instrumendiga, millele Wang viitas ning mille mõju on vähemalt sama suur kui militaarsetel survemeetoditel, olles viimasest oluliselt paindlikum ja kuluefektiivsem riikide survestamise meetod.

Mis saab edasi?

Varem või hiljem peab üha enam mitte majanduslike, vaid geopoliitiliste instrumentide abil üleval hoitud dollarisüsteem hääbuma. Wangi ja endise keskpanga juhi Zhou Xiaochuani väljaütlemised annavad märku, et status quo ei ole Hiina jaoks enam aktsepteeritav. Riik, mis tänaseks päevaks loob suurima osa maailma lisaväärtusest, valdab suurimaid kullareserve, omab suurimat arengumaade infrastruktuuride moderniseerimise võimekust, kontrollib üha enam Lääneriikide tarneahelaid ning on maailma riikide suurim kaubanduspartner, omab kõiki majanduslik-tööstuslikke instrumente, et reformida maailma rahasüsteemi ja lõpetada dollarisüsteem.
Põhiküsimus on, et milliste ohvritega on Peking valmis dollaristandardi alternatiiviks olevat rahvusvahelist rahasüsteemi üles ehitama ning kas USA globaalvõimu mittemajanduslikest instrumentidest (seni veel säilinud militaardominants, mõjuvõim maailma riikide poliitiliste kaadrite üle nii Euroopas kui ka Aasias, informatsiooniline dominants küberruumis ja meedias) piisaks Pekingi dollarihegemoonia vastaste manöövrite neutraliseerimiseks.
Parima stsenaariumi korral kujundatakse maailma finantsjõujooned rahumeelselt ümber, et need peegeldaks muutunud reaalmajanduslikke vahekordi, kuna osapooled leiavad, et panused on liiga kõrged ning konfliktist on rohkem kaotada kui võita. Halvimal juhul eskaleerub konflikt (suure tõenäosusega Ida-Aasiast alguse saavaks) sõjaliseks kokkupõrkeks, mis vallandub enne, kui Hiina on suutnud majanduslik-tööstusliku ülekaalu militaarseks ülekaaluks konverteerida (seda vähemasti Aasia kontekstis).

Allikas: https://tavid.ee/uudised-uus-maailmavaluuta-sundimas-hiinlased-kutsuvad-ules-dollarist-loobuma/

1 kommentaar:

  1. Kas Muammar Gaddafi mitte ei üritanud sama asja juba? Tahtis kah kulla standardile tagasi minna. Kõik me teame kuidas asi lõppes. Siiani on kadunud 150 miljardit dollarit mis oli Liibua rahva raha.

    VastaKustuta