RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 27. juuli 2017

Lõpp on lähedal?


Read more...

Nõmme TV kohas nimega Eidapere, Raplamaa, Estonia.

Tõele näkku vaadates võib öelda, et Eestis käib genotsiid ning üsnagi süsteemne, mida viivad ellu eurolakeid..

Read more...

Euroopa kõige läänemeelsem riik on Eesti

Eesti peaminister Jüri Ratas ja Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Foto: Scanpix

Mõttekoda Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) on kokku pannud Euroopa parlamendierakondi hõlmanud uuringu, milles läänemeelsus samastatakse toetusega liberalismile, sekularismile, Euroopa Liidule, NATOle, transatlantilistele suhetele, vabakaubandusele, globaliseerumisele, migratsioonile, Ukrainale ja Venemaa-vastastele sanktsioonidele. Uuringus kasutatud kriteeriumide järgi on Euroopa kõige läänemeelsem riik Eesti.

Uuring hõlmas 28 Euroopa Liidu liikmesriigi 252 parlamendis esindatud erakonda. Konkreetsemalt vaadeldi 181 erakonda 22 liikmesriigis. Selgus, et neist 71 on eriti läänemeelsed, 49 mõõdukalt läänemeelsed, 30 aga väga läänevastased ja 31 mõõdukalt läänevastased.
“Riigikogus esindatud erakondade positsioonide põhjal on Eesti ECFRi hinnangul Euroopa kõige tugevama Lääne-meelse hoiakuga riik, millele järgnevad Sloveenia, Ühendkuningriik ja Portugal,” kirjutab uudist vahendanud Postimees.

Uuringu koostajate sõnul on üks olulisemaid tulemusi see, et Kremli poliitikaga on olulisi kokkupuutepunkte mitte ainult nn populistlikel erakondadel, vaid ka paljudel Euroopa peavooluparteidel, mis lähtuvad n-ö läänevastasusest, mis pärineb Euroopast endast.
“Viimaste aastate läänevastane populistlik mäss ei saanud alguse Venemaal. Kuid see pole veel läbi ja lääne poliitikud peaksid kohemaid tegutsema, et mitte lasta Venemaal sellest rohkem kasu lõigata,” öeldakse uuringu kokkuvõttes.

Läänevastased erakonnad on uuringu järgi Euroopa Liidu, vabakaubanduse, globaliseerumise, poliitilise ja sotsiaalse liberaalsuse vastu ning näevad eksistentsiaalset ohtu mittekristlikest maadest pärit sisserändajates.
Uuriti erakondade positsioone järgmistel teemadel:
  • toetus Euroopa Liidule
  • liberalism kui euroopalik väärtus
  • sekularism kui euroopalik väärtus
  • toetus NATO- ja ELi-kesksele julgeolekukorraldusele
  • toetus transatlantilistele suhetele
  • vabakaubandus ja globaliseerumine
  • suhted Venemaaga
  • sanktsioonid Venemaa vastu
  • Ukraina toetamine
  • põgenikud ja migratsioon
  • sõda Süürias
  • erakondade sidemed Venemaaga
Riikidest on n-ö läänevastasus kõige tugevam Austrias, Bulgaarias, Kreekas, Ungaris ja Slovakkias.
Uuringus mainitakse osades riikides levinud vastuseisu sekularismile ehk ilmalikkusele kui Moskva võimalust n-ö sisse pugeda. Kaheksas Euroopa riigis tajutakse kristliku identiteedi kadumises tõsist ohtu. Need riigid on Austria, Bulgaaria, Soome, Kreeka, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia.
Loe lähemalt siit.

Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-koige-laanemeelsem-riik-eesti/
_______________
Vastik lömitamine erakondade poolt Euroopa Liidu ja selle rahvastevaenuliku poliitika ees.
M.I.

Read more...

kolmapäev, 26. juuli 2017

Juhtkiri: presidendi otsevalimised – kas debatti ei toimu või debatist ei olda huvitatud?

Kui presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei peeta või seda mingil põhjusel ei soovita, siis debatti kui sellist ei toimugi. Küll aga peegeldab selle fakti ühekülgne esiletõstmine president Kersti Kaljulaidi poolt pigem võõrandunud poliitilise eliidi krampe kui rahva tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mäletame, kuidas pea aastatagune presidendiralli viis olukorrani, kus isegi kõige suuremad kehtiva presidendivalimise korralduse pooldajad olid lõpuks sunnitud tunnistama, et olemasolev süsteem vajab muutmist. Loomulikult käidi lahendusena välja ka kõige loogilisem ja demokraatlikum muudatus ehk presidendi otsevalimine rahva poolt.

Selline valimiskorraldus on tavaks paljudes teistes parlamentaarsetes või presidentaalsetes demokraatiates, nagu Soomes, Leedus, Poolas, Austrias, Portugalis, Prantsusmaal, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias, kui mainida vaid mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teatavasti valitakse president otsevalimistega ka Venemaal ja Valgevenes.

Eesti poliitiline juhtkond pelgab aga isegi peale viimaste valimiste hapusid vilju presidendi otsevalimiste teemat nagu vanapagan välku. Sellest vaimsusest annab tunnistust ka president Kersti Kaljulaidi Läti ajalehele Latvijas Avize väljendatud seisukoht, et eestlased on olemasoleva parlamentaarse demokraatiaga rahul ega näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järele. Läti väljaanne küsis Kaljulaidi arvamust muu hulgas Läti president Raimonds Vejonise ettepaneku kontekstis, milles sealne riigipea on kutsunud ka Läti presidendi otsevalimisi läbi viima juba aastal 2019.

Presidendi avaldusele reageerisid sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu esimees Jaak Valge ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhatuse liige Art Johanson avaliku kirjaga, küsides muu hulgas, mille alusel väidab president, et eestlased ei näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järgi. Valge ja Johanson juhivad tähelepanu sellele, et 2016. septembris ja 2017. aasta jaanuaris tellitud arvamusuuringutest nähtub sootuks teine pilt. Uuringute kohaselt toetavad või pigem toetavad presidendi otsevalimisi Eesti kodanikest vastavalt 78% ja 79% vastajatest. Ei toeta või pigem ei toeta 20,2% ja 17%. Vastata ei osanud 1,7% ja 3%.
“Seega toetab Eesti kodanike valdav enamus presidendi otsevalimisi ning see teema ei jäta vastajaid ükskõikseks, sest valijatel on seisukoht välja kujunenud ja “ei oska öelda” vastajate arv väike,” võtavad Valge ja Johanson uuringute tulemused kokku.

Kui Delfi edastas Valge ja Johansoni küsimuse presidendi kantseleile, kõlas vastuseks, et kuna parlamendis presidendi otsevalimist aktiivselt ei arutata ning ühtegi sellesisulist eelnõud menetluses ei ole, siis pole teemal ka erilist ühiskondlikku kõlapinda.
“Erinevatel inimestel võib olla erinevaid seisukohti, kuid aktiivset debatti, mille eesmärgiks oleks korra muutmine, hetkel Riigikogus ei toimu,” seisis presidendi kantselei avalduses.
Ühelt poolt on tõsi, et parasjagu pole riigikogu menetluses ühtegi presidendi otsevalimist taotlevat eelnõu, ent samas esitas Keskerakond alles möödunud aasta sügisel seaduseelnõu presidendi otsevalimiste sisseviimiseks, mis riigikogus siiski toetust ei leidnud.
Sootuks huvitavad on aga lood ühiskondliku debatiga. Küsitluste valguses soovib Eesti kodanikest suur enamus ise presidenti valida. Suurem osa kodumaisest poliitilisest eliidist on aga viimased paar aastakümmet suhtunud presidendi otsevalimistesse sügava põlgusega, hirmutades rahvast kord

Venemaaga, kord rahva enda ebaküpsusega.
Kui valitsev kildkond presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei pea või seda mingil põhjusel ei soovi, siis – tõsi – debatti sellisena ei toimugi. Isegi kui keegi alustab debatti presidendi otsevalimistest ja suuremast otsedemokraatiast, siis vaikitakse see poliitilise eliidi poolt maha ja selles ei osaleta. Kui maha vaikimine ei õnnestu, asutakse debati algatajaid naeruvääristama. Kui nii on toimitud juba aastakümneid ja selle tulemusena on igasugune debatt otsedemokraatia suurendamisest summutatud, ongi hea öelda: näete ju, debatti ei toimu!

Selle fakti ühekülgne hiljutine esiletõstmine president Kersti Kaljulaidi poolt peegeldab aga pigem võõrandunud poliitilise eliidi krampe kui rahva tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid.
Lõppkokkuvõttes on president Kersti Kaljulaidi avalduses siiski tõene iva sees. Nimelt võiks presidendi otsevalimiste debatt, hoolimata etableerunud poliitilise juhtkonna vastuseisust, olla palju jõulisem. Debati elavdamise eest peavad ühist vastutust kandma kõik need poliitilised ja ühiskondlikud jõud, kes soovivad siiralt rahva suuremat osalemist, oma põhiseadusliku õiguse ehk riigivõimu teostamisel.

Üheks debati kontrapunktiks võiks olla ka üha ajakohasemalt kõlav hääl Eesti presidendiinstitutsiooni lähiajaloost. Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad:
“Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.”
Kui meie parteiline ja bürokraatlik ladvik ei soostu otsedemokraatia võimaluste taastamise osas isegi ausat ühiskondlikku arutelu algatama, siis ei maksa ka iseendale ja teistele järjepidevalt valetada, nagu oleks Eesti Vabariik demokraatlik riik.

Allikas:  http://objektiiv.ee/juhtkiri-presidendi-otsevalimised-kas-debatti-ei-toimu-voi-debatist-ei-olda-huvitatud/

Read more...

1000. aasta jooksul Euroopa piiride muutumine


Read more...

Jälestan sots-liberaale: Huvitav millest see tuleneb

Huvitav millest see tuleneb, et KGB kaastööline Urmas, pederastist juut Jevgeni ja pede-pedofiil Kari teevad ühiselt koostööd nö inimõiguste sildi all?

Allikas: Facebook

Read more...

teisipäev, 25. juuli 2017

MATTI ILVES: HUVITAV UURING USA-st!

Sellset uuringust selgub, et sallivuslased-demokraadid on märksa sallimatumad, kui konservatiivid! Küsitlus viidi läbi riikliku uuringuna  Pew Research Center´i poolt 27. juunist ... 9. juulini ja küsitleti 2505 täiskasvanut.

47 % liberaalidest-sallivuslastest väitis, et nende suhted sõpradega oleksid väga pingelised, kui selguks, et need toetavad Donald Trump´i. Sama väitsid ka Demokraatliku Partei valijad, neid oli 35 %. Isegi karmimal seisukohal olid veel kolledži lõpetanud haritud valged - 44 % neist tunneksid lausa häbi, kui nende sõprade hulgas keegi kes toetaks Trump´i.

Samas, kui parempoolsed ja Vabariikiku Parteid toetavad inimesed suhtuksid märsa leebemalt sõpradesse, kui selguks, et need toetavad Hillary Clinton´i. Põlgusega suhtuksid neisse sõpradesse vaid 13 % konservatiive.

Muide, meil on täpselt samuti, ülimat sallimatust näitavad üles just mitmesugused sallivuslased. 

Kasutatud allikas: http://www.breitbart.com/big-government/2017/07/21/study-nearly-half-of-liberals-feel-disdain-for-trump-supporters-conservatives-far-more-tolerant/

Read more...

„Rahvusliku Teataja” juulinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuva parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitilise alternatiivmeedia väljaandega. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS

Juulikuu Rahvuslik Teataja: juhtkiri

 Juuli oli kunagi vanade roomlaste kalendris viies kuu – quintilis. Aasta algas märtsiga. Meil Eestis on juuli aasta palavaim kuu. Sellel, nagu eelmiselgi suvel, õnneks või kahjuks, kuumus just liiga ei tee. Aasta tagasi samal ajal toimus Brexit. Viimase juhtkirja kirjutamisest saati on meilgi ootamatuid sündmusi toimunud. Hõberemmelga kaitsmine, kus hulk kodanikuaktiviste rumalusele vastu seisid. Kuulsin toimunust vaid uudistes, paneb imestama põhjendamatu vägivald, millega puukaitsjate kallale tormati. Mariann Joonas: Minu jaoks isiklikult oli kõige võikamaks vaatepildiks eilsete sündmuste juures see, kui politsei puukaitsjad näoli maha surus. Inimese kallal, kes kaitseb loodust, kasutab vägivalda teine inimene, kes teeb seda, kuna talle anti käsk „ülevalt poolt“. Jälk, rõve, vastik olukord. Ma olen päris kindel, et kui puukaitsja oleks olnud politseiniku kallim/ema/isa/laps/sõber, siis ei oleks ta selliseid jõuvõtteid kasutanud, isegi kui on käsk.

Ma väga loodan, et inimesed hakkavad varsti aduma, et selliste käskude täitmine ei ole meile inimestena kohustuslik. Keegi ei saa sundida vaba inimest kasutama vägivalda teise vaba inimese kallal. Jääb üle tõdeda, et õnnneks oli vähemalt see aruraas peas, et kaitsjaid püssiga puu otsast alla tulistama ei hakatud. Käsk „ülevalt poolt“ oli Mariann Joonase arvates sündmuste ahela liikumapanev tegur. Selles võib olla tükk tõde, sest täpselt samal ajal (eelmisel õhtul) aeti Helsingis laiali Soome Maidan, kus samuti eestvedajad jõhkralt vastu maad suruti ja käed raudu pandi, kuigi selleks polnud põhjust. Ilmselt pidi käsk tulema Puna-Hiina või Nõukogude Liidu (NL) sarnaseks pürgiva Euroopa Liidu mingist (sala)keskusest. Kellele pidi näitama, kuidas kodanikujulgust ja iseseisvust ülesnäidanud tublide inimestega peab käituma. Ega muidu Puna-Hiina sarnaseks ei saa. Tulevikus on kavas ilmselt miljonite inimolendite hukkamine, nagu seda Puna-Hiinas ja NL-s tehti.  Kust mina seda tean? Näed tean, olen nii palju lugenud – lõpptegijad on kogu aeg samad. Omatmoodi tervitus ja harjutus kavandatavast tulevasest orjariigist. Peavoolu koššermeedia jättis puukaitsjate nimed tundmatuks. Samuti Indrek Vaaksi nime, kes on tõeline kangelane ja kelle eriüksus pidi viimasena vägivaldselt puu otsast alla tooma.

„Rahvuslik Teataja“ püüab seda viga parandada ja toimunut jõudu mööda kajastada. Teine sündmus oli hälvikute marss ehk pederastide paraad, kuidas keegi kutsub. Sügavalt häbiväärne, et Eesti pealinnas selline asi korraldati, veelgi häbiväärsem, et  Eesti omad võimud seda toetasid. Tõnu Kalvetil oli täiesti õigus, kui küsis: „Kas omasooiharad ja muud seksuaalhälvikud on Keskerakonnale tõesti nii väärtuslikud, et nendele meeldimiseks ollakse valmis loobuma oma kõige ustavamatest toetajatest – vene valijatest?“ Näete ei olegi poliitikuid, kellele saabuvateks valimisteks Tallinnas oleks hääli vaja. Siis ärge neid valige ja lugege parem meie lehte, siin on seekord palju huvitavat, on nii Madisson kui Kortspärn.

Head lugemist!

Soovib „Rahvusliku Teataja“ toimetaja JAAN HATTO

Read more...

Kolumn: ikka ühesuunaline demokraatia ja sõnavabadus

 
Kultuuriminister Indrek Saar. Foto: Scanpix

Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida, küsib kolumnist Malle Pärn, pidades silmas sotsist kultuuriministri seisukohta sõnavabaduse teemal.

Indrek Saar vastas EKRE-le: “Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et Te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean.”
Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga EI KAITSE teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? MÕLEMALE tuleks demokraatias ruumi anda!

Muidugi on demokraatlikul haritud inimeste jaoks trükitud kultuurilehel õigus oma lugejaid otsese laimamise ja solvamise eest kaitsta, jättes sellised üllitised avaldamata. Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi solvata! Solvamine ja laimamine EI kuulu inimõiguste ega sõnavabaduse alla! Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada ka mõistlik vastulause! SEE oleks demokraatia ja sõnavabadus, kulla koolivend!
Saare demokraatia ja sõnavabadus on ikka ÜHESUUNALINE, nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige muu jaoks on nende uksed lausa lukus.

Muide, Eesti Vabariigi esindajaks ei ole teda seadnud rahvas, vaid üks grupp poliitikuid. EKRE riigikogu liikmed on täpselt samavõrra Eesti Vabariigi esindajad. Miks ta neid siis võrdselt ei kohtle?
Minister lausa TEAB, et EKRE ei pea lugu demokraatiast ja sõnavabadusest. Millest ta seda järeldab? Kas EKRE on kuulutanud, et ta ei pea lugu demokraatiast ja sõnavabadusest?
Kas pole see nii, et ta lihtsalt kasutab pähe kulunud tühikantseliiti selleks, et maha teha, et sildistada, vaigistada neid, kes valitseva ideoloogia taktikepi järgi laulda ei taha.

Panso kooli vilistlane peaks valdama hermeneutikat ja eesti keelt, peaks oskama lugeda ka keerulisi tekste ja neid mõistma, kuni nüansside ja alltekstini välja. Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse all? Tal on ehk lihtsalt isiklik (või pigem vist ikka parteiline) ettekujutus demokraatiast ja sõnavabadusest, mis ERINEB EKRE ettekujutusest demokraatiast ja sõnavabadusest? Võiks siis kokku saada ja need erinevused selgeks rääkida?
KUIDAS õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida? Kas mitte minister ISE ei õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele, kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas selline ongi eesti “demokraatia”?

Kas ka LAIM kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?
Ainult arukate artiklite väljavalimine avaldamiseks EI OLE tsensuur ega demokraatia põlgamine, sest ka ajakirjandus on osa kultuurist. Miks toimib tänapäeval see “demokraatia ja sõnavabadus” ikka ainult ÜHES SUUNAS, selles, mis meeldib liberaalide ideoloogiale, selle ideoloogia ja eluviisi kriitika kohta miskipärast seesama demokraatia ja sõnavabadus EI KEHTI.
Mäletate, kuidas Varro Vooglaid püüdis pakkuda sellele “sõnavabadust” hindavale kultuurilehele põhjalikku artiklit kooseluseaduse kohta, mis väga tõrksalt ilma mõistliku põhjenduseta tagasi lükati?
Mäletate seda lausroppust, mida seesama kultuuriminister nimetas kunstiliseks väljenduseks, ka see mahtus tema meelest sõnavabaduse alla. Aga “kui on must, näita ust” oli kohutav vihakõne, mida sallivuslased haleda refräänina aina kordavad ja kordavad? Miks siis seda ei tohtinud avalikult välja öelda? See oli ka kunstiline väljendus! Sest tegelikult ei ole ju ükski inimene päris musta värvi?
Me oleme jõudnud ummikteele, me ei saa enam üksteisest aru. Istuks õige rahulikult ümmarguse laua äärde ja paneks ükskord keelelised terminid paika. Muidu me jäämegi kaikaid loopima, kumbki pool kuulab ainult oma teksti, see paistab kõrvalt vaadates ikka väga narr välja. Nendele muidugi, kes aru saavad, mis toimub.

Olen sellele juba väga mitmes artiklis tähelepanu juhtinud, keegi ei võta kuulda. Ikka raiutakse nagu puid, õõnes tühikantseliit ja alusetud, laest võetud sildid täidavad meie ametlikku meediat. See väikeseks grupiks (apartheidiks, kui soovite) kahanenud “riik” sõidab jätkuvalt oma rahvast üle, see “Eesti” aina otsustab, jagab ja ehitab seda, mida ei saa kuidagi nimetada eesti elu arendamiseks. Justnagu eksisteeriks ta mingis virtuaalmaailmas, olles rahvale ja emakeelele otsustavalt selja pööranud.
Tulge ometi maa peale!

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-ikka-uhesuunaline-demokraatia-ja-sonavabadus/

Read more...

esmaspäev, 24. juuli 2017

Vasakliberaalse maailmavaate aluspõhimõte!

Vasakliberaalse maailmavaate aluspõhimõte, kui tahan siis olen mees, kui tahan olen naine, kui tahan siis ükski loodusseadus ei kehti jne. Reaalsus pole mitte see, mida meie välja mõtleme, vaid reaalsus on see, mille järgi me peame oma mõttemaailma korrastama!

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP