Ajakirjandus näeb kristlust kui rõhuvate uskumuste kogu, mis väärib
ainult põlgust. Seetõttu ei taheta avalikult rääkida kristlaste vastu
suunatud massimõrvadest ja terroriaktidest nende õigete nimedega,
kirjutab Kanada autor Jonathon Van Maren.
Peavoolumeedia religiooni-ignorantsus ei üllata enam kedagi. Kuid
möödunud nädalal ma nägin pealkirja, mis paistis viidatud võhiklikkuse
tahtliku paroodiana. Tegemist on ajakirjanike Nicole Winfieldi ja Colleen Barry Associated Pressi artikliga
“Turistide mekat Notre Dame’i hinnatakse ka jumalakummardamiskohana”.
Artiklis üritatakse anda ülevaade kuulsa Pariisi katedraali tulekahju
ümbritsevatest asjaoludest. Kohutava pealkirjaga artikkel on pealegi
postitatud Vatikanis.
Notre Dame’i põlengu reaktsioonidele võib lisada Barack Obama ja Hillary Clintoni
reaktsioonid möödunud ülestõusmispühade ajal Sri Lankal toimunud
kristlaste kohutavale massimõrvale. Toona hukus 321 last, naist ja meest
ning kannatada said lisaks sajad inimesed.
Kui sellele eelnenud valge suprematisti poolt Uus-Meremaa mošeedes
toime pandud hirmutegude hukkamõistmisel kirjeldati põhjalikult nii
kurjategija ideoloogiat ja kannatanute usku, siis Sri Lanka islamistide
poolt tapetud kristlasi nimetasid Obama ja Clinton “lihavõtte
kummardajateks” (easter worshippers). Sellise määratluse tõttu
said mõlemad poliitikud avalikkuse naerualuseks ja kutsuti üles asju
kirjeldama õigete nimedega: tegemist oli kristlastega, kelle tapsid
moslemid selle pärast, et nad olid kristlased.
Endise presidendi ja kangesti presidendiks saada tahtnu puhul pole
ilmselt tegu võhiklikkusega, mille tõttu kirjeldati kristlasi viisil,
mis jättis neist mulje kui Lihavõttesaare kummalistele kujudele
koduloomi ohverdavast veidrast sektist.
Pigem johtus säärane sõnakasutus sellest, et oma usus veendunud
kristlased on lääne kultuurisõdades progressiivide suurimad vaenlased.
Selle taga võib olla ka varjatud motiiv, millega ei taheta kristlastele
avaldada mingisugust kaastunnet, mis võiks juhtida tähelepanu nende
kõige madalamale asetusele intersektsionaalses tootemisambas.
Moslemitest ohvrid samas sobivad progressiivide jutuga lääne valgest
ülimuslikkusest kui – kliimamuutuste kõrval – suurimast ohust
tsivilisatsioonile. Üha suurem Nigeerias ja Sri Lankal tapetud
kristlaste hulk on lihtsalt ebamugav seik.
Washington Post üllitas
kolumni, mis avalikustab nende meelsuse: “Kristlus rünnaku all? Sri
Lanka kirikute pommitamine kütab Läänes üles äärmusparempoolsete viha”.
Kolumni autorid toovad välja hulga parempoliitikute – nagu Marine le Pen
– väidetavalt kurja sisuga kaastundevaldusi ja üritavad mingitele
analüütikutele toetudes väita, et kõige rohkem hukkub terrorirünnakutes
hoopis moslemeid. Jättes selle juures välja tõsiasja, et kristlasi kiusatakse maailmas kõige rohkem taga.
Autorid seadsid kahtluse alla ka “äärmusparempoolsete” viha põhjused
viidates faktile: “Prantsusmaa valitsuse statistika näitab, et kirikute
vastu pandi toime sadu vandalismiakte, kuid suuremas osas olid need
tühised.” Nagu oleks tegemist tühiasjaga, millele pole vaja tähelepanu
pöörata. Raske on mõista, miks selline asi inimesi üldse erutab jne? Kui
tegemist oleks mošeede sarisüütamisega, siis samad väljaanded keeksid
raevust ja süüdistaksid islamofoobiat.
Peavoolumeedia üheks põhiomaduseks
paistab olevat, et see ei jaga kristluse põhimõtetest ja
usupraktikatest mitte midagi. Selle üle ei tasu imestada, sest täna
ammutab suurem osa avalikkusest teadmisi Piibli kohta Hollywoodi
filmidest ja ainult 11% ameeriklastest on Piibli läbi lugenud.
Need vähesed asjad, mida ajakirjanikeklass – kellest enamus pole
kunagi jalga kirikusse tõstnud – põhimõttekindlate kristlaste kohta
teab, on need, mida nad räägivad seksuaalsuse, elude kaitsmise (abordi)
ja perekonna põhimõttelisest rollist ühiskonna vundamendina. Lühidalt
näeb ajakirjandus kristlust kui rõhuvate uskumuste kogu, mis väärib
ainult põlgust. Progressiusklike ajakirjanike üheks vastuolulisemaks
osaks on see, et nad paista mitte midagi teadvat sellest, mida arvab
islam samade asjade kohta.
See on kurb, kuidas 144 riigis (Pew’ uurimiskeskuse andmetel)
tagakiusatud kristlased ei pälvi lääne meedias mingit tähelepanu. See on
nii, kuna progressiivsed vasakpoolsed vihkavad lääne kristlasi –
vähemalt neid, kes ei galopeeri kaasa metastaseeruva
seksuaalrevolutsiooniga.
Progressiivid võivad olla fantastiliselt ignorantsed selle osas, mida
kristlus päriselt õpetab, kuid nad teavad enda arust täpselt nii palju,
et seda ja selle inimkäitumisele seatavaid piiranguid põlata.
Sellepärast avaldatakse kristlaste massimõrva puhul kaastunnet
“lihavõtte kummardajatele”; ajakirjanikud kurjustavad
“äärmusparempoolsete” inimestega, et need julgevad mõista hukka süütute
inimeste massimõrva ja kolumnistid kirjutavad meile, et vandaalide poolt
Prantsusmaa kirikute mahapõletamise näol on tegemist ainult tühiste
kuritegudega.
Artikli tõlkis Karol Kallas ja see ilmus esmalt portaalis Objektiiv.
Foto: Saint-Étienne’i kirik Prantsusmaal, kus 2016. aastal toimus
islamiterroristide rünnak ja tapeti 85-aastane preester isa Jacques
Hamel.
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/1122-miks-peavoolumeedia-ei-hooli-polenud-kirikutest-ja-tapetud-kristlastest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar