Ajaloolane ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu
fraktsiooni liige Jaak Valge arvustab Tiit Madisson raamatut “Miks Eesti
ühiskond p….s on?”, mis kujutab endast valimikku Objektiivis aastatel
2016-2019 ilmunud kirjutistest.
Muidugi ei ole ma Tiit Madissoni ja tema viimase raamatu hindamisel
neutraalne. Aga leian, et alati ei peagi olema. Mulle on alati meeldinud
vastassuunas esimestena liikujad ning Madisson on üks niisuguste eredam
näide. Aga lisaks meeldib mulle ka tema suund või vastassuund ise –
vähemalt põhimõtteliselt -, ehkki ma seda kaugeltki kõiges ei jaga.
Aga kui tuua paralleel viimase suure sõja ajast, siis on Madisson
justkui vana idavõitleja, kes juba 1941. aastal ühena vabatahtlikest
sini-must-valge märgi all Punaarmee vastu rindele läks ja metsavennana
oma võitlust jätkanud on. Madisson on meie 1970. aastate
vabadusvõitlejate generatsioonist siiani kõige nähtavam. Ehk siis
erinevalt metsavendadest ei varja ta end, võitleb mitte laske-, vaid
sõnarelvaga, ning vaenlaseks pole Nõukogude režiim, vaid
rahvuslusevastasus. Tegelikult on vastane suuresti sama, sest küllap ka
Nõukogude režiim mahub viimase mõiste alla. Ehkki nüüd nimetab Madisson
rahvuslusevastaseid jõududeks neid, “kes ehitavad Lääne ühiskondades
üles Maailma Uut Korda.”
Madissoni viimane raamat tõestab, et padruneid on jätkunud ja raud on
tulistamisest punane. Ajaline vaatepiir on neis Madissoni lugudes
avaralt tagasiulatuv. Madisson huvitub ajaloost muidugi keskmisest
kodanikust märksa sügavamalt, mida tõendab muuhulgas ka tema raamat
“Vapsid”. Ma ei teagi, miks pöörduvad ajaloo poole just rahvuslased,
ning vasakliberaalid pigem distantseerivad end sellest. Kui
vasakpoolselt Toomas Hendrik Ilveselt pärineb mõttekäik – mis tõi meid
siia, ei vii meid edasi -, siis rahvuskonservatiiv Henn Põlluaas esitas
sellele elegantse, kultuurikatkestust kõrvalelükkava kontraväite – mis
tõi meid siia, see viib meid ka edasi.
Madisson just nii oma lugudes ajaloo poole pöördubki. Ta ei tarvita ajalugu mitte kontekstist
väljarebituna värvikateks näideteks, vaid käsitleb protsessina, mis
ongi meid tänapäeva toonud. Ta kirjutab vabadussõjalastest ajaloolises
perspektiivis, 1934. aasta riigipöördest ja selle hukkamõistmise
tänapäevasest tähendusest, ning vasakintellektuaalidest, kes sarnaselt
1940. aastaga on põlglikud nii oma rahva kui rahvusluse vastu. “Kahjuks
tänapäeval puudub eesti rahval oma vaimne eliit, sest end Eesti
Kirjanike Liiduks nimetavat seltskonda ei saa kuidagi selleks pidada.”
Tunnistagem, et kirjanikke on igasuguseid, oli toona, 1940. aastal,
kui ka tänapäeval. Aga julgus siinkohal minevikule toetuda on igatahes
muljetavaldav. Madisson on küll kõike muud kui poliitkorrektne.
Poliitkorrektsuse enda vastu võitlebki Madisson läbivalt, kas
kaudselt või otse. “Mis tegelikult on poliitilise ajupesu erivorm ja
annab kartellimeedia poolt ajupestutele vildaka pildi ühiskonnas
toimuvatest protsessidest. Poliitkorrektsuses avaldub ka orjameelsete,
üksnes oma heaolust juhinduvate, poliitikute hirm hoiduda igast
avaldusest, mis võiks kuidagi pahandada Brüsseli või Washingtoni
peremehi.”
Poliitkorrektsuse ja rahavõimu vastu võitlemise võtmes käsitleb
Madisson ka holokausti, mille põhipostulaatide kahtluse alla seadmine on
muidugi hoopis tõsisem, kui Eesti kirjanike või eliidi kritiseerimine.
Madisson loeb üles ka terve rea juutidest uurijaid, kes pole samuti
holokausti käsitlusega nõus. “Sellele vaatamata on Lääne ühiskondades
kohapealse poliitilise establishment’i heakskiitmisel peaaegu
kinnistunud kõiki füüsika- ja loodusseadusi ning ajaloolisi fakte eitav
jultunud holokaustivale, kuna eriti visade tõe eest seisjate vastu on
Saksamaal, Austrias ja isegi Šveitsis rakendatud vanglakaristusi ning
holokaustis kahtlemine on kriminaliseeritud ka mitmes Ida-Euroopa
riigis”.
Holokausti “eitamise” kriminaliseerimise vastu on sõna võtnud väga
paljud ajaloolased ja teadlased, ehkki ükski terve mõistusega ja vähegi
ajalugu tundev inimene ei kahtle II maailmasõja ajal juutide kallal
toime pandud inimsusevastastes kuritegudes. Ei kahtle ka Madisson, küll
aga väidab ta julgelt, et inimeste hävitamiseks mõeldud gaasikambrid on
väljamõeldis ning kuus miljonit ohvrite arvuna suurendatud. Mina oleksin
jätnud tema asemel need teemad siiski käsitlemata, sest esiteks ei ole
Madisson ajaloolane ja tal pole kasutada mingeid uusi uurimisandmeid,
ning teisalt on juutide teise ilmasõja-aegne tragöödia ilma kahtluseta
sedavõrd suur, et selle jämedakoeline riivamine ei anna tunnistust
inimlikust empaatiast. Olgu öeldud, et viimase olemasolus ma Madissoni
puhul igatahes ei kahtle.
Edasi polemiseerib Madisson mitmesuguste vasakliberaalsete
peavooluväidetega, leides näiteks, et Venemaad nurka ajada on
vastutustundetu ja rumal ning eestlastest kollaborante on rohkem, kui
tahaksime teada. “Mind hirmsasti häirib, et sovettide
okupatsioonirežiimi on meil üldlevinult komme nimetada „vene võimuks”,
kui samas teame, kes selle „vene võimu” kehtestajaiks Venemaal olid, kus
Eestigi kommunistid-kollaborandid võimutsesid.” Tõsi, ka täna on
Venemaa suurimad kritiseerijad needsamad Eesti poliitikud, kes veel mõni
aasta tagasi Madissoni-taolisi, kes Venemaa suhtes põhimõttelisemat
hoiakut ilmutasid, russofoobideks sildistasid.
Läbivalt oluline teema on aga Eesti ühiskonna kriitika, mis ka
kogumikule pealkirja andnud. Mina oleksin küll eelistanud esialgset
pealkirja “Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud”, aga mina olen mina ja
Madisson on Madisson. Ning Madissoni otsekohese tekstiga läheb valitud
pealkiri ehk pareminigi kokku. “Sest olen pikki aastaid oodanud mingit
lootusekiirt selles „eduka Eesti” pasameres, kus on unustatud ausus ja
moraal, eetika ja ideaalid. Kus jumalaks on saanud Suur Raha, kirikuteks
aga ostukeskused.” Madisson leiab, et ta võib mittepoliitikuna asju oma
nimega nimetada: “Enamus eestlastest on (poliitiliselt) rumalad. Miks
siis muidu valitakse end valitsema rumalad ja vastutustundetud
poliitikud.”
Tunnistan, et olgu poliitikute rumalusega kuidas on, aga kui ükspuha
kes teine nimetaks enamust eestlasi rumalateks, läheksin üsna vihaseks.
Madisson, tulenevalt oma taustast võib seda endale lubada, ent
tuletaksin temalegi siinkohal meelde, et Eesti olukord ei ole erandlik.
Eestlasi koos teiste Euroopa rahvastega on aastakümneid uhutud
poliitkorrektsusega relvastatud globalistliku ideoloogia laines, aga kas
täna saaks keegi vaidlustada, et Eesti on osa tervet läänemaailma
haaranud rahvuslikust liikumisest? Mille on globalismile vastu seistes
käivitanud just sellised passionaarsed rahvuslased nagu Madisson.
Kas Madisson on kibestunud? “Minusugust peetakse juba aastaid selles
orjaühiskonnas mässajaks, kes väärib vaid rahva, võimutsejate ja
meediapoolset põlgust, sest haugimälulise, isegi oma lähiajaloo
unustanud „uhkete ja hääde” eestlaste hulgas vaid vähesed mäletavad
Hirvepargi meeleavaldust ja Balti Ketti. Needki on vaid kohalviibinud
rallikashvuslased, minu eakaaslased, kes pikkamööda manala teile suunduvad.”
Tõsi, rahvuslust hakkavad kunagi kandma järgmised generatsioonid,
kelle DNA sisaldab kahtlemata ka Madissoni hoiakut, kuid kibestumise
kohta on vastus kahtlemata “ei”. Kibestunu on apaatne. Madissoni kohta
pole võimalik seda kindlasti öelda. Valimik internetiportaalis Objektiiv
aastatel 2016-2019 ilmunud kirjutistest sisaldab aga kokku 29 lugu,
koos eessõnaga 30. Keskeltläbi on Madisson kirjutanud ühe teksti igas
kuus ainuüksi Objektiivile.
Seega Madissoni viimane raamat on hetkel tema kõige värskem raamat.
Uskuge, see ei tähenda, et see alatiseks kõige värskemaks jääks, st et
pärast seda raamatut ta enam tekste ei kirjuta.
Päisefotol 1987. aasta Hirvepargi miitingust osavõtjad, esiplaanil Tiit Madisson. Foto: Wikimedia commons
Allikas: https://objektiiv.ee/jaak-valge-tiit-madissoni-viimane-raamat/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar