RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 21. august 2018

MATTI ILVES: ETTEVAATUST, VEEL ÜKS REETUR!

Indrek Tarand tahab tahab jälle trügida Eesti poliitikasse, esialgu pole veel kindel, millise loodava või vana parteiga ta liitub. See on tema ambitsioonide esmane eesmärk, tegelikult tahab ta vist minna tagasi ELi ja saada ei rohkem ega vähem kui Euroopa Komisioni liikmeks. Hädapärast sobiks talle ka Eest presidendi koht, nii et ta eesmärgid on väga kõrged.

Seni kuulub Tarand Euroopa Parlamendi purupunaste roheliste fraktsiooni. Peale selle on ta tuntud globalist ja lisaks veel vabamüürlane. E. Parlamendist pole ta tegevusest eriti midagi kuulda. Siiski on teada, et ta on avaldanud eesti keeles "Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifesti", SIIN.

Kuna I.Tarand on vabamüürlane (massoon), siis ei ole ta saanud kuidagi möödahiilida sellise lausa keskaegse vande andmisest massoonidele, oma vendadele: "Lõigatagu läbi mu kõri, kistagu mu keel juureni välja ja maetagu mereliiva madala vee märgi kohal, kus vesi tõuseb ja laskub kaks korda kahekümne neljas tunnis, kui ma iial teades või tahtlikult rikun seda pidulikku vannet ja kohustusi õpilaseks võetud vabamüürlasena. Aidaku mind Jumal ja hoidku mind vankumatuna selle täitmisel."
Seega allub ta globalistidest juutidele, kellel on ainsana kosmopoliitilises, s.t. rahvusi ja rahvuslikku alahindavas või lausa eitavas vabamüürluses on oma puhtrahvuslik loož (õieti loožide ühendus) – B’nai B’rith (tõlkes Lepingu pojad), mis asutati New Yorgis 1843. aastal ja millel on üle maailma rohkem kui pool miljonit liiget. Juudid on massoonide hulgas ka võimupositsioonil.

Võite nüüd kindel olla, et Indrek Tarandit ei seo eestlusega mitte midagi ja Eesti rahvuslikud huvid on ta juba ammu reetnud!

Read more...

ÄRGAKE! EESTI ISESEISVUS ON MÜÜT.

Rahvusvaheline õigus defineerib liitriiki nelja tunnuse alusel: kui riikide kooslusel on ühine territoorium, ühine kodanikkond, keskusel ülimuslik õigus ja sellel õigusel kompetentsi kompetents, on selline kooslus liitriik. ELi puhul see täpselt niimoodi ongi.
Veel hullem: ELi õigus on ülimuslik Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes.

Kehtiv põhiseadus ei kasuta sõna "suveräänsus." Suveräänsuse põhimõtte võib välja lugeda põhiseaduse §-st 1, mis sätestab: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu." Suveräänsusega on samuti seotud preambulis väljendatud vabaduse põhimõte, mille kohaselt on Eesti riik "rajatud vabadusele..."

"Iseseisvus" tähendab, et põhiseaduse järgi ei saa Eesti Vabariiki muuta liitriigi osariigiks. "Sõltumatus" tähendab keeldu sõltumiseks teisest riigist.
24. septembril 2003 jättis Riigikohus läbi vaatamata Helle Viru ja Eesti Valijate Liidu kaebused rahvahääletuse tulemuste tühistamiseks.

Allikas: Valter Austa, Facebook

Read more...

Mart Helme pöördumine taasiseseisvuspäeva puhul: miks mu süda täna valutab

Mart Helme on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes tunneb muret oma maa ja rahva saatuse pärast.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pöördus Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva puhul kõigi eestlaste poole mõtisklusega.

Uued Uudised avaldab pöördumise täismahus

“1991. aasta 20. augustil tahusin kirvega palke ja ehitasin sauna. Kuulasin samal ajal raadiost, mis toimub Tallinnas ja Moskvas. Ajaloolasena teadsin, et Nõukogude impeerium variseb kokku, nagu kõik impeeriumid seda ajaloos teinud on, ja ma lootsin üksnes, et meil Eestis läheb omariikluse taastamine veretult ja ladusalt.

Ma ei tundnud poliitika vastu mingit erilist huvi ja ma ei kavatsenud ka poliitikas kaasa lüüa. Seda isegi veel siis, kui mind välisministeeriumisse tööle kutsuti. Leidsin, et on muidki mooduseid Eesti edendamisele kaasa aidata kui parteipoliitika.
Ent aastad möödusid ja ma veendusin üha suurema rahulolematusega, et Eesti ei liigu seda teed mööda, mida mina rahvuse edukuse seisukohast õigeks pidasin. Juba välisministeeriumis nägin, kuidas võõrad huvid meie omad rahvuslikud huvid meie ametnike, veel enam aga üha selgemalt oma ebakompetentsust tõestavate poliitikute juhtimisel kõrvale tõrjuvad.
Eriti selgelt ilmnes see läbirääkimistel ühinemiseks Euroopa Liiduga, kus tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese poolt anti läbirääkijatele vaid üks juhis: me ei kauple millegi üle, meil on vaja saada liikmeks.

Saimegi. Suveräänsusest loobumise ja poolkolooniaks muutumise hinnaga. Taustaks kogu aeg täiesti ebaadekvaatne tänitamine, et Euroopa Liidu alternatiiviks on vaid ühinemine SRÜ-ga.
Tegelikult hakkasid Euroopa Liidu „viljastavad” mõjud ilmnema juba tükk aega enne liitumist. Siinkohal ei räägigi ma meid 1990. aastatel Eesti edulooks muutnud tõeliselt vaba ettevõtluse lämmatamisest Euroopa Liidu direktiivse käsumajandusega, mida meie ametnikkond eriti perversse agarusega ellu on viinud. Ma räägin meie kui rahvuse ja meie rahvusriikluse järk-järgulisest tasalülitamisest.

Kas mäletate, kuidas Eesti valitsused ja tipp-poliitikud pöörasid selja Teises maailmasõjas stalinliku hirmuvalitsemise tagasipöördumise vastu hambad ristis Sinimägedes, Narva all ja Emajõe ääres võidelnud meestele?
Mitte ükski meie peaminister, mitte ükski meie kaitseminister ega riigikogu juhtiv võll ole võtnud vaevaks neid mehi nende mälestuspäeval tervitamas käia. Ometi sai näiteks seesama Toomas Hendrik Ilveski üles kasvada vabas maailmas üksnes tänu sellele, et kellegi Mart Helme isa ühena viimastest Narva alt taandus, pidas maha Avinurme lahingu, mis punaväelaste saabumise järel kirikusse viidud haavatud eestlaste veresaunaks muutus, ja ennast seejärel aastaid puukuuris puuriida taga varjas, kuni õnnestus äraostetud ametniku kaudu nõukogude pass osta.

See mees ja tema võitluskaaslased, kes juba 1941. aastal enne sakslaste saabumist vabatahtlikena suvesõjas osalesid – ikka Eesti, mitte Suur-Saksamaa eest –  on nüüd keegi, keda meie nn. eliit häbeneb. Enamgi veel – kelle mälestuse ta rüvetab okupatsiooniarmee sõduritele pärgi pannes ja neid vabastajateks nimetades.
Ent läheme edasi. Kogu eesti rahva, meie keele ja kultuuri järjepidevuse aluseks on olnud maaelu. Tänaseks on see suuresti hävitatud. Ebaõnnestunud põllumajandusreformi läbi, regionaalpoliitika puudumise läbi, avalike teenuste likvideerimise läbi ja olematu investeerimispoliitika läbi. Propagandakisa on muidugi palju olnud, alates (alamõõduliste) eurotoetuste kujutamisest lõpliku lunastusena ning lõpetades projektirahadest ehitatud kiigeplatside, seltsimajade ja kergliiklusteede kujutamisena uue maaelu tugisammastena.
Mida ei ole, on aga inimväärselt äraelamist võimaldavad kodulähedased töökohad, arstiabi, transport, koolid, apteegid ja paljud muud avalikud teenused, mis vaeses Nõukogude Liidus olid maainimestele igapäevaseks iseenesestmõistetavuseks, rikkas Euroopa Liidus on muutunud aga kättesaamatuks luksuseks. Ehk nagu ütleb Hando Runnel:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul looduse hääl.

Just see on juhtunud meie nn. eliidiga. Kolige Tallinna või sünnitage põllul! Eesti ei ole nii rikas, et võiks endale lubada rohkem kui kaks korralikku sünnitushaiglat! Ja üldse: kui teile ei meeldi, toome teie asemele ukrainlased!

Ja toovadki. Ning mitte üksnes ukrainlasi. Neljateistkümne ülikoolis lektorina töötatud aasta jooksul nägin, kuidas puht eestikeelne haridus nn. rahvusvahelistumise tuhinas samm-sammult taandus inglisekeelse ees. Kuidas ülikooli auditooriumites võtsid kohad sisse üliõpilased kolmandast maailmast kellede puhul oli arusaamatu, kuidas nad oma keele- ja kirjaoskamatuses üldse ülikooli vastu võeti. Kes kadusid tihtipeale juba pärast esimest loengut, kui olid ilmselt oma elamisloa ja muud Euroopa Liidus legaliseerumise dokumendid korda saanud. Kellede olemasolu ja rumalus mõjusid aga ülejäänutele taset alla kiskuvalt ja demoraliseerivalt.

Ometi on just emakeelne ja tasemel haridus olnud see, mis on meie väikesel rahval aidanud püsida ja olla konkurentsivõimeline kultuurrahvaste hulgas. Emakeelset haridust jääb „vabas” Eestis aga üha vähemaks. Nüüd on eurohullud tulnud välja ideega muuta isegi meie tavakoolid kahe- või kolmekeelseteks. Mis saab sellisel juhul eesti keelest ja eestikeelse hariduse kvaliteedist, on selge igale terve mõistusega inimesele, kahjuks mitte aga hingetutele ametnikele ja oma rahva juba ammu reetnud tipp-poliitikutele.

Midagi taolist ei olnud võimalik ette kujutada isegi teadlikult venestamispoliitikat edendanud Nõukogude Liidus. Aga näe, on nime poolest iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis! Kõige õudsem selle juures on, et kui püüad selle vastu võidelda, saad kohe külge natsi, rassisti, populisti ja jumal teab mis muu mõnitava sildi. Ühesõnaga: häbene, et oled valge! Häbene, et oled eestlane! Häbene, et soovid eesti keelset kooli! Häbene, ole vait ja kõnni seinaääri mööda, sest rahvuse reeturid teavad paremini, kuidas eestlased nende väikerahvaks olemise painest vabastada ja õnnelikuks teha.
Peatan siinkohal oma murelikud mõtisklused. Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu. Aga ma tahan olla eestlane, uhke oma isa, oma ema, oma laste, oma keele, oma kodumaa üle. Seda kõike üritatakse praegu salakavalalt ja jõhkralt minult ära võtta.

Mõnitades minu ja kõigi teiste eestlaseks olemist oluliseks pidavate inimeste rahvustunnet, võltsides ja moonutades meie ajalugu – isegi nii kauget nagu 13. sajandi oma -, määrides meile pähe dekadentlikku ja moraalselt laostavat homopropagandat, radikaalfeminismi ja massiimmigratsiooni, kinkides rahvusvahelistele korporatsioonidele ja Euroopa Komisjonile ilma igasuguse mandaadita ära meile põhiseadusega tagatud suveräänsust, muutes demokraatia, õigusriigi ja arvamusvabaduse farsiks, mida kogu oma naeruväärsuse peale vaatamata tuleb kaitsta sildistava propaganda, internetitsensuuri, inkvisiitorliku poliitkorrektsuse ning vihakõne seadustamisega.
Ma ei ole sellega nõus. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei ole sellega nõus. Ma uskusin, et Eestist saab 20. augustil 1991. tõeliselt demokraatlik õigusriik, mis toimib nagu meie rahvuse säilimist tagav kindlus, mille müüridel seisavad valvepostidel meie oma suveräänsust ja rahvuslikke huve kaitsvad poliitikud ja riigiametnikud.

Ma eksisin. Meie kindluse müüride vahel tegutsevad meie nimel, kuid meilt selleks luba mitte saanud reeturid. Nad on teinud Eestist sügava suveräänsuspuudega maa, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaesuses või palgavaesuses, kust enam kui sada tuhat inimest on lahkunud, kus suured maapiirkonnad on inimestest tühjenenud ja kus inimesed ootavad meeleheitlikult, et see liberaalseks demokraatiaks nimetatud painaja, kus tõde on vale ja vale on tõde, kus eestlaseks olemine on kuulutatud peaaegu et häbiväärseks, kus eesti keel tahetakse asendada vene ja inglise keelega, kus omakeelne ja -rahvuslik keskkond tahetakse muuta Aafrika, Araabia, Ukraina ja Venemaa prügikastiks, kaoks ja asenduks normaalsusega, asenduks selle riigiga, mille mõte ja toimimisprintsiibid on kirjas meie põhiseaduses ja mille sündi ootas rahvas pisarais ja hingevärinaga öölaulupidudel ning Balti ketis.

Ma olen poliitikas selleks, et reeturitelt ja usurpaatoritel võtta nende võim. Ma olen poliitikas selleks, et Eesti jääks eestlaste suveräänseks rahvuskoduks, mitte Eesti  nimeliseks koloniaalprovintsiks. Ma olen poliitikas selle pärast, et süda valutab ja sunnib.

Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast.”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-poordumine-taasiseseisvuspaeva-puhul-miks-mu-suda-tana-valutab/

Read more...

esmaspäev, 20. august 2018

Nädalakommentaar: kas gaystapo ihkab kodusõda?



Kui ausate inimeste kannatus homoliikumise räige terrori tõttu katkeb, läheb ideoloogilistel põhjustel tõenäoliselt lahti kodusõda, tõdeb Markus Järvi kommenteerides kristlastest ettevõtjate terroriseerimist USAs ja Euroopas.

Read more...

Uued uudised! UUSVENESTAMINE

Uued uudised! UUSVENESTAMINE, HULLEMAL KOMBEL KUI NL-.s! - SA Innove on teatanud, et nad töötavad koostöös Haridusministeeriumiga välja riiklikku programmi ametlikuks üleminekuks nn kahesuunalisele keelekümblusele Eesti üldhariduskoolides. Esimesed koolid lähevad omal soovil kahepoolsele keelekümblusmudelise juba 2019. aastal, järgmised 2020. aasta septembrist.

Kahepoolne keelekümblus tähendab, et pool ajast toimub õppetöö eesti keeles, pool ajast aga vene keeles, ehk siis teisisõnu – koolidesse viiakse sisse ametlik kakskeelsus. Tuleb välja, et integratsioon ei tähenda enam muukeelsetele eesti keele õpetamist ja nende lõimimist Eesti keele- ja kultuuriruumi, vaid hoopiski eesti laste uusvenestamise programmi käivitamist, mille käigus on meie lapsed sunnitud hakkama omandama haridust vene keeles. Nii hulluks ei läinud olukord isegi sügaval okupatsiooni ja venestamisajal, mil eestikeelsetes koolides antav haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, oli puhtalt eestikeelne. -EESTLASED, viimane aeg on teil oma kodus kord majja luua!

Allikas: Miina Hint, Facebook
_____________
Lugege lisaks SIIT.
M.I.

Read more...

Eestluse lammutajad kingivad eestlase staatust meenena igale soovijale – president on eeskujuks

“Tahate eestlaseks saada? Milles küsimus?” tundub riigipea ütlevat.

Viimasel ajal on Eestis taas märgata multikultuursust ülistavat ja globalismi propageerivat ideoloogilist pealetungi, mida veab ei keegi muu kui presidendina esinev Kersti Kaljulaid.
Jällegi on käes Eesti taasiseseisvumise tähistamine ja president jutustab jätkuvalt suure suuga sellest, millesse ta ise ei usu, mida ta tegelikkuses põlgab ja mille kadumist ta meelsasti näha sooviks.

Valga gümnaasiumis korraldatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi vestlusringis osales ka president Kersti Kaljulaid. Räägiti õpetaja rollist ühiskonnas, kodakondsusest, eestlusest ja eestikeelsest haridusest. Riigipea sõnul võiks igaüks, kes juba lasteaiast saadik oma emakeele kõrval ka eesti keelt räägib, öelda, et ta on eestlane, kirjutab Lõuna Postimees.

Kohe esimene küsimus Kaljulaidile – kas need inimesed, kellele ta heldelt eestlase tiitlit jagab, tahavad ikkagi eestlased olla? Mihhail Stalnuhhin, Artjom Savitski, Viktoria Ladõnskaja ja paljud teised puhtalt eesti keelt rääkivad inimesed – kas nad ikka identifitseerivad ennast eestlastena? Kui nad viitavad seejuures aga oma vene juurtele, siis on nad pigem multikultuursed ehk mitme kultuuri juurde kinnistunud – eestlased on need, kes seavad oma elus esiplaanile eesti keele ja kultuuri!

Presidendil on kohe kange tahtmine igaleühele meenena eestlase staatus kinkida. Kas tal ei tule kunagi pähe, et Eestisse tulnud süürlasel on endal päris vägev kultuuritaust pluss võimas islamimentaliteet – mis peaks ta üldse Kaljulaidi paaniliselt jaotatavat eestlase “aunimetust” tahtma? Eestlased on väike rahvakild siin Läänemere-äärsel maalapil, kes tahavad olla nemad ise – teistel rahvastel on endil niigi tohutu kultuuripagas olemas, elagu nad siis siin meie juures või oma kodumaal. Näiteks Dave Bentonil on suur Ladina-Ameerika kultuuritaust – ta võiks küll eesti keele ära õppida, aga meeldiva artisti teeb temast ikkagi Arubalt kaasa toodud rütmitunnetus, mida enamikul eestlastest pole.

President Kaljulaid on võtnud nõuks eestlust igati lahjendada, kuid selle tema ettevõtmise teeb kurjakuulutavaks see, et ta innustab ka nigeerlast, süürlast, venelast ja hindut oma juuri läbi lõikama. Ükski inimene ei saa olla segu paljudest kultuuridest, nii jäävad kõik need tema sisemaailmas poolikuks, sest ta ei suuda lihtsalt kõike vastu võtta, arendada ja edasi viia. Multikultuursuse propageerijad ei tapa ainult oma kultuuri ja rahvust, vaid ka teiste omi, muutes nende ühe kindla identiteedi segapudruks, millesse inimene lõpuks upub, olles kõigile kultuuridele jäädavalt kadunud.
Eesti Ekspressis aga on sõna antud väidetavale sotsiaalpsühholoogia professorile Wolfgang Wagnerile, kes ütleb rahvusluse kohta järgmist:”Olla uhke selle üle, et sperma- ja munarakk teineteist juhuslikult leidsid, on rumal.” See-eest vaeb ta rassismi täieliku protsessina, laulupidu peab lihtsalt heade heliloojate loomingu esitamise kohaks ja mis eriline – ta kaitseb täiega nii Eesti putinivenelasi kui ka migrantide külvamist üle maailma.

Kirjutan Wagneri kraadi kohta “väidetavalt” teadlikult, sest paljud Lääne ülikoolid on ammugi neomarksistide mõju all, seal õpetataksegi sotsiaalpsühholoogiat marksismist lähtuvalt ja mõistagi pole ajupesu läbinud inimeselt midagi targemat loota. Austria enda ühiskonnas on rahvuslus pärast Austria Rahvapartei võimuletulekut taas aus ja vaid Wagneri ja president Van der Belleni sugused jäänukid ajavad veel sellist loba.

Siinkohal tuleks ära märkida, et Kaljulaidi ja Wagneri jutud ei jookse hästi kokku – viimase arvates pole rahvusi olemas, kuid Kaljulaid oskab seda “olematut” asja edukalt soovijatele kaubaks teha.
Ja mõistagi on pagulaste kaitsepühakuks saanud näitleja Inga Lunge, kel pole näitlejatöö kõrvalt ilmselt aega lugeda isegi peavoolumeedia uudiseid – siis ta teaks, kuidas “õnnetud” migrandid kõrvetasid jõuga üle Hispaania enklaavi Ceuta 6-meetrise tara ronides isetehtud leegiheitjatega piirivalvureid – selline on tegelikkus, mida ta tundub mitteteadvat. Loodetavasti kaotab ta selle tagajärjel samamoodi oma talendi austajaid, nagu Evelin Võigemast, kes teatas, et kapis kolle pole, peale mida järgnes kohe üks Euroopa verisemaid terrorirünnakuid – ka tema etendustel ei käida sageli vaid seepärast, et näitleja on ebameeldiv.

Mina käisin koolis siis, kui marksism-leninism oli veel õppekavades. Minu mäletamist mööda olevat Uljanov öelnud: “Venestunud muulane on hullem suurvene šovinist kui suurvenelane ise!” See ajaloo suurim timukas võitles samuti rahvusluse vastu, kuid selles rahvuslust kritiseerivas lauses on iva sees. “Iga oma rahvust eitav inimene on kõige hullem globalistlik šovinist!” võiks kõlada parafraseeritud väide.

Eestis tuleb lihtsalt ära lõpetada see riiklikul tasemel aetav poliitika: “Kallis neeger (venelane, araablane jne), kas sina tahaksid ka eestlane olla?”

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/eestluse-lammutajad-kingivad-eestlase-staatust-meenena-igale-soovijale-president-on-eeskujuks/

Read more...

pühapäev, 19. august 2018

Huvitavat pühapäevaks: Eesti sakslaste päritolust

Balti saksluse ideoloogia kauaseks traditsiooniks on oma erikoha rõhutamine Baltimaade ajaloos, mis olevat saavutatud tänu siinsete sakslaste kokkuhoiule, eraldumisele muudest rahvastiku kihtidest, oma valitud ülesande - maa valitsemise - tähtsuse õigele äratundmisele, soo puhtusele, sitkusele ja vastu­pidavusele, võitlustes omandatud eesõigustele ja muudele rüü­tellikele omadustele. Alles kõige viimasel ajal [1] hakkab ikka enam kostuma ka siinsete sakslaste endi keskel hääli, mis nõuavad nende seisukohtade revideerimist, mis balti saksluse vanemale põlvele näis ja näib praegugi edasielamise endastmõistetava alusena. Need meelemuutelised hääled, mis leiavad viimastel aegadel balti-saksa noorsoos kodunemist, on suurelt osalt tingi­tud neist põhjalikest ilmavaatelistest muutustest, mis on tabanud saksluse ideoloogiat paari viimase aasta jooksul Saksamaal.

Meid huvitab siin küsimus: kuivõrd põhjendatud on need balti saksluse väited oma soo puhtusest ja äravalitusest, milliste vooruste abil suurel määral istutati meie sakslastele koos üleoleku tundega teistesse rahvakihtidesse ka kindel usk oma mis­sioonist Baltimail viimaste saatuse juhtijatena?
Balti sakslased viivad oma päritolu siin maal 13. sajandi algusesse, kus nende esiisad palverändajate ja rüütlitena tulid Saksamaalt paganate vastu võitlema. Need tulnukad siia polnud suures osas sugugi aadlikud, vaid mitmete kihtide esindajad - mehi talupoegadest kaupmeesteni ja käsitöölisteni leidus nende seas. Hiljem aegade jooksul osa nende järeletulijaid omandas aadli eesõigusi, lugedes end balti vanemate ja aristokraatsemate aadlisugude hulka. Soo määrateldav vanadus, sugupuu, mis osutas sugulust teiste aadlikega ja võimaldas heal juhul ka pärimisõigusi, oli aukartust sisendav, ja juba varakult tekivad sel pinnal võltsingud, mis püüavad näidata teatavat sugukonda võimalikult vanemana ja puhtamana. Sugukonnauurimus on balti sakslaste juures nii kaugemas kui ka lähemas minevikus mängi­nud suurt osa, sellekohased harrastused, mis esilduvad ka teiste maade aadlike juures, omandavad siin ajuti keskse tähtsuse. Aadlilt levis see harrastus linnade kodanikkonda. Kuid juba mainitud tendentslikkuse juures, näidata sugukondi võimalikult vanemana või puhtamana, ei ole need sugupuud alati mõõdu­andvad soo tõelise vanaduse ja päritolu uurimisel.

Nii aadel kui ka linnakodanikkond saab sajandite jooksul värsket verd juurde Saksamaalt, vana „Liivimaa” oli nagu tõota­tud maa mõnusaks äraelamiseks. Uustulnukad rekruteerusid käsitöölistest, kaupmeesteseisusest, aadlikest-väejuhtidest ja -ohvitseridest, talupoegadest ja muust juhuslikust elemendist, nagu sõduritest, vaimulikest, haritlastest teistelt aladelt.

Suur hulk praegu edasielavaist aadlisugudest ei ole vanad, vaid on nobiliteeritud kas Rootsi või Vene ajal. Samuti kaugelt suurem hulk meie linnade puhassaksa kodanikkonnast on pärit siia Rootsi ja Vene ajal (18. s.) sisserännanud käsitöölistest ja kaupmeestest. Säärane on puhassaksa elemendi kujunemine meie sakslaste hulgas.

Kuid suur osatähtsus balti saksluse kujunemisel on ka indigeenseil elementidel, eesti ja läti rahval. Juba dr. Paul Johansen oma uurimuses Taani hinderaamatu kohta väidab, et taaniaegses vasallkonnas, kust põlvnevad balti saksa vanemad sugukonnad, on eesti rahvusest aadli % olnud 4. Teatavasti hävis eesti oma­aegne aadel, kui seda võib nii nimetada, võitluses võõraste sisse­tungijate vastu ja ainult ülalmainitud protsent, mis tegelikult aga oli suurem, pääsis uude aadlisse.

Taani hinderaamatus kuninga vasallidena on märgitud järgmised eestlased: Clemens Esto, kelle järeltulijad olid vasallide perekonnad Like, Güldene ja nähtavasti ka Watzel; Hildaelempae; Asae, kelle järeltulija oli rüütel Johannes de Loyse ja kellel omakord oli 1277. a. poeg eesnimega Yaldis; Uillelemp; Her­man Osilianus, kelle järeltulijad elasid Tallinnas ja Riias koda­nikena. Arvatavasti eestlased olid ka Peeter Tolk, Haenrich fan Anger, Vane, Ropae, Hiltae, Lybrict Polipae. Johansen arvab kuulunud olevat eesti soost aadlile taaniaegses Eestis umbes 2% tervest maavaldusest, kuid see protsent on olnud suurem. Sest peale eelnimetatud aadlike oli eesti päritoluga veel teisi väiksemaid aadlisugukondi, kelle kaitsehärradeks olid von Rosen’id ja von Lode’d. 

Nii olid von Roseni aftervasallideks eesti sugukonnad Andes ja von Torme. Veel 14. sajandil tundsid eesti aadlisugukonnad end eestlastena, ja alles Harju mässu järele 1343. a. suureneb vahe saksapärase ja eestipärase vahel, ühtlasi raskeneb eestlaste pääs aadlike hulka, sest vahepealse aftervasallide seisuse kadumisega kaob eestlastele avaram võimalus jõuda aadliseisusesse. Aftervasallide seas oli kindlasti väga palju eestlasi. Aadlike seas peale nimetatute kohtame eestlasi veel 1274. a. Undelempi poja Johannese näol, kelle läänikiri osutab samu eesõigusi, kui teiste taani ja saksa aadlike omad. Orduvendade hulgas teenisid peale juba mainitud Yaldise ka „frater” Ykemele; aadlikena esinevad 1359. a. paiku Thylo ja Hermannus „dicti-Payske”, kelle sugulasi elas nähtavasti ka Tallin­nas. Saaremaal kohtame alama aadli hulgas palju eestlasi, võib arvata, et suurem osa maal väikestes taludes elavaid aadlikke põlvnes eestlastest, sagedasti eesti endistest vanematest. 13. ja 14. s. kohtame siin eesti aadlikena: Mondewaste de Arole, Jürs’i, Tolse või Töllist’i, Leytzkull’i, Kayssver’i, Koggy jt. sugukondi.

Järgnevail sajandeil andsid eestlased ohvreid aadlile oma rahvaliikmete näol, kes ühe või teise juhuse tõttu sattusid keskkonda, mis võimaldas nende hilisemat aadlistumist. Kiriku-, riigi-, sõjateenistuse, mõisadepidamise ja kaubitsemise alal leiame kinnitusi nähtudes, mis tõendavad ajuti õige kiiret sellekohast protsessi. Nii Jörristi (Jõeristi) sugukonnas olid Thomas ja Jo­han sündinud päristalunike poegadena, lõpetasid aga oma elu juba „von’i” tiitliga Eestimaa rüütelkonna matrikliraamatus, as­tudes abiellumise näol sugulusse ka von Brümmer’i ja von Schreitenfeld’i perekondadega. Eesti soost nähtavasti põlvnevad Maydel’id (Johansen), Wahl’id, Toll’id, Tenner’id, Michelson’id, Aderkasz’id ja mitmed teised, kelle kohta seda esialgu aimatagi ei võiks. Ka von Bock’ide sugukonnas voolab eesti veri. Esilduv nähtus oli ka aadli ja kodanike soost naiste ja neidude abiellu­mine eestlastega, kes olid saksastunud ja jõudnud eemale maa­harimisest, kuid ka talupoegadega on abiellutud. Kuigi vähe, esines siiski juhtumeid, et aadli soost mees nais eesti tüdruku. Suguline läbikäimine oli nii saksa kui ka eesti elemendi vahel asetleidev; siin osalt kasutas aadlik oma eesõigustatud seisu­kohta talupoja ja ta perekonnaliikmete suhtes, kuna aadlineidudel tekkisid sidemed eesti talupoegade, mõisateenijate, valitse­jate ja teistega. Saabumata ei jäänud nendegi sidemete vili.
Me nägime siis, et eestlased on andnud võrdlemisi hilise ajani õige rohkesti oma verd balti aadlisse, kuhu aga segunes sajandite jooksul veel väga palju muid elemente taani, rootsi, soome, vene, prantsuse, šoti, isegi tatari sugukondade näol. Nii võib pidada puhtsaksa päritolu balti saksa aadlis ainult osali­seks ja sinna valgunud teiste rahvuste tõttu balti aadel on tõuliselt koostiselt rahvusvahelisem kui mõnegi teise maa aadel.

Eesti element on samuti esilduv vaimuliku seisuse hulgas. Juba katoliku kiriku valitsuseajal Saare-Lääne piiskopkonnas toomhärrana tegutsev eestlane Pulck on näide sellest eesti ele­mendi sissetungist, mis leiab ka kinnituse teiste näidete kaudu poolaaegsel Liivimaal ja reformatsiooni järele Eestimaa esimeses luteriusu õpetajate põlves. Koolmeistrite ja köstrite ametite kaudu hakkab juba Rootsi ajal eesti elemendi suurem lähenemine vai­mulikule seisusele, ja juba 18. saj. ning 19. saj. algul annab see element rea õpetajaid (Ignatiuse sugu, Daniel Stamm, O. W. Ma­sing jt.).

Peale sõjateenistuse, mis soodustas eestluse väljapääsu juhtivamatele kohtadele, oli linnade kodanikkond üheks siinse saksluse osaks, kuhu aegade jooksul on segunenud kõige rohkem eestlasi. Juba linnade tekkimisel Eestis ja nende arenemise esimestel aegadel mängis eesti element õige suurt osa. Kui hiljem hakati eestlastele raskusi tegema linnakodanikuks vastuvõtmi­sel, algas siin oma eesti päritolu varjamine, kuna see asjaolu võimaldas ligipääsu ja osavõttu hüvedest, mida pakkus linn. Nii kohtame näiteks Tallinnas varemal ajal suuresse lugupidavusse ja jõukusesse jõudnud eestlasi, nagu Suurpea, Stoppekotte, kes hiljem moondunud juba Grotekopp’iks ja Stoppesack’iks. Nagu nähtub Tallinna kodanikeraamatust 1409-1624. esineb eestlasi linnakodanikena kõige tihedamalt 15. sajandil, hiljem nende nimed on moondunud saksapäraseks.

See nimede muutus algas juba siis, kui eestlaste saksastumise protsess oli veel algastmes, kui maasaksad või „halbdeutsche” asusid käsitöölistena, mõisateenijatena või elanikena maal; eriti kiire oli saksastamisprotsess linnade alevikes, kus elanikkonnad koostusid Eesti alal peamiselt eestlastest. Ainult üksikud koda­nikud on säilitanud eesti nime: Tartus Hans Bull (Pulli Hans), Aleksander Raudial jt. Tavalikult moondati nimi tundmatuseni. Tallinna voorimehest Paul Rebasest saab Paul Voss (Fuchs). - Linnade elus on seega eesti element tegutsenud juhtivalt juba varakult, kuigi enamasti „võõra nimefirma” all. Et oma soo varja­mine oli vajalik, tõendab puhteestlasteks tunnistatud linnakoda­nike ja -elanike õigluseta olukord; Tallinna eesti Oleviste gildi ajalugu on selle üheks tunnistajaks.

Peale eestlaste rekruteerus linnade kodanikkond ka Saksa­maa linnade kodanikest, venelastest, rootslastest, soomlastest, lätlastest ja ajuti teistestki rahvustest (inglastest, hollandlastest, šotlastest jne.). Kõik see muudab ka kodanike päritolu kirevaks.
Kuna suhteliselt kõige suurema protsendi juurdekasvus andis saksa element ja kuna juba alguses saksa mõju Liivi Ordus ja ka taaniaegsel Eestimaal oli suur, jäi ja pidas saksa keel ja vaim vastu sajandeid eeltoodud õpetuste kohaselt. Et eestlased vare­matel aegadel sinna kihistusse jõudes kaotasid oma päritolu, on vaadeldev kui aja nõue, kus edasijõudmiseks oli seda vaja. Hilisemal ajal aga, kui eestlaseks olemine ei takistanud enam isiklikku edu elus, on täiesti taunitav säärane saksastumisnähtus, mis meil tuntud „kadakasaksluse” nime all ja kus häbenedes oma päritolu püütakse sellest vabaneda. Eesti päritolu on väga paljud praegused end sakslasteks pidavad kodanikud linnades (Kentmann, Fink jne.). 

See asjaolu selgub ka sugukonna uuri­mustes, mis ette võetakse meie arhiivides tõutunnistuste välja­andmiseks. Ja siin selgub tunnistusepalujale sagedasti üllata­vaid asjaolusid, nimelt ta põlvneb puhtalt eesti soost, kuigi ar­vab end põliseks sakslaseks ja eesti keelt ei mõista sõnagi. Aga ka paljude praegu end eestlasena tundvate isikute veendumus või arvamus on, et nad põlvnevad mitte eesti soost, vaid rootsi, soome või kas või läti soost. Et sellega paljastatakse oma alaväärtuse kompleksi, ei mõista paljud ise. Kui meil esindub põlvnemisi teistest võõrrahvastest, nagu sakslastest, rootslastest, venelastest, lätlastest jt., siis ei ole see protsent ometi nii suur, kui seda arvatakse. On vabatalupoegi - eestlasi, kes vähemalt ordu ajast peale on asunud ühel ja samal kohal, tundnud end eest­lasena ja hoidnud puhtamana oma tõu, kui palud aadlikud. Kuigi valdav enamik meie rahvast ei saa osutada sellist põlist seotust taluga, ta põlvneb ometi kindlasti eestlastest. On viimne aeg tunda uhkust, et põlvnetakse eeslastest.

„Aga selle vastu peame vaidlema, et keegi võõras oma õue suurendaks - meie kulul,” ütleb Martin Lipp oma „Eesti suguvõsade uurimises” (E. Kirj. 1909). Ja ta lisab: „Ülejooksikud pole auks meile. Nad pole auks ka neile, kes neid vastu võtavad.” Varema aja kohta tuleb asuda ses suhtes erikohale ja tundma õppida eesti elemendi osa sakslaste hulgas ajal, kus polnud suht­lemise määrajaks veel ainult rahvuslikud tegurid. Siis on või­delnud end paljud eestlased sotsiaalsel astmestikul kõrgele, an­des sakslastele värskust uue aktiivse ja elujõulise elemendi näol. Hilisema aja kohta tuleb aga ühineda täiesti Lipu mõtetega. Kuid uurides eesti ja teiste elementide assimileerumist sakslu­sesse Baltimail, tuleb tunnistada, et saksluse osa Eesti mineviku saatuse juhtimisel on väiksem kui arvatud, sest ka eesti element on siin kirjeldatud kujul mõjusalt kaasa löönud.
Koguteosest „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”, 1935
[1] Tekst pärineb 1935. aastal ilmunud koguteosest „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”

O. L i i v

Read more...

NATO hävitajad võivad peagi saada loa vaenlase pihta tulistada

F-15 hävituslennuk Tallinnas. FOTO: Ilmar Saabas


USA president Donald Trump kirjutas 13. augustil alla riigi järgmise aasta kaitse-eelarvet puudutavale seadusele, kus kutsutakse muu hulgas üles tugevdama Balti õhuruumi kaitset.
Seadusega tehakse USA juhtkonnale ülesandeks uurida võimalust muuta NATO Baltimaade õhuturbemissioon ametlikult õhukaitsemissiooniks. Selline muudatus tähendaks, et Balti riikides baseeruvad NATO hävitajad saaksid konfliktiolukorras automaatselt õiguse lahingülesandeid läbi viia ega peaks vaenlase pihta tulistamiseks eraldi luba taotlema. Muudatuse nimel on kõige aktiivsemat lobitööd teinud Leedu.

Samuti kutsutakse seaduses üles Balti riikide toetamist jätkama. See hõlmab USA vägede kohaloleku jätkumist, USA eriüksuste läbiviidavaid treening- ja toetusmissioone, ühisõppuseid, koostoime võimekust ja kaitsevõime arendamist. Samuti tuleks astuda samme, et NATO-l oleks vajadusel hõlpsam Balti riike ähvardavatele ohtudele kollektiivselt reageerida, märgitakse seaduses.

Read more...

Meile räägitakse, et traditsiooniline perekond on oma aja ära elanud

Meile räägitakse, et traditsiooniline perekond on oma aja ära elanud, et endised väärtused on kaotanud oma väärtuse, et igasugune moraal on oma aja ära elanud, et igaüks võib teha seda, mida tahab, sest maailm on MUUTUNUD, ja inimene arenenud…

Aga maailm ei ole ju muutunud! Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv! Inimeste elu on muutunud, mitte maailm!

Tähed säravad öises taevas, kuu kasvab ja kahaneb, lumi sajab ja sulab, inimene kasvatab endale toitu, puud langetavad talveks oma lehed ja kevadel tärkavad uued pungad, taimed õitsevad ja kannavad vilja. Maailm ei ole muutunud! REEGLID on kõik alles! Loodusseadused on alles ja kehtivad! Maakera ju ei tee universumis, mida tahab?

Äkki on inimene lihtsalt oma isekusest ja rumalusest sellest maailmast ohtlikult kaugele eemale triivinud? Kas me jaksame veel kaldale ujuda?

Meile öeldakse, et “ajaga tuleb kaasa minna”. Ja paljud noored võtavad selle ohtliku rumaluse oma elu juhiseks.

Arukam inimene ent hakkab mõtlema: kas ikka tuleb alati kaasa minna? Mida see mulle annab, kui ma sellega kaasa lähen?

Kas inimene tohib oma hinge labastada üksnes selleks, et täieõigusliku liikmena kuuluda mingisse ajutisse üpris isekasse ja agressiivsesse kampa?

Allikas: Malle Pärn, Facebook

Read more...

laupäev, 18. august 2018

Laupäevased pildid

Allikas: Facebook

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP