RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 9. august 2019

Ivan Makarov: ajalooratas ja Maasikas Junckeri kaelal Mida siis teha?

Ivan Makarov: ajalooratas ja Maasikas Junckeri kaelal
Mida siis teha? Selleks on meil helgete peadega hästi tasustatud poliitikud, kes võiksid alustada iseendast ja esindada välismaal mitte omaenda kildkonna ambitsioone, vaid Eesti huve, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

TÄISVERSIOON ARTIKLIST

Mida siis teha? Selleks on meil helgete peadega hästi tasustatud poliitikud, kes võiksid alustada iseendast ja esindada välismaal mitte omaenda kildkonna ambitsioone, vaid Eesti huve, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Ajalooliste paralleelide tõmbamine on täiesti legaalne teaduslik võte, mida ka ei arvaks sellest välisministeeriumi asekantsler Matti Maasikas. Kuigi ka Hegel osutas oma loengutes sellele, et see meetod pole täiuslik: «Valitsejatele, riigimeestele ja rahvastele soovitatakse võtta õppust ajaloo kogemusest. Kuid kogemus ja ajalugu õpetavad, et rahvad ja valitsused pole ajaloost kunagi midagi õppinud ja ei nad tegutsenud vastavalt õppetundidele, mida oleks võinud ajaloost saada.» Ilmselt ei tee seda ka tänapäeva EV juhid.

«Meil pole mitte mingit põhjust otsida Euroopa Liidule ajaloost võrdlusi. Need oleksid kunstlikud või lihtsalt valed,» nii reageeris EV peaminister Jüri Ratas oma siseministri õnnitluses Boris Johnsonile sisaldunud paralleelile. Saades aru valitsusjuhi headest kavatsustest, peab tõdema, et põhjuse leiab alati, ja seda eriti ajaloos.
Oleks muidugi kohatu tõmmata paralleele näiteks Jean-Claude Junckeri ja Gerard Depardieu vahel, kes joob tema enda sõnul mõnel päeval ära kuni 14 pudelit veini. Kuid võiks võrrelda Jüri Ratast ennast Caligulaga, ja mitte sellepärast, et meie peaminister on teise tuntud poliitiku Rein Ratase poeg, nagu Caligula oli populaarse Germanicuse poeg. Pigem seetõttu, et mõlemad tõid võimu sisse efektsed tegelased – Ratas tõi Eesti valitsusse EKRE ja Caligula tõi legendi kohaselt Rooma senatisse oma konsuliks ülendatud hobuse Incitatuse.

Miks peaks see võrdlus olema kunstlik või vale? Kas peale Euroopa Liidu solvuvad nüüd nii Jüri Ratas, Eesti Hobusekasvatajate Selts kui ka Mart Helme erakond? Muide, toosama türann Caligula tühistas kohe oma valitsemise alguses Octavianus Augustuse algatusel kehtestatud seaduse võimude solvamisest lex de maiestate, millega võideldi võimu oponentide vastu, nagu praegu karistab Kreml «võimu solvajaid ja laimajaid». Kas siis Moskval ja Brüsselil on nüüdsest ühine valulävi?
«Näeme Euroopa Liitu riikide liidu, mitte liitriigina,» toonitas Jüri Ratas (Postimees, 24 juuli 2019), tsiteerides sisuliselt NSVL riigihümni esimesi sõnu «On vabade riikide murdmatu liidu loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim.» Need on kaks tsitaati teineteise kõrval ja täpselt sama juttu oli meile aetud 50 aasta kestel.
Euroopa liidrid kätlevad Vladimir Putiniga hea näoga, välja arvatud Theresa May, aga see kahetsusväärne erand on nüüd erru saadetud.

Soovi korral võib märgata, et «vabade riikide» liidu ja «vabade vabariikide» vankumatu liidu õigusjärgse jäänuse vahel on eriti viimasel ajal märgata aina rohkem vastastikku arusaamist: kehtivad küll naeruväärsed sanktsioonid, millest kannatavad enamasti vastusanktsioonide alla langenud väikeriigid, samas kui Euroopa tugisambad ostavad vene naftat ja gaasi, ehitavad Venemaale oma tehaseid, sõidavad sõdivasse riiki igasugustele rahvusvahelistele meistrivõistlustele, arendavad majandussidemeid ja muud koostööd.
Euroopa liidrid kätlevad Vladimir Putiniga hea näoga, välja arvatud Theresa May, aga see kahetsusväärne erand on nüüd erru saadetud. ENPA kutsus Venemaad alandlikult tagasi ja sellest tuult tiibadesse saanud Kreml kehtestas sanktsioonid Gruusia vastu ja keelas Boržommi, jahudes midagi selle riigi võimalikust mereblokaadist ja kogunisti piiratud «sõjalistest meetmetest» grusiinide vastu.

2018. aastal võtsid Venemaa kohtud vastu 130 000 otsust välismaalaste deporteerimisest ja kohtumõistmine toimub grupiviisiliselt – näiteks «vaagiti» Moskva Meššanski kohtus üheksa migrandi asja korraga, viis minutit iga inimese kohta. Ja need inimesed ei vägistanud aastaid lapsi nagu Oulus. Peterburis tapeti mõni päev tagasi kaheksa noahoobi ja kägistamise abil LGBT aktivist Jelena Grigorjeva, kes protestis sõja vastu Ukrainaga. Putin allkirjastas äsja ukaasi Venemaa passide andmise laiendamisest kõigile Donetski ja Luganski oblastite elanikele, mitte enam ainult samanimeliste «vabariikide» elanikele. Ärgem unustagem, et Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukraina osa hõivamine toimusid pärast seda, kui Ukraina kinnitas oma kavatsust ühineda Euroopa Liiduga, milleks Brüssel on teda korduvalt julgustanud. Ja nüüd selline silmakirjalikkus!

Veel mitu head aastat tagasi avaldasid mõned Ukraina rahvuslased korduvalt arvamust, et võikski loobuda Donetski ja Luganski oblastitest koos sealse sõbraliku elanikkonnaga, et säilitada riik, keel ja rahvas. Sest ukrainlaste probleem pole mitte niivõrd Venemaa agressiivsus, kuivõrd Ida-Ukraina elanikud, kes vihkavadki oma enamuses täiesti siiralt ukraina keelt, «bandeeralasi», «vaenulikku» USAd ning «Geiroopat. Nende inimestega pole enam midagi peale hakata, neid ei ole võimalik muuta, nagu pole võimalik ümber kasvatada ISISe fanaatikuid, sest nende kõigi ajud vegeteerivad hoopis teises keskkonnas.
Veel mitu head aastat tagasi avaldasid mõned Ukraina rahvuslased korduvalt arvamust, et võikski loobuda Donetski ja Luganski oblastitest koos sealse sõbraliku elanikkonnaga, et säilitada riik, keel ja rahvas.

Euroopas saadakse sellest aru ja kaine mõistus joonistab gerhardschröderite vaimusilma ette kaalu: selle ühel kausil on nullilähedane edu Ukraina probleemi lahendamisel ja teisel kausil on saamata jäänud hiigelkasumid. Venemaa telekanalitel, mis töötlevad päevast päeva nii endiste Nõukogude Liidu elanike kui ka eurooplaste mõistust, on siiski üks eelis: nad näitavad seda, mida ei näita meile ei Eesti ega teiste Euroopa riikide kanalid. See on nimelt tohutu hulk lääne poliitikuid, staare, teadlasi, ärimehi ja muid tegelasi (ka näiteks soomlasi), kes kõik toetavad Venemaad, Putini poliitikat, mõistavad hukka Kremli-vastaseid sanktsioone, nõuavad «družbat», taunivad ukrainlasi jne. Ega kõike seda ei ole võimalik võltsida ja meelsus Euroopas tõesti muutub, mida näitaski ilmekalt Venemaa tagasikutsumine ENPAsse. Hõivake kasvõi Gruusia tervikuna, teie koht on ikka meie kõrval!
Põhiline on see, et mingil hetkel ei tekkiks Euroopa võimukoridorides olukorda, kui ratsionaalne aju arvab, et parem loovutada mõned riiakad väikeriigid, kui kaotada kogu ELi, et amputeerimine päästab organismi. MRP kogemus on ju olemas ja see töötas küll.
Keegi kindlasti küsib – aga mida siis teha? Selleks on meil helgete peadega hästi tasustatud poliitikud, kes võiksid alustada iseendast ja esindada välismaal mitte omaenda kildkonna ambitsioone, vaid Eesti huve. Mitte laita oma rahvast ja kätte maksta oma riigile, vaid esindada ja kaitsta neid. Mitte kiskuda riidu meie liitlase USAga, mitte naeruvääristada kõikjal eesti meedias Donald Trumpi.

Säilitada mingisugunegi majanduslik iseseisvus, eeskätt energeetiline ja mitte lasta äpardunud tegelastel teostada massilisi vallandamisi. Tugevdada piiri, hoida tõhusa kontrolli all illegaalne ja eriti poolillegaalne immigratsioon, panna punkt häbiväärsele rahapesule. Mitte vastandada mehi ja naisi, eestlasi ja venelasi. Saavutada see, et vähemalt koolide direktorid räägiksid eesti uudistes eesti keelt, aga mitte ei vilistaks avalikult seadustele. Mõelda, kuidas saaks muuta meilt praktiliselt üle võetud venekeelne meedia taas meie maa meediaks. Kuidas tasakaalustada kogu meie meedia, mis on kreenis vasakule sedavõrd, et varsti võib juba ronida Vabaduse võidu väljaku tribüünile hõisete saatel uus Kingissepp.

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/6738957/ivan-makarov-ajalooratas-ja-maasikas-junckeri-kaelal

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP