laupäev, 23. juuni 2018
Juhtkiri: Kanada ülemkohus või LGBT-tribunal?
Väide, et seksuaalvähemustele eriõiguste andmine ei võta kelleltki midagi ära, on algusest peale ajanud vähegi läbinägelikumaid inimesi naerma. Kui vastamisi seatakse võrdsuse ja vabaduse printsiibid, kaaluvad ühe vähemusgrupi võrdõiguslikkuseks nimetatud eriõigused iga kell üles näiteks kristlaste vabaduse oma usu põhimõtteid järgida ja nende järgi tsiviilühiskonnas oma elu korraldada.
Tüüpiline juhtum, kus ideoloogiline diktatuur pani ühe grupi eriõigused väevõimuga maksma teise grupi vabaduste üle, leidis hiljuti aset Kanadas. Nimelt otsustas Kanada ülemkohus häältega 7 : 2, et Briti Columbia ja Ontario õigusühingutel on täielik õigus keelduda kristliku kõrgkooli Trinity Western University juuratudengite akrediteerimisest, kuna õppeasutuse eeskirjad eeldavad tudengitelt kõlbelist karskust.
Vastavalt eraülikooli kodukorrale peavad tudengid hoiduma abieluvälistest seksuaalsuhetest ja homoseksualismist ehk sellest, “mis rikuks ühe mehe ja ühe naise vahelise abielu pühadust,” nagu seisab ülikooli sisseastumisel allkirjastatavas dokumendis. Seitsme Kanada ülemkohtu kohtuniku hinnangul on aga ülikooli kodukord lubamatu, kuna see mõjutaks homoseksuaalsete tudengite elu ning seaks ohtu nende õigused. Ülemkohtu esimehe Beverley McLachlini hinnangul võib ülikool survestamise kaudu vältida LGBTQ-inimeste õiguste rikkumist, “kes kogevad, et neil pole muud valikut kui õppida TWU poolt kavandatavas õigusteaduskonnas.”
Kõige absurdsem põhjenduse juures on tõsiasi, et Kanada ülemkohtu otsuse järgi oleks Columbia ja Ontario õigusühingud volitatud keelduma akrediteerimast kristliku ülikooli juuratudengeid ning see tähendaks ühtlasi Trinity Western University õigusteaduskonna lõppu veel enne, kui see õieti alguse oli saanud – seda nii kristlastele kui võimalikele homoseksuaalidest tudengitele. Seega ei ole Kanada ülemkohtu otsust võimalik tõlgendada mingil muul viisil kui otsese rünnakuna kodanikuühiskonna baasil rajatud eraülikooli tegutsemisvabadusse.
Ülikoolile on jäetud põhimõtteliselt kaks valikut: kas hüljata oma kristlikud põhimõtted, mis ülikooli eeskirjades paberile on pandud, ja alluda ideoloogilisele diktatuurile ning kodaniku- ja südametunnistuse vabaduse räigele rikkumisele riigi poolt, või panna õigusteaduskond kinni, kuna ilma õigusühingute akrediteeringuta pole juriidilist haridust omandavatel üliõpilastel mingeid tulevikuperspektiive oma erialal tööd saada.
“Sisuliselt kuulutas kohus, et ülikoolidel tuleb valida piibellike standardite ja akrediteerimise vahel. Ehk teisisõnu: kohus otsustas, et kristlus ja kõrgharidus omavahel kokku ei sobi,” tõdes judaismist kristlusesse pöördunud loengupidaja ja LifeSiteNews’i kolumnist dr Michael L. Brown Kanada ülemkohtu otsust kommenteerides.
Kohtuotsuse muudab eriti kõnekaks tõsiasi, et protsessi on otseselt segatud kohalik LGBT-maffia, kes algatas nõiajahi kristliku ülikooli vastu, väites, et TWU diskrimineerib LGBT-tudengeid, mistõttu kooli lõpetajad ei tohiks Kanadas juristina töötada. Millise hoole ja täpsusega täidab Kanada avalik võim homoliikumise ideoloogilisi näpunäiteid, saab igaüks ise Kanada ülemkohtu otsusest järeldada.
Igal juhul on see juhtum taaskord selgeks näiteks, milline on homoradikaalide nägemus sallivusest, kui vastakuti asetatakse ülejäänud ühiskonna südametunnistus- ja tegutsemisvabadus ning nende kitsa huvigrupi “õigused”. Kõik peavad taanduma ja oma vabadustest loobuma, kui teisel kaalukausil on LGBT-maffia väärastunud võrdsus- ja võrdõiguslikkuse põhimõte.
“Homoõigused” ei võta teilt midagi ära? Võtavad küll ja kuidas veel. Need “õigused” röövivad isegi kristlaste vabaduse rajada teistele kristlastele maailmavaatelisel alusel toimivaid erakoole, mille käitumisjuhised näevad ette elementaarsetest kristlikest põhimõtetest lähtumist.
“Just seepärast oleme me öelnud, et need, kes kapist välja tulid, tahavad nüüd meid kappi toppida. Seetõttu oleme me öelnud, et LGBT-aktivistid ei taotle iial lihtsalt “sallivust”. Nad taotlevad konkureerivate vaadete vaigistamist,” kirjutab dr Brown Objektiivis ilmunud tõlkeartiklis.
See, mis meile Kanada ülemkohtu otsusest vastu vaatab, on ehtne diktatuur, ilma igasuguste lisavarjunditeta. Kui me sellele vastu ei hakka nüüd, siin ja praegu, siis näeme juba mõne aasta pärast ka Eestis, kuidas meie elementaarsed kodanikuvabadused trambitakse ideoloogiliste hullumeelsete ja nende ulmadest nakatunud avaliku võimu esindajate poolt asfaldi täiteks.
Olgu Eestis või Kanadas – alati kehtib ühtviisi maksiim, mille kohaselt need, kes oma vabaduste eest ei seisa, pole neid ka välja teeninud. Kanada kristlased on nüüd sunnitud seda põhimõtet meelde tuletama ja vastulöögi andma.
Loodame parimat.
Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-kanada-ulemkohus-voi-lgbt-tribunal/ Read more...
Sind on märgatud, sotsialist: Võigas laste ära kasutamine Priit Hõbemägi poolt
http://ekspress.delfi.ee/lisalood/priit-hobemagi-trumpi-poolt-peredest-eraldatud-laste-nutt-loikab-sudamesse?id=82714143
Allikas: Facebook Read more...
reede, 22. juuni 2018
MATTI ILVES: KAASAEGNE LÄÄNE ÜHISKOND ON LOODUD NAUDINGU SAAMISEKS
Ühiskonnal pole õigust selliste levitatud vaadete vastu protesteerida. Tänapäeva kultuuris muutub üha valitsevamaks põhimõte, et igaühel on õigus saada naudingut mis teda rahuldab. Ühiskonnal on kohustus "kõlbeliselt" ja aineliselt toetada igasuguseid kooseluvorme (näiteks LGBT+) ning kohustus pidada neid omavahel kõigiti võrdväärseks.
Alatasa kuuleme, et naised ei ole mingid sünnitusmasinad ja neile seatakse eelkõige esikohale karjäär. Hiljuti valiti meil aasta emaks vaid kahe lapsega ema (2 last ei taga isegi eestlate säilimist, rääkimate rahva juurdekasvust) aga milline tööalane karjäär tal oli!
Aasta ema tiitlit ei saa kunagi näiteks kodus 8 last raske tööga üleskasvatanud ema. Kusjuures selle ema töö on pere- ja ühiskonnale märksa väärtuslikum kui ühe naise kuitahes üliedukas karjäär.
Aga ega siin polegi midagi imestada, sest Eesti Naisliitu juhib selline tegelane, kui massoonidega seotud salaorganisatsiooni - Rahvusvahelisse Naisteklubisse Zonta kuuluv Siiri Oviir.
Naistele püütakse teha sünnitamine ja lapsed igati ebameeldivaks, näiteks ajalehes "Postimees" ilmus hiljuti artikkel pealkija all: "Väsinud ema: üks on alles tita, juba ootan uut – tahaks alla anda ja ära joosta." Esimene laps on tal 1,5 aastane, teine oli küll planeeritud, kui tuli liiga vara ja näete milline ebaloomulik meeleolulangus.
Vaid nauduingu saamiseks seksist toodetakse igasuguseid abivahendeid. Praegu käib suur reklaamikampaania vastavale geelile, et ka naine saaks iga vahekorra puhul orgasmi.
Sellises värdühiskonnas me nüüd elamegi. Read more...
Paha onu Donald kehtestab tolle, ütlevad eurooplased. Äkki vaataks korra peeglsse ka?
Eesti Leegioni Sõprade Selts: Korpus Steineri Veteranide Ühendus otsis peale sõda pikka aega sobivat kohta...
Mälestusmärk paigutati linnaäärse kalmistu parki, sellest alates toimus seal igal aasta veebruaris leinatalitus, mis lõppes pärgade asetamisega. 1994. aastal ja hiljemgi võtsid sellest osa ka meie "Narva" mehed. Seda kivi aga tänaseks seal enam ei ole, see on taaskord mõnele instantsile ette jäänud ja kadunud. Millal, seda ei tea, aga püüan uurida. Nii said väike rahvuslipp ja küünlasilm tühjale platsile.
Read more...
neljapäev, 21. juuni 2018
GRAAFIK | Eesti inimeste elatustase on Euroopa Liidu kehvemate seas, Baltikumis jääme ka Leedule alla
Eurostati täna avaldatud andmetest selgub, et riigi elanike
majanduslikku heaolu peegeldav tegelik eratarbimine ostujõu pariteedi
alusel, oli Eestis eelmise aasta kokkuvõttes 72% euroliidu keskmisest
ning Baltimaades jäi Leedule alla.
Leedu näitaja on meist oluliselt kõrgem- 88% Euroopa Liidu keskmisest. Seejuures on Leedu näitaja parem Portugalist, Tšehhist, Kreekast, Poolast.
Läti vastav number jääb meile alla ning on 70% Euroopa Liidu keskmisest.
Sageli kasutatakse riigi rikkuse mõõtmiseks sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta. See aga ei näita riigi elanike tegelikku olukorda. Eurostati hinnangul peegeldab viimast paremini just tegelik eratarbimine ostujõupariteedi alusel.
Kõige kõrgem on näitaja Luksemburgis, kus see moodustab 130% ELi keskmisest, Saksamaal on see 122% ning Austrias 118% ELi keskmisest.
Edetabeli tagumises otsas on Bulgaaria (55%), Horvaatia (61%) ning Ungari 63% ELi keskmisest.
Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/graafik-eesti-inimeste-elatustase-on-euroopa-liidu-kehvemate-seas-baltikumis-jaame-ka-leedule-alla?id=82717319
______________
Kuna Eestis on palgalõhe rikaste ja vaeste vahel kõige suurem Euroopa Liidus, siis paistame meie silma just vaeste suure arvu poolest.
M.I.
“Sallivuslased” kaitsevad ühiskonna nõrgemaid? Ei, nad peavad marksistlikku klassivõitlust!
Sel nädalal Tallinna ühistranspordis aset leidnud “rassismijuhtum” näitab väga selgelt, kuidas “sallivuslased” kasutavad olmekonflikte ideoloogiliseks võitluseks ära.
Vasakliberaalid esinevad alati ja igas olukorras vähemuste ja kõigi tagakiusatute kaitsjana, kuid tegelikkus on proosalisem — nad vajavad pidevat klassisõda oma vaenlaste põrmustamiseks ja ühiskonna nõrgem osa on neile tänuväärt materjal, kelle tegelikust aitamisest pole nad kunagi hoolinud.
Muuhulgas on vasakliberalism täielikult politiseerinud ka seksuaalsuse ja inimlikkuse, sealhulgas armastuse, mis on ilusast tundest viidud kohustuse tasemele. Selle ideoloogia kandjad üritavad iga hinna eest üles ässitada võimalikult palju vähemusi.
Klassivõitluse “materjali” leiab kõikjalt
Väga hea materjal ühiskonnas vaenlaste leidmiseks on LGBT keskkond, kelle võitlus oma õiguste eest on esiplaanile tõstetud. Tegelikult kasutatakse neid lihtsalt ära, sest vasakliberaalid teavad väga hästi, et nende seksuaalne suunitlus ei ole normaalne (suur osa geiagenda eestvedajatest on ise heterod) ja seetõttu leidub alati keegi, kes tunneb tülgastust ja selle ka välja näitab. Seega võitlus geiõiguste eest ei lõpe kunagi, süüdistuse homofoobias saab alati kellegi suhtes üles tõsta ja põhjuse leiab ka alati. Ja alati on võimalus kutsikasilmade välkudes väriseva häälega küsida: mis teil teiste armastuse vastu on?Järgmine suur seltskond, kelle õiguste eest surmani võideldakse, on naised. Vasakliberaalid teavad jällegi ilmselget tõde, et naised on füüsiliselt nõrgemad, alati väsivad nad kuskil kiiremini ja seetõttu on võimalik neid, kes edasi rühivad, diskrimineerimises süüdistada. Hea näide sellest on trend, kus naisi tahetakse iga hinna eest armeesse teenima saata. Naisõiguslased teavad juba ette, et suure seljakotiga lahingusse jooksev naine kukub mehest ennem kokku, sõjaväelises olukorras on lahingvalmidus esikohal, väsinud naine jääb hetkeks tahaplaanile ja pärast on hea karjuda, kuidas need neetud mehed sõjaväes naisi ahistavad. Meestega koos teenivad naised on ahistamisvastases kampaanias ideaalne materjal.
Neegreid ja naisi on alati võimalik “kaitsta”
Ka tavalistel töökohtadel on naisi hea kaitsta, sest ilmselgelt väsib naine näiteks kassas istudes kiiremini kui mees samal kohal, olukorra parandamiseks peab midagi ette võtma, näiteks naise asendama ja puhkama saatma, sellega kannatab tema palk ja diskrimineerimine ongi jälle leitud. Naisi on hea kaitsta ka seetõttu, et nemad panevad meestest rohkem rõhku oma välimusele, solvuvad, kui seda ei märgata või mõnele defektile tähelepanu pööratakse, ja solvunud naist toetama asudes on tore “ahistajaid” peksma asuda.Kolmas üdini hea seltskond vasakliberaalide jaoks on neegrid, kelle nahavärv torkab alati silma ja lubab “klassivaenlast” süüdistada kasvõi rassistlikus pilgus. Aga kujutage ette, et keegi lükkab linnaplatsil tahtlikult ümber lillekasti. Kui seaduserikkuja on valge, on ta tunnistaja jaoks anonüümsem, kui aga must, ütleb pealtnägija alati otse: see oli neeger. Ja vasakliberaalil on kohe võimalus asi üles tõsta — näete, teda süüdistatakse vaid sellepärast, et ta on teisest rassist! Eks Tallinnassegi tuuakse neegreid riburada aina juurde, et tekiks rohkem rassikonflikte ja saaks vihakõneseaduse vastu võtta.
Neljas tore grupp on igasugused põgenikud, kelle õnnetu saatuse peale saab rõhuda, kuigi üldjuhul on teada, et nad on ise oma kodumaa tuksi keeranud. Vasakliberaalid korraldavad inimlikkuse sildi all põgenikke riiki sissetoomise ja nende poputamise — nad teavad, et see hakkab mingil hetkel mõjuma heaoluühiskonna rahakotile, siis tekivad rahulolematud, sest omad inimesed hakkavad kannatama, tekib viha võõraste vastu ja taas on vaenlane nagu maast leitud.
Islam ei taha “nõrkade” vormi sobida
Põgenike kohalt on vasakliberalism siiski kõvasti ämbrisse astunud, sest nad on massiliselt sisse lasknud moslemeid, kes paraku nende ideoloogiale ei allu — islam on nii usk, elulaad kui ka mentaliteet, mis on vasakliberalismist üle ja nad istuvad ise Lääne liberaalsele ühiskonnale pähe. Nende alandav suhtumine naistesse, geivaenulikkus ja teised islamiväärtused ei lähe kuidagi kokku nende sissetoojate ideoloogiaga, seega ei saa moslemeid kuidagi rõhutute kategooriasse suruda. Suurbritannias leiutati siiski islamofoobia mõiste, mille alusel on hakatud ühiskonda kõvasti represseerima, karistades ka mistahes islami kuritegude paljastamise eest. Moslemid, kes on Albionis ka poliitilist võimu üle võtmas, on seda oma huvides ära kasutama asunud.Nii ongi Lääne-Euroopas tekkinud kummaline olukord, kus kõrvuti on šariaat ja marufeminism, geiagenda jõuline pealetung ja islamiäärmuslus. Varem või hiljem peavad need vastaspoolused kokku põrkuma ning siis tuleb verd ja madinat küllaga. Tegelikult on islami ülekaal juba praegugi nähtav — näiteks feministid ei võitle enam mosleminaiste õiguste eest, olles leidnud mugava taganemistee väites, et islamil on õigus oma tavasid järgida. Tegelikult ongi Muhamedi usk see, mis võib Lääne-Euroopas vasakliberalismi ja marksismi hävitada, kuid kuna see ohustab ka kristlikul alusel püsivaid rahvusriike, ei saa konservatiivid Vana Maailma islamiseerimist aktsepteerida. Meie võitluses on mõlemad, nii islam kui ka vasakliberalism, teisel pool rindejoont.
Kogu selle loo tõdemuseks on see, et kõik need võrd- ja inimõiguslased, sallivuslased, vasakliberaalid ja marksistid, kes meilgi Eestis justkui nõrkade kaitseks üles astuvad ja inkvisitsiooni õhutavad, ei hooli karvavõrdki ei naiste õigustest, geidest ega neegritest, need vähemused on neile kasulikud idioodid, kelle kaitsmise sildi all “inimlikkust” läbi näinud vastaseid hävitada. Eestis on selliseks poliitiliseks jõuks ennekõike sotsid, kuid vasakliberalismi “nõrgemate kaitsmise” kahekeelsust esineb praktiliselt kõigis erakondades peale EKRE, kes kaitseb tõelisi, mitte pseudoabivajajaid.
Jüri Kukk
Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/sallivuslased-kaitsevad-uhiskonna-norgemaid-ei-nad-peavad-marksistlikku-klassivoitlust/
Read more...
kolmapäev, 20. juuni 2018
Kolumn: liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist, mis on vesi globalistide veskile. Ühiskonna atomiseerimine ja traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast, kirjutab Veiko Vihuri.
Reedeses Sirbis kirjutas liberaaldemokraatliku konsensuse murenemisest lääneriikides politoloog Tõnis Saarts, kes lohutab lugejaid, et autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, noorte hulgas on toetus autoritaarsele populismile vähene. Eesti puhul toob ta esile, et meie inimesed on vähem vastuvõtlikud natsionalistlikule ja sallimatule autoritaarsele populismile, ja seda geopoliitilistel ja rahvusliku julgeoleku kaalutlustel.
Ühesõnaga: meie liberaalid võivad hingata kergendatult, sest lõppude lõpuks paneb hirm Venemaa ees eestlased “mõistlikult” käituma ja liberaaldemokraatlikku konsensust mitte murendama. “Meile on liberaal-demokraatliku konsensuse säilitamine elu ja surma küsimus,” leiab Saarts.
Riskides end korrata, peatuksin järgnevalt Saartsi väitel, et seoses autoritaarse populismi esilekerkimisega soovitakse tuua ohvriks “võimude lahususe printsiip, kodanike õiguste ja vabaduste universaalne kaitse (sõltumata nahavärvist, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne), arusaam, et enamus ei tohi ja ei saa vähemuste õigustest niisama üle sõita.”
See sageli korrutatud propagandistlik mantra ei pea lihtsalt paika ja on mage, et sellega jälle välja tullakse. Pigem oleme läänemaailmas jõudnud olukorda, kus varas ise karjub kõige valjemini: võtke varas kinni! Kui kellelgi on olnud kavatsus demokraatia ära varastada, siis on seda “liberaalse demokraatia” sildi all teinud viimastel aastakümnetel läänemaailma suunanud jõud.
Võimude lahususe printsiip on hägustunud just tänu “liberaaldemokraatlikule konsensusele”. On piisavalt häirivaid näiteid selle kohta, et nn liberaalsed jõud suruvad oma ideoloogilisi ambitsioone läbi kohtuvõimu kaudu – kolme aasta eest kehtestati USA-s “homoabielu” võimaldav põhiseaduse tõlgendus ülemkohtu otsusega, minnes mööda nii osariikidest kui föderaalse tasandi esindusorganitest. Mis on sellel demokraatiaga pistmist? Kas nn progressiivsete ideede elluviimiseks ei olegi enam vaja enamuse heakskiitu?
Sellest ka “autoritaarsete populistide” kriitika olukorra aadressil, kus uusi õigusnorme ei looda enam rahvaesindajate poolt parlamendis, vaid juristide ja lobistide tagatubades, ning neid kehtestatakse kohtuvõimu abil, sest nii on ju lihtsalt mugav.
Alles möödunud nädalal kirjutas ühismeedias konservatiivne poliitik, Eesti kohtu- ja laiemalt kogu õigussüsteemi kuritarvitamise terav kriitik Martin Helme: “Praegune süsteem viib ühiskondliku kriisini. Sellise üdini korrumpeerunud süsteemiga ei ole võimalik, et toimiks demokraatia ja püsiks inimeste vabadused. Ei ole võimalik eraomandi puutumatus, seega ei toimi normaalselt ka vaba turumajandus. Ei ole võimalik, et toimiks põhiseadusega ette nähtud kord. Päris kindlasti ei ole võimalik võimude lahusus, millest nii härdalt räägivad meile kohtunikud ise ja neilt meelepäraseid poliitilisi otsuseid saavad sotsid või president. Kui jätame praeguse süsteemi muutmata, muutub Eesti üha ebaõiglasemaks, üha vähem vabaks ja ühtlasi ka üha vaesemaks.”
Argument, millele Tõnis Saarts oma artiklis viitab, et teatavad õigused ja vabadused on universaalsed, on välja mõeldud ühe ideoloogilise suuna raames. Üle teatud piiri minnes on tegemist selgelt autoritaarse katsega kehtestada ühiskonnas oma nägemus, väites seejuures, et demokraatlik arutelu ja otsustamine ei ole enam ühes või teises küsimuses relevantne.
Kes siin autoritaarne on?
Saartsi sõnul “[a]utoritaarne pool analüüsitavast uuest konsensusest põhineb arusaamal, et demokraatlikud vabadused ja õigused võib alati ohverdada ühiskonna turvalisusele”. On irooniline, et me oleme näinud just “liberaaldemokraatliku konsensuse” valitsusajal, kuidas kodanike õigusi ja vabadusi on järjest kokku tõmmatud – olgu siis kõne all lapsevanemate õigus oma lapsi kasvatada ja harida, õigus omada relva, sõnavabadus kritiseerida “liberaalset konsensust” ja multikulti-poliitikat jne. Lääneriikides vallandatakse töölt ja suisa pannakse vangi sõnavabadust pruukinud “islamofoobe” ja “homofoobe”, suletakse kristlikke adopteerimisagentuure, sunnitakse kõiki asutusi ja ettevõtteid omaks võtma dominantseid liberalistlikke arusaamu. Näidetest ei tule paraku puudust, kõnealuseid suundumusi on aastaid kajastanud portaalid Meie Kirik, Uued Uudised, Objektiiv jt.
Liberaalid peavad oma veendumuste ja arusaamade pealesurumist ühiskonnale täiesti normaalseks. Saartsi jaoks on ilmselt endastmõistetav, et “liberaaldemokraatliku konsensuse” püsimise huvides võib rikkuda demokraatia aluspõhimõtteid, sealhulgas võimude lahususe printsiipi, ning piirata kodanike õigusi ja vabadusi, et nad ei saaks demonstreerida oma mittenõustumist ja tuua esile vastuväiteid. Seda tehakse ju õigetel põhjustel, moraalse üleoleku ja kõrgema valgustatuse positsioonilt.
“Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda lõppude lõpuks mitte midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist. See on vesi globalistide veskile, sest äärmuslik individualism ja selle toetuseks välja mõeldud “universaalsed õigused” vastanduvad jõuliselt ühiskondade terviklikkust ja kestlikkust edendavatele nähtustele ja institutsioonidele (religioon, abielu ja perekond, rahvus, rahvusriik). Ühiskonna atomiseerimine, traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast.
Kuratlikult petlik on seejuures väide, nagu tähendaks globalistide kontrollitud “liberaalne demokraatia” ja “multikultuuriline ühiskond” rohkem vabadusi, rohkem sõnaõigust, rohkem eneseteostust. Ei, raamid, mis massiühiskonnas massitoodangut ja massidele mõeldud meelelahutust tarbivatele “vabadele” inimestele ette antakse, on tegelikult ahtakesed. Katsugu keegi poliitilise korrektsuse või “liberaalse demokraatia” mõttemallidest piiridest üle astuda – ta saab kohe tunda “vabaduse” karmi kätt.
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Isegi kui populistid ongi ajutiselt edukad, siis uut jätkusuutlikku konsensusrežiimi nad luua ei suuda,” lohutab Saarts. Elame-näeme.
Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-liberaalse-autoritaarsuse-murenemise-aeg/
Read more...
Hiina raha vallutab Euroopat nii võimsalt, et paljud on juba hirmul
Hiinlased ostavad üles Euroopa edukamaid
ettevõtteid sellise hooga, et see tekitab juba hirmu näiteks Saksamaal,
kuhu hiinlased on palju investeerinud. Hiinlased haistavad edu ja
armastavad tehnoloogiat. Hiinlaste raha on uues Saksa pangas N26, millel
pole kontoreid ja mis tegutseb ainult internetis ning mobiiliseadmetes.
Enamus neid seadmeid on Hiinas tehtud.
N26 panga soov on haarata Euroopas 10-protsendiline
turuosa. See tähendab Soomes sadu tuhandeid kliente. N26 pangal on
Soomes eelis, kuna turgu valitsevad paar suurt tavapärast panka,
mistõttu digiteenuste areng on väga aeglane, vahendab Yle.
N26 tegutseb aga ainult veebis ja mobiiliäpi kaudu
ning pangakonto avatakse Skype’i vestluse teel. Selle eeskujud pole
mitte Saksa suurpangad Deutsche Bank ja Commerzbank, vaid pigem Spotify
ja Uber. Viimased on muutnud täielikult muusika- ja taksoturgu.
Saksamaale oli kõige otstarbekam luua täiesti uus
pank, mis sai tegevusloa 2016. aastal. Samal aastal laienes pank Soome
turule. Praegu on N26 üks Euroopa kiiremini kasvavatest pankadest.
Järgnevalt on kavas laieneda USA-sse ja Suurbritanniasse.
Märtsikuus oli N26 panga järjekordne aktsiemissioon
ja selles oli üks suurematest investoritest Hiina interneti valdkonna
gigant Tencent. Täpseid Hiinast tulnud summasid pank ei avalikusta.
Tencent on Aasia kõige suurema turuväärtusega
ettevõte, mis on börsil noteeritud koos Apple’i, Google’i emaettevõtte
Alphabeti ja Microsoftiga. Selle toodete hulgas on näiteks suhtlusteenus
WeChat, millel on Hiinas umbes miljard aktiivset kasutajat. Sama
ettevõte ostis Soomes 2016. aastal Supercellis 84-protsendilise osaluse.
tehingu väärtus oli ligi 8 miljardit eurot. Hiina raha tuleb müginal
Euroopa edukamatesse ettevõtetesse.
Hiina investeeringud Euroopasse on mühinal
kasvanud. Näiteks 2016. aastal oli investeeringute maht 35,9 miljardit
eurot, veel 2009. aastal oli summa ainult kaks miljardit. Euroopas
liigub nii Hiina riigiettevõtete raha kui erakapital. Euroopa
investeeringud Hiinasse on ainult 7 miljardi euro ringis aastas.
Hiina investeeringute kasv 2010ndatel aastatel on
seotud Hiina majanduse arenguga, aga mitte ainult. Hiinat valitsev
kommunistlik partei utsitab Hiina ettevõtteid investeerima välismaale.
Hiinas on tugev keskvõim, mille mõju majandusele on väga suur. Praeguse
presidendi Xi Jinpingi ajal teostab Hiina oma võimu ka majanduse kaudu.
Samamoodi saab Hiina piirata investeeringuid poliitilisel teel.
Euroopas huvitab Hiinat põhiliselt infotehnoloogia.
Hiinal on Euroopaga suured plaanid. See tuleb välja investeeringutest
Euroopa tehnoloogiafirmadesse. Hiina ise on teinud läbi väga kiire
arengu: veel mõni aeg tagasi polnud enamusel hiinlastest pangakontotki,
aga nüüd tehakse tehinguid mobiili kaudu. Hiinlased on õpetanud
eurooplasigi kasutama oma makseteenuseid, näiteks Lapimaal võeti Hiina
turistide teenindamiseks kasutusele Alipay.
Aastal 2015 esitles Hiina uut programmi Made in
China 2025, mille kohaselt muutub Hiina kõrgtehnoloogiliseks
superriigiks. Hiina ei taha enam olla odava tootmise maa, seetõttu
ostetakse üles tehnoloogiat kogu maailmast. Hiina eesmärk on olla
nutitehnoloogia eestvedaja terves maailmas. Eeskuju on võetus Saksa
samalaadsest programmist Industrie 4.0.
Hiina tahab saada Saksamaaks ja minna mööda.
Seetõttu ostavadki hiinlased Euroopas kokku tipptehnoloogiat ja
teadmisi. Euroopas võeti Hiina raha algul avasüli vastu, kuna 2008.
aasta majanduskriis andis Euroopale valusa hoobi ja kõik investeeringud
olid teretulnud. Näiteks Rootsi autotootja Volvo tõusis jalule pärast
seda, kui selle ostis ära Hiina autotootja Geely.
Hiina raha toetab uusi Euroopa ettevõtteid, näiteks N26 panga üks investoritest on Hongkongi miljardär Li Ka-Shing.
Viimasel ajal aga tekitavad Hiina investeeringud
hirmu, eriti Saksamaal. Saksalased kardavad, et hiinlased ei vaja enam
mõne aja pärast Saka tehnoloogiat ja Made in Germany asendub varsti Made
in China-ga.
Näiteks 2017. aasta aprillis külastas Saksamaa
kantsler Angela Merkel Hannoveri messil robootikaettevõtet Kuka, mis oli
veel aasta varem Saksamaa au ja uhkus. Ent 2016. aasta ostis selle
ettevõtte üles Hiina ettevõte Midea 4,5 miljardi euro eest.
Saksa ajakirja Der Spiegeli väitel on Hiina tulekut
arutatud juba Saksa valitsuse istungil. Hiina raha kujutab riski
tervele Euroopa Liidule.
Paljudel Euroopa maadel pole Hiina raha vastu
midagi. Näiteks Lõuna-Euroopas võetakse Hiina raha meelsasti vastu, kuna
majanduslik olukord on kehv. Põhja-Euroopa maad, kaasa arvatud Soome on
vaba majanduse poolt.
Soome on Hiinlased investeerinud kõvasti. Lisaks
Supercellile veel autotootja Valmet Automotive ja elektriautode akude
lahendused. Huawei on loonud oma teise arenduskeskuse Soome. Sunshine
Kaid on Kemi rafineerimistehase omanik.
Erinevalt aga Saksa- ja Prantsusmaast pole Hiina
investeeringud tekitanud Soomes vastuseisu. Soome ei poolda Hiina
investeeringute piiramist Euroopa Liidus.
Hiina investeeringud pole Soomes ka kuigi märkimisväärsed: Hiinat edestavad Rootsi, Suurbritannia, USA, Taani ja Norra.
Saksamaal tekkis paanika pärast seda, kui 2016.
aastal kerkis Hiina investeeringute maht kümme korda. Samal ajal Euroopa
investeeringud Hiinasse vähenevad.
Soomes on räägitud Hiina eelistest, kuna Hiina saab
tänu investeeringutele Euroopas vabalt kaubelda, aga Hiina enda turg on
kiivalt kaitstud. See võib anda Hiina ettevõtetele konkurentsieelise.
Hiina raha aga ei peeta Soomes probleemseks.
Euroopa ettevõtetes on Hiina investeeringud ühed
paljudest. Näiteks saksa N26 panka on lisaks hiinlastele investeerinud
ka Lääne ettevõtted nagu Saksa kindlustusfirma Allianz ja üks Facebooki
algsetest investoritest Peter Thiel. N26 panga põhiomanikud on jätkuvalt
saksa noormehed Valentin Stalf ja Maximilian Tayenthal. Hiinlased pole
vaatamata osalusele kuidagi ettevõtte tegevusse sekkunud.
Allikas: https://eestinen.fi/2018/06/hiina-raha-vallutab-euroopat-nii-voimsalt-et-paljud-on-juba-hirmul/
Read more...
Väga hinge on läinud mulle sõnad:"Eestil pole iial ennem läinud nii hästi, kui praegu!"
Tõepoolest...ei ole jah...
Olgugi, et T. H. Ilves oli liberaalse demokraatia üles ehitamisel täiesti asendamatu... ei olnud ta siiski võrdväärne Kerstiga. Seda juba sellepärast, et tema valimised polnud kaugeltki nii demokraatlikud, kui meie praeguse sooneutraalse liidri omad. Terves maailmas ei ole tegelikult selles mõttes talle vastast.
...aga õnneks on läinud kõik täpselt nii, nagu peab ja vähe sellest, et meie president on ülivõrdeliselt parim...on ka meil peaministriga (Jüri R. [Keskerakond ja kõige mõjuvõimsam mees Eestis]) kohutaval kombel vedanud. Ideaalmaastikku küll veidi tumestab Jevgeni Ossinovski (kes on pärit suursugusest suguvõsast) lahkumine eesrindelt....aga tema töö viljasid saab nautida veel pikka-pikka aega ja seda tähelendu ei unustata ilmselt iial. Jah Jevgeni....kuldsete tähtedega on su suursugune nimi raiutud rahva südamesse ja kõik vähemused hoiavad sulle pöialt ja loodavad su peale.
Kõik need....ja veel paljud teised inimesed (kes on oma kindlal positsioonil ka meie "Autahvlil") on aidanud kaasa ja pingutanud meie tänase eduloo nimel.
Mõned üksikud verstapostid sel kuulsusrikkal teel:
Meenutagem "Eesti Bränd"-i....ränirahnu, mis eristab meid ülejäänud planeedi elanikonnast. Olen ise selle sümboli aktiivne kasutaja ja usun, et enamik eestlaseid tunneb samamoodi kui neiu Sildna suurt kergendust, et me oleme suutnud ennast lahti rebida sellest läilaks läinud, rukkilillepurusest rahvusromantikast.
Olen enam kui veendunud, et kõik Eesti inimesed suhtuvad tänutundega "Siilipoiss Priidiku" ilmumisega meie poelettidele ja kasvatusasutustesse. Kes siis ei tahaks, et tema lapsest sirguks arusaaja ja mõistev...liberaalne euronoor?
Hetkeks tahaks ka tänutundega meenutada meie ex-p. ministri Taavi R. seikluseid Malaisias. Tema ennastsalgava tööga on meie tuntus kulutulena levinud ka maailma kaugeimatesse paikadesse.
Ei seadnud ta seal esikohale ei oma peret, ega andnud armu ka endale....ikka töö, töö, töö....
Au ja kiitus meie tublile nooremleitnandile Taavile! Väga tahaks loota, et meie maailma kõige demokraatlikumal moel valitud, Eesti esimene sooneutraalne president Kersti Kaljulaid ei jäta teda ka tulevikus ilma kiitustest ja aurahadest. Mees on need kõik ilusasti välja teeninud. Siin pole mingeid kahtluseid.
Palju on olnud sarnaseid üllaid hetki ja tegemisi ja väga palju on veel ka tulemas.
Vankumatu usk meie valitsusse ja juhtidesse on hädavajalik, et meid saadaks see katkematu edulugu...et saaks tulla nii "Rail Baltic", kui ka tselluloosi tehas.
Et viimaks ometi ka võetaks vastu kooseluseadus, mis liidaks meid tugevamini Euroliidu solidaarsesse perre. Siin on meil igal oma panus anda. Olgem vankumatud oma tahtmistes ja võtkem eeskuju parimatelt! Alles mõni aasta tagasi oli Annika Laats tundmatu kirikuõpetaja....aga nüüd peab temast lugu meie president ja tohutul hulgal omasooiharaid. Vaadake....kuhu võib viia inimest väsimatu töö ja õigetele põhimõtetele kindlaks jäämine. Ilusat jaaninädalat kõigile....ja elagu Euroliit!
Jooge morssi!
Allikas: Lauri Varikonto, Facebook? Read more...
teisipäev, 19. juuni 2018
POMMUUDIS: Poola president Andrzej Duda teatas, et paneb Euroopa Liidu liikmelisuse referendumile
Andrzej Duda kavatseb küsida rahva käest, et kas Poola peaks Euroopa Liidust lahkuma.
Rahvahääletusel moodustatakse 15 erinevat punkti – neist kõige tähtsamad:
Euroopa Liidu liikmelisus
Kas Poola põhiseadus peab olema rahvusvahelistest ja Euroopa Liidu seadustest kõrgemal.
Kas Poola jääb edasi NATO liikmeks.
Kas riik võtab põhiseadusega kaitse alla “kristliku pärandi”.
President selgitas, et referendumi küsimuste lõpliku vormi üle otsustamiseks toimub konsulteerimise periood. Seejärel küsib ta ametlikult senati heakskiitu rahvahääletuse korraldamiseks.
Rahvahääletus EL-is jätkamise üle peaks toimuma novembris, kui senat selleks nõusoleku annab.
Allikas: http://rahvuslane.ee/valisuudised/pommuudis-poola-president-andrzej-duda-teatas-et-paneb-euroopa-liidu-liikmesuse-referendumile/ Read more...
Üks intsident
Tahan Teiega jagada ühte intsidenti, mis juhtus minu ja minu elukaaslasega eile 17.06.18 kella 16.30-17.20 vahel Raplamaal, Järvakandis.
Nimelt suundusime elukaaslasega sealsesse kohvikusse, kus juua ära ühed kosutavad marjasmuutid ja siis edasi liikuda.
Jätsin oma auto maja ette, ühiskasutavasse avalikku parklasse käima, et kliima salongi mõnusalt külmaks puhuks ja oleks talutav edasi liikuda, sest mõistagi oli eile ilus soe ilm.
Olime oma smuutid kätte saanud ning suundusime õue terrassile neid nautima, kus nautis ka hilist lõunat/õhtusööki ka 1 seltskond, mis koosnes 4 täiskasvanust ning 2 lapsest.
Järsku palus mul sellest seltskonnast 1 naisterahvas, hiljemalt ära tundes oli see meie Tallinna abilinnapea ja EESTI ROHELISTE Erakonna juht Zuzu, et ma oma auto seisma jätaks, kuigi mu auto asus teist 10-15m kaugusel.
Vastasin Talle kenasti, miks ma selle käima jätsin ning ka, et olen varsti minema minemas. Minu vastusega Ta rahul ei olnud ning hakkasite oma tuttavatega laste ees mind käskivalt sundima, et ma selle seisma jätaks. Kui ma seda ikka ignoreerisin ägestusite ning tõusite püsti, seistes minust 2m kaugusel umbes ning lubasite mu rehvid läbi torgata. Seegi polnud kõik! - Te võtsite endale õiguse mind mõnitada roppustega laste ees, teiste ees, võõraste ees!?
Võin tuua ka näiteid: “Pekinägu, Paksmagu, tropp, jobu jpm”
Minu meelest oleme me kõik omamoodi siia ilma loodud ja mis õigusega tulete te mind tühja koha pealt solvama? Kus on teie eneseväärikus?
Jäin õnneks selles olukorras suhteliselt vaoshoituks ning rohkem naersin Teie dramatiseerimise üle ning mõistsin, et teil tuleks endaga rohkem tööd teha.. nii vaimselt kui ka muud moodi.
Kas see ongi õige tegu, et tulla pealinnast maakohta ja alandada/sõimata siinset noort, kes proovis lihtsalt turgutada ennast külmasmuutiga ning hiljem minna külma autosse? Ma ei osanud muud moodi oma tumedat autot jahutada, et selles kannataks võtta ette üks külaskäik/sõit vanemate juurde, kuhu on oma 20km.
Vot nii viisakas ja eeskujulik ongi meie Tallinna abilinnapea Züleyxa Izmailova aka Zuzu.
Võib jagada siis ehk rahvas teab keda mitte pooldada valimistel.
Allikas: Kauro Kruusmaa, Facebook
______________
Rohelised propageerivad narkootikumi kasutamist:
M.I. Read more...
esmaspäev, 18. juuni 2018
MATTI ILVES: PAGULASTE VASTUVÕTMINE LÄHEB ROOTSILE KOHUTAVALT KALLIKS
Rootsi riik võtab innigrante heameelega vastu. 2015 oli nende ametlik arv 690 000 ja 2017 juba 830 000, kausjuures ühe immigrandi oodatav eluiga rootsis on keskmmiselt 58,3 aastat. Sellise eluea puhul läheb üks pagulane riigile maksma 418 827 eurot. Rootslased ei arvesta üldse sellega, et esimese põlve immigrandid mingit tööd oleksid võimelised tegema ja on ülalpeetavad puhtalt maksumaksjate arvel.
Huvitav oleks ka teada, palju on Eesti tegelikud kulutused immigrantidele siia tulekuks. Kui liita juurde nõnda-üteldud (peamiselt neegritest) "üliõplastele" meie riigi poolt makstavad kulud (mina ei usu, et neegrid maksavad enda "õpingute" eest ise), sest ülikoolid on muutunud juba ammu immigratsioonipumpadeks, selline on poliitika. Samuti ei pea neegrid peale õpingute lõpetamist või väljaviskamist, mida muidugi ei lasta juhtuda, minema tagasi oma koduriiki ülesehitama, vaid nad saavad lihtsustatud korras Eestis alalise elamisloa!
Kasutatud allikas: https://www.kansalainen.fi/pakolaiset-maksavat-ruotsille-347-miljardia-euroa/ Read more...
Tagatubade riiklus
Kui mõelda staatuse kategoorias, siis on meil ühiskonnas veel staatusega inimesi. Need on firmade ja ettevõtete omanikud. Nad omavad oma firmat ja see pole nende töösuhe firmaga. Omanikuks olemist ei reguleeri tööseadusandlus ja kui omanik võtab välja dividendid, siis pole see palk.
Tagasi RK liikmete juurde tulles ja nende seisundit staatuse läbi mõistes on just RK liikmed meie riigi omanikud. Nende staatus riigis on täpselt sama, mis on firmaomaniku staatus firmas.
Niisiis, meil on sisuliselt seisuslik ühiskond, kus teatud inimestel on nende eriline staatus. Nad saavad raha, aga see raha pole nende palk töö eest - nad saavad seda oma staatuse eest. Nad küll teevad midagi (aga võibolla ka ei tee midagi üldse - nende vaba valik), aga see tegemine pole reguleeritud tööseadusandlusega. Neil pole oma staatuses ei kohustusi ega vastutust - riigikogulastel pole seda riigi ees, nagu omanikel pole seda oma ettevõtte ees. Tuleb vaid hoolitseda, et kõik kokku ei variseks.
Seda RK liikmete vastutamatust nimetatakse sõnadega "poliitiline vastutus." Sisuliselt tähendab see erakonna ülemvõimu oma liikme suhtes - erakonna tagatuba võib kellegi mingil põhjusel järgmistel valimistel nimekirjas tahapoole nihutada või nimekirjast üldse välja jäta.
Selline on meie seadusandlus. Kas see meile meeldib või mitte, see on juba teine küsimus. Nii asju vaadeldes selgub aga, et meie riik polegi demokraatlik, vaid on seisuslik - seda omavad ja määravad isikud, kes on riigi suhtes mitte palgatöötaja, vaid omaniku staatuses.
Kuulen vastulauset: "Aga meil on ju valimised!"
Jajah, me võiksime oma riiklikku korraldust ka demokraatiaks pidada, sest eks RK liikme staatuse saamine ole ju seotud valimistega... Paraku!
Esiteks - me ei vali isikuid, vaid erakondi. Teiseks - erakonnas ei moodustata valimisnimekirju mitte rahva või erakonna tahte kohaselt, vaid valimisnimekirjad koostab erakonna tagatuba. Kolmandaks - meil kehtib ülekantava hääle põhimõte - valituks saavad alati need, kes on valimisnimekirja eesotsas. Ja eesotsas on alati need, kelle sinna paneb klann.
Nii ongi mõned RK-s igavesti. Ise nimetavad nad endid elukutselisteks poliitikuteks, kuid tegelikult nad pole seda - neil on lihtsalt elupikk staatus, mitte elukutse. Oma alustelt pole meie riik seeläbi demokraatia, vaid erakondlik diktatuur. Täpsemalt: tagatubade, klannide diktatuur. Tagatube me ju ei vali, jah? Aga nemad meid ju valitsevad, jah?
Kogu progress ühiskonna arengus seisneb selles, et enam ei omandata staatust sünniga, vaid see on tagatubade organiseeritud ja määratud. Tõtt öelda - ma eelistaksin, et staatus saadaks sünniga ja oleks päritav: eks just kingsepa pojast saab ju hea kingsepp ja pagari pojast hea pagar.
Mis roll jääb siis demokraatiale? Ah, väga pisike: see on rahva võimalus valida valitsev erakond. Rahva osa ja roll kogu mängus on osaleda valimistel - anda valitsejate võimule legitiimsus. Reaalset valikut isikute osas rahvas ei tee. Meenutage varasemaid valimisi: kõik valitavad seletasid enne valimisi nagu ühest suust: "Tulge kindlasti valima!" Sisuliselt anuvad nad rahvalt oma legitiimsust olla valitsejad. See pole nende üleskutse demokraatiale, vaid oma staatuse ja võimu tagamise vajadus.
Sellise "demokraatia" kõrval on meil aga ka natuke vabadust: meil on sõnavabadus - vabadus oma suud pruukida. Näiteks Facebook'is. Kuid sedagi vähest üritatakse piirata - on ju käibele lastud uus termin: "vihakõne." Ja see on nagu vabaduse vähkkasvaja - vaikselt laienedes halvab ja hävitab see lõpuks vabaduse üldse.
Allikas: Harri Kingo, Facebook Read more...
pühapäev, 17. juuni 2018
Huvitavat pühapäevaks: Pihtimused ametnike tööst: veidrad tabelid, pidev kohvijoomine ja ühe sõrmega trükkimine
Delfi üleskutsele kirjutada ametnike igapäevatööst - sisututest
ülesannetest ja veidratest juhtumitest - vastas nii mõnigi oma
kogemusest avalikus sektoris.
Tänases Päevalehes kirjutas Reet Pärgma autorikülje suvepraktikast ministeeriumis - täis mõttetuid ülesandeid ja kentsakaid juhtumeid.
Toome välja huvitavamad palad ametnike elust. Veidrad tabelid kõige arvestamiseks? Aruandlus, mis hakkab segama töötegemist? Ühe sõrmega 20 minutit trükkida ühe minutiga kirjutatavat teadet?
Allikate sõnul leidub ametnikutöös palju kasutut ja veidrat. Anonüümsuse säilitamiseks on kirjutajate nimed ja ametikohad muudetud.
Diana
Kõige suurem probleem riigiametites on see, et need kasvavad kui lohepead, raiud ühe ära....3 kasvab asemele. Enamuses on need loodud oma sõpradele ja tuttavatele, parteikaaslastele heade soojade töökohtade tarbeks.
Oma 30 aastasest riigiametniku kogemusest erinevatel töökohtadel võiks rääkida imelugusid, kuid eks igas ametis on oma veidrused ja oleneb väga palju juhtist s.t kuidas tema nägmus töötegemisest on jne.
Üks kõige naljakam tegevus on olnud Tarbijakaitseametis, kus endise IF Kindlustuse juhatuse esimees A.Sooniste juurutas peadirektorina tööle asudes ametnikele sellise tabeli täitmiseks, kus igaüks märkis erinevatesse lahtritesse tabelis näiteks mitu telefonikõnet ta päevas tegi (kusjuures kui näiteks naine helistas ja teatrisse kutsus, siis see läks ka tabelisse nõustamisena kui nn "muu kõne"), mitu kirja päevas lahendasid, mitu tundi autoga sõitsid, mitu tundi kontrolli teostasid, mitu tundi kolleegidega vestlesid jne jne.....neid lahtreid, mida täita tuli, oli kokku ca 50.
Seejärel juurutas ametis kompetentsijuhtimise süsteemi, mille alusel määras palka ja lisatasusid, igaaastaselt teostas koondamisi selliselt, et koondas ära näiteks peainspektorid ja moodustas nõunike kohad, võttis uued, siis koondas jälle need ja moodustas peaspetsialistid, ekspedid, nüüdseks valdkonnajuhid.
Tema alluvuses on nüüd vist 5 aasta jooksul 90% isikkoosseisust välja vahetatud.
Muidugi need erinevad kampaaniad millega riigiametid kõik kokku puutuvad ja ulmelised komandeeringud, koosviibimised, suve- ja talvepäevad ja koolitused oma tuttavate turismitaludes või hotellides.
NB! Tarbijakaitse uuendustest, soovist sellele "elu sisse puhuda", on Delfis varasemalt ka kirjutatud: "Majandusministeerium püüab närbunud tarbijakaitseametile uut elu sisse puhuda".
Kaarel
Veetsin praktikal riigiasutuses pool aastat ja kokku olin kolmes eri osakonnas. Kõige ebameeldivam kogemus oli siis, kui pidime õppima 62-aastaselt ametnikult, kuidas sisestada teateid arvutisse.
Temal võttis ühe sõrmega trükkimine 20 minutit aega ja mina sain ühe teate kirjutamisega hakkama ühe minutiga. Kahjuks trükkida anti meile vähe ning pidime 4 tundi järjest vaatama, kuidas inimene teateid sisestab. Meeletu ajaraiskamine töötaja poolt, kes on vana ning arvutikasutus alla igasugust arvestust.
Lisaks oli üks töötaja, kes päev otsa telefoniga rääkis oma kabinetis mehe ja sõbrannadega ning nii tema päevad möödusid. Käisin ka osakonnas, kus inspektor käis visiitidel asutuses ning samal ajal ka poodides riideid ostmas. Päevasel ajal istuti kaks tundi kontoris ja joodi kohvi ning söödi küpsiseid. Ja iga hommiku saadeti tõesti meil, kus oli kirjas uudised järjest, mida ajasisustamiseks teha.
Ametnikel on ka autojuhid, kes neid riigi rahade eest sõidutavad sinna, kuhu nad soovivad ehk siis poodidesse jne. Kui ametnikul läheb kaua, siis autojuht ka vahepeal tukastab autos.
Marit riigiametnikust tuttava tööpäevast
Üks päev: tööpäev algab kell 9, vean ennast veidi enne kümmet kohale. Käik kohvi järele, mõni sõna kolleegidega ja kell on juba pool kaksteist. Võtan ette pooleldi loetud seaduseelnõu, millest pean vigu otsima - nagu ka viis inimest veel. Oleme seda lugenud juba kolm nädalat. Paar viga ka leitud ja sõnastust parandatud. Enamusest asjadest ei saa aru, sest ma pole selle valdkonnaga kunagi elus kokku puutunud.
Oi, kell juba pool üks! Peab lõunale minema. Majas on söögikoht üsna rahvarikas, lähen majast välja. Lubasin lapsele kuskilt uue telefonilaadija otsida, koer hammustas vana pooleks. Kui majja tagasi jõuan, hakkab kell kolm saama. Süüa ei jõudnud, jooksen puhvetist läbi ja võtan kaks pirukat. Pirukate kõrvale käib muidugi kohv. Kohvimasina ümber on uuemate uudiste juturing, räägitakse maja peal levivaid kuulujutte kes kellega käib, kedakuskil nähti, kes on ootamatult ebasoosingusse langenud jne. Veerand viis panen paberid laual kokku ja arvuti kinni, aeg koju minna.
Teine päev: Hommik algab koosolekuga kell 10 (sest varem jõuab tööle nagunii ainult valvelaud). Koosolek on igav, venib poole üheni. Millest õieti räägiti, keegi ei mäleta. Otse lõunale. Pool kolm tulen lõunalt, joon kohvi ja püüan pool tunnikest eelnõusse süveneda. See on keeruline, sest laps helistab, siis helistab abikaasa. Pool viis koju. Eelnõuga on aega veel kaks kuud. Kui ükskord valmis saab, siis saab valmis. Mitte enne.
Kaspar
Ametnikul tööd kõrini. Asi, mis aga häirib, on lõputud koosolekud ja tegemiste aruandlus. Raske on aru saada, miks peab terve osakond pealt kuulama, kui osakonnajuhataja uurib ühe ametniku ühe väga spetsiifilise töö arenguid, seejuures teisi puudutav osa ja roll selles on ammuilma teada.
Kas nad ei saaks seda omavahel arutada? Miks mina ametnikuna pean sellisel koosolekul istuma?
Teine süüviv trend on igareedesed aruanded, mis ikka nädala jooksul täpselt tehtud sai, ja igaesmaspäevased aruanded, kus päevade, kohati isegi tundide kaupa kirjas, mida sellel nädalal teha kavatsetakse.
Selliste asjade peale kulub pea kolmandik ametniku tööaega, kui siia juurde lisada asjaajamine, mis kaasneb juba paaripäevase välislähetusega, alates taotlusest, eelarvest, hotelli bronnist, lõpetades sõidupiletite kleepimisega mingile finantsosakonna tädile ja kõige selle elektroonilise kooskõlastusringi korraldamisega, siis kui palju see ametnik lõpuks oma sisutööga tegeleda saabki?
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=82660779
Read more...
Itaalia keelab ka teistel päästemissioonide laevadel migrantidega randuda
Itaalia siseminister Matteo Salvini hoiatas laupäeval Liibüa
rannikul tegutsevat päästemissiooni, et ei luba laeval “inimlastiga”
Itaalias randuda.
Eelmisel nädalal ei lubanud Itaalia uus immigratsioonivastane
valitsus sadamasse Prantsuse vabaühenduse päästelaeva Aquarius, mille
pardal oli 629 migranti. Sellest tõusis tüli ja terav sõnavahetus
Prantsusmaaga, vahendab BNS.
Seejärel pakkus Hispaania, et tema võtab Aquariuse vastu, ja pühapäeval peaks see jõudma Valencia sadamasse. Riigi uus sotsialistlik valitsus on üle võtnud immigratsioonipumba rolli.
Salvini ei ole sisserändajate asjus meelt muutnud, vaid ütles Facebookis: “Sellal kui Aquarius seilab Hispaania poole, on Liibüa ranniku lähistele saabunud kaks teist Hollandi vabaühenduse alust (Lifeline ja Seefuchs), ning ootavad oma inimlasti, kuni smugeldajad on nad hüljanud.”
“Võtku need inimesed teatavaks, et Itaalia ei taha enam osaleda selles varjatud immigratsiooniäris ja neil tuleb otsida teisi sadamaid, kuhu minna,” lisas ta.
Rändekriis vajas Vahemerel juba ammugi immigratsioonipidurit, kes takistaks inimkaubitsejate kaasosaliste ehk nn humanitarorganisatsioonide arutut tegevust, ja Itaalia on selle rolli edukalt endale võtnud. Nüüd on oodata inimkaubanduse kolimist Hispaania ümbrusesse.
laupäev, 16. juuni 2018
Demokraatia tähendab kontrolli valitsuse üle, mitte tema pimesi järgimist – seda ka Saksamaal
Euroopa kaugeneb seitsepenikoormapikkuste sammudega demokraatiast, sest kildkondlikest huvidest lähtuvad vasakliberaalsed võimurid võtavad hukatuslikke otsuseid vastu rahva nimel.
Üheks selliseks kuritegelikuks riigipeaks on Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes on oma riigile vaba immigratsiooniga tohutut kahju tekitanud. Nüüd on ta leidnud vastuseisu ka oma koalitsioonipartnerite seast, kuid kavatseb oma hukatussuunda jätkata.
Ta ei ole Euroopa reetmises üksi. Prantsuse president Emmanuel Macron avaldas reedel toetust Saksa liidukantslerile Angela Merkelile, kelle valitsuses on puhkenud tüli immigratsioonipoliitika üle.
“Riigid peavad järgima suunda, mille on võtnud nende riigipead või valitsusjuhid,” ütles Macron. “Ka Saksamaal on valitsusjuht,” lisas ta, “kes vastutab oma rahva ja parlamendi ees.”
Saksa siseminister Horst Seehofer on astunud avalikult Merkeli liberaalse immigratsioonipoliitika vastu ja nõuab piiripolitseile õigust lükata tagasi isikuttõendavate dokumentideta migrandid ja need, kes on registreeritud juba mõnes teises Euroopa Liidu riigis, vahendab BNS.
Erinevalt Macronist ei arva EKRE, et valitsusjuhil või riigipeal oleks õigus oma riiki vales suunas juhtida. Merkeli puhul aga ongi näha, et rahvas ja parlament, kelle hulka kuuluvad ka Bundestagis esindatud immigratsioonivastane AfD ja Horst Seehoferi juhitav Kristlik-Sotsiaalne Liit, ei soovi enam teda toetada.
Eestis on peaminister Jüri Ratase valitsus sellise valitsusele kõike lubava loogika alusel juba teinud tohutuid vigu, kinkides naaberriigile ära 100 miljonit oma riigi raha ning lubades Eestisse tuhandeid võõrtöölisi, kes on kaasa aidanud riigi venestumisele. Neid valesamme on teisigi. Riigile ebasoodsat poliitikat ajab ka president Kersti Kaljulaid. Neil mõlemal puudub rahva enamuse toetus.
Demokraatia ei tähenda võimule valitud inimestele piiramatu otsustusvabaduse andmist, vaid see tähendab pidevalt demokraatlikku kontrolli, et kildkondlikest huvidest ei sünniks riigile kahjulikke otsuseid. Selliseid, mida tegi Merkel 2015. aastal.
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/maailm/demokraatia-tahendab-kontrolli-valitsuse-ule-mitte-tema-pimesi-jargimist-seda-ka-saksamaal/ Read more...
Juhtkiri: politsei on asunud toetama “homoabielu” hiilivat seadustamist
Mõne nädala eest, täpsemalt 22. mail saime ERR-i saatest “Ringvaade” teada, et Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on väljastanud elamisloa ühele Joshi-nimelisele USA kodanikust mehele, kes on sõlminud USA-s oma eestlasest elukaaslase Hannoga “homoabielu” ja keda käsitletakse seetõttu Eesti Vabariigi kodaniku abikaasana.
PPA niisugune otsus tähistab tõsist murrangut. Nimelt kaitses PPA veel eelmisel aastal isegi kohtuvaidluses oma seisukohta, et Eestis kehtivate seaduste kohaselt ei tunnustata välismaal sõlmitud “homoabielusid” Eestis kehtivate abieludena. Niisugune positsioon oli ka igati korrektne, pidades silmas, et rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-i 7 kohaselt ei kohaldata välisriigi õigust, kui see viiks tulemuseni, mis on vastuolus avaliku korraga.
Nüüd on aga PPA seisukoht teinud läbi 180-kraadise pöörde, olgugi et kehtivat õigust ei ole vahepealsel ajal vähemalgi määral muudetud ning ka kehtiva õiguse korrektses tõlgenduses ei ole mingit kahtlust – seadusandja mõte on täiesti selge. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse seletuskirjas on selgesõnaliselt kirjutatud, et “Eesti avaliku korraga ei ole kindlasti ühitatavad näiteks sellised välismaised seadusesätted, mis […] lubavad samasooliste abielu või polügaamiat.”
PPA seisukoht on teinud läbi 180-kraadise pöörde, olgugi et kehtivat õigust ei ole vahepealsel ajal vähemalgi määral muudetud.Seega on raske selgitada PPA seisukohtades toimund radikaalset pööret millegi muu kui allumisega homoaktivistide ja juba varem “homoabielud” Eesti õigusruumis kehtivaks arvanud Tallinna Ringkonnakohtu survele. Niisugune käitumine on aga pilkeks põhiseaduse kolmandas paragrahvis sätestatud õigusriigi põhimõttele, mille kohaselt tuleb riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste, mitte ideoloogiliste trendide, lobigruppide või poliitiliste ringkondade surve alusel.
PPA näotu suunamuutus ja kehtiva õiguse ilmselge eiramine on järjekordne samm nn homoabielu täieliku seadustamise ehk selle poole, mis on kooseluseaduse läbisurumise algusest saati olnud homolobi tegelikuks eesmärgiks. Üks Eesti peamisi homolobi-organisatsioone, valitsuse ülevoolavat rahastust nautiv Eesti Inimõiguste Keskus andis kõnealust otsust kommenteerides mõista just seda, kirjutades oma Facebooki lehel, et
“Kõige mõistlikum oleks selline muutus sõnaselgelt ja ühemõtteliselt ka seadusse kirja panna. Kui […] välismaal sõlmitud [homo]abielu Eesti riigi jaoks sobib, siis oleks mõistlik lubada kahel samast soost inimesel omavahel abielluda ka Eestis.”
Niisugune seisukoht viitab täpselt sellele ohule, mille eest oleme pikemat aega hoiatanud. Lõpuks taandub küsimus sellele, mida abielu tähendab ja kui riigivõim hakkab selle all silmas pidama – nagu Tallinna Ringkonnakohus ja nüüd ka PPA on teinud – mitte ainult mehe ja naise liitu, vaid ka samast soost isikute liite, siis on üksnes ootuspärane, et selliste liitude sõlmimist hakatakse peagi võimaldama ka Eestis.
Nagu ikka, näeme jälle, kuidas homoideoloogia kehtestamisel lastakse käiku ükskõik millised valed, manipulatsioonid ja pettused. Kui seadus ütleb, et välismaal sõlmitud “homoabielud” tuleb arvata Eestis õigustühiseks, ei takista see kohtutel ja ametkondadel langetada risti vastupidiseid otsuseid.
Olgugi et niisugune käitumine ei tohiks olla õigusriigis vastuvõetav, ei pälvi see n-ö progressiivsete ringkondade poolt kõige vähematki kriitikat, sest õigusriigi põhimõtte jäme rikkumine toimub neile sobivates ideoloogilistes huvides. Arvestada tasub aga sellega, et kui endale meelepärases olukorras soositakse õigusriigi põhimõtte lammutamist, siis tasub end poliitiliste jõuvahekordade muutudes valmis seada selle põhimõtte rikkumiseks ka mitte-meelepärases suunas.
Nagu ikka, näeme jälle, kuidas homoideoloogia kehtestamisel lastakse käiku ükskõik millised valed, manipulatsioonid ja pettused.Abielu mõiste moonutamise takistamiseks on aga endiselt olemas üks keskne võimalus, milleks on abielule kui mehe ja naise liidule põhiseadusliku kaitse tagamine. Just selleks on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatanud praeguseks juba ligi 5000 inimese toetuse kogunud petitsiooni, millega liitumiseks on nüüd valminud ka spetsiaalne veebileht – abielu.info.
Kutsume kõiki inimesi, kes on vastu abielu tähenduse radikaalsele ümbermääratlemisele, selle petitsiooniga liituma ning seisma selle eest, et sama teeks ka võimalikult paljud teised inimesed. Samuti tuleks kõigil abielu kaitsmist oluliseks pidavatel inimestel langetada kindel otsus, et tuleva aasta riigikogu valimistel ei anta mingil tingimusel oma toetust kandidaadile, kes pole andnud selget avalikku lubadust toetada parlamendi liikmena abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist.
Tulles tagasi PPA otsuse juurde, oleks väga huvitav kuulda politsei juhtkonna selgitusi selle kohta, miks on peetud võimalikuks anda kehtivale õigusele varasemaga risti vastupidine tõlgendus, hoolimata tõsiasjast, et kehtiv õigus pole vahepeal vähimalgi määral muutunud. Õigusriigis tuleks suhtuda kehtiva õiguse jämedasse eiramisse vägagi tõsiselt ning avaliku võimu kandjatelt, kes rikuvad võimu teostades teadlikult ja tahtlikult kehtivat õigust, tuleks nõuda vastutuse võtmist.
Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-politsei-on-asunud-toetama-homoabielu-hiilivat-seadustamist/ Read more...
reede, 15. juuni 2018
Soome metsi müüakse odavalt tselluloosiks Hiinasse – ja Soome metsatööstus on selles ise süüdi
Soome tselluloosiprojekte juhitakse nüüd Hiina rahaga ja Hiina vajadusi arvestades. Hiinast on saanud Soome metsatööstuse vedur.
Hiinlased on sees kõigis Soome suuremates
metsaprojektides pärast seda, kui tuli teade suure Hiina investeeringu
kohta Kuopiosse rajatavasse maailma suurimasse Finnpulpi
tselluloositehasesse. Nüüd küsitakse, kas Soomele on sellest üldse
midagi kasu, vahendab Yle.
Kolm ülejäänud Hiina osalusega projekti
on Kemijärvile ja Paltamosse planeeritavad Boreal Biorefi ja KaiCelli
tselluloositehased ning Kemisse planeeritav Kaidi biotehas.
Boreal Bioref teatas märtsikuu lõpus, et Hiina
paberifirma Shanying on selle peaomanik. KaiCell on sõlminud eelleppe
Hiina tekstiiligigandi CHTC-ga. Kaidi biotehas on olnud hiinlaste
kontrolli all algusest peale.
Soomes on hakatud nüüd mõtlema, miks ründavad hiinlased Soome metsatööstust.
Üks põhjus on selles, et Hiinal pole piisavalt
puitu, et rahuldada kodumaist nõudlust paberi järele, räägib Soome
loodusvarakeskuse teadur Matleena Kniivilä. Kuigi Hiina on pindalalt
suur, on metsa seal väga vähe. Pikakiulist tselluloosipuud ei ole
piisavalt, mistõttu otsib Hiina toorainet põhja poolt.
Lühidalt on Soomes olemas tooraine, mida Hiina vajab. Maailmas pöörlevad paljud asjad nüüd Hiina raha abil.
Aalto ülikooli keskkonnatehnika professor Olli Dahl
hoiatab, et hiinlased ei osta toorainet sugugi iga hinnaga. Soomest
otsitakse haavapuitu soodsa hinnaga, mis tähendab, et seda hangitakse
tehasest kõige rohkem 100 kilomeetri raadiusest. Seetõttu peab Dahl
võitjateks eelkõige kohalikke metsaomanikke.
Finnpulpi uue tehase territoorium kattub osaliselt
Metsä Groupi uue tehasega Äänekoskis ja olukorras, kus mõlemad tehased
vajavad 6,5 miljonit kantmeetrit puitu aastas, toob see kaasa nõudluse
järsu kasvu. Kokku tarbivad kaks tehast aga viiendiku Soome
puidukogusest.
Kohalikele piirkondadele on Hiina investeering suur
võit, seda nii töökohtade kui maksutulu mõistes. Tervikuna aga pilt nii
ilus pole, kuna keegi ei taha, et Soomest saab tulevikus üks suur
tselluloosivabrik. Ekspordiks soovitakse kõrgtehnoloogilisi tooteid,
mitte suurtes kogustes odavat tselluloosi – seda isegi vaatamata heale
tootlusele.
Tselluloos on isegi paberiga võrreldes madalama
kategooria toode, mistõttu on selle tootmise kasv murettekitav.
Professor Dahli arvates näitab järeleandmine Hiina rahale Soome
metsatööstuse au puudumist. Metsatööstus saab selles süüdistada ainult
ennast, kuna pole suutnud arendada piisavalt uusi tooteid. Soome vajaks
hädasti rohkem kõrgtehnoloogilist tootmist.
Puude raiumine kujutab endast lisaks muule suurt
keskkonnariski. Keskkonna teema on jaganud teadlased kahte leeri: riigi
palgatud teadlased räägivad, et metsa raiuda on hea, samas kui kriitikud
viitavad metsa raiumisega seotud ohtudele. Helsingi ülikooli
rahvamajandusliku metsaökonoomika professor Olli Tahvonen tõstatab
küsimusele, milleks Soome metsi kasutatakse ja mis hinnaga. Küsimus ei
puuduta siin ainult hiinlasi. Seda tuleks arutada, kui metsapoliitikat
kujundatakse. On selge, et investorid raiuvad nii palju kui suudavad,
aga Soome avalik võim peaks jälgima, et jääks midagi järele ka
süsinikoksiidi sidumiseks.
______________
Paistab, et meie valitsus pingutab kõigest väest, et mitte Soomest maha jääda.
M.I.
Read more...
Julge olla patrioot: Eesti sajandal sünnipäeval korraldatakse aktsiiside tõstmise vastase aktsioon
Rahvaalgatuslik suveräänsusliikumine saatis eile meediaväljaannetele pressiteate, kus toonitati, et iseseisvumisest ei ole kasu, kui me seda kasutama ei hakka.
"Rahvaalgatuslik suveräänsusliikumine, mis korraldas ka "maksud Lätti" meeleavalduse võtab hoo üles taas 20. augustil 2018. Meie sõnum on: rahvas on riik ja me oleme valmis korraldama revolutsiooni, aga mitte oma riigi vastu, vaid inimeste südames. Nõuame, et Eesti oleks demokraatlik riik, nagu põhiseaduse esimeses paragrahvis on deklareeritud," seisab teates.
Kõlab kui vundament suuremale poliitliikumisel, miks mitte ka erakonnale. Aktsiooni algataja Taavi Leppik ütleb Delfile, et erakonda luua ta ei soovi. "Me pole poliitiline liikumine, vaid rahvaalgatus. Me tahame lihtsalt seista ebamõistlike maksutõusude vastu. Ma ei pea silmas vaid alkoholiaktsiisi, ka kõik muu. Sel korral loodame, et saame ikkagi panna poliitikud vastutust võtma."
24. veebruaril osales üritusel üle 5000 inimese, ta loodab, et 20. augustil on kohal rahvast vähemasti samas suurusjärgus. Esimene üritus sai palju vastukaja. Märtsis kirjutas Delfi, et Leppiku poole pöördusid nii Reformierakonna kui ka EKRE Võrumaa piirkonna liikmed ja pakkusid oma abi. Nagu ka praegu, kinnitas Leppik siis, et poliitikasse suundumisest pole ta huvitatud. "Vahepeal pole erakonnad mu poole pöördunud, ilmselt said mu sõnumist aru, et poliitikasse ma ei lähe. Tõsi, ära iial ütle iial, äkki kunagi," märgib ta.
Ent laiemalt, kas aktsioonist oli teie meelest ka mingit kasu? Leppik arutleb, et ehk laiemas plaanis andis see suunise, et rahvaalgatustel on jumet ja neist räägitakse. Ta viitab sellele, kui jõuliselt on kohalikud astunud välja näiteks tselluloositehase rajamise vastu. "Või vastuseis sünnitushaiglate sulgemisele," märgib ta.
"Tahamegi julgustada inimesi kõva häälega välja ütlema, mis nad riigis toimuvast arvavad.""
Allikas: Facebook Read more...
Jürgen Ligi paljastas kogemata Mailis Repsi plaanid — lapsed tuleb kohustuslikult kakskeelsesse lasteaeda panna
Eestis hakkab üha enam silma jääma riigi plaan eraldada lapsed
võimalikult vara perest ja vanematest, et neist multikultuursed
riigikodanikud vorpida.
Kogu plaanil tõmbab katte maha endine haridusminister, reformierakondlane Jürgen Ligi, kes ütleb ERR-is: “Täiendav argument on, et mitte-eestlased peaksid koolimineku ajaks saama eesti keele kätte ja lapsed õpiksid koos. Sest muidu me venelasi Eesti ühiskonda ei sulata ja nende konkurentsivõimet ega meelsust ei taga.”
Siit selgubki esimene tegelik põhjust: lapsed tuleb panna kakskeelsesse lasteaeda. Ligi justkui ei teaks metsajooksnud integreerimisest midagi ja usub, et lapsed saavad koos selgeks nii eesti keele, kui ollakse venelane, ja vene keele, kui ollakse eestlane.
Edasi pole enam raske toimuvat ette kujutada: juba on lasteaedades olemas ka lasteraamatud peredest, kus on kaks issit; lasterühmadest, milles on nii valged, pilusilmsed kui ka neegrilapsed ja nii edasi — riik leiab, et multikultiõpetust tuleb juba anda pisikesest peale, muidu tea, mida need “rassistlikud” vanemad neile pähe taovad. Isa ja ema tagurlikkus tuleb õigel ajal paljastada ja laps õigele ideoloogilisele lainele suunata!
Nii paljastubki globalistliku riigiideoloogia soov võtta lapsed juba varakult pere, vanemate ja vendade-õdede juurest ära, panna nende “õige” õpetamine riigi õlule, teha neist globalistliku mõtlemisega riigikodanikud ja hoida kasvavat põlvkonda eemal esivanemate “rahvuslikust düstoopiast”. Riik hakkab looma Pavlik Morozovite põlvkonda.
Kolme- kuni seitsmeaastastest lastest käib praegu lasteaias 94 protsenti. Nagu näha võib, käib jutt väga väikesest protsendist. Minister Reps ütles ERR-ile, et ühel keskmisel aastal jääb alusharidusest kõrvale koguni kümme protsenti lastest. Ja see on tema sõnul probleem, sest need lapsed olevat sotsiaalselt kõrvale jäetud ja vajavad hiljem õpiabi.
Niisiis peab haridus- ja teadusministeerium plaani kehtestada Eestis kohustuslik alusharidus ehk sisuliselt tuua kohustuslikku kooliiga varasemaks. “Oluline on see, et sellel lapsel on kogu aeg silm peal ja me näeme, kuidas ta areneb. Ja loomulikult siis saavad ka sotsiaaltöötajad ja kõik teised sekkuda, kui seal on tõsiseid probleeme,” sõnas minister. Ehk siis tahab riik pereelul igati silma peal hoida.
Repsi plaan jääb küsitavaks näiteks ka selles osas, kust võetakse tühjaks jooksnud Eesti maapiirkondades need lasteaiad, mida on juba massiliselt, ja kuidas saab olema korraldatud nende lasteaeda ja kojusõit. Keskerakondlasest ministri plaan aga on loogiline jätk president Kaljulaidi ja “kahesajaeestlase” Kristiina Kallase kakskeelsete lasteaedade projektile.
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/jurgen-ligi-paljastas-kogemata-mailis-repsi-plaanid-lapsed-tuleb-kohustuslikult-kakskeelsesse-lasteaeda-panna/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
