Ajaloolane Jaak Valge teeb põhjaliku ülevaate 1920-ndate
rahapesuaktsioonist, mille käigus Vene bolševikud müüsid omaaegse Eesti
poliitilise- ja ärieliidi kaasosalusel maha peaaegu kogu nende käsutusse
jäänud tsaari-Venemaa kullavaru.
Danske panga käesoleva aasta septembri sisejuurdluse kohaselt
liigutasid mitte-residendid ja nendega seotud isikud panga Eesti harus
aastatel 2007–2015 200 miljardi dollari eest finantse. See on ligikaudu
sama suur summa, kui Eesti kaheksa aasta SKT. Kui suur osa sellest oli
illegaalne raha, pole teada, aga seda on peetud Eesti ja terve inimkonna
ajaloo kõige suuremaks rahapesuafääriks.
1920. aprillist kuni 1922. aasta maini st kahe aasta vältel müüsid
Vene bolševikud peaaegu kogu oma käsutusse jäänud tsaari-Venemaa
kullavaru, 1916. aastal Saksa okupatsiooni eest Venemaale viidud
Rumeenia kulla ning osalt ka eraisikutelt konfiskeeritud kulla maha.
Intensiivsem müügiaeg jäi 1920. aasta aprilli ja 1921. aasta märtsi
vahele. Kuld realiseeriti peamiselt Eesti kaudu ning seda ka ajal, mil
lääneriikide ametliku poliitika kohaselt oli bolševike kulla ost
illegaalne. Läbi Eesti liikus rahaminister
Georg Westeli
andmetel ainuüksi kuldmünte 683,5 miljoni kuldrubla väärtuses
kogukaalus ligi 600 tonni. Kulla väärtus võrdus 3–4 aasta Eesti toonase
SKPga. Suurem osa sellest kullast oli aastatel 1898–1911 Peterburi
rahapajas vermitud Nikolai II pildiga tsaari-Venemaa kuldviielistes, mis
kaalusid 4,3 grammi, ent peale selle liikusid läbi Eesti ka kullakangid
ja väärtasjad, kui palju, pole teada.
Kui Danske panga puhul tähendas raha liikumine vaid muutusi Exceli
või mingites muudes raamatupidamislikes tabelites, siis aastatel
1920–1922 lõgistasid mööda Eesti raudteid Jaanilinnast Tallinna vagunid,
mis kandsid täiesti käegakatsutavat kollast ollust, mis kogu inimkonna
ajaloo vältel oli inimesi hulluks ajanud. Nii pole siiski selge, kas
Danske panga Eesti territooriumil toimunud rahapesu ikka Eesti ja
inimkonna ajaloo kõigi aegade edetabelis esikohale platseerub.
Rahapesu mõistet toona tegelikult ei tuntud. See sai populaarseks
alles kümmekond aastat hiljem, mil paljastati USA kultusgangsteri
Al Capone skeem, kes oli kinnitanud, et on illegaalse alkoholiäri tulud hoopis endale kuuluvates pesumajades teeninud.
Tingimused
Omaaegsest kullapesust teame loomulikult rohkem kui Danske
tegevusest, aga kaugeltki mitte kõike. Isegi mitte piisavalt, et suurt
pilti kokku panna.
Aga muidugi köidab teema jätkuvalt nii uurijaid kui ajaloohuvilisi. Eelmisel aastal ilmus näiteks
Aleksandr Mosjakini
mahukas raamat “Vene impeeriumi kulla saatus aastatel 1880–1922”, mille
ühe peatüki on autor pealkirjastanud “Balti offshore” ning kus ta
käsitleb peamiselt läbi Eesti toimunud kullavahendust. Raamat on siiski
oluline pigem taustadetailide selgitamisel, Eestisse puutuvate üsna
segaste asjaolude, vahendustasu ja kogu kullavoolu ulatuse määramisel
Mosjakini raamatust uusi teadmisi loota ei tasu.
Mosjakin väidab, et bolševike läbiviidud kullapesu üldkorraldajaks oli Stockholmi vasakvaadetega pankur
Olof Aschberg,
kes enne maailmasõda tegeles tsaari-Venemaa valuuta ja väärtpaberite
müügiga Lääne-Euroopasse. Maailmasõja teisel aastal tuli aga ilmsiks, et
ta müüs nüüd Vene rublasid Venemaaga sõdivale Saksamaale, et viimane
saaks osta sõjavarustust Venemaa liitlastelt Antanti riikidelt, mida
võis kasutada Venemaa vastu. Nüüd oli tsaari-Venemaa sõprus Aschbergiga
läbi. Pärast bolševike võimuletulekut Venemaal sõitis rahapesukogemusega
Aschberg aga uuesti Petrogradi, kus tutvus
Vladimir Lenini ja
Lev Trotskiga ning püüdis nüüd aidata kommuniste endiste Venemaa liitlaste finantsblokaadi läbi murda.
Nimelt olid bolševikud mõni kuu peale võimuhaaramist sõlminud
Saksamaaga eraldirahu. Sellest ajast ei olnud Venemaa enam Antanti
riikide liitlane ning nood laiendasidki Saksamaa suhtes kehtinud
blokaadi Nõukogude Venemaale. Kui Saksamaa sõjast välja langes, jäi
kaubandustõke bolševike-Venemaa suhtes aga jätkuvalt kehtima, sest
liitlased lootsid neile vastuvõetavama valitsuse võimuletulekut.
Vähetähtis polnud ka asjaolu, et bolševikud olid keeldunud
tsaari-Venemaa ja Kerenski valitsuse võlgade tasumisest. 1919. aasta
lõpul, kui selgus, et bolševikud võivad võimule jääda, lõdvendas Antanti
Ülemnõukogu blokaadi ning ajajärku 16. jaanuar 1920 kuni 16. märts 1921
peetakse nn poolblokaadiks. Sel ajal keeldusid liitlased ja nende
survel ka erapooletud riigid kaubandusest Nõukogude riigiga, ent lubasid
bartertehinguid Nõukogude Venemaa kooperatiividega, seejuures nõudes
kohest tasumist sularahas. Vene kulda vastu ei võetud, kuna seda peeti
röövituks.
Nõukogude Venemaa olukord oli sel moel keeruline: väliskaupu oli
vaja, ekspordivõime oli aga minimaalne ning välisvaluutat peaaegu
polnud. Küll aga oli tohutul hulgal kulda. Nimelt oli Nõukogude
valitsuse käsutusse peale oktoobripööret jäänud üle 1100 miljoni
kuldrubla väärtuses kuldmünte, millest 120 miljonit tuli Brest-Litovski
rahulepingu kohaselt sakslastele ära anda, ning 250 miljonit jäi
kodusõja käigus kaduma. Juurde tekkis kulda ja väärtesemeid aga
konfiskeerimiste tagajärjel. Kaupa kulla eest niisiis otse osta aga ei
saanud. Selles olukorras muutuski bolševikele oluliseks just Eesti kui
esimesena Nõukogude Venemaaga rahulepingu sõlminud riik, kus legaalselt
tegutseda võis.
Bolševike olukord leevenes 1921. aasta märtsis, mil sõlmiti ajutine
kaubanduskokkulepe Inglismaaga, mis lubas Vene kulla müüki Briti
väärtasjade börsil. Suurem osa kulda oli selleks ajaks juba niigi maha
müüdud, kuid kullavool läbi Eesti ikkagi jätkus veel rohkem kui aasta
vältel, ehkki Tallinna polnud transiidikeskusena 1921. aasta kevadest
alates enam mõtet eelistada, sest Nõukogude esindused asusid tegevusse
ka teistes riikides. Küllap oli üheks põhjuseks lihtsalt Nõukogude
bürokraatia inerts.
Nõukogude kaubandusesindus Eestis
Juba 18. veebruaril 1920, vähem kui kolm nädalat peale Tartu
rahulepingut, asus Eestisse Aschbergi tuttava, endise Nõukogude Venemaa
rahanduse rahvakomissari
Isidor Gukovski juhitud 35-liikmeline esindus. Gukovski oli nüüd nimetatud kooperatiivi
Tsentrosojuz esindajaks. Mõne kuu pärast asus talle appi teine Aschbergi tuttav, võimekas logistik ja finantsist
Georgi Solomon.
Nõukogude esindus asus esialgu Peterburi hotelli. 1921. aasta sügisel
osteti omale saatkonnamaja tänasesse asukohta Pikk tänav 19.
Nõukogude-poolseks kulla-operatsiooni koordineerijaks sai aga
Maksim Litvinov,
kes oli ka Nõukogude Venemaa saadik Eestis 1921. aastal, ning kelle
võimekust ning Lenini-Stalini rahuolu tema töö tulemustega iseloomustab
asjaolu, et hiljem oli ta pikka aega Nõukogude Liidu välisminister.
Nõukogude kaubandusesindus paisus aasta lõpuks kolmekordseks, 1921.
aasta kevadeks aga 130-liikmeliseks.
Kullavahetusoperatsioonides osalesid Eesti poolt mitte ainult
erapangad Scheel ja Co, Pung ja Co ning Harju Pank, vaid ka Eesti Pank
ja Rahaministeerium. Viimased, tõsi küll, peamiselt kulla
deponeerijatena, mille eest ka kopsakat tasu võeti. Ent Eesti Pank ja
Rahaministeerium viisid ka iseseisvalt läbi mõne kulla ostu-müügi
tehingu. Eestlastel oli kulda lihtne müüa, sest Tartu rahulepinguga oli
saadud 15 miljonit kuldrubla, mis oli seega nö legaliseeritud. Bolševike
kuld ei erinenud ju Tartu rahulepinguga saadud kullast, seega ei
tekitanud selle müük Euroopa turgudel eestlaste poolt mingeid
üleliigseid küsimusi, isegi juhul, kui küsida taheti. Ent kusagilt ei
selgu, et lääneriikide finantsasutused või eriteenistused oleksid
ilmutanud erilist innukust tohutute vahendustasudega kullamüügi
tõkestamisel. Küllap võidi ka bolševike poolt osa kulda kaubastada Eesti
kulla sildi all.
Reeglina toimis järgmine müügiskeem. Venemaalt Tallinna saabunud
kuldrublade partii deponeeriti Eesti Panka ning nõutati Eestist
väljasaatmiseks Rahaministeeriumi väljaveoluba. Edasi oli siinsetel
Nõukogude Venemaa esindajatel kaks valikut – vahetada kuldrublad
Tallinnas Rootsi kroonideks, Inglise naelsterlingiteks või mõneks muuks
valuutaks, ning seejärel leida kaubahankija. Teise variandi korral tuli
kohe leida äripartner, kes oli kaupa nõus hankima kuldrublade eest,
muidugi mitte ilma eelmisest variandist veel suurema vahendustasuta.
Seejärel tuli avada tollele arve, kuhu kanda avanss kuldrublades ning
oodata kauba saabumist, misjärel maksta ülejäänud osa.
Kaubakäibed olid ülisuured. Näiteks saapaid osteti USA Euroopa
sõjaaegsetest varustusladudest ühes partiis 1,8 miljonit paari, mida
tuli Tallinnast mitme rongiga ära vedada, kuid mis osutusid Venemaa
talve tingimustes siiski kõlbmatuteks. Osteti ka relvi ja muud
sõjaväevarustust, mida Antanti riigid vähemalt ametlikult kuidagi
sallida ei võinud ja mis seetõttu bolševike kulusid kindlasti suurendas.
Lisaks pidid Tallinna vahendajad varustama välisvaluutaga ka mujal
Euroopas tegutsevaid Nõukogude kaubahankijaid. Osa kullast kulus
kindlasti välisriikide kommunistidele, st maailmarevolutsiooni
õhutamiseks, ent selle osakaalu hindamiseks puuduvad minul paraku
igasugused tõsiseltvõetavad pidepunktid. Sõjalisi tellimusi koordineeris
Lev Trotski ning peamiste operatsioonidega oli kursis ka Vladimir
Lenin.
Eesti avalikkus oli küll teadlik Vene kullasaadetistest Eestisse, ent
ei kujutatud ette, et vahenduse maht on sedavõrd suur. Väga vähesed
teadsid, et kullavahendusega on seotud Eesti riigiasutused. Ka seda,
kuhu liikus kuld Tallinnast edasi, ei teatud.
Osa kulla eest osteti kaupu niisiis kohe Tallinnas. Ülejäänu läks
Aschbergi loodud skeemide kohaselt peamiselt Skandinaaviamaadesse,
suuremalt jaolt Rootsi, aga väiksemad partiid ka Norrasse ja Taani.
Rootsis sulatati kuld osalt ümber ning viidi Rootsi kulla nime all edasi
Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse, tihti salakaubana, sest ilma
litsentsita oli kulla eksport Rootsist keelatud. Lõpuks jõudis Vene kuld
Mosjakini väitel USA Föderaalreservi hoidlatesse.
Kullamüügi vahendustasud olid esialgu ülisuured, kuni 20%, mõningate
operatsioonide puhul aga väidetasti isegi 40%, ent langesid seejärel
kiiresti. 1921. aasta algupoolel kaotasid bolševikud kulla müügil
väidetavasti kuni 7% selle väärtusest, seejärel 2–3%. Ent kuna
vahendusmahud olid ülisuured, võis seegi vahendustasu tähendada kiiret
püstirikkaks saamist.
1920. aasta oktoobris tarniti Tallinna esimesed suuremad partiid
briljante. Ka nende müük oli korraldatud ebatõhusalt – Solomoni väitel
müünud Maksim Litvinov miljon naelsterlingit maksnud briljantide partii
365 tuhande naelsterlingi eest. Rohkem andmeid äri ulatusest
vääriskividega ei ole. Igatahes ei olnud ka see äri väike: 1920. aasta
detsembris oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine
ja teisi vääriskive kokku üheksa kasti kaaluga rohkem kui kuus ja pool
kilogrammi.
Pole raske ette kujutada, et see poolpõrandaalune protsess, kus
kogenematud bolševikud muinasjutuliste summadega opereerisid, võis
raudkindlate põhimõtetega kommunistidest teha tavalised joodikud ja
vargad. Nõukogude esinduse residents tõmbas sel ajal ligi mitte ainult
igat sorti avantüriste-aferiste, vaid ka elupõletajaid ja tava- ning
luksusprostituute igast maailma otsast. Pidudel voolas šampanja ja
tolmas kokaiin. Eestit väisanud
L´Echo de Paris ajakirjanik
iseloomustas Tallinnat kui rahvusvahelist kloaaki. Ühe ebasõbraliku
allika järgi spekuleerisid Eestis kõik – riigijuhtidest šveitseriteni.
Ferdinand Petersen, tehnikateadlane, Eesti Ajutise
Valitsuse teedeminister, on kirjeldanud oma külaskäiku ühe Nõukogude
esinduse kaubanduspartneri
Eduard Landmani juurde
järgmiselt: “Läksime Toompeale. Landman oli ostnud endale sinna kaks
kivimaja. Ütles, et on veel ühenduses Venemaa kaubandusesindusega ja
ekspordib kaupu Venemaale, kust saab raha ja kaupu. Landman istus uhke
kivimosaiikkattega laua taha. Sarnaseid laudu olin näinud Peterburi
keiserlikus Ermitaažis. Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke
täis. Toas oli palju kallist mööblit. Sohvadel ja toanurkades olid püsti
vene kunstnike maalirullid /…./ Osutasin pesukorvile: “Kas seda on
mõtet võõrastele näidata?” – “Ei ole veel jõudnud ära panna. Magamistoa
nurk on juba ka kotte täis.” Isidor Gukovski rääkis ka ise, et on teinud
mitu eestlast miljonäriks.
Kullapesu ja Eesti poliitika
Olen püüdnud Eesti riigile vahendustasudena jäänud summasid välja
arvutada. Tulemus oli sedavõrd suur, et see tollasesse
majandusreaalsusesse kuidagi ei mahu. Küll aga on selge, et 1923. aasta
lõpuks olid vahendustasudena saadud kuld ja valuuta ära kulutatud. Vähe
sellest, ära kulutatud oli üle poole Tartu rahulepinguga saadud 15
miljonist kuldrublast ning puhkenud majanduskriisi tõttu rivist välja
läinud Eesti marga hoidmine ähvardas kulutada ka ülejäänu.
Paradoksaalselt oli Eesti kullatagavarade laastamise üheks põhjuseks just kullavahenduselt teenimine.
Nimelt looritas aastatel 1920–1922 toimunud uimastav Vene kullasadu
ja idaturu kaubanälg paljude Eesti ettevõtjate pilgu Vene turu avanemise
ülioptimismiga. Õige Vene eldoraado pidi ju veel saabuma, siis kui
Venemaa majandus uuesti järjele saab. Nii arvasid ka Eesti
majanduspoliitika toonased juhid
Konstantin Päts ja
Georg Westel.
Selleks, et Eesti mees oleks valmis, finantseeris Eesti Pank
eelistatult Vene turule orienteerunud ettevõtteid. Lisaks leidis
Konstantin Päts, et Eesti kodanlik riik on seni olnud ilma korraliku
kodanluseta, ning mille muuga seda ikka luua, kui Eesti Panga
vahenditega.
Finantspoliitika ei kainenenud ka 1923. aastal, siis, kui kullavool
ammu otsas oli ja Vene turg avanemise asemel hoopis kinni klõpsatas.
Nüüd vajasid Vene turule orienteeritud ettevõtted krediiti juba
ellujäämiseks. Nende omanikud olid mõjukad majandus- ja
poliitikategelased ning Eesti Pank jagaski lahkelt laene edasi.
Tulemuseks oligi Eesti Panga tühjakslaenamine ning edasi margakursi
rivist väljaminek. Kontroll Eesti finantside üle taastati järgmise
kolmveerandaasta jooksul üle noatera, sest mõjukad majandus- ja
poliitilised ringkonnad olid huvitatud hüperinflatsioonist, mis nende
võlad nullistanud oleks. Eesti krooni kindlustamiseks tehti ka 1927.
aastal nn Rahvasteliidu laen.
Kullavahendajate kirevate asutuste seltskonda kuulus ka 1919. aastal asutatud Harju Pank, mille omanike hulgas olid
Johan Laidoner
ja Konstantin Päts. Üheks, tõsi küll, ilmselt mitte peamiseks Vene
kulla pesumasinaks sai pank ilmselt kullavahenduse viimases faasis, kui
kõige suuremad rahad juba jaotatud olid. Edaspidi tegi Harju Panga
juhtkond aga rea avantüristlikke otsuseid, laenates Vene turule
orienteeritud ettevõtetele, kelle omanikud pealegi paljudel juhtudel
kattusid panga omanikega. 1924. aastal ristusid juba raskustes panga
teed bolševikega koostööd tegeva USA ettevõtte
Alamericoga, mille üks omanik ja juht oli
Armand Hammer, rahvusvaheline aferist ja Lenini,
Stalini ning hiljem ka
Brežnevi sõber. Alamerico omandas suurema osa Harju Panga aktsiatest.
Hammer on oma 1988. aastal vene keeles ilmunud memuaarides
kirjeldanud, kuidas ta 1925. aasta mais Harju Panka koos Eesti Pangaga
päästa püüdis. Seda ning muid Hammeri hoogsaid enesekiitusi näib uskuvat
ka Mosjakin.
Allikad ennastsalgavat Harju Panga päästmise soovi siiski ei kinnita.
2015. aastal leidsin Venemaa Föderatsiooni Välispoliitika arhiivist
Nõukogude Liidu saadiku
Adolf Petrovski kirja Välisasjade Rahvakomissaariaadi kolleegiumi liikmele
Semjon Aralovile
12. maist 1925. Petrovski raporteeris, et eelmisel nädalal (st
ajavahemikul 4-8. aprill J.V.) tuli Hammer tema juurde ja teatas, et
Harju Pank on pankroti äärel.
Hammer kinnitas, et Harju Panga saatus sõltub tema käitumisest, kuid
ta tahab enne küsimuse kooskõlastada. Eesti Pank on teinud talle
ettepaneku ühiselt Harju Pank päästa, kuid kui Moskva seda vajalikuks
peab, võib ta oma 173 tuhat dollarit, mis on põhikapitalina panka
paigutatud, kaotanuks lugeda ja Harju Panga skandaaliga pankrotti lasta.
Harju Panga krahh pidi Hammeri väitel tekitama Eestis üldise paanika ja
endaga kaasa tooma suuri majandusraskusi, mis ei jäta kajastumata ka
Eesti poliitilises seisundis.
Adolf Petrovski jätkas oma kirjas: “Selline Hammeri ettepanek oli
minu jaoks väga meelitav. Teades Eesti rabedat finantsolukorda, ei
saanud ma kahelda, et Harju Panga krahh, seejuures veel igasuguste
tasuta kaasaannetega mitmesuguste mustade tehingute vormis mitmete
siinsete tegelinskite ja ministrite poolt, mis ujuksid pinnale, oleks
viinud tohutute sisemiste raskusteni ja keerukusteni.” Kuid Petrovski
jäi siiski kõhklema ja otsustas küsida Moskvast nõu.
Tõsi, pole ka selge, kas Hammeri ja Petrovski hinnang sellele, mis
skandaalile järgenuks, oli päris adekvaatne: kommunistidele oli nimelt
reeglina omane Eestit ala- ja iseennast ülehinnata. Igatahes ei suutnud
Nõukogude bürokraatia reageerida ning enne, kui Moskvast mingigi vastus
saabus, oli skandaalse, paanikat tekitava pankroti õige aeg mööda
lastud. Eesti Pank ja rahaminister määrasid koos Hammeriga 8. mail panga
likvidatsioonikomisjoni, lubades hoiustajatele nende summade
tagasisaamist.
Tegemist oli 1925. aasta kevadega. Kuid mis oleks juhtunud, kui
selline võimalus oleks Moskvale ette söödetud 7–10 kuud varem, mil Eesti
oli tõepoolest üliraskes finantsolukorras? Just majanduse halvale
seisule viidates olid Eesti kommunistid saavutanud 1924. aasta augusti
lõpus Moskvalt riigipööret heakskiitva otsuse. 29. novembril aga, kui
Moskvale selgus, et Eesti majandusolukord on stabiliseerunud, kästi
riigipöörde ettevalmistused seisma panna ja keelati Eesti piiri taga
valmisolekus võitlusüksuste sõttaminek. On raske uskuda, et juhul, kui
Hammer oleks oma pakkumisega läinud Nõukogude saatkonda 1924. aasta
novembris, poleks Moskva seda väravasöötu ära kasutanud.
Eestil oli vedanud.
Teine kullavahenduse liin kulgeb aga paradoksaalselt Eesti
põrandaaluste kommunistide juurde. Bolševike müüdud kullast läks
kindlasti mingi osa maailmarevolutsiooni õhutamiseks ning on loogiline
arvata, et Eestisse, kust kogu kuld läbi voolas, seda eriti palju jäi.
Pealegi oli
Viktor Kingissepp Nõukogude tippjuhtkonnas
erakordselt autoriteetne ning kahtlemata ei jäänud tal puudu ka
enesekindlusest, et Gukovskilt ja Litvinovilt kommunismiürituseks raha
välja pinnida.
Igatahes olid Eesti põrandaaluseid kommuniste ajajärgul 1920. aasta
veebruarist kuni 1921. aasta juunini rahastatud Venemaalt umbes 35
miljoni Eesti marga ulatuses, mida oli rohkem, kui Eesti Vabariik
kulutas 1921. aastal kokku Riigikogu, riigivanema ja Riigikantselei
ülalpidamiseks.
See võimaldas agitatsiooni ja propagandat, põrandaaluste trükikodade
ja korterite ülalpidamist, isegi kinnisvara oste ja partei liikmetele
elamisraha 3000-7000 marka kuus. See “stipendium” ületas mitmekordselt
Eesti toonase oskustöölise töötasu ega jäänud alla kommunistide peamise
vaenlase – Eesti Vabariigi Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema palgale.
Pole teada, et ühegi teise riigi komparteid oleks Nõukogude Venemaalt
nii rohkelt finantseeritud ning on raske uskuda, et see poleks olnud
seotud nende tohutute vahenditega, mis Nõukogude esindusel Eestis sel
ajajärgul kasutada olid. Kui kuivas kokku kullavool läbi Eesti, kuivas
kokku ka rahavool Eesti kommunistidele. Põrandaaluste kommunistide
tegevusaktiivsus oli aga otseselt seotud nende rahastamisega.
Kaudsemad seosed on aga kullavahendusel ja Konstantin Pätsi
tegevusel. Riigivanema valimiste eel 1934. aastal kavatsesid nii
vabadussõjalased kui Pätsi teised poliitilised vaenlased ta
majandustegevuse teemaks võtta. Kindlasti oleks meenutatud Harju Panka,
aga võimalik ka, et tema palgasaamist Nõukogude naftakompaniilt aastatel
1930–1931, mis oli justkui kullavahenduse aegse koostöö jätk, nüüd
musta kulla alal.
Päts oli teadlik, et niisugused materjalid ilmuma hakkavad, ent
loomulikult ei teadnud sarnaselt meiega nende täpsemat sisu. Tõsi, pole,
ega saagi olla mingeid tõendeid, et Päts riigipöörde kasuks otsustades
just nende materjalide ilmumist ennetas, ent päris kindlasti ei saa seda
tema motiivide hulgast välistada. Kui olulisena, on võimatu kindlaks
teha.
Igatahes pakub too peaaegu saja-aasta tagune protsess justkui
õpikunäidet neist negatiivsetest järelmitest, mida ühe suurriigi tohutu
ulatusega väärtuste poollegaalne liikumine läbi väikeriigi selle
väikeriigi poliitikaga teha võib.
Pildil: bolševikud Trotski, Lenin ja Kamenev aastal 1919. Peagi
hakatakse Eesti ladviku osalusel tsaari-Venemaa kulda müüma. Foto:
Wikimedia commons
Artikkel avaldati algselt Postimehes. Objektiivis avaldame artikli autori loal.
Allikas:
http://objektiiv.ee/jaak-valge-rahapesu-ajaloolisest-kogemusest-eestis/
Read more...
