RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 14. november 2019

Andres Raidi vestlussaade "Serviti", 13.11.2019. Külas on sotsioloog Ülo Vooglaid.



„Serviti“ on uus saade, milles teleajakirjanik Andres Raid vestleb ühiskonna valupunktidest inimestega, kellel on, mida öelda. Eesmärk on jagada siili kombel Kalevipojale põõsastikust soovitusi: „Serviti, serviti, kallis Kalevite poega!" Aga kui vaja, virutatakse saates Kalevipoja kombel serviti, nii et sortsid kordamööda kukuvad. Esimese saate külaline on sotsioloog Ülo Vooglaid.

Read more...

USKUMATU: Soomes müüdi 270-ruutmeetrine pangakontor maha 50 sendiga

Väikses Kiikka keskuses Tampere ligidal müüdi maha endine pangakontor ja seda kõigest 50 sendi eest. Algul küsiti kontori eest hinnaks 1 euro, aga ka sellega ei leidunud ostjat.
Kiikka ujulaga samas hoones asuv pangakontor oli müügis alates 2018. aasta algusest. Tehing toimus paar kuud tagasi, vahendab Iltalehti.

Ostjaks oli eraisik, kes pole kohalik ja kelle nime ei avalikustata. Müüjaks oli Huittisten Säästöpankki, mille kontor seal enne sulgemist asus. Kokku on pinda 270 ruutmeetrit.
 Algul müüdi ruume 1 euroga, aga siis langetati hinda 50 sendi peale. Nõudlus olekas olnud ilmselt suurem, aga ostjaid peletasid kõrged maksud. Sinna ruumidesse tuleb teha midagi tasuvat. Pank tegi ruumides remondi 2010. aastal.

Read more...

Kas närvid kaotanud Kaja Kallasel on targem kõrvale astuda?

Reformierakonna esimehel Kaja Kallasel tõusis puna näkku, kui ta eile õhtul ERR-ile intervjuud andes esitas peaminister Jüri Ratase aadressil tõsiseid süüdistusi.
Laigud polnud Kallase palgeilt veel kadunud ka täna lõunaks, kui teema jätkus Riigikogu infotunnis ning rahvasaadik esitas vastava küsimuse otse peaministrile.

Kaja Kallas väitis, et ta pole riigireetmisest rääkinud, ta soovis stenogrammist lausa vastava tsitaadi eemaldamist.
Ratas vastas veel kord, et peab Kallase väiteid rünnakuteks Eesti riigi, peaministri institutsiooni ja iseenda suunal. “Ma loen täna ajakirjandusest, et olete pannud püsti konstruktsiooni, et kui Järvik lahkub, siis te vabandate. Aga mille eest te vabandate, kui väidate, et pole seda väitnud?” ütles Ratas.
Nõnda on sõnade loopimine, milles opositsioon nii väga rahvuskonservatiive süüdistab, läinud Reformierakonna poliitikutel endal kontrolli alt välja ning hoogu sattude4s saavad nad ise bumerangiga vastu pead.
Kaja Kallas, kes oma kehva suhtlemisoskuse ja halva suhtumisega poliitilistesse rivaalidesse , on ise tekitanud endale haletsusväärse olukorra, kes valimised justkui võites ei suutnud valitsust kokku panna.

Nüüd üritab ta kõik teha selleks, et valitsuse tööd takistada, Eesti poliitilist elu pingestada ja ühiskonda polariseerida.
Asjaliku poliitilise debati asemel on aga emotsioonid üle keenud ning peaministri aadressil saadetud süüdistus on lühikese aja jooksul juba teine mõtlematus.
Mäletatavasti lausus ta septembris järgmised read: „Laar on olnud alati valetaja, aga tundub, et vanaduses läheb asi aina hullemaks.”

Sellega sülitas Reformierakonna esimees näkku kõikidele, kelle meelest Eesti edu taga on suuresti 1990ndatel aastatel Mart Laari juhtimisel tehtud reformid.
Tahtmata anda Reformierakonnale head nõu, oleks neil tagumine aeg oma esimees välja vahetada. Aga küllap on nad ka ise juba sellest aru saanud. Sest Kaja Kallas on närvid kaotanud, annab talle keegi halba nõu või on ta suisa radikaliseerumas. Tema senine käitumine kõneleb küll kõigest muust kui püüdlemisest paljuräägitud ühiskonna sidususes poole.

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/kas-narvid-kaotanud-kaja-kallasel-on-targem-korvale-astuda/

Read more...

kolmapäev, 13. november 2019

Markus Järvi: Pakosta "homoabielu" blokeerimiseks on vaja abielu põhiseaduslikku määratlust



Kui kooseluseadust läbi surudes kinnitasid paljud liberaalid, et abielu tähendust ei muudeta, siis nüüd hakkab jutt muutuma ning üha avalikumalt nõutakse juba "homoabielu" seadustamist, nagu seda tegi hiljuti võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. Portaali Objektiiv videoproduktsioon. Vaata lisaks https://objektiiv.ee.

Read more...

Peeter Helme: ajakirjanikud on alamakstud, pooliku haridusega ja ületöötanud seltskond, keda juhib vasakliberaalne kambavaim

Postimehe peatoimetaja kohalt lahkunud Peeter Helme kirjutab ERR-i kommentaaris ajakirjandusest ja ajakirjanduse vabadusest ning leiab, et probleem algab ajakirjanikest, kes on “tihti alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatav, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita seltskond”.
Peeter Helme: “See on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda. Edasi aitab elada eelkõige tugev küünarnukitunne. Et mitte öelda: kambavaim.

Nagu teame juba keskajast, pole see paraku parim vabaduse garant. Toona piirasid kaupmeeste ja käsitööliste ühendused vaba konkurentsi ja ideede levikut, takistades viimaks elu edenemist, olles samas võimsaks kõlakojaks oma eesõiguste ja arusaamade propageerimisel keskaegses linnas.
Seejuures muidugi vältides-välistades kõiki ja kõike, kes võinuks nende positsiooni ohustada. Seda hetkeni, mil tsunftid muutusid ise dinosaurusteks, kelle pühkis enda teelt pead tõstev vaba turu ettevõtlik vaim.”

Helme lisab: “Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on jabur, sest tsunftiks pole ju omanikering – selle poolega on meil suht-koht korras, keegi ei takista uusi väljaandeid loomast, mingitest kartellilepetest ei saa rääkidagi. Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe”.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/peeter-helme-ajakirjanikud-on-alamakstud-pooliku-haridusega-ja-uletootanud-seltskond-keda-juhib-vasakliberaalne-kambavaim/



Read more...

Eesti Pere Sihtkapitali jagatavate toetuste kogumaht on väiksem kui LGBT ühingu aastatoetus

Illustratsioon: Watchara_Mah/Bigstockphoto.com

Käesoleva aasta alguses asutatud Eesti Pere Sihtkapitali poolt jagatavate projektitoetuste kogumaht on oluliselt väiksem kui sotsiaalministeeriumi kaudu Eesti LGBT Ühingule 2019. aastaks antud riiklik toetus.

20. oktoobril lõppes Eesti Pere Sihtkapitali projektikonkursile taotluste esitamise tähtaeg. Nüüd menetleb sihtasutus esitatud taotlusi, mille alusel jagatakse kõigile toetuse saanud projektidele välja kokku 75 000 eurot.
Raha saavad oma projektidele taotleda avalikes huvides tegutsevad mittetulundusühingud või sihtasutused tegevusteks, millega parandatakse lastega perede elukvaliteeti ja turvatunnet. Seejuures ei saa ühekski projektiks küsida toetust rohkem kui 15 000 eurot.
“Taotlusvooru aluseks on Pere Sihtkapitali Sihtasutuse põhikirjaline eesmärk aidata kaasa lastega perede ning lasterikkuse väärtustamisele läbi seonduvate algatuste läbiviimise ja toetamise,” seisab taotlusvooru juhendis, kus on ühtlasi lisatud, et “laste kasvatamise ning lasterikkuse väärtustamisega näidatakse, et lapsed on Eesti ühiskonda oodatud ning julgustatakse kasvatama suuremat peret.”
 Väljavõte Eesti Pere Sihtkapitali taotluste esitamise juhendist.

Tähelepanuväärselt on Eesti Pere Sihtkapitali poolt kõnealuses taotlusvoorus jagatavate toetuste kogusumma 75 000 eurot oluliselt väiksem kui sotsiaalministeeriumi kaudu ainuüksi Eesti LGBT Ühingule 2019. aastaks eraldatud toetus 96 000 eurot.
 Väljavõte sotsiaalministeeriumi kodulehel esitatud tabelist, mis kajastab nimetatud ministeeriumi kaudu hasartmängumaksu seaduse alusel antud 2019. aasta aastatoetusi.


Kui Eesti Pere Sihtkapitalist pereväärtuste edendamiseks ja lasterikkuse väärtustamiseks mõeldud projektidele ei ole võimalik toetada toetust rohkem kui 15 000 eurot projekti kohta, siis radikaalfeministrlikku portaali Feministeerium haldavale MTÜ-le Oma Tuba anti sarnaselt Eesti LGBT Ühinguga sotsiaalministeeriumi kaudu 2019. aastaks “võrdsete võimaluste projektide” raames toetust 60 000 eurot ja Eesti Inimõiguste Keskusele 92 010 eurot.
Tõsi, samast allikast eraldati sotsiaalministeeriumi kaudu 90 000 eurot “laste ja perede projektideks” ka MTÜle Eesti Lasterikaste Perede Liit.
Eesti Pere Sihtkapital asutati Erakonna Isamaa initsiatiivil selleks, et tõsta senisest enam fookusesse perepoliitika ja rahvastikuküsimused ning tegeleda nii uuringutega kui ka pereväärtuste edendamisega.
Sihtasutuse kodulehelt ei ole võimalik leida infot selle kohta, kui suures mahus jagatakse laiali maksumaksjate raha ja kui suures osas eraisikutest toetajate raha. Küll aga vahendas meedia eelmisel sügisel, et Eesti Pere Sihtkapitali rajamiseks plaaniti eraldada riigieelarvest miljon eurot.

Toimetas Varro Vooglaid

Allikas: https://objektiiv.ee/eesti-pere-sihtkapitali-jagatavate-toetuste-kogumaht-on-vaiksem-kui-lgbt-uhingu-aastatoetus/

Read more...

teisipäev, 12. november 2019

MATTI ILVES: Lõhe Le Peni ja Macroni vahel 2022. aasta presidendivalimiste võistluse osas väheneb

Prantsuse Marine Le Pen on 2022. aasta presidendivalimiste esimeses ja teises voorus jätkuvalt tasavägine võitlus tema ja president Emmanuel Macroni vahel, näitas uus küsitlus.

Ifopi poolt ajakirja Le Journal du Dimanche korraldatud küsitlusest selgus, et Marine Le Pen ja Emmanuel Macron saavad kumbki 27,2–28 protsenti 2022. aasta presidendivalimiste esimese vooru häältest.
Need arvud näitavad Le Penile toetuse märkimisväärset kasvu võrreldes 2017. aasta valimiste esimese vooruga, kus ta kogus 21,3 protsenti häältest, võrreldes 24 protsendiga, mille Macron hõivas.

Juhul, kui Valerie Pécresse peaks kandideerima paremtsentristlike vabariiklaste poolt, haaras Macron 28 protsenti häältest, võrreldes 27 protsendiga, mille ta koguks, kui paremtsentristlikud kandidaadid Xavier Bertrand või Francois Baroin kandideeriksid. Marine Le Pen seevastu püsis 28 protsendi juures sõltumata vabariiklaste üles seatud kandidaadist.
Demokraatliku sotsialistliku partei La France insoumise Jean-Luc Mélenschon tuli kolmandale kohalel 11 protsendiga,  kuid edestades Xavier Bertrandit (10%) või Valérie Pécresse (7%).

Marine Le Pen vähendas ka lõhet enda ja Macroni tulevases teise ringi matšis 2022. aastal.

Küsitlusest selgus, et kui Le Peni ja Macroni vahel peaks toimuma teine voor, võtab Macron 55 protsenti häältest (maist 2), Le Pen kogub 45 protsenti häältest (+2 maist). Seda võrreldes 2017. aasta teise vooruga, kus Macron võitis Le Peni 33,9 protsendi vastu 66,1 protsenti.
Ifopi küsitlus viidi läbi 28. – 30. Oktoobrini, esindatud valimis oli 1503 registreeritud valijat. Küsitluse veamäär jäi vahemikku 1,4–3,1 punkti.

Marine Le Pen´ile tuleks soovida jõudu, et võita globalistide kandidaati Macroni! Ainult nii tulevad värskendavad muudatused.

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Poolametsa ettepanek Kaljulaidile: ärge liputage oma vikerkaarelipuga, siis saame teid ehitada

Link: https://uudised.tv3.ee/meelelahutus/uudis/2019/11/10/anti-poolametsa-ettepanek-raimond-kaljulaidile-arge-liputage-oma-vikerkaarelipuga/

Read more...

KAITSELIIT 101

11. novembril 1918. asutati Kaitseliit. Organisatsiooni esialgne nimetus oli Eesti Kaitse Liit ning kontor asus Tallinnas Brokusmäel majas nr 8, endistes Linna tööameti ruumides, mis rekvireeriti organisatsiooni kasuks. Detsembris kolis Peastaap Vene tänava majja nr 5, endise saksa okupatsioonivõimude komandantuuri ruumidesse. Organisatsiooni esmaülesandeks sai sisejulgeoleku tagamine.

Allikas: Valter Austa, Facebook

Read more...

esmaspäev, 11. november 2019

"Räägime asjast" 10.11.2019

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-10112019/
 

Read more...

Soome pass on maailmas paremuselt kolmas

Maailma parimad passid on reisijate jaoks Singapuri ja Jaapani omad. Neile järgnevad Soome, Saksa ja Lõuna-Korea, selgub CNN-i avaldatud nimekirjast.

Passide „headus” sõltub sellest, kui paljudesse riikidesse pääseb sellega ilma viisata. Soome passiga pääseb vabalt 188 riiki. Jaapani ja Singapuri number on 190. Eesti passiga pääseb Henley passi-indeksi kohaselt 179 riiki ja Eesti on sellega 33. kohal. Eestist veidi eespool on Läti (180 riiki) ja Leedu (181 riiki). Vene passiga pääseb viisavabalt 117 riiki.
 
Veel aasta algul sai Soome passiga 187 riiki, aga Pakistan otsustas aasta algul, et 50 riigi kodanikel pole viisat vaja taotleda, piisab elektroonilisest reisiloast.

Read more...

Eesti kristlike koolide õpilaste arv on viie aastaga kahekordistunud

Eesti Kristlike Erakoolide Liidu teatel õpib käesoleval õppeaastal kümnes Eesti kristlikus koolis (sh lasteaed-põhikoolid) kokku 2081 õpilast. See tähendab, et kristlike koolide õpilaste arv on viie aastaga (2014–2019) kahekordistunud. Tänavu 1. septembril alustas tegevust Põlva Jakobi Kool.

"On julgustav teadmine, et lastevanemad tahavad lapsi kristlikusse kooli panna. Nad tahavad, et lapsed kasvaksid selliste väärtushinnangutega, mida kristlik kool pakub. Meie ühiskonnas on väga vaja südamesoojust, hoolivust, andestamist ja armastust nii looduse kui inimese vastu. Need on väärtused, mis meil siin koolis on, mille keskel meie õpilased kooliteed alustavad," nendib Põlva Jakobi Kooli algatamise juures olnud Urve Järg.

"Õige on ütlemine, et hea kool peaks andma ühtaegu nii väärt haridust kui ka väärtusharidust," leiab Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola. "Kui meid ümbritsevas massikultuuris mõjub voorustest ja neis kasvamise poole püüdlemisest kõnelemine pentsiku vanamoodsusena, siis kristlikus koolikeskkonnas peaks see olema loomulik osa nii õpetajate endi eluviisist kui ka sellest ettevalmistusest, mis õpilastele iseseisvasse ellu astumiseks kaasa antakse."
Õppetöö Jakobi Koolis lähtub Peetri Kooli õppekavast, nende ühiseks pidajaks on MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool. Koolinädal Jakobi Koolis algab kirikuõpetaja õnnistusega Põlva Püha Neitsi Maarja kirikus ja lõpeb reedel kokkuvõtvalt usuõpetuse tunniga. Jakobi Kooli vapil  on kujutatud kohalikule haridus- ja kultuuripärandile viitavat aabitsakukke. Õpilased kannavad vappi TLPK koolivormil.

MTÜ Eesti Kristlike Erakoolide Liit (EKEL) on erakooli pidajate ühendus, mis toetab liikmete koostööd oikumeenilises vaimus ning arendab kristlikel väärtusel põhineva hariduse andmist Eestis.
Fotol: Jakobi kooli aktus Põlva kirikus (Anett Hallapi foto)

Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/uudised/1098-eesti-kristlike-koolide-opilaste-arv-on-viie-aastaga-kahekordistunud

Read more...

pühapäev, 10. november 2019

Huvitavat pühapäevaks: Sakslased eestlastest 1944

SS-diviisi "Wiking" diviisikomandör Herbert Gille: "Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud."
_________
Mida raskemaks läks sakslaste olukord idarindel, seda enam hakkas saksa väejuhatus tundma huvi okupeeritud maade rahvaste vastu. Uhked fraasid "saksa vere aust" olid kaotanud oma mõtte, kuna rinne vajas pidevalt uut täiendust ja nüüd kõlbas selleks iga rahvus, kusjuures ainsaks tingimuseks oli vaid mehe soov - võidelda kommunismi vastu.
Võõrrahvaste, eriti aga väike- rahvaste tundmine on olnud suur- rahvaste juures alati nõrk. Nii oli see ka sakslastega, mistõttu sõja jätkudes saabus olukord, kus saksa okupatsiooni võimukandjad, aga ka rindeohvitserid ja sõdurid pidid minema koolipinki, et õppida tundma okupeeritud rahvaste päritolu, ajalugu, kultuuri, majandust, iseloomu ja veel palju muud, mis oli vajalik üksteise mõistmiseks ja sõbralikuks läbisaamiseks.

1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teadmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt. Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda. Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.

Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:

"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist. Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest. Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."

Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorirežiim eesti rahvale. Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.

Hinnangud eestlaste iseloomuomadustest

1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.

2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.

3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.

4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.

5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:

#
Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.
#
Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
#
Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu.
#
Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugi juba kadunud ja maalt lahkunud.
#
Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:
#
Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
#
Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
* * *
Sõda alustades ei soovinud sakslased teha mingisugust tegemist N. Liidu poolt anastatud rahvastega, neile midagi lubada, ega neilt mingit abi vastu võtta. Anastatud rahvaste saatus ei pidanud millegagi erinema venelaste omast. Rasked kaotused viisid aga sakslased teistsugusele järeldusele. Kuid paraku polnud need järeldused enam rakendatavad, kuna oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suuremaks lüüasaamiseks, kui idarinde kokkuvarisemine 1944. aasta suvel.

Allikas: Kool.ee

Read more...

Isa kui perekonna kaitsja

"Ta on siin meiega". Daniel F. Gerhartz

Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui seesmiselt häälestatud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. Isalik kohustus olla oma perekonna kaitsjaks avaldub mitmesugusel olulisel moel, olles terve perekonnaelu möödapääsmatuks eelduseks, kirjutab James Stenson.

Mida teeb mees, et kaitsta oma abikaasat ja lapsi? Vastust otsides küsigem esmalt, milles seisneb mehe mehelikkus kui normaalse meessoost täiskasvanu oluline iseloomuomadus.
Mehed on naistest erinevad. Neil on teistsugune vaimne ja füüsiline struktuur ning nad mõtlevad teistmoodi. Meestele on omased instinktid, hoiakud ja füüsilised võimed, mis võimaldavad neil kindlameelselt ja ennastohverdavalt pühenduda kõrgete ideaalide ning neile kõige olulisemate inimeste teenimisele, alustades oma perekonnast.
Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.
Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused, mis on kujunenud alates poisieast – jõuline kehaehitus, tahtejõud, vastupidavus, võitluslik vaim, agressiivsus, kindlameelsus, ettevõtlikkus, abstraktne mõtlemisviis, matemaatilised võimed, kirg strateegiliselt planeerida ja füüsilisi olusid muuta, soov raskusi ületada, tugev õiglustunne ja põhimõttekindlus –, on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.
Tundub, et loodus on varustanud mehed füüsiliste ja vaimsete võimetega, mis on vajalikud selleks, et kaitsta oma lähedasi. See instinkt asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.

Ürgse kaitseinstinkti vallandumine
Olin ükskord tunnistajaks selle kaitseinstinkti väga dramaatilisele vallandumisele.
Mõned aastad tagasi, soojal pühapäevasel pärastlõunal, jalutasin ma sõbraga ühes peenes Bostoni linnaosas. Jäime seisma foori taha ning ootasime koos teiste inimestega võimalust üle tee minna. Autod vuhisesid mööda, nagu Bostoni närvilises liikluses ikka.
Instinkt kaitsta oma lähedasi asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.
Teisel pool teed kõndis aeglaselt vanem naine koos kahe tüdrukuga. Üks laps oli vist kuuene, teine seitsmene, tundus, et tegemist oli lapselastega. Naine oli pime. Ühes käes oli tal punast ja valget värvi kepp. Teises käes hoidis ta rihma otsas oma juhtkoera, saksa lambakoera. Üks tüdrukutest paitas ja patsutas seda parasjagu suurt ja sõbralikku looma.
Ja järsku – kaos. Kõrvaltänavat mööda tormas nende poole suur, ilmselt hulkuv koer, kes haukus, lõrises ja urises, otsides ilmselgelt tüli. Nagu välk sööstis ta pimeda naise saksa lambakoerale kallale, kes omakorda lõrises ja tõmbus võitlusasendisse. Ja juba olidki koerad kihvupidi koos. Kisklemisega kaasnev lärm oli jahmatav.
Kuid asi läks veel hullemaks. Pime naine vehkis kepiga, lootes kallaletungijat eemale peletada. Paigale tardunud hirmust värisevad tüdrukud karjusid hüsteeriliselt. Kogu tänav kajas laste hirmunud kriiskamisest, mis segunes koerte vihaste võitlushäältega.
Miski selles ootamatus, kohutavas helis mõjus otsekui elektrilöök. Sõbraga üle tee appi tormates märkasime, et mehi jooksis kokku igast suunast.
Meie juures peatus pidurite kriginal takso, mille juht ja reisija hüppasid välja. Pidurit panid vist kõik mööduvad autod. Mehed hüppasid välja, jättes uksed pärani, et kiiremini appi jõuda. Ümberringi avanesid prauhti majauksed ja mehed valgusid tänavale. Üks professori moodi vanem mees oli ilmselt lehte lugenud. Sealt ta siis lähenes, prillid ühes ja ajaleht teises käes. Prillid pistis ta taskusse, lehest keeras aga midagi kurika sarnast, et sellega koeri lahutama asuda.
Mõne sekundiga oli koos enam kui tosin meest, mõned silma järgi hinnates üliõpilased. Ühed tirisid eemale nutvad lapsed ja pimeda vanadaami, teised tagusid koeri oma pintsakute ja rulli keeratud ajalehtedega – mis iganes käepärast oli – püüdes neid lahutada ning tülinorijat minema kihutada. (Vapper tegu, sest kui koerad kaklevad, on vahele segada ohtlik.) Üsna pea andis hulkuv koer alla ja jooksis minema. Nagu üks mees keskendusime me seejärel laste lohutamisele ning kinnitasime neile, et kõik on korras. Kortermaja ukselt viipas naine – ma pakun, et professori abikaasa – kes viis vanaema ja lapselapsed koos koeraga enda juurde, korraks kosuma. Rahvas läks tagasi autodesse ja sõit jätkus. Jalakäijad jalutasid oma teed.
Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma.
Mis selle päästeoperatsiooni käigus siis juhtus? Juhtus midagi primitiivset ja jõulist, vallandus tuhandete aastate tagune impulss. Kõik kuuldeulatuses täisealised mehed kuulsid häält, mis tungis sügavale nende sisemusse ning äratas nad otsustavaks ja kindlameelseks kaitsetegevuseks: “Elukad on laste kallal!…Päästke lapsed!…Ajage elukad minema!” Mehed jätsid kõik, mis parasjagu pooleli oli ning unustades omaenda ohutuse, sööstsid päästma lapsi.
Ja just seda ma tahtsingi selgitada. Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. See dramaatiline ja vägivaldne intsident on üks näide neist loendamatutest asjadest, mida mees oma pere heaks teeb. Ta on alati valmis rünnetele vastu astuma ja ründajad minema kihutama.
Selline isalik kaitse toimib mitmel erineval ja väga olulisel moel.

Mees kui oma abikaasa kaitsja
Esiteks kontsentreerib mees oma meheliku jõu alati sellele, et kaitsta oma abikaasat igaühe eest, kes teda ähvardab või ohustab. See on meeste (ja looduses teiste isaste loomade) loomulik instinkt kaitsta nende elu osaks olevaid naisi – abikaasat, ema, õde, tütreid – väliste rünnakute eest.
Näiteks kui üks mees seisab teiste inimeste seas oma abikaasa kõrval ning keegi teine mees hakkab tema abikaasaga agressiivselt, valju häälega ja vihaselt rääkima või koguni solvanguid pilduma, astub ta viivitamatult ja otsustavalt vahele. Adrenaliin tormab hetkega läbi tema veresoonte ja lihased tõmbuvad pingesse – tema esimeseks impulsiks on anda ründajale vastu vahtimist. Ükski väärikas mees ei seisaks selles olukorras tegevusetult ega lubaks kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda. Vastupidi, ta astuks koheselt oma abikaasa kaitseks välja.
Öeldakse, et rahu on seisund, mida me naudime siis, kui teised inimesed jätavad meid üksi. Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule! Jätke minu perekond rahule.”
Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule! Jätke minu perekond rahule!”
Kuid füüsilise kaitsmisega seondub ka mehe kui kaitsja teine oluline aspekt, mida paljud isad tänapäeval ei mõista. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat ähvardada, alandada ega endast välja viia – isegi mitte nende lastel. Isa erakordselt oluline ülesanne on kaitsta oma abikaasat laste jämeduse, kuuletumatuse ja tormakuse eest. Selline kaitse on enam vajalik, kui lapsed on väikesed (nooremad kui 7-aastased) ning hiljem, kui nad on jõudnud noorukiikka. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda, eriti veel omas kodus.

Mees kaitseb perekonda väliste ohtude eest
Mees kaitseb perekonda ka oma tööga. See ei tähenda mitte ainult töötamist perekonna aineliste vajaduste rahuldamise nimel, vaid ka kaitsmist vaesuse eest. Mees kannab hoolt, et abikaasal ja lastel oleks alati katus pea kohal, toit laual ja riided seljas. Isegi perekondades, kus tööl käivad nii isa kui ka ema, tunnevad lapsed loomupäraselt, et just isa on see, kes vastutab perekonna vajaduste rahuldamise eest ning on seega perekonna peamine kaitsja.
Veelgi enam, mees kaitseb oma lapsi milliste iganes neid ähvardavate ohtude eest: narkootikumid, kiusajad, kurjategijad, kõikvõimalikud agressorid, laste kogenematusest ja tormakusest potentsiaalselt tulenevad suured õnnetused (nagu näiteks sõiduteele jooksmine või tikkudega mängimine).
Näiteks kui isa märkab oma kodus elutoa aknast välja vaadates meessoost võõrast oma väikese tütrega juttu ajamas ja teda enesega kaasa meelitamas, lülitub ta ühe hetkega kaitserežiimile ja asub viivitamatult tegudele. Ta tormab majast välja, lähenedes jõuliste sammude võõrale, astub tollele jõuliselt vastu ning nõuab toimuva kohta selgitust. Lihased võitlusvalmis, seisab ta võimaliku ründaja ja oma tütre vahele, olles viimasele kilbiks.
Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda.
Veel üks näide: kui üks noormees tuleb teismelist tütart kohtingule viima, siis tuleb isa välja ning hindab seda noormeest eriliselt terava pilguga mõistmaks, kas võib teda usaldada või mitte. Ta tahab noormehega kohtuda või lausa nõuab kohtumist, et vaadata talle sügavalt silma ja jõuda selgusele tema usaldusväärsuses ja tema kavatsuste puhtuses. Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda. Nende vahel näib võtvat võimust arusaam, mida pole vaja lausudagi: “Ta on minu tütar. Hoolitse tema eest väga hästi, poiss, või muidu…”

Isalik kaitse laste iseloomu kujundamise läbi
Ent mis kõige olulisem – ja see on erakordselt oluline: isa kaitseb oma lapsi, kasvatades nende iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta. Armastava eeskujuga kehtestab isa oma laste elus enda autoriteedi, suunates laste arengut nii, et neist kasvaks vastutustundlikud, kompetentsed ja vooruslikud täiskasvanud, kes suudavad olla oma elu peremeheks.
Isa kaitseb oma lapsi, kasvatades neis tugevat iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta.
See on isa missioon ehk kutsumus, mis toob temas esile tema parima osa: kujundada ja juurutada oma lastes need võimed ja hoiakud, mida nad vajavad, et elus hakkama saada, ning aidata neil kasvada sedavõrd tugevaks, et nad suudaksid hilisemas elus olla iseendi ja oma lähedaste kaitsjaks. Niisiis on hea isa oma laste silmis läbi nende elu teenäitajaks ja õpetajaks. Tema kaitsvad ja tõelisele vabadusele juhatavad õpetussõnad selle kohta, mis on õige ja mis vale, elavad lastes veel kaua pärast seda, kui lapsed on kodunt lahkunud ning isegi pärast seda, kui isa on siit ilmast lahkunud. Hea isa ei lakka kunagi olemast isa, kuna suure mehena elab ta alati oma laste südames.
Kuidas siis kaitseb isa oma lapsi pikaajalises perspektiivis? Milliseid elukestvaid isikuomadusi peab tark ja vastutustundlik isa oma lastele õpetama ja neis juurutama?
Esiteks hoolitseb isa oma laste pädevuse eest. Ta kujundab lastes välja elukestva terve suhtumise töösse ühes tööharjumusega. Ilma isa suunava abita ei pruugi lastel kujuneda välja tervet arusaamist pingutuse ja tulemuste ning põhimõtete ja saavutuste vahelisest seosest. Kui isa selles läbi kukub, ei pruugi lapsed eales kasvada välja lapsepõlvele omasest suhtumisest – et elu on mäng – ning jäävadki püsivalt teismeliseks. Hiljem võib see hävitada neid ennast, nende perekonna ja ka professionaalse karjääri.
Teiseks õpetab isa austust õiglase autoriteedi vastu. Ta nõuab, et lapsed austaksid nii teda kui ka oma ema ning kuuletuksid neile. Suuremas osas kehtestab majapidamises valitseva moraalse kliima just ema, kujundades arusaamise sellest, mis on kodus õige ja mis vale, ent isa kannab hoolt, et sellest kinni peetaks. Aruka ja ettenägeliku inimesena teab isa, et kui lapsed ei austa oma vanemaid, siis saab neil elus olema raskusi õiglase autoriteedi austamisega ka mujal – nii koolis, töökohal, ühiskonnas laiemalt, Jumala ees kui ka oma südametunnistusega seonduvalt.
Kolmandaks kasvatab ja kujundab isa oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid. Teisisõnu näitab ta oma poegadele ja tütardele, kuidas end ka väljaspool kodu õiglaselt ja auväärselt ülal pidada. Oma laste silmis on ta aususe, õigluse ja isikliku väärikuse ekspert nii töökohal kui ka ühiskonna liikmena. Ta näitab oma lastele, kuidas emalt saadud arusaam moraalse elu alustest kandub hiljem üle elule väljaspool kodu: rääkida tõtt, pidada kokkulepetest kinni, seada oma kohustused alati esikohale, austada teiste inimeste väärikust jne. Oma isikliku eeskuju ja suunamisega näitab isa kodus, kuidas täiskasvanud inimesed austavad teineteise väärikust ja nõuavad austust iseenda ja oma lähedaste väärikuse vastu.
Isa kasvatab ja kujundab oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid.
Neljandaks ehitab isa oma lastes üles loomuliku enesekindluse. Tema kohalolek kodus füüsiliselt tugeva mehena loob lastele (eriti tütardele) eeldusi turvatundeks, mis omakorda sillutab teed enesekindluse kujunemisele. Isana parandab ta laste vigu ja julgustab neid eksimuste korral ikka ja jälle uuesti proovima, et vigadest õppida, pakkudes selleks vajadusel abi. Sel moel juhatab ta oma lapsi tervele ehk reaalsusega kooskõlas olevale arusaamisele selle kohta, millised on nende tugevused ja võimete piirid. Noorukites, kellele saab osaks selline kaitsev isalik armastus ning kes õpivad selle läbi juba koduseinte vahel ennast tundma, raskusi ületama ja probleeme lahendama, areneb välja elukestev terve enesekindlus.
Viiendaks kasvab isa suunamisel lastes täiskasvanutele omane arukuse voorus, mis võimaldab langetada mõistlikke otsuseid. Teisisõnu õpetab isa lapsi kasutama oma mõistust vastutustundlikele täiskasvanutele kohaselt: arutleda loogiliselt, mõelda mitu sammu ette ja näha tegude võimalikke tagajärgi, hinnata olukordi adekvaatselt, mõista inimeste tugevusi ja nõrkusi, nende iseloomu ja väärtusi, eristada tõde valest, tunda ära kui keegi vassib, valetab, petab või manipuleerib jne.
Kuuendaks annab isa oma eluga lastele kütkestava nägemuse vastutustundlikust mehelikkusest. Ta on otsekui eeskuju oma poegade kasvamises ja meheks saamises. Ja oma tütardele annab ta isikliku eluga (enamasti ise seda teadvustamata) juhise nende iseloomuomaduste kohta, mida nad peaksid silmas pidama, hinnates omaealisi mehi, eriti, mis puutub abikaasavalikusse. Seega kujundavad isad lugematutel nähtamatutel viisidel oma poegade mehelikku iseloomu ning kaudselt suunavad ka seda, milliste meestega nende tütred kunagi abielluvad. Ilmselt selgitab see ka asjaolu, et head isad saavad sageli oma miniatega väga hästi läbi.

Artikkel on varem Objektiivis avaldatud osana artikliteseeriast koondpealkirjaga “Toetades vanemaid”.

Allikas: https://objektiiv.ee/toetades-vanemaid-isa-kui-perekonna-kaitsja-2/

Read more...

TAIVO SEPP: Mida mõtlen?

Aga mõtlen, et Peeter Helme näite puhul on meil Eestis tegu ühe konkreetse juhtumiga, kus inimene on sunnitud olnud töökohalt lahkuma, kuna ei nõustunud ajalehe peatoimetajana avaldama oma ajalehes homopropagandat. Selge näide meile peale laskuvast ideoloogilisest diktatuurist.

Mida veel mõtlen? Aga seda, et Postimehes töötavad ajakirjanikud, need kes kirjutasid kaebekirja Peeter Helme vastu, need nimetasid seda ajalehte maailmavaateta ajaleheks. Kas pole naljakas? Kui "maailmavaateta ajalehest" saab kinga mees, kel on oma maailmavaade ja kes keeldub avaldamast tema toimetatavas ajalehes poliitilist propagandat.

Nii nagu on olemas maailmas kasutuses sõnapaar "positiivne diskrimineerimine", see mis tõrjub valget meest, nii on ilmselt tulemas kasutusse ka "positiivne tsensuur". Noh Helme juhtum on selle parim näide.

Ja veel - mäletate milline kisa oli kui lahkus Postimehest eelmine toimetaja ja seejärel propagandist Kiisler. President tuli Riigikokku valges särgis "sõna on vaba". Noh mis nüüd siis lahti on? Meelsuse tõttu pidi inimene lahkuma samast ajalehest.

Allikas: A.Poolamets, Facebook

Read more...

laupäev, 9. november 2019

Laupäevased pildid

 
Allikas:Facebook


Read more...

Mart Helme: "Mart Järvik teeb head tööd"



Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme kommenteeris katseid praegu Hiinas viibiva maaeluminister Mart Järviku tooli kõigutada, et minister on teinud head tööd ning see häirib mugavsustsooni nautinud ametnikke, samuti on see poliitiliselt opositsiooni poolt tekitatud torm veeklaasis, et EKRE-t haavata.

Read more...

Kas soosante peab armastama nagu demokraatiat ja inimõigusi?

Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja (:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid – neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam kui paljulapseline pere, kirjutab Karol Kallas. 

Täna on arukate inimeste kurvastuseks käes aeg, kus ühiskonnas üritatakse ümber pöörata ühekorraga väga palju jõgesid. Olukord on hirmutavalt tuhatüheksasadakaheksakümmendnelilik ja nii kui Orwelli raamatus, on oluline ühiskonna muutmise abivahend uuskeel. Uuskeele üheks tähtsamaks eesmärgiks on “imelike” ja tavakogemuse kohaselt väärate asjade kamuflaaž. Tõde on vale, kurjus on headus ja nii edasi.
Normaalne inimene peaks saama aru, et ratastoolis inimese kallal füüsilise vägivalla tarvitamine ei ole tore ja vaimse invaliidi solvamine pole kuidagi väärikas. Kui tänavatel sante pekstakse ja vaimselt “õnnistatuid” mõnitatakse, siis on riigil mujal kordades suuremaid muresid kui ainult antisandivägivald.

Tõe valeks ja sõja rahuks kirjutamise juures on vältimatuks abivahendiks uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade väljamõtlemist vaid ka olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmist. Üheks selliseks Hea Uue Ilma ehitamise uuskeelseks nurgakiviks on kuidas nomenklatuuri ja nende järgijate arust on ühe ja sama tähenduse saanud sõnad “liberaalsus” ja “progressiusk”.
Lootusetult on sassis, kes on liberaal ja kes progressiiv. Kui liberaalsuse algses ja õiges mõttes tähendab vabadus vastutust – iga inimese nahk on turul –, siis progressiivide arus võib inimene valetada, varastada ja olla täpselt nii ebamoraalne kui pähe tuleb, peaasi kui usutakse õigeid asju.
Kõik arukad inimesed on liberaalid. Selle sõna õiges, algses mõttes. Arukus tähendab sõna- ja arvamusvabaduse ning avatud, meritokraatliku poliitika ehk päris demokraatia pooldamist. Liberaal on lühidalt inimene, kes elab ise ja laseb teistel elada.
Progressiiv on seevastu Lenini, Mao, Pol-Poti ja Hitleri sarnane tegelane, kes arvab, et inimesed on oma kolmesaja tuhande aastase ajaloo (ametliku ajalooteaduse järele) jooksul kõik valesti teinud ja ehk alles Feuerbach ning Marx hakkasid oiduma, kuidas asju õigesti teha. Lõplikult sai “asi” selgeks muidugi 1968. aastal ja suure marsi läbi institutsioonide kirsiks progressisusutordil on Obama ametiaeg. Progressiivide arus tuleb inimesi õigesti elama sundida ja selle “kirsi” käes siputame ka siin meie oma “koosolemise” seadusega.

Oleks siis, et progressiusulised piirduksid ainult poliitikaga. Aga ei – ette on võetud radikaalne Loodu ja Looduse muutmise projekt. Nii nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus voolasid jõed vales suunas, nii on ka inimeste kaks sugu progressiivide jaoks liiga vähe.
Oleks siis nii, et täiskasvanud inimesed ajavad omakeskis omi asju ja lasevad teistel elada. Suured inimesed, kui neil selleks on raha ja tahtmist, võivad oma naha viia täpselt sellisele turule kuhu soovivad. Aga sihikule on võetud ka lapsed.
Saksamaal võetakse ilmselt lähiajal vastu seadus, mis karistab vanemaid selle eest kui need viivad oma soomuutmise või omasooiharuse pähe võtnud lapse psühholoogi juurde. Nii ka meie maarjamaises vabariigis on suur osa viimase aja progressiusuliste lärmist löödud selle peale kuna SAPTK arvab, et “õrnas” eas noorte seas tuhande soo propaganda tegemine pole mitte kuidagi tore.
Allakirjutanu on puberteedieas üle elanud ühe sekti ja käitunud tavamõistuse kohaselt päris hullumeelselt. Lastel ja noortel ei käi kõik asjad terve aru järele ning neid on märksa kergem mõjutada kui täiskasvanuid. Eestis õnneks pole vastu vanemate tahtmist laste soomuutmise juhtumeid teada, kuid USA statistika väidab, et nooruses soomuutmishormoone söönud inimestest 90+ protsenti kahetsevad seda hiljem kibedalt.

Traditsiooniline pere on olnud ilmselt nii enne kui terve inimtsivilisatsiooni aja ühiskonna tugisammas. Samasooliste abielud, soovahetusoperatsioonid seevastu pole mitte kuidagi lindy. Kui allakirjutanu arust võiks kultuuriklubi ehitada kuhugi küla keskele, siis kõigest hoolimata pole radikaalsed ühiskonna põhialuseid raputavad otsused mitte kunagi õigustatud. Inimloomus on nagu loodusseadus ja selle vastu õudustäratava progressiivse ideoloogia peale takka üles lüüa on äärmine rumalus.
Olgu ka siinkohal taaskord kinnitatud, et keegi ei vihka erineva seksuaalse iharuse pärast kedagi ega taha kedagi ära süüa. Kõik põhjused on lihtsalt arvata, et nii nagu igal hommikul tõuseb päike, on loodus kahesooline. Suured inimesed elagu nii kuis tahavad ja lasku teistel elada – viimase hulka kuulub ka reegel, et võõraid lapsi ei tohi manipuleerida.
Kui algselt räägitakse, et soosandid tahavad ainult erinevusi tutvustada, siis – Saksamaa ja USA California osariigi näitel – jõuab see alati kuidagi selleni, et vanemad ei tohi sekkuda, kui näiteks 12-aastane poiss võtab pähe, et ta tahab tüdrukuks saada. Samas Californias, mida peetakse Ameerika Ühendriikide kõige liberaalsemaks osariigiks, algas ühiskonna mitmekesistamine samuti samasooliste kooselu seadustamisega – sest kes see ikka nii julm on, et teistele õnne keelata …

Ühendkuningriigis on transukuninganna solvamine raskem kuritegu kui kaupluse segipeksmine 
Progressiivid pole kanda maha saanud mitte ainult Saksamaa valitsuses. Tänu leiboristide innukusele on jõutud ka Ühendkuningriigis sinnamaani, et alates 2020. aasta esimesest jaanuarist karistatakse soosantide – ehk siis teiste sõnadega LGBT, transsooliste, omasooiharate jne – pihta suunatuid “vihakuritegusid” rängemate vanglakaristustega kui varavastaseid seaduserikkumisi. Ehk siis mõne kaubamaja segipeksmine elik mõnelt araabia printsilt Maserati ärandamine on väiksem kuritegu kui mõne transukuninganna solvamine.
Ühendkuningriigi seaduseandjad jõudsid sellise otsuseni, kui mingitest uuringutest selgus, et transuvastaste vihakuridegude hulk on hakanud peale 2017. aastat vohama ja selliseid üleastumisi registreeritakse täna 37 protsendi võrra toonasest rohkem.
Uutes kohtumõistmise eeskirjades nähakse ette senisest rangemad karistused transu- ja omasooiharate pelgurluse ning mõistmatuse eest. Näiteks soosantide kogukonna vastase ässitamise eest on ette nähtud kuue kuuline vangistus.
Kuna viimasel ajal on väidetavalt kasvanud teatud vähemusgruppide vastane sallimatus, on kohtunikele antud käsk karistuste võimendamiseks. Soosantide pihta käivate nõndanimetatud “vihakuritegude” eest võib aga uute reeglite järele määrata kuni kuue aasta pikkuse vanglakaristuse.
Selliste soosantide vastastaste “vihakuritegude” karistuste suurendamine näitab Ühendkuningriigi seadusemõistmise jämedat kahepalgelisust. Näiteks vägistamisdžihaadi osalised on paljudel juhtudel pääsenud piltlikult öeldes nähvakaga näppude pihta, samas kui poliitiliselt ebakorrektsete märkuste tegemise eest määratakse täiemõõduline vanglakaristus. Vast tuntuimaks sellise kohtumõistmise variserluse märtriks on viimasel ajal olnud Tommy Robinson.
Või teine selline näide: käesoleva aasta alguses arreteeriti näiteks üks katoliiklasest viie lapse ema, kuna too oli kedagi sotsiaalmeedias valesoostanud.

Ühiskonda pööratakse ümber uuskeelega, millele saab vastu seista uuskeelega

Ühiskondlikku keelepruuki ilmub pea iga päev vähem või rohkem olulisi uuskeelseid termineid. Näiteks kui paljud inimesed teadsid aasta-kaks tagasi sellist sõna nagu “intersektsionalism”?
Või kui paljud seda tänagi teavad?
Nii nagu arstiteaduses aetakse ühte saatanat välja teisega (mis näiteks need antibiootikumid muud on kui puhas mürk), nii tuleb ka ühiskonda ümberehitava ebainimliku uuskeelega sõdida inimliku “uuskeelega”. Väidetavalt “on sõna vaba” ja oma uuskeel on nagu demokraatia ning inimõigused – alati hea. Vähemalt võib progressiivide uuskeele-agarusest nii aru saada.
(:) kivisildnik küsis hiljutises arvamusloos, kas omasooiharad inimesed on nõrgad? See, millist kõikehõlmavat hellust nad – vähemalt neist teatud häälekas osa – omale nõuavad, paraku kinnitab seda.
Katoliiklased on samuti vähemus. Meie prokuratuur on otsustanud, et Varro Vooglaiu mõnitamine rahvusringhäälingus on igati aktsepteeritav tegevus. Mille peale küsiks, kas rahvusringhäälingus tuleks soosante aasiv huumorisaade kõne alla? Härra Pakosta ja “inimõiguslaste” seakisa ei jõuaks keegi ära kuulata kui selline asi mingil põhjusel juhtuma peaks.
Rahvusringhäälingu “vaba sõna” teiseks näiteks olgu tõsiasi, et kui selles “majas” võib töötada üdini sotsiaaldemokraadist inimene, kes veel mõned aastad tagasi kaitses lõvina tintla eest ebamoraalset lätlasemeest, siis käesoleva arvamuse autoriga lõpetati koostöö, kuna ma julgesin kahelda ÜRO ning

Euroopa Liidu mõttekuses ning pean meie “Inimõiguste” Keskuse tegevust inimõiguste pilastamiseks. Teisitimõtlejate eetrist kustutamisele on antud isegi nimi: konservatiivide deplatvormimine. Elik rahvusringhäälingu kaastöö nõuab progressiivset roimstoppi.
Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja (:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid – neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam kui paljulapseline pere.
Ja kõik selliste “vähemuste” veidrused on looritatud peene uuskeelega. Kui (:)kivisildnik küsib, kas omasooiharad on nõrgad – sandid –, siis samamoodi jooksevad meil mardipäeval, 10. novembril, ringi mardisandid. Soosantidelgi on üle ilma palju erinevaid “uhkuse” päevi.
Ilmaasjata ei räägita “vähemuste häälekast terrorist”. Tavaliselt pole häälekate vähemustega ka mingit mõtet vaielda. Uus-uuskeel toimib inimeste meeltes paremini.
Nii ka sõnad, mida seni pole olemas olnud, ei saa olla ka kuidagi “vihased”.
Hea Uue Ilma progressiivsetest veidrustest on keeruline aru saada. Inimest peaks normaalsel juhul määratlema see, mis on kahe kõrva, mitte kahe jala vahel. Midagi on väga katki juhul, kui saavutuseks loetakse, kes kellega ja kuidas magab. Sellised “saavutused” on rumalad.

Allikas: https://objektiiv.ee/kas-soosante-peab-armastama-nagu-demokraatiat-ja-inimoigusi/

Read more...

reede, 8. november 2019

Kolumn: lõhestav ja valetav võrdõigusvolinik

Avalikkusele valetav ja ühiskonda lõhestav võrdõigusvolinik Liisa Pakosta ei tohi jätkata sellel ametikohal. Õigupoolest tuleb see vaba ühiskonnaga ühtesobimatu ideoloogiakomissari ametikoht likvideerida, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Eesti Vabariigi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametit peab ideoloogiline radikaal ja radikaalne ideoloog. Punkt. See ei ole muidugi mingisugune uudis, sest see ametikoht ongi loodud teatud radikaalsete, ühiskonda lõhkuvate ideoloogiate elluviimiseks, et kellegi silmis edendada „õiglust“ ja luua „paremat“ inimkonda. Aga siiski. Miks peavad Eesti Vabariigi kodanikud taluma institutsiooni, mis oma sõnumite ja tegevusega lõhestab ühiskonda ning halvustab väga suurt osa inimesi?

Minu mõõt sai lõplikult täis, kui volinik Liisa Pakosta väljendas 6. novembril ETV saates „Esimene stuudio“ seisukohta, et kooseluseaduse ümber kuhjunud pinged võtaks maha perekonnaseaduse muutmine nii, et abielu ei oleks enam mehe ja naise vahel, vaid lihtsalt kahe inimese vahel. Osundan Pakosta sõnu:
„Vaadates kogu seda ühiskondlikku traumat, mis selle ümber on olnud, oleks minu arust väga mõistlik muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi, ja seda on tegelikult öelnud ja palunud vanemad inimesed maapiirkondades, kellega ma olen kohtunud, et nad on väsind sellest ründamisest ja sellest teemast, et noh, kui teha siis muutus ära juba – et teeme ühe lihtsa muutuse perekonnaseaduse esimeses paragrahvis, kus praegu on öeldud, et abielu on mehe ja naise vahel, on siis, et abielu on kahe inimese vahel. Siis poleks neid rakendusakte ja muid asju vaja.“
Lühidalt, Eesti Vabariigi võrdõigusvolinik on teinud ettepaneku anda samasoolistele paaridele võimalus abielluda, kuulutades seejuures täiesti küüniliselt, et homosuhete riikliku reguleerimise katse tõttu tekkinud ühiskonna pahameele võtab maha veelgi radikaalsem käik – nn homoabielu seadustamine.

Meenutagem, et kooseluseaduse läbisurumise ajal 2014. aastal kinnitati vastuseisjatele, et mingit kavatsust liikuda edasi samasooliste abielu juurde ei ole ja sellega ei maksa kedagi hirmutada. Nagu näeme, osutus see lubadus VALEKS, just nii nagu olid valelikud ja ebademokraatlikud need võtted, mille abil kooseluseadus selle värdkujul läbi suruti. Suurt osa inimesi ärritaski kooseluseaduse puhul selle läbisurujate küüniline valelikkus ja vassimine.
Loomulikult on otseselt VALE väide, nagu ei kujutaks LGBT- ja sooideoloogia endast ideoloogiat, ehk nagu Pakosta ütleb: LGBT-kogukonda esindavaid organisatsioone ei saa nimetada ideoloogilisteks kodanikuühendusteks. Vähegi kriitilist mõtlemist ja analüüsivõimet omavad inimesed, kes on jälginud nimetatud organisatsioonide tegevust ja tutvunud nende materjalidega, saavad otsekohe aru, et need põhinevad ideoloogilistel veendumustel, mida soovitakse kogu ühiskonnale justkui endastmõistetava, üldkehtiva normina peale suruda.

LGBT-äärmuslaste – kelle hulka kuulub ka volinik Pakosta – UUE VALE kohaselt kujutab LGBT organisatsioonide riikliku rahastamise kahtluse alla seadmine ja ka homopropaganda kritiseerimine endast vähemuste kiusamist. Samas ma ei tea Eestis mitte ühtki kodanikuühendust või erakonda, mis sooviks seksuaalvähemustelt mingeid õigusi ära võtta või nende esindusorganisatsioonide tegevust keelustada. Näiteks EKRE volikogu deklareeris 26. oktoobril sõnaselgelt:
„Me ei kutsu üles LGBT aktivistide ühinguid sulgema. Meie eesmärk on lõpetada seksuaalvähemuste riiklik rahastamine, et kõik ideoloogilised kodanikuühendused saaksid tegutseda võrdsetel alustel. Kodanikuühendused ei tohi olla avaliku võimu käepikendus. Kodanikuühendused peavad olema valitsusvälised organisatsioonid, mis elatuvad kodanike ja oma liikmete annetustest, mitte riigi rahalisest toetusest.“
Sellest hoolimata loob riigiametnik Pakosta, kelle ülesandeks peaks olema ühiskonna vastuolude ja lõhede silumine, mitte süvendamine, riigitelevisioonis VALELIKKU pilti sellest, nagu meenutaks Eesti poliitiline olukord 1920.–1930. aastate Saksamaad – kiusatavat vähemusi ja rünnatavat meediat. EKREst luuakse VALE abil tõele mittevastav kuvand kui vähemusi ja nõrgemaid kiusavast kurjast seltskonnast, keda mõistlikud ja rahumeelsed inimesed peavad hambad ristis kuidagi taluma. (Pakosta sõnul on Pärnus LGBT üritusele läinud EKRE liikmete kurjus lausa karistusseadustiku alusel karistatav.)

Selline VALETAMINE ja teadlik eksitamine riigiametniku poolt riigitelevisiooni eetris ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav – nii nagu ei saa tolereerida samasuguse VALELIKU, hämava retoorika kasutamist peaminister Jüri Ratase või minister Tanel Kiige puhul. Viimane süüdistas SAPTK-d otsesõnu seksuaalvähemuste tagakiusamises ja laimamises. Kriitikat jagus ka EKRE-le. „Täna rünnatakse konkreetset vähemust, rünnatakse võib-olla pagulasi. Homme võib-olla taas naisi. Selliseid asju teha ei tohi,“ rääkis Kiik ühes hiljutises videousutluses. Mida?!

Niinimetatud seksuaalvähemuste õigusi on igal pool edendatud sama malli järgi. Ühelt poolt konstrueeritakse reaalsuse ja terve mõistusega vastuolus olevad ideoloogilised kontseptsioonid, mille aluseks on äärmuseni viidud liberalistlik vaba eneseteostuse põhimõte – sa võid olla see, kes tahad. Teisalt nõutakse kogu ühiskonnalt oma väärtushinnangutest loobumist, kuulutades vastuseisjad kõhklematult sallimatuteks vaenu õhutavateks natsideks (ehkki neil pole sallimatuse, vaenuõhutamise ja natsismiga midagi pistmist) ja rakendades võimaluse korral nende suhtes repressioone (värske näide on Soome endise siseministri ja rahvasaadiku Päivi Räsäneni vastu tõstetud süüdistused).
Kui tõesti soovitakse saavutada „sidusat ühiskonda“, nagu ametlik retoorika kõlab, tuleb kõigepealt hakata arvestama selle väga suure osaga ühiskonnast, kes ei nõustu LGBT ideoloogia levitamisega riigivõimu tellimusel maksumaksja raha eest, nagu ka pereväärtuste ümberdefineerimisega ideoloogilistel kaalutlustel. Mis õigusega tembeldatakse need inimesed täiesti alusetult ja VALELIKULT kiusajateks ja võrreldakse neid natsidega?! Mis õigusega ähvardatakse neid riikliku voliniku karistusseadustikuga?!

Valetav ja ühiskonda lõhestav volinik Liisa Pakosta ei tohi jätkata sellel ametikohal. Õigupoolest tuleks see vaba ühiskonnaga ühtesobimatu ideoloogiakomissari ametikoht likvideerida. Mis puutub aga Pakosta osutusse, justkui toetaksid vanemad inimesed maapiirkondades abieluinstitutsiooni avamist samasoolistele paaridele, siis pandagu see küsimus rahvahääletusele. Siis selgub, kas inimesed peavad seda võõrandamatuks inimõiguseks või hoopis ühiskonnaga ideoloogiliseks manipuleerimiseks.

Allikas: https://objektiiv.ee/kolumn-lohestav-ja-valetav-vordoigusvolinik/

Read more...

Nädal Euroopa Parlamendis - Türgist ja Süüriast kuni prantsuse keele ning Mary Krossini


Read more...

Parempoolne Rootsi Demokraadid sai väikses linnas võimule – need asjad keelati kohe ära

Väikses Lõuna-Rootsi Sölvesborgi linnas tuli võimule erakond Rootsi Demokraadid. Kohe keelati linnas vikerkaarelipud, „kahtlast” kunsti enam ei tellita ning mosleminaised ei tohi kanda loori.
Sölvesborgi linnast on saanud reklaam tervele erakonnale. Linnapea on Rootsi Demokraatide juhi Jimmie Åkessoni abikaasa Louise Erixon, vahendab Ilta-Sanomat.

Viimaste küsitluste järgi on Rootsi Demokraatide toetus Rootsi kiiresti tõusnud ja astumas kandadele aastakümneid Rootsit valitsenud sotsiaaldemokraatidele. Åkesson on Rootsis juba populaarsem kui peaminister ja sotside juht Stefan Löfven.
 Läinud aasta sügisel toimunud kohalikel valimistel kerkis Rootsi Demokraadid kõige populaarsemaks tervelt 12 omavalitsuses, neist 11 on Rootsi lõunaosas Skånes.

Read more...

neljapäev, 7. november 2019

Ruuben Kaalep: Mali režiimi kuriteod ja tuareegide vabadusvõitlus



Kõne Riigikogus 4. novembril 2019.

Read more...

Kriitiliselt Krossi juhtumist: avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi lahutamine on väär

Kui inimene on pannud politseile valekaebust esitades toime kuriteo, vägagi tõenäoliselt eesmärgiga sütitada ühiskondlikku vaenu, häbimärgistada niigi ägeda meediakriitika objektiks olevat konservatiivset erakonda, paisutada veelgi teravamaks plahvatusohtlikke ühiskondlikke pingeid ja mõjutada seeläbi napid paar kuud hiljem toimuvaid parlamendivalimisi, siis on ühiskonnal õigustatud ootus, et ta saaks selle teo eest süüdi mõistetud ja karistatud, kirjutab Varro Vooglaid viitega Mary Krossi kaasusele.

Neljapäeval teavitati avalikkust Harju maakohtu kohtuniku Leili Raedla otsusest kiita heaks ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi ettepanek lõpetada oportuniteediga politseile valeütluste andmise tõttu Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus.
Ootuspäraselt tingis see ühiskonnas suure pahameelelaine, sest Krossi valekaebus tõmbas eelmise aasta lõpus käima meedia ja poliitiliste oponentide poolt suurejooneliselt EKRE vastu välja mängitud skandaali.
Juba samal päeval ilmus aga Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikkel, kus Mikk Salu õigustas prokuratuuri vastavat ettepanekut ja selle kohtu poolt heaks kiitmist, heites küll prokuratuurile ette oma seisukoha viletsat kommunikeerimist.
Sarnast sõnumit on viimastel päevadel väljendatud terves reas arvamusartiklites, intervjuudes ja saadetes, ent vastupidine seisukoht ei ole teadaolevalt kajastunud üheski suuremas väljaandes avaldatud käsitluses (kui mõne ministri seisukohti kajastavad uudiseid mitte arvestada), olgugi, et niimoodi arvavaid inimesi on palju.

Salu artikli ekslikud eeldused
Kogu Mikk Salu käsitlus rajaneb eeldusel, nagu oleks probleem mitte selles, et kõnealuse kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamine oli vale, vaid selles, et inimesed, kes nii arvavad, ei saa lihtsalt asjadest õigesti aru.
Paraku ei ole Salu argumendid veenvad. Kohe oma artikli alguses kutsub ta teadvustama, et Krossi ei mõistetud õigeks, sest oportuniteet ei ole õigeksmõistmine.
See on küll tõsi, aga tunduvalt olulisem on fakt, et Krossi ei mõistetud ka süüdi ja samuti ei määratud talle karistust – riigituludesse tuleb tal tasuda 3000 eurot mitte karistusena, vaid hüvitusena menetluskulude eest.
Ühiskonna õiglustunnet riivab õiguskaitseorganitele valekaebuse esitamisest rohkemgi just alatu ja kurikaval motiiv, millest kantuna valekaebus tõenäoliselt esitati.
Kui inimene on pannud täiesti teadlikult ja tahtlikult politseile valekaebust esitades toime kuriteo, vägagi tõenäoliselt eesmärgiga sütitada ühiskondlikku vaenu, häbimärgistada niigi ägeda meediakriitika objektiks olevat konservatiivset erakonda, paisutada veelgi teravamaks plahvatusohtlikke ühiskondlikke pingeid ja mõjutada seeläbi napid paar kuud hiljem toimuvaid parlamendivalimisi, siis on ühiskonnal õigustatud ootus, et ta saaks selle teo eest süüdi mõistetud ja karistatud.
Ühiskonna õiglustunnet riivab õiguskaitseorganitele valekaebuse esitamisest rohkemgi just alatu ja kurikaval motiiv, millest kantuna valekaebus tõenäoliselt esitati.

Prokuratuuri huvipuudus Krossi motiivide vastu
Siinkohal väärib tähelepanu ka peaprokuröri kohusetäitja Lavly Perlingi poolt Vilja Kiislerile antud intervjuus öeldu, et prokuratuuril polnud põhjust arvata, et Krossi tegu võis olla poliitiliselt motiveeritud. “Kuna meil ei ole toimikutes selliseid motiive näha, et oleks keegi otsustanud ühiskonda lõhestada, teha poliitilisi avaldusi, siis sellest ilmselt tulenes ka see prokuröri loogika, miks lahendada see selliselt,” selgitas esiprokurör.
Aga muidugi ei ole toimikutes midagi Krossi motiivide kohta näha, sest prokuratuur ju ei uurinudki neid motiive. Uurijad ja prokurörid ei ole teinud midagi, et tema teo tagamaades selgusele jõuda ja selle alusel menetluse lõpule viimise põhjendatust hinnata. Prokuratuur polegi tahtnud Krossi motiividest midagi teada.
Paljudele inimestele ei mahu hinge, et nii alatult käitunud inimene saab kohtust välja kõndida ilma, et teda oleks kuriteos süüdi mõistetud ja ilma, et teda võiks kurjategijaks pidada.
Igal juhul ei ole põhjendamatu eeldada, et Krossi tegevus oli kantud ühiskonna lõhestamise ja seeläbi poliitiliste protsesside manipuleerimise motiivist. Milline muu motiiv tuleks selliste asjaolude korral üldse loogiliselt võttes kõne alla?
Seega on igati põhjendatud avalik ootus, et välismaalane, kes otsustab Eesti ühiskonnas niisuguste madalate võtetega poliitilisse võitlusse sekkuda, saab õigluse taastamiseks vähemalt oma kuriteos süüdi mõistetud.
Nii pole erilist tähtsust ka Salu argumendil, et süüdimõistmise korral ei oleks Kross pruukinud saada suuremat karistust kui praegu talle osaks langenud kohustus tasuda riigituludesse 3000 eurot.
Küsimus on ennekõike põhimõttes, mitte rahas. Paljudele inimestele ei mahu hinge, et nii alatult käitunud inimene saab kohtust välja kõndida ilma, et teda oleks kuriteos süüdi mõistetud ja ilma, et teda võiks kurjategijaks pidada (vt siit ja siit). Kusjuures ta pole pidanud isegi avalikult vabandust paluma ega ka end süüdi tunnistama.
Neile, kes toonitavad, nagu oleks Kross saanud 3000 euro riigituludesse maksmise kohustusena niigi kopsaka karistuse, olgu aga meelde tuletatud mitte ainult juba mainitud tõsiasi, et selle summa näol ei ole tegu karistusega, vaid ka see, et Krossi näol on tegu mõisaprouaga, kelle luksuslikus elamises maksab ilmselt nii mõnigi tualettpott või vann ka rohkem kui kõnealune summa.
Seega oleks ainsaks tõeliseks karistuseks olnud just nimelt see, kui Kross oleks oma kuriteo eest süüdi mõistetud ja kui ta oleks seega pidanud edaspidi kandma kurjategija pitserit. Just see oleks rahuldanud ühiskonna õiglustunnet.

Avalikku menetlushuvi ei või taandada rahale
Salu poolt prokuratuuri käitumise õigustuseks esitatud argumentide tuum põhineb aga väitel, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli õigustatud mitte avaliku huvi puudumise, vaid avaliku menetlushuvi puudumisega.
Ta selgitab, et Krossi menetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu olevat põhjendatud, sest mõttetu on kulutada kohtumenetlusele 20 000 eurot, kui olemasoleva kohtupraktika pinnalt on Krossilt lootust karistusena kätte saada vaid 3000–5000 eurot. „Ei tasu lihtsalt ära,“ järeldab ta.
Paraku on avaliku menetlushuvi taandamine rahaliseks kalkulatsiooniks absoluutselt vale. See on lausa kummaline, sest niisuguse käsitluse kohaselt peaks avalikust menetlushuvist lähtuvalt jõudma ka absurdse järelduseni, et vabadusekaotuslikke karistusi ei tasu prokuratuuril üldse taotleda – vanglakaristus ei too ju riigile mingilgi määral raha tagasi, vaid on üksnes täiendav suure kulu allikas.
Menetlusressursside kokkuhoiu taotlus ei tohiks kunagi kvalifitseeruda avalikkuse õiglustunde rahuldamisest hoidumise õigustusena.
On tõsi, et avalikku menetlushuvi ei ole õige taandada vaid avalikule huvile – just nagu ei ole õige samastada avalikku huvi avalikkuse uudishimuga, nagu seda tegi hiljuti saates „Ringvaade“ vandeadvokaat Carri Ginter.
Ent just samuti on tõsi, et avalikul huvil, mis seondub mitte avalikkuse uudishimu, vaid ühiskonna õiglustundega, peaks olema avaliku menetlushuvi hindamisel oluline, kui mitte keskne koht. See tõdemus vaatab selgelt vastu ka peaprokuröri juhendist selle kohta, millistest kriteeriumidest lähtudes hinnata avaliku menetlushuvi olemasolu või selle puudumist.
Nagu juhendist näha, ei käi jutt sugugi vaid menetlusressursi kulu prognoosimisest, vaid ennekõike sellest, et ühiskonna õiglustunde seisukohast tõsisemate kuritegude puhul (sh muuseas ka õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul) peaks alati nägema avalikku menetlushuvi.
Lõppude lõpuks on karistusõiguse ja kogu õiguskaitsesüsteemi peamine mõte mitte menetluslike ressursside säästmine, vaid õigluse kaitsmine ja hoolitsemine selle eest, et rünnakutele ühiskonna õiglustunde vastu saaks ründaja süüdimõistmise ja karistamise näol osaks kohane reaktsioon.
Teisisõnu ei tohiks menetlusressursside kokkuhoiu taotlus kunagi kvalifitseeruda avalikkuse õiglustunde rahuldamisest hoidumise õigustusena.

Menetlusressursi säästmine avalikkuse õiglustunde arvelt
Eelnevat silmas pidades ei saa nõustuda vanemprokurör Kristel Tomingu selgitustega, et kriminaalõigus ei lähtu eesmärgist kurjategijat karistada, vaid peamiselt eesmärgist vältida sama isiku poolt tulevikus kuritegude toimepanemist.
Esiteks on kriminaalõigusel eripreventatiivse funktsiooni kõrval ka üldpreventatiivne funktsioon – st mitte ainult funktsioon vältida tulevikus kuritegude toimepanemist sama isiku poolt, vaid ka funktsioon vältida sarnaste kuritegude (st nö vihakuritegude fabritseerimise ja nende kohta valekaebuste esitamise) toimepanemist kõigi teiste isikute poolt.
Lisaks sellele on karistusõigusel ka punitiivne ehk repressiivne funktsioon, mis seisneb just nimelt ühiskonna õiglustunde rahuldamises, mh selleks, et omakohut ära hoida.
Oportuniteediga menetluse lõpetamise puhul seisneb suurim oht just nimelt tõsiasjas, et see toob kriminaalmenetlusse menetlejate võimaluse langetada meelevaldseid otsuseid.
Kuivõrd Krossi kuritegu manipuleeris avaliku arvamusega, määris teadlikult Eesti mainet – luues Eestist moonutatud kuvandit kui väikesest vihasest natsiriigist – ja riivas rängalt ühiskonna õiglustunnet, siis on ühiskonnal ka õigustatud ootus ehk avalik huvi tema suhtes menetluse lõpule viimise ning süü tuvastamise korral tema süüdimõistmise ja karistamise suhtes.
Seda tõsiasja arvestades ei ole oluline ka osutus, et Krossi kuriteol puudusid vahetud ohvrid, sest ennekõike sai kahjustatud ühiskonna õiglustunne.
Mis puutub oportuniteediga kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatusse, siis see pole õigusteoorias sugugi üheselt aktsepteeritud, sest oportuniteedipõhimõte käib vastu kriminaalmenetluse ühele kõige olulisemale printsiibile ehk legaliteedipõhimõttele, mille kohaselt, peab õigusriigis menetlema kõiki õiguskaitseorganitele teatavaks saanud kuritegusid, tehes seda alati ja kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel.
Oportuniteediga menetluse lõpetamise puhul seisneb suurim oht just nimelt tõsiasjas, et see toob kriminaalmenetlusse menetlejate võimaluse langetada meelevaldseid otsuseid. Aga isegi kui nõustuda oportuniteedipõhimõtte kohaldamisega teatud juhtudel, on vale teha seda eirates ühiskonna ootust, et õiglus saaks jalule seatud ja kuritegude toimepanemise kaudu ühiskonna õiglustunnet rünnanud isikud karistatud.
Ühiskonnal võib puududa oluline huvi kriminaalmenetluse lõpule viimiseks, kui – kasutades ühes prokuratuuri käitumist õigustanud artiklis toodud näidet – jutt käib kaasusest, mille keskmes on naabrimehelt kartulite varastamine.
Aga kui jutt käib kuriteost, mis on suunatud ühiskondliku vaenu õhutamisele ja selle kaudu poliitiliste protsesside manipuleerimisele, siis on olukord sootuks teine. Igal juhul on ühiskonna õiglustunde rahuldamine palju olulisem kui selleks vajalikule menetlusele kuluvate ressursside kokkuhoidmine.

Kas EKRE-lasele oleks halastatud?
Viimaks tuleb peatuda veel ühel punktil, mis aitab mõista paljude inimeste pahameelt. Nimelt jääb mulje, et prokuratuuri taotlus ja kohtu otsus säästa Krossi kriminaalkorras süüdimõistmisest ei ole kooskõlas õigussüsteemi aluspõhimõttega, et kõiki inimesi tuleks kohelda seaduse ees võrdselt.
Täpsemalt öeldes on õhus põhjendatud kahtlus, et Krossile tehti selline vastutulek just seetõttu, et ta küll tegi politseile EKRE vastase skandaali üles keerutanud alatu valekaebuse, kuid talitas sedasi kantuna eesmärgist toetada valimiste eelsel ajal nö valgeid, st „avatud ühiskonna“, „mitmekesisuse“, „euroopalike väärtuste“, „progressi“ ja „sallivuse“ eest seisvaid jõude. See ei pruugi nii olla, aga selline kahtlus jääb.
Poliitiliselt tundlikes asjades ei ilmne õiguskaitseorganite käekirjas usaldust tekitavat järjepidevust.
Raske on uskuda, et prokuratuuri ja kohtu teguviis olnuks sarnane vastupidises olukorras, kus näiteks mõni EKRE parlamendiliikme abikaasa teinuks valimiste eelsel ajal suure skandaali käima tõmmanud ja poliitilise võitluse teenistusse rakendatud valekaebuse, justkui tunginuks mustanahalised immigrandid talle ja tema koerakesele mitmekesi kallale.
Sellise kahtluse taustaks on tõdemus, et poliitiliselt tundlikes asjades ei ilmne õiguskaitseorganite käekirjas usaldust tekitavat järjepidevust.
Näiteks eelmise aasta novembri lõpus, kui Indrek Tarand ilmselgelt takistas EKRE poolt ÜRO rändeleppe vastu korraldatud meeleavalduse läbiviimist ja rikkus nii käitudes karistusseadustikus sätestatud keeldu takistada seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimist, asus politsei täiesti absurdsele seisukohale, et Tarand pigem osales meeleavaldusel kui takistas selle läbiviimist ja seega ei ole tema suhtes kriminaalmenetluse algatamine põhjendatud.
Õiguskaitseorganid peaksid vältima samme, mis õõnestavad ühiskonna usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu.
Nende meeste suhtes, kes Tarandi provokatsioonile reageerides talle paar vopsu jagasid, pidas aga prokuratuur igati kohaseks reageerida kriminaalmenetluse algatamisega – seal nähti piisavalt avalikku menetlushuvi.
Kui SAPTK taotles Tarandi suhtes kriminaalmenetluse algatamist seonduvalt vara omastamisega, soosisid õiguskaitseorganid taas liberaalist endist eurosaadikut, leides erinevaid ettekäändeid tema suhtes menetluse algatamisest hoidumiseks.

Usaldus õigussüsteemi vastu sai ränga hoobi
Kokkuvõtlikult öeldes peaksid politsei, prokuratuur ja kohus vältima samme, mis õõnestavad ühiskonna usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu. Käesoleval juhul tähendanuks see, et Krossi vastu algatatud menetlus tulnuks viia lõpuni, ilma talle oportuniteediga menetluse lõpetamise läbi kingitust tegemata, sest vastupidine lahendus saadab ühiskonnale väga vale sõnumi.
Kui õiguskaitseorganite otsustest jääb õhku kahtlus, et karistusvõimu rakendatakse erinevatel poliitilistel tiibadel seisvate inimeste suhtes lähtudes sootuks erinevatest standarditest, siis on paratamatu, et usaldus õigussüsteemi vastu kahaneb.
Selleks, et saada parem ülevaade prokuratuuri käekirja järjepidevusest, oleks aga hea teada, mitu kriminaalmenetlust on viimase kümne aasta jooksul õiguskaitseorganitele teadlikult valeütluste andmise tõttu algatatud ja mitu neist on oportuniteediga lõpetatud.

Artikkel on algselt avaldatud ERRi portaalis. Vt samal teemal ka Igor Gräzini artiklit ajalehes Postimees.

Allikas: https://objektiiv.ee/kriitiliselt-krossi-juhtumist-avaliku-huvi-ja-avaliku-menetlushuvi-lahutamine-on-vaar/

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP