Jaak Valge: Tiit Madissoni viimane raamat

 Ajaloolane ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni liige Jaak Valge arvustab Tiit Madisson raamatut “Miks Eesti ühiskond p….s on?”, mis kujutab endast valimikku Objektiivis aastatel 2016-2019 ilmunud kirjutistest. 

Muidugi ei ole ma Tiit Madissoni ja tema viimase raamatu hindamisel neutraalne. Aga leian, et alati ei peagi olema. Mulle on alati meeldinud vastassuunas esimestena liikujad ning Madisson on üks niisuguste eredam näide. Aga lisaks meeldib mulle ka tema suund või vastassuund ise – vähemalt põhimõtteliselt -, ehkki ma seda kaugeltki kõiges ei jaga. 
Aga kui tuua paralleel viimase suure sõja ajast, siis on Madisson justkui vana idavõitleja, kes juba 1941. aastal ühena vabatahtlikest sini-must-valge märgi all Punaarmee vastu rindele läks ja metsavennana oma võitlust jätkanud on. Madisson on meie 1970. aastate vabadusvõitlejate generatsioonist siiani kõige nähtavam. Ehk siis erinevalt metsavendadest ei varja ta end, võitleb mitte laske-, vaid sõnarelvaga, ning vaenlaseks pole Nõukogude režiim, vaid rahvuslusevastasus. Tegelikult on vastane suuresti sama, sest küllap ka Nõukogude režiim mahub viimase mõiste alla. Ehkki nüüd nimetab Madisson rahvuslusevastaseid jõududeks neid, “kes ehitavad Lääne ühiskondades üles Maailma Uut Korda.”

Madissoni viimane raamat tõestab, et padruneid on jätkunud ja raud on tulistamisest punane. Ajaline vaatepiir on neis Madissoni lugudes avaralt tagasiulatuv. Madisson huvitub ajaloost muidugi keskmisest kodanikust märksa sügavamalt, mida tõendab muuhulgas ka tema raamat “Vapsid”. Ma ei teagi, miks pöörduvad ajaloo poole just rahvuslased, ning vasakliberaalid pigem distantseerivad end sellest. Kui vasakpoolselt Toomas Hendrik Ilveselt pärineb mõttekäik – mis tõi meid siia, ei vii meid edasi -, siis rahvuskonservatiiv Henn Põlluaas esitas sellele elegantse, kultuurikatkestust kõrvalelükkava kontraväite – mis tõi meid siia, see viib meid ka edasi. 
Madisson just nii oma lugudes ajaloo poole pöördubki. Ta ei tarvita ajalugu mitte kontekstist väljarebituna värvikateks näideteks, vaid käsitleb protsessina, mis ongi meid tänapäeva toonud. Ta kirjutab vabadussõjalastest ajaloolises perspektiivis, 1934. aasta riigipöördest ja selle hukkamõistmise tänapäevasest tähendusest, ning vasakintellektuaalidest, kes sarnaselt 1940. aastaga on põlglikud nii oma rahva kui rahvusluse vastu. “Kahjuks tänapäeval puudub eesti rahval oma vaimne eliit, sest end Eesti Kirjanike Liiduks nimetavat seltskonda ei saa kuidagi selleks pidada.”
Tunnistagem, et kirjanikke on igasuguseid, oli toona, 1940. aastal, kui ka tänapäeval. Aga julgus siinkohal minevikule toetuda on igatahes muljetavaldav. Madisson on küll kõike muud kui poliitkorrektne.

Poliitkorrektsuse enda vastu võitlebki Madisson läbivalt, kas kaudselt või otse. “Mis tegelikult on poliitilise ajupesu erivorm ja annab kartellimeedia poolt ajupestutele vildaka pildi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Poliitkorrektsuses avaldub ka orjameelsete, üksnes oma heaolust juhinduvate, poliitikute hirm hoiduda igast avaldusest, mis võiks kuidagi pahandada Brüsseli või Washingtoni peremehi.” 
Poliitkorrektsuse ja rahavõimu vastu võitlemise võtmes käsitleb Madisson ka holokausti, mille põhipostulaatide kahtluse alla seadmine on muidugi hoopis tõsisem, kui Eesti kirjanike või eliidi kritiseerimine. Madisson loeb üles ka terve rea juutidest uurijaid, kes pole samuti holokausti käsitlusega nõus. “Sellele vaatamata on Lääne ühiskondades kohapealse poliitilise establishment’i heakskiitmisel peaaegu kinnistunud kõiki füüsika- ja loodusseadusi ning ajaloolisi fakte eitav jultunud holokaustivale, kuna eriti visade tõe eest seisjate vastu on Saksamaal, Austrias ja isegi Šveitsis rakendatud vanglakaristusi ning holokaustis kahtlemine on kriminaliseeritud ka mitmes Ida-Euroopa riigis”.

Holokausti “eitamise” kriminaliseerimise vastu on sõna võtnud väga paljud ajaloolased ja teadlased, ehkki ükski terve mõistusega ja vähegi ajalugu tundev inimene ei kahtle II maailmasõja ajal juutide kallal toime pandud inimsusevastastes kuritegudes. Ei kahtle ka Madisson, küll aga väidab ta julgelt, et inimeste hävitamiseks mõeldud gaasikambrid on väljamõeldis ning kuus miljonit ohvrite arvuna suurendatud. Mina oleksin jätnud tema asemel need teemad siiski käsitlemata, sest esiteks ei ole Madisson ajaloolane ja tal pole kasutada mingeid uusi uurimisandmeid, ning teisalt on juutide teise ilmasõja-aegne tragöödia ilma kahtluseta sedavõrd suur, et selle jämedakoeline riivamine ei anna tunnistust inimlikust empaatiast. Olgu öeldud, et viimase olemasolus ma Madissoni puhul igatahes ei kahtle. 
Edasi polemiseerib Madisson mitmesuguste vasakliberaalsete peavooluväidetega, leides näiteks, et Venemaad nurka ajada on vastutustundetu ja rumal ning eestlastest kollaborante on rohkem, kui tahaksime teada. “Mind hirmsasti häirib, et sovettide okupatsioonirežiimi on meil üldlevinult komme nimetada „vene võimuks”, kui samas teame, kes selle „vene võimu” kehtestajaiks Venemaal olid, kus Eestigi kommunistid-kollaborandid võimutsesid.” Tõsi, ka täna on Venemaa suurimad kritiseerijad needsamad Eesti poliitikud, kes veel mõni aasta tagasi Madissoni-taolisi, kes Venemaa suhtes põhimõttelisemat hoiakut ilmutasid, russofoobideks sildistasid.

Läbivalt oluline teema on aga Eesti ühiskonna kriitika, mis ka kogumikule pealkirja andnud. Mina oleksin küll eelistanud esialgset pealkirja “Rumaluse vastu on ka jumalad võimetud”, aga mina olen mina ja Madisson on Madisson. Ning Madissoni otsekohese tekstiga läheb valitud pealkiri ehk pareminigi kokku. “Sest olen pikki aastaid oodanud mingit lootusekiirt selles „eduka Eesti” pasameres, kus on unustatud ausus ja moraal, eetika ja ideaalid. Kus jumalaks on saanud Suur Raha, kirikuteks aga ostukeskused.” Madisson leiab, et ta võib mittepoliitikuna asju oma nimega nimetada: “Enamus eestlastest on (poliitiliselt) rumalad. Miks siis muidu valitakse end valitsema rumalad ja vastutustundetud poliitikud.” 
Tunnistan, et olgu poliitikute rumalusega kuidas on, aga kui ükspuha kes teine nimetaks enamust eestlasi rumalateks, läheksin üsna vihaseks. Madisson, tulenevalt oma taustast võib seda endale lubada, ent tuletaksin temalegi siinkohal meelde, et Eesti olukord ei ole erandlik. Eestlasi koos teiste Euroopa rahvastega on aastakümneid uhutud poliitkorrektsusega relvastatud globalistliku ideoloogia laines, aga kas täna saaks keegi vaidlustada, et Eesti on osa tervet läänemaailma haaranud rahvuslikust liikumisest? Mille on globalismile vastu seistes käivitanud just sellised passionaarsed rahvuslased nagu Madisson. 

Kas Madisson on kibestunud? “Minusugust peetakse juba aastaid selles orjaühiskonnas mässajaks, kes väärib vaid rahva, võimutsejate ja meediapoolset põlgust, sest haugimälulise, isegi oma lähiajaloo unustanud „uhkete ja hääde” eestlaste hulgas vaid vähesed mäletavad Hirvepargi meeleavaldust ja Balti Ketti. Needki on vaid kohalviibinud rallikashvuslased, minu eakaaslased, kes pikkamööda manala teile suunduvad.” 
Tõsi, rahvuslust hakkavad kunagi kandma järgmised generatsioonid, kelle DNA sisaldab kahtlemata ka Madissoni hoiakut, kuid kibestumise kohta on vastus kahtlemata “ei”. Kibestunu on apaatne. Madissoni kohta pole võimalik seda kindlasti öelda. Valimik internetiportaalis Objektiiv aastatel 2016-2019 ilmunud kirjutistest sisaldab aga kokku 29 lugu, koos eessõnaga 30. Keskeltläbi on Madisson kirjutanud ühe teksti igas kuus ainuüksi Objektiivile.
Seega Madissoni viimane raamat on hetkel tema kõige värskem raamat. Uskuge, see ei tähenda, et see alatiseks kõige värskemaks jääks, st et pärast seda raamatut ta enam tekste ei kirjuta. 

Päisefotol 1987. aasta Hirvepargi miitingust osavõtjad, esiplaanil Tiit Madisson. Foto: Wikimedia commons

Allikas: https://objektiiv.ee/jaak-valge-tiit-madissoni-viimane-raamat/