RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 31. juuli 2011

Intervjuu Einar Laignaga

Einar Laiqna karm-kütkestav Sõdalase-kuju kõrgub juba aastaid meie esmapilgul juurtetu, "Lääne pahedele" kergeks saagiks langenud vabariigi kohal otsekui elav süüdistus kaasmaalaste, isekusele, jõuetusele, mõttelaiskusele või lausa juhmusele. Nü mõnigi meist on end küllap siniseks vihastanud, kui pidanud vaatama sellest ärritavast peeglist oma viltusse näkku. Aga ilma ka ei saa - ikka kisub kuulama-vaatama kedagi, kelle jõulisus ja terav mõistus tahes-tahtmata kütkestavad. Ja Laigna on rahva seas nõutud mees. Kultuuris on ikka isiksusi, kellelt võltsus või võhiklikkus kohemaid paraja keretäie saavad (mõnikord ehk liigagi karmi). Nii said variserid Kristuselt korduvalt kolki, nii on inimeste endatähtsus saanud pika puuga Vigala Sassilt ja nii on nende endaupitamisel küllap ristipõiki ees, mõõk käes, ka Eesti armee peainspektor, major Laigna, kellest parematel aegadel mõnes paremas paigas või(nu)ks saada Sõdur-Kuningas. Sest eestlane, arvab Laigna, on täna alles liiga ebaküps, et pälvida Kuningriiki. Enne tuleb käia lõpuni "teekond küpse mehelikkuse lätetele".


E.L: Tegelikult ei ole minu maailmavaates midagi skandaalset. See on klassikalise Euroopa kultuuri sajandeid kehtinud püsialused. Ma ei pea ennast intelligendiks, kes kritiseerib, krimpsutab nina kõige üle, mida maailmas on tehtud - nagu see on omane meie humanitaarintelligentidele. Ükski asi maailmas neile ei kõlba. Kes on neid pannud kohtunikuks maailma kultuuride ja ajaloo üle? Kas nad üldse annavad endale aru, mida tähendab ühe kultuuri ja riigi ülesehitamine ajaloos? Kui nad kõike kritiseerivad, tuleks nende käest küsida: mida nad ise välja pakuvad, mille peale võiks elu üles ehitada? Ma olen teoinimene, kellele teooria tähendab väljakutset teoks - mitte lobisemist! Käsitöölisena, sepana rakendan ma ellu seda, mida ma keskaja käsitööst ja kunstidest olen uurinud. "Kui tahad ühte asja tundma õppida, siis tee seda!" (Aguino Thomas). See puudutab ka riigiteooria ja riigi ülesehitamise suhet - see käib kõigi asjade kohta.



Einar Laigna: Tänane kristlus on kahvatu vari oma kunagisest väest ja jõust


P.L: Olete rääkinud Kristusest kui Pantokraatorist, Võitjast - kes isegi ristil on võiduka näoga - mitte kui sellele maailmale otsekui kaotanud olendist...?

E.L: See on sügav teoloogiline, ka filosoofiline küsimus, selles on elu müsteerium leidnud oma lõpliku täiuse inimkultuuri jaoks. Kristlus on religiooniloo lõpp selles mõttes, et ta on ilmutuse lõpp. Sellega on antud inimesele jumalik mõõde - mida inimene on alati tahtnud olla. Jumalikustumine on ju inimese maania, inimene tahab Jumal olla, ja selles mudelis, selles arhetüübis kristlikus kultuuris Kristuse isiku läbi on antud ainuke võimalus Jumalaks olemisele. Aga see baseerub kogu varasemal kultuuritraditsioonil, ja siin peaksime siis rääkima kõigepealt Kangelasest.

Kes on Kangelane? Vana-Kreeka hellenistlikus kultuuris, kus oli eriti kõrge kangelasekultus ja polüteistlik maailmakäsitlus, olid Jumalad need, kes ei sure. Järelikult ei ole jumalatel ka surmahirmu. Järelikult ei saa Jumal olla Kangelane. Ainult inimene saab olla Kangelane, sest inimene peab jumalikustumiseks ületama teatud piirid, milleks viimselt on surm. Kangelane on siis inimene, kes kõrgema ideaali nimel on suuteline end ohverdama. Järelikult Kangelane on see, kellel on bioloogilise, füüsilise elu säilitamisest kõrgemad väärtused. See jutt ärgu kõlagu ülepakkumisena või minevikuromantikasse kuuluvana. Võtame eesti kaitseväelase truudusvande, tõotuse. Ka selles on öeldud, et kaitseväelane kohustub põhiseadusliku korra ja Eesti riigi huvide eest vajadusel ohverdama oma elu. Seega ei ole siin mingit muutust Vana-Kreeka või mis tahes teise mi-nevikuühiskonnaga võrreldes. Kõik variseb kokku siis, kui inimese ainsaks väärtuseks jääb ainult säilitada oma elu ükskõik mis hinnaga. Siis on kõik läbi. Kui aga inimene seab piiri - siitmaalt! -, siis püsivad kultuuriväärtused, püsib inimühiskond. Siin on see põhimurde-punkt ja selle koha pealt Kristus inimesena pidi olema Kangelane. Ta pidi kõigepealt inimese saatust kandma. Ta ei rääkinud, et elu on kannatus ja ärge virisege, ise niiöelda oma käed puhtaks pühkides, vaid Ta võttis ise inimeseks olemise kannatuse kõige rängemal kujul enda peale. Ja sellepärast ristisurm ongi sisuliselt võit, et selle kannatuse ja martüüriumi läbi on kõik pööratud hoopis vastupidiseks. Sellepärast romaani kunstis - mis oli väga jõuline ja võimas aeg - , kujutatakse Kristust majesteetliku Jumalana. Aga majesteeti kujutatakse jumaliku majesteedina. Nii et maapealne võim kui taevase võimu sümbol siin peab olema kantud samadest väärtustest.

Konstantinus Suure ja teiste keisrite pildid meenutavad väga Kristust romaani kirikute apsiididelt. Nad on ühesama näoilmega. Neis väljendub Pantokraator. Valitseja teab, et ta esindab jumalikku seadust maailmas ja Kristus ei ole mitte mingisugune virisev, hale kuju, mille sektantlus ja viimased sajandid Temast on teinud, vaid ikka nii nagu keskajal 12.13. sajandist pärit piltidel, kus Kristus on hobuse seljas, mõõk hammaste vahel, ühes käes Piibel ja teises hobuse ratsutid. Meile tundub see pilt tänapäeval kuidagi groteskne või lubamatu, aga see tänapäeva allakäinud ja mandunud apostaatili-ne kristlus - kas see väärib üldse praegu austust? Praegu kristlus on ju täiesti jõuetuks muutunud, kahvatu vari sellest väest ja jõust, millega kristlik maailmakultuur loodi ja pärast Rooma riigi langust uuesti üles ehitati: kogu Lääne-Euroopa riiklus, impeerium ja Ida liin Konstantinusest alates Bütsantsi kultuurini, tuhat aastat! VAGI ja jõud on see, mis ajaloos midagi teeb! Reaalne vägi, reaalne jõud!

Picture
Tõepoolest võib täheldada, et kaasaja kristlik kultuur on materialistlikule "hingetule tsivilisatsioonile" rängalt alla jäänud. Maailm on jõudnud kohutavate kriiside äärele. Kas selle põhjus on nüüd see, et Pilt Kristusest muutus - juba reformatsioonist alates või veelgi hiljem lahkuskudes — jõuetuks, kõigega leppivaks, endassetõmbunuks...?

See on see tuntud küsimus hereesiatest, valeõpetustest. Kui valeõpetus tungib sisse, siis hävitatakse kogu alus-baas. See toimub ka sisseimbumise läbi. Õõnestada niimoodi süsteem ja hakata rõhutama teatud jooni - see ongi heree-tikale, ütleme lahkusulistele omane. Meile tundub see hirmus kohutavana, kuidas keskaja kirik täitis oma kohust kultuuri ja riigi säilitamiseks - kõik need kiljumised tuleriitade, inkvisitsiooni ja muu sellise üle. Mina leian, et kirik täitis oma kohust ja ta hoidis ära need nähtused, mida tänapäeval lausa õhutatakse -ja tulemus on kogu Euroopa kokkuvarisemine. Euroopa on hukkuv kontinent. See on täielikus allakäigus, mandumises, täielikult kaotanud oma sisemise jõu. Ja see on toimunud selle tõttu, et hereesiad on pääsenud võimule. Sest kuidas saab näiteks matemaatikaõpetaja olla salliv? Siis ta peaks kõigile panema "viied". Kogu see suur sallivuse jutt on ääretult silmakirjalik, valelik ja need sallivuse apologeedid on ise nii tigedad, nii sallimatud teiste suhtes, et see sallivuse kisa õige ruttu muutub vihakarje-teks. "Poo risti, tapa ära, kes ei mõtle nii nagu meie — sest meie oleme sallivad!". Paraku püsib maailma sallimatusel. Ja sallivuse piiriks on elu ohustatus.

Kas meil oleks ehk õigem nimetada seda nõudlikkuseks või karmuseks?

Ei noh, mis me siin teisi sõnu otsime? Kas me sallime narkomaaniat, kas me sallime haiguste levitamist, ühiskonna moraalset lagunemist - või võtame selle vastu midagi ette? Kas sallime liikluseeskirjade rikkumist?

Need on tõesti äärmuslikud näited, aga ma mõtlen suhtumist inimesse. Kas me oleme tema suhtes nõudlikud või isegi karmid, kui ta eksib - ega me siis sellepärast ei pea teda veel mitte sallima...?

Vaadake, kuidas rõhutatakse praegu pidevalt inimõigusi. Sisuliselt on see inimese ülesässitamine, mille tulemusel purunevad inimsuhted. Miks? Kõik mõtlevad oma õigustest ja kõiges, mis natukenegi neid õigusi võib piirata, on kohe kurikuulus ahistamine Tähendab, muutub võimatuks isegi perekonnaelu. Kui laps, kes saab pahanduse eest nahatäie, ütleb kodus vanematele, et ta esitab politseisse nende peale kaebuse... Kas pereiski on veel kohustust toita perekonda, kes ei kuula sõna! Minu arust ei ole! Kas ei ole siis ka naisel ja lastel kohustust kuulata pereisa sõna? Selgub, et ei ole! Tihendab, sul on kohustused, kuid sul ei ole mitte mingeid õigusi. Ja ongi perekond purustatud. Ja sellised lapsed on r-oientsiaalsed narkomaania kandidaadid.

Kui Kristus tuli, siis oodati Temalt ka rätispidise kuningriigi rajajat -Rooma okupatsiooni kukutajat. Ja ometigi osutus Ta Suureks Armastajaks, kes ohverdas ennast oma armastatu eest. Aga kui nüüd vaadata taastulevat Kristust, siis Tema on "kuningate Kuningas", kes kehtestab Tuhandeaastase Rahuriigi vanal maal. Neis kahes jumalapildid on väga oluline erinevus. Kas mõista seda näiteks nii, et Kristus, kui Ta tuli, rajas eelduse sisemise kuningriigi ülesehitamise näol, selleks et hiljem see pöörduks ümber ka väliseks kuningriigiks maa peal?

Eks inimesed on alati tahtnud maa peal luua ideaalilähedast või ideaalset riiki. Võtame lähiminevkust Nõukogude Impeeriumi. Seal oli kaks kontseptsiooni inimesest. Üks oli teoreetilis-ideeline: nõukogude inimene oli julge, tugev, vapper, ennast pidevalt täiendav, printsipiaalne, aus... Teises uuriti KGB poolt välja tema tegelikud nõrkused ja puudused. Siin polnud inimesel muud kui "pass ja patune kere". Ja riigi praktikas suhtuti inimesse kui potentsiaalsesse kurjategijasse, keda pidi pidevalt valvama. Reaalne suhtumine inimesse on selles mõttes sarnane kristlikule inimesekäsitlusele, et \iimane käsitleb inimest korrumpeerunud olendina, kiriku keeles öelduna "loomuselt patusena". See on reaalne inimene. Kapitalistlik maailm lähtub sellest, et inimene on küll patune, aga see ei ole mingisugune süü, vaid see on inimloomus ja inimese õigus. Ühesõnaga - inimese korrumpeerumus on legaliseeritud inimese loomuliku omadusena. Seega ei ole enam perverssusi; kõik on lihtsalt statistika. Ühel on kalduvus tappa teisi - see on kriminaalvähemus; teine on seksuaalvähemus - kõik on vähemused. Mina teen ka nalja, ütlen, et ma ei ole mitte kiilakas, ma olen juuste puuetega inimene. Narruseni minnakse sellega, et inimene peab tundma ennast mõnusalt, nii nagu ta on. Temale ei saa esitada mingeid moraalseid nõudmisi. Ja see on inimese degradeerinud. Kristlikus kultuuris aga lähtutakse sellest, et inimese loomus kisub halvale - inimese mõtted on kurjad lapseeast peale. Aga selle vastu saab inimene mõistusega, teadmisega heast ja halvast. Kolmandaks on inimesel vaba tahe, mille alusel ta valib, kumba ta teeb. Ja neljas punkt on vastutus selle eest, mida ta teeb. Tänapäeva inimene leiab, et mõistust on tal niikuinii ülearu - sellest ei maksa rääkidagi; teadmisi on tal absoluutselt kõige kohta- see on samuti kindel! Ja vaba tahte asemel on tal niisugune vedel nöörijupp, mis valgub sinna, kuhu juhtub - ja vastutusest ei taha ta kuuldagi. See jääb teiste hooleks. See on nagu inimene haiglas, kellele öeldakse, et viinajuua ei tohi, see on sulle surm, aga ta joob ja ütleb: "Arstide asi on mind ravida! Aga minu asi on juua!" Ma viskaks sellise inimese haiglast välja.
Inimene ei taha kuulda sellest, et ta peab pingutama, enda juures midagi piirama, midagi tahtega ette võtma. Nüüd võibolla on midagi muutunud - inimese soov kena olla on nii suur, et ta on suuteline selle nimel isegi nälgima.

Inimene õpib teatavasti eeskujust ja kui Kristus on eeskujuna Suur Armastaja, kes kõik andestab ja enda kanda võtab, juhul kui inimene tehtut kahetseb, siis kas ei muuda see kristlast pahatihti nõrgaks ja liigleplikuks, kuna tema jumalapildis puudub too teine pool — Kristus kui kuninglik Võitja, kes rajab ka välispidises maailmas korra? Mart Metsala on kuskil öelnud: Te ootate Kristuse taastulekut? Jah, Ta tulebki - ja annab teile jalaga tagumikku, küsides: "Mida te siin passisite! Mina andsin Teile kõik volitused, aga teie lasite maailmas Kurjusel karistamatult märatseda!"

Täiesti õige! See, mis kristlusest praegu on saanud, on hale vari tõelisest kristlusest. Inimesed ei talu midagi, mis on neist suuremat, vägevamat, võimsamat. Selle tulemuseks on see, et Kristuse inimlik külg on ära vesistatud. Sellest kohutavast Kristusest - sest Kristus on kohutav - on tehtud - kes?! Armas Jeesukene! Ja see "Jeesukene" tõesti ei kutsu enda vastu esile respekti ega austust maailmas, kus kehtib ainult toores ning tugevama ja vägevama jõud. Kristuse isiku jõulised jooned on täiesti jäetud kõrvale, neist nagu ei sobi rääkida. See juba ise näitab, missugune mandumine on toimunud.

Gooti ajastu] on juba suur muutus. Kui romaani ajastu kujutab Kristust staatilisena, Ta on ka ristile lööduna niimoodi, et seal ei ole kannatusest eriti jälge. Domineerib rahu ja võidu motiiv. Aga gooti ajastul tuleb Kristuse kujutamine, kus esikohale kerkib kannatav inimene - moonutatud, verine. Miks? Sellepärast, et gooti ajastu inimene on juba oma ilusas rafineeritud küpsuses saavutanud täiusliku individuaalse eneseteadvuse, kuid see teadvus on lahutamatult seotud kultuuri kogutervikuga, nii nagu gooti katedraalis - mis moodustab universumi ja ühiskonna mudeli siin nähtavas maailmas -, tema skulptuuris väljendub eneseteadlik isiksus ja nende nägude täisealisuses, küpsuses, eneseteadvuses. See on täpselt nii, nagu Spengler on kirjutanud, et see on mäe otsa jõudnud inimene, kes seisab Lõpmatuga vastamisi. Aga samal ajal on veel säilinud tasakaal: see indiviid kuulub tervikusse, sootsiumi, teiste samasuguste inimeste huikaja on oma täiusele arenenud välja koos teistega! Sotsiaalne moment! Meie, eestlased, eriti põlgame igasugust kollektivismi -mis on meie äärmine nõrkus, mille tõttu me oleme alati määratud ilmselt olema niisugune väljasuremise piiri pääl hingitsev rahvakild. Meil puuduvad eeldused suuruseks. Meil puudub eeldus tunda ennast MEIENA ja kehtestada ennast MEIENA! Pigem määravad meil asju indiviidide vahelised vastuolud - "ärategemised".

See "meie" on võimalik enne kui ka pärast individualismi - kas meil on lootust postindividuaalsele "meiele"?

Te ütlesite juba asja ära. Ma tahaks loota: üks võimalus on, et meie individuaalne eneseteadvus jõuab uuesti sellele arusaamale, et seesama indiviid, seesama SUUR ISIKSUS, kes me tahame oi 1 a - j a sõltumatu -, et tema enda eksistents sõltub sellest, kas me teeme seda koos. On lootust, et sellest postindividualismist tuleb kõrgema tasemega läbitunnetatud kollektiivsus, mis on juba kantud täiest teadlikkusest selles suhtes, mis sellel isiksusel endal isiksusena säilimiseks tarvis on. Ja see ongi minu arvates õiguste ja KOHUSTUSTE kooslus. Ja kohustused on väärika inimese omadus, see tähendab, et ma olen inimolend, kellele on antud elus toimetulekuks mõistus, et valida. Ja valikute eest ei maksa süüdistada mitte kedagi. See on idiootlik küsimus: kui Jumal on hea, miks Ta lubab maailmas kurjust? Aga vaat LUBAB! (naerdes) Aga Ta on jätnud selle Sinu otsustada! Ja ma küsiksin inimese käest: Miks sina, kellel Jumal ei luba kurja teha, teed kurja? Sa tahad juba vaba olla ise otsustama. Miks sa siis valid kurja? Aga süüdi on Jumal! Süüdi on teised! Süüdi on kõik muu! Süüdi on nõukogude kord, et meil tekkis mäluauk ja meie järjepidevus katkes. Miks minu järjepidevus pole katkenud? Miks minul mäluauku pole tekkinud? Miks minu perekonnas säilis traditsioon? Miks mina elasin jätkuvalt selles kultuuritraditsioonis ja nõukogude kord ausalt öelda ei läinud mulle üldse kordagi! Ta ei jõudnud minuni, ta ei ulatunud minuni, ta oli jõuetu, ta käed jäid lühikeseks! Aga nüüd on süüdi nõukogude kord, et meil on 50-aastane auk. Ei ole nõukogude kord süüdi! ISE oled süüdi! Ja süüdi on need vanema põlvkonna inimesed, kes enam oma lastele midagi ei rääkinud. Miks nad ei rääkinud? Hirmust! Miks nad arad olid? Miks? Sest julge sugupõlv hukkus sõjas ja laagrites. Ja teistel polnud enam õigeid juuri - vaat selles on asi. Ei olnud seda, MILLE NIMEL surma minna! Oli ainult elu säilitamine. Ja siin ongi jälle see õige tähendamissõna: Kes omaelu hoiab, see kaotab selle, ja kes oma elu ära annab minu nimel, see võidab selle. See ei ole lihtsalt üks poeetiline võrdkuju, vaid selles on väga sügav tõde sees.

Aga nüüd see maapealse ideaalse riigi tegemise jutt jäi pooleli. Ega see mo-nismiihalus ei ole kuskile kadunud. Muudame nimesid natuke. Oli aeg, kui öeldi: "Nõukogude rahvas, täis enneolematut entusiasmi, sammub partei ja valitsuse targal ja ettenägelikul juhtimisel hiigelsammudega helge tuleviku poole (naerab)... Paneme natukene teised sõnad asemele: "Valitsuskoalitsiooni ja Riigikogu targal ja ettenägelikul juhtimisel sammub eesti rahvas, täis enneolematut vaimustust, Euroopa Liidu säravate tarbimis-kõrgendike ja heaoluühiskonna tippude poole." PSÜÜHIKA on ju sama! On ju nii (naerab)? Nii et mina näen. et muudetakse hoolega nimetusi, aga sisu osas muutust ei ole. Inimene on sama. psüühika on sama ja tema ootused ja lootused on täpselt samad. Ühesõnaga, ikka peab tulema see maapealne mõnuolek...

Rääkides mis tahes ilmingust inimühiskonnas, tuleb alustada põhialustest. Kosmoloogia tähendab universumi ehitust, nii palju, kui me sellest teame. Filosoofilisel tasandil ei ole siin mingit progressi, võrreldes sugukondliku korra kreeklastega. Muidugi täppisteaduslikult on meie teadmised kahtlemata hoopis teised... Mis on olemine ja mis on olemise mõte? Teame me seda? Selgub, et me ei tea kõige elementaarsemat alusasja? Me ei tea seda - on nii? Ei tea! Tuleme kos-milistest mõõdetest lähemale ja leiame päikesesüsteemi. Juba see on meie jaoks hügelsüsteem. Kus me elame? Me elame universumis! Kes me oleme? Universumi kodanikud! Aga makro- ja mikrosüs-teemid on analoogsed: suur sisaldub väikeses, väike suures. Elementaarosakeste maailm mateerias on sama mis päikesesüsteem. Ei mingit vahet. Tuleme siis maakera peale - elu fenomenid. See on ju seletamatu ime! Mis mõte ja tähendus sellel on? Kas me võime öelda, et elu on juhus? Ilus, ütleme, et see on juhus? Siis maakera ise - mis see on? Ka juhus? Kui bioloogiline elu on juhus, kui inimolend on juhus, siis on juhus maakera, siis on juhus päikesesüsteem. Ja siis on juhus universum! Sellisel juhul kas keegi ütleks mulle, mis asi on juhus?


Kui tahate lugeda tõeliselt head, andekat fundamentalismi, lugege Laignat. Me võime - vasakpoolsete, humanistide, massikultuuri loidunud tarbijate, feministide, inimõiguslaste jt demokraatidena - järgmisi ridu neelates end siniseks vihastada, aga lugemata jätta ka ei saa. Sest kes teab -äkki ongi tal õigus... Võibolla on just Laigna jutt ühel hetkel see viimane piisk karikas, mis kaasaja korratus maailmas ükskord täis saab - olgu see otsus kui ränk tahes. Nii teravat teksti lugedes tundub, et tõeliselt suured asjad on alati must-valged - ei mingeid "halle" tsoone enam. Põrgu ja Taeva, Kurja ja Hea, totra ja targa vahelt läheb halastamatu, SALLIMATU piir. Küllap selline ongi Sõdalase maailm - kes kaitseb igavesi väärtusi, "universumi korda", mõõk käes, "satanismi" vastu nimega massikultuur.


Einar Laigna: Massikultuur on sisuliselt satanism


Sellisel juhul - kas keegi ütleks mulle, mis on juhus?

Iseorganiseeruv süsteem - öeldakse...

Mis see on? Kuhu me jõudsime? Me jõudsime selleni, et "juhus" on uus nimi nähtusele, mida kultuurides ürgaegadest peale nimetatakse Jumalaks. Kui nüüd nii on, siis kas me julgeme väita, er Universum on juhus?

See on küsimus, et kas nii suur, hirmuäratav kord on juhus...?

Nii! See maailm saab püsida Universumi mõttes ainult sellepärast, et seal on KORD! Päikesesüsteem püsib - millel? KORRAL! Sellel, mida Augustinus nimetab deordo - universaalne maailmakord! Rikkuge seda korda, ja kõik variseb kokku! Selle universumi korra kohalikeks ilminguteks on kõik füüsikaseadused, loodusseadused, psüühikaseadused, aga ka eetika-seadused. Inimene ei saa neid seadusi leiutada, ta võib neid ainult avastada eesmärgiga eksistentsi säilitada. Sest inimesed on algaegadest peale ära tundnud, et nemad on olendid, kelle käes elu võib hävineda oma rumaluse tõttu. Loodusrahvad säilitavad elu tänu sellele, et nad elavad loodusega absoluutses harmoonias. Loodus on jumalikustatud, looduse seaduste rikkumise eest karistatakse surmaga. SALLIMATUS - eks ole! Sest looduse seadustega mittearvestamine loodusrahvaste juures, kel on animistlik religioon, on sisuliselt hereesia, mis ohustab kogu suguharu eksistentsi. Hukkugu üks, kui et hukkub terve suguharu! Valeõpetus on see, kui öeldakse, et me ei pea enam looduse jõude austama.

Aga meie elamegi nii, arvates, et meil on õigus rikkuda kõiki seadusi nii palju kui me jaksame -ja ütleme, et see on inimõigus. Me oleme jõudnud sinna, et loodust ei tohi saastada. Aga kas tohib saastada psühhoõhkkonda? Selle saastamine toimub eriti intensiivselt. Keerake õhtul telekas lahti - see on SAASTAMINE! Tahtlik, teadlik, sihipärane saastamine! Miks me seda teeme?

See toob kellelegi raha sisse...?

Väga õige - see toob kellelegi raha sisse! Ja see ongi ebajumalakultus. Dollari peale on ju kirjutatud: "In God we trust ONE DOLLAR" (naerab). See on see JUMAL.

Nüüd - teemaga edasi minnes: kes on siis inimene siin maailmas ja mis on inimeseks olemise mõte ja eesmärk? Või tal ei ole eesmärki...? Aga kust me julgeme niimoodi öelda? Kuidas meie saame eesmärgistada elu, mida me ise pole loonud, kui me ei tea, mis see on? Mina tean ainult ühte suurt tarka, kes teadis, mis elu on. See oli Friedrich Engels, kes ütles, et "elu on valkkehade eksisteerimise viis"... (naerab) Nii et meie ei tea, mis on elu - meie asi on seda hoida.

Nüüd võtame kokku- milles väljendub universumi kodanikuks olemine konkreetselt? Me oleme inimesed, me kuulume INIMKONDA. Aga inimkond pole midagi abstraktset, vaid on olemas eri kultuurid, rahvused, mentaliteedid, mis on ühtepidi ääretult sarnased. Nad on nagu propeller, mille labad lähevad küll eraldi, aga keskelt on kõik koos - põhialused ei saa olla erinevad. See täiesti välistab kosmopolitismi. Kosmoliidi õigeks nimeks peaks olema globalist, kes ei kuulu kusagile.

Kui kultuuri tuumaks on religioon, siis kas te näete ka religioonidel mingit ühisosa, mingit ühist Tõde?

Muidugi on! Ei saagi teisiti olla, sest religioon on suhtesüsteem universumiga ja selle kõikide tasanditega kuni loo-dussuheteni välja!

Teatavasti kristlus pühatustas, desakraliseeris looduse, avades sellega tee looduse väljakurnamisele sajandite jooksul. Nüüd me küllnäeme kristluse teatud ökologiseerumist, teoloogiliste rõhuasetuste ümberpaigutumist... Sest loodususund puhastas iga loodusobjekti niivõrd selgelt ja kindlalt, et seal ei tulnud kellelgi pähegi seda lagastada...

Selles ei olnud kristlus süüdi, vaid inimene, kes— olnud kord kristlane - langeb kristlusest ära. Siis ta muutub kõige hävitajaks. Kristlusest ära langedes ei lange inimene religioonilooliselt mitte teiste religioonide tasandile - mis oleks ka veel ilus -, vaid kukub üldse ära. Temast saab lihtsalt lagastaja! Kristluses on ju tegelikult kogu loodu inimese vend! Loodus, loomad, linnud, taimed, vesi, õhk, Päike, Kuu - neid ju on käsitletud kõiki kui kaaslooduid!

Igor Mang ütleb viimatises intervjuus, et tema jaoks Loodus ei ole mitte enam Jumala loodu - Tema üldilmutus -, vaid juba Jumala Enda keha. Nii oluline on täna selle säilitamine...

See ei ole võibolla korrektne filosoofilis-dogmaatiliselt, aga poeetilise ütelu-sena see on ilus ja õige... Kokkuvõtteks: me peame säilitama elu - see on prioriteet. Ka põhiseadus ütleb: Põhiseaduslik kord peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade... Sellega säilitame ka oma inimeseksolemise ja kuuluvuse maailma kultuuri. Sest kui me loobume oma rahvuslikust kultuurist, siis me ei kuulu õieti ka enam inimkonda, vaid siis me oleme ainult ühed mutandid. Sest ainult rahvuslikul kultuuril on ürgselt sügavad juured universaalses maailma-olemises. Ainult see on nabanöör, mida pidi me seal kinni oleme.

Nüüd veel religioonidest, Kui võtame muinasusundid: kõik ilus ja hea sellest on kristluses säilitatud. Mille poolest siis kristlus lühidalt öeldes erineb kõikidest teistest religioonidest? Selle poolest, et ilmutuse religioo-nilooline lõppstaadium ongi see inimisik, kes peab kasvama täiskasvanuks Kristuse mudeli mõõtu mööda. See tähendab, ta peab teadlikult -mõistuse ja teadmise abil -saama selleks, kes võib olla selles maailmas peremees. Peremees HOIAB, peremees kasvatab, peremees hoolitseb, peremees harib aeda. Peremees ei lõhu aeda. Oige taluperemees hoiab metsa. Aga see lum-peniseerunud inimene, kes ärib ootamatult saadud esivanemate metsa - ta võtab selle maha ja ostab luksusauto! Ja kui me muutume lagastajateks, kes on kaotanud sideme universumiga või selle kuulsa Suure Juhusega, siis on meil elu alused alt läinud ja me ei tea enam, milleks me elame. Kui me vaatame, kuidas need uusrikkurid elavad - meeleheites, ahastuses, vajades psühhiaatrite abi; kuidas nende lapsed sõidavad ennast igavusest autodega surnuks või järsakutest alla... See näitab, et on läinud kaduma eksistentsi mõte. Parim pärandus lastele on teate mis? Vaesus! Aga rikaste lapsed, kui vanemad ei ole piisavalt targad...? Targad rikkad vanemad ei anna lapsele raha. Nagu üks Fordi-dest andis oma pojale luua ja ütles: Mine autotehasesse, hakka põrandat pühkima kümme senti tunnis, ja kui sa töötad ennast üles, siis kohtume siin kabinetis. Oige isa! Nii kasvavad mehed, kes oskavad väärtusi hoida. Aga muidu on nii, et üks põlv kogub, teine pillab laiali.

Kus on täna see eeskuju -religioonis, kultuuris, elavas elus —, mis oleks piisavalt kütkestav kaasaja inimesele, mis tõmbaks teda ennast muutma ja tahtma olla teistsugune? Jätame selle tagastava ja hävitava massikultuuri sinnapaika. On ju vaja alternatiivi?

Massikultuuri ei saa kõrvale jätta, see on praegu domineeriv. Massikultuur on sisuliselt antikultuur. Ta on sisuliselt SATANISM. Ta apelleerib inimeses kõigele madalale. Ta ei tõsta inimest. Ja ta on praeguses avalikus elu ainuvalitseja. Ja valitseb jõhkralt ja sallimatult! Näiteks milleks peab olema antud nii palju teleaega mingile ansamblile lava peal, kes karjub ja hüpleb ja saalitäis vehib ja ringutab käsi - manipuleeritud mass! Ma vaatan põlgusega sellele. See EI OLE kultuur, see on massipsühhoos, see on helindid, mis apelleerivad inimeses hormonaalselt madalale. Ja muide biitlite muusika ongi teadlikult tehtud niiviisi, et see mõjuks inimese nendele keskustele. See on ideoloogiline relv! Sellega võib noorsoo hävitada! Praegu on infosõda. Ja infosõda on kõige hullem, sest toimub inimese hävitamine nii, et näiliselt kõik on korras...

Teisalt ma näen, kuidas praegune võimsaim kunst — kinokunst — pakub ühtäkki näiteid, mis mu meelest kasvatavad Sõdalast ja Kuningat meis. Näiteks film "Gladiaator" ja nüüd siis ka "Sõrmuste Isand". Ja neid filme vaatavad miljonid, võibolla kümned miljonid inimesed, ka noored. Midagi on nagu liikuma läinud otsekui sellesama massikultuuri sees...?

Küllap alati, kui üks tendents liiale läheb, hakkab kasvama ka vastaspool. Mida enam ühtepidi süveneb see kuri ja lagastamine, seda enam tekib vastaspool, mis tõelisi väärtusi väärtustab. Ja need märgid on õnneks kasvavad. Aga meilgi on nn ajaga kaasaskäimise maania. Sotsiaalse olendina on inimene nii kergesti manipuleeritav, et see on lausa karjuma panev. Sa võid nädala ajaga panna teda uskuma ükskõik mis lollusi -ja neid tegema, veendununa, et kõik see on õige. Ei ole muud väärtust kui see, mis on moes, TREND! Aga teiselt poolt me näeme, et kümne aastaga on eesti Vabariik jõudnud moraalsesse pankrotti. Pooled valijatest ei lähe valima, mis tähendab, et nad sisuliselt on hääletanud süsteemi vastu - see on usaldamatu-seavaldus. See on täieliku kriisi olukord. See kriis süveneb ja siin ma hea meelega tsiteerin Leninit: "Mida halvem, seda parem!" See viib selleni, et inimestel ei ole enam vähimatki usku nendesse ideoloogilistesse lööksõnadesse, mis iseloomustavad totalitarismi. Kusjuures nendesse mitteuskumine on taunitud. Mida pluralistlikus ühiskonnas olla ei tohiks.

Nii et kahtlemata head tendentsid tulevad. Ja tõepoolest - kas inimesed ei tüdine ükskord ära, kui vaadata seda üle maailma ühest keskusest juhitud ajupesu nende nõmedate seriaalide ja filmidega, mis on täis seda tobedat jalgadega vehkimist, peksmist ja tulistamist...?!

Rahvusvahelise suurkapitali ülemvõimu vastase liikumise ATTAC plahvatuslik levik kaasaja maailmas (täna juba ligi 40 riigis) näitab, et teatud osal uutest põlvkondadest ja intelligentsist on sellest kõrini... Aga mis toimub täna sõjaväes?

Jõudsimegi millenigi, ilma milleta riik, rahvas, ühiskond ei saa olla terve. Räägime siis Sõjamehest. Mehe ülesanne on looduslikult, bioloogiliselt olla mees. Piibel ütleb, et inimene on loodud meheks ja naiseks ja et täiuslik tervik koosneb sellest kahest poolest. Seega peab mees esindama mehelikku elementi ja naine naiselikke omadusi. Ja seda ei saa inimesed ümber teha inimõiguste deklaratsiooniga. Naisõiguslus on õnnetus. See on vastuolus loodusseadustega - see läheb iseendaga vastuollu. Mina naisöiguslaste konverentsil ütleks: "Lugupeetud daamid. Mina - ja ma ei soovitaks seda ka ühelegi teisele mehele - isegi ei mõtleks teiega abiellumisest. Ta peate eiama ainult üksi ju seega välja surema. Loodus määrab välja surema selle, kes elab loodusseadustega vastuolus. Põhiseadus ütleb, et elu on püha, kelleltki ei tohi seda vägivaldselt ära võtta - aga abordid! Mis õigusega ema tapab oma lapse? Kas ta on küsinud tema käest: tahad sa elada? See on karjuv vastuolu - see on ju mõrv!

Ta ei jõua teda ülal pidada, ta on vaesest kihist, see juhtus tahtmatult, lapsi niigi palju...

Aga rikkad?

Rikkad peaksidki praegu hoolitsema meie juurdekasvu eest...

Kuid ei maksa vaesuse taha pugeda. Ma olen näinud elujõulisi tugevaid rahvaid, kes elavad vaesuses, lapsekari taga, ja nendest lastest kasvavad vägagi tugevad inimesed...


Einar Laigna: Feminism - nõrgas mehes pettunud naise protest


Aga neil on kultuur, kogukond, juured...

Jah, ma olen elanud kurdide juures, Kaukaasia mägirahvaste juures... Ja nüüd läheme edasi: meest tuleb austada mehena, naist tuleb austada naisena. Selles on daami kultus, ema kultus... See erinevus on rikkus! Aga kui naine on mingisugune "kah mees" - käed taskus ja suits suus - , siis mida mul temalt õppida on? See on naeruväärne! Me räägime suurest sallivusest - ei tohi kedagi religioossetel, kultuurilistel, rassilistel jne põhjustel vihata. Väga tore - olen nõus. Aga kuidas me siis nüüd surume oma väärastunud, loodusseadustega vastuolus olevaid arusaamu peale islamile, kes elab loodusseadusi austades...?

Toome ühe näite: mida toob kaasa naiste-mood, kus naised oma keha liputavad kõikvõimalikul viisil? Suvised moed on sõna otseses mõttes ekshibitsionism. Tagajärgi on uuritud: naine on kaotanud salapära. Kui naine on salapärane ja kaetud riietusega nagu islami kultuuris, kus on keelatud liibuvad riided - sul ei ole seal õigust teisi ahistada, neid seksuaalselt ärritades. Mis õigusega sa ahistad mehi? See erootiline energia, mida me siin ühiskonnas kommertslikult lagastame ja raiskame, peaks oma maksimumis olema nö Jumalusse sulamine. Universumi, Kõiksuse tajumisest on saanud mingi labane seks, lausa peale surutakse.

Sõjamees ei ole mingisugune jõhkard, kes ainult sooviks kedagi maha lüüa, kellegagi kakelda - ehkki küllap ka see tüüp on olemas. Mees peab siiski pakkuma kaitset oma naisele, oma perekonnale. Meheks olemine on kõikides kultuurides olnud initsiatsiooniriitus ja mina pean kohustuslikku kaitseväeteenistust üha rahva säilumise oluliseks teguriks. Rahval, kes kaotab ära kohustusliku väeteenistuse ja läheb üle elukutseliste peale, mandub meessugu kretiinideks, naised koledateks amatsoonideks, pluss üks osa elukutselisi - mutante, kes on lihtsalt tundetud tapamasinad. Vaat need on kõik need Rambod ja kogu filmiproduktsioon, millega meid siin üle ujutatakse. Ja see on meessoo nõrgenemine, sest ükski rahvas mitte iialgi ei püsi palgalisel armeel. Palgasõdurit huvitab ainult PALK! Ja me teame minevikust, et sõja käigus on võimalik palgasõdurit meelitada kõrgema palgaga oma poole.

Mis on nüüd sinu motivatsioon: kas kaitsta kõrgemaid püsiväärtusi - oma kodu, oma maad, oma põhiseadust - või teenida raha? Meest tuleb kasvatada meheks ja kaitsevägi on see initsiatsiooniriitus, mille läbi sa omandad teatud mehele vajalikud kogemused: kooselu, teistega arvestamine, ühiste väärtuste kaitsmine, koos vastutamine. See ei ole tapamasinaks õpetamine - kõige vähem tahab sõjaväelane sõda. See, kes õppused läbi teeb, teab, mis on väsimus, mis on pori - sellel on kõik rambot-semised meelest läinud.

Sõjavägi pole eraldi muust ühiskonnast. Aeg-ajalt kuuleb ikka etteheiteid, et sõjaväes on tarbetut julmust. Vene sõjaväes oli loomulik, et vanema kutsekäigu sõdurid terroriseerisid nooremaid, selmet olla õpetajaks ja vanemaks vennaks. Kuidas on praegu lood Eesti armees?

Niisugust asja nagu vene sõjaväe dedovšt-šina meil loomulikult ei ole. Meil on määruste-välised suhted ikkagi miinimumini viidud - kannatliku, rahuliku, visa igapäevase ühistööga. Meie sisemine kasv, meie nõudlikkus eneste suhtes... Päris ei kao ta iialgi - aga seda on võimalik viia miinimumini. Teisipidi - Kaitsevägi ei pea olema kerge koht, sõda on karm asi, me peame selleks ennast siiski ka ette valmistama. Kuid see ei tähenda, et peab olema ebaõiglus, jõhkrus, sadism, inimese solvamine, alandamine - seda ei tohi olla. Ja siin on oluline motivatsioon. Mis on suurte väepealike saladus? Miks on neile allunud sõdurid olnud valmis minema läbi ükskõik kui suurte raskuste? Mis oli see, mis pani Napoleoni vangistama saadetud sõdurid hüüdma, kui ta oli öelnud neile "Mina olen teie keiser" - "Elagu keiser!"? Need on suured väepealikud, kellel on eriline karis ma. Tavalises elus aitab sellest, kui on muud head arusaamad, väljaõpe ja muidugi üldine kultuuritaust. Ja tahe on tähtis ning see, et olemas eesmärk, ühine ideaal, mille poole püüeldakse.

Sõjamehe eeskujuks on olnud rüütel...?

Keskaja kultuuris olid eeskujuks pühakud -iga elukutse jaoks omad. Pühak sisendab julgust, et minulgi võib see õnnestuda. See on see lähem eeskuju - kui eeskuju on liiga kõrge, siis inimene võib nõrkeda. Kõik jutud on tühiasi, maksab see, mis elus toimub.

Keda me võtame eeskujuks, kas mingisuguseid modelle, filminäitlejaid, kelle elu on ääretult segane...? Kes on meie eeskujud—see hakkabki määrama.

Kas on lootust, et Traditsiooni väärtused -mis kajastuvad näiteks müütides-muinasjuttudes - hakkavad ka armeesse mingil kujul sisse tulema - et inimesed saaksid neist kütkestatud?

Need väärtused juba ON Eesti Kaitseväes. Ja me teeme tööd selleks, et neid igapäevases väljaõppes ja enesekasvatuses kultiveerida. Kuni eeskujuks on pseudokangelased, on noorsoo olukord väga nukker.

Heraklese vägitegude suur sümboolika on tema mehelikus jõus, kavaluses ja tarkuses -mille juurde kuulus ka amatsoonide võitmine. Naisvõimu ehk metsiku talitsematu loodusvõi-muga on lõpp ja valitsema hakkab Mõõk - mõistus, Herakles, meesprintsiip - ja naisprintsiip allutatakse meesprintsiibile. See väljendub vaasimaalil, kus Herakles on lavatsil poollamavas asendis ja üks daam teenindab teda veiniamor-faga. See on õige sugupoolte vahekord, seda muidugi ei tohi feministidele rääkida, need lähevad marru. Muuseas üks feminist tunnistas mulle nukralt teate mida? "Mina tegelikult ootan, et tuleks üks prints, kelle jalgu suudelda ja kellele veinikannu ulatada..." (naerdes) Ma ütlesin: ahah, siin ongi feminismi põhjus: tõelisi mehi pole ilmunud! Ja siin on Nietzschel õigus, kui ta ütleb, et alles tõeline mees vabastab naises naise. Ja sellepärast feminism pole midagi muud kui nõrgas mehes pettunud naise mäss ja protest selle vastu, et miks sa ei ole mees? Miks sa oled loru! (naerab). Siin on see saladus. Sest kui õige mees tuleb, siis naine muutub naiseks - selleks, kes ta peab tegelikult olema. Ja kui ta siis veel tahab oma luuludes elada, siis elagu! Oma asi, ise on õnnetu ja mitte keegi teine!

Kas tõeline naine võib ka mehest tõelise mehe teha?

Muidugi! Loomulikult! Ma olen kogenud, kuidas habras naine on sinust tugevam. Seal, kus mina lootsin tahtele, teadmisele, oma jõududele, ei lootnud tema enam endale, vaid juba ene-sevälistele, suurematele jõududele. Ja see päästis olukorra. See juhtus Kaukaasia mägedes. Nii et mul on mitmed kogemused, kus ma olen õppinud sügavalt austama "nõrkade" naiste teatud erilisi omadusi. Ja me teame ka ajaloost, kuidas naistena tugevad naised on oma meestele andnud tagasi jõu ja usu endasse. Keskajal paljud rüütli-daamid olid - meeste ära olles - raudrüüs, hobuse seljas ja juhatasid majapidamist ning vägesid. Ja nad juhatasid seda tahte ja innustusega - mitte ei võtnud lahingust otseselt osa. Aga missugune mees oleks lahingus kehv, kui daam juhatab ja ootab sinult vägitegusid? Ja sealjuures oskasid nad olla daamid, sest et mehed olid rüütlid! Ma ei ole selle poolt, et naised on ajateenijad - sellest ei tule muud kui probleeme. Lahesõjas naissõdurid... -see oleks omaette lugu, millest delikaatsusest ei sobi rääkida. Erandeid on alati. Samal ajal sides ja meditsiinis on naised asendamatud.

Muinasjuttudes on rüütli ja daami kõrgemaks oktaaviks Kuninga ja Kuninganna suhe...?

Muinasjutud on lahutamatu osa kultuurist, ilma nendeta me võime kõik kaotada. Kuninglikkust ehk rüütellikkust peab esindama ühiskonnas kahtlemata ohvitseride seisus. Seetõttu elukutselise sõjaväelase roll rahuajal on kul-
tiveerida kindlaid väärtusi. Ohvitser on vältimatu osa kultuuripildist - ta peab seal olema. Ohvitser peab olema ka mundris nähtav kui teatud väärtuste esindaja kultuuris. Tema rühis, silmavaates, pilgus, hoiakus liigutustes -tema käitumises -, et sõna "ohvitser" kõlaks nii, nagu ta kõlas veel lähiminevikus. Me töötame selle nimel, et see nii oleks. Me näeme vaeva, et see nii saaks olema. Ja rõõm näha, kuidas Tartu Kõrgemas Sõjakoolis see töö juba toimib - milline tore ohvitserkond meil kasvab!

Nõukogude aja tõttu toimus meie ühiskonnas üks väga kurb protsess: kuna mehelikkus, millest räägiti, oli ühemõtteliselt nõukogulik-venelik, siis vaesel eesti mehel polnud selle vastu midagi muud panna kui vägivallatu-sejutt. Võeti hoiak, et kõik militaarne ja mehelik on juba iseenesest halb; ei mahtunud hinge, et mehelik mees võib olla ka haritud ja võimas hu-manitaarteadlane või minu pärast siis sportlane või sõjamees, kelles kõik need omadused on koos. Ja et intelligents peab olema niisugune selle vastand, kes oma mannetust püüab kompenseerida VAIMSUSEGA... Aga no näidake mulle seda suurt vaimsust! Ma olen öelnud ohvitserkonnale ja eriti kadettidele, kui õpetan neile Kõrgemas Sõjakoolis ohvitseri eetikat: "Teil tuleb vallutada Eesti ühiskond! Kuid te ei saa seda teha jõhkrusega ega jõuga - te saate seda teha haridusega, galantsusega, kultuuriga. Ja selleks tuleb teha iseenda kallal ränka tööd. Nõudlikkus iseenda suhtes saab olla siis, kui on ideaal - mille nimel. See on see arhetüüp: Võin tuua näiteid Eesti kaitseväest, kus sõjame-helik karmus ja peaaegu lüüriline õrnus on nii kaunilt ühendatud. Neid on palju. Need kaks ilusat poolt koos: mees peab olema nii tugev, et ta võib olla õrn, armastusväärne. Mees peab olema nii tugev, et ta ei häbene ka nutta kaastundest, kui ta näeb teise kannatusi. Tunnetega inimene, intellektiga inimene, kes elab kaasa kõigele elavale maailmas - kes tegelikult peab seda hoidma ja kaitsma. Isa kes hoiab kätel õrnalt last - küll on ilus pilt, kui tugeva mehe kätel on väike imik! Küll on ilus pilt, kui mehe käed tõstavad supitirinat laua peale! Mees ärgu häbenegu niisugusi asju.

Teadupärast olete Malta Rüütliordu liige ja Teie ühiskondlikuks ideaaliks on monarhia, olgu siis klassikalisel või mingil uuendatud kujul... ?

Nimetuste puhul tuleb alati vaadata ka sinna sisse - mis seal toimub. Sõna "demokraatia" kasutamine on täna ääretult meelevaldne ja väga moonutatud. Klassikalise määratluse kohaselt demokraatia on see, mida rahvas tahab. Meil aga on propageeritud demokraatia moonutatud mõtet, nagu tähendaks demokraatia kõikelubatavust. Näiteks mis õigus on meil Valgevene kallal oma suud pruukida, nagu seal ei oleks demokraatiat? Mis õigusega me ütleme, et Hiinas ei ole demokraatiat? Valgevene rahvas on valinud Lukašenko ja vastaseid on tal 20 000 ja ma tean, et nad saavad suurt materiaalset toetust väljastpoolt Valgevenet. Kui rahvas on ta valinud, siis rohkem pole meil midagi rääkida.

Oletame, et mingi rahva olukord läheb väga hulluks. Ka meie põhiseadus näeb ette kriisiolukorras presidendivõi-mu, erakorralist seisukorda - on nii? Ka selles väljendub rahva tahe - tahe säilida kriitilises olukorras. Rahvas võib ja annab ühele inimesele diktaatori õigused ja ütleb: "Päästa rahvas hukkumisest! Me anname Sulle täied volitused." Kas me nüüd saame öelda, et see ei ole demokraatia? Rahval on õigus kehtestada oma tahet nii, nagu rahvas tahab! Seetõttu me ei saa öelda, et "kui nüüd demokraatia Venemaal areneks..." Kas' rahvas on saanud seal valida endale parlamendi - on saanud! Kas ta on saanud valida presidendi - on saanud! Mis me siis räägime?


Einar Laigna: Õige riik on juured mullas


Eri rahvastel vastavalt nende kultuuritraditsioonile on oma eriarusaamad demokraatiast. Meie ei saa 1,3 miljardile hiinlasele, kelle selja laga on 5000 aastat kultuuri ja 4200 aastat riigiajalugu, dikteerida, mismoodi nemad peavad elama! Kuidas elavad muhameedlased omas kodus, see on nende asi! Meil ei ole ÕIGUST minna teise koju oma reeglitega!

Ühe suupoolega me räägime suurest sallivusest ja teise suupoolega oleme ääretult sallimatud, tigedad, kurjad nende vastu, kes ei ole nii nagu meie. Miks minu sõprade hulgas on muhameedlasi, hiinlasi - mis tahes kultuuri või rassi esindajaid? Selle pärast, et ma RESPEKTEERIN teist kultuuri. Ma ei suru talle peale oma arusaama, oma tahtmist. Teistsuguse aus-' tamise aluseks on austus iseenda vastu. See kehtib ka kõigi teiseusuliste puhul, sest kõik usundid kaitsevad elu põhiväärtusi.Minge islami kultuuri, minge Jaapanisse, minge Hiinasse - mitte kuskil pole lubatud tappa, varastada ega lõhkuda loomulikku ühiskondlikku elu. Ja kristlus ning maa-ja taarausk peavad neid väärtusi kaitsma Eestis üheskoos.

Kas kuningriik on demokraatlik?

Kuningaks sai viikingitel inimene, kelle kõik omadused kõlbasid selleks, et olla karismaatiline juht ja rahva tahet täide viia. Rahva tahe oli seal seesama, mis Eesti põhiseaduses: rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Rahvas delegeeris talle võimu. Ma nüüd küsin: kas kuningriik on demokraatlik? Kui ta väljendab rahva tahet, siis on! Kui kuningas hakkab täitma teatud ringkonna, näiteks kõrgaadli või pankurite tahet ja reedab oma rahva tahte, siis ta ei ole demokraatlik. Seega ei määra mitte nimetus asja, vaid sisu. Ja nüüd - miks kuningriik? Sellepärast, et kultuuri säilimisel ja järjepidevusel ON monarhia läbi põlvkondade järjepidev. See tähendab, et me ei ole mingi juhuslik nähtus, vaid meil on minevik, ajalugu. Selletõttu on tähtsad perekonnakroonikad ja suguvõsad. Võimalikult palju teada oma minevikku, oma esivanemaid - missuguse eneseteadvuse see annab! Ma näen, millise uhkusega hiinlane ütleb: "Meie riik on 4200 aastat vana!" Uks teine riik aga, kes tahab kõigile oma tahet peale suruda, on juba 200 aastaga põhiväärtuste kriisis.

Austraalia aborigeenide kultuur on väidetavalt 400 000 aastat vana...

Nii, palun! Ajaloo kestvus on määrav. Ja kui nüüd kapitalistlik maailmasüsteem on totaalses kriisis, siis tema ongi järgmine, mis kokku variseb. Ja see võib tulla väga ootamatult ja väga järsku. Me näeme, kuidas see agoonia praegu toimub.

Praegu ongi põhikonflikt maailmas islamiga. Islam on praeguses maailmas see kultuurkond, kes elab veel traditsionaalse kultuuri arusaamades: austab loodusseadusi, teeb vahet mehe ja naise kui erinevate olendite vahel jne. Aga lääne liberalism kui hukkuv ühiskond on kõik selle jalge alla tallanud ja surub oma väärtusi teistele peale. Kuid islami maailmale tähendab see hukku. Sest et kultuur tagab rahvuse püsimise - lõhkuge see ära ja kõik variseb kokku. Võtke ära ajalugu ja kultuur ja füüsiline rahvakeha hukkub.

Ma näen lääne ühiskondade agressiivsuses kahte motiivi: üks on see, et lääne inimene oma pealispindsuses on muutunud võhiklikuks; teiseks on selle taga suured rahad...

Lääne inimesega seoses tuleks silmas pidada järgmist. Esiteks selle all tuleb mõelda kõigepealt USAd ja sealt lähtuvat. Sest Euroopa on pärast Teist maailmasõda ütleksime et vasall, sõltuvuses, ega ole iseseisev. Ja lääne kultuuris tuleb omakorda vahet teha eri staadiumide vahel, millest osas on toimunud kultuuri sisemine lagunemine hereesiate tõttu - mis on ka kristluselt võtnud jõu. Aga hereesiat peale suruda saab ainult siis, kui ollakse nõrk. Mulle oli suur pettumus raamat "Üle lootuse läve". Ma ootasin tõelist sõnumit maailmale keeles, millest maailm aru saab. Seda polnud.

Süsteem, mis on üles ehitatud ahnusele, laristamisele, kirgede väljaelamisele, see ei saa loodusseaduslikult kauaks püsima jääda. Selleks ei jätku loodusressurssi. Et lõpp tuleb, selles ei ole vähematki kahtlust. Ja mis õigusega me hävitame elu ära Maa peal enne, kui kosmilised tingimused seda põhjustaksid? Kui asi on õige ja kui me elame kooskõlas universumiga, loodusega, loodusseadustega, siis me püsime niikaua, kuni püsib universum. Aga kes narrib põldu ühe korra, seda narrib põld üheksa korda.

Monarhia vastab loodusseadustele, kultuurilisele püsimisele. Ja monarhia peab tagama selle, et inimene kasvab valitsejaks traditsiooni sees ja ta teab, mis tähendab olla valitseja. Kui agulimees saab parlamenti, taju jääb agulimeheks. Mis tema huvi on? Taskuid täita. Nüüd
sai piruka ligi! Juurtetus! Ma põlgan agulimeelsust! Aguli intelligents on nuhtlus ühele rahvale! Normaalne ühiskond on juured mullas - talupoeg, laboratores! Pea pilvedes: oratores! — kes palvetavad ühiskonnas. Bellatores -sõjamehed, kes kaitsevad ühiskonda ja hoiavad üleval rüütli, meheliku kultuuri väärtusi. Ja neljas seisus: kaupmehed-käsitöölised, linnakodanikud (burgeois, bürgerid). Linnakodanik oli kõrge eneseteadvusega seisusesse kuuluv inimene. Lubage öelda: intelligents ei ole seisus, intelligents on klassikalises ühiskonnamudelis heidik - ta on lumpen! Meil see lumpen pääses avalikus elus võimule nõukogude okupatsiooni ajal. Sest teised seisused ei saanud tooni anda. Ja normaalne ühiskond on nii või teisiti seisuslik - kas me seda tunnustame või mitte. See tähendab: keskklassid peavad töötama. Nii nagu Nõukogude Liit kukkus kokku sellepärast, et tema ideoloogia ja praktika olid vastuolus, nii kukub ka järgmine Paabel. Siin marksistlik ideoloogia kehtib: imperialistliku kapitalismi mandumise ja roiskumise viimane staadium. Ja mina ei saa aru, mida need eestlased püüavad selle uppuva laeva peale veel pääseda-ja veel nii kiiresti! Me peame elama oma väärtustest! Mis on meil, eestlastel, prioriteet? Kas selleks on rahvuse säilimine või kuskil kellelegi meeldimine? Kus on eneseväärikus, eneseuhkus?

Vaatame linna peal: mingisugused imelikud ingliskeelsed sildid? Eesti keel on ääretult rikas, nüansirikas keel, milles -ja ma võin seda öelda, kes ma olen tõlkinud kõige raskemaid asju - ei ole ühtki asja, mida ei oleks võimalik võrratult täpselt ja selgelt, galantselt, elegantselt ja eestilikult väljendada. Ma jumaldan eesti keelt! See on mu emakeel. Ja ma olen teinud tööd selleks, et seda keelt osata, rääkida ilma turusõnadeta, ilma nende OK-tamiseta. Rääkida meie esivanemate pühas keeles! Ainult selle keele kaudu on meil universumiga ainuõige side.

16.-17. sajandist pärit jesuiidjõpetlased Ribadeneira, Suarez jt kirjutavad, et monarhia ülesanne on kanda ja esindada aristokraatlikke väärtusi. Ja kui ta seda ei tee, siis on rahval õigus monarh ametist maha võtta ja rajada uus dünastia, kes seda ülesannet läidab. Nii et jesuiitide teoorias väljendub tegelikult seesama ürgdemokraatia - juhiks vai takse see, kes selleks kõlbab.

Lõpetuseks üks kummaline lugu Üks eesti tüdruk sai Ameerikas sisemi; se käsu minna apatšide juurde. Apatfji pealik ütles talle: Nüüd alles tuled - mä juba ammu kutsun Sind! Ta teadis Eestist kõike! See pealik ütles, et mingisugune telg läbib maakera, mis tuleb indiaanlaste juurest otse Eestisse - et Eesti on eriline maa.



See Peeter Liivi intervjuu Einar Laignaga ilmus 2002. a. ajakirjas "Päikesetuul".

Read more...

MEIE KIRIK: KAS KAPO PEAB KA KRISTLUST ÄÄRMUSLUSEKS?

Meie Kirik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)
JUHTKIRI: Kas kaitsepolitsei peab ka kristlust äärmusluseks?
Autor: Veiko Vihuri
laupäev, 30 juuli 2011
Ajendatuna traagilistest sündmustest Norras on meedias hakatud arutlema selle üle, kas äärmuslikeks peetavad liikumised või ideoloogiad võivad tulevikuski sarnaseid terroriakte esile kutsuda. Jääb vaid segaseks, keda saab pidada äärmuslaseks ja mida siis kujutab endast see suund või vool, mille suhtes äärmuslane ollakse.
Portaalis Delfi avaldatud intervjuus selgitas kaitsepolitsei asejuht Eerik Heldna, kes on tema arvates äärmuslased: „Lühidalt öeldes on äärmuslased ühiskonna üldistele tõekspidamistele vastanduvate ideoloogiate pooldajad, kes on valmis oma eesmärkide saavutamiseks rakendama ebaseaduslikke või ebademokraatlikke vahendeid.“ Ja jätkas: „Aga nagu juba öeldud, olgu äärmuslus parem- või vasakpoolne või hoopiski religioosne, ohupotentsiaali on neis kõigis ja kõigiga tuleb tegeleda.“
Kas Norra massimõrvar Anders Behring Breivik on kristlik äärmuslane? Oma sõnul peab ta ennast kristlaseks ja põhjendab oma veretööd kristliku Euroopa kaitsmisega, kuigi ta isiklikult Jumalasse ei usu. Vahetult pärast Breiviki kinnivõtmist iseloomustas Norra politsei teda kui „kristlikku fundamentalisti“. Erinevad kristlikud usujuhid, nende seas paavst Benedictus XVI, on tema teod siiski hukka mõistnud ega näe siin mingit seost kristluse kaitsmisega. Pole kahtlust, et kunagi tuleb Breivikil oma tegudest aru anda mitte ainult Norra kohtu, vaid ka Kõrgeima Kohtuniku ees. Pühakiri hoiatab: „Hirmus on langeda elava Jumala kätte!“ (Hb 10:31).
Läbi aegade on enamik kristlasi olnud seaduskuulekad alamad või kodanikud, lähtudes apostli nõuandest: „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma“ (1Pt 2:13). Nii oli see üldjuhul ka Nõukogude okupatsiooni ajal, kuigi toona olid kristlased kahtlemata „ühiskonna üldistele tõekspidamistele“ vastanduva ideoloogia pooldajad, s.t äärmuslased. Tõsi, aeg-ajalt rikuti või eirati Nõukogude seadusi, näiteks korraldati kellegi sünnipäeva tähistamise ettekäändel noortelaager, kuigi kiriklik laste- ja noortetöö oli keelatud. Kas võime eeldada, et usku tõsiselt võtvad kristlased on oma eesmärkide saavutamiseks – s.t evangeeliumi kuulutamiseks ja ristiusu õpetuse levitamiseks – valmis ka tulevikus inimlikke seadusi trotsima, et kuuletuda Jumalale? „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29).
Kaitsepolitsei asejuhi intervjuus jääb kahjuks defineerimata, mida on mõeldud „ühiskonna üldiste tõekspidamiste“ all. Kas see on eitea kelle defineeritud „liberaalne konsensus“, millest kõneldakse näiteks Eesti Päevalehes ilmunud artiklis, kus nenditakse, et moslemite kohalolek Euroopas „ohustab peale julgeoleku ka liberaalset konsensust naiste ja geide õiguste küsimuses, milleni Lääne-Euroopa on läbi raskuste jõudnud“? Seda, kuidas kõnealust liberaalset „konsensust“ meile ebademokraatlikult peale surutakse, näeme kasvõi maksumaksja taskust rahastatud kampaania „Erinevus rikastab“ meetoditest.
Murettekitavad arengud erinevates Euroopa riikides näitavad, et ka traditsiooniliste kristlike väärtuste järgimist võidakse pidada ohuks „demokraatliku“ ühiskonna liberaalsele ja sekulaarsele „konsensusele“. Suurbritannias kaotas töö kristlasest haiglaõde, kes patsiendi nõusolekul koos temaga palvetas, hotellipidajatest kristlik abielupaar sai aga trahvi, kuna ei nõustunud oma usuliste veendumuste tõttu paigutama ühte numbrituppa homopaari. Soomes on traditsioonilist usku järgivaid kristlasi „diskrimineerimise“ eest kohtu alla antud. Euroopa inimõiguste kohus keelas Itaalias krutsifikside avaliku eksponeerimise koolides ja kohtutes (tõsi, see otsus tühistati paljude riikide survel). Taolisi näiteid on paraku juba sedavõrd palju, et võime rääkida traditsioonilise ristiusu vastu suunatud süstemaatilistest rünnakutest eesmärgiga kõrvaldada kristluse mõju avalikust elust ja suruda oma veendumusi väljendavad kristlased ühiskonnaelu äärealale, kus pädevad organid neil arvatavasti silma peal hoiavad. Nii jääbki vaid küsida koos professor Tõnu Lehtsaarega, kes kirjutab:
„Elame õhtumaa agoonia ajal. Kes vastutab selle eest, et meil pole rahvuslikku, kultuurilist ega majanduslikku tulevikulootust? Kes vastutab selle eest, et perverssused arvatakse inimõigusteks ja inimesed vabastatakse moraalsest vastutusest oma tegude eest? Kes vastutab selle eest, et meil pole sidusaid väärtusi, mis meid kokku liidaks? Kes vastutab selle eest, et õilsad sõnad, nagu näiteks armastus, sallivus, pühendumine ja vabadus on omandamas äraspidist tähendust?“ 

Read more...

laupäev, 30. juuli 2011

MATTI ILVES: NATO EBAÕNNESTUNUD RÜNNAK

Äsja teatas Vikerraadio, et NATO püüdis purustada Liibüa TV satelliitantennid, kolm neist olevat ka tabamuse saanud. Liibüa TV pilt on aga siiani näha Londonis ja on ka nähtav Eestis, just praegu vaatasin seda.
Rünnaku põhjus olevat televisiooni poolt tehtav terroripropaganda, mida edastatakse üle maailma. Kahjuks keelt oskamata ma ei saa seda kinnitada ega ümberlükata. Pildi järgi otsustades ei näidata seal midagi eriskummalist, ära on jäätud meelelahutussaated. Näidatakse peamiselt uudiseid sõjast ja maailmast, reportaaže sõjategevusest, haiglatest ja iga päev mitmeid suuri rahvakogunemisi kõnedega.
NATO on tegelikult Liibüas hädas, eriti Euroopa liitlased, nimelt ei jätku täpsuspomme ega rakette ja juba umbes kuu aja pärast peale rünnakute algust pidid eurooplased pöörduma USA poole täpsusrelvade saamiseks, need on võrdlemisi kallid ja Euroopa riikide kärbitud eelarved ei kannata nende soetamist välja.
Paistab, et NATO on kasutusele võtnud ka tavalised pommid ja raketid, ning seetõttu kasvab tsiviilohvrite arv.  BBC 7. juuni andmetel on saanud surma õhurünnakutes 700 tsiviili, nüüd ilmselt juba tublisti rohkem.
__________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/06/matti-ilves-liibua-sojast-ja-ohtlikest.html
__________________
Ka täna 4. augustil on Liibüa TV veel Eestis vastuvõetav, paistab, et NATO pole võimeline saateid õhulöökidega katkestama, või on hoopis sellest plaanist loobunud.
M.I.

Read more...

KIRIKIRI: Valest

Immanuel Kant (tõlk. Eduard Parhomenko)

Selle kohustuse suurim rikkumine, mis on inimesel iseenda ees, kui inimest vaadelda pelgalt moraalse olevusena (inimsus tema isikus), on tõemeelsuse [Wahrhaftigkeit] vastand: vale (aliud lingua promptum, aliud pectore inclusum gerere [*]). Et ükski kavatsuslik ebatõde oma mõtete väljaütlemisel ei saa tagasi lükata seda karmi nime (mida ta õigusõpetuses ainult siis kannab, kui ta teise õigusi kahjustab) eetikas, mis ei tuleta mingit õigustust kahjutusest, on iseenesest selge. Sest seesama ebasiirus [Ehrlosigkeit] (moraalse põlguse objektina), mis teda saadab, saadab varjuna ka valetajat. Vale võib olla nii välimine (mendacium externum) kui sisemine. - Esimese kaudu teeb inimene end teiste, viimase kaudu aga, mis on veel enam, omaenese silmis põlastuse objektiks ja kahjustab omaenese isikus inimsuse väärikust; kusjuures kahju, mis võib sellest tõusta teistele inimestele, ei puutu pahe olemusse (sest siis seisneks see paljalt teiste ees kohustuse rikkumises), mis järelikult ei tule siin arvesse, isegi mitte kahju, mille ta iseendale tekitab; sest siis räägiks see palja arukuseeksitusena vastu pragmaatilisele, mitte moraalsele maksiimile ega oleks sugugi vaadeldav kohustuse rikkumisena. - Vale on oma inimväärikuse minetamine ja ühtlasi hävitamine. Inimesel, kes ise ei usu, mida ta teisele (kui see oleks ka üksnes ideaaliline isik) ütleb, on veel väiksem väärtus, kui tal oleks siis, kui ta oleks paljalt ese; sest selle kasulikkuseomadusega saab teine siiski veel midagi peale hakata, sest see on midagi tegelikku ja antut; aga oma mõtete kellelegi teadaandmine sõnadega, mis siiski sisaldavad (meelega) vastupidist sellele, mida kõneleja seejuures mõtleb, on oma võime anda teada oma mõtteid, selle võime loomulikule eesmärgipärasusele otse vastupidine eesmärk, seega loobumine oma isiksusest ja inimese paljalt petlik nähtumine, mitte aga inimene ise. - Tõemeelsust kuulutustes [Erklärungen] nimetatakse ka siiruseks [Ehrlichkeit], ja kui need ühtlasi on lubadused, siis aususeks [Redlichkeit], üleüldse aga otsekohesuseks [Aufrichtigkeit].
Vale (selle sõna eetilises tähenduses) kui üldse kavatsuslik ebatõde ei pruugi olla teistele sugugi kahjulik, selleks et seda hukka mõista; sest siis oleks see teiste õiguste rikkumine. Selle põhjuseks võib olla ka lihtsalt kergemeelsus või isegi heasüdamlikkus, sealjuures võidaks koguni mõnd tõesti head eesmärki taotleda, ent ometi on see viis seda teoks teha paljalt vormildasa inimese kuritegu omaenese isiku kallal ning vääritus, mis peaks inimese tema enese silmis tegema põlatuks.
On kerge tõestada mõnede sisemiste valede tegelikkust, milles inimesed on süüdi, ent seletada nende võimalikkust näib olevat siiski raskem: kuna selleks on tarvilik teine isik, keda kavatsetaks alt tõmmata, aga iseenda kavatsuslik petmine näib eneses kätkevat vastuolu.
Inimene kui moraalne olend (homo noumenon) ei või tarvitada iseennast kui füüsilist olendit (homo phaenomenon) pelga vahendina (keelemasinana), mis poleks seotud sisima (mõtete teadaandmise) eesmärgiga, vaid on seotud tingimusega olla kooskõlas moraalse olendi kuulutusega (declaratio) ning on kohustunud olema tõemeelne iseenda ees. - Kui ta näiteks valetab end uskuvat tulevasse üleilmsesse kohtumõistjasse, samas kui ta sellist usku endas tegelikult ei leia, ent end seejuures keelitab, et see ei tohiks olla ju kahjulik, küll aga kasulik tunnistada mõttes midagi niisugust [sisemisele] südametargale [Herzenskündiger], et saavutada teesklusega igaks juhuks tema soosing. Või, kui ta sel puhul pole küll haaratud kahtlusest, ent ometi meelitab end oma seaduse sisemise austamisega, kuna ta ei tunne eneses siiski ühtki teist ajet [Triebfeder] kui hirm karistuse ees.
Ebaausus [Unredlichkeit] on süümelisuse, s.t pihtimuse puhtuse puudumine oma sisemise kohtuniku ees, keda mõteldakse teise isikuna, kui vaadelda seda puudujääki selle ülimas ranguses, kus soovi (enesearmastusest lähtuvat) võetakse kui tegu, kuna tal on iseenesest hea eesmärk, ning sisemine vale, olgugi vastuolus inimese kohustusega iseenda ees, saab siin ühe nõrkuse nimeks, nii nagu ka armunu soov näha oma kallimas puha häid omadusi, teeb talle tolle silmanähtavad puudused nähtamatuks. - Samas väärib seesugune ebapuhtus [Unlauterkeit] kuulutuses, mida enda suhtes ise viljeldakse, ometigi tõsist laitust: sest et niisugusest mädakohast (valskuse omast, mis näib olevat inimloomuses juurdunud) levib valelikkuse [Unwahrhaftigkeit] pahe ka suhtes teiste inimestega, kui juba kord on rikutud tõemeelsuse ülimat põhimõtet. -

Märkus

On tähelepanuväärne, et Piibel ei pea esimeseks kuriteoks, misläbi kurjus maailma tuli, mitte (Kaini) vennatappu, vaid esimest valet (sest see on vastukarva loomusele) ning nimetab kogu kurja algatajaks esmavaletajat ja valede isa; ehkki mõistus ei suuda sellele inimese silmakirjalikkuse kalduvusele (esprit fourbe), mis pidi siiski eelnema, lisaks esitada ühtki põhjust: sest et vabaduse akti ei saa (nagu füüsilist toimet) toime ja selle põhjuse seose - need on ühtekokku nähtumused - loodusseaduse järgi dedutseerida ega seletada.

Kasuistilisi küsimusi

Kas saab puhtast viisakusest tingitud ebatõde (näiteks [Teie] kõige truum teener kirja lõpus) pidada valetamiseks? Sellega ju ei peteta kedagi. - Autor küsib mõnelt oma lugejalt: Kuidas meeldib teile minu teos? Vastuse saaks nüüd anda küll illusoorselt, kui niisuguse küsimuse piinlikkuse üle nalja heita; kuid kellel on see vaimukus alati varnast võtta? Vähimgi viivitamine vastusega juba haavab autorit; tohib lugeja siis autorit meelitada?
Tõelistes asjatoimetustes, mis puudutavad nii minu oma kui sinu oma, kui ma seal ebatõde ütlen, kas pean ma siis vastutama kõigi nende tagajärgede eest, mis sellest sündida võivad? Näiteks kui majaperemees on andnud käsu, et kui üks teatud inimene tema järele pärib, siis tuleb öelda, et teda pole kodus. Teenija teeb seda; seeläbi sai aga võimalikuks, et majaperemees pääseb minema ning paneb toime suure kuriteo, mille muidu oleks ära hoidnud talle vastu saadetud valvur. Kellele langeb siin süü (eetiliste põhimõtete kohaselt)? Ikkagi ka teenijale, kes siin rikkus valega kohustust iseenda ees; tema enese südametunnistus paneb selle tagajärjed tema arvele.

KANT JA MEIE ÕIGUS VALETADA

Tõlkija järelsõna
Käesoleva aasta 12. veebruaril möödus 200 aastat Immanuel Kanti surmast. Kant on õhtumaise filosoofia ainus suurkuju, kes on võrsunud meile lähedasest, et mitte ütelda meiega ühisest kultuuriruumist. Kant laskis oma olulisemad teosed kirjastada Liivimaal Riias. Tema vahetud õpilased ja mõttekaaslased õpetasid taasavatud Tartu ülikoolis. Ja kuigi eesti rahvuslik haritlaskond leidis filosoofia oma isamaalgi eest Kanti mõtlemisest vermituna, pole ta suutnud seda ajaloolist etteantust üles ega üle võtta omakeelse ja -meelse mõtlemise võimalikkusena. Ajalooline põhi eestikeelsel filosoofilisel terminoloogial on, tõsi küll, kantilik. Ent see sõnavara on jäänud etteantuseks, mis pole pärisomaks saanud. Seda kogeb Kanti kirjutiste üksikuid eestikeelseid tõlkeid lugedes, eriti aga teda ise tõlkida üritades.
Kanti moraalifilosoofia suurus seisneb katses rajada kõlblus mõistusseadusele kui üleüldiselt ja eranditult kehtivale seadusele, mille inimene annab mõistusolendina endale ise. Inimese võimelisus end ise määratleda ehk siis autonoomia on kõlbelise teo alus. Ei jumal ega valitseja, vaid meelelisusest ja kasuhuvist sõltumatu inimmõistus on moraaliprintsiipide allikas.
Käesoleva publikatsiooni puhul jääb aga kummitama küsimus, kas Kanti moraalifilosoofiast justkui johtuv arusaamine, et kõlbelise printsiibina tuleb armastusele igal juhul eelistada kohustust kõnelda tõtt, ei anna meile hoopiski kaalukat põhjust lükata tagasi see tema inimmõistuse autonoomiale põhistatud eetika tervenisti. Samas - saagu see alla kriipsutatud - on armastusel oluline koht Kanti moraalifilosoofias kui kohustusel teiste inimeste vastu - tõsi, mõistusekohustusena. (Kant: "Armastust ei mõisteta aga siin tundena (esteetiliselt), s.o lõbuna, mis sünnib teiste inimeste täiuslikkusest, mitte meeldumuse armastusena (sest tunneteks ei saa olla kohustatud teiste läbi), vaid seda tuleb mõtelda kui heatahtlikkuse maksiimi (praktilisena), mille tagajärjeks on hea tegemine." Kommete metafüüsika, II osa, §25 [1]
Artikli "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" ilmutas Kant 1797. aastal vastulausena prantsuse riigi- ja kirjamehe, liberalismiteoreetiku Benjamin Constant’i (1767-1830) trükises "Poliitilistest reaktsioonidest" (1796) esitatud väitele, et kohustus kõnelda tõtt teeb praktikas võimatuks igasuguse ühiskonna. Saksakeelsesse väljaandesse (1797) on tõlkija K. F. Cramer lisanud selgituse, et Constant peab tekstis "saksa filosoofiks" nimetatu all silmas Immanuel Kanti. Nimelt olevat see "saksa filosoof" väitnud, et "kuritegu oleks valetada ka mõrtsukale, kes meilt küsib, ega meie sõber, keda tema taga ajab, meie majja põgenenud ole". Kant tunnistab selle talle omistatud seisukoha omaks, kuigi tema teostes otse seesugust kirjakohta ei leidu. [2]
Kirjatükk "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" on Kanti moraalifilosoofiliste teoste nagu Alusepanek kommete metafüüsikale (1785), Praktilise mõistuse kriitika (1788) ja Kommete metafüüsika (1797) kõrval üsnagi väheoluline. Ometi on see kirjutis tänase päevani väitluste ja vastakate tõlgitsuste aineks. Paljude arvates väljendub selle kirjatüki seisukohtades Kanti eetika rigorism ehk jäikus.
Artiklile "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" on siin lisatud tekst "Valest", mis on võetud Kanti Kommete metafüüsikast (II osa, §9). See peaks andma mõnesuguse ettekujutuse valetamiskeelu moraalifilosoofilistest ja metafüüsilistest tagamaadest Kanti mõtlemises. Samas ei tohiks unustada, et artiklis "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" liigub Kanti argumentatsioon õiguslikul ja poliitilisel tasandil. Artikli pealkiri ütleb, et vaatluse all on õigus - meie õigus valetada teistele, õigus olla teatud puhkudel teiste vastu ebaaus. Kant leiab, et meil pole seda õigust isegi hädaolukorras ega õilsal eesmärgil. Lõpuks pole ka oluline, kas meie vale otseselt kedagi kahjustab või mitte. [3] Vale õõnestab loomuldasa ühiskonna aluseks olevaid kokkuleppeid ja usaldust, teeb need põhimõtteliselt võimatuks. Valetamine on ebaõiglane inimsuse kui niisuguse suhtes. See, mida lõpuks Kant siin oma valetamiskeelu järjekindla, ilmselt meist paljudele puhtvaistlikultki vastuvõetamatu kaitsmisega selgitada tahab, on arusaam, et universaalse ja paratamatu kõlbelis-õigusliku alusprintsiibi ehk seaduse (kohustus kõnelda tõtt) rakendusest, rakendusprintsiipidest kui vahepealsetest ehk keskmistest ei saa tuletada ega õigustada erandeid (õigust valetamiseks).
Kui kõne all olev artikkel käsitab valet välise valena ehk teiste suhtes kohustuse rikkumisena, siis Kommete metafüüsika jaoks tähedab vale algselt sisemist valet, mis rikub inimese kohustust iseenda suhtes ega sobi kokku inimese väärikusega. Kommete metafüüsika liigenduse kohaselt käib väline vale (nt pettus, laim, valelik lubadus) eeskätt õigusõpetuse (Rechtslehre) alla ja sisemine vale (nt kõlbelise kohuse täitmine mitte kohuse enese pärast, vaid hirmust karistuse ees) voo-rusõpetuse (Tugendlehre) alla. Välise vale keeld saavutab oma täieliku kõlbelise aluse sisemise vale keelus ehk siis täiuslikus kõlbelises kohus-tuses iseenda ees.

*

Alusepanekus kommete metafüüsikale arutab Kant valeliku lubaduse üle raha laenamisel. Tegemist on valega, mis rikub täiuslikku kohustust teiste suhtes. Valelik lubadus pole siin arutuse all mitte õigus-, vaid kõlblusküsimusena. Nende valdkondade eristamiseni moraalifilosoofias jõuab Kant alles hiljem oma Kommete metafüüsikas. Oluline on, et Alusepanekus kommete metafüüsikale vaeb Kant valetamist, täpsemalt valeliku lubaduse andmist otse kategoorilise imperatiivi alusel. Ta teeb seda kategoorilise imperatiivi üleüldise, [4] õigemini selle teisendi loodusseaduse vormeli [5] ning eesmärgi-iseeneses vormeli [6] abil.
Kategoorilise imperatiivi üleüldise ja loodusseaduse vormeli puhul on küsimuseks, kas ebaausus (lubaduse andmisel) kui meie tegude subjektiivne printsiip ehk maksiim saab kehtida objektiivse printsiibina ehk üleüldise ja paratamatu seadusena. Kant:
Mõni on sunnitud hädaga raha laenama. Ta teab hästi, et ei saa tagasi maksta, saab aga ka aru, et talle midagi ei laenata, kui ta kindlalt ei luba seda teatud ajaks tagasi maksta. Tal on tahtmine säärane lubadus anda; ent tal on veel nii palju südametunnistust, et endalt küsida: kas pole mitte lubamatu ja kohusevastane end seesugusel viisil hädast välja aidata? Kui oletada, et ta seda siiski teha otsustaks, siis kõlaks tema teo maksiim nii: kui arvan end rahahädas olevat, siis laenan raha ja luban selle tagasi maksta, kuigi tean kohe, et ma seda kunagi ei tee. Vahest saabki seda enesearmastuse või isikliku kasulikkuse printsiipi hästi ühendada kogu mu tulevase heaolutundega, ent nüüd tuleks küsida: kas see on õige? Ma muudan niisiis enesearmastuse nõude üleüldiseks seaduseks ning püstitan küsimuse järgmiselt: kuidas oleks siis, kui minu maksiimist saaks üleüldine seadus? Nüüd näen ma küll kohe, et ta ei saa ealeski kehtida üleüldise loodusseadusena ega olla iseendaga kooskõlas, vaid peab paratamatult iseendale vastu rääkima. Sest sellise seaduse üleüldisus, et igaüks, kes arvab end hädas olevat, võib lubada, mis tal aga pähe tuleb, kavatsusega sellest mitte kinni pidada, teeks võimatuks nii lubaduse kui ka eesmärgi enda, mida seeläbi võidaks taotleda, sest mitte keegi ei usuks, et talle on midagi lubatud, vaid naeraks iga säärase ütluse kui vaid pelga ettekäände üle. [7]
Torkab silma, et Kant argumenteerib siin üsnagi pragmaatiliselt, osutades valetamise tagajärgedele (valetajale endale). Seda näidet on võimalik pragmaatilises võtmes tõlgendada aga nii, et valeliku lubaduse andmise maksiim ei läheks universaliseerimisel iseendaga vastuollu. Seega saaks valetamine teatud tingimustel lubatavaks. Kanti kriitikud on seadnud kahtluse alla, kas kategoorilise imperatiivi üleüldise vormeliga on üldse võimalik põhjendada igasuguse valetamise ranget keeldu.
Range valetamiskeelu põhjendamisel paistab aga paremaid võimalusi pakkuvat kategoorilise imperatiivi eesmärgi-iseeneses sõnastus, mis nõuab, et me ei suhtuks teise inimesse ainuüksi kui vahendisse, vaid alati ühtlasi kui omaette eesmärki. Vale aga tähendab alati teise inimese instrumentaliseerimist, allutamist tema suhtes välistele eesmärkidele ning selles tähenduses temalt vabaduse (nende eesmärkide üle otsustada) ja vastutuse aravõtmist. [8] Kant:
Mis puutub paratamatusse või nõutavasse kohusesse teiste suhtes, siis see, kellel on mõttes anda valelik lubadus teisele, taipab kõhe, et ta tahab teist inimest tarvitada pelgalt vahendina, ilma et too eneses ühtlasi eesmärki kätkeks. Sest see, keda ma tahan seesuguse lubaduse abil oma eesmärkidel käsutada, ei saa kuidagi nõustuda minu talitusviisiga tema suhtes ega seega ise kätkeda selle teo eesmärki. See vastuolu teiste inimeste põhimõttega torkab selgemini silma, kui tuua näiteid rünnakutest teiste vabadusele ja omandile. Sest seal ilmneb selgelt, et inimeste õiguste rikkuja kavatseb tarvitada teiste isikut pelgalt vahendina, arvestamata, et mõistuslike olenditena tuleb neist alati ühtlasi lugu pidada kui eesmärkidest, s.t ainult kui seesugustest, kes peavad eneses saama kätkeda ka sellesama teo eesmärki. [9]
Eesmärk-iseeneses sõnastusest ilmneb ühtlasi, et kategooriline imperatiiv ei ole pelgalt juhis ega mingi rusikareegel, kuidas konkreetsetes situatsioonides moraalselt õigesti käituda. Kategoorilises imperatiivis tuleks kõigepealt näha printsiipi, mille alusel saab inimene end üldse mõista kõlbelise olendina. Küsimus on inimese kõlbelises võimelisuses, selle võimelisuse võimalikkuse mõistuslikes tingimustes ja vahest alles seejärel konkreetsete situatsioonide vastavas lahendamises. See kehtib ka Kanti printsipiaalse valetamiskeelu puhul.

*

Arvan siiski, et enamik inimesi tõrjub juba vaistlikult seesugust valetamiskeeldu. Ometi on raske või isegi võimatu seda lihtsalt kõrvale heita. Asi pole Kantis, tema kui mõtleja autoriteedis. Asi on inimlikus täiuslikkuse ihas.
Oo ausus! Sina täht, kes sa oled maalt taevasse põgenenud, kuidas saaks sind sealt meie juurde tagasi taas alla tuua? [10]

Tõlgitud teosest: Von der Lüge. - Immanuel Kant. Metaphysik der Sitten. Hrsg. von Karl Vorländer. Leipzig: Verlag von Felix Meiner, 1919, S. 277-281. Tõlge on varem ilmunud Akadeemias 12/2004. Tõlke autor tänab Akadeemia toimetust tõlke lõplikule kujule viimistlemisel nähtud vaeva eest.
[*] Lad. k: Üks on kanda keelel valmis, teine südames varjatult. Sallustius, Catilina vandenõu, 10, 5. Tlk.
[1] Immanuel Kant. Metaphysische Anfangsgründe der Tugendlehre. (Metaphysik der Sitten. Zweiter Teil.) Hrsg. von B. Ludwig. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1990, S. 94.).
[2] Lühiülevaate Kantile eelnenud käsitlustest valetamisõiguse kohta leiab Hariolf Obereri artiklist "Zur Vor- und Nachgeschichte der Lehre Kants vom Recht der Lüge" kogumikus Kant und das Recht der Lüge (Hrsg. von G. Geismann u. H. Oberer. Würzburg: Königshausen und Neumann, 1986, S. 7-22). See temaatiline kogumik sisaldab nii valikut Kanti enese tekstidest kui ka neid tõlgitsevaid artikleid.
[3] Oma poleemikas Constanfiga Kant siiski argumenteerib ka otseste kahjulike tagajärgedega, mis võivad sündida valetamisest.
[4] Tegutse vaid seesuguse maksiimi järgi, mille läbi sa saad ühtlasi tahta, et temast saaks üleüldine seadus.
[5] Tegutse nii, just nagu peaks sinu teo maksiimist sinu tahte läbi saama üleüldine loodusseadus.
[6] Tegutse nii, et sa tarvitad inimsust nii oma isikus kui ka iga teise isikus alati ühtlasi kui eesmärki, mitte kunagi pelga vahendina.
[7] Immanuel Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten. Hrsg. von B. Kraft u. D. Schönecker. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1999, S. 46-47.
[8] Kategoorilise imperatiivi eesmärk-iseeneses vormeli võimalusi valetamiskeelu põhjendamisel ja tõlgitsemisel analüüsivad Christine M. Korsgaard artiklis "The right to lie: Kant on dealing with evil" oma kogumikus Creating the Kingdom of Ends (Cambridge: Cambridge Uni-versity Press, 1996, pp. 133-158) ja Simone Dietz oma raamatu Der Wert der Lüge: Über das Verhältnis von Sprache und Moral (Paderborn: Mentis, 2002) neljandas peatükis.
[9] Immanuel Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten. Hrsg. von B. Kraft und D. Schönecker. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1999, S. 55-56.
[10] Immanuel Kant. Die Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft. Hrsg. von K. Vorländer. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1990, S. 215.

Read more...

Toormealumiiniumiga skeemitamine on tulus äri

postitas doc dollarite-ladustamise osak. 23:52 29. juuli, 2011
raha ja äri Börsidel toimuv kullapalavik peidab enda taga aga hoopis kavalamat skeemi. Detroidi ladudes peituvad rohkem kui miljon tonni tööstuslikku alumiiniumi, mille seismise pealt ränka raha teenitakse. Enamus sellest kuulub Goldmanile, kes turuga mängides sunnib hinnarallis toormealumiiniumi eest rohkem raha välja käima. Turgu reguleeriv London Metal Exchange tööstusmetalli börs on saanud hävitava kriitika osaliseks, et taolist monopolismi lubanud on. Konflikt paistab üpris teravaks minevat ning erinevad mõjutatud osapooled kutsuvad üles nii USA kui Euroopa Liitu looma kontrollorganit sigaduse lõpetamiseks.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

reede, 29. juuli 2011

Sangarlikkuse künkad - Sinimäed

Ilmakuulus jaapanlane Hayao Miyazaki käis 1998. aasta suvel Eestis asja uurimas. Temal valmis selline versioon:
Kliki ka pildil! M.I.
Allikas: http://www.kirikiri.ee/
(JPEG)

Read more...

USA saatkonna juures Thbilisis toimepandud terrorirünnaku (pommiplahvatuse) korraldajaks oli vene luureametkond

USA eriteenistuste poolt läbiviidud juurdlus kinnitab Georgia poolt esitatud versiooni, et 2010. aasta sügisel USA saatkonna juures Thbilisis toimepandud terrorirünnaku (pommiplahvatuse) korraldajaks oli vene luureametkond, kirjutab The Washington Times. Ajalehe andmed pärinevad USA jõuametkonna allikalt, kelle teave lähtub ametkonnasisesest salajasest ettekandest.
Tollal mitmel pool Georgias toime pandud terroriakte korraldas grupp isikuid, keda juhatas major Jevgeni Borisov, kes sellel hetkel töötas venemaa sõjavägede peastaabi luure peavalitsuse alluvuses. Ameerika sõjaväeluure ettekandes märgitakse, et just vene luure peavalitsus oli Borisovi grupile korralduste andja.
Antud küsimust on diplomaatiliste allikate kaudu arutatud ka asjaosaliste endi vahel vestlustes Georgia, USA ja venemaa dipl.isikute vahel. Paraku pole avalikult teada nimetatud vestlusest tulenenud tagajärgi. Vene sõjaametnik Borisov on Georgia kohtu poolt tagaselja süüdi mõistetud ning talle on määratud karistuseks 30 aastane vanglakaristus.
Venemaa ametliku seisukoha järgi on kogu lugu välja mõeldud ja tegemist on pelgalt Georgiapoolse provokatsiooniga.
Ainuke küsimus, mis sõltumatu vaatleja pähe võib ilmselt siin tulla, et miks ajavad erinevad riigid (Leedu, Georgia ...) taga sõjaametnikke (vene riigiteenistujaid) ning soovivad nende üle kohut mõista, kui tõenäoliselt nimetatud ametnikud täitsid kõrgemalt poolt tulnud käsku. Süüdistama ja süüdi peab mõsitma käsu andja ehk venemaa. See oleks õige ja õiglane, kui käsutäitja oma tegudes ei ületanud talle venemaa poolt antud volituste piire. Viimane märkus on muidugi iseteema.
Aga kui käed jäävad venemaa hukka- ja süüdimõsitmiseks lühikeseks, siis tuleb seda tunnistada või vähemalt alustada piskust - venemaa väljaheitmisest rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

ERL korraldab Toompeal demokraatia kaitseks meeleavalduse

Esmaspäeval, 29. augustil kell 12:00 korraldab Eesti Rahvuslik Liikumine Toompea lossi ees meeleavalduse, et ajal, kui Riigikogus toimub presidendivalimiste esimene voor, nõuda rahvale õigust valida ise presidenti ja pöörata tähelepanu tõsisele demokraatia puudujäägile Eesti Vabariigis.
„Eesti peab saama demokraatlikuks riigiks, kus valitseb kodaniku tahe,“ kinnitab ERLi juht Aivar Koitla. „Olukorras, kus kandidaate esitab ja nende vahel teeb valiku sama seltskond, pole võimalik erakondadest sõltumatu presidendi valimine. Eesti Vabariigi peamine esindaja rahvusvahelistes suhetes peab aga lähtuma ainult rahvuslikest huvidest. President peab olema Eesti ja eestlaste president!“
Meeleavaldusele oodatakse kõiki inimesi, kes ei ole rahul demokraatia sumbumisega Eestis, kes tahavad teha ise Eesti tulevikku puudutavaid otsuseid ja kelle jaoks rahvas on endiselt riigi kõrgeim võim. 

Read more...

VARRO VOOGLAID: Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. ”Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”
Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade on üksnes ideaal, mitte aga adekvaatne reaalsuse kirjeldus, ja sellisena pigem miraaž, millega vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad … ning kui ta üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale halba, mitte head… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles – ”üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?
Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast Vapside laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine : Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).
Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Mida seegi õieti tähendab?
Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/

Read more...

neljapäev, 28. juuli 2011

Aldo Roomere: Quo vadis, eurokaristamatus?

alt




Luksusvangla, kuhu ilmselt lähiajal siirdub meeldivalt olesklema ja kõiki mugavusi nautima massimõrvar Anders Breivik, on kõike muud kui karistusasutus. Kui võrrelda seda Eesti vanadekodude, lastekodude või keskmise kohalku pensionäri elutingimustega, siis tekib tunne, et karistusalused on kõik meie „heaoluühiskonna“ poolt hüljatud seadusekuulekad ja ausad inimesed, kurjategijaid aga koheldakse kui kuningaid. Hooldushaiglate olukorrast ma pigem siinkohal ei iitsatakski.
Sellist kohtlemist õigustab üliultraliberaalselt litsilööv europoliitika võimaldamaks seadusega pahuksisse sattunuile valutut ja kiiret taaslõimumist normaalse ja seaduskuuleka elukeskkonnaga pärast karistuse kandmist. Oma mets vanglaterritooriumil, kus saab koos naisvangivalvuritega lõbusalt puude vahel peitust mängida ja siivutuid ettepanekuid teha, avarad ja mitmekesised sportimisvõimalused, millest enamik tavainimestest vaid unistada võib, hubased toad koos vanniga(!) kõledate kongide asemel, internet ja viimse peal lameteler. Ning sellises sanatoorse kallakuga mugavusvanglas peesitavad muretult Norra kõige jälgimad ja ohtlikumad kurjategijad!
Mida võib tuua meile tulevik, mis poliitikute soravatele ja pidevalt vulinal voolavatele valedele toetudes pole üdsegi tume? Kurjategijad valitsevad rõhuval enamusel meie planeedist juba täna. Homme on pilt veelgi hullem ning ülehomsele mõeldes tõusevad isegi tagumikukarvad turri, juustest rääkimata. Tendents tüürib täiega sinna, et normaalne ja aus eluviis tunnistatakse lähiaastail taunitavaks ja kuritegelikuks, kurjategijad aga saavad kõik õigused, eelised ning „väljakutsed“ ja võimalused, kuna nad moodustavad monoliitse vähemuse, kelle õigusi tuleb kaitsta, tunnustada, tolereerida, austada ja eeskujuks võtta.
Maalin siinkohal kena pildi eeskujulikust vanglast aastal 2035:
Spaa-tüüpi luksuslik lõbustus- ja lõõgastusvangla, kuhu suunatakse sarimõrvarid, hulgivägistajatd, lapsetapjad, pedofiilid, veripilastajad-ematapjad, oma lapsi müüvad sutenöörid, sadistidest sarikurjategijad jpt. Vangla laiub 7000 ha territooriumil, millest metsa ja kõrghaljastusega kaetud 1/3, teise kolmandiku hõlmab tipptasemel golfiväljak koos õppe- ja treeningplatsidega algajatele. Territooriumil on 7 järve ja seda läbib jõgi, kõigil veekogudel saab kasutada nii aeru- kui mootorpaate ja kaatreid. 24 tenniseväljakut, neist 8 sisehallis, kergejõustikustaadion ja 2 eraldi jalgpalliväljakut. Lasketiir harjutamiseks raske- ja kergrelvadest nii välis- kui sisetingimustes. Pärast vastavat instruktaaži ja kursuste läbimist on vangidel lubatud kanda isiklikku relva, kuid seda vaid vabal ajal, mis moodustab 16 tundi ööpäevast. 8 tundi on uneaeg ning selleks ajaks loovutatakse relvad spetsiaalsesse relvahoidlasse.
Poksihall koos 60 ringi ning 80 täisvarustuses treeningsaaliga, kus on võimalik harrastada ka kõiki marshal arts´i liiki võitlusstiile. Vilunud treenerid palgatakse nii vangide hulgast kui väljastpoolt.
Eraldi õppeklassid varastele ja röövlitele, õpetamaks neile puhtaid, valutuid ning märkamatuid stiile, et ohvreid võimalikult vähe ja lühikast aega tülitada, samas ise maksimaalset kasu lõigates.
Helikopterite maandumisplatsid kõikide vanglakompleksi hoonete katustel, et vähimagi ohu tekkimisel vangide elule saaks nad kiiresti evakueerida.
Keskne hoone on 180 000 ruutmeetrise põhiplaaniga 9-korruseline hiigelspaa, esimesel korrusel on suur bassein koos 100 eraldiasetseva soome saunaga ning massaažikabinettidega, rõhuga erootilisel massaažil, mida teevad Taist palgatud imekaunid teismelised neiud. Eraldi kompleks homodele, kus on võimalik harrastada kõikvõimalikke rõvedusi. Pole unustatud ka zoofiile, nekrofiile, koprofaage ning teisi hääbumakippuvaid ja õnnetuid vähemusi. Spaa ülejäänud 8 korrust on täidetud privaatbasseinide, -saunade, hiigelsuurte mullivannide ning muude samalaadsete tervislike kabinettide ja saalidega, kus saab harrastada rühmaseksi, sado-maso-vesi-kusi-väljaheitemänge jms. Loomulikult on 1000 tuba ja hoonekompleksi perede kokkusaamiskohtadeks või nende kohapeal loomiseks pikema või lühemaajalise eesmärgiga.
Väljastpoolt tulnud külastajaile on kõik need rõõmud samuti avatud alates hommikul kella 10-st, et mitte segada vangide hommikueinet, mis sageli 2 tunni pikkuseks venib, sest gurmaansest menüüst pole end sugugi kerge läbi närida. Väliskülastajaile lõpeb terviseasutuste ja spordisaalide kasutusaeg kell 18, sest siis algavad vangidele mõeldud meelelahutslikud etendused ja kontserdid, mis on tavainimeste jaoks hinnalt kättesaamatud. Öörahu algab vangi enda poolt kehtestatud ajal ja tal on võimalus seda vastavalt soovile nihutada.
Nõnda on garanteeritud, ET juba mõne aasta möödudes soovib absoluutselt iga mittekurjategija saada korralikuks kurjategijaks, seega on garanteeritud ka ühtne ja suurepäraselt funktsioneeriv, korrastatult organiseerunud kõrgkuritegelik ühiskond, milles elamisest juba praegu unistab särasilmselt anders breivik.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP