RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 29. veebruar 2012

Roosimägi: kaitseväe luure kinnipanemine oli Venemaa luure suurepärane töövõit

www.DELFI.ee
Urmas Roosimägi
Urmas Roosimägi
Brigaadikindral Urmas Roosimägi tuletas riigireetmises kahtlustatavana vahistatud kaitsepolitseinik Aleksei Dresseni juhtumi taustal meelde seda, et mõne aasta eest oli mingitel inimestel millegipärast vaja kinni panna kaitseväe luure, millega kadus üks võimalik tasakaalustaja praegusele kontrollimatule kaitsepolitseile.
Kaitseväe luure kaotamise taga oli Roosimägi hinnangul mitme institutsiooni tahe, kuna sõjaväeluure oli nagu „pind tagumikus“. Sellest oli huvitatud kaitseministeerium, kus kaitseväe juhtkonnale avaldati survet ja mitte viimast viiulit selles protsessis mängis eelmine tabatud riigireetur Herman Simm.
"Et sõjaväeluure suhtleks oma välispartneritega läbi kaitseministeeriumi ja kogu informatsioon oleks Simmile kättesaadav. Kuid sõjaväeluure suhtles oma partneritega otse. Sõjaväeluure tõstis mitmeid kordi üles küsimise, et kaitseministeeriumis lekib ja sõjaväeluure sõelale jäi tooma kolm nime võimalikest lekitajatest ja nende seas oli ka Simm. Kuid neid aeti laiali ja protsess ei jõudnud lõpuni," meenutas Roosimägi.
Kõige kurvem selles loos on Roosimägi arvates see, et sõjaväeluure kogutud informatsioon läks kapole, sealhulgas ka riigisaladuse lubade väljastamise kontroll. Kui teostatakse riigi saladuse ligipääsu luba kontroll, siis kontrollitakse inimeste suhtes kõiki asju isiklikke küsimusi.
"Nüüd võib oletada, et Dressen töötas kapos teatud ametites, siis me võime arvesta, et FSB omab täit ülevaadet meie kõrgetest sõjaväelastest, riigiametnikest ja poliitikutest, sealhulgas nende sissetulekutest, varjatud nõrkustest jne," kahtlustas Roosmägi. Tema sõnul on teise riigi kasuks tehtava luuretöö põhjuseks enamasti ähvardamine või šantaaž, mistõttu Dressenilt saadud info abil võisid venelased veel palju seni avastamata agente värvata.
"Me võime kaitseväge arendada nii palju kui me tahame, kui aga ei ole korraliku sõjaväeluuret, see on sama kui me poksiringi saadame suurepäraselt ettevalmistatud poksija, kuid ta on pime. Kaotus on vältimatu," hoiatas Roosimägi, kelle sõnul on kapo tunnistanud, et kriisi korral ei suudaks nad kaitseväes julgeolekukontrolli teostada.
Poliitikud peavad Roosimägi sõnul tõsiselt kaaluma sõjaväeluure taastamist endises mahus, sest luuremaastikul on igal luurel on oma ülesanded ja peab olema mingil määral ka konkurentsi, et kapo ei peaks enda seast üle viie aasta „rotte“ avastama.
"Hetkel võib tõdeda, et kapo üle puudub hetkel tõsine kontroll. Meil riigis toimivad huvitavad asjad, me likvideerime liikluspolitsei, siis saame aru, et teedel läheb olukord hulluks. Anname liikluspolitsei funktsioonid mingil määral julgestuspolitseile, siis me likvideerime keskkriminaalpolitsei, funktsioonid anti jälle kapole, nüüd keskkriminaalpolitseid hakatakse taas taastama," imestas Roosimägi.
Sama on ka korruptsiooni vastase võitlusega, mis anti samuti uurimiseks kapole. "Siis tekib küsimus, et millal on kapol aega luurega tegeleda," küsis Roosimägi. Küll aga ründab kapo poliitilistel eesmärkidel suurte inimressurssidega vastaste kontoreid.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=63979209

Read more...

Eugeenika - Eesti Wabariigis täiesti aktsepteeritud!

Vabariik on taastatud. Millal taastatakse ka eugeenika rakendamine? Loomatõugusid parandatakse ja aretatakse, kuid inimtõug on täiesti hooletusse jäätud. Sellel on inimkonnale katastroofilised tagajärjed. Haigete (nii füüsiliselt kui vaimselt) hulk järjest suureneb ja nende ravikulud samuti. Kas see on efektiivne ja otstarbekas? Seda raha võiks aga kulutada näiteks laste harimiseks, lastetoetusteks või muul riigile kasulikul viisil.

Saksa plakat 1936:"Me ei ole üksi", kus eugeenikat rakendavate riikid ehulgas on ka Eesti (all paremal).  Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...

ALAR EHALA: Konservatism ja rahvuslus on lahutamatud

Saada sõbrale


Alar Ehala on Eesti Rahvusliku Liikumise asutajaliige
Selleks, et mõista Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise poolt loodava Konservatiivse Rahvaerakonna programmiga seatud eesmärke ja tahet võtta poliitilist ning reaalset vastutust ühiskonnas on vaja teha enesele selgeks mida meile tähendavad need märksõnad, mis iseloomustavad konservativismi.
Konservatism ehk alalhoidlikkus või siis rahvakeelselt selgroogsus on üldjuhul demokraatlik parempoolne ideoloogia ja mõtteviis, mis toetub eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisis välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi. Konservatismi ei tohi ajada segamini liberalismiga, sest lähtealused on erinevad. Kui tahetakse leida erinevusi traditsioonilise ja tänapäevase koservatismi vahel, siis on need ehk ainult taktikalises lähenemises mitte aga põhiolemuses. Meie püüame vältida seda moraalsest allakäigust tulenevat eristamise viisi ja lähtume oma poliitilistes teesides märksõnadest, mis on olnud ja jäävad iseloomustama konservatismi ajatult.
Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järk-järguliste vajalike ja tarvidusel kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Kindlasti tuleb vältida kiireid reforme, mis ühiskonda lagundavad ja tekitavad indiviidides ebakindlust ja ebakindluse olukorra kogukonna nende liikmete hulgas, kes ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Iga edasiviiv idee saab olla reformi aluseks aga ei pea seda sugugi olema, kui ideed ei aktsepteeri kogukond ja ühiskond tervikuna.
Orgaaniline ühiskond peab looma kodanikes ennekõike turvatunnet, tagama eelkõige isiklikku julgeolekut ja ressursse äraelamiseks, mida suudab neile pakkuda vaid kodanikest koosnev riik, mis on tänaseks ühiskonnaelus tõestunud parim vorm . Konservatiivse maailmavaate seisukohalt jaguneb ühiskond ja riik loomupäraselt hierarhiliseks , kus juhivad protsesse need, kes on selleks võimelised . Hierarhia tipus on need, kes on oma võimeid rakendanud kogukonna ja ühiskonna teenimisel ja juhtimisel ja näidanud, et on võimelised kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust. Ühiskonna eliidiks saab lugeda neid, kes on teeninud selle ära ja olnud oma tegevusega eeskujuks ning autoriteediks ühiskonnale. Eristumine indiviidide osas on sallitav ja see võib ja peab lähtuma indiviidi positsioonist ühiskonnas ja tema vastutusest teiste ees.
Eliitsus kogukonnas ja ühiskonnas ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koosneb piiratud inimvõimetega indiviididest ning valib juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole tarvilik ega saavutatav . Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks. Konservatiivne mõttelaad tähendab, et riik ja ühiskond saavad oma liikmeid edumeelse loomusega isiksusteks kasvatada. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilise sidusa tervikuna, mitte üksikindiviidide summana.
Perekond ja abielu on kogukonna ja ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone kogukonna ja ühiskonna arengus. Perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale ning tagab ühiskonna moraalse, tasakaaluka ning traditsionaalse arengu.
Kogukond põhineb eelkõige kultuurilisel, keelelisel ja regionaalsel printsiibil. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada konservatismi pärisosaks.
Sellised väärtused peaks olema:
Naturaalsus ja kohaliku ressursi säästlik ärakasutamine tööstuses ja tootmises.
Sotsiaalne mõõde, mis päädib heategevuses, tagasihoidlikuses, mõõdukuses ja tasakaalukuses, mis tagab kokkuhoidlikuse eelkõige inimsuhetes ja majanduses. Elustiil, mille tagapõhjaks on õiglus, iseseisvus, energilisus tagab kogukonna elujõulisuse.
Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Moraali aluseks saavad olla kodanike ühiskonna kujundanud traditsioonid ja õpetused, olgu selleks religioon või siis ajalooliselt kujunenud ja ennast tõestanud ühiskonda ühendav reeglistik, mis rajaneb indiviidis ja toob kodanikes esile positiivsust ja austust üksteise suhtes. Kindlasti ei ole see tõde lõplik ja kindlasti leidub neid, kes suudavad kas heast tahtest või pahatahtlikkusest lähtuvalt anda neile märksõnadele oma värvingut, aga see oleneb ära nende tahtest edendada või siis pidurdada Eesti riiklust, mõista või mittemõista konservatiivsuse olemust ja sellest, kas siduda sellega ennast või mitte.
Allikas:  http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

teisipäev, 28. veebruar 2012

Mürgitatud majandus ehk meie otsetee orjusesse

Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid meid omal ajal mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad Lääne pangad Balti riike välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil. Pealinn avaldab lühendatult artikli pealkirjaga «Läti tee pärisorjusesse» kahelt USA majanduseksperdilt, kes peavad Eesti ja Läti majandusmudelit julmaks eksperimendiks, mille käigus anti Lääne finantsasutustele vabad käed kavandada nende riikide majandus oma huvide järgi.
Suurema osa maailma ajakirjanduse tähelepanu keskmes on praegu Kreeka, samuti Hispaania, Iirimaa ja Portugal kui kõige enam muret tekitavad eurotsooni maad, palju tõsisem ja hävitavam, lausa surmav kriis eurotsooniga liituda kavatsevas endises nõukogude majandusruumis on aga jäänud tähelepanu alt välja. Seda kahtlemata põhjusel, et nende maade kogemused on elav süüdistus neoliberalismi vastu, Euroopa poliitika vastu, mis ei ole neid riike kohelnud nii, nagu lubatud.
Neil maadel pole aidatud areneda Lääne-Euroopa malli järgi, selle asemel on neid koloniseeritud kui ekspordi- ja pangandusturgusid, riisutud majandust, oskustööjõudu, tööjõudu üldiselt, nende kinnisvara ja hooneid, ka muud nõukogude aja pärandit.
Lätit on tabanud üks maailma suuremaid majanduskriise. See ei ole ainult majanduslik, vaid ka demograafiline kriis. Läti SKT järsk, 25,5%-line langus viimase kahe aasta jooksul on selle perioodi kurb rekord.
Läti võlakoorem kasvab kiiresti. 2007. aastal oli see vaid 7,9% SKT-st. Prognooside kohaselt kasvab Läti võlg tänavu 74%-ni SKT-st ja eeldatavasti stabiliseerub 89% juures aastaks 2014 – see on IMF-i parim stsenaarium. Seda on oluliselt rohkem, kui näeb eurole üleminekuks ette Maastrichti võlakriteerium. Samas rakendab Läti keskpank oma esmase eesmärgi, euroalaga liitumise nimel karme ja valusaid abinõusid lati kursi hoidmiseks. Selle nimel on läbi põletatud mägede kaupa valuutareserve, mida muidu oleks võinud investeerida Läti majandusse.
Kriisis süüdi neoliberaalid
Kuid Läänes ei küsi keegi, miks on Lätit tabanud selline saatus, mis on nii tüüpiline Baltikumile ja teistele eksnõukogude majandustele, kuid ainult pisut äärmuslikumas vormis. Peaaegu 20 aastat pärast NSV Liidu alt vabanemist 1991. aastal on nõukogude süsteemi vaevalt võimalik pidada nende probleemide ainsaks põhjuseks.
Need olid Lääne neoliberaalid, kes finantseerisid nende maade nn ärisõbralikke reforme, millele Maailmapank, Washington ja Brüssel nii valjuhäälselt takka kiitsid.
Ka eurotsooni pürgivas Eestis on tekkinud tohutu tööpuudus, majanduskriis, langenud on tervishoiu standardid ja kasvanud väljaränne, mis on teravas vastuolus Skandinaavia maade ja Soomega.
Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised majandusteadlased on hakanud Lääne avalikkusele selgitama, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on Lääne ideoloogia müügimeeste imporditud majandusmudeliga midagi täiesti valesti. Neoliberaalne majandus ei olnud kindlasti see tee, mille Lääne-Euroopa valis pärast Teist maailmasõda. See oli eksperiment, mida Chicago majandusmehed katsetasid omal ajal Tšiilis. Lätis olid nõuandjad küll Georgetownist, kuid ideoloogia oli sama: kukuta valitsus ja anna võim üle oma poliitilistele mõttekaaslastele.
Selle julma eksperimendi mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele (nn seetõttu, et nad andsid riigivara ära tasuta, maksustamata, ning andsid uue tähenduse mõistele tasuta lõunasöök) vabad käed kavandada suures osas nõukogude blokist kogu majandus oma malli järgi. Ja lõpuks selgus, et mall oli üks ja sama. Inimesed olid küll erinevad, kuid enamik neist on seotud Washingtoni, Maailmapanga ja Euroopa Liiduga, kes neid ka rahastasid.
Vale maksusüsteem hävitas majanduse
Ükski Lääne demokraatlik valitsus poleks sellist plaani läbi lasknud. Riigiettevõtted jagati laiali usaldusisikutele, kes müüsid need kiiresti Lääne investoritele ja kohalikele oligarhidele, kes omakorda paigutasid oma raha turvaliselt offshore-firmadesse. Kohalik maksusüsteem ehitati üles nii, et Lääne pankade traditsioonilised kaks suurt klientide rühma – kinnisvara ja infrastruktuuri monopolid – jäid peaaegu maksuvabaks. Seega oli kasulikum paigutada oma raha Lääne pankadesse kui kasutada seda siseriiklikus maksubaasis majanduse ülesehitamiseks.
Nõukogude Liidus sisuliselt ei olnud kommertspanku. Selle asemel, et aidata nendel maadel luua oma pangad, julgustas Lääne-Euroopa oma panku nendele majandustele laenu andma eurodes ja muudes kõvades valuutades – pankade kaitseks. See rikkus rahanduse põhitõde: ära kunagi võta laenu kõvas valuutas, kui teenid tulu pehmes valuutas.
Erinevalt Läänest puudusid seal kinnisvaramaksud. Seetõttu pidid valitsused maksustama tööjõu ja tootmise. Kuid erinevalt Läänest ei olnud seal tulumaks või omandimaks progressiivsed. Lätis oli tööjõud paljudel juhtudel maksustatud võrdselt 59%-ga. Selliste maksudega ei olnud Euroopa riikidel vaja neid majandusi karta. Need majandused olid mürgitatud algusest peale. Just see tegi neist «vabaturu» ja «ärisõbralikud» majandused.
Kuna kinnisvara ja muu vara oli maksustamata – isegi suurematele sissetulekutele puudus progressiivne maksustamine –, olid valitsused sunnitud maksustama tööjõu ja tootmise. Selline eelarvefilosoofia viis järsult tööjõu ja kapitali hinna üles, mistõttu tööstus ja põllumajandus muutusid nn Vana Euroopaga võrreldes konkurentsivõimetuks. Nii muudeti eksnõukogude majandused Vana Euroopa tööstuse ja panganduse eksporditsoonideks.
Laene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks
1991. aastal ei olnud endistel nõukogude vabariikidel võlgu, kuid nüüd maeti nad kõva valuutaga laenukoorma alla. Lääne pangalaene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks ega elatustaseme tõstmiseks. Uue kinnisvara ehitamine sai küll hoo sisse, kuid tänaseks on suur osa sellest mattunud negatiivse omakapitali alla. Nüüd nõuavad Lääne pangad, et Läti ja teised Balti riigid pigistaksid neile veelgi rohkem kasumit välja, kasutades selleks veelgi neoliberaalsemaid «reforme», mis ähvardavad majanduslanguse ja vaesuse levides veelgi rohkem tööjõudu välismaale pagendada.
See majanduslik eksperiment, mille ohvreid nüüd süüdistatakse, kukkus ilmselt läbi. Neoliberalism osutus majanduslikult peaaegu sama hävitavaks nagu sõda.
Sõnal «reform» on nüüd Baltikumis negatiivne värving. See tähistab taandarengut tagasi feodaalsesse sõltuvusse. Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid Lätis mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad nad Baltimaid välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil.
Võlakoorem on asendanud otsese pärisorjuse. Hüpoteegid ületavad kordades kinnisvara tegeliku väärtuse, mis langenud viimase aasta jooksul sõltuvalt eluaseme tüübist 50-70%, samuti ületab see kordades Läti koduomanike maksevõime. Välisvaluuta võlg on kasvanud palju suuremaks, kui need riigid suudavad teenida eksportides oma tööjõudu, tööstus- ja põllumajandustoodangut Euroopasse või teistesse maailma piirkondadesse, kus demokraatlikud valitsused kaitsevad enneolematult rangete programmidega oma tööjõudu – tehes kõike seda nn vaba turu nimel.
Inimsusevastane kuritegu
Neoliberalistliku korra kasutuselevõtmisest on möödunud kaks aastakümmet ja tagajärjed on katastroofilised, kui mitte pole tegu lausa inimsusevastase kuriteoga.
Lätil on liiga vähe tööstust ja moderniseerimata põllumajandus, kuid üle 9 miljardi lati eraisikute võlgu, mis võivad üle kanduda valitsuse bilanssi. Kui seda krediiti oleks kasutatud Läti majanduse ülesehitamiseks, siis olnuks see vastuvõetav. Paraku kasutati seda peaasjalikult ebaproduktiivselt, valades õli tulle maa hinnatõusule ja luksuskaupade tarbimisele, mis tõukas Läti võla pärisorjuse poole.
Läti Panga hinnangul on kriisi põhi käes. Eksport on lõpuks ometi hakanud kasvama, kuid majanduses valitseb endiselt kitsikus. Tööpuudus Lätis on endiselt üle 22%. Kümned tuhanded inimesed on riigist lahkunud. See on loomulik reaktsioon Läti riikliku ja erasektori miljarditesse ulatuvale võlakoormale. Läti on kaugel teest Lääne heaoluühiskonna poole, pääsu pole ka praegusest regressiivsest maksupoliitikast ning tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenulikust neoliberalismist, mille Brüssel on seadnud Läti keskpangale abi tingimuseks, et maksta Rootsi pankadele tagasi ebaproduktiivsed ja parasiitlikud laenud.
Albert Einstein on öelnud, et hullumeelsus on teha ühte ja sama asja üha uuesti ja oodata erinevaid tulemusi. Läti on peaaegu 20 aastat olnud samasuguse ennasthävitava anti-valitsuse, tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenuliku läänemeelse üksmeelsuse küüsis, ning tagajärjed on muutunud aina hullemaks. Läti ülesanne on nüüd vabastada oma majandus uus-pärisorjusesse viivast neo- liberalismist. Ühe arvamuse kohaselt tuleks valida klassikaline tee, mille kaardistasid 19. sajandi majandusteadlased, sest see viib jõukuseni, mida täna näeme Läänes ja ka Ida-Aasias. Selleks aga on vaja muuta majandusfilosoofiat, mis omakorda nõuab valitsusevahetust.
Küsimus on selles, kuidas Euroopa ja Lääs reageerivad. Kas nad tunnistavad oma viga? Märgid selleks ei ole täna paljulubavad. Lääs ütleb, et töötajad ei ole veel piisavalt vaesunud, tootmine ei ole piisavalt nälginud ja haigel majandusel ei ole veel piisavalt aadrit lastud.
Kui Washington ja Brüssel ütlevad nii Baltimaadele, siis võib ette kujutada, mida nad kavatsevad teha oma rahvaga!
Allikas

Read more...

GREGORZ GORNY: Keda ohustab Orbán?

Saada sõbrale

Artikkel ilmub koostöös portaaliga De Civitate
Keda ohustab Ungari peaminister Viktor Orbán ja millest tuleb Euroopa Liidu avalik rünnak Ungari vastu?

Viktor Orbán püüab võimule tulekust alates teostada iseseisvat poliitikat oma riigi huvides. Sel moel on ta ohustanud vähemalt paari mõjuvõimsa grupi huvisid.

Kuna Orbán leidis eest post-kommunistide poolt täielikult varemeiks muudetud riigi, püüdis ta esimeses järjekorras päästa riigi rahanduse ja viia tema majanduse tõusuteele. Ta alandas radikaalselt makse väikestele ja keskmistele ettevõtjatele, viis sisse palju perekondliku ettevõtlusega tegelemist kergendavaid eeskirju, samas aga seadis kriisimaksu alla suured telekommunikatsiooni, energeetika ja kaubandusega tegelevad firmad ning pangad, mis kõik on Lääne kapitalil põhinevad võrgud.

Sellega rikkus Orbán tugevalt nende huvisid. Ta esitas väljakutse suurkapitalile. Veidi aega tagasi kirjeldas Igor Janke Rzeczpospolitas Lääneriikide saadikute nõupidamist Budapestis, millel arutati, kuidas maksta kätte Orbánile selle eest, et ta rikkus nende kontsernide huve. Teada on, et sageli massiteabevahenditega seotud suurkapital omab tohutut mõjuvõimu ja vahendeid, et kujundada kellestki enda soovitud imidžit või siis, et kasutades küsitlusi ja hinnanguid läbiviivaid firmasid, mis hindavad majanduse seisu ja selle usaldusväärsust, rünnata kellegi valitsemise tulemusi.

Järgmine grupp, kelle huve rikkus Orbán, on Euroopa vasakpoolsed. Millega? Sellega, et Ungari peaminister püüab järjekindlalt realiseerida kristlikel väärtustel põhinevat nägemust riiklusest ja toetuda traditsioonilistele väärtustele, mille väljenduseks on kasvõi Jumala invokatsioon Ungari põhiseaduses ning selles sisalduvad tõdemused selle kohta, et abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel või et inimelu kuulub seadusliku kaitse alla inimese eostamise hetkest. Loomulikult kutsus see esile nii sotsialistide kui ka vasakpoolitsevate liberaalide raevu, kes viibivad praegu Euroopas teatud laadi ideoloogilises kaitseseisundis. Kuna Orbán näitas ilmekalt, et avalikus sfääris on võimalik kaotatud positsioonide jõuline tagasivõitmine, sai temast nende vaenlane number üks.

Sotsialistlikku leeri ohustas Orbán veel teiselgi põhjusel - nimelt seeläbi, et ta mõistis teravalt hukka kommunistliku süsteemi ja püüdis otsustavalt vastutusele võtta inimesi, kes vastutavad Ungaris kommunistlike kuritegude toimepanemise ja riigi varemetesse juhtimise eest.

Järgmine grupp, kelle huve Orbán rikkus, on eurobürokraadid, kellel on omaenda Euroopa kujundamise ideoloogiline projekt ühtse ja ülalt pealesurutava mudeli kohaselt. Järsku aga ilmnes, et Ungari peaminister, püüdes ellu viia iseseisvat poliitikat, satub vastuollu Brüsseli bürokraatide kavatsustega. Saades valimistel 68 protsendi hääletanute toetuse (mida tuleb tugevalt rõhutada) saavutas Orbán volituse riigis kaugeleulatuvate muutuste läbiviimiseks. Enamus ungarlasi on sügavalt veendunud, et sotsialistlik mudel, mis valitses kuni 1989. aastani, on ennast ammendanud ning et tuleb alustada riikluse ehitamist uutel ja tervetel alustel. Kui Orbán hakkas ellu viima sellist poliitikat, kutsus see esile eurobürokraatide rahulolematuse, kelle plaanid on täiesti vastupidised.

Orbán häiris tugevalt ka Venemaa huvisid, kuna ta püüab saavutada Ungari energeetilist sõltumatust. Tal õnnestus saada tagasi Ungari kontserni MOL aktsiad, mis olid Vene Surgutneftiegazi omanduses. Hiljuti arreteeriti kolm kõrge positsiooniga Ungari poliitikut, keda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises: endine rahvusliku julgeoleku minister, endine vastuluureameti ülem ja endine rahvusliku julgeolekubüroo ülem. Rahvusliku julgeoleku jaoks võtmetähtsusega institutsioonide eesotsas olnud isikud paljastati Venemaa spioonidena. Orbán püüab vastu seista Venemaa mõjusfääri laienemisele Kesk-Euroopas, misläbi ta astub vastu nii Venemaa kui mitmesuguste russofiilsete ringkondade huvidele nii Ungaris kui Euroopas.

Ungari ümber tekkinud segaduse taustal kerkib üles küsimus rahvusriigi subjektsusest Euroopa Liidus, sest ilmnes, et võimu ühes Euroopa riigis võib saavutada ilma mingisuguste vahenditeta, või äärmisel juhul, väga tagasihoidlike vahenditega. Siis aga selgub, et terve süsteem on niiviisi üles ehitatud, et suurem osa riigi käekäigu suhtes olulisi otsuseid ei sõltu tegelikult kuidagi valitsusest, sest see on terve hulga nii siseriiklike kui ka riigi suhtes väliste sidemete võrgu läbi praktiliselt võimetuks muudetud. See, mida teeb Orbán, on püüe saavutada riigile teatav juhtimisvõime, taastada riigi subjektsus. Loomulikult leiab see vastuseisu erinevate Euroopa Liidu organite poolt. Selle võitluse tulemus kujuneb testiks sellele, kas sõltumatut poliitikat võivad Euroopas ajada ainult suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, või on võimalus selleks ka väiksematel riikidel.

Kõikidest sotsioloogilistest ja politoloogilistest uurimustest järeldub, et kui valitsus tahab läbi viia mingeid olemuslikke muutuseid, peab ta need peale võimu ülevõtmist võimalikult kiiresti läbi viima, ning peale selle - et need peavad olema kõige sügavamad. Kuna aga terve Ungari riiklus on täielikus kriisis, nõudis tõesti kõik reformimist - sellest tuleneb ka Orbáni reformide laiaulatuslikkus. Meieni jõuavad eelkõige kajastused massiteabevahendeid käsitlevast seadusest või Konstitutsioonikohtu reformist. Kuid tegelikult on need ainult mõned mitmekümnest valdkonnast, mis kaasaja Ungaris alluvad muutustele. Mis meieni jõuab, need on vaid üksikud informatsioonipudemed.

Kui niivõrd lühikese aja jooksul viiakse läbi nii palju põhjalikke muutusi, tehakse vältimatult ka mõningaid eksimusi ja möödalaskmisi. Kuid ütleme ausalt - isegi sellised puudused ei õigusta kuidagi Orbáni vastase rünnaku massiivset iseloomu. Tema eelkäija Gyurcsány rikkus pidevalt ja häbematult seadust: saatis politsei ja sõjaväe kodanike vastu, surus maha meeleavaldusi, tunnistas ise, et ta valetas oma rahvale, tema valitsemine oli rajatud valedele, ta võltsis pidevalt Euroopa Liidule saadetud andmeid Ungari majanduse olukorra kohta. Sellele kõigele ei järgnenud Euroopa Liidu poolt mingit reaktsiooni. See kõik võeti vastu omapärase rahuga, ehkki Gyurcsány süütegude kataloog ületas mitmekordselt Orbáni oma.

Kuid nüüd esitatakse Ungarit peamise ohuna Euroopale. Mulle tundub, et selle retoorika taga peitub peamiselt hirm, et see Orbáni konservatiivne projekt võib saavutada reaalset edu.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

esmaspäev, 27. veebruar 2012

MATTI ILVES: EUROOPA KOMISJON - SÖÖGE PUTUKAID!

Ajaleht "The Sunday Times" kirjutab: "Euroopa Komisjon eraldab kolm miljonit eurot, et propageerida putukate söömist. Raha pakutakse sellele uurimisasutusele, mille ettepank edendaks kõige rohkem putukate tarbimist inimeste toiduna."

Jaa, Euroopa valitsus proovib meid harjatada Aafrika ja Ida-Aasia toiduga, sest muidu ei tunne sisseveetavad asiaadid ja neegrid ennast uuel kodumaal kuidagi koduselt. Juba 2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit. Palju neid Eestisse jõuab, 100 000 või rohkem?
Selline on neomarksistliku E Liidu eesmärk, hävitada rahvusriigid ja luua segarahvuslikud nn. eurooplased - tulevased maailmakodanikud, selle kavaga saate tutvuda SIIN.
Eesti põllumajandus on juba ebavõrdse konkurentsi tingimustes EL-us suures osas hävitatud ja ei suuda toita oma rahvast, nii ei jäägi meil muud üle, kui minna osaliselt isegi putuktoidule. Nüüd tulebki meil tänada euroliitu suure ettenägelikuse ja inimestest "hoolimise" eest. Eesti põllumajanduse allakäigust lugege SIIN ja SIIN.

Read more...

“Vajalik” tööjõud ehk miks peame üleval parasiite?

Illuka varjupaigataotlejate keskuses ootavad abi väga erinevad inimesed, kuid kõiki neid ühendab see, et nad on siin elamas Eesti maksumaksja kulul. Nad rändavad riigist riiki, vestavad sotsiaaltöötajatele oma äravahetamiseni sarnased ja kaastunde äratamisele panustavad lookesed ja loodavad elamisloa abil saada riigi sotsiaalabi peale või rännata edasi mõnda teise riiki. See tavaline skeem ei erine kuigi palju igasuguste Nigeeria kirjade eesmärgist.
Ühe näitena võib esile tuua Illukal platseeruva kirjaoskamatu neegri, kes erinevaid meetodeid kasutades, proovib siin elamisluba saada. Sarnaselt algas massiimmigratsioon ka Rootsi, kuhu põgeniku egiidi all ligi miljon immigranti on end smuugeldanud olles suureks koormaks riigikassale. Praegu on vasakpoolsed võimaldamas neil ühendada oma pered. Selle mõju ple raska ära arvata.
20% eesti lastest elab alla absoluutse vaesuse piiri või selle piiril aga vasakliberaalidel on vaja toita neegreid ja maksta kreeklastele 13. ja 14. palka. Ma isiklikult tahan, et minu maksuraha kulutatakse eesti inimestele parema elu tagamiseks, mitte Lääne-Euroopa kommunistide kummardamiseks, poliitkorrektsuse huvides ega ka mitte neegrite ja muidusööjate toetamiseks. Eesti ei tohi muutuda mingiks rahvusvaheliseks varjupaigaks, kuhu “ohustatud” sisserändavad.
Selle asemel, et tulnukad tagasi saata, antakse nende üleval pidamiseks hoopis raha juurde. Sellega ei tohi leppida. Piirideta Euroopa hävitab iseend.
Allikad: EPL, NSB
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Iraan peatas naftatarned Kreekale

postitas mauri kuidas-küla-koerale osak. 14:30 26. veebruar, 2012
energia Kreeka tanker sõitis Iraanist tühjalt tagasi kui riik keeldus 500 000 barrelit naftat tarnimast kriisis vaevlevale riigile. See toimus mõned päevad peale seda kui Iraani naftaminsiter Rostam Qassemi kutsus Euroopa riike üle vaatama otsuseid naftaimpordi osas islamivabariigist, hoiatades, et vastasel juhul kehtestatakse sanktsioone.
Oluline naftatootja Iraan lõpetas hiljuti naftatarned Suurbritanniale ja Prantsusmaale kuna need olid peamised riigid, mis survestasid Euroopa Liitu kehtestama sanktsioone nende vastu.
Euroopa Liit kehtestas Iraani vastu naftamüügi keelu, kuid otsides alternatiivseid allikaid tahtis selle kehtestada alles kuue kuu möödudes. Fars News Agency andmetel olla Kreekal seoses raske majandusolukorraga probleeme ka teiste naftatarnijate nagu Venemaa, Aserbaidžaani ja Kasahstaniga.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Jüri Lina esimene loeng Eestis aastal 2012: “Avalikkusega manipuleerimisest”

Kirjanik ja filmirežissöör Jüri Lina Rootsist peab Eestis uue aasta esimesed loengud, mis käsitlevad teadlikku avalikkusega manipuleerimist.

Sügisel ja talvel on Jüri Lina intensiivselt töötanud oma järjekordse filmi kallal – ”Jõuproov. Vabamüürlaste lõksud”, mis nüüd on valminud. Pikkus 112 minutit.
Ta külastas Hispaania, Kanada, USA jt maade arhiive ja massoonide templeid ja on olnud kontaktis vabameelsete ajaloolastega.

Töö käigus sattusid tema kätte jahmatavad andmed, millest pole kuuldudki ja mis heidavad paljudele maailma sündmustele teist valgust, sealhulgas Prantsusmaal 1789 ja Hispaanias 1936-39, aga ka mullustele operatsioonidele Liibüas.

Loengus näidatakse, kuidas võimurid on alates prantsuse revolutsiooni päevist alates avalikkusega manipuleerinud, et segamatult rahva selja taga intrigeerida.

On vähe erialasid, kus vääruslik pole asendatud väärtuseta valedega, harmoonilisus disharmoonilisusega, et õigustada oma pahatahtlikke plaane.

Tegu on meie ajaloo, tervise, meie laste kasvatusega, kultuurieluga (mandunud, nonfiguratiivne, abstraktne, mitteesemeline kunst on justkui vähese toiteväärtusega söök).

Jüri Lina näitab katkendeid oma uusimast filmist “Jõuproov”, mille esilinastus Eestis toimub maikuus.
See suurfilm käsitleb Hispaania kodusõda,1930. aastate sündmustega eriti vastikut  manipuleerimist. Sõda vallandus vabamüürlaste ja Nõukogude Liidu ühiste intriigide ja provokatsioonide tõttu.

Ürituse kestus kolm tundi.

Müügil Jüri Lina raamatud, filmid (DVD-l) ja CD-plaadid (eetilised muinasjutu-lavastused, Toivo Kurmeti ja Gian Piero Reverberi looming).

Tere tulemast!

Aeg ja koht:
Esmaspäeval, 12. märtsil kell 19 Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, Tõnismägi 2, väikeses saalis, sissepääs 6 eurot.
Teisipäeval, 13. märtsil kell 19 Tartus Turu 2, TASKU, Dorpati konverentsikeskuses, Petersoni saalis, 5 eurot.
Kolmapäeval, 14 märtsil kell 19 Pärnus hotelli “Viiking” konverentsisaalis, 5 eurot.

Jüri Lina uue filmi “Jõuproov” esilinastus toimub Stockholmis ja Göteborgis aprilli lõpus 2012. Mais ka Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Siis Helsingis ja Oslos.

Järgmine loeng Eestis leiab aset 8. 9. ja 10. oktoobril 2012.

Read more...

pühapäev, 26. veebruar 2012

Ülerahvastatuse müüt (eestikeelsete subtiitritega)

Read more...

Oled pimeduseks valmis?

Aastate jooksul on parlament sidunud Eesti mitmete kahjulike lepetega, mis peagi hakkavad jõuliselt siinset elu mõjutama.

Spekulandid saavad peagi riisuma asuda.


Kahjulike lepingute tõttu hakkab elektrienergia hind  kliendile olema ca 50% kallim tänasest suletud turu hinnast. Hind on tulevast aastast alates avatud spekulantidele, sest hinda hakkab määrama börsihind.
Eesti madal elektrihind on olnud siiani selgelt konkurentsieelis ja saanud võimalikuks seetõttu, et on olemas omad vaja minevast elektrienergiast enam tootvad elektrijaamad jms. Lisaks on riik siiani otsustanud, et jagab Eesti Energiale CO2 kvooti tasuta. 1.jaanuarist 2013 seda vastavalt Euroopa direktiivile aga enam teha ei tohi. Õhuga kauplemine, milleks puudub igasugune tõsiselt võetav vajadus, on olnud võõramaalaste huvidele vastutulek siinse võimu poolt.
Juba täna on paljud sunnitud kannatama jahedust, sest kütmiseks raha ei jätku. Ilmselt on paljudele Skandinaavia tasemel elektrihind ülejõu käiv aga see pole kleptokraatide mure. Miski ei või segada pidutseva kliki mugavelu.
Rahvas näib aga rahul olevat. Ei mingit arutelu ega protesti. See ongi kleptokraatide mugavuse allikaks, sest nad teavad, et neid vastutus ei oota. Seega, kas oled pimeduseks valmis või astud vastu? 
Allikad: ap3, NSB arhiiv ja http://et-ee.facebook.com/eielektrihinnatousule
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Rootsi autorikaitsjad tegid aktsiooni torrentisaitide vastu

postitas doc igav-ei-hakka osak. 0:23 26. veebruar, 2012
õig(l)us Kunagiste merevalitsejate viikingite järeltulijad peavad tunnistama üha enam autoriõiguste kaitsjate karmi kätt. Viimase 48 tunni jooksul on nii Rootsis kui Hollandis üle käidud mitme kinnise ligipääsuga torrentisaidi - oma osa on saanud nii serverid kui ka nende omanikud. Saiti nimega Swepiracy võis pidada suurimaks Rootsi filmijagamise paigaks, mis hoiatusi ignoreeris. Huvitaval kombel on saiti ka varem kollitatud - aastal 2009 võeti see peale võrguviikingite kohtuasja õiguskaitsjate poolt maha. Elektrooniliste raamatute levitamisele pühendunud Bibliotik.org pani aga kohtuasja kartuses ise saidi kinni - tõenäoliselt ennetati sellega rünnakut.  Antipiratbyrån ähvardab järgmistena liistule tõmmata The Internationals ja Scene Access träkkerid ära hävitada - iseasi kas kogu sellest lohe peade tapmisest reaalselt kasu on.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

laupäev, 25. veebruar 2012

Venemaa võib kasutada tuumarelva

Venemaa võib riiki lõhestada püüdvate separatistide vastu kasutada tuumarelva.
Vene relvajõududel on õigus kasutada tuumarelva, kui on tekkinud oht riigi terviklikkusele, kinnitas täna Venemaa peastaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov.
"Muidugi ei kavatse me sõdida kogu NATO vastu - selliseid eesmärke ega ülesandeid meil ei ole. Kuid meil on doktriinis selgelt kirjas, millal meil on õigus kasutada tuumarelva. Kui tekib oht Venemaa terviklikkusele, siis on meil õigus kasutada tuumarelva. Seepärast sel juhul me kasutame seda," vahendasid venekeelne BBC jt Makarovi esinemist raadiojaamas Ehho Moskvõ. Makarov lisas, et Venemaad ähvardab kahjuks rida naaberriike, mis on "ebastabiilsed, kui nii võib öelda, kus (konflikti puhul) ei ole tuumarelva vaja!".
"Vaja on üksnes ette valmistatud, võimsaid ja mobiilseid relvajõude, mis võivad lahendada igasuguse konfliktsituatsiooni, mis võib Venemaa piirides tekkida. Ning me peame olema selleks valmis," ütles peastaabi ülem. Makarovi sõnul on tuumajõud strateegilise stabiilsuse alus.
Makarov ütles, et kaitseministeerium ostab rakettidega varustatud tuumaallveelaevu, laseb käiku strateegiliste raketivägede uusi raketikomplekse ja moderniseerib kogu strateegilist lennuväge.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

MART HELME: Ansip, on juba küllalt!

Saada sõbrale

Suursaadik

Kui Charles de Gaulle 1958. aastal Prantsusmaa presidendiks sai, suhtus Alžeeria sõjast ja poliitilisest lahmakauplemisest väsinud rahvas temasse kui messiasse. Kümme aastat hiljem protesteerisid kümned tuhanded inimesed Prantsusmaa linnades oma presidendi vastu loosungite all „Kümnest aastast on küllalt!“
Seda näidet tuleks meelde tuletada ka Andrus Ansipile.
2007. aasta pronksiööd, mis peaministri populaarsuse peaaegu et taevasse tõstsid, on ajalugu. Buumiaastad, mil rahvas meelsasti uskus, et Reformierakonna juhtimisel jõuame tõepoolest peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka, on ajalugu.
Karmi tegelikkusesse on inimesed ärganud ka muude Ansipi ja tema erakonnakaaslaste ilusate lubaduste puhul: rikkaid soosiv emapalk ei ole toonud beebibuumi; euro kasutuselevõtt ei ole toonud stabiilsust, heaolu ja meie tänavaid kullasäraga katvaid investeeringuid; kriis, milles Ansip elada tahaks, on viinud Eestist hinnanguliselt kuni 130 000 tööeas inimest ja valimised, mis peaksid Toompeal ja Kadriorus peegeldama rahva tahet ja tahtmisi, on üha enam muutunud vaid kartellisiseseks õukondlikuks mänguks, kus valijaid on vaja vaid tagatubades tehtud kokkulepetele legitiimsuse andmiseks.
On tuntud, kulunudki tõdemus, et võim korrumpeerub alati ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Eestis olemegi Ansipi ja Co juhtimisel jõudnud olukorda, kus korruptsioon on saanud juba sedavõrd tõsiseks vähkkasvajaks, et kogu riigihangete, eurorahade kasutamiseks kirjutatud projektide ja omakasu legitimiseerivate iseenda poolt vastu võetud seaduste-otsuste viimistletud süsteemist hoolimata pritsib see igal sammul vastu vahtimist. Kui meil eksisteeriks tõeline võimude lahusus tõeliselt iseseisvate (mitte võimuerakondade poolt politiseeritud) uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtutega, ei räägiks me poliitilise eliidi ja kõrgemate ametnike puhul mitte üksikutest mõjuvõimuga kauplemise juhtumitest, vaid masiivsest nepotismist, riigivargusest, õigustamatust maksuraha raiskamisest, ebakompetentsusest ja usalduse kaotusest.
Paraku ei vastuta meil mitte keegi mitte millegi eest. Kui näiteks Suurbritannias astus minister tagasi ammuse liiklustrahviga susserdamise eest, siis Eestis ei vastuta siseminister tema haldusalas toimunud skandaalse elamisloaäri eest kõige vähemalgi määral - et tuua vaid üks, ülimalt skandaalne näide.
Kõik see tähendab lühidalt sõnastatult üht: võim on ennast Eestis sedavõrd kõigutamatult kindlustanud, et avaliku arvamuse ignoreerimisest on saanud reegel.
Seda reeglit demonstreerib meile järjekindlalt ka Andrus Ansip, kelle ülbed poosid ja estraaditähe leksika on muutnud ta kohaliku tubateatri kõige enesekindlamaks harrastusnäitlejaks.
Ansipil ja kogu tema amatöörlikul trupil oleks aga ilmselt aeg hakata aru saama, et meil, Eesti Vabariigi kodanikel, hakkab nende taidlemisest küllat saama. Siiani on rahulolematust vaos hoidnud inimestesse parematest päevadest pidama jäänud lootus, et rasked ajad saavad ühel päeval otsa. See lootus hääbub tasapisi.
Rahulolematust on vähendanud ka see, et kõige pahasemad ja lootusetumad on Eestist lahkunud. Aga kõik ei lahku ja need, kes on tahtnud minna, on suuresti juba ka läinud. Ja paigale jäänud ei lase lõpmatuseni endast üle sõita.
ACTA vastased demonstratsioonid ei olnud sugugi nii rahvarohked vaid murest internetivabaduste pärast. Need demonstreerisid pigem inimeste solvumist. Ansip solvas inimesi, ja sügavalt, arvaku ta ise sellest mida tahes.
Aga inimesi on solvanud ka Rein Langi poolt algatatud tants raamatukogude ümber, valitsuse järjekindel genotsiidipoliitika maaelu väljasuretamisel, ebaselgus ja ebakindlus hariduse vallas, järjest kasvavad hinnad, poliitikute pidevad väited, et nad ei saa oma, Eesti inimeste kaitseks mitte midagi ette võtta, meie allaheitlikkus võõraste ees ja välispoliitikas, meie inimeste kõhnast rahakotist välja pigistatud eurode kantimine Kreekasse ja tont teab kuhu veel ja tont teab, mis kõik veel...
ACTA oli ajend, Ansiplik uus stagnaaeg on põhjus, miks inimesed ootavad Eestis muutusi ja leiavad, et kui muude vahenditega poliitikat mõjutada enam ei saa, tuleb tänavatele tulla.
1988. aastal oli Ansip veendunud, et nõukogude võim püsib kaljukindlalt ning seda peab vajaduse korral kaitsma kasvõi verekoeri inimestele kallale ässitades.
Nüüd on ta veendunud, et praegune Euroopa Liit ja selles võimutsev stagnatsioon püsivad igavesti ning tagavad meie vildaka valimisseadusega manipuleerides ka kodanikele järjekindla näkkusülitamise korral poliitmänguritele võimu.
Meenutagem Ansipile siis Charles de Gaulle`i tõusu ja langust: on juba küllalt!
Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4854&lang=est

Read more...

reede, 24. veebruar 2012

MATTI ILVES: VABARIIGI AASTAVÄEVAKS

SOOVIN KÕIGILE HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA JA VEEL SEDA, ET EESTI SAAKS TAAS ISESEISVAKS RIIGIKS!
 Jaan Tõnissoni esinemine 1939. aastal:

Read more...

neljapäev, 23. veebruar 2012

Eestlased tähistavad Eesti Vabariigi aastpäeva

Read more...

Kas liigume üha kindlamal sammul ennetava tuumasõja poole?

F. William Engdahl - 06.02.2012

Käesoleva artikli autoriks on majandusteadlane ja geopoliitika uurija F. William Engdahl, kes avaldas antud kirjutise algselt pealkirja all „Miks Moskva ei usalda Washingtoni Raketi kilbi osas...“ enda kodulehel 2011. aasta 1. detsembril. Arvestades, et vahepealsel perioodil on nii Venemaa president kui ka peaminister võtnud mitmel korral raketitõrjesüsteemi teemal avalikult jõuliselt sõna, on tegemist meie regiooni turvalisust äärmiselt teravalt puudutava küsimusega, mida ka Eestis elavad inimesed peaksid oluliselt paremini mõistma. Kahjuks ei näi eestikeelne peavoolumeedia inimesi selles abistavat, esitades üksnes ühekülgseid ja mõnel juhul tõest täiesti irdunud seisukohti.

Enamik maailma inimesi elab õndsas teadmatuses, et me liigume vältimatult üha tõenäolisemaks muutuva ennetava tuumasõja poole. Küsimus pole siinkohal mitte üksnes Iraanis ja Iisraelis, vaid Washingtoni ja Pentagoni otsuses Moskva nn Ballistilise Raketitõrjega (BRT) nurka suruda.

23. novembril 2011 teatas tavapäraselt üsna vaoshoitud Venemaa president Dmitri Medvedev maailmale üheselt mõistetavalt, et selleks, et seista vastu Ühendriikide kaugele arenenud ballistilise raketitõrjekilbi ehitusele, on Venemaa valmis rakendama enda rakette Euroopa Liidu piiril Poola ja Leedu vahel ning võibolla ka lõunas, Gruusia ja NATO liikme Türgi vahetus läheduses. ”Vene Föderatsioon rakendab riigi lääne- ja lõunaosas modernseid relvasüsteeme, mida saab kasutada USA raketitõrjesüsteemi Euroopas asuvate komponentide hävitamiseks”, teatas president Medvedev Vene televisioonis. ”Üheks selliseks sammuks võib olla Iskander raketisüsteemi töölerakendamine Kaliningradis”. Need oleksid taktikalise kasutusraadiusega raketisüsteemid (regionaalse ulatusega konfliktis). Iskanderi uusim versioon, Iskander-K, mille detailid on endiselt salastatud, omab olemasolevate andmete kohaselt kuni 2000-kilomeetrilist laskekaugust ja kannab rakette, mille maksimaalne kõrvalekalle sihtmärgist on vaid 7 meetrit.

Medvedev teatas, et on käskinud Venemaa kaitseministeeriumil viia Kaliningradis paiknevad radarisüsteemid, mis hoiatavad läheneva raketirünnaku eest, viivitamatult lahingvalmidusse. Ta kutsus üles laiendama Venemaa strateegiliste tuuma-raketivägede tegevusraadiust ja uuendama tuumaarsenali uute lõhkepeadega, mis on aastaks 2018 suutelised plaanide kohaselt 6 aasta pärast tööle rakenduvat USA/NATO kaitsekilpi läbistama. Medvedev ähvardas ka, et kui Ühendriigid jätkavad vastavalt plaanidele, loobub Venemaa Uuest START rakettide vähendamise lepingust.

Samuti osundas Medvedev põhjendatult ka paratamatule seosele „kaitse“- ja „ründe“-rakettide vahel: „Arvestades tihedat sisemist seost strateegiliste ründe- ja kaitserelvade vahel, võivad tõusetuda ka alused meie eemaldumiseks Uuest Start lepingust“, märkis ta.

Venemaa president ei keerutanud, teatades: „Olen andnud relvajõududele korralduse arendada välja meetmed kindlustamaks, et vajadusel suudame hävitada USA kilbi juhtimis- ja kontrollisüsteemi“. „Need meetmed on sobilikud, efektiivsed ja vähekulukad“, märkis Medvedev. Venemaa on korduvalt hoiatanud, et Ühendriikide BRT globaalne kilp on loodud selleks, et destabiliseerida tuumatasakaalu ja ähvardab vallandada uue võidurelvastumise. Venemaa president sõnas, et selle asemel, et võtta Venemaa muret tõsiselt, on Washington kiirendanud BRT väljaarendamist.

See ei olnud esimene kord, kui Medvedev ähvardas võtta kasutusele vastumeetmed Pentagoni sõjalise piiramisrõngaga Venemaale avaldatavale survele. 2008. aasta novembris, kui Ühendriikide BRT oht esmakordselt maailmale avalikustati, teatas Medvedev televisiooni vahendusel Venemaa rahvale suunatud avalduses, et „[l]isaksin midagi ka seoses asjaoluga, millega oleme pidanud viimastel aastatel vastamisi olema: mis see on? Tegemist on globaalse raketitõrjesüsteemi loomisega, sõjaväebaaside rajamisega ümber Venemaa, NATO piiramatu laienemise ja muude sarnaste „kingituste“ tegemisega Venemaale. Meil on seeläbi igati alust arvata, et nad lihtsalt proovivad meie jõudu.“ Mõni nädal hiljem püüti BRT ohtu vähendada, kui Obama administratsioon ulatas (tänaseks ilmselgelt teadlikult petliku) „oliivipuuoksa“, väites et USA on valmis BRT-de Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile paigutamise otsust muutma.

Venemaa ähvardab BRT-vastaste Iskander raketiplatvormide Kaliningradi paigutamisega

Seekord ei lasknud Washington ühtegi hetke raisku saatmaks signaale, et taaskord on asutud vahetut tuumavastasseisu looma. Ei mingeid ilutsevaid sõnu USA-Venemaa suhete ”taaskäivitamisest”. Obama administratsiooni Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu eestkõneleja teatas: “Me ei kavatse ühelgi viisil piirata või muuta relvade Euroopasse paigutamise plaane.” Ühendriikide juhtkond jätkab tuginemist äärmiselt ebatõenäolisele argumendile, mille kohaselt on raketitõrjerajatised suunatud võimaliku Iraanist lähtuva tuumalöögi tõrjumiseks, mis on vägagi ebausutav. Arvestades olemasolevaid Ühendriikide ja Israeli BRT rajatisi ja Iraani tegelikku tuumarelva kohaletoimetamise võimekust, on Euroopat ähvardav oht ka parimate erapooletute hinnangute kohaselt nullilähedane.

Kaks päeva varem, 21. novembril 2011, oli Washington Moskvale väikese „prääniku“ visanud. Ellen Tauscher, Ühendriikide Relvakontrolli valdkonna asevälisminister, teatas et Washington on valmis avaldama informatsiooni BRT süsteemis rakendatava raketi kiiruse kohta, siis kui rakett on kasutanud ära kogu oma kütuse. See informatsioon, mida nimetatakse „läbipõlemis-kiiruseks“ (LK), aitab välja arvestada, kuidas sellist raketti tabada. See ei tundunud Moskvale tõsiseltvõetava järeleandmisena, arvestades et Venemaa nõudmiseks on täielik ja detailne koostöö seoses USA/NATO BRT-süsteemide paigaldamisega, kindlustamaks, et antud süsteemi ei kasutataks iialgi Venemaa vastu. Arvestades Washingtoni valede ja murtud lubaduste nimistut, pole ühtegi garantiid, et avaldatud kiirused ka tõele vastaksid.

Oktoobris 2011 Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumise järel sõnas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, viitega NATO Euroopa Raketitõrje programmile (nagu seda on hakatud nimetama), et „me usume, et see saavutab täieliku töövõime 2018. aastal.“ Hispaania teatas just plaanidest liituda Ühendriikide poolt kontrollitava raketiprogrammiga, täiendades nimistut, kuhu juba kuuluvad Rumeenia, Poola, Madalmaad ja Türgi, kes on nõustunud loodava raketitõrje-võrgustiku võtmekomponentide paigaldamisega oma territooriumile.

Venemaale tekitab muret terve raketitõrje süsteemi radikaalne edasiarendamine, mis on võtmas globaalseid ja Venemaad igast küljest ümbritsevaid mõõtmeid.

Täielik Ülekaal (Full Spectrum Dominance)

Washingtoni BRT “kilbi” plaan lõi meedias laineid viimati 2009. aasta septembris, Obama administratsiooni algusaegadel, kui president tegi ettepaneku tõmbuda tagasi ilmse provokatsioonina näivast raketitõrje-rakettide paigutamisest Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumitele. Tegemist oli ilmselgelt taktilise manöövriga, mille eesmärk oli teha ettevalmistusi protsessiks, mida Hillary Clinton nimetas naeruväärsel kombel Ühendriikide ja Venemaa vaheliste suhete „taaskäivitamiseks“ – võrrelduna siis Bushi ja Putini aegsete pingetega. Kuid Ühendriikide üldine strateegia – ümbritseda ainus tuumarelvade valdkonnas potentsiaalne oponent tõhusa raketitõrjega – jäi samaks.

Barack Obama teatas siis meedias, et Ühendriigid muudavad Bushi administratsiooni aegseid plaane paigutada USA antiballistilisi rakette Poolasse ja keerukat radarikompleksi Tšehhi Vabariiki. Seda uudist tervitati Moskvas kui olulist mööndust. Järgnenud arengud demonstreerisid aga selgelt, et Ühendriikidel ei olnud plaaniski heita kõrvale enda kava rajada raketikilp, mis oleks võimeline halvama mistahes potentsiaalse vaenlase tuumalöögi, vaid lihtsalt otsustati valida oluliselt efektiivsem ülemaailmne süsteem, millele oli vahepeal rohkem toetust leitud.

Rahustamaks poolakaid, lubas Obama administratsioon varustada Poola USA Patriot-rakettidega. Poola välisministriks oli siis ja on ka tänasel päeval Radek Sikorski. Aastatel 2002–2005 oli ta korraliseks teaduriks Washingtonis American Enterprise Institute’is, mis on üks neo-konservatiivide agressiivset (sõjalist) poliitikat toetavatest mõttekodadest. Samuti oli ta sel ajal tegevdirektoriks New Atlantic Institute’is, mille eesmärgiks on tuua võimalikult palju endiseid Nõukogude Liidu liikmesriike NATO liikmeteks. Pole just ime, et Moskva ei pidanud Ühendriikide rakette Poola territooriumil kuigi sõbralikeks ei siis ega pea ka praegu.

2011. aasta maikuus teatas Obama administratsioon, et rakettide seas, mida nüüd Poolale kavatseti anda, on ka Raytheon (RTN) SM-3 raketitõrje süsteem, mis paigutatakse Redzikowo sõjaväebaasi Poolas, umbkaudu 80 kilomeetri kaugusele Venemaa Kaliningradi rajoonist, mis on unikaalne, Venemaale kuuluv, ent Venemaa põhiterritooriumiga mitte ühenduses olev, Läänemere ääres Leedu naabruses paiknev maa-ala. See käik paigutab USA raketid Venemaale lähemale kui 1961. aastal Kuuba kriisi ajal, kui Washington viis kontinentidevahelised ballistilised raketid (ICBM-id) Türki, suunates need olulistele Venemaa tuuma-sihtmärkidele.

Uus Raytheon SM-3 rakett on osa ballistilisest raketitõrjesüsteemist Aegis, mille otstarve on peatada lühi- ja keskmaa ballistilisi rakette. SM-3 kineetiline lõhkepea peatab lähenevad ballistilised raketid väljaspool Maa atmosfääri. Lockheed Martin Maritime ja Systems and Sensors on Aegis BRT relvasüsteemi loojateks. SM-3 lõhkepea toodetakse Raytheon Missile Systems poolt.

SM-3 rakettide paigutamine Poolasse on kõigest üks osa ülemaailmsest võrgust, mis piirab Venemaa tuumavõimekust. Ei tohi unustada, et Pentagoni sõjastrateegia kannab ametlikult nimetust Täielik Ülekaal (ingl. k. Full Spectrum Dominance) – ehk kontroll sisuliselt kogu universumi üle. 2011. aasta septembris allkirjastasid Ühendriigid ja Rumeenia, veel üks uus NATO liikmesriik, kokkuleppe paigutamaks USA Raketitõrje Süsteem, mis kasutab samuti SM-3 rakette, Deveselu õhujõudude baasi Rumeenias.

Samuti on Washington allkirjastanud lepingu NATO liikme Türgiga, selleks et paigaldada keerukas raketijälitusradar Kagu-Türgi Malataya provintsi Kuluncaki rajoonis asuvale kõrgele mäele. Kuigi Pentagon rõhutab, et nimetatud radar on suunatud Iraani poole, piisab pilgust kaardile, ning paljastub, kui hõlpsasti on võimalik radari fookussuunda muuta selliselt, et see kataks võtmetähtsusega tuumasihtmärke Venemaal – nagu näiteks Sevastopol, kus paikneb enamik Vene mereväe Musta mere laevastikust, või Krasnodaris paiknev elutähtis radariseade.

Malataya radar saadab infot USA laevadele, mis on varustatud Aegis lahingusüsteemiga, mis siis “peatavad Iraani ballistilised raketid”. Vene sõjandusekspertide hinnangul on antud, kuni 2000 kilomeetrise tööraadiusega rakettide üheks eesmärgiks ka Lõuna-Kaukaasia ja teatud osas Kesk-Aasia ning Lõuna-Venemaa õhuruumi kontrollimine, eriti aga Venemaa raketikatsetuste tuvastamine ja jälgimine.

Lisaks kuuluvad Ühendriikide poolt kontrollitud BRT alla nüüdseks ka merepealsed Aegis süsteemid, mis asuvad Mustal merel, Venemaa Sevastopoli Mereväebaasi vahetus läheduses, ning ka võimalik keskmaa-rakettide paigutus Musta mere ja Kaspia regioonides.

Kuid Euroopas asuvad BRT süsteemid on üksnes väike osa suurest globaalsest võrgust. Ühendriigid on Alaskas asuvasse Fort Greeley raketibaasi ja samuti ka Kalifornia Vandenbergi õhuväebaasi paigutanud maismaa raketitõrje kompleksid. Samuti avas Pentagon üsna äsja kaks raketibaasi Havail asuvas Vaikse ookeani raketilaskealal. Kui lisame eeltoodule, et ka Jaapani mere-kaitsevägi on formaalselt liitunud Ühendriikide Raketikaitse Agentuuriga, et ühiselt töötada välja Jaapani mereväe laevadele nn Aegis BRT süsteem, mis kasutab SM-3 Raytheon rakette, annab see Ühendriikidele Vaiksel ookeanil platvormi, millelt on võimalik rünnata nii Hiinat, Venemaa Kaug-Ida kui ka Korea poolsaart. See kõik on ikka üks pikk ja keerukas viis mingisuguse Iraanist lähtuva ohu tõrjumiseks.

Ühendriikide Raketitõrje tagamaad

Ühendriikide programm rajada globaalne „kaitse“-võrgustik võimaliku ballistilise raketirünnaku vastu, sai alguse 23. märtsil 1983, kui toonane president Ronald Reagan pakkus välja rahva seas Tähesõdade programmina tuntuks saanud Strateegilise Kaitse Initsiatiivi tegevuskava.

Ühel 1994. aastal Moskvas aset leidnud eraviisilisel õhtusöögil märkis endine Nõukogude Liidu Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi majandusuuringute juht käesoleva artikli autorile, et just Venemaa püüd pidada sammu USA mitmeid miljardeid dollareid maksma mineva Tähesõdade programmiga tekitas ulatuslikke rahalisi kulutusi, mis viisid Varssavi Pakti kokkukukkumise ja Saksamaa taasühinemiseni 1990-ndal aastal. Afganistanis kaotatud sõja ja naftatulude kokkukukkumise olukorras, mille põhjustas 1986. aastal Ühendriikide poolt turu üle ujutamine odava Saudi Araabia naftaga, oli Nõukogude Liidu sõjatööstus võimetu Ühendriikidega sammu pidama, ilma et riskeeritaks ulatuslike massirahutustega kõikjal Varssavi Pakti riikides.[1]

Käesoleval juhul on Ühendriikide BRT programmi otstarve samuti Venemaa põlvilisurumine, kuid sel korral üritatakse seda saavutada ⎯ kasutades USA sõjandusstrateegide terminit ⎯ „tuumaülimuslikkuse“ kaudu.

Tuuma-ülimuslikkus: kaaludes mõeldamatut

Kuigi nõukogudeaegsed relvajõud on 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu kokkukukkumise järgselt ulatuslikult koomale tõmbunud, on Venemaa hoidnud visalt kinni oma strateegilise tuuma-heidutuse keskmeks olevatest raketivägedest. See asjaolu paneb Washingtoni Venemaaga suhtlemisel hoolikalt järele mõtlema. Washington on valmis üsna kaugeleulatuvateks meetmeteks, et takistada Venemaad süvendamast koostööd Kesk-Aasia partneritega Šanghai Koostöö Organisatsioonist, ennekõike Hiinaga. Taoline koostöö on muutumas nii Venemaa kui Hiina jaoks üha enam elu või surma küsimuseks. Vastupidiselt Venemaale ei ole Hiina tuumaarsenal veel strateegilisel tasemel.

Pentagon üritab saavutada midagi, mis on Ühendriikide unistuseks olnud alates 1950-datest, mil Nõukogude Liit arendas välja kontinentidevahelised ballistilised raketid. Relvaeksperdid nimetavad seda Tuuma-ülimuslikkuseks. Võhikutele selgitatuna tähendab Tuuma-ülimuslikkus, et kui üks kahest võrdselt relvastatud tuuma-rivaalist on suuteline rakendama kasvõi lõpuni väljatöötamata ballistilist raketitõrje süsteemi, mis suudab tõsiselt kahjustada teise tuumalöögi võimekust, ja päästa samal ajal valla täiemõõtmelise tuuma-tulva nimetatud vastase vastu, on ta tuumasõja võitnud.

Tuuma-ülimuslikkuse varjupool on see, et vastane, kel puudub piisav BRT raketivastane kaitsekilp, vaadates pealt, kuidas tema riiklik julgeolek haihtub iga lisanduva raketi- või radarisüsteemi lisandumisega, on üha suureneva surve all anda ise, kuni võimalus on veel avatud, ennetav tuuma- või konventsionaalne hävituslöök. Lihtsalt lahtiseletatuna tähendab see, et vastupidiselt Washingtoni väidetele, et BRT näol on tegemist „kaitserelvaga“, omab see kõige äärmuslikumal kujul destabiliseerivat ja ähvardavat mõju. Veelgi enam, riigid, mis võimaldavad Ühendriikidel rajada BRT infrastruktuuri elemente enda territooriumidele ja õndsas teadmatuses petavad end arvates, et seeläbi ostavad nad endile koha Ameerika Ühendriikide võimsate relvajõudude kaitsekilbi varjus, avastavad peagi, et on seeläbi lasknud enda riigi territooriumil muutuda võimalikuks tuumasõja tandriks üha tõenäolisemaks muutuvas Washingtoni ja Moskva vahelises sõjas.

Dr. Robert Bowman, Ühendriikide õhujõudude eru-kolonelleitnant, kes juhtis president Reagani BRT püüdlusi 1980-ndatel, mida siis pilkavalt Tähesõdadeks nimetati, märkis Washingtoni tänaste ballistilise raketi-„kaitse“ plaanide kohta, mida kureerib Kaitseministeeriumi Raketikaitse Agentuur, järgnevalt:

„Reagani ja Bush I ajal nimetati seda Strateegiliseks Kaitseinitsiatiivi Organisatsiooniks (ingl. k. Strategic Defense Initiative Organization). Clintoni presidendiks oleku perioodil sai sellest Ballistiliste Rakettide Kaitse Organisatsioon (Ballistic Missile Defense Organization). Nüüd on Bush II muutnud selle Raketikaitse Agentuuriks (Missile Defense Agency) ning taganud sellele järelevalve ja auditi sellisel tasemel, mida seni nautisid vaid nn varjatud ehk „mustad“ programmid (black programs). Kui USA Kongress ei asu kiiremas korras tegutsema, siis võib see uus iseseisev agentuur võtta oma põhimõtteliselt piiramatu eelarve ja kulutada seda väljaspool igasugust avalikkuse ja Kongressi poolt läbiviidavat järelevalvet relvadele, mille olemasolust ei ole kellelgi enne aimugi, kui need on juba avakosmosesse lennutatud. Teoreetiliselt võiksid siis need kosmosesõdalased valitseda maailma, olles suutelised hävitama mistahes Maal asetseva sihtmärgi ilma igasuguse hoiatuseta. Kas need uued superrelvad toovad siis Ameerika rahvale turvalisust? Vaevalt.” [2]

Külma sõja ajal viis mõlema poole – Varssavi Lepingu Organisatsiooni ja NATO – vastastikune teine-teise hävitamise võime tuuma-patiseisuni, mida sõjandusstrateegid kutsusid lühendiga MAD (Mutually Assured Destruction) ehk nn vastastikku garanteeritud häving. See oli küll hirmutav, kuid kummalisel kombel oluliselt stabiilsem, kui ühepoolne USA tuuma-ülimuslikkus, mille poole Washingtoni nüüd väsimatult oma Ballistilise Raketitõrjega nii Euroopas, Aasias kui ka mujal maailmas püüdleb. MAD tugines vastastikuse tuumahävingu väljavaatel, milles kummalgi poolel puudus otsustav eelis; see aitas luua olukorra, milles tuumasõda oli „mõeldamatu“. Nüüd püüdlevad Ühendriigid aga tuumasõja kui millegi täiesti „mõeldava“ poole.

Kolonelleitnant Bowman nimetas ühes käesoleva artikli autorile antud telefoni-intervjuus raketitõrjet „Esmalöögi puuduvaks lüliks“. [3]

On ilmselge, et Washington, paigutades BRT elemente Euroopasse, kuid jättes kogu kontrolli selle süsteemi üle enda valdusesse, üksnes peidab end NATO fassaadi varju. Venemaa esindaja NATO juures, Dmitri Rogozin, nimetas Euroopa osa Ühendriikide BRT süsteemis viigileheks raketitõrje „vihmavarjule, millele on kirjutatud „Toodetud USA-s“. NATO liikmetest Euroopa riikidel pole ei nuppu, mida vajutada ega ka sõrme, millega vajutada.”

See ongi põhjus, miks Venemaa jätkab Ühendriikidelt garantiide nõudmist, millega kinnitataks, et kilp ei ole suunatud Venemaa vastu. On äärmiselt muret-tekitav, et tänase päevani on Washington selliste garantiide andmisest kategooriliselt keeldunud. Kas võib olla, et vaesed hinged Washingtonis, kelle kätte on usaldatud maailmarahu hoidmine, on ära pööranud? Igatahes annavad asjaolud, et Washington jätkab pühalikult sõlmitud rahvusvaheliste relvastuslepingute rikkumist ja ebaseaduslikult oma globaalse raketikilbi sisseseadmist, Moskvas, Pekingis või mujal piisavalt põhjust pidada Ühendriikide lubadusi ja isegi lepinguid vähem väärtuslikuks kui paber, millele need on kirja pandud.

Artikli tõlkis Daniel Haab.

[1] F. William Engdahl, Full Spectrum Dominance: Totalitarian Democracy in the New World Order, Wiesbaden, 2010, edition.engdahl, lk 145.
[2] Robert Bowman, tsiteeritud F. William Engdahl poolt, op. cit., lk 161
[3] Ibid., lk 162.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=882

Read more...

SAHINAD: Põnev, kuid varjatud Eesti ajalugu

Põnev, kuid varjatud Eesti ajalugu Foto: wikipedia commons
Paljud ajaloolased usuvad ja kinnitavad järjekindlalt, et eestlasi ei olnud veel mõni sajand tagasi olemas – väidetavalt oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus. Paraku nad ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest sissekäidud rada ajalookoridorides on visa oma asukohta muutma.
Kui senine Eestimaa kirjutatud ajalugu algab Liivimaa Hendriku kirjutatud muistse vabadusvõitluse kirjeldusega, siis tegelikult võiksime hea tahtmise korral oma ülestähendatud ajalugu vähemalt episooditi tuhat aastat vanemaks pidada.
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest. Lisaks sellele tundsid eestlasi ja eestimaad ka enne seda juba vanad kreeklased. Meie õnneks panid nad ka oma teadmised kirja.
Rooma konsul Tacitus kirjutas ligemale 2000 aastat (97 A.D. “Germania”) tagasi nii: "Kui me pöörame Sueebide (Tacitus nimetas nii Läänemerd) mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (siin mõtles Tacitus vanarootsi hõimu), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske (meenutagem, et isegi tuhat aastat hiljem oli muinaseestlaste laeva täävikaunistuseks metssea peakuju), mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad." Pole muid võimalusi, kui et just Eesti ja eestlased olid sellel Läänemere idarannikul, mida Tacitus tollal kirjeldas. Samuti nimi Aesti tema kroonikas ei jäta võimalust mõne teise koha ja rahvusega spekuleerimiseks.
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", 1929) väga oluliseks analüüsida samuti Tacituse ülestähendusi Aesti kohta. Tema arvamus on selline: "Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja märgib, et Eesti on väga suur". Kui suur võis, siis tollane Aestide (Estonia, Eesti) olla? Arusaadavalt Eesti tänased põhja- ja  läänepoolsed piirid olid tollal sarnased. Võime oletada, et ka idapoolsel piiril polnud suurt erinevust tänasega. Kindlasti elasid soomeugrilased ka teasel pool Peipsi järve, kuid tõenäoliselt polnud nende näol tegu Tacituse aestidega. Vaadakem lõunasse. Tänaseid lätlasi polnud sel ajal kindlasti olemas. Läti rahvus kujunes leedu ja slaavi rahvaste segunemisel. Ka leedulasi ei olnud veel sellel ajal Läänemere rannikul. Leedu hõimud rändasid Läänemere äärde tunduvalt hiljem, kui Tacitus kirjutas Läänemere rahvastest. Seega jääb ainuke võimalus, et Aestide maa kluges ribana tollal Soome lahest kuni tänase Preisimaani, kust edasi algas germaanlaste maa, millele Tacitus rohkem tähelepanu põõras.
Tollased eestlased olid tänu oma pikale merepiirile mererahvas. Meri pakkus toitu ja lõi head eeldused laevakultuuri arenemiseks. Võimalik, et Salmelt leitud laevad kuulusid samuti muistsetele eestlastele. Teame, et hilisemal perioodil konkureerisime ja kauplesime edukalt meretaguste rahvastega. Puuduvad andmed, kuid on võimalik, et juba tol ajal, kui Tacitus kirjeldas Läänemerel toimuvat, kasvatasid siinsed inimesed vilja mitte ainult oma tarbeks vaid ka ekspordiks. Osa vilja pruuliti õlleks. Näiteks kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest. Tõsi, tegu oli küll hilisema perioodiga, kuid usutavasti oli see traditsioon meie õllelembelistel esivanematel juba siis sadu aastaid vana.
Kindel on see, et tänu meie rannal leiduvale merevaigule arenas kaubavahetus kaugete maadega ja siinne merevaik oli levinud luksuskaup Rooma kõrgklassi hulgas. Sellise kaubavahetuse ja suhete tõenditeks on hulga roomaaegsete müntide olemasolu siinsete arheoloogialeidude hulgas. Nende seas on ametlikult teada kullast Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne. See nimekiri on pikk ja täieneb iga aastaga. Arusaadav, et suurem osa ootab veel avastamist.
Need mõned tõendid peaks andma meile indu uurimaks oma juuri ja lähenema igale uuele avastusele teadmises ja suhtumises, et oleme vana ja suur kultuurrahvas.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3311-ponev-kuid-varjatud-eesti-ajalugu
___________________
Lugege ka SIIT
M.I.

Read more...

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Doug Casey: kas USA-Iraani sõda on vältimatu?

postitas mauri pedaalidega-tulevikku-väntav osak. 9:34 22. veebruar, 2012
sõda USA-Iraani mõõgatäristamine või eelseisv tulevahetus? Investor Doug Casey räägib oma tavalisel otsekohesel viisil, miks ta arvab, et seekord on lugu tõsine ... miks tema arvates on tänasel päeval USA suurimaks ohuks rahule ... miks Iraan liigub kullastandardi poole ... ja mida tark investor antud olukorras tegema peaks.

L: Doug, olen kuulnud, et Teie arvates lavastab USA Iraani abil situatsiooni nagu filmis "Saba liputab koera"- kas Te arvate, et see võib viia avalikult lahingutegevuseni?
Doug: Jah. Ma arvan Tegu võib olla lihtsalt mõõgatäirstamisega, kuid lääs on Iraani provotseerinud juba aastaid - tegelikult kaks aastakümmet. Ma just nägin aruannet, mis väidab, et tõenäoliselt ründab Iraan USAd, mis on umbes sama absurdne, kui olid Bushi väited, Iraagi võimalike pommirünnakute kohta USA vastu, ajal kui ta õhutas sissetungi. Praeguseks on asi muutunud tõsiseks ja ma arvan, et lähitulevikus on sõjategevus tõenäoline.

L: Kas nad on tõesti nii rumalad?

Doug: Seda vastust Te juba teadte. Mõlemal poolel on tegu kuritegelike inimestega ja kriminaalid on põhimõtteliselt väga rumalad - selles tähenduses, et nad kalduvad tahtmatult enesehävitusele. Meeles tuleks pidada, et enamus nendest, kes on läänes võimul usuvad endiselt ekslikult, et sõda mõjub majandusele hästi.

L: Vana katkise akna näide. Parafraseerides Arlo Guthried, raske on uskuda, et keegi suudab pääseda puhtalt tehes nii rumalaid vigu nii pikalt.

Doug: Need võimu juures olevad inimesed kannatavad endiselt pettekujutluse all, et Suure depressiooni USAs lõpetas Teine maailmasõda. Tegelikult lõppes depressioon pärast sõja lõppu aastal 1946. Oma raamatus "Maailma majanduse areng: 1979 ja hiljem" kirjeldab Herman Kahn pikaajalisi arenguid läbi 20nda sajand. Ajavahemikul 1914 kuni 1946 – väga raskel ajal, mis hõlmas Esimest maailmasõda, Suurt depressiooni ja Teist maailmasõda– kasvas maailmamajandus endiselt ligi 1,8%. Ma usun, et reaalselt oleks see olnud mitmeid kordi suurem, kui ei oleks olnud riiki ja tema tooteid ???? Kuid inimesed usuvad endiselt, et kulutades raha asjadele, mis plahvatavad ja tapavad ja hävitavad on majanduslikult kasulik.

L: Arvatavasti nad arvavad, et siis on kõik hästi, kui see loob uusi töökohti siin, aga elusid hävitab "seal". On ohtlik uskuda, et tänane vaenlane ei ole võimeline tooma sõjategevust USA pinnale, me jätame tähelepanuta ka fakti, et kui kulutada raha purustustele – nagu katkised aknadki - kurnab see tegelikult meid kõiki. Veelgi hullem, kulud ei ole ainult majanduslikud.

Doug: Täpselt nii. Sõda Iraaniga võib tähendada Kolmandat maailmasõda, millel on tohutud tagajärjed.

Hetkel on raske rääkida täie kindlusega antud küsimustes, sest enamus teabest pärineb pressiteadetest. Valitsus hoiab kõik tähtsamad faktid ja enda tegevuse enda teada ja kõik, mida saab lugeda ajakirjandusest on tõenäoliselt vaid valitsuse ülessoojendatud pressiteated - teiste sõnadega propaganda. Mõttetu või isegi valelik. Öeldakse õieti, et sõjas on esimeseks ohvriks tõde.

L: Aga tänapäeval on meil Internet, kus sõltumatud ajakirjanikud pakuvad lugusid, mida peavoolu meedia telenäod ignoreerivad.

Doug: Tõsi; see ei hoia chattering classes( well-educated middle-class people who enjoy discussing political, cultural and social matters and who express opinions on a lot of subjects)meile valetamast, ent kindlustab vaatenurkade mitmekesisuse, millest me saame ise proovida järeldada, mis tegelikult toimub. Ja kõikidest erinevatest allikatest – peavoolu- ja alternatiivsest, lääne- ja moslemimaailmast pärinevast – pean ma ütlema, et minule tundub, et tegelikkuses ei arenda iraanlased tuumarelva.

L: Miks nad siis käituvad nii agressiivselt ja ülespuhutult?

Doug: Lääne jõud kamandavad neid, ütlevad neile, mida nad võivad ja mida mitte teha, koheldes neid nagu lapsi või vaimuhaigeid, kellel ei ole õigust enesemääramisele. Kuidas nad peaksid Teie meelest reageerima? Neil võib olla kollektivistlik-teokraatne režiim, kuid samal ajal on see ka uhke ja iidne kultuur.

Nagu te teate, ma ei usu, et riigid peaksid üldse eksisteerima – mitte kaasaegses rahvusriikide mõistes, ja ma ei ole kindlasti Teherani režiimi austaja, kuid Iraan on iseseisev riik. Iraanlased panevad pahaks inimestele teistest riikidest, et need eeldavad nagu oleks neil on õigus ütelda, mida teha või tegemata jätta oma uraanirikastamise programmiga, nii nagu pahandaksid ka USA elanikud, kui iraanlased hakkaksid neile ette kirjutama, mida teha...nojah, mida tahes.

L: Kas Teil on kindlaid andmeid, mis tõestaksid Teie vaateid, et Iraan ei ole keskendunud aatomrelva loomisele?

Doug: Ma lugesin just äsja ametlikku raportit, mis ütleb, et Iraan ei ole endiselt võimeline rikastama uraani piisaval tasemel, mis on vajalik aatomirelva loomiseks.

Uraani leidub kahes isotoobis poolestusajaga, mis on piisav, et seda leida piisavates kogustes maakoores: U235 ja U238. Enamik sellest on U238 – 99,3% –, kuid just U235 on lõhustuv, mis tähendab, aatomielektrijaamade ja aatomirelvade jaoks on vaja just viimast. Niisiis, tuleb rikastada uraani - umbes 20%-30% U235t et saada reaktorile kütust ja 90% ja rohkem, et toota relva.

L: Niimoodi müüb Venemaa oma ohutuks tehtud aatomirlevi reaktori kütteks. Niisiis, see, mida ütelda tahate on see, et Iraan ei ole võimeline uraani rikastama rohkemaks kui on vaja tuumakütuse tootmiseks?

Doug: Jah. Kuid endiselt tahan ma rõhutada, et usaldusväärset informatsiooni on väga keeruline hankida. Mäletate, kui USA süüdistas Iraaki, et nad arendavad nõndanimetatud massihävitusrelva? Kui kõrvale jätta fakt, et peale aatomirelva seda terminit väärtarvitatakse, siis tegelikkuses ei olnud neil midagi. Tegu oli kas viletsa luurega või lausa väljamõeldisega - ja mina kahtlustan viimast. Kuidas me saame siis usaldada seda, mida nad räägivad meile täna? Ainult loll oleks nii naiivne.

L: Tõepoolest.

Doug: Nii või naa, miks ei peaks Iraanil olema tuumarelva? Ma soovin, et mitte üheski neist riikidest ei oleks, aga neil on. Keegi ei takistanud Hiinat, keegi ei takistanud Põhja-Koread, Pakistani, Iisraeli, Indiat ,Prantsusmaad, mitte kedagi neist, kes kuuluvad sellesse halva kuulusega klubisse, kellel on relv olemas.

L: Kas ei olnud siis juba liiga hilja sekkuda, kui need riigid teatasid tuumavõimest?

Doug: Ma ei arva nii. Iisraeli oli sõber, niisiis vaatas lääs teisale. Põhja-Korea oli liiga fanaatiline, seega nad jäeti rahule. Teistes riigid on liiga suured. Praeguseks on kass kotist välja lastud; nii võib iga riik arendada tuumarelva, kui ta soovib. Kuid on oluliselt lihtsam ja odavam anda altkäemaksu kindralile - või lihtsale varustusseersandile - Indias, Pakistanis või Venemaal, et saada mida tahad.

Enamgi, paljud riigid, eriti need, kes on läänes ebapopulaarsed mõtlevad tuumavõime omandamisele, seda ajal kui USA süüdistab ja raevutseb oma võidetamatu teroorivastase sõja valguses. Kui Saddamil oleks tegelikult olnud tuumarelv, siis oleks USA ta rahule jätnud, nagu ta jättis Kimi mädanema oma tööliste paradiisi, mille nad olid ehitanud Põhja-Koreast. Riigil, kes on tõmmatud USA ametlikust "sõbra" nimekirjast ja liigutatud "sõnakuulmatute" hulka, on arukas omada mõnd tuumalõhkepead. Igaüheks vajab ragulkat, et riiukukke vaos hoida.

Kui sa oled tuumarelva leviku vastu, siis peaks sinu esimene sihtmärk olema USA välispoliitika, mis on suurim tõukejõud selles relvastumisrüseluses.

L: Kuidas jääb selle argumendiga, et Iraani kasutaks tuumarelva Iisraeli vastu, kui tal see olemas on?

Doug: See on naeruväärne. See on tõsi, et ainult üks või kaks tuumapead muudaks enamuse Iisreaelist klaasiks, aga see on vastastikkuselt kinnitatud hävingu (MAD Mutually assured destruction) küsimus, mis töötas pingelõdvendusena USA ja Nõukogude Liidu vahel. Iisrael on teatanud umbes 200st tuumarelvast ja iraanlased teavad seda. Isegi kui neil õnnestuks esimene äkkrünnak Iisraeli vastu, pühitaks nad vastulöögina maapinnalt. Iraani režiim on repressiivne ja vaimuhaiguse piiripeal, kuid nad ei ole nii rumalad. Mitte mingil juhul ei ründa nad Iisraeli tuumarelvaga. Iraani mitte ainult ei saa, vaid suisa ei tohi välja jätta tuumaklubist.

L: Kuid kas Te ei tea, et nad on osa kurjuse teljest?

Doug: Rääkides kurjusest, kas mitte kurjus ei algata jõu kasutamist ja pettust. Kui Iraan tegeleb uraani rikastamisega või isegi ehitab vahendeid sõjaks, see ei ole iseenesestmõistetavalt kohe veel kurjus. Kuid kasutades jõudu, et peatada nende mitte iseenesest vale tegevus on vale ja see muudaks Iraani ründajad osaks kurjuse teljest.

Minu silmis on USA hetkel kõige suurimaks ohuks maailmarahule. Ma suudan lihtsalt ette kujutada, kuidas praegused jõud USAs alustavad sõda mingil reaalsel või ettekujuteldaval ettekäändel See võib kergelt juhtuda õnnetusena. Midagi läheb valesti. Võib-olla mõned Iraani revolutsioonilise kaardiväe noored ja tulipäised liikmed otsustavad võtta paadi ja rünnata USA fregatti - jõudes tulistada mõne RPG, enne kui nad õhku lastakse. Seejärel tunneb USA vajadust kättemaksuks rünnata baasi, kust pärines paat - mis tähendaks rünnata Iraagi maismaad - ja siis väljub kõik kontrolli alt. See võib juhtuda jalamaid. Võib-olla USA laeva komandör on nagu kindral Jack D. Ripper Kubricku "Dr. Strangelove'ist". Võib-olla venelased või hiinlased - kes aitavad iraanlasi - kasutavad vale lipu (false-flag) intsidenti, sest nad tahaksid näha USA seotust järgmisese Tõrva-Jussiga (tar baby).

L: Niisiis, maailma majandusliku, poliitise ja heaolu huvides tuleks toimida mitte ainult valesti vaid täiesti vastupidiselt õigele toimimisviisile.
          Doug: Täpselt nii. Vaadake, mida nad praegu teevad, püüdes Iraani maailmast isoleerida   embargoga.     Seda võiks käsitleda sõjalise aktina.


 L: Hästi, oodake hetk. Blokaadi peetakse sõjategevuse alguseks, kuid kui lääneriigid tahavad ise enda majandust kahjustada Iraanga mitte kaubeldes, siis võib seda pidada ebasõbralikuks, aga siiski mitte jõu kasutamiseks või pettuseks.

Doug: Noh, lääneriikide elanikud on sunnitud maksma kõrgemaid hindu ja neile ei ole antud valikut osta naftat Iraanist, kui nad peaksid seda soovima. Kuid ma olen nõus; tegu on pigem kriminaalse türannia ja lollusega kui sõjalise aktiga. See on siiski Iraani torkimine, nagu herilasepesa kividega loopimine, samuti USA tegi Jaapniga enne Teist maailmasõda. Jaapanil ei ole nafta tootmist ja nad said oma nafta USAt ja Hollandi Ida-Indiast. USA lõikas ära mõlemad varud, jaapanlased sellega nurka surudes, jättes neile vaid valikuks vasturünnaku.

Igal juhul ma usun, et kõik see võib USAle tagasilöögi anda. Sellest ajast kui Iraan ei saa enam läbi New Yorgi, läbi mille käib kogu dollari kaubandus, deposiittehinguid teha, tulid nad mõistlikule otsusele ja lõikasid USA tehingute keskelt ja müüvad oma naftat otse Indiasse, dollarit kasutamata. Ma usun, et teised riigid võivad järgneda - ja edasi? Iraani ei taha buššeleid või ruupiaid või jeene või midagi muud. Ma arvan, et asjalood soodustavad kulla juurde pöördumist. On kuulda, et seda vahendit kaustavad indialased ühe maksevahendina.

Kuld on loogiline valik ja USA dollari, kui praeguse maailma baasvaluuta hingusele mineku põhjus. Surve dollarile on suur nafta ostu-müügi juures. Kui teised riigid lõpetavad selle kasutamise, nõudlus dollari järgi kukub, just sellel ajal kui USA suurendab dollari varusid. Tuleb päev kui triljoneid dollareid, mis asuvad preagu väljaspool USAd, saab kasutada ainult USAs siseriiklikult. Selleks hetkeks on dollari jaoks mäng läbi.

L: Te olete ennemgi rääkinud kullastandardi uuesti kasutusele võtust. Mida Te ütleksite inimestele, kes arvavad, et kuld on minevikujäänuk, mida ei saa kasutada kaasaegses majanduses, et nad ei saa ringi käia taskud täis kuldmünte, millega tasuda autode eest või rahakirstudega, et tasuda majaostu puhul…

Doug: Sellised inimesed ei mõtle ratsionaalselt ja on majanduses võhikud. Peaksime alustama mõistetega: mis on raha? Lühike vastus on, et see on rikkuse mõõtühik ja vahetusvahend. Põhjustel, mida me juba arutasime ja mille põhiprintsiipe kirjeldas juba Aristoteles 2000 aastat tagasi, on kuld parim vorm, milles raha on kasutatud. Ja meie tänapäeva maailmas ei ole vaja seda füüsiliselt kaasa kärutada. Loomulikult on ka see võimalus, aga Te saate oma füüsilist kulda käsutada elektroonselt läbi teenuste nagu pakub näiteks GoldMoney.com.

L: Märkus: Me kinnitame, et GoldMoney.com on mugav ja usaldusväärne viis, kuidas teha tehinguid oma kullaga, kuid lugejatele teadmiseks, et Doug on investoriks seal.

Doug: Tõsi. Mulle meeldib, käituda oma sõnade järgi.

L: Hästi, nii et Te näete kullale tõusvat turgu. Kuid enamus maailmas toodetud kullast eksisteerib endiselt puhtal kujul erinevates paikades ümber maailma. Kulda ei saa otsa nagu hõbe, nii et varusid on piisavalt. Niisiis, kas kulla füüsiline kasutamine rahavahendina võib mõjutada ka kulla hinda ja sellega seotud aktsiate väärtust või halvendavad valitsused oma valuuta hinda?????

Doug: No, hinnanguliselt on maailmas inimeste valduses umbes kuus miljardit untsi kulda, see teeb veidi vähem kui üks unts inimese kohta. Öeldakse, et ülemaaimselt on kulla toodang umbes 80 miljonit untsi aastas, seega kulla varud suurenevad 1,3% aastas. Kui me kasutaksime kullastandardit, oleks see "loomulik" inflatsiooni määr. Erinevate muude valuutade puhul on see kasv palju, palju suurem kui 1,3%. Seda ei tea tegelikult keegi, isegi mitte USA Föderaalreserv (FED), kuid sõltuvalt sellest, kuidas määratleda raha varusid, läheks $10,000 kuni $50,000 - ja rohkemgi- untsi pealt, et katta dollar kullas. Olgu õige number mistahes, ma eeldan, et kulla hind dollari suhtes tõuseb dramaatiliselt,f kui maailma võtab omaks ja lõpuks võtab kasutusele kullastandardi.

L: Niisiis on mõni soovitus investeerimiseks peale silmnähtava? Osta ettenägelikult kulda ja hõbedat, osta kulla aktsiaid riskantseteks kapitalitehinguteks????

Doug: See on põhiretsept. Hoidke oma osakuid rahvusvahelised ja mitmekesised. Iial ei ole ette teada, kui su oma riikis toimub psüühiline kokkukukkumine.

L: Mida ütelda inimestele, kes kardavad maailma olema liiga traumeeritud, et see saaks tagasi minna kullastandardile, kelle meelest igasugune paberil vara kaasa arvatud kullaaktsiad on liiga kõrge panus? "Mad Maxi" maailmas ei vaheta keegi kullaaktsiaid koeratoidu vastu ...

Doug: See on põhjendatud küsimus. Paberit ei saa süüa ja isegi kui sul on kullakaevanduse aktsiaid, pole neist kasu, kui majandus kokku kukub - Teise maailmasõja päevil pani USA valitsus kullakaevandused kinni kui tööstusele tähtsusetud. Võimalik, et see juhtub uuesti. Kuid seetõttu, nagu Te juba mainisite, meil on ettenägelikult kulda ja aktsiad on rangelt riskantsetes vahendites???

Spekuleerime veidi tulevikuga. Teie aktsiportfell on Teie kõige väiksem mure, kui USA peaks alustama sõda Iraaniga, mis omakorda vallandab Kolmanda maailmasõja. Kui see juhtub ja USA valitsus ja rahvastik mõlemad muutuvad hüsteeriliseks ja kogu riik suletakse nagu vangla, siis muutub kunagine Ameerika veel rohkem politseiriigiks, kui ta on praegusega võrreldes. Millega see lõppeks, ei oska keegi ennustada?

Seetõttu, nagu ma olen rääkinud juba aastaid, on kõige targem mida Te saate teha: mitmekesistage oma portfelli ja olge kohal rahvusvahelistel turgudel. Selleks et ennetada tormi, peaks see olema suurimaks eesmärgiks nendele, kes seda endale lubada saavad. Valmistumine halvimaks peaks olema suurim eesmärk neile, kes seda endle lubada ei saa.

L: Kui tõenäoline on Teie meelest sõda USA ja Iraani vahel?

Doug: Vägagi, kahe kuni nelja aasta sees on tõenäosus - ütleme, kuskil 50% kuni 75% - et sõda pääseb valla.

L: Valmistumiseks ei ole just palju aega. Ma loodan, et lugejad teevad kõik endast oleneva.

Doug: Ka mina loodan.

L: Hästi siis. Aitäh, Teie mõtete ja soovituste eest, Doug.

Doug: Pole tänu väärt. Räägime varsti uuesti.

Intervjueerija Louis James, Casey Research

Minut tänab Zero Hedge tegijaid, vabandab toortõlke eetrisselaskmise eest, lubab maakeelset teksti jooksvalt parandada ja loodab mõistvale suhtumisele ka nende poolt, kes pomme lennukite alla kruvivad :)
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Tuumapommidega Iisrael on maailmale kordades ohtlikum, kui Iraan

Esmaspäev, 20 Veebruar 2012 13:46

Tuumapommi plahvatus Tuumapommi plahvatus Foto: wikipedia commons

Pole midagi uut teadmises, et Iisrael on pigem valmis hävitama mõne tsivilisatsiooni, kui loobuma tuumarelvast või lõpetama Palestiina rahvaste ja maa okupatsiooni. Täna naudivad esisionistid oma relvatäristamist ja okupeerimistegevust ÜRO ja demokraatlike riikide toetuse egiidi all niivõrd, et reaalsustaju tundub kaduvat. Tajudes oma liitlase USA igakülgset toetust, tunnevad juudiriigi juhid end äravalitud rahvana, kel lubatud lisaks okupeerimistegevusele otsustada teiste riikide majanduslike ja militaarsete programmide üle. Lisaksin siia veel otsustusõiguse teiste riikide ajaloo üle, kuid see ei ole selle artikli teema.
Iisraeli väljaanne Haaretz kirjutas nädalavahetusel nii: „Kaitseminister Ehud Barak ütles reedel, et maailm peab kiiresti takistama Iraanil jõudmaks oma tuumaprogrammiga niinimetatud punkti, milleni jõudmisel isegi kirurgilise täpsusega sõjaline lõõk ei enam takista neil valmistamaks tuumarelvi.” Samuti nõudis Barak karmimaid rahvusvahelisi sanktsioone Teherani naftale ja pankadele, et võimalikult ruttu teada saada, kas Iraan on nõus loobuma oma tuumaprogrammist ja naasma läbirääkimistele.
„Me oleme otsustanud vältida Iraani muutumist tuumariigiks. Isegi USA president ja teised arvamusliidrid on õelnud, et selline asjade areng ei saa olla võimalik ning tuleb blokeerida Iraani tuumaambitsioonid”, targutas juudiriigi kaitseminister võimukalt maailma majandusfoorumil ajakirjanike ees.
Selliseid Iraanivastaseid  avaldusi kuuleb mõne juhtiva sionistist sõjaõhutaja suust iga nädal. Hambuni relvastatud juudiriik, kelle arsenalis on kuni 200 tuumalõhkepead, tahab vältida isegi teoreetilist võimalust, et Iraanil võiks kunagi tekkida tuumarelv. Loomulikult on unustatud oma kunagised ja tänased tuumapüüdlused. Iisrael, kes on varem Iraani arvatavaid tuumarajatisi pommitamas käinud, korraldanud Iraani tuumateadusasutsutele küberrünnakuid, kardab tuumarelvaga Iraani nagu vanakuradit. Eks ole ju põhjust ka. Meenutagem, et Prantsusmaa president Sarkozy hoiatas hiljuti, et ükskõik missugust rünnakut nende tuumarajatiste vastu käsitletakse tuumalöögina ja sellele vastatakse. Just nii tõsist vastust väärivaks aktsiooniks pidas Iisraeli enda liitlane, sarnast tegevust.
Ajal, kus Iraan väidab, et tema tuumaprogramm on rahumeelne, riigi tuumateadlased saavad saladuslikes terroriplahvatustes surma, on demokraatlikud riigid sõnades ja tegudes asunud toetama Iisraeli.   Tuleb välja, et see tige, okupatsiooni läbiviiv ja sõjakas uusmoodustis ongi äravalitud rahvaga riik, kel lubatud rohkem, kui teistele. Seda tõenäoliselt isegi, siis kui naabritel on oht saada vastutasukingiks ennastohverdava toetuse eest tuumatalv.
Tuumavaba maailm oleks igati tore nähtus nagu sellenimeline võitluski. Antud hetkel meenutavad Iraan-Iisrael suurt ja väikest Peetrit. Ühel ei ole midagi ja teisel aukartusäratav arsenal. Maailma ja regiooni rahu nimel pekstakse väiksemat. Olles liitlassuhetes, läheme omakorda kõik appi väiksemat peksma.
Iraanile heidetakse ette, et keeldus tuumaläbirääkimistest, mille lõpptulemus sai olla vaid üks- tuumarelvavaba Iraan. Olid need ikka võrdsete poolte ja panustega läbirääkimised? Mida oli Iisraelil ja teistel rahu pärast muretsejatel vastu pakkuda, missuguseid garantiisid?  Kas tuumavabaks desarmeeritud Iisraeli, kelle kõrval regiooni rahvastel oleks julgem elada? Usutavasti ei ole Iraani juhtkond rumal, et oleks sellise pakkumise tagasi lükanud.
Täna teame, et Iisraeli juhtkond räägib avalikult juba sel kevadel Iraani ründamisest. Minu jaoks lausa hämmastav, kui rahulikult meie demokraatlik maailm sellesse suhtub! Kus on näitkes, kas või meie kodumaiste maailmaparandajate murelikud avaldused? On arusaadav, et Iisraeli rünnaku järel Iraan vastamata ei jäta. Kas on kindel, et juudiriik ei tõlgenda seda vastust vaenuliku aktsioonina, mis vajab tuumalööki? Hetkel oleks vaja konkreetset ÜRO sekkumist Iisraeli korralekutsumiseks ja Iraani tuumakõnelustele kutsumiseks. Need kõnelused ei saa enam loomulikult olla ÜRO jõupostsiooniga ettepanek, et lõpetage tuumaprogramm ja meie leevendame sanktsioone. On aeg silmad lahti teha.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3345-israel-on-maailmale-kordades-ohtlikum-kui-iraan

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP