RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 31. märts 2012

MATTI ILVES: VÕITLUS ACTA VASTU ALGAB UUESTI

Ekspress.ee kirjutab: "Euroopa Komisjon, mis on olnud peamine ELi ACTAt tagant tõukav organ, lubas saata ACTA kohta päringu Euroopa Kohtusse. See oleks vähemalt poolteiseks aastaks aja maha võtnud. Kuigi ACTA läbirääkimisi juhtinud ELi kaubandusvolinik Karel De Gucht sellest veebruaris teatas, pole seda ametlikult seni tehtud."

Nii, nüüd on siis asjad selged, Euroopa Komisjon (sisuliselt EL-u valitsus) võttis lihtsalt lühikese pausi. Pettes Euroopa rahvaid, et saadab asja Euroopa Kohtusse, kuid tegelikult seda ei teinud. Nüüd, kus pinged on maha võetud, võib selle kehtestamisega jälle edasi liikuda, nii vähemalt nad arvavad.

Paistab, kõrgametnikel on ACTA kehtestamisega nii kiire, et nad ei saanud endale lubada 1,5. aastast pausi, mille kestel kohus oleks asja arutanud. On ju üpris üldiselt teada, et Euroopa Liitu juhitakse huvigruppide ja mitmete salaühingute poolt. Tõenäoliselt oli avaldatud surve nii suur, et komisjon otsustas kohtu poole mitte pöörduda.

Nüüd seisab aga ACTA vastastel aktivistidel ja inimestel üle Euroopa ees uus võitluslaine. Keskkonnas AVAAZ.org käib ACTA vastaste allkirjade kogumine aga edasi, kasutage juhust, et liituda allkirja andjatega. Andmed saadetakse Euroopa Parlamendi kõigile liikmetele.

ALLKIRJA SAAB ANDA SIIN: https://secure.avaaz.org/en/eu_save_the_internet/

Read more...

Poliitkorrektsus saavutab uut taset

Põhja-Austrias eemaldati peale aastaid kestnud poliitilist terrorit valdajale Adolf Hitleri vanemate hauatähis. Hitleri vanemate säilmed on aga koristustööde tagajärjel “teadmata kadunud.”
Aastaid ähvarduste ja muude tagakiusamismeetodite all kannatanud hauapaiga omanik loobus oma õigustest hauapaigale. Seejärel algas rüüstamine, et koht vabastada.
“Erapooletud” väljaanded leiutasid muidugi õigustuseks väite, et tegu olevat paremäärmuslaste kogunemispaigaga, mis olevat provokatiivne.
Oleme varemgi kuulnud, kuidas poliitkorrektsetest dogmadest läbivettinud doktriini vastased “vabatahtlikult” nõustuvad ametliku käsitlusega. Kes ei nõustu, seda terroriseeritakse, tulistatakse ja ahistatakse kuniks nõustub. Näiteid võib leida kuhjaga.
Üha enam näib, et valitsev doktriin on moraalselt laostunud ning püüab nn ohtude vältimiseks pidevalt uusi allikaid otsida, et siis neid olematuid ohte tõrjuda.
NSB
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Mesilaste väljasuremisele on leitud veel üks võimalik põhjus

postitas doc opiaatidest-rääkimata osak. 23:34 30. märts, 2012
loodus Mesilaste kadumise üle muret tundvad teadlased väidavad olevat leidnud kaudse vihje vähemalt ühele võimalikule probleemiallikale. Neonikotinoididest pestitsiidid on loodud hävitama põrnikaid, lisaks sellele on avastatud mürkidel ka võime segada mesilaste navigeerimisvõimet. Varasemalt on arvatud, et tegemist on mesilastele ohutu mürgiga, kuid vähemalt kaks uurimust väidavad vastupidist. Ehkki otseselt ei saa viidata just sellele pestitsiidiperekonnale kogu probleemi põhjustajana, võib see olla üks põhjustest mesilindude väljasuremise juures.
Allikas: http://minut.ee/
___________________
Räägitakse, et kui mesilased välja surevad, siis sureb ka inimene.
M.I.

Read more...

MARTIN HELME: Surmanuhtluse poolt

Saada sõbrale
Väga tihti kasutatakse surmanuhtluse vastu argumenti, et ta on pöördumatu. Minu jaoks on see hoopis pooltargument. Tihti pakutakse surmanuhtluse asenduseks eluaegset vangistust. Aga me teame, et eluaegne pole tegelikult eluaegne. See kestab kuskil paarkümmend aastat Eestis, Euroopas 10-15 aastat ja siis on need "eluaegsed" jälle väljas ning nende retsidiivsuse tase on väga kõrge. Minu jaoks on ikkagi väga oluline, et me ei anna neile iial enam võimalust kurja teha.
Debatt surmanuhtluse teemal Silver Meikari ja Martin Helme vahel saates Kolmeraudne on vaadatav SIIT , klipi algus 17.15

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

reede, 30. märts 2012

VABAMÕTLEJA: Ühiskonna peamine kriis seisneb terve mõistuse puudumises

Autor: Einar Eiland
Kriisi defineerimine on lihtne: see tähendab, et midagi on puudu või ei toimi nii nagu ühiskonnal vaja. Kui midagi on üle, siis see peamiselt kriise ei põhjusta, sest see hajub ühiskonnas teatavate loodusjõudude toimel. Kuid ka siin on erandeid, mis kinnitavad reegleid, sest rumaluse ja mõttevabaduse küllus suudab luua hullemaid kriise kui mistahes isekulgev protsess.
Lõputu rumaluse vastandiks on terve mõistus. Terve tähendab siinkohal nii tervist, parasitaarse mõttelaadi vältimist kui vältimisvõimet, mis ei käituks ümbritseva suhtes kui tarbija vaid looja. Terviklikul ja tervel mõistusel eksisteerivale ühiskonnale on omane, et tema probleemide hulk väheneb mitte ei kasva, sest mõistmisele ja mõistusele on omane olukordi lahendada. Kui lahendid ühiskonnas puuduvad, siis tähendab see rumaluse domineerimist võimalike lahendite üle.
Seega, et ühiskond ja seal toimiv inimene ei teeks enda elus valesid ja ekslikke otsuseid oleks mõistlik rakendada tervet mõistust. Terve mõistus koosneb kolmel reaalsuse tunnetamise kriteeriumitasandist - esiteks kompetentsete inimese arvamusest kui teadmuse väljendusest, teiseks eelkäijate tarkusest ja kolmandaks isiklikust kogemustest. Terveks mõistuseks saab nimetada olukorda, kus need kolm tasandit langevad kokku. Vaid terve mõistus suudab ühendada pööbli rahvaks. Meil on aga mõiste rahvas asendatud mõistega rahvus ja ilmselt seisab sellel rahvuse rahvaks saamine alles ees, sest ilma terve mõistuseta seda teha ei saa. Selge on ka see, et ainult terve mõistusega inimene saab sulle olla mõttekaaslane ja pakkuda tuge rahvaks saamisel. Meil on aga mõttekaaslasetest kujundatud konkurendid. Selge on ka see, et  ainult terve mõistus ja sellel rajanev teadvus suudab ühendab inimesi maailmaga. Kriis on antud kontekstis terve mõistuse eiramise tagajärg.
Ühiskondliku kriisi allikaks on terve mõistuse asendamine eneseteadvusega
Meie ühiskonnas oskab aga langetada otsuseid eneseteadvuse pinnalt. Eneseteadvus koosneb samuti kolmest komponendist - esiteks ümbritsevast informatsioonist, mida loovad ja annavad edasi televisioon, raadio, ajalehed jne.  Teiseks informatsiooni iseloomust ja kontekstist, mille olemus määratakse rahvusvahelise tsensuuri poolt, selle eesmärk on  tagada igasugune vastutusvabadus (vastutamatus).  Sellega luuase standartarusaamad, mille kohaselt Kadafi on loll, Savisaar on paha, Ansip on hea ja Obama veel parem. Nii kujundataksegi  Kolmandaks eneseteadvuse komponendiks ümbritsevate arvamus selle informatsiooni kohta, mida talle ette kühveldatakse. Eelnevate komponentide koostoime kaudu kujundataksegi arvamus teatava probleemi kohta. Paraku ilmestab selline arusaam automatismidel, reflekside ja dogmadel toimivat ühiskonda, kus nõutakse inimese arvamusi vaid ettekühveldatud  informatsiooni kohta ja sellegi hindamist vaid õige ja vale arvamusskaala alusel.  Tekib vaid küsimus, kas selliselt loodav informatsioonikäsitluse korral loodav olukorrakirjeldus saab olla tõene ja lahendusi loov? Arvestades meie riigi sotsiaalse, haridusliku, demograafilise, rahandusliku, majandusliku, tervishoiu, usaldusliku  ja julgeolekulise kriisi ulatust siis võib väita eneseteadvusel baseeruva mõttemudeli kriisi. Seega on õpitud spetsialiste vaid riigikontrolli näitel pikalt saatma ja esiisade tarkuseid  naeruvääristatakse kommunistlike mineviku tõkendite tõttu, asudes seega kordama meie nõukogude aegseid vigu. 
Kui meie ühiskond või tema liidrid  langetavad otsuseid eneseteadvuse pinnalt, siis  valitsevaks on ambitsioonid, auahnus, kasuahnus ja just need alused kujundavad meie ühiskonna eduvalemit. Tulemusena välistab see aga omakorda reaalsustaju.
Tulemusena ei osata pluralistliku valikuvõimaluste segaduses positsioneerida isegi isiklikke kogemusi. Me ei oska tegevusi planeerida ega suunata ja tulemusena sumbuvad arenguinitsiatiiv vastuoludesse. Vastuolu pildi ja kuvandi, lubatu ja tehtu, öeldu ja kuuldu vahel. Kuna ühtselt arusaadav teadmine ja sellel rajanev mõistmine ühiskonnaarengust puudub, siis ilma mõistmiseta on teadmised mõttetud, ilma teadmisteta on aga kogemus pime. Kokkuvõtvalt tähendab see reaalse olukorra tajumisvõime puudumist. Seega määrab vaid ruupori suurus usutavuse astme ja paneb sama suguharu liikmeid automaatselt kaasa ulguma. Sellest jääb aga väheks, et käivitada arenguid, sest kuulajate kõrv ei kuule, silm ei seleta ja käsi ei kanna. Mida suurem hulk aja jooksul kogunevaid inimesi nägemise ja kuulmise abi vajavad, seda suurem saab olema võim. Seega pole võimul mõtteski käituda terve mõistuse kohaselt. Euroseadused on asendamas seega pühakirjateksti ja võim täidab vaid kirikuõpetaja funktsiooni, kes vaid pühakirjale kulpi suudab lüüa.

Read more...

Radikaalsetel islamivaimulikel keelatakse Prantsusmaale siseneda


Radikaalsetel imaamidel ei lubata Prantsusmaale siseneda ja aprillis toimuvast islamikonverentsist osa võtta, teatas president Nicolas Sarkozy. President teatas, et ta suhtles konverentsi korraldaja, Prantsuse Islamiorganisatsioonide Liiduga ning andis neile mõista, et terve rida kutsutud imaame pole Prantsusmaa võimude arvates teretulnud, vahendas Reuters. Sarkozy nimetas teiste seas Kataris resideeruvat Egiptuse vaimulikku Youssef al-Qaradawit, kes on üks mõjukaimaid sunniite. Ta esineb sageli Al-Jazeera telekanalis ning internetilehel IslamOnline.
2008. aastal keelasid al-Qardawile riiki sissesõidu Suurbritannia võimud, tuues põhjuseks sisejulgeoleku kaalutlused. Brittidele oli vastuvõetamatu heakskiit, mida ta avaldas Palestiina enesetaputerroristidele.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

MART HELME: Hea ilma välispoliitika lõpp

Saada sõbrale
Suursaadik
Vabariigi aastapäeval 1939 vandusid kõik tollased Eesti riigijuhid, et meie rahvas kaitseb oma vabadust vajaduse korral ka relvaga. Nagu teame, möödus kõigest seitse kuud ja needsamad rusikaga vastu rinda tagujad kirjutasid vaguralt alla kõigile Stalini emissaride poolt neile ette lükatud paberitele, oli tegu siis valitsuse vahetamise, relvastatud vastupanu keelamise, kaitseliidu ja politsei desarmeerimise või mis tahes muuga.
Mälestus ja trauma sellest hääletust alistumisest elab iga eestlase südames tänapäevani. Ja tänapäevani küsime endalt ka, kas 24. veebruaril rahvale jagatud lubadused tulenesid tõepoolest teadmatusest tuleviku ees või loodeti küüniliselt, et bluff läheb läbi.
Ma ei tundnud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teisi tollaseid riigipäid, küll oli mul au tunda aga oma isa, tema sõpru ja paljusid teisi sel ajal parimas meheeas olnud inimesi. Absoluutne enamik neist kinnitas, et nad on igati valmis Eesti eest võitlema - paljud neist tegidki seda 1944. aastal, mõned hiljem ka metsades - ning et ohvrite peale vaatamata poleks nad Eestit niisama lihtsalt Venemaale andnud.
Kuidas on lugu aga nüüd? Taas kuuleme paraadidel kindlasõnalist retoorikat sellest, kuidas me ennast igal juhul vaenlase vastu, relv käes, kaitseme. Eesti polevat kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu, meie täidame oma liitlaskohust Afganistanis ja NATO lepingu artikkel 5 tagab, et meie liitlased täidavad oma kohust, kui hätta peaksime sattuma meie. Mõni on koguni kinnitanud, et meie olemegi NATO.
Paraku jäävad niisugused enesekindlad kinnitused ajajärku, mis on praeguseks juba lõppenud. Need jäid hea ilma ajastusse, kus Venemaa oli nõrk, Hiina alles hoogu sisse saamas, Euroopa majandus tugeval järjel, islamifaktor marginaalne, USA enesekindel ja rahvusvaheline õigus kõigile ühtviisi respekteeritav mõõdupuu.
Praeguseks on kõik muutunud. Venemaa on üha enesekindlamalt restauratsioonikursil, maailmamajanduse raskuskese on kinnistunud Vaikse ookeani kallastele, dekadentlik Euroopa äratab kõigis üksnes haletsust, moslemid ei mõjuta poliitikat mitte enam üksnes Lähis-Idas, vaid globaalselt, hiiglasliku eelarvedefitsiidi koorma all ägav USA otsib leevendust isolatsionismist ning Teise maailmasõja järel paika pandud rahvusvahelised organisatsioonid koos rahvusvahelise õigusega on nähtused, mille vajalikkust/kasutust tõlgendab iga mõjukam mängur vastavalt hetkeolukorrale.
Loota nendes ilmastikuoludes pigem inertsist eksisteerivatele julgeolekugarantiidele, mida meile justnagu pakuvad Euroopa Liit ja NATO, tähendab sama, mis sügisel külma ilmaga särgiväel õue minna, kinnitades iseendale visalt, et on alles suvi.
Tegelikult, kui jätkata mõnevõrra tinglikku võrdlust Teise maailmasõja eelse ajaga, oleme praegu umbes aastas 1938. Suur ümberjagamine pole veel alanud, kuid kõik on selleks juba valmis. Ja nagu ikka, saavad ohvriteks need, kes enda eest seista ei suuda või ei taha.
Kahetsusväärselt kuulume praegu viimaste hulka. Ning vaadates riigi juhtkonda kuuluvate inimeste enesega rahulolevaid ja mõttelagedaid nägusid, mille suust kostab vaid hea ilma ajal pähe õpitud käibefraase, pole meil 1939. aastaga võrreldes midagi paremat ka oodata.
Ometi peaksime juba mitu aastat arendama palavikulist diplomaatilist ofensiivi, kindlustamaks oma olemasolu ja julgeolekut kõigi käepäraste vahenditega. Nende hulka kuuluks kahepoolsete kaitsealase koostöö lepingute sõlmimine meid esimese järgu puhvrina nägevate riikidega, nagu Poola, Soome, Rootsi. Loomulikult ei sõlmi keegi neist meiega sõjalist liidulepingut, kuid kõik nad on meid konflikti puhul Venemaaga valmis aitama materiaalselt, moraalselt ja diplomaatiliselt. Praegu võiksime-peaksime nende juures koolitama aga mehi, keda panna vajaduse korral lahingutehnikale, mida meil küll pole, kuid mida me sõjatingimustes kindlasti abi korras saaksime.
Peaksime juba ette lepinguliselt tagama ka, et bürokraatlikult ei takistata vabatahtlike saabumist Eestisse, olgu need siis elukutselised sõdurid, meditsiinipersonal või veel keegi kolmas. Ja muidugi peaksime tegema maksimumi, et USA võtaks endale kohustuse meie kaitseks sekkuda juhul, kui NATO masinavärk kinni kiilub. Viimane juhtub aga sajaprotsendilise kindlusega ja selle tõenäosust tuleb endale juba praegu tunnistada ning vastavalt sellele ka innovatiivselt käituda. Ei aita sellest, kui me kiitleme kaheprotsendiliste kaitsekulutustega ning NATO kaitseplaaniga Baltikumile. Kas nende loosungitega lähemegi rindele vaenlase lennukeid ja tanke rajalt maha võtma?
Kahetsusväärselt näitab praeguse valitsuse suhtumist riigi tegelikku kaitsevõimesse, mitte missioonivõimekusse, kõige selgemalt üksainus seik. Ajal, mil Iraani ründamine Iisraeli poolt ja sellest vallanduv doominoefekt rahvusvahelistes suhetes on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, pole meil isegi kaitseministrit, kes valdkonnaga tegeleks täisvastutusega, mitte vasaku käega ja möödaminnes!
Peale kaitsevõime on vaja aga ka kaitsetahet. Praegu on see eestlastel kindlasti veel olemas ja võib üsna veendunult väita, et vastu hakatakse isegi siis, kui valitsus otsustab - olles praktikas ära näinud, et liitlased passivad - taas hääletult alistuda.
Siinkohal ongi oluline rõhutada, et Eesti kaitsevõime suurendamise kohustuslike meetmete hulka kuulub kindlasti ka valitsuse suhtlemisstiili muutmine - ja kohe. Veel pisut ülbitsemist, oma sissetulekute kasvatamist, elu kallinemist, eurorahade kantimist ja rumalat juttu Euroopa solidaarsusest - ning enne, kui rahval tuleb rinda pista välisvaenlase ja tema viienda kolonniga, õiendavad nad arved nende silmis legitiimsuse kaotanud ja Euroopast vaid hädasid importiva nukuvalitsusega.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

neljapäev, 29. märts 2012

NÄDALA RINGVAADE

Allikas: http://ekkl.org/

Read more...

HRW: sajad Afganistani naised istuvad „moraalikuritegude“ eest vangis

Kolmapäev, 28 marts 2012 14:03 Sajad Afganistani naised istuvad vangis „moraalikuritegude“ eest, teatab inimõigusteorganisatsioon Human Rights Watch (HRW). Raportis öeldakse, et naisi karistatakse näiteks koduvägivalla eest põgenemise ja ka vägistamise ohvriks langemise eest, sest abieluväline seks, ka sunniviisiline, on abielurikkumine ja „moraalikuritegu“.

Kolmapäeval Kabulis avaldatud HRW raportis öeldakse, et Afganistani presidendi Hamid Karzai valitsus ei ole suutnud kinni pidada oma lubadustest täita rahvusvahelisi inimõigustealaseid seadusi, teatab BBC News.

„On šokeeriv, et kümme aastat pärast Talibani kukutamist pannakse naisi ja tüdrukuid endiselt vangi koduvägivalla või sunnitud abielude eest põgenemise pärast,“ ütles HRW tegevdirektor Kenneth Roth.

Raportis kutsutakse valitsust üles vabastama umbes 400 naist ja tüdrukut vanglatest ja noorte kinnipidamiskeskustest.

„Mõned naised ja tüdrukud on süüdi mõistetud minas, seksis väljaspool abielu, olles samas vägistatud või sunnitud prostitutsioonile,“ öeldakse raportis. „Kohtunikud teevad süüdimõistvaid otsuseid sageli vaid „ülestunnistuste“ alusel, mis antakse ilma advokaadi juuresviibimiseta ning kirjutatakse alla, ilma et need oleks ette loetud naistele, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Pärast ülestunnistust ootab naisi tavaliselt pikk vanglakaristus, mõnedel juhtudel üle kümne aasta.“

HRW teatel on olukord viimasel ajal hullemaks läinud, sest Karzai muudab tihti oma seisukohta naiste õiguste kohta.

President andis hiljuti oma toetuse mõjuka islamivaimulike nõukogu välja antud käitumiskoodeksile, milles lubatakse meestel teatud tingimustel naisi peksta.

Allikas: Delfi.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/ 
__________________
See on siis demokraatia viimine sinna NATO moodi. Tegelikult peaksid rahvad elama aga nii, kuidas nad soovivad ja nende taditsioonid lubavad.
M.I.

Read more...

kolmapäev, 28. märts 2012

MATTI ILVES: KORRALAGEDUS RIIGIASUTUSTES

"Äripäev" kirjutab: "Oleme aastate jooksul igasuguseid kuritarvitusi näinud ning teiega jaganud, kuid maanteeameti juhtide regulaarne puhkuselkäimine komandeeringute varjus ja seega riiklikul rahastamisel on vähemalt meile midagi uut."
Nüüd aga rääkis Vikerraadio, et see on üpris tavaline praktika ministeeriumides ja neile alluvates ametites. Peagi pidi tulema paljastusele järgmine sarnane rahva raha raiskamine. Huvitav on veel see, et ministeeriumide ja ametite kodulehekülgedelt ei saa mingit teavat ametnike välislähetuste kohta. Ja kujutlege nüüd ette - need andmed on kuulutatud SALAJASTEKS! See aga loob soodsa pinnase igasugusteks kuritarvitusteks.

Mõnusalt on seatud ka asjad asutuste sisekontrollis, nimelt allub sisekontrlör otse asutuse juhile. See on eriti kummaline, kuna nüüd riskib aktiivne ja ametkonnas rikkumisi avastav kontrolör lihtsalt töökoha kaotusega.
Asutuste sisekontroll peaks alluma otse ministrile ja ministeeriumide sisekontroll - Riigikontrolörile.

Read more...

Jean-Paul Sartre – surmakultuuri arhitekt

Donald DeMarco - 23.03.2012

Järgneva kahe nädala vältel avaldame De Civitates koostöös Elukultuuri Instituudiga mõned peatükid vastvalminud teosest "Surmakultuuri arhitektid", milles on vaatluse all mitmete viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tugevalt mõjutanud inimeste elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste hulgas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger. Raamatu esitlus leiab aset esmaspäeval, 2. aprillil kell 18.00 VHK gümnaasiumis (vt lähemalt siit). Raamatu eessõnaga, mis on juba varem De Civitates avaldatud, saab tutvuda siin.

Kohe 19. sajandi alguses abiellus üks prantsuse külaarst maaomaniku tütrega. Ebameeldiva üllatusena avastas ta järgmisel päeval pärast pulmi, et tema äi on puruvaene. Vastikusest ei kõnelenud ta oma naisega järgmised nelikümmend aastat sõnagi. Söögilauas suheldi märkide abil. Pikapeale hakkas naine teda kutsuma nimega “minu kostiline.”[1] Ometi sündis neile kolm last. Üks neist vaikuse lastest, Jean-Baptiste, abiellus naisega, keda tema ema oli abielu eest hoiatanud, et see on õnnetu elukorraldus, mis tähendab “lõppematut ohverdamiste ahelat, mille katkestavad toored ööd.”[2] Jean-Baptiste ja tema värske abikaasa said peagi lapse, kuid varsti pärast seda jäi noor isa raskesti haigeks. Abikaasa hoolitses ta eest, kuid nagu nende laps meile tagantjärele teada annab, jätkus tal “siiski sündsustunnet teda mitte armastada.”[3] Oma sureva abikaasa eest mures ja hooles veedetud ööde tõttu lõppes emal rinnapiim. Imik saadeti amme juurde, kus ta oleks peaaegu soolepõletikku “ja võib-olla ka solvumisse”[4] ära surnud.

See nõnda vähetõotavatest oludest võrsunud laps on laiemale maailmale tuntud kui Jean-Paul Sartre. Oma varajast mõlemast vanemast eraldamise kogemust nägi Sartre kui midagi sellist, millest ta oli ainult võitnud.[5] Ema poolt jäid tal tundmata raskused, mis tulevad hilisest rinnast võõrutamisest.[6] Kuid palju suuremat tänulikkust väljendas Sartre oma isa varase lahkumise üle. “Jean-Baptiste’i surm oli minu elus otsustav sündmus: see tegi minu emast uuesti koduste orja ja andis mulle vabaduse.”[7]

Kuna Sartre’i arvates piiravad kõik isad paratamatult oma arenevate laste vabadust, siis pole sellise olendi nagu hea isa olemasolu võimalik. “Head isa pole olemas, see on üldine reegel,” teatab ta. “Ärgu süüdistatagu selles mehi, vaid isadust kui sugulussidet, mis on mäda. Pole midagi toredamat, kui lapsi teha, isa olla aga on patt. Oleks mu isa elanud, oleks ta kogu oma autoriteedi raskusega minu peal lasunud ja mind maadligi surunud.”[8] “Minu õnneks olin ma ühe surnu pärisosa,” kirjutab Sartre, “need paar spermatilka, mis on ühe lapse tavaline hind.”[9] Rõõmsal meelel nõustus ta väljapaistva psühhoanalüütikuga, kelle diagnoosi järgi puudus maailma kuulsaimal eksistentsialistil superego. Seepärast pole ka üllatav, et üks sõber ütles kolmekümneaastase Sartre’i kohta hämmeldunult: “Võiks arvata, et teil pole kunagi vanemaid olnud.”[10]

Bioloogia ja moraalsuse vaheline katkestus (näiteks katkestus lapse sigitamise ja vastutustundliku kasvatamise vahel) oli Sartre jaoks prototüüp lepitamatust lõhest materiaalse maailma ja südametunnistuse maailma vahel, lõhest, mida ta hakkas filosoofiliselt kirjeldama. Bioloogia on tühipaljas fakt, “faktilisus”, nagu ta seda kutsus, miski, mis on meist üle ja meie vastu. Ent teadvuse maailm on vabaduse maailm.

Vahel saatis Sartre’i pühendumust piiramatule vabadusele ka kerge kiusatus aktsepteerida oma kohta perekonnas. Kuid sellele kiusatusele suutis ta hõlpsasti vastu panna. Kuidas võinuks ta tagandada end oma positsioonile perekonnas? Ta jutustab meile oma autobiograafias: “Emalikust õrnusest hellik, mind sigitanud karmi moosese puudumise tõttu iseloomutu, vanaisa imetluse tõttu pettusest pungil, olin ma puhtakujuline objekt, määratud masohhistiks, kui oleksin suutnud uskuda perekondlikku komöödiasse. Aga ma ei suutnud.”[11]

Isa hülgamine isikliku vabaduse tingimusena laieneb Sartre’il paratamatult ka Jumala hülgamiseks. Tema ateism oligi pigem tema kasvatuse loogiline tagajärg kui filosoofiliselt tingitud. “Mind ei viinud uskmatuseni mitte vastuolud põhimõtetes, vaid minu vanavanemate ükskõiksus.”[12] Sartre täheldas oma vanavanemates väga läbinähtavat silmakirjalikkust. Vooruslikud olid nad pahede õigustamiseks, nad kuulutasid üht ja tegid teist. Nende elus polnud sisu ega tõelist religioosset tähendust. “Meie ringkonnas ja minu perekonnas oli usk vaid mõnusa prantsuse vabameelsuse ametlik nimetus,”[13] kirjutab Sartre.

Nõnda on ateism selgelt Sartre’i filosoofia tuum. Kuid tegemist on postulaadiga, mida ta eeldab, aga ei tõesta. Nagu nägime, on selle allikaks rohkem tema isiklik taust kui mõistuse jõud. Lisaks on sellise ateismiga kooskõlas ja tugevdab seda tema absoluutse isikliku vabaduse mõiste. Kui Jumalat ei ole, siis pole ka reegleid ega käske ning seega ka piiranguid, mis pannakse inimlikule vabadusele.

Sartre’i filosoofiline peateos on 1943. aastal ilmunud “Olemine ja eimiski” (L’Être et le néant). Ulatusliku teose sissejuhatuses toob ta sisse keskse vastanduse, mis jääb tema filosoofilise mõtlemise vundamendiks. On olemas asjad, materiaalsed entiteedid, mis lihtsalt on olemas, kindlaks määratud ja paika pandud – “tihe mass”, nagu ta neid kutsub. See on “iseeneses olemise” (être­en­soi) valdkond. Sellised asjad on meie teadvuse objektid. Meie kui teadvusega olendid ei ole kindlaks määratud. Me oleme lõpetamata, dünaamilised ja pidevas muutumises. Me oleme muutumises ja võime valida, milleks saada. Me oleme teisenevad olendid, kes määravad vabaduse abil ära, milleks saada. Sellepärast ei kuulu me mitte “iseeneses olemise”, vaid “iseenda jaoks olemise” (être­pour­soi) valdkonda. Meil pole veel olemust ega määratletavat või mõistetavat loomust. Tegelikult pole me isegi inimesed, vaid oleme pidevalt valimas seda, milleks saame. Sartre’i filosoofia keskmest tõusevad tema kuulsad sõnad: “Olemine eelneb olemusele.”

Väide, et me ei ole inimesed ega oma mingit kindlat loomust, tulenebki tema ateismist ning toestab seda. Juudi-kristliku traditsiooni järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi. Seega varustab Jumal-looja meid kindla loomuse ehk olemusega sel viisil, nagu iga kunstnik küllastab oma teose kujutatavast ideest. Just selle loodud-olemise kindlakujulisuse Sartre aga hülgab, sest kui selline Jumal on, siis loob ta meid erilise loomusega ning järelikult võtab meilt vabaduse valida, milleks saada. Aga kui sellist Jumalat ei ole, siis pole ka kedagi, kes koormaks meid mingi kindla loomusega ning sellisel juhul oleksime järelikult vabad olendid, kellel olemine eelneb olemusele. Lihtsalt ja lühidalt teatab Sartre: “Inimloomust pole olemas, kuna pole Jumalat, kes seda ette kujutaks.” Selles suhtes sarnaneb Sartre’i “iseenda jaoks olemine” Thornton Wilderi Julius Caesarile. Tuntud ameerika romaanikirjanik laseb Caesaril hüüda: “Nii hirmuäratav ja ülev oleks inimese pärisosa, kui ta ilma igasuguse juhtimise ja trööstita tõesti peaks enda sisemusest leidma olemasolu mõtte ja kirjutama endale ise elukorralduse reeglid.”[14]

On oluline tähele panna, et ilma “inimese” mõisteta ei saa olemas olla ka “ebainimlikkuse” mõistet. See asjaolu on eriti oluline seoses kõlbelisusega. Kui ei saa olla tõeliselt inimlikku tegu, siis ei saa olla ka tegu, mis on tõeliselt ebainimlik. Sartre mõistis seda täielikult ja ei hoidunud sellest järelduva sõnastamisest. “Ka kõige jõledam situatsioon sõjas,” kirjutab ta, “kõige hullem piinamine ei tekita ebainimlikku olukorda; ebainimlikku olukorda pole olemas.”[15] On ütlematagi selge, et Sartre’i seisukoht muudab olematuks inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmise põhialuse ning sellisena pigem kutsub üles jõhkratele tegudele, kui mõistab need hukka – õigupoolest käib see kõigi surmakultuuri arengut soodustavate tegude kohta. Üks Sartre’i rahvusvaheliselt tuntud kriitik on öelnud: “Sellist suhtumist omaksvõttev ühiskond oleks paras prügimäele saata.”[16] “Prügimäel” on peaaegu sama tähendus, millele T. S. Eliot vihjas oma poeemis “Ahermaa” (The Waste Land).

Hoolimata deklareeritud moraalsest agnostitsismist osales Sartre väga aktiivselt poliitikas. Ta pooldas kommunismi, kuigi tema innukusega vabadust piirava riigikorra suhtes käis kaasas suur hulk karjuvat kanapimedust. Ta ei soostunud uskuma, et kommunism ei salli teisitimõtlemist, ning nägi vaeva nõukogude võimu puhastustele ja Siberi koonduslaagritele õigustuste kirjutamisega. “Kommunistlik vägivald pole muud kui uue ajastu lastehaigus,”[17] kirjutas ta karmi reaalsust pehmendada püüdes. 1956. aastal mõistis ta nõukogude võimu hukka, kui nad kasutasid ungarlaste ülestõusu mahasurumisel tanke. Kolm kuud hiljem kaitses ta parteid ja selle agressiivset tegevust kui “vältimatult vajalikku”.

Sartre’i mõistmiseks ajaloolises kontekstis on oluline tähele panna, et Descartes’il, nüüdisaegse filosoofia isal, oli Sartre’i filosoofilisele mõttele tohutu mõju. Suur 17. sajandi matemaatik oli eraldanud vaimu mateeriast. Kuigi ta uskus, et nende vahel on mõningane seos ja vastastikune mõju, ei suutnud ta seda kunagi tõestada ning pärandas seetõttu järeltulevatele põlvedele seisukoha, et vaim ja mateeria (nagu ka teadvus ja ihu) on teineteisele täiesti võõrad.

Sartre võttis Descartes’i dualismi omaks ning lahutas teadvuse (“iseenda jaoks olemise”) mateeriast (“iseeneses olemisest”). Ta läks aga Descartes’ist kaugemale, kui kirjeldas seda eristust mitte võõrdumuse, vaid antagonismina. Iseeneses olemine vastandub Sartre’il iseenda jaoks olemisele sügavalt ja kompromissitult. Esimene on teise metafüüsiline vaenlane. Iseeneses olemine, mateeria, on siinpoolne, kindlaks määratud, absurdne ja tähenduseta. Ent iseenda jaoks olemine otsib teispoolsust, loovust, vabadust ja tähendust.

Sellele vastandlikkusele on Sartre andnud kirjandusliku vormi oma kõige filosoofilisemas romaanis “Iiveldus” (De trop). “Olemine ja eimiski” on tegelikult sellesama iseeneses-olemise olemuse kaemuse veelgi detailsem kirjeldus, mida Sartre Roquentinil, “Iivelduse” peategelasel, nii pikalt ja lausa tüütava detailsusega kirjeldada laseb. Pealegi tunnistab Sartre ka ise, et “Iiveldus” on tema ja peategelase samastumise seisukohalt kõige isiklikum romaan. “Mina olin Roquentin,” ütleb ta. “Temas esitasin oma elu lõimi.”[18]

Väikesest vinjetist peaks piisama, et illustreerida romaani sartre’ilikku põhiteemat. Ühel päeval istus Roquentin pargipingil ja silmitses kastanipuud, kui äkki nägi ta asjade tõelist olemust. Sõnad haihtusid, kui ta vaatas esimest korda otse olemise keskmesse. Kogemus täitis teda iiveldusega. “Lakk sulas ja järele jäi koletislik pehme, korrapäratu mass – ja see oli paljas. Oma hirmuäratavas ja rõvedas alastuses.”[19]

Roquentin väljendab selles kuulsas stseenis Sartre’i väidetavat nägemust “alasti” iseeneses olemisest. Selmet märgata looduse ja olemise korrapära ilusana, leiab Sartre/Roquentin, et see on jälk, põhjendamatu, arusaamatu ja hirmutav. Selle vahetu tajumine muutub talumatuks ja tekitab pööritust. Psühhiaater Karl Stern kirjutab: “Filosoofilisse keelde tõlgituna oleks Roquentin justkui Descartes’ile öelnud: res extensat[20] pole võimalik eemale hoida. Paratamatult oled sa mateeriaga (emaga) seotud, ja lisaks on see asi kleepuv, limane ja räpane, nii et see ajab sind oksele.”[21] Seda enam oli Sartre’il põhjust põgeneda teispoolsuse maailma, eemale kõlvatust puudutusest, millega asjad iseeneses meid määrivad.

New Yorgi Ülikooli professor William Barrett toob välja, et Sartre’i jaoks seostub iseeneses olemise reaalsus tugevalt “pehmuse, kleepuvuse, venivuse, täidluse, vormituse” kujunditega. “Seda on liiga palju,” kirjutab ta (iivelduse kohta), “ning see on raske nagu paks naine kuskil tsirkuses.”[22]

Sartre’i ontoloogiale, milles kirjeldatakse iseeneses olemise ja iseenda jaoks olemise eristust ja vastandumist, toetub ka tema sugupoolte psühholoogia. Iseeneses olemine, mis on pehme, täidlane ja mateeriasse kinnistunud, on naiselik. Iseenda jaoks olemine, mis on lähiseoses vabaduse, abstraheerimise ja loovusega, kannab mehelikkuse aspekti. Barrett kirjutab:

„Sartre’i intellektuaalse dialektika taustal tajume, et “iseeneses” on tema jaoks looduse – üleküllusliku, viljaka ja õitsva looduse –, naise ja naissoo arhetüüp. “Iseenda jaoks” seevastu on Sartre’il inimpsühholoogia mehelik aspekt, tänu millele määrab inimene oma radikaalses vabaduses iseenda, peab plaane ning annab seeläbi oma elule ranges mõttes inimliku tähenduse.“[23]

Sartre’i psühholoogia on seetõttu olemuslikult mehelik või veelgi täpsemalt öeldes naistevihkajalik. Naise mittemõistmine ja halvustamine ei tule Sartre’i juures ilmsiks ainult “Iivelduses”, vaid ka teistes romaanides, kus ta väljendab oma vastikustunnet lapseootel armukese (“Vabaduse teed” (Les Chemins de la liberté)) või põlgust naiste irratsionaalsuse ja tülikuse suhtes (“Mõistuse ajastu” (L’Age de raison)). On selge, et Sartre võttis Descartes’i dualismi, kohaldas selle sugupooltele ja kujutas neid seeläbi teineteisele olemuslikult vastanduvana. Üldjuhul on avalikkus Sartre’i eksistentsialismi vääralt tõlgendanud kui seksuaalvabaduse ja feminismi alust. Tegelikult on see manihheistlik ja ebanaiselik. See on radikaalselt vastandlik inimseksuaalsuse kehalisele reaalsusele ja naise viljakusele.

Lisaks naiste alandamisele iseeneses olemise, tühipalja mateeria tasemeni, loob Sartre’i radikaalne dualism ületamatu kuristiku “ise” (iseenda jaoks olemine) ja “teise” vahele. Veidras kristliku õpetuse moonutuses ilmneb “teine” “ise” suhtes kui teatud liiki pärispatt. Oma raamatus “Olemine ja eimiski” väljendab Sartre seda nõnda: “Minu algne langemine on teise eksisteerimine.”[24] Teadvuse seisukohalt pole “teine” mitte teine subjekt, vaid objekt ehk iseeneses olemine. Järelikult muutub armastus traditsioonilises subjektidevahelisuse mõttes võimatuks. Seepärast väidab Sartre, et armastus orjastab teise.[25] Armastus ei ole tegelikult üldse mitte armastus. Ta on kas sadism või masohhism. Soovides teist omada, mängib “armastaja” tegelikult sadisti. Ja vastupidi, soovides, et teine teda omaks, esineb “armastaja” masohhisti rollis. Seega “ähvardab armastust pidev võnkumine sadismi ja masohhismi vahel.”[26]

1975. aastal kirjutatud pöördumises pealkirjaga “Osavõtt või võõrandumine” (Participation or Alienation) märgib karol Wojtyła, leebeim kõigist filosoofilistest kriitikutest, et Sartre’i “teadvuse analüüs viib ta järeldusele, et subjekt on teiste suhtes suletud.”[27] Katoliiklik eksistentsialist Gabriel Marcel räägib vajadusest “ontoloogilise alandlikkuse” järele, mis korrigeeriks Sartre’i armastuseta teadvust. Me ei ole autonoomsed, nagu võtab kokku Sartre. Selline oletus on aheldatud uhkuse külge ja see ei sobi kokku alandlikkusega, mida me vajame mõistmaks, kes me tegelikult oleme. “Armastus liigub pinnal, mis ei kuulu ei “isele” ega ole “teise ja teise vahel”; ma ütleksin tema kohta “Sina”,”[28] kirjutab Marcel. Selline on “reaalsus, mis on sügavaimalt veelgi rohkem mina kui mina ise – armastust kui “ise” ja “teise” vahelise pinge purunemist võiks nimetada armastuse olemuslikuks antud-olemiseks.”[29]

Kui Sartre eraldab teadmise iseeneses-olemisest kõigest muust, siis otsib ta endale absoluutset vabadust. Kuid tegemist on eesmärgiga, milleni lõplikud inimesed ei saa jõuda. Seda saab kergesti illustreerida lihtsa näite varal. Sartre jõi palju ning lõpetas oma õhtud sageli suurtes kogustes alkoholi tarbimisega. Lõpuks keelas arst talle alkoholi, millega Sartre alandlikult nõustus. Ei tema meditsiiniline nõuandja ega tema keha polnud harjumuse suhtes ükskõiksed.[30] Vabalt valitud tegudel on tagajärjed ja see käib ka nende tegude kohta, mis võtavad otseselt ära vabaduse, mis on nad esile kutsunud. Vääralt tarvitatud loomus on mässav loomus, mille esimeseks ohvriks saab vabadus.

Samuti pole absoluutset vabadust kerge taluda. Kogu elu vaevas Sartre’it miski, mida ta nimetas “Pühaks Vaimuks”. “Lõpuks ometi,” teatab ta oma autobiograafia lõpulehekülgedel, “olen Püha Vaimu keldrist kätte saanud ja minema kihutanud; ateism on julm ja vastupidavust nõudev üritus; usun, et olen sellega lõpule jõudnud.”[31] Mõnes mõttes sai ta sellega tõepoolest hakkama, sest nagu ta isegi ütleb, pole meie pattudele ilma Jumalata andestust. Järelikult elab ateist teadmisekoormaga, et tema patud on “absoluutselt parandamatud.”[32]


Üksiolek keset jumalatut universumit, ilma loomuse, juhatuse ja lootuseta võib olla piinav. “Elu on absurd,” võtab Sartre kokku, ning “inimene on kasutu kirg.” Elu on tõepoolest julm. Kuid meil tuleb endast midagi teha, kinnitab Sartre, olgugi et see midagi on lõpuks ikkagi eimiski. Ent eimiski ei saa rahuldada meie sügavamaid sisemisi igatsusi. Me igatseme ju olemist, mitte olematust. Seepärast pole ka üllatav, kui avastame Sartre’i meile seletamas: “Surm joovastas mind, sest mulle ei meeldinud elu.”[33] Samuti pole vähimalgi määral üllatav, kui ta tunnistab, et filosoofiast kaugelt rohkem köitis teda seks.[34]

Kuid milleks võis Sartre, see ateistlik eksistentsialist saada? Mida võis ta endast teha, kui iga sedasorti tegemine on lõpp-kokkuvõttes tähenduseta? Ta ei taha sulanduda mateeria “rõvedasse massi” ning saada tühipaljaks “olemiseks iseeneses.” Ka ei soovi ta astuda suhetesse teistega, kes tema filosoofia järgi muudaksid ta nende individuaalse omakasu objektiks. Veelgi vähem tahab ta jääda ebamääraseks entiteediks, mis püüab tähendust kehtestada, kuid hõljub ikkagi vältimatut kadumist oodates sihitult läbi kosmose. Mis siis üle jääb? Vastuseks on tema eluloo pealkirja kirjutatud lihtne väljend – “Sõnad”.

Sartre võtab kokku, et “elus olemise andekssaamiseks”[35] tuleb kirjutada. Ometi peab ta abstraktsetest sõnadest pelgupaika otsides ütlema lahti oma ihust, oma lihakssaanud reaalsuse tähtsusest nagu ka elujaatavatest suhetest, milles ta võinuks teiste inimestega olla. “Juhus tegi minust inimese, suuremeelsus teeb minust raamatu,” teatab ta.[36] Nõnda püüab ta pääseda iseenese viletsusest endast raamatut kirjutades. See on meeleheitlik eneseloomise katse seista vastu iseenda enesehävituslikule nihilismile. Ometi näib, et ka Sartre ise oli oma püüdluste tulutusest teadlik. “Peegel ütles mulle seda, mida olin alati teadnud: olin kohutavalt tavaline. Ma pole sellest kunagi üle saanud.”[37]

Kuristik, mille Sartre loob oma teadvuse plaani ja välise maailma vahele, on nii lai, et see osutub ületamatuks ning jätab ta täielikku eraldatusse ja vastuollu kõige muuga. Nõnda saab talle osaks absoluutne eraldatus ja kõigele muule vastandumine. Nõnda on Sartre’i jaoks kõigi inimsuhete põhiline ilmnemisviis konflikt. Oma näidendis “kinniste uste taga” (Huis Clos) teatab ta tegelase Garcini suu läbi: “Põrgu on teised inimesed” (L’Enfer c’est l’Autrui).

Isa Vincent Miceli võtab oma raamatus “Ateismi jumalad” (The Gods of Atheism) kokku: “Sartre’i filosoofia viib loogiliselt ja otse meeleheite ja enesetapmise juurde... Tema ateismi maailm on eimillegi kuningriik, mis on uputatud intellektuaalsesse pimedusse ning vappub vaimse vihkamise krampides. Seda asustavad inimesed, kes neavad Jumalat ning hävitavad üksteist, püüdes tulutult haarata Jumala tühjaks jäänud trooni.”[38] See ei ole liialdus, vaid Sartre’i mõtteviisi vältimatu tagajärg, mis ühildub praeguse surmakultuuriga.

Kuid niivõrd trööstitu filosoofia järgi ei suutnud elada isegi selle autor, ega suutnud see pakkuda talle ka rahu. “Sõnade” viimasel leheküljel jätab ta meile mõistatuse. “Ma loodan ainult nendele, kes loodavad ainult Jumalale; mina, kes ma jumalat ei usu.”[39] Sartre’i filosoofia on sisemiselt vastuoluline, sest see osutub justkui parasiidiks, kes toitub sellest samast vaateviisist, mida ta jälestab ja eitab. Väikese ähmase lohutusesädeme pakub siiski tõsiasi, et Sartre suutis seda ka ise tunnetada.

Kui kellegi filosoofia on niivõrd eluvõõras, et osutub mitterahuldavaks, ebatervislikuks ja elamiskõlbmatuks, siis tuleb tunnistada, et see pole realistlik. Sartre’i filosoofia, mis vastandab “ise” teadvuse kõige muu “teiseks” olemisele, on hävingu ja meeleheite valem. See on filosoofia, mis esitab äärmuslikult valesti “ise” kui realiteedi, millel puuduvad nii vanemad kui lapsed, selleks et teda vabastada. Ent ajas kestma jääva inimliku loomuse puudumisel pole tal millelegi tugineda, pole keset, mis oleks täidetud rõõmuga, ega armastust, mida teisele kinkida. Sartre’i “iseenda jaoks olemine” on mull. Ja nagu iga teinegi mull, millel pole tuuma ega ebakindlat kirmet, mis moodustaks tema oletatava välispinna, ei ole selle tulevik mitte elu, vaid surm.

Viited:

[1] Jean-Paul Sartre, “Sõnad”, tlk Leili-Maria Kask (Tallinn: Varrak, 2006), lk 13.
[2] Ibid., lk 14.
[3] Ibid.
[4] Ibid.
[5] Ibid.
[6] Ibid.
[7] Ibid., lk 16.
[8] Ibid.
[9] Ibid., lk 19.
[10] Ibid., lk 185.
[11] Ibid., lk 88.
[12] Ibid., lk 80. Vesteldes Simone de Beauvoir’ga tegi Sartre järgmise ülestunnistuse: “Minu töös “Olemine ja eimiski” toodud Jumala olemasolu eitamise põhjused polnud tegelikult päris tõelised. tõelised põhjused on juba sellest ajast peale, kui olin kaheteistaastane, palju vahetumad ja lapsikumad kui minu teesid ühe või teise Jumala olemasolu eelduse võimatuse kohta.” Simone de Beauvoir, A Farewell to Sartre, inglise keelde tlk Patrick O’Brian (London: Deutsch,Weidenfield and Nicolson, 1984), lk 483.
[13] Ibid., lk 78.
[14] Thornton Wilder, “Märtsi iidid”, tlk Henno Rajandi (Tallinn: Eesti Raamat, 1983), lk 47-48.
[15] Jean-Paul Sartre, L’Être et le néant: Essai d’ontologie phénoménologique (Paris: Librarie Gallimard, 1943), lk 639. Sartre kirjutab: “Les plus atroces situations de la guerre, les pires tortures ne créent d’état de chose inhumain; il n’y a pas de situation inhumaine.”
[16] F. H. Heinemann, Existantialism and the Modern Predicament (New York: Harper and Row, 1958), lk 128.
[17] “Inadvertent Guru to an Age – Jean-Paul Sartre (1905-1980)”, Time, 28. aprill, 1980, lk 38.
[18] Sartre,“Sõnad”, lk 194.
[19] Jean-Paul Sartre, “Iiveldus”, tlk Tanel Lepsoo (Tallinn: Eesti Päevalehe
Raamat, 2005), lk 139.
[20] Laiemas mõttes asja või mateeriat ‒ Tlk.
[21] Karl Stern, Flight from Woman (New York: Farrar, Straus and Giroux, 1965),
lk 133; vt ka lk 35.
[22] William Barrett, Irrational Man (Garden City, N. Y.: Doubleday, 1958), lk 254.
[23] Ibid.
[24] Jean-Paul Sartre, Being and Nothingness, inglise keelde tlk Hazel Barnes (New York: Citadel Press, 1964), lk xxxii.
[25] Ibid., lk 379.
[26] Barrett, Irrational Man, lk 257.
[27] Karol Wojtyła, Person and Community: Selected Essays, inglise keelde tlk
Theresa Sandok, O.S.M. (New York: Peter Lang, 1993), lk 203.
[28] Ingl k Thou. ‒ Tlk.
[29] Gabriel Marcel, Being and Having (New York: Harper, 1965), lk 167.
[30] Simone de Beauvoir, Adieux, lk 432.
[31] Sartre, “Sõnad”, lk 195.
[32] Simone de Beauvoir, Adieux, lk 440.
[33] Sartre, “Sõnad”, lk 150.
[34] “Inadvertent Guru to an Age”, lk 38.
[35] Sartre, “Sõnad”, lk 150.
[36] Ibid.
[37] Ibid., lk 86.
[38] Vincent Miceli, The Gods of Atheism (New Rochelle, N.Y.: Arlington House, 1975), lk 246.
[39] Sartre, “Sõnad”, lk 197.


Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index

Read more...

Vaba Mõtte Klubi

Lisatud: 27. märts
Saada sõbrale
Seekordses rääkivate peade saates arutati, kas Kapo on mõjutanud õiglast kohtumõistmist ja kas korruptsiooniuurimine võib muutuda poliitiliseks nõiajahiks. Mida toob endaga kaasa Keskerakonna pereheitmine. Analüüsiti, miks Ungari ei taha alluda Brüsselile ning kuidas käis Kreeka tegelikult läbi pankroti? Stuudios on Peeter Ernits, Martin Helme, Leo Kunnas ja Ignar Fjuk.
Saadet saab vaadata, klikates SIIA .
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

teisipäev, 27. märts 2012

dr. David Duke - Sionstlik terrorism Norras

Read more...

Miks raisata?

VKG ja Eesti Energia hakkavad põlevkiviõlist valmistama  diislit, mille toodangu maht ületaks tunduvalt Eesti vajadused.
See tähendab, et turule paisatakse kütusekogus, mis on suurem tarbitavast ning turumajanduse tingimustes peaks see tähendama hinnaalandust koduturul. Sedasi aga ei lähe, sest antud kütust hakatakse müüma maailmaturu hindadega. Selline on kartellipoliitikute nägemus.
Seega ei saa tavainimene sellest põlevkivi kulutamisest mingit kasu, sest peab ikkagi maksma kõrget kütusehinda ning kannatab ka majandus. Põlevkivi on aga rahvuslik rikkus, mida kasutatakse nüüd üksikute ärigigantide taskute täitmiseks.
Ka Wabariigi ajal toodeti kütust aga selle eesmärk oli tagada Eestile taskukohane kütus ning tõsta riigi sõltumatust välisriikidest. Sellest võitis ka rahvas. Mida võidab sellest rahvas täna?
Liberaalide põlatud riigi sekkumine majandusse pole halb, kui see toob hinnad alla ja suudab samal ajal tagada toote kättesaadavuse.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

VEIKO RÄMMEL: ZOOKVOOTIDEST (LOE:SOOKVOODID) JA SOOKOLLIDEST(KOLLAST)!

Eesti kodukootud punased sotsiaaldemokraadid eesotsas naisõiguslase Marianne Mikkoga on ette võtnud sõjakäigu sookvootide kehtestamiseks. Idee siis selles, et ettevõtete juhtkondadele, parlamendile ja valitsusele tuleb kehtestada kvoodid. Tagamaks naiste esindatuse nimetatud organites. Siinjuures ilmselt ei oma nende arvates tähtsust, kas nimetatud naine ka pädev on ametikohta täitma. Me teame juba nõuka ajast, et kvoot ja limiit on "pühad lehmad", need tuleb igal 100-l juhul täita. Usun, et selline mõte on saanud oma alguse punaste igipõlisest võrdsuse ideest. Ega nad ise seda ei eitagi. Väidetavalt pidavat kvoodid parandama ettevõtete ja riigi juhtimise kvaliteeti. Vastavaid näiteid tõsi küll eriti ei esitata.

Mul ei ole midagi naiste vastu - vastupidi, tunnen paljusid võimekaid ja tublisid naisi, kes sobiksid riiki juhtima ja rahvast esindama. Seda aga oma võimete ja oskuste, mitte soolise kuuluvuse poolest. Marju Lauristini poolt hääletaksin kõhklematta ja seda vaatamata asjaolule, et vasakpoolne maailmavaade mulle ei istu. Kui ma peaksin tema poolt hääletama pelgalt soo tõttu, sest kvoot nõuab, tänan, ei iial.

Kuid rääkides võrdsusest ja sugupooltele kehtestatavatest kvootidest. Me teame ju, et erinevast soost lapsi sünnib arvuliselt erinevalt, sellel ei olegi tähtsust tegelikult kummat sugupoolt rohkem. Ka ülikoolides ja juba alates lasteaedadest on tüdrukuid rohkem. Va Vanajumal on ikka asjad põhjalikult tuksi keeranud. Kuid ma nõustun Mikkoga - võrdsus tuleb tagada. Võtame aluseks siis % 50/50-le, olgu täielik võrdsus sugupoolte vahel ja kõikjal. Tekib küsimus, mida teha üleliigsete sugupooltega? Ilmselt tuleb nad siis kohe Looja juurde saata. Va onkel Aadu (Adolf Hitler) tunneks meie üle ilmselt siirast uhkust!

Sama siis lasteaedades, koolides ja ülikoolides. Tüdrukuid, poiise olgu täpselt samapalju. Ilmselt peavad ülejäänud, kui arvu peale sündi koheselt ei optimeerita, lollideks ja harimatuteks jääma! Tõsi, kõrgharitute arv langeb tuntavalt, aga mis sellest - võrdsus, mis punastele nii armas, saab ju tagatud.

See jutt on muidugi küüniline, mul on väike lootus, et Mikko taolised punased selle peale mõtlema hakkavad, kuid vaevalt!

Read more...

esmaspäev, 26. märts 2012

Kadunud vabariik



Aeg oli küps juhi tulekuks.
Aeg on küps juhi tulekuks.
Esmaversioon
Tänapäevane Eesti on paljude arvates jooksmas tupikusse. Tänane olukord meenutab üha rohkem mitmete teiste ajastute olustikku, millest mõned lõppesid tugeva juhiga, kes taastas riigi tugisambad ja teised, halvimad näited, lõppesid rahvuse ja riigi hääbumisega. Siin olen valinud paralleeliks loo vabariikliku Rooma lõpusajandist ja toomaks ühte näidet, kuidas jätkata.
Vaadeldes geopoliitika suundumusi ja sotsiaalseid arenguid tänases Eestis olen arvamusel, et tulevikus on meil valida, kas riigi ülesehituse täielik reformimine ja majanduse ümberstruktureerimine võimalikult oma riigi vajadusi suuta tagavaks või senine aeglane aga järjekindel hääbumine.
Suurriiki ähvardab kadumine
Sada aastat e.m.a. oli Rooma linnriigist kasvanud üheks tõeliseks Euroopa suurjõuks. Sajandid olid korduvalt roomlaste rahvusliku tahte ja suutlikuse proovile pannud. Hannibali juhitud Foniikia endine koloonia Kartaago oli Rooma peaaegu hävitanud. Sellegipoolest õnnestus Rooma rahval sellest võitjana väljuda. Mõni aastakümme peale seda aga näis, et kunagine suur, valge ja rahvuslikult ühtne Rooma rahvas oli oma rahvusjõust üle jõudnud. Varem lihtne, aus, töökas ja võimekas roomlane oli muutunud lodevaks ja apaatiliseks individualistiks. Rooma mehisus oli kohati asendunud pehmusega, vähenõudlikus materialismiga ja rahvuslikkus lõdva internatsionalismiga.
Üha rohkem oli ohus uhke roomlase enese veri, sest iive oli linnastuvas ja materialiseerunud ühiskonnas langustrendis. Olukorda ei leevendanud ka naiste käitumine, kes emotsionaalsetest kogemustest ja vaid ihadest tulenevalt olid altid ebatraditsioonilist päritolu meestega naituma ning ähvardasid seeläbi anda surmahoobi maailmarahva suursugusele vereliinile. Caesari kaasaegne Marcus Terentius Varro kirjeldab: “Kunagi oli mees pulmaööl tumm ja rumal, nüüd andub naine esimesele kutsarile. Nüüd küsib tütar isalt kalliskive, naine mehelt talentumit pärle. Kunagi oli lapeõnnistus naisele uhkuseks, nüüd vastab naine mehele: “Meelsamini tahan elu lahingus kolm korda kaalule panna, kui ükskord sünnitada.” ”
See aeg oli möödas, kus lapse saamine oli au sees. Sündivuse langus on ka rahva ja rassi elujõulisuse langus.
Ka mehed polnud nagu varem. Varro kirjeldab: “Kunagi ajas talunik habet kord nädalas aga nüüd ei jõua maaorigi seda piisavalt kiiresti teha.” Mehelikkus oli seega asendunud üha enam pehmusega.
Vana pereväärtustel põhinev süsteem samuti oli lagunemas. Lapse saamine oli muutunud tülikaks elumugavust raskendavaks faktoriks, kelle saamist üha enam edasi lükati.  Kogu Itaalias vähenes seetõttu rahvaarv ning hävineda ähvardasid ka maakonnad, mille pojad olid Rooma suurusele alusepanijaks.
Olukorras oli suuresti süüdi ka poliitiline tupikseis. Aastasadu kehtinud aristrokraatia käis ajajooksul alla ning uppus siseintriigidesse.
Linnriigist suuriigiks paisunud Rooma valitsemissüsteem polnud enam efektiivne. Riiki juhtisid aastaks eesotsa valitud kaks konsulit, keda toetas( idee kohaselt) senat. Konsulid aga ei jõudnud süveneda riigi probleemidesse.
Mõneti näib nagu oleks iidse nordide aristrokraatia allakäigus süüdi nende(patriitside) suutmatus säilitada oma positsiooni üha suureneva lihtkodaniku õigused saanud rahvamassi nõudmiste ja vajaduste ees. Tekkis suutmatus lahendada selle rahvamassi eluprobleeme, mistõttu keskenduti vaid oma enese positsiooni säilitamisele vaatamata näkku riigi sees keevatele probleemidele.
Vana aristrokraatia kõrvale tekkis Rahvapartei ehk Populares, mis püüdis pakkuda vana korda säilitades lahendusi. Kulmineerus see aga mõningate stabiilsusperioodidega pidevaks nn “koogijagamiseks”, mis võis meenutada pigem Prantsuse revolutsiooni aegu.
Kes tooks kriisist välja?
Aristrokraatia kõrvale tekkinud Populaarpartei, mis taotles laiade rahvamasside toetust, saavutas aja jooksul ka märkimisväärset edu. Gaius Marius valiti 104-100 e.k.r. konsuliks. Peale rahutusi ja lahinguid endise liitlasega C.Sullaga, kes läks üle aristrokraatia poolele ning kehtestas jõuliselt diktatuuri ja surus alla võimu vastased, Mariuse edu aga lõppes.
Hiljem, peale Sulla taandumist võimult, algas kemplemine võimu ümber taas ning Populaarpartei asus jälle tegevusse. Järgnevad aastad tõid sõdu, veriseid lahinguid ja lõpuks triumpviraadi Crassuse, Caesari ja Pompeiuse vahel. Sellel ei hakka siin pikemalt peatuma kirjeldan vaid, et  Crassus oli Sulla endine alluv, väejuht ja kogunud tema võimu ajal hiigelvaranduse. Pompeius oli Rooma andekas väejuht, Sulla endine poolehoidja, kelle alluvuses nooremana Caesar töötas. Peale Crassuse surma hakkasid kogunema lahkarvamused Pompeiuse, keda senat kasutas oma võimu säilitamisel ära, ning senativaenuliku Caesari vahel. See viis lõpuks kodusõjani, mille peale veriseid lahinguid Caesar võitis.
Caesari aeg
Vaatamata Caesari korduvatele katsetele peatada sõda Pompeiusega ning peale selle sõja võitmist oli kätte jõudnud siis Caesari aeg. Mees, kes sündinud juhtima oli nüüd saanud millenniumite nimeks.
Nüüd oli võmalik ilma vastasseisuta läbi suruda erinevaid reforme, mis muuhulgas pidi taastama Itaalia talupoja staatuse, vähendama tööpuudust ja panema majanduse uuele hingamisele. Caesari ajal loodi ka suurperede toetuspakett, et soodustada sündivust, kuid see omas väikest efekti nagu ka täna Eestis kehtiv vanemahüvitis.
Caesar ei raisanud aega. Turgutamaks kodumaist põllumajandust keelati mõningate võõrmaiste toodete müük turgudel ning viidi sisse kaitsetollid. Riik pidi suutma end ise toita ja siseturu vajadusi rahuldada. Caesar paiskas tohutud summad majanduse elavdamiseks ning leevendamaks tööpuudust saadeti 93 000 töötut uusaladele ülesehitustöödele. Amnestia tabab kõiki vaenlasi, kes seni maapaos sunnitud olema.
Suurt pahameelt tekitas aga tema otsus anda kodanikuõigused mitmetele võõrrahvastele ja lubada senatisse  ladina keelt mitteoskavaid uusi senaatoreid rääkimata kartusest, et võimu pärib Ptolemaioste dünastia liikme Kleopatraga sigitatud Caesarion. Samuti levis kartus, et jumalik Caesar viib pealinna itta. Tekkisid vandenõuseltsid, mis lõpuks Caesari elule ka saatuslikuks sai. Caesar tapeti vandenõulaste poolt 44 e.m.a.
Riiki oli saabunud Caesari võimuga küll kord ja majanduslikud edusammud, kuid roomlaste veri oli endiselt ohus. Peale Caesari surma tekkis lisaks kõigele ka mõningaline võimuvaakum.
PAX ROMANA
Mina leidsin eest tellistelinna ja jätsin maha marmorilinna.
"Mina leidsin eest tellistest Rooma linna ja jätsin maha marmorist linna". Augustus
Just Octavianus, kes hiljem enim tuntud kui Augustus, oli mees, kes pani aluse Pax Romana-le, mis pidi kodusõdadest laastatud Roomas tagama pika ja õitsva rahuaja. See sai ka pikaks ajaks nii olema.
Ta sündis J.Caesari õe lapselapsena ning pälvis juba varajases teismeeas Caesari poolehoiu. Ta oli esimese Caesari kirjutatud testamendi järgi määratud Caesari mantlipärijaks. Reaalselt olid ta võimalused saada valitsejaks vahetult peale Caesari surma aga väikesed. Sellest hoolimata suutis Octavianus osavate manöövritega Rooma poliitilises elus  oma positsioone parandada. Võim näis algselt minevat Caesari toetaja Antoniuse kätte, kes aga ei suutnud saavutada täit võimu ega kõrvale tõrjuda Octavianust ega Lepidiust. Viimane oli samuti olnud Caesari pooldaja ja tema alluvuses töödanud väejuht.
Hea strateegina ja suure kaasavara toel suutis hiljem Augustusena tuntud Octavianus oma varajastes kahekümnendates eluaastates kaasa mängida Rooma poliitilise elu kujunemises tõustes eri manöövreid pidi mõjukale kohale, mis tipnes triumviraadiga Antoniuse, Octavianuse ja Lepiduise vahel. See kujunes hiljem poliitiliste erimeelsuste tõttu Octavianuse ja Antoniuse vaheliseks rivaliteediks. Antonius tahtis Rooma võimukeskust koondada rohkem itta ja saada sinna ka maetud, mis oli Roomas vastuvõetamatu. Lahkhelid tipnesid sõjaga, mis omakorda lõppes lõpuks Octavianuse võiduga. Rooma uus kuldaeg oli saabunud.
Maailmarahva kadunud traditsioonid tõsteti nüüd ausse. Vabariigi kõrghetkedest pärit hooned lasti taastada. Rooma sai uue näo. Kogu linn ehitati maailmarahva kultuuri ja rassile vääriliseks. Kogu Itaalia kaeti teedevõrguga, mis oli nagu ka näiteks 1930-date Saksamaal kiirteede ehituski, tööpuuduse likvideerimisidee üks osa.
Mitmed võõramaalastest ässitajad ja rahvusliku ühtsuse lõhkujad said nüüd karistada. Riik vajas rahu ja stabiilsust, et minna edasi oma tööga. Üheks selliseks võõramaalaste ässituseks loeti ka Sextus Pompeiuse toetajate tegevust Vahemerel.
Väga täpset ülevaadet keiser Augustuse majanduspoliitikast pole, kuid selge on, et raha majandusse suunati ohtralt. Riigi kontroll oli juba Caesari ajal suurenenud ja kontrollimatu spekulatsioonimajandus asendunud suurema järelvalvega kartellide tegevuse üle.
Investeeriti infrastruktuuri, muuhulgas veevarustuse kättesaadavuse parandamiseks, mille tulemusena muutus järk-järgult voolav vesi Rooma kodanikule iseenesest mõistetavaks. Rahvas sai juba varem sisse viidud hüvisena tasuta vilja. Põlengute ärahoidmiseks loodi Augustuse ajal tuletõrjemeeskonnad.
Rooma veri ja sotsiaalpoliitika
Augustuse ajaks oli ohtu sattunud roomlaste eksistents, mis suuresti tingis mitmed poliitilised pinged. Sündivuse vähenedes vajas Itaalia mõningail hetkedel rohkem tööjõudu ja sellele pakkusid vabameelsemad poliitikud lahenduseks võõramaalaste riiki tuleku, millel oli aga negatiivseid tagajärgi juba vabariigi ajal. Juba Caesari ajal tuli maha suruda mitmeid võõramaalaste mässe. Võõramaalastest kodanike hulga kasv oli suuresti tinginud olukorra, kus kodaniku dokumendi saanud võõramaalased kasutasid dokumenti oma poliitiliste nõudmiste läbisurumise katsetel. Neile anti kodakondsus nii muuhulgas ka nn integreerimise katsel.  See polnud hea riigi julgeolekule ning stabiilsuse säilitamiseks tuli Augustusel võõramaalastele kodakondsuse andmisele sisse seada piirangud.
Augustus pööras tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele. Vohav amoraalsus, abielurikkumine ja väike laste hulk eriti Rooma andekaimate hulgas oli muutunud tavaliseks ja probleemiks.
Augustus seadis eesmärgiks vanade peretraditsioonide taastamise ning põlisrahva sündivuse kasvatamise. Käiku läks seadustekogumik, mis pidi soodustama pereloomist ja sündivuse kasvu. Tuntud kui lex Julia et Papia nägi see seadustekogu muuhulgas ette abielurikkumise karistatavaks muutmise. Abielu ja pere loonud roomlastele oli ettenähtud maksusoodustused, samas tõstes neid mõnevõrra lastetutele. Tsensor Quintus Caecilius Metellus Macedonicus
Augustuse ajal pandi alus ajastule Roomas, mis võimaldas jõukusel kasvada ja uusi suurehitisi luua.
Pildi taustal Trajanuse aegne Colosseum. Väljavõte filmist: "Gladiator"
ütles seadusandlust tutvustavas kõnes: “Peame planeerima endite jätkuvat kestvust mitte nautima ajutist heaolu.”
Augustuse valitsus püüdis vältida roomlaste vere segunemist võõramaalastega. Selle põhjuseks võib tuua eri põhjuseid:
1.) Eelkirjeldatud rahvusliku julgeoleku küsimus seoses suureks paisunud võõramaalastest kodakondsust omavate isikute arvuga.
2.) Tolleks ajaks oli ajalugu näinud piisavalt ühiskondi, mis käinud põhja lõdva kodakondsus-, vere- ja kultuuripoliitika koosmõjul.  Rooma polnud suur juhuse läbi, vaid ta oli suur, sest roomlaste veri tingis selle. Roomale pani aluse kvaliteetsete inimeste suur hulk, mis tingis majandusliku ja sõjalise üleoleku. Just see võimaldas domineerivat maailmariiki, kus Nero ajaks elas hinnanguliselt kuni 70 miljonit inimest.
Keiser Augustus pani aluse kuldajale olles antiikmaailma üks mõjuvõimsamaid mehi.
Rooma oli päästetud. Praeguseks.
Kas ei tundu vabariikliku Rooma lõpuajastu sarnane tänase Eesti olukorrale? Sisseviidud turumajandus on toonud laenumajanduse, mille mahu kasvuga korrelatsioonis on kasvanud ka inflatsioon.
Paljude eesti naiste "kultuursus" näib täna seisnevat võõramaalastelt tasuta jookide saamises, kohati loomalike ja materiaalsete ihade rahuldamises ning klubipaaritumises mitte aga enese arendamises, millest võidaks nii ta ise, riik ja rahvas.
Eesti riik sai võimalikuks, sest see oli eestlastest meesteenamuse tahe. Vastasel korral poleks see võimalikuks saanud ja seda fakti ei muuda olematuks ka see, et väike protsent Eesti Vabadussõjas Eesti eest võidelnuid olid teisest rahvusest.
Näiteks need tsaarimeelsed sõjamehed, kes samuti kommunismi vastu võitlesid teatavasti ei olnud Eesti iseseisvuse poolt. Eesti riik eksisteerib vaid siis, kui on olemas meesteenamus, kes selle eksistentsi kasvõi relvajõuga tagavad. See kriitilise massi olemasolu on aga täna toimuvate ühiskondlike protsesside tõttu saatunud küsimärgi alla.
Eesti vajab tugevat juhti, kelle valitsus suruks läbi vajalikud reformid nagu haldusreform, suunaks riigi investeeringuid majanduse reorganiseerimiseks, et Eesti muutuks võimalikult isemajandavaks ja oma vajadusi täita suutvaks riigiks ning  riigiks, mis juuriks välja idanuhid riigiaparaadist.
Eesti on lääne toetust otsides lasknud end muuta “modernse” aja lüpsilehmaks olles  spekulantide katseklaasiks, mida majanduslikud kõikumised inimestest tühjaks imevad. Eesti on muutunud läänelikustamise eksperimendis seksturistide läbikäiguhooviks ning multikulti  propagandale filiaaliks.
Ja seda kõike milleks? Et hiljem märgata, et siseintriigidesse uppuvas läänes pole meid lõpuks kedagi kaitsmas.
Aeg on küps (rahvusliku)juhi tulekuks.
Allikad: 1.) Kaksteist keisrit: A.A. Barrett
2.) Caesar, Friido Toomus

Read more...

Rein Raud: EL, NATO ja euro pakuvad ainult turvalisuse illusiooni

postitas mauri maksumaksja-raha-eest osak. 13:59 25. märts, 2012
NATO Professor Rein Raud leidis Klassikaraadio saates "Räägivad", et kõik kolm Eesti viimase aastakümne suurt turvalisuslahendust - Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liikmelisus - pakuvad turvalisuse asemel vaid selle illusiooni, kuigi sedagi on vaja. Saate vestlusringis osales lisaks Rauale ka ajakirjanik Priit Hõbemägi ning saadet juhtis arhitekt Ignar Fjuk.


Ignar Fjuk: Pärast viimase sihi saavutamist ehk siis eurole üleminekut räägiti veel mõnda aega vajadusest leida Eestile mingi uus eesmärk. Seejärel sedalaadi arutelud vaibusid. Ilmselt veendusid ka kõige innukamad Eesti Nokia otsijad taoliste eesmärkide viljatuses ning otstarbetuses. Kollektiivne väljapoole suunatud eesmärk võib tunduda küll produktiivne, kokkuvõttes aga toodab see rahva hinge vaid tühjust ning alaväärsustunnet. Ja ometi on üha rohkem neid, kes kurdavad eesmärgitust, tüdimust ja väsimust või siis lausa stagnatsiooni, mis ohtliku nakkusena kärbib tiibu või siis loob illusiooni heast ja hädatarvilikust stabiilsusest.
Ju siis ilmselt ongi nii, et üksnes need, kes on juba lahkunud, on sõlminud endaga rahu. Või ei otsi nad vastust lihtsatele, eksistentsiaalsetele küsimustele enam siit, Maarjamaalt. Täna küsingi: kes või mis võiks anda ühiskonnale uue hingamise? Kas ühiskond üldse januneb mingi uue hingamise järele?
Rein Raud: See on keeruline küsimus. Esiteks ma ei arva, et ühiskonnal oleks mingisugune kollektiivne tahe. Laused "ühiskond vajab seda" või "ühiskond tahab teist" tulevad enamasti veel mitte võimule saanud poliitikute suust, kes väidavad, et nemad ongi need, kes ühiskonnale seda annavad, mida ühiskond tahab.
Ignar Fjuk: Või et nemad esindavad ühiskonda.
Rein Raud: Jah. Või et nemad on siis need, kes sõnastavad selle kollektiivse tahte. Kui niisugune asi juhtub, siis on see ühelt poolt ohtlik, aga teiselt poolt saab niisugune asi juhtuda ainult siis, kui valitseb üldine frustratsioon. Inimesed, kes võib-olla ise ei tahagi seda, mida neile pakutakse, võtavad selle lihtsalt seetõttu omaks, et keegi neile sellist visiooni pakub - mõeldakse, et "midagi peame me ju tahtma ja näe kui ilusti ta räägib".
Mis puutub sellesse, et Eesti on siiani toiminud kui projektriik, millel pidevalt on paistnud järjekordne aruandehorisont ja nüüd neid aruandehorisonte enam ei paista... siis see on loonud meile ju eeldused normaalsuseks. Üks normaalne riik ei saa toimida nagu projekt, kus osav mänedžer juhib meid künniselt künnisele ja seetõttu saame jätta kõrvale kõik need probleemid, millega tegelemine pole hetkel projekti raames saavutatava eesmärgi seisukohalt tingimata vajalik.
Priit Hõbemägi: See, kas eesmärk on või seda ei ole, on hästi emotsionaalne, tajumuslik. Need, millest Ignar rääkis, on sõnastamata eesmärgid, sõnastamata ühiskondlikud kokkulepped. Kui me vaatame konkreetselt Euroopa Liiduga ühinemise alla, vaatame NATOga või eurotsooniga ühinemise alla, siis võime me selle sõnastada nii, et Eesti kui riik vajas mitmesugust turvalisust: kas majanduslikku turvalisust, mida esialgses variandis pidi kehastama Euroopa Liit või sõjalist turvallisust Venemaa vastu, mida pidi kehastama NATO. Eurotsooniga ühinemise alateadvuslikke kirjeldusi ei oska ma päris täpselt öelda.
Need [sõnastamata kokkulepped] muutuvad projektideks siis, kui need on riiklikul tasemel sõnastatud.
Viimase natuke vähem kui kümne aasta probleem on see, et eesmärgid on sõnastatud küll, aga nende all puuduvad sõnastamata eesmärgid ehk puudub vaba kollektiivne soov või tahe midagi saavutada. Turvalisus on olemas, on päris soe ja rahulik olla, mõeldakse välja uusi eesmärke, aga eesmärgid on tühjad.
Rein Raud: Olles küll Euroopa Liiduga, NATOga, isegi eurotsooniga ühinemise pooldaja, tahaksin ma selle kohta pealt vastu vaielda, et need asjad ei paku iseenesest turvalisust, vaid turvalisuse illusiooni. See on ka väga vajalik asi, sest juhul kui meil selline illusioon puudub, siis me tunneme end ise halvasti.
Kuid see turvalisus on selles mõttes vägagi illusoorne, et inimesed, kes Euroopa Liiduga liitumise poolt hääletasid, ei olnud tihti praeguse Euroopa väärtustest väga teadlikud ja tihti võivad neid isegi imeks panna. Kui vaadata näiteks, milliseid sõnavõtte tuleb IRLi valijaskonna ja juhtfiguuride poolt, siis minu arust on need väga mitteeuroopalikud. Me tahtsime eurooplaseks olemise illusiooni ja sellepärast tahtsime Euroopa Liitu.
Me tahtsime turvalisuse illusiooni ja oletame, et kui miski lendab ventilaatorisse, siis viies paragrahv peab ja NATO tõesti meid kaitseb. Ma arvan, et ka see on illusioon, sest kui meid ähvardab mingi militaarne oht, siis see realiseerub kindlasti väga nutikal viisil, mis manööverdab NATO mingisse sellisesse nišši, kust tal on väga raske meile appi tulla. Tõsi, ma ei usu, et selline militaarne oht meid tegelikult ähvardab.
Mis puutub eurotsooni, siis majanduses toimuvat vaadates on suhteliselt selge, et see ei ole majandusliku turvalisuse garant. Ent nii nagu Rooma impeeriumiga, on ka kõigi nende kolme asjaga oluline mitte niivõrd seal olla, kuivõrd seal olnud olla, kui nad lõpuks kokku varisevad.
Allikas: ERR
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Põltsamaal sündis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Saada sõbrale
Põltsamaa
24.03.2012
Pressiteade

Laupäeval kogunes Põltsamaal Eestimaa Rahvaliidu kongress, millel kiideti heaks Eesti Rahvusliku Liikumisega ühiselt ette valmistatud erakonna ümberkujundamine. Kongress kiitis partei nimena heaks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, ühtlasi võeti vastu uus, püsiväärtusi rõhutav, rahvuslikku majandust edendav ning rahvuskultuuri kaitsev programm.
Erakonna esimeheks valiti seni Rahvaliitu juhtinud Margo Miljand, aseesimeheks Rahvusliku Liikumise senine juht Aivar Koitla. Kongress võttis vastu järgmise poliitilise avalduse:

Meie hinnangul on Eesti riik sisuliselt ummikus. Eesti rahva kestmajäämine, heaolu ja omariiklus on küsimärgi all. Vaja on leida pääsetee, kuidas säilitada meie riik ja rahvas, peatada üldine vaesumine, massiline väljaränne ja kõlbeline laostumine.

Selle eest vastutavad parlamendierakonnad, kes iseseisva riigi heaperemeheliku valitsemise asemel on tegelenud oma võlgade silumisega, poliitiliste liitlaste jaoks soodsate ametikohtade loomisega, manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega. Puudub sisuline valik koalitsiooni ja opositsiooni vahel, võimu iseloomustab aineline ja moraalne pankrot, suuna puudus.

Puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust. Rahvuskonservatiividena näeme Eestit tervikuna, mõistame vajadust ühiskonna tasakaalustatud ja stabiilse arengu järgi, välistamata seejuures vajalikke uuendusi või eitades vajadust olla avatud maalimale. Eriti mõistame aga, et rahvast koos tema kultuuriga kannab edasi terve ja tugev perekond ning jõukuse ja heaolu aluseks on kodumaine majandus.

Mõistame, et selle kõige saavutamine nõuab ränka tööd ja pühendumust, imelahenduste pakkujaid ei saa võtta tõsiselt. Kutsume kõiki eestimeelseid inimesi meiega liituma ja selles töös kaasa lööma.

Eesti taasiseseisvumist peeti hullumeelsuseks ja võimatuks ettevõtmiseks... Ka täna püüavad mõned jõud meid veenda kaasa minema ja leppima paratamatute protsessidega üleilmastumisest tingitud väikerahvaste ja riikide kadumisega. Meie sellega ei lepi!
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
_____________________
Erakonna koduleht: http://ekre.ee/

Read more...

pühapäev, 25. märts 2012

MATTI ILVES: Mälestuskild küüditamisest

Täna on 1949. aasta teise suurküüditamise mälestuspäev, kodudest viidi ära üle 22 000 inimese.
Sellest päevast on mul säilinud ka üks mälestus. Isa töötas tollel ajal Järva-Madise apteegis proviisorina ja mina olin siis nelja aastane. Juuresoleval fotol olen koos isa ja "pruudiga" apteegi trepil, pildistatud vist isegi samal aastal.
Meie perekond sai küüditamisest kuidagi teada ja selle päeva hommikul viidi meid sama maja pööningule peitu. Minul oli seal poolpimedas istuda igav, kuidagi sain pööningu trepist alla, siis majast välja ja hooviväravale. Seal siis nägingi vastas asuva poemaja ees seisvat veoautot ja selle kastis inimesi asjadega. Hiljem kuulsin, et tegemist oligi küüditavatega.
Ema jooksis mulle järele ja tiris kättpidi jälle pööningule. Hiljem, kui koolis käisin, kohtusin mitmete Siberist tagasisaabunud poiste ja tüdrukutega. Mõnel neist oli koolis algul päris raske, kuid hiljem kohanesid hästi eestikeelse õppega.

Read more...

Pühapäevane pilt tallinnlastle

                                                      Suurendamiseks klõpsa pildil
Allikas: Maaleht 22.03.2012
Joonistas: Valdek Alber

Read more...

laupäev, 24. märts 2012

Uue nime saanud Rahvaliit: parlamendierakonnad tegelevad manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega



Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise liitumisel tekkinud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võttis täna vastu poliitilise avalduse, milles teatab, et Eesti riik on sisuliselt ummikus ja Eesti rahva
kestmajäämine, heaolu ja omariiklus on küsimärgi all.

"Vaja on leida pääsetee, kuidas säilitada meie riik ja rahvas, peatada üldine vaesumine, massiline väljaränne ja kõlbeline laostumine. Selle eest vastutavad parlamendierakonnad, kes iseseisva riigi heaperemeheliku valitsemise asemel on tegelenud oma võlgade silumisega, poliitiliste liitlaste jaoks soodsate ametikohtade loomisega, manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega. Puudub sisuline valik koalitsiooni ja opositsiooni vahel, võimu iseloomustab aineline ja moraalne laostumine, suuna puudus," märgitakse avalduses.
"Puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul
teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud
sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust. Rahvuskonservatiividena näeme Eestit tervikuna, mõistame vajadust ühiskonna tasakaalustatud ja stabiilse arengu järgi, välistamata seejuures vajalikke uuendusi või eitades vajadust olla avatud maalimale. Eriti mõistame aga, et rahvast koos tema kultuuriga kannab edasi terve ja tugev perekond ning jõukuse ja heaolu aluseks on
kodumaine majandus.
Mõistame, et selle kõige saavutamine nõuab ränka tööd ja pühendumust, imelahenduste pakkujaid ei saa võtta tõsiselt. Kutsume kõiki eestimeelseid inimesi meiega liituma ja selles töös kaasa lööma.
Eesti taasiseseisvumist peeti hullumeelsuseks ja võimatuks
ettevõtmiseks...
Ka täna püüavad mõned jõud meid veenda kaasa minema ja leppima
paratamatute protsessidega üleilmastumisest tingitud väikerahvaste ja riikide kadumisega. Meie sellega ei lepi!"


See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=64124549 

_________________
Äsja asutatud kodulehe aadress: http://ekre.ee/ 
M.I.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP