Miks peavoolumeedia ei hooli põlenud kirikutest ja tapetud kristlastest?

Ajakirjandus näeb kristlust kui rõhuvate uskumuste kogu, mis väärib ainult põlgust. Seetõttu ei taheta avalikult rääkida kristlaste vastu suunatud massimõrvadest ja terroriaktidest nende õigete nimedega, kirjutab Kanada autor Jonathon Van Maren.

Peavoolumeedia religiooni-ignorantsus ei üllata enam kedagi. Kuid möödunud nädalal ma nägin pealkirja, mis paistis viidatud võhiklikkuse tahtliku paroodiana. Tegemist on ajakirjanike Nicole Winfieldi ja Colleen Barry Associated Pressi artikliga “Turistide mekat Notre Dame’i hinnatakse ka jumalakummardamiskohana”. Artiklis üritatakse anda ülevaade kuulsa Pariisi katedraali tulekahju ümbritsevatest asjaoludest. Kohutava pealkirjaga artikkel on pealegi postitatud Vatikanis.
Notre Dame’i põlengu reaktsioonidele võib lisada Barack Obama ja Hillary Clintoni reaktsioonid möödunud ülestõusmispühade ajal Sri Lankal toimunud kristlaste kohutavale massimõrvale. Toona hukus 321 last, naist ja meest ning kannatada said lisaks sajad inimesed.
Kui sellele eelnenud valge suprematisti poolt Uus-Meremaa mošeedes toime pandud hirmutegude hukkamõistmisel kirjeldati põhjalikult nii kurjategija ideoloogiat ja kannatanute usku, siis Sri Lanka islamistide poolt tapetud kristlasi nimetasid Obama ja Clinton “lihavõtte kummardajateks” (easter worshippers). Sellise määratluse tõttu said mõlemad poliitikud avalikkuse naerualuseks ja kutsuti üles asju kirjeldama õigete nimedega: tegemist oli kristlastega, kelle tapsid moslemid selle pärast, et nad olid kristlased.

Endise presidendi ja kangesti presidendiks saada tahtnu puhul pole ilmselt tegu võhiklikkusega, mille tõttu kirjeldati kristlasi viisil, mis jättis neist mulje kui Lihavõttesaare kummalistele kujudele koduloomi ohverdavast veidrast sektist.
Pigem johtus säärane sõnakasutus sellest, et oma usus veendunud kristlased on lääne kultuurisõdades progressiivide suurimad vaenlased. Selle taga võib olla ka varjatud motiiv, millega ei taheta kristlastele avaldada mingisugust kaastunnet, mis võiks juhtida tähelepanu nende kõige madalamale asetusele intersektsionaalses tootemisambas. Moslemitest ohvrid samas sobivad progressiivide jutuga lääne valgest ülimuslikkusest kui – kliimamuutuste kõrval – suurimast ohust tsivilisatsioonile. Üha suurem Nigeerias ja Sri Lankal tapetud kristlaste hulk on lihtsalt ebamugav seik.

Washington Post üllitas kolumni, mis avalikustab nende meelsuse: “Kristlus rünnaku all? Sri Lanka kirikute pommitamine kütab Läänes üles äärmusparempoolsete viha”. Kolumni autorid toovad välja hulga parempoliitikute – nagu Marine le Pen – väidetavalt kurja sisuga kaastundevaldusi ja üritavad mingitele analüütikutele toetudes väita, et kõige rohkem hukkub terrorirünnakutes hoopis moslemeid. Jättes selle juures välja tõsiasja, et kristlasi kiusatakse maailmas kõige rohkem taga.
Autorid seadsid kahtluse alla ka “äärmusparempoolsete” viha põhjused viidates faktile: “Prantsusmaa valitsuse statistika näitab, et kirikute vastu pandi toime sadu vandalismiakte, kuid suuremas osas olid need tühised.” Nagu oleks tegemist tühiasjaga, millele pole vaja tähelepanu pöörata. Raske on mõista, miks selline asi inimesi üldse erutab jne? Kui tegemist oleks mošeede sarisüütamisega, siis samad väljaanded keeksid raevust ja süüdistaksid islamofoobiat.

Peavoolumeedia üheks põhiomaduseks paistab olevat, et see ei jaga kristluse põhimõtetest ja usupraktikatest mitte midagi. Selle üle ei tasu imestada, sest täna ammutab suurem osa avalikkusest teadmisi Piibli kohta Hollywoodi filmidest ja ainult 11% ameeriklastest on Piibli läbi lugenud.
Need vähesed asjad, mida ajakirjanikeklass – kellest enamus pole kunagi jalga kirikusse tõstnud – põhimõttekindlate kristlaste kohta teab, on need, mida nad räägivad seksuaalsuse, elude kaitsmise (abordi) ja perekonna põhimõttelisest rollist ühiskonna vundamendina. Lühidalt näeb ajakirjandus kristlust kui rõhuvate uskumuste kogu, mis väärib ainult põlgust. Progressiusklike ajakirjanike üheks vastuolulisemaks osaks on see, et nad paista mitte midagi teadvat sellest, mida arvab islam samade asjade kohta.

See on kurb, kuidas 144 riigis (Pew’ uurimiskeskuse andmetel) tagakiusatud kristlased ei pälvi lääne meedias mingit tähelepanu. See on nii, kuna progressiivsed vasakpoolsed vihkavad lääne kristlasi – vähemalt neid, kes ei galopeeri kaasa metastaseeruva seksuaalrevolutsiooniga.
Progressiivid võivad olla fantastiliselt ignorantsed selle osas, mida kristlus päriselt õpetab, kuid nad teavad enda arust täpselt nii palju, et seda ja selle inimkäitumisele seatavaid piiranguid põlata.
Sellepärast avaldatakse kristlaste massimõrva puhul kaastunnet “lihavõtte kummardajatele”; ajakirjanikud kurjustavad “äärmusparempoolsete” inimestega, et need julgevad mõista hukka süütute inimeste massimõrva ja kolumnistid kirjutavad meile, et vandaalide poolt Prantsusmaa kirikute mahapõletamise näol on tegemist ainult tühiste kuritegudega.

Artikli tõlkis Karol Kallas ja see ilmus esmalt portaalis Objektiiv.
Foto: Saint-Étienne’i kirik Prantsusmaal, kus 2016. aastal toimus islamiterroristide rünnak ja tapeti 85-aastane preester isa Jacques Hamel.

Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/1122-miks-peavoolumeedia-ei-hooli-polenud-kirikutest-ja-tapetud-kristlastest