RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 31. mai 2011

TERRA88.COM: Saksa kohus näitas tolerantsust ja sallivust

Äsja sai taas veenduda multikultuuri hullumeelsuses. Osnabrücki maakohus mõistis vägistamise eest 23-aastasele moslemile tingimisi vabadusekotuse.

Süüdimõistetu oli 2006. aasta oktoobris röövinud ja vägistanud 11-aastase lapse. Kuna selline tegu on moslemite kultuuriringkondades „traditsioon“, määrati süüdlastele, vaid tingimisi karistused. Kuriteoks oli meest üles kutsunud tema ema, kes sai samuti tingimisi karistada. Kohus keeldus isegi rahalise või üldkasuliku töö määramisest karistuseks, kuna riikliku abiraha saajatel ei võimalusi selliste karistuste kandmiseks.

Olenemata sellest, et süüalused on alates 1995. aastast Saksamaal elanud, ei oska nad saksa keelt. 23-aastane vägistaja on koguni kirjaoskamatu.

Allikas: KOPP Nachrichten, 27. mai 2011

Read more...

Oma kultuurhoonetele raha pole, neegritele aga küll

Posted in Ja liberaalid tuleb hävitada., MAJANDUS, nsblogi@politician.com on 30. mai 2011 by TAAVI.R.
Hiljutistel Vanalinna päevadel toimus taaskord ka maailmavalu propageerijate eneseesitlus, kus näidati, kuidas kulutatakse Eesti antud raha erinevates x-riikides. Kui parafraseerida Paeti öeldut, siis olevat me ise nii rikkad ja kohustuvat seega andma raha teistele.
Eesti on agar annetaja. Samas saabub meile ka Euroliidu toiduabi. Miks? Ikka selleks, et Eesti riik ise pole võimeline(loe: ei taha) oma puuduskannatavaid elanikke abistama.  Mida siis teeb nukuvalitsuse juhitav Välisministeerium samal ajal? Nii kummaline kui see ka ei ole, toetab miljonitega mingeid x-riike.
Kindlasti saab selgrootu Paet selle eest nii mõnegi tunnustava õlalepatsutuse ja tunnustuse osaliseks.  Millegipärast tundub, et tegelikku välisminiteeriumi tööd eriti ei tehta. Pea kõik riigid kaitsevad ju ennekõike oma huve ja seda tehakse läbi välisminiteeriumite. Aga mis meil on? kaasanoogutajad, kompromissitud Brüsseli nõuetele alistujad ja rahva huvidest taandujad, kes agaralt teenimas välismaiste võimuklikkide huve.
Sellise suhtumise loogiliseks tulemiks on ka see, et eesti rahva raha loobitakse välisriikidesse. Samal ajal, kui meil Eestiski on kuhjaga kohti, kuhu see kuluks.
paet kuulutab, et meil on raha küll võõrriikidele raisata ja seda näitavad ka numbrid, sest oli ju eelmine aasta x-riikidele visata ümardatult 14 miljonit euri.
Kui raha on siis võiks veidi seda veidi köhida ka iga kell kokkukukkuvate Pöide kiriku ja Narva bastionite korrastamiseks. Tühjalt seisev Narva linn pommitati II maailmasõja ajal Punaarmee poolt kättemaksuks maatasa, sest neil ebaõnnestus Sinimägede joonelt läbimurdmine. Nürnberi protsessil, kus “õigust” mõisteti, esitasid venelased sakslastele süüdistuse Narva linna hävitamises, nagu ka Katõni massimõrvas. Imekombel olid Narva bastionid suurtematest purustustest siiski pääsenud. Aga nüüd, uhke ja vaba Eesti Vabariigi ajal bastionid lagunevad. Kas meie poliitikutel ei ole piinlik seda teada?
Ka Pöide kirik on Eesti ajaloos väga oluline. Olles ehitatud kindluskirikuna, on selle sisedekooris purustusi, mis on mälestus Jüriöö ülestõusust. Samas on osa ajaloolasi seisukohal, et Saaremaa kirikud ehitati juba muistsete eesti vanemate võimu ajal. Olgu nii-või-naa, Eesti ajaloole olulise objektiga on tegu ikkagi, ja selle ära laguneda laskmine on kuritegu. Kui kirik peakski kokku kukkuma, siis võib 100% kindel olla, et see on valitsuse ükskõikse poliitika tulemus.
Inimesed, kes tahavad aidata päästa Pöide kirikut, tehke seda! Vaata siia: http://www.poidevald.ee/info/pkirik.htm, Hansapangas on avatud Pöide Maarja kiriku taastamiseks annetuste konto: a/a 221039772450
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Aktivistid hävitasid geneetiliselt muundatud kartuli katsepõllu

postitas doc kartuli-vabastajate osak. 23:03 30. mai, 2011
möhh? Belgias on aktivistide grupp hävitanud põllu, mida kasutati geneetiliselt muundatud kartulite kasvatamise eksperimendis. "Põlluvabastusliikumine" suutis kartulipõllu hävitada hoolimata sellest, et 60 politseiametnikku seda kaitses. Kartulite väljatõmbamise ja taimekaitsevahendite peale kallamisega õnnestus teadlaste katse vastu taevast lasta ning seega ei saagi praegusel hetkel teada, kas geneetiliselt muundatud kartul suudab ühe teatud haigusega iseseisvalt hakkama saada.
Allikas: http://minut.ee/
__________________
Hästi tehtud! Lugege lisaks ka siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/01/matti-ilves-arge-tarvitage.html
M.I.

Read more...

Kivisildnik: Darja haaras teatepulga

Muude tähtsusetute uudiste hulgas oleme ilmselt juba unustanud väikese sõnumi, millega anti teada, et aprillis olid Eesti kõige populaarsemad lapsenimed Maksim ja Darja. Vaevalt et see euroopalike väärtustega kiirelt kohanenud publikut üllatas. Londonis on juba hallidest aegadest peale kõige menukam poisinimi Mohammad, Johnid ja Jaanid on ELi demograafiline lähiminevik.
Eesti elanikkonna rahvusliku koostise kohta tulevikus võime ainult oletusi teha. Olukord väliskapitalist okupeeritud Eestis on ettearvamatu, sest enne kui uus suur migrantide jaotuspunkt valmis saab, solidaarsusmigrandid vastu võetakse ja lastetoetustega varustatakse, ei oska keegi öelda, kas enne saavad enamuseks Maksimid või Mohammadid.
Rõõmusõnum sõja- ja mugavuspõgenikele
Teema sissejuhatuseks olgu öeldud, et väljasuremises pole mitte midagi traagilist. Eesti rahva kadumine maamunalt on kasulik kõigile teistele rahvastele, eelkõige naabritele ja vaba eluruumi otsijatele. Ühed saavad oma valdusi laiendada ja teised elujärge oluliselt parandada. Olgugi siin külm, pime ja kole, ilma eestlasteta on põhjamaine kliima suhteliselt talutav.
Kinnismõtteliste globalistide, sõja- ja mugavuspõgenike ning naaberimperialistide rõõmuks tuleb tunnistada, et olud muutuvad eesti rahva keele ja kultuuri säilimiseks iga päevaga halvemaks ja juba täna on olukord enamvähem lootusetu. Ma ei spekuleeri, vaid toetun ajaloolisele kogemusele. Ärgem tekitagem paanikat mõne vastsündinud Maksimi pärast, unustame kultuuriministeeriumi kärped kolmandiku ulatuses, jätame kõrvale dementsed reformid haridussüsteemis ning riigireetmise küllusliku menüü.
Uurime lähemalt ainul kaht teemat: millistes oludes on eestlased suutnud eestlasteks jääda ja millistes oludes nad ei ole sellega hakkama saanud. Raudmeeste invasiooni ja parunite ülemvõimu elasime me üle ainult tänu sellele, et saksa talupoegade laevaga siia vedamine oli liiga kallis ja hobusega tulemiseks oli tee liiga pikk. Seekord jäime enamusse ja vedasime välja.
Võtmesõna oli isolatsioon, omaette olek. Eesti on kõige väiksem mandril asuv omakeelne nüüdiskultuur, väiksemad on kõik saartel, isoleeritud, elavad omaette kuskil kaugel nurga taga nagu näiteks Islandis.
Kuidas me elasime üle nõukogude okupatsiooni?
Kommunistliku ikke all olime läänest hermeetiliselt isoleeritud, kuid idapiir oli lahti, tartlased käisid peaaegu igal nädalavahetusel Leningradis teatris, lugege Vahingu päevaraamatuid. Aga küsimus on selles, miks nad tagasi tulid? Miks Unt ja Tooming ei venestunud, nagu tšuktši kirjanik Rõtheu? Isolatsiooni sisuliselt ei olnud, kui kolhoosnikele kuuekümnendate lõpus pass anti, vooris siia ilmatu hulk immigrante, väljaränne polnud aga kõneväärtki. Miks?
Matslus kui eestluse elujõud
Siin on kaks peaaegu võrdselt tähtsat argumenti: veidi parem elatustase ja teatava tarbimisväärtusega kultuur. Venemaa avarustel polnud lihtsalt paremat paika, kuhu minna. Nii jäädi kodumaale ja ollakse siin hetkel veel enamuses. Mis juhtub aga siis, kui eestlased jäävad vähemusse?
Ajalugu räägib üht – maamatsid olid külades enamuses ja jäid eestlasteks, aga maatõugu linnavurlede vähemus läks rahvuskehandile kaduma. Meie linnad olid algusest peale võõrkeelsed ja kui eestlane mõisast ära kargas, siis ta üldjuhul ka saksastus.
Mis on saanud meie väga lugupeetud väliseestlastest, eriti nende lastest? Mis on saanud Siberi ja Krimmi eesti küladest? Midagi ei ole saanud. Lõviosa pagulastest on assimileerunud, sulandunud, kadunud, jäänud on mõni keeleoskaja ätt. Tavaliselt kolmanda põlvkonna väliseestlane, olgu ta Venemaa, Kanada või Rootsi pagulane, enam eesti keelt ei oska. Ja ongi kõik.
Kas vanemapalk või venestamispalk
Reegel on see, et eestlane jääb eestlaseks ainult siis, kui ta elab eestlaste hulgas, muulaste seas saab meie kultuuriline nõrkus saatuslikuks. Me lihtsalt kaome ära, me ei oska või ei taha oma kultuuri ja keelt hoida. Põhjused on välja selgitamata, igal juhul eestlased ei suuda muulaste hulgas eestlaseks jääda, nii on see alati olnud ja pole mingit põhjust arvata, et see enam nii ei ole.
Praegu on kultuurilise ja majandusliku eelisega halvasti. Majandus on meil kindlalt kehvake, algharidus konkureerib Euroopa parimatega, aga pidev lühendamine, lamendamine ja nudimine hävitavad peagi ka selle, mis kesk- ja kõrgharidusest veel alles. Tõenäoliselt juhtub see ühe inimpõlve jooksul nagu Inglismaal.
Lugege, mida kirjutas Kõusaar Briti haridussüsteemist, kus veel kuuekümnendatel oli enamik Oxfordi tudengeid riigikoolist, praegu minnakse Oxfordi peaaegu eranditult väga kallitest erakoolidest. Haridusest saab meilgi õige varsti rikkurite privileeg ning seega muutub surve minna välismaale inimväärset palka otsima veelgi suuremaks.
Ja siit see tuleb, noored lahkuvad kodumaalt ega kavatse siia enam kunagi tagasi tulla. Maaelu, seda põlist eestluse tagalat meil enam ei ole, maal elab mõni protsent elanikkonnast ja sealt ei tule enam keegi assimileerunud pagulastest jäänud auku täitma. Tõenäoliselt täitub või täidetakse see auk musta ja kollasega.
Maaelu oli tähtis kahest seisukohast: esiteks on traditsiooniline talu soodne keskkond laste sünnitamiseks, sest mida rohkem lapsi, seda rohkem töökäsi ja rohkem jõukust. Linnas lapsed ainult raiskavad niigi vähest korteriruumi ja ööklubiressurssi. Linnas on lapsed koormaks ja ükski arukas inimene neid välja ei kannata.
Teine maaelu eelis on ühistegevus. Maal ilma talgute ja ühistuteta välja ei vea, külas on ühistegevus loomulik ja vajalik. Minu isiklik arvamus on, et Eesti riik rajati ühistegevusele ja nüüd, kui tänu linnastumisele, genotsiidile ja globaalkülakurnamisele on ühistegevus lakanud olemast, peab ka Eesti riik koos rahva ja keelega kaduma – ilma laste, kultuuri ja ühistegevuseta ei joonista midagi välja.
Vanemapalk ei aita meid kuigivõrd, pigem näib tast rohkem kasu olevat Maksimide ja Darjade emadele. On selle põhjuseks venelaste madalam palk või suurem töötus, ei tea meie. Igal juhul on sest paljuhaibitud orjasünnitamispistisest saanud hoopis tõhus venestamispalk. Hästi tehtud.
Sven Sildnik
28.05.2011
Esmaavaldatud Õhtulehes
Allikas: http://www.iseseisvuspartei.ee/test/

Read more...

esmaspäev, 30. mai 2011

Top secret: palju läheb sinu maksuraha mädaeurole?

Posted in Ja liberaalid tuleb hävitada., nsblogi@politician.com on 29. mai 2011 by TAAVI.R.
Soome parlament kiitis heaks Portugali abipaketi, millele eelnes tänu rahvuslikule põlissoomlaste parteile parlamendis terav arutelu. Eestis sarnast arutelu, kus liigselt laenu najal elanud riikide abistamise üle tuliselt vaieldaks, pole, kõik on tagatubades juba otsustatud.
Arutelu oleks vaja, et kasvõi avalikult selgitada, millised katsumused ees ootavad ja millised kohustused abiga kaasnevad. Näiteks eeldatavalt on juunis Eesti liitumas Euroopa ajutise kriisifondiga (EFSF), kus Eestil tuleb võimu otsuse tulemusena maksimaalselt anda garantiisid kuni 2,5 miljardile eurole. Võimukartelli väideteil ei jõua reaalselt tegelik garantii kunagi nii kõrgele, kuid seal lubatakse meid ka rikkamaite hulka viia.
See maksimum, millest nt Ligi sogab, võib aga olla just konksuga asi. Kui mõni ESMi riikidest abi vajab, siis tähendab see, et ta ise ei saa enam võlgu garanteerida. See tähendab, et teiste riikide osa antavates garantiide vastavalt suureneb.
Kui hätta peaks sattuma Hispaania, tuleks Eestil mädaeurole raisatavat summat suurendada.
Eesti peaks Hispaaniat näiteks võttes oma 1,3 miljardi suurust garantiid suurendama mõnekümne miljoni euro võrra, rääkimata euroala suurtest riikidest, kelle osakaal ESM-s suurem.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MARTIN HELME: Ilves kehastab kõike seda, mis on Eestis valesti

www.DELFI.ee
                     
Teie usute seda? Et presidendivalimistel on üleval ainult üks kandidaat, sest terve miljoni eestlase hulgast lihtsalt ei leidu kedagi, kes võiks temast paremini seda tööd teha?
Kuidagi tervet rahvast solvav väide, kui mõelda tema esimese ametiaja tasemele. Aga seda usute, et Ilves on lihtsalt nii tubli mees olnud, et esimest korda 20 aasta jooksul on võimalik president ära valida parlamendis?
Või nagu Mart Laar ütleb, parlament on nüüd nii küps, et suudab täita oma põhiseaduslikku kohust. Konstitutsiooniekspert Laar oleks võinud siiski lugeda sellesama põhiseaduse paragrahvi lõpuni, milles räägitakse presidendi valimistest riigikogus ja ta oleks avastanud, et ka valimiskogu on põhiseaduslik institutsioon ning oma pädevuse raames mitte millegi poolest vähem väärtuslik, kui parlament.
Olematu valiku järel sõelale jäänud kehva mehe ametisse tagasi määramist õigustatakse ka sellega, et tegelikult ei oma president Eestis ju kuigi palju võimu – seisukoht, mida Ilves isegi on välismaalastele kurtmas käinud – ja seega pole suurt vahet, milline topis Kadriorus istub. Lubage jääda eriarvamusele, mu meelest peaks isegi topis olema suuteline korrektses eesti keeles rääkima.
Kuidagi lamedad ja magedad on need jutupunktid, millega klike avalikust masseerib, kui selgitab, miks on üha enam suveräänset demokraatiat meenutav poliitiline süsteem ilus, tore ja euroopalikke väärtusi esindav. Tegelikult on presidendi ametisse tagasi nimetamine kevadiste parlamendivalimiste loogiline jätk ja kõige ilmekam näide sellest, kui otsa on Eestis saanud demokraatia ja õigusriik.
Praeguse presidendi ”valimise” käigus kasvab lõhe rahva ja valitsejate vahel veel palju suuremaks ning muudab võimu veel vähem legitiimsemaks. Kui kohalikel valimistel saavad Toompea kartellile konkurentsi pakkuda valimisliidud ja parlamendivalimistel on vähemalt teoreetiline võimalus üksikkandidaatidel poliitilisse protsessi sekkuda, siis presidendivalimisi vaatame me kõik täiesti kõrvalistena pealt. Eesti seadused ei näe ette võimalust, et Ilvesele saaks kõrvale panna konkurendi, kes tuleb väljastpoolt praegust poliitilist koorekihti. Mis ongi ju kogu asja mõte. Olukord peab olema tagatubade kontrolli all.
Asjaolu, et Ilvesele pole tekkinud ühtegi vastaskandidaati näitab, kui ahtaks on meie peavoolu poliitiline maastik jäänud. Nagu parlamendivalimistelgi, on ka presidendivalimistel tulemus ette teada. Ja see ei näita mitte meie demokraatia küpsust vaid surma. Sel hetkel, kui nö valged jõud (tegelikult muidugi kollased ja roosad) otsustasid, et nad toetavad meest, kes on siiani kõigele alla kirjutanud, saades vastuteenena vaid miljoneid kroone maksumaksja raha oma maamajas endale ööbimise eest maksmise näol, oli selge, et riigikogus talle vastu seataval kandidaadil pole mingit võimalust. IRL-i küünikud leidsid, et nende ridades pole ühtegi sellist poliitikut, kes sooviks saada luuseri märki otsaette ja keskendusid suure mängu mängimise asemel poliitilise peenraha välja kauplemisele koalitsioonipartneritelt ja Ilveselt.
Keskerakond, kelle otsust me tegelikult veel ei tea, on aga üsna nigela valiku ees: ta kas paneb põhimõtte pärast välja mõne parteisõduri, ette teades, et see saab lüüa, kuid kandes plusspoolele partei liikmeskonna elavdamise ja ilmselt valdavalt positiivse PR-i meedias. Teine variant on boikoteerida valimisi, mitte võimaldada Ilvesel ja teda toetaval seltskonnal teeselda, nagu oleks Eestis olemas pluralism, poliitiline debatt ja sisulise valikuga valimisi ning tümitada praegust võimuseltskonda täpselt nendesamade loosungitega, millega tavaliselt rünnatakse Keskerakonda ennast: suletus, autokraatia, dogmaatilisus, voluntarism jne. Nii või naa, Keskerakonna puhul on karjuvalt ilmne, et seni, kuni “valimised” toimuvad Toompeal, on nad täiesti ebaolulised. Nad ei mõjuta protsessi mitte kuidagi.
Protsessi oleks võinud mõjutada IRL, kuid neil ei olnud isu mängida suurt mängu. Küllap said nad aru, et see on küll nende võimuses lükata valimised põllule, samas puudub neil jõud valimiskogus oma kandidaati läbi suruda. Kui just eesmärk ei ole niigi selgrootu Ilvese veelgi pehmemaks solgutamine, pole mingit mõtet kukutada teda riigikogus läbi selleks, et ta valimiskogus oma seniste liitlastega koos ikkagi tagasi valida. Ilvesele konkurendi tekitamiseks ja läbi surumiseks oleks IRL pidanud hakkama tegema kokkuleppeid valimisliitudesse peitunud rahvaliitlastega ja võimalik ka, et keskerakondlastega ja seda nad teha ei riski, ühest küljest teatud väärastunud poliitilisest pieteeditundest, teisalt kartes pingeid koalitsioonis. IRLi seisukohalt ei olnud seega mingit mõtet lükata paratamatut otsust lihtsalt mõne hääletusvooru võrra edasi.
Eesti sellest kõigest aga paratamatult kaotab. Mitte lihtsalt seetõttu, et Ilves koos oma prouaga on olnud kõigist presidentidest kõige kehvem nii sisuliselt kui stiililiselt ega lihtsalt vääri järgmist ametiaega, vaid ka selle pärast, et aitab veelgi enam kinnistada meie poliitilise eliidi punkrimentaliteeti. Toompeal on üha vähem soovi ja põhjust kuulata, mida inimesed tahavad ja arvavad ning põlglik ja üleolev suhtumine üle riigi kokku tulnud ning tavaeluga hästi kursis olevasse valimiskogusse näitab seda väga ilmekalt. Hirm selle ees, et valijamehed valivad presidendiks mõne kartellivälise ja tagatubade kontrollile mitte alluva musta hobuse on kahtlemata üks peapõhjuseid, miks valimisi ei lasta põllule, mis sest, et see paljastab, kui vähe toompealastele läheb üldse korda, mis neist või Ilvesest arvatakse. Taoline häbenematu suhtumise näitamine on omaette märgilise tähendusega. Toimivas demokraatias ei saa poliitikud rahva arvamust kuigi pikalt eirata.
Rahvas peaks ometi ka oma suhtumist näitama. Valdav osa elanikkonnast on järjekindlalt seda meelt, et presidenti peaks saama valida rahvas. Oleks sobilik, kui 29. augustil tulevad inimesed Toompea lossi ette nõudma õigust presidenti otse valida. Ühtlasi tuleks saadikutele survet avaldada, et nad ei jätaks otsust väikese kliki kätte, vaid laseks esindajatel kõigist omavalitsustest oma sõna öelda. Valimiste viimiseks laiemale pinnale aitaks meeleavalduse kõrval seegi, kui koalitsiooniparteide valijad oma saadikuid suvi läbi kirjade ja telefonikõnedega pommitaks, tänaval nööbist haaraks, et need riigikogus Ilvese poolt hääletamata jätaks. Valimiskogus oleks pisutki parandatud järgmise presidendi ühiskondlikku kandepinda ning loodud reaalne võimalus, et kerkiks esile mõni konkurent, kellel on sisulist šanssi pakkuda paremat.
Aga jah, eks selle võimaluse ära hoidmiseks kehva keelepruugiga roosa topis Toompeal ju tagasi nimetataksegi…

Read more...

pühapäev, 29. mai 2011

G8 tippkohtumise peateemaks on interneti tsenseerimine

postitas mauri nero-is-watching osak. 10:30 27. mai, 2011
impeerium Tundmatu Sõdur pasundab: "Christian Science Monitor kirjutab, et täna algab Prantsusmaal G8 riikide tippkohtumine. Kui vaadata kohtumise päevakorda, siis kui keegi arvab , et peateemaks on ülemaailmne rahanduse ja majanduse kriis ning riikide võlakoormad, siis seda pole kahjuks üldse G8 kohtumise päevakorras. Peateemad on interneti senisest suurem reguleerimine , Jaapani looduskatastroofi tagajärgedega võitlemine ja sõjaline olukord mõnedes Ladina-Ameerika riikides. Väljaanne kirjutab, et G8 tippjuhid peaks pigem tulema kokku ja selgitama avalikkusele, kuidas nad on maailma majanduse sellisesse katastroofilisse seisu juhtinud. Selle asemel, et tegeleda interneti tsenseerimisega, kuna interneti tsenseerimine kahjustab riikide majandust ja isikuvabadusi. As world burns, G8 leaders fiddle ... with the Internet. Seriously?"
Allikas: http://minut.ee/ 


Read more...

VÄHEM SALLIVUST KALLIS EESTI RAHVAS!


Delfi.ee: Sisseränne Venemaalt on oluliselt suurem kui väljaränne itta
Venemaalt kolis eelmisel aastal Eestisse statistikaameti andmetel 622 inimest, Eestist Venemaale kolis vaid 247 inimest.
Trend, mille kohaselt Venemaalt kolib Eestisse 2-3 korda enam inimesi kui Eestist Venemaale, on kestnud juba mitu aastat. Viimati oli sisseränne Venemaalt väljarändest väiksem aastal 2004.
Ka Ukrainast kolib Eestisse rohkem inimesi kui Eestist Ukrainasse, ehk eelmisel aastal vastavalt 112 ja 73 inimest. Ukrainaga on Eesti migratsioonisaldo olnud positiivne juba aastaid.
Alates aastast 2007 on ka Valgevenest kolinud Eestisse iga aasta rohkem inimesi kui Eestist Valgevenesse.
Ka Lätist kolib pidevalt Eestisse rohkem inimesi kui Eestist Lätisse, eelmisel aastal vastavalt 82 ja 17 inimest. Sama lugu on ka Leeduga.
Kiivalt varjatud tõde on lõpuks lekkima hakanud. Järgmisena tahaks teada, palju elab eestlasi Eestis.
Mida see siis tähendab? See tähendab esiteks seda, et nõukogude okupatsiooni ajal alustatud eesti rahva väljasuretamine kestab endiselt edasi, ja seda väidetavalt vaba Eesti Vabariigi ajal! Uskumatu! Me rabame tööd, maksame makse, et igasugused vargad ja mudusööjad saaks Eestis ilusti elada. See on ära unustatud, et Põhiseaduse järgi on Eesti riik loodud ennekõike eestlaste säilimiseks. Ennekõike peaks tagatama eestlastele parem elujärg. Iga rahvas arendagu oma heaolu omas kodus.
Antud uudis on huvitav ka seetõttu, et see paljastab ilmekalt meie poliitikute valetamise. Mõned aastad tagasi kirjutas Martin Helme sellest, et Eestisse rändab Venemaalt järjest rohkem inimesi. Need väited kuulutati poliitikute poolt valeks. Mida me aga nüüd näeme? Palju tegelikult Eestis on veel eestlasi ja palju uusmigrante, seda ei tea keegi. Ja ega huvitagi.
Savisaare võim igatahes järjest suureneb ja tema valijaskonda ehk isegi saadetakse meelega Eestisse. Selleks ta ehk Moskvas käibki?
Eesti laseb muulastel omale näkku sülitada ja pähe istuda. Sallivuse hüsteeria niigi liiga sallivas Eestis on eesti rahvale katastroof. VÄHEM SALLIVUST KALLIS EESTI RAHVAS!
M.I.

Read more...

laupäev, 28. mai 2011

MATTI ILVES: VENE-GRUUSIA SÕDA JA JÄRELDUSED SELLEST

Vene-Gruusia sõjast on nüüd möödunud juba mitu aastat (2008) ja aeg on teha mõnigad kokkuvõtted sellest.
Strobe Talbott kirjutab: "Kuid ... hiljem ei olnud Bushi administratsioon piisavalt tähelepanelik ega pannud vajaliku rõhku mõlemale poolele suunatud nii-öelda ennetavale diplomaatiale.
Ka eurooplased olid kaotajad, kuna võiks öelda, et nad olid isegi veel lühinägelikumad ja vähem proaktiivsed kui ameeriklased. Mitu kuud enne sõja puhkemist palus Gruusia asjatult Euroopat Liitu saata kohale vaatlejad, et olukorda stabiliseerida, enne kui see plahvatab. Sõja puhkedes aga jättis president Bush, selle asemel et panustada Ameerika prestiiž ja energia selle peatamiseks, diplomaatilise tandri Sarkuzyle, kelle missioon Moskvasse mõjus ühteaegu suurustlevalt ja pisut hilinenult. Tulemuseks oli ebaõiglane rahu täis ebaselgusi, mida Moskva on sestsaati ära kasutanud."
Ronald D. Asmus kirjutab raamatus "Väike sõda mis raputas maailma": "Küsimus polnud ainult selles, et emakordselt pärast Nõukogude invansooni Afganistani 1979. aastal tungis Moskva naaberriiki. Venemaa rikkus ka külmasõja järgse Euroopa julgeoleku põhireeglit, mille kohaselt Euroopa piire ei muudeta enam kunagi relvajõul." (Kõik järgnevad tsitaadid on sellest raamatust)
Selge on see, et Venemaale oli see provotseeritud vallutussõda, täitmata jäi ainult üks eesmärk, kukutada seaduslik Gruusia valitsus. Näeme ka seda, et ei USA ega ka Euroopa Liit ei pööranud sellele pikalt vindunud konfliktile piisavat tähelepanu. USA jättis hätta enda liitlase, kes võttis osa Afganistani sõjast lausa 1 000 mehelise üksusega. Mulle oli üllatuseks, et ameeriklaste luure suudab jälgida vaid 2...3 konfikti piirkonda.
"Peamised satellit- ja luurevahendid olid koondatud teisele prioriteetidele, misstõttu USA oli kohapeal toimuva suhtes üsna pime ja jättis Moskvale vägede koondamiseks vabad käed. Kui sõda puhkes, tuli see üllatusena ka USA luurekogukonnale, kes ei suutnud anda algul Valgele Majale toimuvast selget pilti.
Gruusia oli venemaaga asümmeetrilises konfliktis, milles Tbilisil polnud lootustki õiglasele lahendusele. Sisuliselt valvas rebane kanalat. Sedamööda, kuidas Venemaa nihkus natsionalistlikumas suunas, kasutas Moskva oma asümmeetrilist positsiooni aina röövellikumalt. Rahuvalvejõududest, mis pidanuksid olema neutraalsed, said imperjalistlikud ja lõpuks invasiooniväed. Lääs talus sellist olukorda ja pigistas sageli silma kinni, uskudes, et see on halbade variantide seast parim."
Venelased olid toonud juba läbi Roki tunneli 2000 "rahuvalvajat" ja võtnud mõlemad tunneli otsad oma kontrolli alla ning väed liikusid Gruusia poole.
"7. augustil Saakašvili uskus talle kättesaadava luureinfo põhjal, et vene tankid veerevad tema poole - parimal juhul Gruusia positsioonide poole Lõuna-Ossetias, võib olla aga isegi Tbilissi peale. Gruusia otsus jõudu kasutada langetati viimasel hetkel ja seda tegi riigijuht, kes tundis enda nurka aetuna, kartis, et kaotab suurema osa oma riigist, et kaalul on tema enda ellujäämine ning jõudis järeldusele, et tal pole teist võimalust kui võidelda." Selle sõjas ei tegutsenud julmalt ainult venelased. Grusiinid polnud ka pühakud, nad panid toime julmusi, rüüstasid Suhhumi ja hävitasid abhaasia hinnalised rahvuslikud aarded. ... Gruusia väed hävitasid (Briti väliskorespondent Neal Ascherson) selle väikese, kuid uhke rahva kroonijuveelid - rahvusmuuseumi ja riigiarhiivi, jättes Abhaasia ajaloo põrmu.
Millised järeldused on siis USA ja EL sellest sõjast teinud? Ameeriklased võib-olla ei usalda suurt koostööpartnerit enam pimesi ja see on ka kõik. Euroopa Liit aga, paistab, et pole teinud sellest sõjast mingeid järeldusi. Peale väikest pettumust, et Venemaa pole täitnud ja ei kavatsegi täita Moskvas sõlmitud lepingut ja sisuliselt anastanud need Gruusia alad (iseseisvate "riigikeste" eelarvedki koostatakse Moskvas), paistab kõik jälle korras olema tähtsa strateegilise partneriga. Juba kaalutakse lähitulevikus Venemaale viisabaduse andmist.

Read more...

Valgevene president soovib Venemaa meedia esindajad riigist välja saata

postitas doc hapude-viinamarjade osak. 0:55 28. mai, 2011
tsensuur Valgevene president Aleksandr Lukašenka nõudis vene ajalehtede ajakirjanike välja saatmist riigist. Taoline avaldus tuli nõupidamiselt, milles arutati valuutaturu küsimusi. Lukašenka sõnul olid just Vene päritolu väljaanded massilise paanika taga, mis algas riikliku rahaühiku rubla väärtuse vähendamine järgselt. Kohaliku meedia suukorvistamine on andnud häid tulemusi - devalveerimisest juttu ei tehta ning ka teiste tundlike teemade kajastamisel küsitakse esmalt riigiaparaadi arvamust asjast. Loomulikult on Venemaal oma arvamus asjast ning tõenäoliselt asutakse alamate tegemisi mingil viisil kaitsma.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

EUROOPA LIIT MUUTUB TOTALITAARSEKS LIITRIIGIKS: EL tahab nimekirja ELi vastastest

Posted in Ja liberaalid tuleb hävitada., nsblogi@politician.com on 27. mai 2011 by TAAVI.R.
Statewatch, tsiviilõiguste organ, mis tegeleb ELis seadusandluse monitooringuga, avalikustas, et Euroopa Liit tahab rajada andmebaasi, kuhu koondataks kõikide poliitiliste aktivistide andmed.
Andmebaas peaks sisaldama andmeid isiku, keda nimetatakse radikaliseerumisaktivistiks, perekonnaliikmete, majandusliku staatuse, tegevuste jpm asjaolude kohta.
Samal ajal on selgelt määratlemata, mis muudab inimese selleks radikaliseerumisaktivistiks. ELi dokumendid viitavad äärmuslastele, globaliseerumisvastastele, rahvuslastele ja mistahes liitriigi vastastele.
Andmete kogumisega peab hakkama tegelema EUROPOL, Euroliidu FBI analoog, mis võtvat andmeid liikmesriikide julgeoleku üksustelt.
Ilmseleglt muutub see katseks suruda maha oma poliitilised vastased, millega proovitakse nagu NSVLiski hävitada eri rahvad ja kultuurid ning sulatada need üheks liidurahvaks, keda siis lihtne oma poliitilisele tahtele allutada.
Allikad: democracymovementblog.blogspot.com, The Guardian, statewatch.org/ ja NSB
______________________
Jüri Lina kirjutab Europoli tegevusest: "On juba moodustatud Europol, kes seisab väljaspool eri riikide administratiivset kontrolli. Sel organil on õigus jälitada ka poliitilisi kurjategijaid ja isegi nende kõnelusi pealt kuulata. Seejuures pole suvatsetud täpselt defineerida, mida poliitiline kuritegu endast õieti kujutab. Nõnda on võimalik ka terroristideks liigitada ka tavalisi teisitimõtlejaid. Sellel kõikehõlmava võimuga politseiorganil puudub isegi põhikiri, paljastas 1995. aasta märtsis Rootsi ajakiri "Folket i Bild". Europolil on õigus koguda erinevate inimeste kohta andmeid ka igaks juhuks. Kahtlustus kuriteo suhtes võib isegi puududa. Interpoli rootslasest ülem Björn Eriksson avaldas "Dagens Nyheteris" 17. juulil 1995 kartust, et Europol kujutab enesest rohkem poliitilist toodet kui politseilist asutust."
M.I.


Read more...

reede, 27. mai 2011

VEIKO RÄMMEL: EESTI PÕLLUMAJANDUSE HÄVITAMINE ON LÕPUSIRGEL!



Meie "kallis" Brüsseli poole koogutav valitsusviletsus on Eesti majanduse ja eriti põllumajanduse tapmisega jõudmas lõpusirgele.

Maaleht kirjutab:

Valitsuse kava kaotada metsandus-, kaevandus- ja ehitustöödel võimalus kasutada odavamat kütust toob kaasa uue hinnatõusu ja pankrotilaine.
Valimiskampaania ajal rääkisid kõik rahvusmeelsed jõud ja üksikkandidaadid vajadusest võidelda ääremaastumise vastu ja soosida kodumaist tootmist ning eriti põllumajandust. Ebademokraatliku ning PS vastase valimissüsteemi abil manipuleeriti võimule tagasi paraku liberalistid. Nüüd jätkavad viimased kiiresti oma riiki ja rahvast hävitavat tegevust, Brüsselist kostub aplaus!

Väga lühikese aja jooksul on tehtud kaks hävitavat seadusandlikku otsust. Esiteks maa müügi piirangute kaotamine välismaalastele nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Tagajärjeks peatselt Eesti põllumaa libisemine rikaste hangeldajate valdusse. Nüüd see, põllumajanduskütuse maksustamine täie rauaga. Tulemuseks saab olema paljude veel alles olevate talude jt maaettevõtete pankrott ja elu jätkuv väljasuremine Eestimaal. Suurimad tänud Teile Eesti rahva reeturitest liberalistid Toompeal.
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/

Read more...

Eesti õigusloomes on esikohal pättide, mitte ohvrite õigused!


Eesti kohus: kuriteo koosseis puudub!
Eesti seadustab keemilise kastreerimise. Iseenesest ju tore uudis. Lapsed võivad siis ohutumalt õues mängida ega pea kartma perverte, kes oma värdijalike ihadega lapse füüsiliselt ja vaimselt kogu eluks sandistavad. Ainult oma lühiajalise himu rahuldamiseks! Kas sellisel peaksid olema mingid õigused? Selline vääribki leebema karistusena kastratsiooni ehk munad maha! Mis siis peitub selle keemilise kastratsiooni seaduse taga Eestis? See on sellise huvitava lisandiga, et seda rakendatakse vaid siis, kui perverdist vändagängster sellega ise nõus on! Pealegi on selle mõju ajaliselt piiratud ja ei mõju kõigile nagu vaja.
Mida see siis tähendab? Tähendab seda, et Eesti riigi seaduseid tehakse pättide õigusi silmas pidades ja ohvri huvid on teisejärgulised. Aga vot need pättide õigused, neid peab austama!
Tahaksin pöörata tähelepanu Eesti karistuspraktikale. Alles oli uudis, kuidas vanainimese kinni sidunud ja kirstu sulgenud - kus vanainimene suri -, mõrtsukas sai karistused vaid 2,5 aastat ettearvamatu surma põhjustamise eest. Äsja tuli uudis, et narkouimas kihutanud ja inimese surnuks sõitnud mees sai tingimisi karistada.
Need näited on vaid paaril päeval silma hakanud vastavad uudised. Kahjuks on selline pättide leebe kohtlemine Eestis pigem reegel kui erand. Sageli on nii, et õigusmõistmine on ohvrile kulukas ja ohver peab sageli ise tõestama, et "ta pole kaamel".
Kas selline on üks õigusriik? Vangidel on vanglasted paremad elutingimused, kui nende ohvritel ja paljudel teistel ausatel tööinimestest eestlastel. Kas see on normaalne?
Kohtunikke endid karistatakse järjest, nad on tööle määratud eluaegselt. Neil tekib karistamatuse tunne.
Rahval tekib tunne, on seadused on kirjutatud pättide õigusi silmas pidades ja ohvrid on teisejärgulised. Sageli määrab raha ka õiguse.
Pakun, et advokaadid peaksid olema riigi poolt määratud, riigi palgal ja välja loositavad. Mitte nii, et mida kallim ja osavam advokaat, seda rohkem õigust pätt saab. Nii kaitsja, kui ka süüdistaja peaksid olema 100% erapooletud ja loositavad, et õigusmõistmine oleks võimalikult erapooletu protsess.
Vangid peaks oma tööga oma toidu ja eluaseme eest ise maksma. Vang peab töötama ka selleks, et ohvri peret toetada. Mitte nii nagu meil, et oled ilusas eurovanglas, sul on soe tuba ja prii söök, saun ja jõusaal. Aga mis on ohvril, kelle ainus toitja on tapetud, kodu hävitatud või vara varsatatud? Tema jääb üksi!

Purjus laamendaja pussitas teda korrale kutsunud noormeest südamesse. Ohver pääses imekombel surmast, kuid jäi ratastooli. Kohus leidis, et pussitaja kaitses ennast, ja mõistis ta õigeks.
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...

Austria “paremäärmuslased” võidaks valimistel enim hääli

Posted in nsblogi@politician.com on 26. mai 2011 by TAAVI.R. Süsteemimeelsete poolt paremäärmuslikuks parteiks valetatud Austria Vabaduspartei, FPÖ, võidaks juurde enim hääli, kui valimised toimuksid täna, näitab hiljutine uuring.
FPÖ võtaks endale 29% häältest, kui valimised toimuksid praegusel ajahetkel, olles esimest korda populaarsem, kui Sotsiaaldemokraadid, kellele langeks mõne protsendipunkti võrra madalam toetus. konservatiivne Rahvapartei suudaks saavutada 23% valijate toetuse.
FPÖ tuli viimatistel 2010. aasta oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel teiseks saavutades 26% valijate toetuse. Valimised võitnud sotsiaaldemokraadid asusid seejärel mitmel pool koalitsiooni FPÖ vastase Roheliste parteiga.
Mitmete analüütikute väiteil pole võimuerakondadel piisavalt efektiivset rohtu uut tüüpi parempoolsete ega rahvuslaste vastu, mistõttu on need mitmes punktis juba võitnud, sest valitsevad erakonnad on sunnitud kuklasse hingavate rahvuslaste tõttu üle vaatama oma strateegiat.
Allikas: AFP, 20. Mai, 2011
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Jaapan plaanib kõigi uusehitiste katustele päikesepaneele

postitas mauri tõusva-päikese-maa osak. 13:09 25. mai, 2011
energia mrknt kirjutab: "Jaapan kavatseb muuta kohustuslikuks kõigi uusehitiste katustele päikesepaneelide paigaldamise, et päikest kui taastuvenergia allikat maksimaalset ära kasutada. Saareriiki laastanud maavärina ja tuumakatastroofi järel on Jaapan hädas, et suure energianõudlusega toime tulla, mistõttu plaanib riik tähtsustada energiasäästlikkust ja alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu, aitamaks vähendada sõltuvust tuumaenergiast. Aastaks 2030 peaksid kõik valmivad ehitised olema varustatud päikesepaneelidega. Jaapani peaminister avaldab ka lootust, et innovatsioon seni kalli tehnoloogia tulevikus kättesaadavamaks muudab."
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

MARTIN HELME: Kroon, kroon, tule aita!


26. mai
Laguneb aga kogu see eurovärk täiesti vältimatult nagunii. Kõige toredam kogu praegu aegluubis lahti rulluva eurokriisi juures on muidugi see, kuidas ta järjekindlalt ja halastamatult hävitab enda rahvusriigid reetnud valitseva klassi usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja lõppkokkuvõttes legitiimsust. Meenutame, et Jürgen Ligi kinnitas täpselt aasta tagasi valitsuse pressikonverentsil Kreeka esimeses päästepaketis osalemise kohta, et: “ma hästi ei kujuta ette, kuidas neid võlgu saab mitte tagasi saada,” ning kinnitas, et see ei ole mitte tagastamatu abi või väljaminek, vaid tähendab “päeva lõpus sissetulekut”. Kõrval istuv peaminister Andrus Ansip kiitis takka. “On väga väike tõenäosus, et lõppude lõpuks tuleb meil see arve kinni maksta. Ei, vaat sellesse ma küll absoluutselt ei usu.”
Saada sõbrale Loe edasi

Read more...

neljapäev, 26. mai 2011

ÄRIPÄEV: Kas me ikka peame pidevalt Euroopa pailapsed olema?

Abipakettide pimesi allkirjastamine on kuritegu, kirjutasime esmaspäevases juhtkirjas.
Miks? Sest Euroopa nõrgimate päästmine käib endiselt telgitagustes ning ELi ja eriti Eesti kodanikel puudub sõnaõigus. Vaikimisi eeldatakse, et me allkirjastaks abipaketid pimesi, ilma poolt ja vastu argumente sisuliselt arutamata. Nüüd on selgunud, et Portugali abipakett tuleb riigikogus arutlusele veel enne jaanipäeva. Või mis arutlusele, valitsevat seisukohta arvestades tuleb see lihtsalt kinnitamisele. Erinevalt me külmade põhjanaabrite parlamendist, kus arutelu kiskus vägagi tormiliseks.
Kus on diskussioon? Tõsi, Soomes algasid arutelud juba enne parlamendivalimisi. Siinkohal peame endile tuhka pähe raputama, tõesti pole ühtki vabandust miks me seda debatti enne valimisi üles ei võtnud. Aga teeme seda siis vähemalt nüüd, enne lõplikku allkirjastamist. Riik, räägi rahvaga!
Moka otsast ja pika lunimise peale on üht-teist poetatud. Eile avastasime rahandusministeeriumi kodulehelt nurga taha peidetud üllatavalt avameelse dokumendi, milles mitu uudist. Näiteks see, et raskustesse sattunud riik pääseb abi andmisest. Et kui peaks juhtuma, et näiteks Hispaania vajab abi, suureneb Eesti panus päris jõudsalt. Samuti selgub, et sissemaksu, reaalset raha võib seniräägitud 30-miljonit-eurot-aastas-tempost varem vaja minna. Märkimisväärne on ka rikaste riikide soov, et sissemakseid võiks teha ka AAA-riigi võlakirjades, mis tähendab, et vaesed riigid maksaks rahas ja rikkad võlakirjades.
Aga mis neis pakettides veel peidus on? On need head või halvad üllatused? Kas me saame paketti heaks kiita valikuliselt, punkt-punkti haaval? Me tahame, et meie riik räägiks meiega, et me riik vaevuks oma kodanikega suhtlema, diskuteerima. Rääkimata unistusest, et meie riigikogu selja sirgu lööks. Äripäeva arvates ei pea me pidevalt Euroopa pailapsed olema. Me ei pea kõike esimesena ja palju suuremas mahus kui teised tegema. Meil peab olema võimalus põtkida, jonnida, vastu hakata. Kas meil siis selgroogu pole?
Oleme ju ise ka abiraha saanud? Alatasa tuuakse vastuväiteks, et Eesti on ju samuti Euroopa Liidust väga palju abiraha saanud, sealjuures tagastamatut abi, mitte laenu. Kuid tegelikult, mõelgem hetkeks, kas see raha on me riigile sisuliselt abiks olnud? Või on see aidanud pigem pillavat eluviisi viljeleda? Kas kesk’ Mäo küla uhkete viaduktide rajamine on kuidagi Eesti riigi konkurentsivõimet parandanud? Või lugematu arv külaseltside kiigeplatse ja murutraktoreid? Ühesõnaga, katame kogu Eesti uhkete maanteedega, ehitame igale külaseltsile kiigeplatsi... aga edasi? Nii seisis abimiljonite eest rajatud Pokumaa veel sel talvel silmitsi sulgemisotsusega – üllatusena selgus, et uhke kompleksi ülalpidamiseks pole raha! Ja see on vaid jäämäe tipp, kui palju eurorahasid meil tegelikult tänu projektikirjutajate hordide heale tööle lihtsalt kulutamise pärast kulutatakse, ei tea täpselt ilmselt keegi. Jah, mis valesti läinud, on me endi süül valesti läinud. Jah, mitte raha pole rumal, vaid selle kasutaja. Kuid miks me peaksime automaatselt eeldama, et Lõuna-Euroopa abirahadega teisiti käituks?
Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua, ütleb Eesti vanasõna. Easy come, easy go, ütlevad teised rahvad.
Allikas: http://www.ap3.ee/Default.aspx

Read more...

TERRA88.COM: Mõni mõte Bäckmani kohtuotsusest



Kirjutan lühidalt teemal, mis on kommentaariumites osalejaid kõvasti ärritanud. Ja kirjutan, nii võin oletada, üsna ebapopulaarses toonis.

Dotsent Johan Bäckmani arvamused ei meeldi eestlastele, see on arusaadav. Ta on russofiil, mis on soomlaste hulgas haruldane nähtus. Üldiselt on venelaste vihkamine, „ryssänviha“ soomlastel justkui geenides. Aga Bäckman on nn. antifašist. See peaks Toompea juudimeelsele valitsusele justkui meeldima, eestlaste valdavale enamusele aga mitte, meist natsionaalsotsialistidest rääkimata. Kuid Bäckmanilgi on õigus oma arvamusele ja tema arvamused ei peagi meile meeldima. Kindlasti on Eesti võimudel oma osa selles, kuidas Bäckman Eestisse suhtub, vähemalt ei ole Eesti võimude käitumine lisanud Bäckmanile sümpaatiat meie riigi vastu.

Endine kommunist ja endine Kapo juht Jüri Pihl, mees, kes riigireetur Simmile riigisaladuse loa andis, oli 2009. aasta aprillis siseminister. Iseenesest masendav näide sellest, millises olukorras on Eesti riik. Jüri Pihli kohta tasub lugeda SIIT ja SIIT. Siseminister Pihl kehtestas Johan Bäckmani suhtes sissesõidukeelu ajavahemikuks 25. aprill – 10. mai 2009 (suvel määrati Bäckmanile ka teine sissesõidukeeld). Väidetavalt oli Pihli eesmärk takistada Bäckmani osalemist aprillirahutuste aastapäeval ja venelaste “võidupühal”. Uudistes on mainitud, et sissesõidukeelu kehtestamist taotles Kapo peadirektor Raivo Aeg ja et ka otsuse põhjendus olla olnud peaaegu sõnasõnaline tsitaat Aegi taotlusest. Bäckmanile heideti ette, et ta laimab Eesti riiki ja õhutab poliitilist vihkamist.

Kui Bäckman mainis mulle 2009. aasta suvel, et kaalub Eesti riigi kohtusse kaebamist, vastasin, et “sa võidad selle protsessi”, see oli algusest peale selge. Õnneks Bäckman ei palunud enda esindajaks mind, teda esindas Irja Tähismaa.

2007. aastal kehtestas Pihli eelkäija siseministrina Kalle Laanet sissesõidukeelu kolmele soome härrasmehele, kes varem olid osalenud Adolf Hitleri sünnipäeva tähistamisel Tallinnas. Härrad selle keeluga ei leppinud. Üks nendest ajas oma asja advokaadibüroo abiga, kaks nendest volitasid asjaajajaks mind. Kohtusse minna polnud vaja, ametivõimud andsid järele ilma selletagi. Nad tahtsid asjast väljuda terve nahaga ja lühendasid keeldusid selle asemel, et oleksid need tühistanud. Kuna lühendamine tähendas sisuliselt keelu kohest lõppu ja kuna asjaosalised sellega leppisid, ei olnudki vaja minna kohtusse. Hiljem olen sama moodi ajanud ühe rootslase ning ühe ameeriklase sissesõidukeelu tühistamist. Põhjendatud kiri ministeeriumile ning ametivõimudele võimalus taganemiseks, siis on hundid söönud ja lambad terved. Nad taganesid meeleldi, sest kohtus oleks ees oodanud lüüasaamine. Et Bäckman kohtus võidab, oli, nagu öeldud, algusest peale selge.

Eespool mainitud teiste härrade sissesõidukeeld oleks kestnud 10 aastat. Bäckmani sissesõidukeeld oli lühike, ainult 16 päevane ja määratud teatud üritusel osalemise takistamiseks. Talle tekitati kahju ja mis veel hullem, ta võis lähtuda oletusest, et nii käitub Toompea võim temaga ka tulevikus. Kohtutee oli tema olukorras ainuõige. Bäckman esitas oma kohtuteed 2009. a. oktoobris nõudes sissesõidukeelu ebaseaduslikuks tunnistamist. Tallinna Halduskohus tegi oma otsuse 2010. a. jaanuaris jättes Bäckmani kaebuse rahuldamata ja määrates kohtukulud tema kanda.

Esimese kohtuaste otsused on justkui loterii, kuid tegemist võis olla ka sellega, et loodeti Bäckmani väsimisele ja edaspidisele loobumisele. Kuid Bäckman ei loobunud vaid kaebas ringkonnakohtusse edasi. Ringkonnakohus langetas oma otsuse mullu detsembris. Kohus tõdes, et võimudel polnud alust arvata, et Bäckman õhutaks vaenu, pealegi olid üritused, millele ta oli kutsutud, seaduslikud. Seega tunnistati sissesõidukeelud ebaseaduslikeks ja need tühistati, jättes Bäckmani kohtukulud Eesti riigi kanda. Kui selle peale mõni kodanik vihastab, et “kurat, maksumaksja peab selle tegelase kulud kandma”, siis pean ütlema vastu, et jah, kuid selles ei ole süüdi mitte Bäckman, vaid Toompea valitsuse ja tema ametnike rumalus.

Lugu sellega ei lõppenud, siseministeeriumil jätkus rumalust ka kassatsioonikaebuse esitamiseks. Tänavu märtsis otsustas Riigikohus, et siseministeeriumi kaebust menetlusse ei võeta ja nii jäi võitjaks Bäckman. Tarmo Vaher kirjutas Eesti Ekspressis 13. mail, et “kokkuvõttes lõppes Bäckmani ja Eesti riigi vaidlus omapärase viigiga. Soomlane sai moraalse võidu. Kapo sai oma tahtmise juba kaks aastat tagasi, kui Bäckman ei pääsenud soovitud päevil Eestisse.“ Tarmo Vaher eksib. Viigist on asi kaugel. Nüüdsest käib Bäckman vabalt kõikidel üritustel. Riik sai kohtus lüüa. Riik sai korralikult negatiivset tähelepanu, sest nn vabas maailmas riik selliselt käituda ei tohi. Kui Eesti riiki suudaks ohustada üks Bäckman, siis mis riigist me üldse rääkida saaksime?

Kogu loost võiks õppida palju, kuid vaevalt et nõukaajast võimuritel vastavat õppimisvõimet on. Inimeste õiguste piiramine nende veendumuste pärast on Eestis puhas nõukogude pärand. Selle sama suhtumise ilming on ka jälitustegevuse ulatuslikkus Eestis ning „uurijatele“ selleks aina laiemate õiguste andmine. Õigusriigis seevastu on kodanikel oma veendumustele ja arvamuste avaldamisele puutumatu õigus. Kommunismist lahti saamisest on kakskümmend aastat, kuid kommunistidest ja nende mõtteviisist pole me ikka lahti saanud. See on Eesti probleem, mitte Bäckman.

Lisan siia lõppu veel ka sellise ebapopulaarse arvamuse, et väited nagu saaks Bäckman Venemaalt oma tegevuse eest raha, on äärmiselt väheusutav. Bäckman on pärit sedavõrd jõukast perest, et temal Venemaa raha vaja pole. Mõnikord tundub, et pigem vastupidi...

RT
_____________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/05/veelkord-meie-seadusandluse-hambutusest.html
M.I.

Read more...

Süsteem on läbikukkunud igal rindel

Posted in Ja liberaalid tuleb hävitada., nsblogi@politician.com on 25. mai 2011 by TAAVI.R.
OECD hinnangul on senise  valitsuse majanduspoliitika jätkudes aastal 2026 tööpuuduse tase Eestis endiselt üle 10%. See tähendab, et hoolimata pensionile suundujate arvu kasvust ja väljarändest ning välismaal töötajate inimeste arvust, jääks senise olukorra jätkudes näitajad halvaks.
Tänased võimuerakonnad on kujunenud täielikeks populismilaevadeks, kus kehtib lubaduste reegel täna müüme pesupulbrit, homme midagi muud ehk, mida iganes, et lollpeade hääli saada. Neil on ideeline pankrott.
"Faktid kinnitavad, et valitsus tõstab elektri- ja kütusehindu aktsiisi- ja käibemaksutõusudega. Jutt ainult maailmaturu hindadest on demagoogia."
www.facebook.com/hinnatous: "Faktid kinnitavad, et valitsus tõstab elektri- ja kütusehindu aktsiisi- ja käibemaksutõusudega. Jutt ainult maailmaturu hindadest on demagoogia."
Siin ei hakka muutuma midagi enne, kui võim, mis on kaotanud igasuguse reaalsustaju, minema lüüakse, sest neile ei hakkagi realism kohale jõudma. Kuidas muidu saaks selgitada Ansipi järjekordset hõiset, et kõik on hästi. Siin näitasid soomlased põlissoomlaste näol suuna kätte.
Aga tänane sotsiaalne kord peegeldub ka teistes näitajates.
Selle aasta esimesel kolmel kuul on sündinud kokku 411 last vähem võrreldes mulluse aasta algusega ja seda hoolimata süsteemi lugudest, kuidas sündivus kasvab.
Karta on, et see ei ole ajutine vähenemine, vaid et langus, mida demograafid ennustasid aastaks 2015.
Iseenesest ei tohiks laste saamise eas inimeste vähesus veel probleemiks olla, kuigi kunagi saab just sellest Eesti peamine probleem. Seega on tegemist inimeste ettevaatliku käitumisega, sest elu ole olnud viimasel aastal kõige julgustavam ei eluaseme, toimetuleku ega täiendava vastutuse võtmiseks.
Mida teha?
Esmalt tuleb langetada tarbimismakse, sest sellest sõltub otseselt riigi käekäik. Siia kuulub ka riigi kontrollitava energiamonopoli poolt  iga paari kuu tagant tõstetav elektrihind, mis ilmselgelt tavatarbijale ülejõukäivaks on muutumas.
Teiseks tuleks pigem tõsta varem langetatud tulumaksu, mille paari protsendist tõusu tavatarbija vaevu tunnetab.  See tooks eelkõige riigist raha väljakantijate arvelt aastas miljardeid lisatulu.
Riigil tuleb luua paindlikum toetussüsteem hättasattunud perekondade toetuseks. Selleks pakkuda mitmeid lihtsaid lahendeid: 1.) töötuksjäänule, kellel on perekond suurendada toetusemäära poole võrra; 2.) pikendada toetusesaamise perioodi; 3.) võtta senisest suuremal määral riigi kanda laste lasteaiakulud – toitlustus näiteks; 4.) anda toiduabi kodanikule olenemata tema sissekirjutusest vms; 4.) kaotada hiigelkulutused välistoetustele, mille suurus ületab täna 15 000 000 euro piiri aastas ja siia pole sisse arvestatud laenutagatisi, mis antakse mädaeuro päästmiseks, makstakse ELi nõudel mingitesse x-fondidesse.
Mitmed neist on asjad, mis ei tähenda suuri lisakulusid, eriti arvestades, et ainuüksi töötukassa reserv ületab 1,5 miljardit krooni.
Kokkuvõttes peab aga riigi roll majanduses kasvama, vastasel korral saame juurde veel ühe hääbumisloo. Loe riigi rolli kasvust huvitudes ka  SEDA ja SEDA.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

kolmapäev, 25. mai 2011

UUDISEID UKRAINAST

Ukraina parlament (Ülemraada) moskvameelne koalitsioon võttis vastu õigusakti, mille alusel iga-aastane kohustuslik minutine leinaseisak Saksa-vene sõjas (venemaal nimetatakse seda Suureks Isamaasõjaks) langenud sõjameeste mälestuseks, edastas Interfaks-Ukraina. Leinaseisakusse peavad rahvasaadikud ennast seadma igal aastal 22. juunil peetaval istungjärgul. See korraldus puudutab ka kõiki teisi Ukraina omavalitsusi, asutusi ning ettevõtteid, omandivormist sõltumata, kus täpselt kell 10:00 on töötajad-ametnikud-teenistujad kohustatud katkestama töö ning tõusma leinaseisakusse. Samal ajal on liikurvahendid - nii ühiskondlikud kui eramasinad, kohustatud sama aja vältel laskma signaali, vahendab Lenta.ru.
Ka hoonetele peavad olema heisatud sellel päeval riigilipud mustade lintidega, sealhulgas ka väljaspool Ukrainat asuvatele hoonetele, millised kuuluvad Ukraina riigile (näiteks saatkonnad, esindused). Sellel päeval peavad seaduse kohaselt Ukraina tele-raadiojaamad piirama meelelahutuslikke programme ning iga jaam peab vähemalt 10 tunni jagu eetrisse paiskama hukkunute mälestust peegeldavaid või mälestamist kajastavaid saateid.
Üheselt on selge, et vähemalt Lääne-Ukraina elanikke selline seadus ei rõõmusta nagu ka varasemalt vastu võetud seadus (21.04.11), millega kohustati riigiasutustele 9. mail heiskama punased sirbi-vasara lipud, tähistamaks stalinlikku võidupäeva. Teatavasti kutsus nn "punalipukohustus" Ukraina lääneosas esile rahvuslaste vastureaktsiooni, mis lõppes skandaalsete korratuste ning kaklustega nn "antifašistide" ja rahvuslaste vahel, (8., 9., 10. mail) mida kasutasid usinasti ära ka anarhistid ja äärmusvasakpoolsed ja kus ebaõiglasteks kannatajateks sattusid ka paljud süütud inimesed.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

KORRUMPEERUNUD VENEMAA

Viiendik Venemaa riiklikust kaitse-eelarvest varastatakse igal aastal korrumpeerunud ametnike, ebaausate kindralite ja valede töövõtjate poolt, teatas Vene sõjaväeprokurör.
„Varastatakse suures koguses raha – praktiliselt iga viies rubla, samal ajal kui armee saab vaid halva kvaliteediga varustust ja relvi,“ ütles Venemaa sõjaväe peaprokurör Sergei Fridinski Äripäeva teatel lehele Rossiiskaja Gazeta.
„Igal aastal pannakse kaitsekuludesse üha enam raha, kuid tulemus ei ole just suurepärane,“ ütles ta ja lisas, et riigi petmiseks kasutatakse altkäemaksu ja fiktiivseid lepinguid. Fridinski konkreetseid numbreid ei nimetanud, kuid Venemaa 2011. aasta riigieelarves on kaitsekulutusteks ette nähtud 1,5 triljonit rubla (53 miljardit dollarit), mis tähendab et varaste taskutesse läheb sellest 10 miljardit dollarit. Peaminister Vladimir Putin on lubanud järgmise kümne aasta jooksul kulutada 20 triljonit rubla uute relvade, allveelaevade, tuumarakettide ja õhukaitesüsteemide ostuks.
Järelikult on, mida jätkuvalt varastada.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Kohalik propagandatööstus

Posted in nsblogi@politician.com on 23. mai 2011 by TAAVI.R.
Juba aastaid kirjutavad kohalikud väljaanded, kuidas ühed ja samad poliitilised jõud on halvad teised aga alati head, söödetakse rahvale ette sarnast töödeldud infot ja kujundatakse seeläbi kohalikku arvamust ehk suunatakse ja manipuleeritakse kogu ühiskonda..
Enamus suurimatest väljaannetest jagunevad ära kahe mehe juhtimise alla, kes muuhulgas omavahel nii sotsiaalselt kui ka äriliselt ühisettevõtte kaudu seotud. Ühel pool Eesti Meedia(juht Mart Kadastik), mis kamandab näiteks Postimeest, Kanal 2-te, Kanal 11, Sakalat, omab poolt Õhtulehest ja teisel pool Ekspress Grupp(omanikuks H. Luik), millele kuulub näiteks Delfi, Ekspress, Eesti Päevaleht jt. Eelmainitud mehed olnud ka võimuparteide toetajad. Neid väljaandeid sirvides kumab vastu suhteliselt sarnane dogmade maailm. Meil räägitakse palju kolmandate riikide meedia kallutatusest aga samalaadne on olukord ka siin.
Eestis on täna mitmes mõttes demokraatia kriis. Poliitilisel ladvikul puuduvad ideed ja tahe tirimaks riiki august välja. Ometi on nad monopoliseeritud meedia abil suutmas siduda valijale kaela arvamuse, et nemad on eestimeelsus, kõik vastased aga vastasus. Meedia on siin olnud pearoll ja pole siis ka ime, et tekitab võimus närvilisust ja toob valitsejatelt konkurentide suunas silte nagu propaganda, valed jms, kui nende kontrolli alt väljub mõni iseseisvalt arenev meediaüksus.
Monopoliseeritud meedia näiteks vaadake, kuidas on Vikerraadios tehtud saadet “Peaministri tund”.  See sisuliselt Ansipi kiitusetund, kus peaministrit esitatakse täiesti kriitikavabalt. Meedia lülitab täna teatud ühiskonnakihid avalikust arvamusest lihtsalt välja.  Või vaadake “Reporterit”. Reformierakond tegi, nägi, kirjutas ja mida iganes veel. Pole kallutatud? On.
Seetõttu ongi vaja alternatiivsaite, kus pääseb ligi ka teistsugusele materjalile.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MART HELME: Eestlase valikud

Saada sõbrale


Suursaadik
Uudis lõpliku kokkuleppe saavutamisest Ilvese tagasimääramiseks Kadriorgu oli sisuliselt juba ette teada. Nüüd on see aga ka vormistatud.
Nagu vormistati märtsi algul Riigikogu valimistel ka senise poliitkartelli jätkamine Toompeal.
Kõik see on ühtaegu nii masendav kui ka hirmutav. Masendav, sest näitab, et meil tegelikult ei toimu enam mitte valimised vaid hääletamine. Toimuv läheneb juba peaaegu „demokraatiale“ selle meile okupatsiooniajast tuntud variandis, kus vahe on vaid selles, et ühe partei asemel on mitu, mis ei sega neil ometi põhiküsimustes ajamast äravahetamiseni sarnast juttu ja poliitikat. Hirmutav, sest võimu betoneerimise loogika saab vältimatult viia vaid edasise „juhitud demokraatia“ kindlustamise ja igasuguse kehtivat võimu ärritava teisitimõtlemise tasalülitamise suunas.
Tegelikult ongi meie valimistel praegusele klikile oponeerivaid vastaskandidaate vaja veel vaid selleks, et jätta mulje, nagu oleks meil demokraatiaga kõik kõige paremas korras. Täpselt nii, nagu võimul olijate propagandast üle ujutatud meedias tuleb aeg-ajalt, kuid jumala eest mitte valitsevat diskursust tõsiselt ohustaval määral, sõna anda ka selle kriitikutele. Ja täpselt nii, nagu ohutul määral, ülalt suunatult ja rahastatult tuleb soosida kodanikualgatust. Minge koristage prügi, rajage eurotoetuste abil kiigeplatse ja seltsimajasid, aga ärge mõelgegi, et teil kõige selle juures on asja võimu ja suurte rahade juurde!
Juba ammu ei ole kodanikel tegelikku võimalust nende elu vahetult puudutavate küsimuste arutamisest tulemust mõjutaval viisil osa võtta. Või kas saame meie, kodanikud kaasa rääkida elektri hinna kujundamisel, euro abipakettide otsustamisel, viisavabaduslepingu sõlmimisel Venemaaga, Schengeni ruumis (ajutise või alalise) piirikontrolli kehtestamisel, homodele abiellumis- ja lapsendusõiguse andmisel ning tuhandel muul teemal? Loomulikult mitte, väitku valitsuse ja Riigikogu liikmed mida tahes.
ANNO 2011 oleme jõudnud olukorda, kus kodanik legaalsete vahenditega riigis toimuvat mõjutada, suunata ja kontrollida enam ei saa. Selles olukorras on inimestel võrdlemisi vähe valikuvõimalusi. Neist esimene ja kõige levinum on kohanemine, enda mulli loomine ning selles elamine.
Teiseks teeks on tänavale tulemine, massiline mitteallumine, praeguse võimu illegitiimseks kuulutamine ning tõeliselt altpoolt tulev kodanikualgatus eesmärgiga kehtiv režiim kukutada. Olgem ausad: Eestis seda lihtsalt ei juhtu.
Ja kolmandaks on avatud piiridega maailmas võimalus hääletada jalgadega. Lahkuda maalt, mis võib küll olla su südamele valusalt kallis, kus sa naudid võimalust rääkida oma rahvuskaaslastega maailma kõige ilusamas keeles ja kus sul on õnn saata oma lapsi emakeelsesse kooli, aga kus sa selle kõrval ometi iga päev kibedalt tunned ennast alandatuna, paljaks riisutuna, poliitiliselt õigusetuks muudetuna ja priiskava kliki pidulaualt raasukesi nokkiva marginaalina.
Üha enam eestlasi valibki just selle viimase variandi - lahkumise. Lootuses leida mujalt mitte üksnes paremat palka (mida Eestis paljudel tegelikult polegi), vaid ka inimväärsemat, lugupidavamat kohtlemist.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

teisipäev, 24. mai 2011

MATTI ILVES: KALEVA SURMALEND JA VAHERAHUAEG SOOMES

Lugesin äsja huvitavat Risto Niku raamatut "Kaleva surmalend" ja otsustasin ka siin midagi sellest kirjutada.
Soome pidas kangelaslikku Talvasõda ja saavutas seeläbi ISESEISVA riigi jätkumise. Eesti valis allaandmise tee ja kaotas riigi. Mul on sellise riigijuhtide käitumise üle siiamaani häbi. Venelased austavad vaid jõudu ja isegi võitlust nende vastu hindavad nad rohkem kui alistumist. Seetõttu oli nende suhtumine soomlastesse parem kui meisse. Raamatus kirjutatakse president Pätsi kohta õiglaselt halvustavalt: "Kõige ilmesemat kokkuleppepoliitikat ajas Eesti president Konstatin Päts. Ta soovis igal moel idanaabrile meele järgi olla ning kohati läks oma lipitsemises niivõrd liiale, et tekitas piinlikust isegi venelastes endis."
Soome oli raskest võitlusest suurriigi vastu kurnatud ja vajas kasvõi lühikest hingtõmbeaega:
"Soome valikud märtsis 1940 olid piiratud. Tegelikult oleks ainuke reaalne alternatiiv rahu sõlmimisele olnud täielik allaandmine ja iseseisvuse kaotamine. Punaarmee rünnak aprillikuus Karjala maakitsusel oli olnud sedavõrd võimas, et lõi soomlaste kaitse tõsiselt kõikuma. Parimad positsioonid olid käest lastud, laskemoon peaaegu otsas ning meestel hädasti puhkusi vaja. Vaherahu argipäeval kiusas inimesi enim toiduainete ja kamuude kaupade puudus, mis põhjustas erti linnades mitmesuguseid probleeme. Soomes oli 1930-ndate lõpus juba harjutud sellega, et poes leidus kõike tarvilikku, soovijaile jagus isegi luksustarbeid.
Kevadel 1940 varjutas Soomet kõigile muudele ohtudele lisaks ka inflatsioon. Raha ringluses eriti polnud, kuid kaupa oli veelgi vähem. Ametivõimud manitsesd aprilli alguses hoiduma toiduainete hinna tõstmisest - see edendaks inflatsiooni ja põhjustaks ostuhüsteeriat."
Soomlestele tuleb au anda, isegi sellisel raskel ajal ei unustanud nad riigikaitset ja asusid väljaehitama uusi piirikindlustusi:
"Uue Salpaliniaks inetatud kaitsesüsteemi pearõhk lasus lõunas, kuhu planeeriti ehitada umbes 60 kilomeetri pikkune ühtne kindlustusliin Soome lahe rannikult Saimaa järveni. ...
Hiigelprojekt sai valitsuse heakskiidu. Suuremahulisi kindlustustöid alustati mais, kui valitsus eraldas selleks otstarbrks 50 miljoni marga suuruse sihtsumma. Juunis said ehitajad lisafinantseeringuna veel 50 miljonit marka.
Soomel tuli leppida peaaegu kõigi NSV Liidu nõudmistega, vaatamata sellele, kas nendel nõudmistel oli rahulepingu järgi üldse mingi põhjendus. Sõja kaotanud soomlased olid tegelikult sama võimetud Moskva survele vastupanema kui Baltimaad." Näiteks nõudsid venelased kõigi kaotatud aladelt evakueeritud tööstusettevõtete seadnete tagasitoomist. Sõja ajal valitses riigis loomulikult tsensuur.
"Soome ajakirjanikud olid pärast Talvesõja lõppu raevus (tsensuur jätkus ka pärast sõda, küll veidi teisel kujul. M.I.). Kui kodanik soovis sõja ajal teada saada, mis rindel tegelikult toimus, pidi ta seda lugema välismaistest lehtedest. ... Miks nõustus valitsus niivõrd viletsatel tigimustel rahu sõlmima, imestasid lugejad. Ajalehed ju teatasid, et asi on kontrolli all."
NSV Liit kehtestas kõigi Balti riikide suhtes enne täielikku okupeerimist blokaadi, käsk oli katkestada igasugune laeva- ja lennuliiklus. Sellisest otsusest ei teatatud age ühelegi riigile, see on ka üheks põhjuseks, miks selline tegevus ei mahu rahvusvahelise õiguse raamistikku. Nüüd Kaleva lennust:
"Reede, 14.06.1940.
Kell 14.06 teatab Helsingi lennujaam Kalevale tema maandumisraja, kuid vastust ei tule. Prangli saare kohal vähendab Kaleva vasakul küljel lendav pommitaja kõrgust ning siirdub kaugemale lääne suunas. Paremal küljel olev pommitaja tõmbab kalevale kõrvale vaid umbse 50 meetri kaugusele. Pommitaja kuulipildujatornist tehakse seeria hoiatuslaske. Valgusviirude juga möödub Kalevast eestpoolt. Kaleva lisab kiirust ja ninng jätkab lendu Helsingi suunas. Pommitaja tulistab teise seeria hoiatuslaske."
Hoiatuslaskudeks saab neid valanguid nimetada vaid tinglikult. Lennukid ei olnud raadioühenduses, samuti ei teadnud Kaleva meeskond midagi kehtestatud blokaadist.
"Seejärel tõmbab ta kõrvale ja laskub allapoole. Vasakul küljel olnud teine pommitaja tõuseb Kaleva kõrvale . Lennukid läheneved Keri majakasaarele. Pommitaja kuulipildujatornis suunab laskur oma relva soomlaste lennukile. Ta tulistab pika seeria. Viiekümne meetri kauguselt pole raske sihtmärki tabada.
Kaleva vasak mootor süttib põlema. Reisilennuk hakkab kõrgust kaotama.
Tuleleegid löövad tema vasakust mootorist välja. Lennuk jätab enda taha paksu, nasakule keerduva musta suitsulindi Kaleva langeb järjest madalamale. Lennuk käändub järsult vasakule, kostub plahvatus ning paiskub vette. Must suitsusammas ja aeglaselt leviv naftalaik jäävad märkima kohta, kus Soome reisilennuk OH-ALL Kaleva kell 14.13 sügavustesse vajub.Vene pommitajad lisaved kõrgust ning kaovad ida suunas."
Tallinnast Helsingi suunas startinud Kaleval oli reisiatesalongis ja lastiruumis kokku 277 kilo diplomaatilist posti. Kõige varem jõudsid kohale Eesti kalalaevad. Veidi hiljem korjas allveelaev Štša-301 kaluritelt ja veest kokku posti. Lõpptulemusena said venelased endale vaid umbes 100 kilo diplomaatilist posti, ning kaotasid enam kui poole.
"Uskumatu küll, aga lennuliiklus Tallinna ja Helsingi vahel jätkus ka pärast Kaleva allatulistamist. Aero küll lende enam ei teinud, aga eestlased sooritasid laupäeval oma hommikuse lennu ilma vahejuhtumiteta.Üks võimalik seletus sellele on sõnum, mille saatis kindralmajor August Traksmaa Eesti sõjaministeeriumist oma nõukogude kollegile Paldiski baasi. Kaks tundi pärast Kaleva allatulistamist palus eestlasest kindral viisakalt, et venelased tagaksid tsiviillennuliikluse jätkunise Tallinna ja Helsingi ning Tallinna ja Stockholmi vahel.
Oli lubadustega kuidas oli, aga pühapäeval sai Ago lennuk teel Helsingisse Vene allvelaeva kuulipildujadušši osaliseks. Pihta lennuk siiski ei saanud. Ka tagasiteel võeti lennuk märklauaks - seekord tulistas allveelaev kahuriga. Reisilennuk vähendas kõrgust ja jõudis kõrvalpõikeid tehes tervena Ülemiste lennuväljale."
Peale seda insidenti katkes ka igasugune liiklus.
Mälestusmärk Keri saarel
Video:

Read more...

Rootsi sõjanduseksperdid hindasid Venemaa ohtu Balti riikidele

 Rootsis avaldati aruanne, milles hinnatakse riigi võimekust aidata Balti riike, kui Venemaa peaks neid ootamatult ründama.

Raporti koostamise tingis Rootsi riigikaitseuuenduse raames antud lubadus abistada äkkrünnaku ohvriks langenud naaberriike. Aruandest selgub, et selgub, et sõja puhkedes püüab NATO luua lennuväebaasid nii Rootsi kui Soome, vahendasid ERR-i raadiouudised Soome rahvusringhäälingu YLE uudisteportaali.

Uurimistöö koostas Rootsi Sõjateaduste Akadeemia. See ei esinda Rootsi ametlikku seisukohta, küll aga annab põhjalik aruanne Rootsi armeejuhtide arusaamadest.

Raportis kirjeldatakse kolme peamist ohuvõimalust ning hinnatakse nendega toimetulekuks vajalikku sõjalist võimekust lähtuvalt riigikaitsesüsteemist, mis pärast praegusi reforme Rootsis teoks saab. Aruande põhjal tuleb Rootsi väiksemate kriisidega edukalt toime. Tõsiseid probleeme toobki kaasa ainult kolmas ohuvõimalus ehk Venemaa üllatusrünnak Balti riikide okupeerimiseks. See võib juhtuda vaid juhul, kui NATO vasturünnak viibib või ilmneb, et NATO ei suuda vastu võtta otsust Balti riikide toetamiseks.

Kaasaegse sõjatehnika võimaluste juures ei pruugi Venemaa rünnakule eelneda mingeid silmatorkavaid ettevalmistusi. Balti riikide hõivamisega toime tulevaid väeosi on Venemaa piirialadel piisavalt. Kui konflikt on juba alanud, võidakse nende arvu kiiresti kahekordistada.

NATO vastaks rünnakule ilmselt õhusõjaga. Rootsi annaks loa ülelendudeks ning NATO looks Baltimaadesse sillapea, kust hakatakse vabastama alasid, mille Vene armee on okupeerinud.

Aruande autorid rõhutavad, et tegu pole NATO plaaniga, vaid ainult rootslaste tõlgendusega. Kõige probleemsemaks peavad Rootsi sõjanduseksperdid NATO vältimatut vajadust nii Soomes kui Rootsis. Kas NATO-sse mittekuuluvatele liikmetele Lissaboni leppega antud julgeolekugarantiid on sellise solidaarsuse tekkimiseks piisavad, ei oska praegu, rahuajal, loomulikult keegi öelda.

NATO-le teeb peavalu võimalus, et Venemaa okupeerib Balti riigid kiire löögiga ning ähvardab läänt vastumeetmete rakendamise korral tuumarelvaga. Ähvardusele annavad mõjujõudu Luga linna paigaldatud Iskander-tüüpi raketid, mis võivad kanda nii tavalist kui tuumalõhkepead. Venemaa on suurema kärata kasvatanud nende lennuulatust 750 kilomeetrini, mis tegelikult tähendab.keskmaarakettide leppe rikkumist.

Arni Alandi
RahvusRinghääling

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

esmaspäev, 23. mai 2011

Medvedev ähvardas maailma

                                   Vastus ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"
    Medvedev ähvardas maailma uue külma sõjaga, edastas Postimees.
Vene president Dmitri Medvedev hoiatas tänasel rahvusvahelisel pressikonverentsil, et Venemaa ja lääneriikide vahel võib alata uus külma sõja ajastu, kui ei jõuta üksmeelele raketikaitse osas. Medvedev ütles, et Venemaa loodab saada Washingtonilt juriidiliselt siduvat garantiid selle kohta, et Euroopasse rajatavat raketitõrjesüsteemi ei kasutata kunagi nende vastu. Moskva sõnul keeldub Washington seda aga andmast. Ta märkis, et kui läänepartneritega ei õnnestu sel teemal kompromissi saavutada, tuleb võtta kasutusele vastuabinõud ehk «arendada Vene tuumavõimekuse ründepotentsiaali», vahendasid AFP ja The Moscow Post.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/                            

Read more...

Vooglaid: kõrgkoolide 3+2 süsteemi õpet peaks analüüsima riigikontroll

SI-201

Ülo Vooglaid heidab pilgu mõttemaailma, milles elavad endised, praegused ja vahest ka mõned tulevased ministrid, kes peavad üles harima meie rahvuse vaimse põllu. Õpetajate Lehe 20. mai artiklis "Kõrghariduse viis võtmeküsimust" http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5558 ilmusid kunagise haridusministri Toivo Maimetsa arusaamad kõrghariduse kohta.

Ministri viis

Artikli alguses tuuakse välja praeguse haridusministri Jaak Aaviksoo suust kõlanud viis kõrghariduse olulist küsimust. Need on:

1. mil määral peaks olema ülikoolis õppimine tasuta;
2. missugune peaks olema gümnaasiumi seos ülikooliga;
3. kuidas valida ülikoolis õpetatavaid erialasid;
4. mida peaksid Eesti noored õppima välismaa ülikoolides;
5. kui palju peaks Eesti ülikoolis olema ingliskeelset õpet.

Nüüdne Tartu ülikooli professor Toivo Maimets nõustub oma endise kolleegiga, kes oli varem Tartu ülikooli rektor, ehkki haridusest pole seal sõnagi, ja märgib, et "ülikoolid võiksid teha, mida tahavad, kuid teatud latist allpool toimetamist ei tohiks riik neile võimaldada".

Sellest lausest jääb Ülo Vooglaiu jaoks kumama omakorda neli rasket küsimust:

1) Kas ikka on nii, et ülikoolid võivad teha, mida tahavad?
2) Milline latt on "teatud latt"?
3) Milline on see haridustase,  mille peaksid ülikoolid kindlustama?
4) Kuidas saaks riik ülikoole korrale kutsuda, kui õppetase ei ole rahuldav?

"Kui professor Maimetsa kujutlus vastab tõele, et akadeemik Aaviksoo "kaardistas oma viie küsimusega ministeeriumi tööpõllu ära", siis on küll juhtunud vähemalt arusaamatus," märgib Ülo Vooglaid diplomaatiliselt.

Haridus ja raha

Vooglaid imestab, et professor Maimets räägib "tasuta kõrgharidusest".

"
Raske uskuda, et professor ei erista õpet ja haridust, aga nii see paistab olevat. Nähtavasti pole ülikooli endisel prorektoril ja haridusministril ikka veel olnud aega selleks, et mõelda, mis see on, mida hariduseks kutsutakse, millest haridus sõltub ja mis sõltub haridusest, kuidas kujuneb haritud inimene ja haritud ühiskond... Jätame praegu kõrvale tõsiasja, et tasuta õpet ei saa olla, et küsimus on vaid selles, kes, kuidas, kellele ja kui palju maksab ning milline osa teadusliku uurimise ja õppe kuludest kaetakse riigieelarvest (maksumaksjalt kogutud rahast). Õpe võib olla korraldatud priiskavalt ja arutult või kokkuhoidlikult ja arukalt..." arutleb Vooglaid.

Vooglaiu meelest ei saa ülikooli väärtust üldse rahaga mõõta. Näitajaks on vaimsus, väärikus, isamaalisus, ennastsalgavus ning ülikoolis õppe läbinud isikute võimekus ja tahe teenida oma rahvast.

Seetõttu on Vooglaid on resoluutne, et katta on vaja eeskätt rahvuslike vajadustega kooskõlas oleva õppe kulud. Seda eriti olukorras, kus emakeeles publitseeritud tekste ei peeta millekski. "See olukord põhjustab põlgust nende inimeste suhtes, kes tahes või tahtmata õõnestavad rahvuskultuuri aluseid," tunnistab Ülo Vooglaid.

Haridus ja rakendus

Professor Maimets väidab, et "riik ei suuda vajalikke erialasid ette näha", ning tuletab meelde, et minister Aaviksoo meelest tunnevad üliõpilased tööturu vajadusi paremini kui mistahes riiklik komisjon.

Vooglaid peab samuti võimalikuks, et riiklik komisjon ei tunne ühiskonda ega selles juba kujunenud ning kujunevaid probleeme, ei valda prognoose ega kujuta ette, milline peaks olema nende inimeste ettevalmistus, keda tööandjad nüüd ning lähemas ja kaugemas tulevikus vajavad.

Muus osas tekitab kummagi õppejõud-ministri jutt hämmastust. "Piinlik küll, aga ei ole võimalik jätta märkimata, et VAJADUSED saavad olla vaid subjektidel. Turul, ka mitte tööturul, ei saa vajadusi olla," märgib Ülo Vooglaid.

Eesti ülikoolides domineerib erialane õpe, ent eriala ei saa rakenduda; rakenduda saa isiksus kui subjekt. Rakenduda saab igaüks mingil ametikoha ja kutsealal, ent just ametialast ja kutsealast ettevalmistust Eesti ülikoolides ei võimaldata.

Praegune 3+2 süsteemis korraldatud õpe, milles domineerib reproduktiivne, praktikaga seostamata erialaõpe, oleks vaja võtta põhjaliku analüüsi alla, leiab Vooglaid. Teda paneb imestama, et Riigikontroll ei ole seda ikka veel söandanud teha.

Ülikoolid on kriitilisel teel

Ülikoolide allakäik ohustab riiklikku eksistentsi. Vaidlused Tartu ülikooli kuratooriumi ja nõukogu õiguste, kohustuste ja vasutuse täpsustamiseks näitasid, et Tartu ülikool lähtub omakasust. See kool ei otsigi teistsuguseid lahendusi.

"Kui Eestis ei ole enam ülikoole, siis ei saa kujuneda rahvuslikku intelligentsi ja ongi kõik. Uskumatu, aga just ülikoolid võivad kujuneda Eesti kirstunaelaks," märgib Ülo Vooglaid.

Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt: vooglaid.ylo@gmail.com

Read more...

pühapäev, 22. mai 2011

Vasakpoolse mõttemaailma õied

Nii Eestis kui mujal käib viimase 150 aasta jooksul pidev võitlus parempoolse ja vasakpoolse maailma ideede nagu ka nende ideede kandjate vahel.

Parempoolseid süüdistatakse eelkõige rikaste toetamises, mis iseenesest on populism ning vasakpoolseid süüdistatakse selles, et nende sotsiaalne mudel ei ole jätkusuutlik ja viib paratamatule sotsiaalsele ning poliitilisele kollapsini, mis on tõepoolest nimetatud aastate jooksul praktiliselt ja korduvalt ka tõeks osutunud.

Vasak-parempoolsuse peamine vahe on selles, et neid suundi saab vaadata vaid riigivõimu skaala - vasakpoolsed on need, kes näevad õnne selles, kus riik võimalikult palju kontrollib majandus- ja sotsiaalseid suhteid, äärmusvasakpoolsed sealhulgas nõuavad sellise kontrolli absoluteerimist. Parempoolsed omakorda on need, kes jätaksid riigi kontrolli alla võimalikult vähe sotsiaalseid- ja majandussuhteid, äärmusparempoolsed jätaksid riigi kontrolli alla vaid välispoliitika ning riigi julgeoleku, muus osas nende arvates riigi reguleerimise vajadus puudub.

Ülaltoodut on välja öeldud ka teistmoodi - vasakpoolsed jagavad olemasoleva vara ja väärtused ümber, et "kõigil hea oleks ja kõik võrdsed oleksid", parempoolsed hoolivad eelkõige sellest, et vara ja väärtused eelkõige tekiksid ja alles siis saaks toimuda jagamine, kuid õiglaselt - kes rohkem panustab, sellel tekib õigus ka rohkem saada.
Oma suuna pealt idealistid on nii vasak- kui paremäärmuslased. Idealism on see, mida mõlema suuna radikaalid jutlustavad, sest sellest (nii ühele kui teisele poolele) kasvavad väärtushinnangud ning tegevussuunad on ühiskonnaprotsesse tegelikkuses käivitavad jõud, kui jätta välja freudilikud faktorid - hirm ja sugutung.

Äärmusparempoolsed pole kunagi üheski riigis võimul olnud, mistõttu on raske kosta, mis siis saaks, kui see toimuks. Äärmusvasakpoolsed on võimule saanud maailmas korduvalt (natsionaalsotsialistid Saksamaal, sotsiaaldemokraadid-kommunistid venemaal, punakhmeerid Kambodžas jne) ning elu näitab, et see ei ole toonud kaasa õnne ega õitsengut.

Suures demokraatiatuhinas ...

[vahelehõikena võib märkida, et demokraatia on raskesti mõistetav kategooria nagu ka demokraatlikud põhiväärtused, näiteks õiglus, ülekohus, rahva võim jms. Seda näitab või seegi, et äsja toimunud Lennart Mere Konverentsil istusid targad demokraadid kokku ja hakkasid arutama selliseid küsimusi, et millised siis on need demokraatlikud põhiväärtused, õigused jms]

... on paljudes Euroopa riikides võimule jõudnud vasakpoolsed, õnneks veel pehmema suuna esindajad, kes samuti olemasolevaid rikkusi muudkui jaotavad ja jaotavad.

Siinjuures on parempoolsed reeglina ausama käitumisega kui vasakpoolsed.

Kuivõrd parempoolsete elufilosoofia juhindub ideaalis eelkõige rikkuse loomisest ning selle õiglasest (proportsionaalsest) jagamisest loojate vahel, siis ei ole midagi häbiväärset selles, kui parempoolse maailmavaatega inimene elab ilusas majas, sõidab kalli autoga või metseenina oma varasid heategevuses laiali jagab - oma vara, ise teab, mis teeb.

Vasakpoolsete puhul oleks rikkusega vehkimine täiesti tabu. Vasakpoolsed juhtpersoonid käivad rõhutatult tagasihoidlikes kehakatetes (Lenin, Stalin, Mao Zedong), nõudes seda ka oma seltsimeestelt ning alluvatelt. Samuti mõistavad reeglina hukka igasuguse pillamise ning priiskamise, häbistades neid, kes eristuvad massist toreduse poolest.

Selelga seoses tuleb mulle meelde olukord, kui ma kümmekond aastat tagasi tööasjus Rootsit külastasin, siis pajatati mulle lugusid kohalike "avalike saladuste" teemal ehk sellest, kuidas juhtivad vasakpoliitikud elavad häbenemata demonstratiivset kaksikelu.
Väljas liiguvad tagasihoidlike riiete ja odavate ökoautodega, kuid oma pereringis priiskavad nagu jaksavad. Ka kallimad sõiduvahendid on eraeluliseks kasutamiseks, luksuslikest majadest, korteritest ja jahtidest rääkimata.

Jätkates seda "jagamise teemat" -  kui on mida jaotada, siis on tore ju. Kui aga rikkused otsa saavad? Siis tuleb seda jõuga võtta või kui muud üle ei jää, siis laenata. Laenata teistelt riikidelt või valuutafondilt või Euroliidult või ... egas siis väärtused jagamiseta jää, seda enam kui laenu antakse sealt, kus samuti vasakpoolsed võimul on.

Värske näide - mille eest maksab sotsialist Strauss-Kahn hotelliarveid ja esimese klassi lende, küsib tänane Delfi.

Rahvusvahelise valuutafondi IMF-i vägistamises süüdistatav peadirektor Dominique Strauss-Kahn pani oma väidetava kuriteo toime hotellitoas, mis maksab 3000 dollarit öö. Politsei arreteeris ta Pariisi lennuki esimeses klassis. Kuidas saab sotsialistist ametnik endale sellist luksuslikku elu lubada?

DSK, nagu teda kodumaal tuntakse, teenis rahvusvaheliste pangandusstandardite järgi tagasihoidlikku palka, kuid erinevaid kuluhüvitisi maksti talle rikkalikult. Strauss-Kahn teenis umbes 420 000 dollarit aastas, millele lisandusid pensionimaksed ja helded lisatasud. Lisaks sellele maksti Strauss-Kahnile umbes 75 000 dollarit „et ta saaks säilitada fondi huvides tema positsioonile kohast elustandardit“, mis tähendas Washingtonis asuvat majapidamist, mis on piisavalt peen, et võõrustada riigijuhte ja maailma majandusliidreid, kirjutab USA väljaanne Slate.

See pole aga kõik. Strauss-Kahnil oli piiramatu voli nõuda fondilt kõigi „mõistlike kulutuste“ kinnimaksmist, mis puudutasid poliitikute lõbustamist ja nendega kohtumist. Reisikulude katteks sai Strauss-Kahn raha rikkalikult, sealhulgas maksti talle päevarahasid ja tasuti kõik hotelliarved. Lepingu järgi lendab Strauss-Kahn alati esimeses klassis.

Ajalehe New York Post teatel oli Strauss-Kahnil erikokkulepe, mille järgi võis ta Air France’i lennukitel igal ajal esimeses klassis lennata. On ebatõenäoline, et see oli kingitus Air France’i poolt, sest lepingu järgi ei tohtinud DSK vastu võtta kallimaid kingitusi kui 100 dollarit. (Esimese klassi lennukipilet New Yorgist Pariisi maksab umbes 10 000 dollarit.)

DSK kompensatsioonid ja kuluhüvitised on võrreldavad temaga sarnastel ametikohtadel töötavate isikutega – käputäie keskpangajuhtide ja rahandusministritega, kes maailma majandust juhivad. Maailmapanga president teenib näiteks peaaegu sama summa. Mark Zoellicki palk on 441 980 dollarit ja elamiskulude katteks makstakse talle 79 120 dollarit.

Kodumaal Prantsusmaal süüdistatakse Strauss-Kahni selles, et ta on „šampanjasotsialist“. Nimelt avaldati ajakirjanduses foto, millel ta ronib 100 000 dollarit maksvasse Porschesse (auto polnud seejuures tema oma). France Soir teatas, et Strauss-Kahn kannab ülikondi, mille valmistaja on USA presidendi Barack Obama rätsep ja mis maksavad 35 000 dollarit.

Lisaks sellele on ajakirjandus paljastanud, et Strauss-Kahn ja tema naine, teleajakirjanik Anne Sinclair, kes ka ise pole just vaene inimene, elavad vaheldumisi 4 miljonit dollarit maksvas majas USA-s Georgetownis, kahes mitu miljonit dollarit maksvas korteris Pariisis ja puhkusemajas Marokos Marrakeshis. France Soiri hinnangul on IMF-i peadirektor kaotanud sideme reaalse eluga.

Selle teema lõpuks on üsna paslik ära tuua paar kommentaari selle teema kohta avalikust võrgust:



jagaja enda näpud on alati rasvased
Sotsialismi olemus on varade ümberjagamine.



arvamus
Sotsialism lõpeb kui jagatavad varad otsa saavad. Kreekas juba on otsas, EL sotsid muidugi annavad neile veel "laenu" (tagastamatut abi), aga varsti pole midagi anda. Siis lõpeb ka sotsialismus.



ants Üleüldse tuleks uurida kõikide sotsialistide tegemisi ja sahkerdamisi.Kust saavad sotsialistid oma raha.Millised on need investoritest ettevõtted,kes toetavad sotsialismi taastamist?

Ei saa ju olla normaalne,kus ettevõte sponsoreerib sotsialistliku korra taastamist




Allikas: Delfi.ee

Refereeris ja arutles
Anar Rand
BHR
http://bhr.balanss.ee/ vahendusel 

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP