RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 30. november 2013

Laupäevased pildid


Read more...

Leo Kunnas: Lugu sellest, kuidas kaitsevägi ära ruunati

www.DELFI.ee
Eelmises loos põhjendasin, miks kaitseringkondade kaotamine oleks kaitseväe sõjaaja juhtimise ja edasise arengu seisukohast katastroofiline samm. Jätsin õhku rippuma küsimuse - kuidas on säärased terve mõistuse vastased otsused üldse võimalikud?
Et sellele vastata, pean kõigepealt tegema kõrvalepõike meie lõunanaabrite juurde. Kuni eelmise kümnendi algupooleni arenes Eesti, Läti ja Leedu sõjaline riigikaitse enam-vähem sama mudeli järgi. Võimalikku ohtu nähti eelkõige Venemaas ning püüti üles ehitada kaitseväge, mis suudaks sellele ohule vastata, st territoriaalkaitset ühes või teises vormis.
Kui Läti oli juba toona Eestist maha jäänud, siis Leedu oli meist paljuski ees, näiteks alustasid leedulased infrastruktuuri rajamise ja suurhangetega mitu aastat varem kui meie.
Seejärel, umbes viie aasta jooksul, tegid meie lõunanaabrid kannapöörde. Kõigepealt läksid Läti ja Leedu üle täiselukutselisele armeele, võttes endalt võimaluse kaitseväe suurendamiseks kriisi- ja sõjaajal (muud reservi peale endiste elukutseliste kaitseväelaste ju pole). Mõlema riigi maaväed koosnevadki nüüd ühest brigaadist (lätlastel seegi pika miinusega), mis toimib eelkõige baasüksusena rahvusvaheliste operatsioonide tarbeks.
Kaitsekulutuste langemine
Territoriaalkaitse ehk maakaitse lükati vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide (KASP ja Zemesardze) kaela. Personalikulud tõusid kiiresti üle 50% kaitse-eelarvest, mis pärssis infrastruktuuri väljaehitamist ja hankeid.
Koos masuga tuli viimane löök - kaitsekulud langesid umbes 1% tasemele SKT-st. Majanduskriis peaks vähemalt statistika järgi läbi olema, aga Läti ja Leedu kaitsekulud pole oluliselt tõusnud (käesoleval aastal vastavalt umbes 1,2% ja 0,8% SKT-st).
Leedu ja Läti kaitsejõud pole küll täiesti võitlusvõimetud, aga paraku on kõige pimedamalegi kõrvaltvaatajale selge, et sõjalise kallaletungi korral ei ole nad võimelised riigi võtmepiirkondi kuni liitlasvägede saabumiseni enda käes hoidma. Puudub lootus, et vastav võimekus tekiks ka tulevikus.
Arvestades Leedu ja Läti geopoliitilist olukorda (mis on ju põhijoontes samasugune kui meil), ei oleks säärased arengud tohtinud aset leida. Ometigi nii juhtus. Mingit ühiskondlik-poliitilist debatti ei toimunud, rahvas vaikis. Ametnikud olid rõõmsad ja rahul. Kindralid ja vanemohvitserid olid sunnitud käsku täitma.
Miks siis nii läks?
Kindlasti on siin mitmeid põhjuseid. Lätlased-leedulased ei saanud kuidagi käima üksusepõhist ajateenijate ettevalmistussüsteemi. Lisaks leidus populistlikke poliitikuid, kes nägid ajateenistuse kaotamises poliitilise hetkekasu võimalust ning olid valmis kaitsekulusid kärpima, mõtlemata nende otsuste pikaajalisematele tagajärgedele.
Kõige olulisem põhjus peitub siiski mujal. Lätis-Leedus toimis siis ja toimib ka praegu juhtimismudel, kus kaitseväe juhataja on kaitseministri otsealluv. Leedus on kaitseväe peastaap veel ka osa kaitseministeeriumist.
Säärane süsteem muudab kaitseväe kahekordselt kaitsetuks - kaitsetuks nii poliitikute populismi ja lühinägelikkuse kui ka ministeeriumiametnike ebakompetentsuse eest. Mis muu oli siis nende otsuste taga?
Eesti kaitseministeeriumi tippametnikud käsitasid Läti ja Leedu juhtimismudelit ideaali ja eeskujuna, mille poole püüelda. Nende arvates oli meie kaitseväe juhataja, kes kaitseministrile ei allunud, liiga iseseisev ja sõltumatu. Nende meelest oli tal liiga palju võimu ja selle kaudu kaitseväe kui riigiasutuse staatus ülemäära kõrge.
Kaitseväe allutamine
Järelikult oli vaja allutada ta kaitseministrile. Seda ei saanud teha ilma pealtnäha tühise formaalsuseta, mis omas seda suuremat sisulist kaalu - oli vaja hävitada kaitseväe juhataja kui põhiseaduslik institutsioon, st see Eesti põhiseadusest välja visata.   
Vabariigi president esitaski 2007. aasta kevadel vastava ettepaneku ning nelja aasta pärast oli asi tehtud, tõsi küll, Riigikogu kahe koosseisu poolt ja suhteliselt napi häälteenamusega. Juba enne seda, 2009. aastal, tol ajahetkel küll veel ebaseaduslikult, tehti ära ka kaitseväe juhataja kaitseministrile allutamine.
Nimetasin 13. aprilli 2011. aastal, mil Riigikogu hääletas teist korda kaitseväe juhataja väljaarvamise poolt põhiseadusest, mustaks päevaks Eesti sõjalise riigikaitse ajaloos.
Kogu protsessi serveeriti avalikkusele tsiviilkontrolli triumfina. Kuid mida oli siis vaja kontrollida? Nüüdseks teenistusest lahkunud või puhastatud kindralite ja vanemohvitseride põlvkonda tunnen küll sedavõrd hästi, et väita: neil polnud kunagi mingeid ebaseaduslikke võimuhaaramise kavatsusi, ka polnud nad muul viisil seaduslikule riigivõimule ohtlikud.
Ainus, mida enamik neist oma teenistusaja jooksul püüdis saavutada, oli piisavalt arvukad ja võimekad sõjaaja kaitsejõud, mida kriisi ja sõja korral oleks võimalik edukalt juhtida.
Ruunatud kaitsevägi
Kellele palagan, kellele triumf, aga tagajärg on käes - kaitsevägi ruunati ära. Kaitseväe juhataja institutsiooni praegust staatust ei saa määratleda isegi poliitilise kelgunöörina, sest suuremat osa poliitikuid sõjaline riigikaitse ei huvita. Täpsem definitsioon võiks olla „poliitilis-ametkondlik kelgunöör", rõhuga sõna teisel poolel.
Kui kõrvale jätta formaalsed põhjused ja põhjendused, miks kindral Johannes Kert maha võeti ning admiral Tarmo Kõutsi enne ametist lahkumist ägedalt rünnati, siis sisuline põhjus oli tegelikult hoopis mujal - nad ei võinud säärased poliitilis-ametkondlikud kelgunöörid olla.
Nad mõistsid, et Eesti-suguses riigis, kus iga ministeerium ja ametkond on omaette väike vürstiriik, kus valitseb mania controllosa, ilma et kontrollijatel oleks ametialast pädevust kontrolli teostamiseks, kus ametlike alluvusvahekordade üle domineerivad tihti korporatiivsed suhtevõrgustikud, kus vaatamata kõlavatele sõnadele on ühiskondliku eliidi huvi ja valmisolek sõjaliseks riigikaitseks tegelikult väike, on kaitseväe juhataja institutsioon (ja selle kaudu ka kaitsevägi) ilma teatud võimu ja staatuseta lihtsalt sinekuur, kellele kaitseministeeriumi asekantsler või osakonnajuhataja võib soovi korral koha kätte näidata.
Vastses sõjalise riigikaitse arengukavas pakutud juhtimisstruktuuris ei ole midagi uut. Kaitsevägi ilma kaitseringkondadeta - selle idee käisid toonased kaitseministeeriumi tippametnikud välja juba eelmise kümnendi alguses.
2001. aasta sügisel korraldati Kaitsejõudude Peastaabis suur sõjamäng, et erinevaid struktuure testida. Ilma kaitseringkondadeta juhtimisstruktuur põrus oma haavatavuse tõttu täielikult. Jäädi nelja ringkonna (tollal nimetati neist kahte küll erikaitsepiirkondadeks, aga sisulist vahet polnud) juurde. Ükski kindral või kolonel ei ole nii rumal või lühinägelik, et uues arengukavas väljapakutud juhtimisstruktuuriga lagedale tulla.
Vastne arengukava on ka muidu ministeeriumiametnike nägu. Kõik, mille vastu nad on pikka aega seisnud - tankid, miiniveeskamine, uus linnak Tallinnas paiknevate väeosade tarbeks - on välja jäetud.
Neil on olemas selle kohta ka oma termin. Juba ammu ei räägita enam tsiviilkontrollist kaitseväe üle. Tsiviiljuhtimine - see väljend iseloomustab äraruunatud kaitseväe tänast seisundit nagu rusikas silmaauku.
Mis saab edasi? Jätkan oma poolelijäänud analüüsi järgmises loos.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67349534 
_____________________

Jah, kaitseväge juhivad nüüd asjatundmatud kaitseministeeriumi ametnikud ja kaitseminister, kes pole isegi läbinud ajateenistust. Sellest poleks veel suurt häda, kui nad kuulaksid asjatundlike nõunike arvamusi (näiteks Leo Kunnas), kuid seda nad ei suvatse teha ja tegutsevad iseenese "tarkusest".
Eesti armee pole juba aastaid saanud ühtki uut relvaliiki, on aga keeldunud tasuta pakutavate tankide Leopard-2 ja ka hävituslennukite vastuvõtust.
M.I.
Selline võiks juba lähitulevikus välja näha meie armee, kui raha oleks kasutatud otstarbekalt ja asjatundlikult:
 
 
 

Read more...

Maksame pangale hoiuse eest peale?

Kas ükskord tõesti algab aega, mil panga klient peab oma arvel oleva sularaha hoiustamise eest hakkama pangale peale maksma? Kui uskuda Eesti Panga presidenti, võib see juhtuda üsna pea.

Äsja andis Eesti Panga president Ardo Hansson intervjuu Bloombergile, kus ta ütles, et Euroopa Keskpank võib langetada baasintressi veel 0,25% võrra ning hoiuseintressid võivad tulevikus negatiivseks muutuda. See väljaütlemine olevat Bloombergi väitel muide langetanud euro kurssi 0,3%.

Tõlgime, mida see tähendab tavalisele pangakliendile: tulevikus pead sa hakkama oma raha pangas hoidmisele peale maksma, mitte ei saa sellelt intressi nagu seni. Näiteks kui intress on –0,1%, läheb 1000euroselt hoiuselt igas kuus üks euro maha. Pangale. Hoiuseintresside negatiivseks muutumine ei pruugi olla sugugi väga utoopiline, sest näiteks Taanis ja Šveitsis on seda juba ette tulnud.

Võiks ju arvata, et see on väike raha, elame üle. Kuid tegelikult sulab kliendi raha pangas juba siis, kui hoiuse intress jääb alla inflatsioonile. Igasugu kaardihooldustasusid ja teenustasusid, näiteks ülekande sooritamisel ja sularaha väljavõtmisel, maksame niikuinii. Iga kord, kui maksame kaardiga, saab pank oma protsendid. Miks peaks klient nüüd veelgi enam maksma?

Teine asi, mida Hansson oma äkilises intervjuus märgib, on see, et euroala inflatsioon jääb tõenäoliselt veel tükiks ajaks madalaks. Meil siin Euroopa nurgakeses, kus euro hinda ei tõsta, aga sellegipoolest juhime euroala inflatsiooni-edetabelit, on sellest kahtlemata keeruline aru saada. Näib, et poti ühes nurgas on vedelama supi keetmine siiski võimalik, kuigi me olla väike ja paindliku majandusega riik, mida välisturgudel toimuv alati ja möödapääsmatult mõjutab.

Või on hindade järeletõmbumine jõukate naaberriikide tasemele tõesti midagi vääramatu jõuga võrreldavat, mida me muuta ei saa? Eriti praeguses olukorras, kus drastiliselt kallinenud elekter galopeerivale hinnatõusule veelgi kannuseid külgedesse surub.

Õhtuleht
Allikas: SIIN 
________________
Pangad teevad juba praegu meie rahaga mida aga tahavad. Minul Swedbank katkestas tähtajalise hoiuse Šveitsi frankides, lepingu järgi pidi see automaatselt koos intsessidega pikenema, tähendab - rikkusid sõlmitud lepingut. Küsisin neilt kahjutasu, seepeale vastati ainult, et see leping pole neile enam kasulik!
M.I.

Read more...

reede, 29. november 2013

Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest

Varro Vooglaid - 28.11.2013

Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele või nendega seotud ettevõtmistele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale täiesti ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral, varjatud ja mahavaikutud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning kui võimalik, muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka truuks. "Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese..."

Sama mudel toimib mitte ainult nn katuserahade jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine ehk raha jaotamine. "Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…"

Kolmandaks nähtub nn katuserahade praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa muidugi imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha nn katuseraha jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama nn katuserahaga opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib nn katuserahana laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini: kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud nn katuseraha viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus, mis antud loost nähtub, seisneb aga selles, mis on selge silmavaatega ja ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne:

  • Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
  • võimaluse puudumine parlemendiliikmeid tagasi kutsuda;
  • võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
  • pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
  • rahvaalgatuse õiguse puudumine;
  • presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
  • parlamendierakondade massiivne riiklik rahastamine ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
  • ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
  • parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
  • parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
  • parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
  • 5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
  • absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
  • poliit-tehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
  • maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
  • jne

– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see järjepidevalt ilma liigsete emotsioonidete, ent ausalt välja öelda ja mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees "Elagem ilma valeta!" – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2030

Read more...

THI arvates peaksid USA netijälgimise seadused kehtima ka Euroopas



Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves rääkis 26. novembril oma Londoni-visiidi ajal Suurbritannia telekanali Channel 4 uudistele, et tema arvates on USA seadus, mis lubab internetiliikluse jälgimist korruptsiooni avastamiseks väga olulised ja samasugune seadus võiks kehtida ka Euroopa Liidus. ”Sellises maailmas me täna elame ja mõned meist on juba ammu nentinud, et pikemas perspektiivis peaksime me sellisest privaatsusest loobuma. Mitte küll vabatahtlikult ja hea meelega, aga… /—/ Ma olen ise rohkem mures andmekaitse kui jälgimise pärast,” sõnas president.

Ilves rääkis, kuidas tegelikult ei ole ju enamik andmeid kellegi arvutites, vaid tohututes nn infopilvedes internetis, millele on ligipääs Google’il ja teistel suurkompaniidel, kes osa meie infost ka rahaks teevad.
Kui intervjueerija uuris, kuidas saavad inimesed kindlad olla, et nende andmed on turvalises kohas, vastas Ilves, et lõpuks on see usalduse küsimus. Loomulikult on igal riigil võimalik moodustada n-ö oma pilv ja andmeid teistega mitte jagada, aga see ei oleks mõistlik ega ka efektiivne, seega on parem teatud piirides teisi usaldada.

Inimesed peaksid ise olema oma infoga ettevaatlikud
Järgmisena küsiti, et kui Euroopa Komisjoni andmetel sunnivad USA luureagentuurid suurkompaniisid jagama Euroopa klientide andmeid, siis kuidas suhtub sellesse Ilves. Ta vastas, et inimesed panevad ise oma andmeid Google’isse ja Amazoni ja peaksid teadma, et need lehed alluvad USA seadustele, mis annab USA riigile õiguse korruptsiooniseaduse järgi ettevõtete ebaseaduslikke tehinguid kontrollida. President lisas, et ka Euroopa peaks praktiseerima samasugust seadust.
President rääkis ka, et tavainimesed ei tunne eriti selliste asjade üle muret, kuna nad ei ole ju tegelikult jälgimise sihtmärgid. Küsimusele, et inimesi võib ju siiski häirida, kui on ülevaade, kellega nad suhtlevad, vastas Ilves, et muidugi see häirib mõningaid inimesi ja teda ennast häiriks ka, kui ta teaks, et tema meile loetakse. “Ma muidugi oletan, et minu töö tõttu tehakse seda niikuinii,” ütles ta ja lisas, et ta muidugi ei saa seda tõestada ja püüab olla ettevaatlik, nagu peaksid olema ka kõik teised.
Eesti riigipea lisas, et pakutakse ka meilide krüpteerimise teenust, mida ta ka ise mõningate kirjade puhul kasutab, aga see on valitsuste puhul tavaline praktika, et mõned dokumendid on rohkem kaitstud.

Meililiikluse jälgimine “käib tööga kaasas”
“Seega sa eeldad, et sinu meile loetakse?” küsiti uuesti. “Näiteks Venemaal kehtestati 2003. aastal seadus, mille kohaselt peab kogu internetiliiklus minema läbi luureagentuuride. See tähendab, et keegi ei kuula sind otseselt pealt, vaid kogu su andmestik liigubki otse sinna. Võib oletada, et kui mina saadan meili kellelegi seal riigis, siis ilmselt seda vaadatakse,” tõdes Ilves.
“Aga teid siis ei häiri inimesena, et teie meililiiklust jälgitakse?” uuriti veel. “Ma eeldan, et see käib tööga kaasas. Ja ma ei kujuta ette kedagi, kes on suures poliitikas ja ei eelda, et seda tehakse. Ilmselt ei tee seda sinu oma valitsus /—/ ja kui ta teeks seda väljaspool kuriteokahtlust, siis oleks see ilmselt halb idee,” vastas president.
Intervjueerija nentis, et Saksa liidukantsler Angela Merkeli telefone kuulas pealt lausa viis võõrriiki. Ilves: “Sellises maailmas me täna elame ja mõned meist on juba ammu nentinud, et pikemas perspektiivis peaksime me sellisest privaatsusest loobuma. Mitte küll vabatahtlikult ja hea meelega, aga… Privaatsus on midagi sellist, millel valitsuste juures on vähe väärtust.” Ilvese sõnul on ta ise rohkem mures andmekaitse kui jälgimise pärast: “Mind paneb muretsema hoopis see, kui keegi hakkaks minu andmeid netis muutma. Konfidentsiaalsus on väiksem mure kui andmetega manipuleerimine.”

Vaata/kuula tervet intervjuud:
Allikas: Channel 4 News
Foto: ekraanikuva

Toimetas Mariann Joonas
__________________
Siit selgub, et president Ilves toetab igati nuhkimist ja inimeste jälgimist, seekord mitte terrorismivastase võitluse ettekäändel, vaid korruptsiooni tõkestamiseks. Usun, et ta toetab ka sõnavabaduse piiramist ja tsensuuri kehtestamist, põhjendusi selleks juba leitakse. 
M.I.

Read more...

Ebaloogiline piirileping: toetame Georgia terviklikkust, aga anname triljoni euro eest maad Venemaale?

Piirileping Eesti piir
Foto: Raivo Tasso

Mihkel Langebraun

Viimase aasta jooksul välja käidud arvamused uue piirilepingu kohta on üsna diametraalsed. Lepingut on nimetatud nii välispoliitika edusammuks kui ka riigireetmiseks. Isiklikult olen panustanud hulga aega, püüdmaks suunata vastavate valdkondade spetsialiste ja helgemaid päid veidigi mõtlema uue piirilepingu tagajärgedele kontseptuaalsemalt, ajaloolisest vaatenurgast ja ettenägelikumalt. Seni kahjuks ilma igasuguse eduta.


Õiguslik loogika puudub

Tegu on sisuliselt arusaamatu, ebaõiglase ja vastuolulise "triljonilepinguga". Alustada võiks sellest, et 1920. aastal sõlmitud ja tänini õiguslikult kehtiva piirilepingu näol ei ole tegu "ebaotstarbeka kaevandamisõigusega Teravmägedel aastast 1930", vaid Eesti riigi tähtsaima alusdokumendiga, millele "lepingupoolte riikliku staatuse" kaudu viidati viimati 1991. aasta jaanuarilepingus Vene NFSV-ga.
Uue lepingu sõlmimisel tekitab aga enim meelehärmi täielik selgusetus läbirääkimiste strateegia ja pidepunktide, õieti nende puudumise osas Eesti poolel. Nimelt on läbirääkimiste n-ö algpunktist, milleks oli peaminister Tarandi avaldus 1994. aastal, et ollakse nõus alad loovutama ainult sel tingimusel, et Venemaa tunnustab Tartu rahu kui riikidevaheliste suhete alusdokumenti, jõutud tänaseks sinnamaale, et Eesti diplomaadid ei nimeta lepingut enam isegi alade loovutamiseks. Rääkimata igasuguste juriidiliste viidete puudumisest ja uue lepingu vastuoludest põhiseadusega, mida põhiliselt tingib asjaolu, et isegi vormilises mõttes ei ole praeguse lepingu näol tegu Tartu rahu muudatusega.
Muuhulgas puudub isegi viide 1991. aasta jaanuarilepingule. Viide viimasele ei annaks ehk küll otsest võimalust tõlgendada uut piirilepingut Tartu rahu muudatusena, küll aga kinnitaks, et Venemaa tunnustab Eesti riiki 1918 - 1940 eksisteerinud vabariigi õigusjärglasena, nagu täiesti ühemõtteliselt 1991. aasta 12. jaanuaril Jeltsiniga sõna-sõnalt kokku lepiti ja mille eest viimasele on nüüd antud isegi koht Toompea müüril. President Jeltsinil on värske koht Tallinnas, aga kus on jaanuarilepingute koht meie välispoliitikas?
Täielikult lõikasid piiriläbirääkimiste loogika läbi 2005. aasta lepingu nurjumisele järgnenud sammud. Kui Vene pool otsustas toona allkirja lepingult tagasi kutsuda, pärast Riigikogu poolt lisatud preambulat, võib nende sammu paljuski mõista. Olgugi et lisatud preambulil polnud juriidilist jõudu, tuleb mõista, et eestlaste poolt ühepoolselt lisatud viide Tartu rahule tekitas hämmeldust – mida tahetakse sellega öelda?
Venemaa positsioon on läbirääkimistel olnud vähemalt 1990ndate aastate keskelt selles küsimuses üsna ühetimõistetav ja selge: Tartu rahu nad ei tunnusta, kuna see võiks tekitada Venemaale ebameeldivaid tõlgendusi sündmuste osas Eestis aastatel 1940 - 1991, mis omakorda muudaks sellise piirilepingu sõlmimise nende arvates kahjulikuks. Sellest asjaolust koorub aga välja märksa huvitavam taak: nimelt peab Venemaale antav maa olema nende jaoks võrdlemisi väärtusetu, kui selle eest ei olda lepingu sõlmimise huvides nõus isegi Tartu rahule viitama. Eriti arvestades asjaolu, et lepinguga juriidiliselt üle antava maa koguväärtust, koos aladel leiduva suurte põlevkivivarude, hüdro- ja tuuleenergia mahtude, põllumajandusliku potentsiaali, kalavarude, metsavarude ja muuga, on hinnatud kogusummas vähemalt t r i l j o n i l e eurole - ligi miljon eurot per face Eesti elaniku kohta!
Ehkki kõiki arvutusi ise täpsemalt kontrollinud pole, tean kindlalt väita, et ainuüksi Narva jõe hüdroenergia koguväärtus tänase elektrihinna juures ulatub miljarditesse eurodesse. Need miljardid eurod ei kaalu aga Venemaa jaoks üles Tartu rahu tunnustamist, kuna Venemaa kontrollib õigusevastaselt võetud alasid ka ilma uue piirilepinguta ja need moodustavad maailma suurima riigi loodusressurssidest lõpuks täiesti kaduvväikse osa. Seetõttu ongi eriti silmatorkav ja veider, et Eesti võttis algusest peale endale ebasobiva jäiga positsiooni Tartu rahu suhtes, loobudes samas hoobilt miljardite eurode väärtuses maavaradest, mille peale olnuks palju mõistlikum läbirääkimiste aega kulutada.

Läti pretsedenti ei kasutatud

Läbirääkimiste loogika on eriti veider pärast 2007. aasta Läti-Vene piirilepingut, millest tekkis Eestile lisaks uuele läbirääkimiste lähtepunktile võimalus kasutada pretsedendiõigust, võttes uue lepingu aluseks Läti piirilepingu pretsedent, mis on rahvusvahelistes suhetes tavaline praktika. Sellest tulenevalt oleks võidud Venemaa huvides taganeda Tartu rahu nõudest, tingimusel, et Venemaa tagab Eestile igati pariteetse piirilepingu Läti lepinguga, mis tähendanuks sisuliselt poolte äravõetud alade tagastamist.
See oleks juriidiliselt täiesti võimalik olnud, kui põhiseaduse 122. paragrahv oleks rahvahääletusele pandud, mille muutmine tõenäoliselt oleks rahva poolt heaks kiidetud, kui tulemuseks olnuks poolte alade (üle tuhande ruutkilomeetri) tagasisaamine. Läbirääkimiste liivajooksmise korral oleks võidud kasutada isegi rahvusvahelist arbitraatorit. Ka seda võimalust pole kordagi kasutatud. Praegust lepingut vaadates meenub pigem I Poola jagamine 18. sajandil, mis teatavasti toimus sõja tulemusena. 21. sajandil aetaks poliitikat justkui 18. sajandi vahenditega.

Julgeolekupoliitika vastuolud

Veelgi kurioossem on piirilepingu juures asjaolu, et vastuollu minnakse Eesti enda välispoliitikaga. Näiteks selles osas, et Eesti on oma välispoliitikas pikaajaliselt olnud liitlaseks Kaukaasia riigile Georgiale, muuhulgas toetades tingimusteta Georgia välispoliitilist doktriini "territoriaalsest terviklikkusest" - mis tähendab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia riikide mittetunnustamist, pidades neid alasid jätkuvalt de jure Georgiale kuuluvaks.
Eriti Abhaasia osas tekivad paljud vastusteta küsimused. Nagu värvikalt kujutati värskes filmis "Mandariinid", pidi arvukas Abhaasia eestlaste kogukond 1990ndail abhaaslaste ja georgialaste vahel puhkenud verise kodusõja ja genotsiidi eest Abhaasiast alatiseks lahkuma, jättes maha oma kodud ja maise vara. Märkimisväärne on aga asjolu, et tänaseni pole ei Eesti ega Georgia riigid, kes retoorikas kaitsevad Georgia "territoriaalset terviklikkust", kodudest põgenema sunnitud Abhaasia eestlastele kompenseerinud sentigi kaotatud varade väärtusest. Ometi on õigusruumi tagamine üks suveräniteedi põhitunnuseid.
Uue Eesti piirilepinguga on Georgia kaasus seotud mitmeti. Problemaatilise iseloomuga territoriaalse terviklikkuse jätkuv tunnustamine Georgia riigi puhul, aga enda riigi puhul palju ühemõttelisema terviklikkuse otsene eitamine, on Eesti poolt äärmiselt vastuoluline. Mitte ainult rahvaste enesemääramise õiguse vaatenurgast, mis on seotud näiteks abhaaside kui põlisrahva majandusliku ja poliitilise ahistamisega, (kes muide, erinevalt setode ja eestlaste sugulusest, on grusiinidest täiesti iseseisva riigi ja ajalooga rahvakild), vaid ka Eesti julgeoleku vaatenurgast.
Mitmed Eesti välispoliitikud on kinnitanud, et multimiljardiline kingitus Venemaale uue piirilepingu näol kindlustab mingil moel Eesti julgeolekut. Isegi kui see nii oleks, muudab viimase väite eriti vastuoluliseks ja kaheldavaks teadmine, et samaaegselt toetatakse endiselt Georgia püüdlusi taastada kontroll Abhaasia üle, mis ilmselgelt – senikaua kui Abhaasias elavad etnilised abhaaslased – ei ole konfliktse ajaloo tõttu rahumeelsel teel võimalik. Lisaks on see Georgia püüdlus otseses vastuolus Venemaa huvidega, kes teatavasti toetab Abhaasia ühepoolset iseseisvust ja selle kuulumist Vene mõjusfääri.
Niisiis toetab Eesti kokkuvõttes vaieldava staatusega territooriumi kuulumist kolmandale riigile, minnes vastuollu nii rahvuste enesemääramise põhimõtte kui ka Venemaa huvidega. Samal ajal sõlmitakse aga pikemalt kaalumata Venemaaga Eestile kahjulik piirileping, eraldades mingi küsimuseta Venemaale miljardite eurode väärtuses alasid, tuues veel ettekäändeks head naabrussuhted. Uskumatu! Selline välispoliitika Venemaa suhtes on väikse Eesti riigi poolt mitmes mõttes vastuoluline, kallutatud ja tundub täiesti läbimõtlemata.


See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=67202960

Read more...

neljapäev, 28. november 2013

MATTI ILVES: ESINDUSDEMOKRAATIA KRIIS

Feodalismiajast pärit esindusdemokraatia on sügavas kriisis. Seda on mõistnud paljud riigitegelased Euroopas ja teevad esimisi arglike samme otsedemokraatia poole. See seisneb esindusdemokraatia rikastamises mõningate otsedemokraatia elementidega.

Näiteks Saksamaa Bundestag kaalub praegu tõsiselt riikluse olulistes küsimustes hakata korraldame siduva jõuga referendumeid. Rahvaküsitlusi tahetakse korraldade eelkõige Euroopa Liiduga seoses, sest sealsed bürokraadid tahavad rahvusriikidelt (nüüdsetelt osariikidelt) ära võtta üha rohkem otsustusõigust. See on ka mingil määral vastutustundlikele poliitikutele hea väljapääs euroliidu surve alt, sest nad saavad nii viidata alati rahva tahtele.
Samuti võivad sakslased edaspidi vaidlustada vastava hulga allkirjade olemasolu korral iga parlamendis vastuvõetud seaduse ja panna selle kehtimine referendumi otsustada.

Paljude riikide poliitikud on aru saanud, et esindusdemokraatia tänapäeval ei tööta. EKRE programmiline seisukoht: "Seadustame rahvaalgatuse võimaluse. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab Riigikogu hakkama seda menetlema. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum." + rahvaküsitluste korraldamine. Hästi informeeritud inimeste rahulolematus esindusdemokraatiaga üha enam kasvab, kaugel ei ole ka rahvarahutused.

Meil Eestis on aga asjad teisiti. Eluvõõrad valitsajad elavad justkui oma väljamõeldud maailmas ja arvavad, et esindusdemokraatia on täiesti elujõuline. Selline "demokraatia" meil kasutatav vorm kindlustab neile ülemvõimu rahva üle ja nad on sellega oma mugavuses täielikult rahul. Üldse ei taibata seda, et juba ammu hõõgub tuli tuha all ja see võib lahvatada rahvaülestõsu leegiks. Eestlaste kannatus katkeb ka kord.
Hämmastab ülbus, millega lükatakse tagasi Rahvaalgatuse protsessis tehtud olulised riiklust arendavad ettepanekud ja püütakse piirduda suure propagandakära saatel vaid kosmeetiliste abinõudega.

Kindel on see, et rahva tahet ei ole võimalik enam ka meil kaua ignoreerida ja kui valitsejad seda lõpuks ei mõista, siis nad kukutatakse kas valimistel või meeleavalduste käigus.

Read more...

28. novembril 95 aastat tagasi algas VABADUSSÕDA!

Mis eristab tänapäeva nelja parlamendipartei poliitikuid eestiaegsetest sirgeseljalistest poliitikutest?
Tänapäeva poliitikutel on "suurepärane" oskus reeta oma maa, oma rahvas ja Vabadussõja ideaalid.

Täna 35 aastat tagasi, kui Vabadussõja algusest oli möödunud täpselt 60 aastat, tegi Eesti Wabariigi valitsus eksiilis tunnustustvääriva kummarduse meestele, kes olid andnud endast parima, et kaitsta eesti rahva riigi territooriumi ja sõltumatust. Valitsus tänas mehi/naisi, kes olid astunud sõtta endast sada korda suurema vastase vastu ning väljusid võitlusest võitjana. Tõnis Kint, kes asus toona (neljanda) Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis, ülendas KÕIKI elusolevaid Vabadussõja veterane selliselt, et kõik sõdurid ja allohvitserid austati lipnikeks ja kõik ohvitserid tõsteti üks aste kõrgemale viimasest ülendamisest, kuni koloneli auastmeni.
Rohkemat ei saanudki toona Eesti Wabariik teha oma vaprate meeste/naiste tänamiseks.

Tänased neli parlamendiparteid - REF, IRL, KESK, SOTS, on samuti tänamas meie esiisade aukartmatust ja ennastsalgavust. Kuid nemad teevad seda äraspidisel ning häbiväärival moel - aukartuse ja pugemise kaudu, olles omavahel kokku leppinud Vabadussõja tulemuste reetmises. Nende nelja meie riiki juhtiva ja ühtlasi äraandva partei otsusel soovitakse venemaale tasuta, kompensatsioonita ning kingitusena ära anda Vabadussõjas kätte võidetud territooriumi osa Eesti Ingerimaa ja Petserimaa näol. Paremini ei käitu need neli parteid ka Euroopa suunas, kus võrdsete ning teineteist väärtustavate liitlassuhete asemel on valitud poliitiline ummiktee, mis avaldub ainult ühes tegevuses - Eesti Vabariigi provintsistamise, iseseisvusaadete eiramises ja kiirendatud sammumises Euroopa föderaliseerumise suunas.

Hoolimata eeltoodu kurjast ja kurvast pitserist eestlaste turjal, ometigi on täna meil õigus ja kohustus mälestada Eesti Wabariigi eest võidelnuid kui kangelasi, kelle sarnaseid enne Liivimaa pinnal pole nähtud ja kelle sarnaseid hiljem vaid ühes ajaloolises episoodis on välgatanud, mõeldes ehk Sinimägedele.

On seega õige see, et täna on päev - 28. november, ehk päev kui Vabadussõja algusest on möödunud 95 aastat.

Vabadussõja ajend.


Vabadussõja puhkemisele aitas oluliselt kaasa venemaale tavapärane poliitiline sõnamurdlikkus. Nagu ikka - see riik ei pea ega ole kunagi eriti pidanud kinni kokkulepetest või lepingutest.

Ka 1918. aastal, kui Saksamaa oli Esimeses maailmasõjas Antandile alistunud, käitus venemaa "poliitilise laibamõnitajana" ja tühistas ühepoolselt kõik Saksamaaga sõlmitud ning Brest-Litovski rahuga seotud kokkulepped.

Järgnevalt taotles venemaa avalikult kõigi endiste Vene impeeriumi alade enda kätte taashaaramist. Mõte oli venemaa juhtidel peas plahvatanud aga hoopis laiahaardelisemalt - Sotsialistliku Internatsionaali kattevarjus aretatud üleilmse sotsiaaldemokraatliku revolutsiooni elluviimine. Kuna maailmasõja mõjutustel internatsionaali tegevus rauges, siis edaspidi hakkas maailmavallutuse plaane juhtima KOMINTERN, mis oli täielikult venemaa kontrolli all. Tänapäeval juhib sellelaadset vaimu paljusid maailma sotsiaaldemokraatlikke ja sotsialistlikke liikumisi ühendav Sotsialistlik Internatsionaal.

Ühesõnaga - bolševistlik venemaa oli otsustanud alustuseks endised Vene impeeriumi alad taasliita uue proletaarse kodumaa külge jõuga. Selle esmase eesmärgi nimel asus venemaa koondama vägesid ka Eesti piirile.

28. novembril 1918 alustas Punaarmee rünnakut Narva vastu. Seda ongi loetud Vabadussõja alguseks.

Eesti Rahvavägi oli toona alles loodud (16. novembril) ning väikesearvuline: esialgu vaid 2200 meest. Seetõttu langes 1918. aasta lõpuks Punaarmee kätte ligi pool Eestit. Aastavahetuseks suudeti pealetung siiski peatada ning 7. jaanuaril 1919 alustasid Eesti väed vastupealetungi.

Veebruari lõpuks oli Eesti territoorium Punaarmeest vabastatud, kuid ägedad lahingud jätkusid ka edaspidi.

Tugevat moraalset toetust pakkusid Eestile Vabadussõja ajal Suurbritannia laevastiku eskaadri kohalolek ning teistest riikidest, eriti Soomest, saabunud vabatahtlikud.

Vabadussõja lõpuks kontrollis Eesti armee juba territooriumi, mis ületas tänase Eesti suuruse pea kahekordselt. Eesti väed seisid Pihkva taga ning Peterburi all. Paljud ajaloolased on veendunud, et oli hetk, kui Eesti väed oeksid olnud suutelised võtma Peterburi ja päästma venemaa valgekaartliku kontrarevolutsiooni. Ajalugu võinuks seega teisiti minna. Paraku vene valged olid kogu aeg sellistel poliitilistel positsioonidel, milles ei olnud kohta iseseisval Eestil See ol üheks olulisemaks põhjuseks, miks Eesti väed ei panustanud enamaks ega asunud ründama Peterburi, hoolimata vene valgete armeede survest ja soovist.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti vägede kontrolli alla langenud territoorium, mille terviklikuks haldamiseks ei olnud eestlastel jätkusuutlikkust ainuüksi rahvusliku ressursi näol. Kuid iidne Liivimaa oli lõplikult vabastatud ja venelastega läbirääkimisteks oli kätte võidetud ülimalt soodsad positsioonid. Sellest võitlusest sündis Tartu rahu ja ka Läti riik, mis poolitas Liivimaa kaheks osaks - Eesti Wabariigiks ja Läti Wabariigiks.

Need olid kuulsusrikkad päevad.

Kummardus kangelastele! Au langenutele! Elagu EESTI!

Read more...

10 KORPORATSIOONI KONTROLLIVAD SUURTOOTMIST

Suurendamiseks kliki tabelil

See pilt-tabel näitab, et enamus toodetest mida ostame kontrollivad vaid vähesed ettevõtted. Tegelikult on loodud vaid valiku illusioon inimestele paljude suurkorporatsioonidle kuuluvate kaubamärkide abil ja kasum läheb vaid vähetele miljardäride perekondadele.

Allikas Facebook: http://www.facebook.com/whydontyoutrythis

Read more...

kolmapäev, 27. november 2013

Tööjõu ärakasutamine peaks olema karistatud

Tõenäoliselt pole Eestist lahkumise põhjuseks alati mitte niivõrd palk kuivõrd suhtumine mille osaks kodanlikus ja liberaalses Eestis on saanud kohalik tööline.
Suurem osa majandusest on osaliselt riigi osalematuse tõttu majanduses kujunenud Rootsi ja Soome firmadele suunatud allhanke tööks, mistõttu lisandväärtuse andmine(sh kallimate toodete toodang) on väike ning sealt saadav tulu pudeneb firmajuhtkonna taskusse. Töö on ülesehitatud tööjõu ekspluateerimisele mitte võimalikult suurele lisandväärtusele. See tähendab makstakse võimalikult vähe ning arvestakse suure tööjõu voolavusega.
Endiselt istutakse kaboikapitalistlikes väärtustes, mille järgi on oskustöö asi, mida igasuvaline sama kiirelt ja kvaliteetselt teha saab. Ei ole ja seda näitab ka ettevõtete nõrkus.
Hiljuti oli uudis, kuidas Haapsalu PKC juht väitis, et 800 eest ei tule kohalik tööle. Ei mainitud, et maksud maha võttes jääb see tasu heal juhul 600 euro kanti ja Euroopa kiireima inflatsiooniga riigis sellest väga ei piisa. Selle asemel, et tootmist efektiivemaks muuta ja oskustööjõudu tasuga motiveerida lüüakse kohalikud minema ja tuuakse tipptoomise ajal seda mujalt. See ongi tööjõu ärakasutamine, millele peaks kehtima täiendavad piirangud.

Riik peab soosima konkurentsivõimelist tootmist, lisanväärtust kasvatavaid ja töölepinguid austavaid ettevõtteid mitte odava allhanketööde tegijaid, kes vanade meetoditega endiselt kulda üritavad kaevandada ja kohalikust töölises valuutat näevad.
Loe ka:http://www.e24.ee/2598060/blogija-miks-haapsalu-tehase-juht-inimestele-valetab

Allikas: http://staap02.wordpress.com/2013/11/16/toojou-arakasutamine-peaks-olema-karistatud/

Read more...

Azarov: Ukraina ei taha olla ELi ja Venemaa lahingupaik

Kolmapaev, 27 november 2013 01:07  
Ukraina peaminister Mõkola Azarovi kinnitusel ei soovi Ukraina olla Euroopa Liidu ja Venemaa vastasseisu kese.

Azarovi sõnul ei ole Venemaaga veel käed lõplikult kokku löödud ning täpsemad detailid kaubandussuhete jätkamiseks töötatakse välja detsembris algavatel kohtumistel, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Tema sõnum on, et Ukraina ei soovi olla kahelt poolt tõmmatav. "Me ei taha kohe kindlasti olla Euroopa Liidu ja Venemaa lahingupaik, vastasseisu kese. Tahame häid suhteid nii Euroopa Liidu kui Venemaaga ja selle kaudu areneda," ütles Azarov.

Tema kinnitusel on Venemaa otsesõnu öelnud Ukrainale, et leppe allkirjastamine Euroopa Liiduga tuleks edasi lükata ja alustada kõnelusi hoopis Venemaaga.

Allikas: SIIN
______________
Mõistlik seisukoht!  Ukraina peaks jääma iseseivaks riigiks ja olema nii teistele eeskujuks, ning sõlmima mõlema ühenduse-impeeriumiga vaid ukrainlastele kasulikke lepinguid.
M.I.

Read more...

LG Smart TV raporteerib kõik mida vaatad keskusse

postitas mauri tv-is-watching-you osak. 21:16 23. november, 2013
privaatsus Keegi hakkaja kodanik uuris oma nutitelevisioonipurgi käitumist ning avastas hulga huvitavat. Korea tootja LG toode üritab üle interneti saata infot selle kohta mida pildikast näitab peakorterisse. Sealhulgas on nii telekanalid kui ka USB kaudu loetud failid. Katseks jälgis huviline kelle nimi võis ka mitte olla Winston Smith võrguliiklust ning tuvastas sealt kergesti oma USB katseseadmel olevad failinimed. Telekas võimaldas küll menüüst vaatamisandmete kogumise välja lülitada, kuid see ei kajastunud tegelikus võrguliikluses. LG uurivat asja raporteerib Dr. Beet.

Allikas: http://www.minut.ee/article.pl?sid=13/11/23/1922211&mode=nested

Read more...

teisipäev, 26. november 2013

Hando Runnel: ellujäämine on kogu aeg tähtis



«Koolidest räägitakse, et tähtis on kvaliteet,» arutleb Hando Runnel, kes ei taipa, kuidas koolide kokkulükkamine hariduse taset parendab. «Aga unustatakse ära, et laps on inimene – kui ta on oma kodus sündinud, kas tal ei ole kodupaigaõigust? Kas kodu kuulutatakse siis ebakvaliteetseks?» Ei, homme 75. sünnipäeva tähistav poeet ei arva, et kõike peab kokku lükkama, maha salgama, vaikima.
Te olete öelnud, et lõpetasite teatris käimise siis, kui laval hakati ropendama. Kus te olete viimase paarikümne aasta sees näinud kõige selgemalt ära teile tuttava ja omase kultuuri kadumise?

Ma olen vist nooremas põlves defineerinud, et kultuur on olemise vorm, olemise viis; ja selles mõttes ei ole kultuur kuhugi kadunud, ta on teisenenud.
Suhted ja käitumisnormid on muutunud ning need, kes on muutustega kaasa läinud, elavad uue aja kultuuris – nagu see on kujunenud.
Kes ei lähe kõige sellega kaasa, jääb sellest olemise viisist natuke eemale; äärepealseid on alati olnud. Hoovused kestavad mõne aja ja teisenevad jälle.
No näiteks kui oli sõjaaeg – mida ma lapsena natuke nägin –, millised olid siis inimeste suhted, millised olid laulud, millised olid sõnumid, millised olid riigi normid, nende täitmine, nendega elamine. See oli tolleaegse kultuuri sisu ja ilming.
Kui tuli nõukogude aeg, siis osa rahvast pandi vagunisse kui süüdlased; osa pidi loobuma oma majapidamisest, talust, loomadest, kõigest – ja ikka edasi elama. Seda nimetati nõukogude kultuuriks.
Siis tuli uus aeg, kultuuri uuenemine – 1960ndatel aastatel, nõukogude ajal, hakati juba natuke õppima kapitalismi. Kapitalismi kool oli näiteks üliõpilaste ehitusmalev, mis toimis juba turumajanduslikult. Ja kõik ilmingud, mis sellega kaasas käisid, ühiselulised või individuaalsed võimalused – need on kultuurid.
Nõukogude Liidu murenemisega Venemaaks ja iseseisvunud riigikesteks muutus ka elamise sisu, muutusid kõlbluse normid. Need, kes olid nõukogudeaegse kõlblusega kohanenud, nende jaoks tundusid mõned uuendused vulgaarsed ja võib-olla ütlevad nad, et need uuendused on kultuuritud.
Laias laastus aga kultuur, ühiskondlik olemine, kestab, ja järjest intensiivsemalt. Kui kiiresti vaheldub näiteks tänavapilt, rõivamood. Alguses läksid kleidid lühemaks, viimasel aastal olid tagumikud enam-vähem paljad; aga kõigil naisterahvastel olid ka püksid jalas, kitsad püksid – kuigi vanasti öeldi, et see ei sobi naisterahvale üldse.
Kogu aeg on olnud muutusi. Sõltub, millisest ajaloolisest vaatepunktist asju vaadata – siis saab neid ka erinevalt hinnata.
Konservatiivsemad inimesed ei lähe kunagi muutustega kaasa, vaid püüavad mingeid ajaloolisi väärtusi kauem alal hoida. Kultuuris on ka opositsioon; koalitsioon on see mass, kes võtab kõik omaks.
Võtame või suvised kooslaulmised. Vanasti, kui ei olnud valjuhääldajat, laulsid inimesed ise; aga nüüd võib üks musikaalselt andetu inimene keerata nupust heli nii kõvaks, et tema muusika hääl kostab üle kolme või viie linnaosa. Kas see on inetu või mitte, ta ei tea. See on uus kultuur. Teise jaoks on see kultuuritus.

Te rääkisite sõjaajast ja nõukogude kultuurist, mis algas sellega, et osa inimesi pandi vagunitesse. Ma sain teie jutust aru, et toona oli kultuuri sisuks füüsiline ellujäämine. Nüüd on teisenenud, evolutsioneerunud kultuuri sisuks ja eesmärgiks midagi hoopis muud.

Ellujäämine on kogu aeg tähtis, juba ürginimene tahtis ellu jääda, ja praegu käib täpselt samuti ellujäämine. Kui 10 000 inimest pageb heast demokraatlikust riigist ära, väljapoole, sest nad ei jää siin hästi ellu, aga seal on palk kolm või viis korda kõrgem…

Sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel oli ellujäämine ikka keerulisem. Seda ohtu, et öösel arreteeritaks, enam vist eriti pole.

Kuidas ei ole? Me ju praegu näeme maailma hoopis väiksemana: elektroonse sideme, meedia abil on terve maailm ju silma ees. Me näeme tuhandete kilomeetrite taguseid pommitamisi ja rünnakuid. On piirkondi, kus käib gaasirünnakuid, lennukid tõusevad üles, pommitavad; sõdurid käivad tsiviilelanike uksest sisse. Mitte mingit vahet ei ole!
Miks ei toimi Eesti ja Vene vaheline rahuleping, mis Eesti sünniga koos sõnastati igaveseks ajaks? Miks praegune Venemaa, kes on Nõukogude Liidu järglane, seda igaveseks ajaks kehtima pandud piirilepingut ei taha täita, ja kogu aeg tõmmatakse meil kui väiksemal vennal vaipa jalgade alt ära.
Me oleme kaitsetud, me oleme täpselt sama kaitsetud kui 1939. aastal, kui öeldi, et me tahame siia baase saada. Miks pidi Setumaa selle vägivaldse piiriga poolitatama? Milles on sealsed inimesed süüdi?
Suur jõud võib anda ultimaatumi – täpselt samamoodi nagu aastakümneid tagasi.

Me loodame, et me oleme…

Me loodame, jah. Paneme silmad kinni, kõrvad kinni, suu kinni. Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Hirm on. See ei ole ühe ega teise erakonna asi, vaid terve olemine on hirmul: kas meid rünnatakse, kas meid kaitstakse.
Me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa.
Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!

Ja sa oled üsna kaitsetu, see on tõsi.

No vot. Ühesõnaga: maailm on praegu väikeste jõudude jaoks liiga raske olemise paik. Näiteks sport mulle meeldib, natuke: seal on veel mingid reeglid. 50kilone mees ei maadle 75kilosega, vaid öeldakse: teil on eri kaalukategooriad. Aga poliitikas – kellel on aatomipomm, see käitub hoopis teisiti kui see, kellel on ragulka ehk kada. Meie oleme sellised, et meil on ainult see kummikada või ragulka. Kui praegused sõdivad suured riigid käituksid nii nagu Taaveti ja Koljati ajal, et kumbki armee saadab võitlema ühe mehe, ja kumb mees võitis, selle armee oli võitnud ja mindi laiali… Aga nad ei käitu!

Vist ka Juhan Peegli raamatus «Ma langesin esimesel sõjasuvel» arutles keegi, et Jossif ja Aadu võiks ise seljad kokku panna ja vaadata, kumb on kõvem.

No vot, mulle kah see meeldiks. Aga need on nii kaugele ulatuvad targutused…
Meil ei ole enesekehtestamiseks sellist jõudu nagu Iisraeli meestel. Nemad võivad oma naaberriigile pommid kaela saata, ja ikka me peame neid tunnistama ajaloos väga kannatanud rahvaks. No aga miks te siis teisi pommitate! Kust te selle õiguse võtate?
Kui meie siin natukene liigutame, öeldakse kohe: ei, te olete väga pahad! Me ise ütleme endale: me oleme väga pahad! Ja niimoodi mandume enam-vähem jälle 18.–19. sajandi pärisorjade mentaliteedi juurde: me ei tohi midagi teha, meil peab olema eestkostja või otsustaja.
Neid jutte ma räägin selle pärast, et ma tegelen raamatusarja «Eesti mõttelugu» autoritega, kes on Eesti ajaloost kirjutanud: kuidas see kulges keskajast uue ajani; millised vägevad olid, kellele pidi alluma; kord olid Eestimaa peal Poola, Vene, Rootsi, Taani, kõik. Aga kus olid eestlased? Eestlased olid sallivad!

Ma mõtlesin, et te ütlete: eestlased olid maa all.

Nad kuulasid, mis otsustatakse, millised seadused tehakse. Ja uue aja häda on see, et liitudes Euroopa Liiduga natuke kergemeelselt või aralt või pärisorjalikult, on mõned eesõigused, mis üks rahvus peab endale jätma, liiga käest antud. Ja neid õigusi tahetakse järjest enam. Sest kui juba Euroopas on otsustamine – toatäis või saalitäis rahvast on koos –, siis seal enam ei esinda sa Eesti riiki või rahvast, vaid sa oled üks hääl. Aga kui seal on 800 häält sulle vastu? Sinna kaob see suveräänsus!
Nendest asjadest on viimasel ajal natukene räägitud, murelikult. Neid töid ja asju on palju. No ja – mis on riigimehe tunnus? Kui palju ta suudab võidelda oma riigi ja rahva eest, kui palju ta peab diplomaatiliselt noogutama ja nõustuma teiste ettekirjutuste või hääde soovitustega? Või ongi ainult ettekirjutused.
Siin tuleb öelda, et me saime jällegi nii äkki vabaks: kellel oli nõukogude ajast riigi kogemus, need läksid osavate meestena ärimeesteks, tõmbusid poliitikast eemale, ja neil ei olekski lastud poliitikat teha. Aga need, kes olid Põhiseaduse Assamblees (sinna kuulus ka Hando Runnel – R. K.) ja hakkasid uut vabanenud riiki juhtima – nendel üldiselt ei olnud riigi kogemust.
Iga asjaga on nii, et kui sul ei ole selle töö kogemust, kui sind pannakse poliitilise jõuga mingile ametikohale… Ma olen vaadanud kas või ülikooli saatust: kui tuuakse kantslerid või sellised jõujuurikad, hoopis teise hoiakuga inimesed – kui palju nad võivad lammutada seda, mida kunagi koos ehitati.
Või tülid Sirbi toimetuse sees ja ümber (Hando Runnel rääkis Õhtulehega teisipäeval – R. K.). Kui kogemusteta inimesed tõstetakse ametikohtadele, kus peaks olema eelnevat kogemust ja suhtlemisoskust ilmutanud inimene, siis sellest tulebki ainult õnnetust.
Selline on ka meie riigi saatus. 20 aastat on väga väike aeg. Kui Inglismaa poole vaadata, siis – milline traditsioon on seal! Kui seal käivad ka ükskõik kui jõulised parlamendikaklused – nende kultuurikogemus on nii suur, et vapustused elatakse üldiselt üle; kannatatakse välja. Võib-olla näiteks madam Thatcheri esilekerkimine oli seal riigiski natuke vapustav, kõik tema aktsioonid ei olnud päris õiged, pärast tuli mõned tagasi pöörata.
Aga meil on sellise kogemusega inimesi vähe ja kellel on sünnipärane karismaatilisem jõud, see koondab enda ümber mingi seltskonna, kes toimib nii, nagu ta suudab ja oskab. Aga nagu Runnel on luuletanud: «Võim rikkuda võib iga meest», ja seda ei teagi, millisel hetkel see tubli inimene võib hakata ka rikki minema – selle tõttu, et võim joovastab. Ja siis vaatad, kui piinlikult tühiseks võib suur poliitik ja juht manduda, umbes nii, nagu ma olen öelnud teatri kohta: et läks natuke piinlikuks ja rõvedaks.
Kui jälle «Eesti mõtteloo» autorite juurde tagasi minna, siis mulle on meeldinud need inimesed, kes on toonitanud – olles ise küllalt tugeva ja laia mõtlemisvõimega – ühistegevuse vajadust.
Üks meie õnnetusi praegu on ju ka see, et lisaks sellele, et taasiseseisvudes oli väike meie riigi kogemus, siis oli väike ka kapitali kogemus. Sundsotsialismus koos ühistegevuse ja ühetaolisusega ei õpetanud meile, milline vägi on kapitalis. Me olime Marxi lugenud küll, aga et Marx oli nõukogudeaegne autoriteet, siis nii, kui uus aeg tuli, naersime me: ha-ha-haa, see on marksistlik jutt!
Aga seal on tõde sees: Marx ütles osalt seda, mida Jeesus Kristus noore poisina, kui ta ajas rahavahetajad templist välja.
Me tulime absoluutsest vaesusest ja hakkasime riiki üles ehitama ja nägime, et kõik piirid on lahti, kõik on vaba – aga meil ei ole taskus rohkem kui paar krooni ja uks on lahti ja tuleb keegi, kellel on taskus kümme või sada miljonit… Ta ostab üles kõik, ta sulgeb väiksemad asjad, silub ära ja selle kapitalismi nimi on monopolistlik kapital. See on haaranud Eestis peaaegu kõik elualad oma kätte ja kohe alguses võeti ära võimaluski väiksematel jõududel ühistutesse koonduda. Öeldi: võite teha küll; aga võeti vastu selline otsus, et algkapital peab olema vaat niisugune. Kellelgi polnud selliseid rahasid – see andis veelgi lisakiirendust sissetungivale suurele kapitalile.
Eriti see, mis sünnib ravimikaubanduses, apteekide võrgus, on jälgi monopolistliku kapitali tagajärg. Selle vastu ei suuda demokraatiale truudust vandunud väike riigikene – ükskõik, milline erakond siin parajasti juhiks. Igasuguseid lollusi on tehtud.
Üks lollus oli see, kui sõbrad keelasid ära raudteel inimeste veo! Reisijate veo! Riigi raudtee on riigi tuum ja kui see jaamavahede kaupa maha müüakse…
Ühesõnaga: lapsikud arusaamatused või arusaamised vabadusest, vabast ettevõtlusest, kapitalist – see on olnud saatuslik. Näpuga ei oska kedagi ekstra süüdistada.
Me murdusime välja ühest vangipõlvest, aga see oli umbes nii, et vangilaagris olijatele öeldi: te olete vabad, riik teie eest ei hoolitse, me võtame okastraadi ümbert ära, aga kust te süüa saate või mis te tegema hakkate, see ei ole enam meie asi.
Meie vabanemine oli umbes selline.
Me oleme kulgenud selle suunas – keegi peale minu ei ole seda sõna eriti pruukinud – et see, mis siin kehtib, on õrn kolonialism. Me oleme just nagu vaba riik, me oleme vabatahtlikult ühinenud teistega, aga nemad oma suuruses ei tea meist õieti midagi, ei hooli õieti midagi. See sallivus meie suhtes on niisugune, nagu on. Ta ei ole kuri, aga hajameelne – noh, kas elavad või kaovad, see ei huvita teist suurt rahvast.
Ja mida me toodame – me toodame ühinenud Euroopa jaoks kvaliteetseid ajusid, paremad poisid ja tüdrukud võivad minna ükskõik kuhu, aga siin kohapeal on elutingimused keskmiselt…

Te andsite üsna selgelt mõista, et põhimõtteliselt oleme oma iseseisvuse uuesti pantinud, meil ei ole inimesi, kes tegeleks meie enda asjadega; me oleme liiga järeleandlikud, me kardame olla rahvuslased – selle sõna heas ja õiges tähenduses. Kas on mingi ühismõte, mis suudaks eestlased veel kokku võtta, et me ei jookseks lõplikult laiali?

Meil on tekkinud isekihistumine. Mis lehtedes on? Eesti rikkamate edetabel: vaat see mees on 64. kohal. Miks toonitatakse seda, miks? See tähendab, et igatsetakse ikkagi seisuslikku ühiskonda ja kõrgemal seisusel on eesõigus otsustada, ja selle pärast on ka sotsiaaldemokraatlik suund või hoiak nõrk. Nad on nõrgemad ka selle pärast, et me tuleme sotsialismist ju, ja kui keegi ütleb: «Sotsiaaldemokraat», siis on selles nimes nõukogude aja taak juures.
Mis on kõikide erakondade viga? Toonitatakse, et edukad peavadki olema rikkamad ja nemad veavad riiki ja ühiskonda, aga ära on unustatud heakodanlik hool. Suurkodanlikust hoolest ma ei räägigi. Suurkodanlane või see rikaste toppi kuuluv hoolitseb ainult rikkuse eest: kuidas see käima panna ja seda hoida. Aga üldiselt peaks kehtima ju heakodanlik sallivus, heakodanlik hoolsus – see on üks vanem mõiste, võib-olla ka jälle mõtteloo-meeste mõiste, mis sisaldab isalik-emalik-emotsiooni: ma olen tublim ja parem, ja sina oled kehvem, aga ma hoolitsen ka sinu eest.
Miks on minutaolised puudutatud või solvatud? Sest need kõrgemasse seisusesse taotlejad või jõudnud ütlevad: igaühel on õigus äri teha, tehke äri! Kuidas tohib niimoodi öelda? Kui ma olen näiteks kooliõpetaja, õpetan. Miks ma pean tegema äri? Kuidas ma lähen võistlema sellega, kellel on loodud 17 ettevõtet? Kuidas?
Vaat seal ongi see mõtlemine, see heakodanlik hool: jah, ma olen sellel alal andekas, rahandus või suurmajandus on minu ala, aga teised inimesed on samaväärsed, kuigi neil ei ole seda võimalust.

Mis meist lähikümnenditel saab?

«Eesti mõtteloo» autor Villem Reiman küsis sada aastat tagasi ka: «Mis meist saab?» Nemad uskusid, et kuigi asjad näivad äärmiselt viletsad… no mis oli 19. sajandil? Vene tsaar andis küll meie maarahvale või eestlastele priiuse, aga kõrgem seisus oskas mõjutada asju nii, et seadus andis rahvale priiuse, kuid kogu maa kuulus ikka kõrgemale seisusele. Priiks lastud rahval ei olnud oma asupaigas maaomandi õigust.

Maarahvas hakkas mõisnikelt talusid päriseks ostma.

No hakkasid. Aga enne kulus mitukümmend aastat, kui müüma hakati. Sest mõisnikud said ka aru, et Euroopa on muutunud, vana feodalismi mudeli järgi ei saanud ka nemad elada. Aga nad said eesõiguse ja võimu oma kätte: igal pool istusid nemad ja otsustasid.
Ja praegu on Eestis täpselt seesama –kõik on nagu pärisorjad! Otsustavad kas partei ladvikusse või kõrgemasse bürokraatiasse kuuluvad riigiinimesed – see on see kõrgem seisus. Nüüd on väga hea juhendeid saata – ühe näpuvajutusega võid sa elektroonselt saata sajale inimesele käskluse: homme hommikuks vastake! Alluvus on tehtud selliseks!
Ma võrdlen luuletajana kõiki asju. Luules on võrdlus kujundi alus. Ja kui ma võrdlen situatsioone ajaloos – siis keskajast saadik on meie rahva probleemid üsna sarnased.
Ja see, kuhu me oleme laskunud, on mingis suhtes võrreldav 19. sajandiga. Me räägime 21. sajandil targa näoga kapitaliõigusest ja vabadusest. Aga suurelt jaolt sarnaneb see 19. sajandi linnupriiusega, kus sa oled prii, aga sul pole vahendeid, sul pole õigust, keegi kostab sinu eest.
Kui ajaleht Sirp või ajakiri Looming on näiteks loomingulise liidu häälekandja – seda nimetust pruugitakse –, aga tema saatuse otsustab peotäis kõrgemasse seisusesse kuuluvat isikut, eestkostjat, mõisnikku…
Ärme nimetame seda demokraatiaks, see ei ole demokraatia. See on kaugenemine demokraatiast.

Needsamad isikud, kellele te viitate, ütlevad selle kohta, et: ise te olete meid valinud. Ja valimispäeval on ometi kõigil üks hääl.

Ei, sind on alt veetud. Kui ma valin ühe inimese, kes on vaba kandidaat, üksikkandidaat, siis tema hääli ei kanta üle.
Aga see on demokraatia pilamine, kui partei tõstab oma nimekirja järgi pärast need hääled ümber: keda nemad tahavad. See ei ole enam demokraatia, see on korruptiivne organisatsioon.
Muidugi on sel parteilisel häältejaotusel oma põhjendus: nad saavad öelda, et rahvas on ju rumal – nad valivad nii, nagu reklaam on kedagi esile tõstnud, aga rahvas ei tea selle poliitiku riigimehelikke omadusi: kas neid on või ei ole. Ta meeldib kas oma hääle tõttu või kasvu tõttu või žestide tõttu, aga kuidas ta saaks riigi juhtimisega hakkama, seda rahvas õieti ei tea; seda teab partei paremini ja selle tõttu ta siis jagab rahva hääled oma südametunnistuse järgi õiglasemalt.
Aga ikkagi tuleks võib-olla aeg-ajalt teha riigimeeste avalik konkurss, kus nad siis tulevad saali kokku ja neile esitatakse 100 või 10 000 küsimust, ja kuidas nad käituvad ja – voh siis saaks neile suure treeningu.
Aga küsimusele, mis meist saab, võib ikka öelda vastuseks – nii nagu sada aastat tagasi– loodame, et need mõistlikumad jõud julgemalt koonduvad ja teevad midagi head.
Ega meie «Eesti mõtteloo» sarigi oleks ilma sõprade abita sündinud.
Neid heategusid on ka ikkagi piisavalt palju olnud.



Read more...

Paidesse ümarlauale kogunenud rahvuslased tegid rahvale üleskutse

                                                          Rahvusaste Tallinna Klubi

23. novembril 2013 toimus Rahvuslaste Paide Ümarlaud. Rahvuslased Eesti Iseseisvusparteist, Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogust, ERSP Tallinna ühendusest ja Rahvuslaste Tallinna Klubist arutasid Eesti praegust olukorda ja ühinesid alljärgnevaks üleskutseks.
Kutsume üles:
- tunnistama üksnes Eesti Vabariigi Tartu rahulepingu järgseid piire. Lõpetama koheselt läbirääkimised Eestist 5,2 % maa ja loodusrikkuste loovutamiseks Venemaale. Mistahes järeleandmine territoriaalses terviklikkuses tuleb tunnistada riigireetmiseks ja peab kaasa tooma kohtuliku karistuse;
- eestlasi mitte lahkuma oma kodust ja kodumaalt, kuna see on meid valitsevate reeturparteide praegune eesmärk. Mitte müüma oma kinnisvara (maad, metsa, maja vm.) välismaalastele ega määratlemata taustaga ettevõtetele. Müüjale jääb moraalne vastutus, et omand ei jõuaks välismaisesse omandusse;
- koheselt lahkuma Euroopa Liidust, kui Eestit ei kohelda võrdselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega;
- koheselt alustama eesti patriootlikku kasvatust nii koolides kui kodus.

Jaan Hatto
Autor on 23. novembril 2013 Paides korraldatud rahvuslaste ümarlaua korraldustoimkonna eestvedaja.

Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/
_____________
Tallinna Rahvuslaste Klubi täiendav teade: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/et/uudised/3-uudised/156-2013-11-26-18-59-28 



Read more...

Hispaania valitsus valmistab ette protestimist piiravat eelnõud


spain flag 400x0 300x240 Hispaania valitsus valmistab ette protestimist piiravat eelnõudHispaanias on suure kriitika alla sattunud valitsuse eelnõu, mis lubaks määrata ränki trahve kõigile, kes osalevad võimudega kooskõlastamata meeleavaldustel. Opositsiooni arvates on eelnõu hoobiks demokraatiale, kuid valitsuse sõnul aitaks seadus kaitsta rahvast ennast.

Eelnõud kohaselt võib ilma loata protestijale trahvi määrata 600 000 euro ulatuses ning lisaks meeleavaldamisele oleks keelatud ka politseidest tehtud fotode avaldamine, avalike ürituste segamine, illegaalsete narkootikumide omamine, vandalism ja alkoholi joomine tänaval.
Hispaania tänavatel on viimaste aastate jooksul protestitud sadu kordi ja erinevatel meeleavaldustel on osalenud miljonid inimesed. Loomulikult tõi ka uudis säärasest eelnõust rahva uuesti tänavatele. Ühe kodanikeühenduse liider on teada andnud, et kui eelnõu peaks saama seaduseks, tulevad inimesed sellest hoolimata tänavatele: “Me ei karda. Me teame, milline võim on meil, rahval.”
Käesoleva aasta veebruaris kritiseeris ÜRO inimõiguste ülemkomissari (UNHCHR) esindaja Rupert Colville Egiptuses plaanitud sarnast eelnõud, öeldes, et see ei kaitse inimeste vabadust ja õiguseid.
Eelmisel aastal sai Hispaania valitsus kriitika osaliseks, kui plaaniti piirata meeleavaldustest rääkimist sotsiaalmeedias. Türgi peaminister nimetas möödunud suvel toimunud meeleavalduste ajal sotsiaalmeediat ühiskonna suurimaks nuhtluseks.
Muu hulgas poliitilist streiki keelavat eelnõud valmistas augustis ette ka meie kodune sotsiaalministeerium. Ilma protesti registreerimata Eestis meelt avaldada niikuinii ei tohi.

Allikad: Guardian, Jurist, The Local

Foto: beforeitsnews.com

Toimetas Mariann Joonas

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/hispaania-valitsus-valmistab-ette-protestimist-keelavat-eelnoud#.UpRhj1tLH7N

Read more...

esmaspäev, 25. november 2013

MATTI ILVES: 1/4 ROOTSI NAISI ON VÄGISTATUD JA SEKSUAALKURITEOD ON SUURENENUD 500%

Kunagi oli monoetniline Rootsi kuritegude väikese arvu poolest üks kõige turvalisemaid maid maailmas ja seksuaalkuriteod puudusid peaaegu täielikult. Nüüd on see aga minievik, tänu sotsialistide ja liberaalide pingutustele, ning alustas multikultuurse ühiskonna loomist juba omaaegne peaminister Olof Palme.

Rootsi on toodud suur hulk immigrante (ümmarguselt 10% rahvastikust), peamiselt Afganistanist, Iraagist ja Somaaliast, see on kuritegevusele kasvule avaldanud katastroofilist mõju.  Rootsi rahvaarv kasvas aastatel 2004...2012 500 000, peamiselt tänu sisserändele. Tööhõive sisserändajate seas on ka madal: 54 protsenti. Rootsi on nüüd teisel kohal maailmas vägistamistamiste arvu poolest peale Lõuna-Aafrikat. Statistika väidab, et üks iga neljast Rootsi naisest on vägistatud. Ainult moslemid saadavad korda 77% vägistamistest.
Stockholmis oli sel suvel vähemalt 5 vägistamist päevas. Pealinna elanikest on 1/3 immigrante ja nendest 1/5 kuni veerand on moslemeid.
Vägistatute arvu tõus graafiliselt:
Paraku praegu E Liidu tingimustes peavad lääneriigid leppima moslemite immigratsiooniga, kuid see ei tohi enam nii jätkuda.

Eestis teevad kõik 4 Riigikogu erakonda koostööd selleks, et ka meie saaksime tõeliselt euroopalikult multikultuurseks riigiks (olenemata sellest, et isegi kantsler Merkel on ütelnud - multikultuursus ja integratsioon on läbikukkunud), 30. protsendist immigrantidest 192. rahvusest ei piisa, vaja on rohkem ja veel rohkem värvilisi, soovitavalt araablasi ja neegreid. Selle "ülla" eesmärgi täitmiseks lahkelt nõustuti üleeuroopalise immigrantide jaotamise kvootidega. Ilmselt on meie naiste elu liiga rahulik ja järgi on vaja jõuda Euroopa eesrindlastele isegi selles vallas.

Kasutatud allikas: http://frontpagemag.com/2013/dgreenfield/1-in-4-swedish-women-will-be-raped-as-sexual-assaults-increase-500/
________________
Olukorrast Rootsis lugege veel SIITSIIT ja SIIT.

Read more...

Järgmine kultuuriminister peab rahvuskultuuri reaalselt tundma

23. novembril 2013 toimus Eskus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu korraline istung, kus muuhulgas arutati seoses kultuurilehe Sirp ümber toimuvaga ka Eesti poliitilise eliidi moraalset ja eetilist kriisi.
Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu toetab Eesti loomeliite nende püüdes korraldada Eesti kultuuri institutsioone ja nende juhtimist demokraatlikult ja läbipaistvalt. Ühtlasi tervitab erakond kultuuriminister Rein Langi tagasiastumist kui haruharva esinevat näidet poliitilise vastutuse kandmisest Eesti poliitikas.
Konservatiivne Rahvaerakond rõhutab, et tulevane kultuuriminister peab olema oma valdkonna asjatundja ning eesti kultuuri ja eestluse veendunud toetaja. Eesti riigi üks olulisemaid eesmärke on tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning kultuuriminister peab riigi põhiseaduslikku ülesandesse suhtuma täie tõsidusega.
Peame kahetsusväärseks, et võimuparteid asusid kaitsma minister Langi käitumist ja tema suhtes Riigikogus algatatud umbusaldushääletus kukkus läbi. Mittehääletamine tähendab vastutusest kõrvalehiilimist ja toetuse avaldamist ebaeetilisele käitumisele. Aeg on naasta väärtuspõhise poliitika juurde.

Allikas: http://www.ekre.ee/jargmine-kultuuriminister-peab-rahvuskultuuri-reaalselt-tundma/

Read more...

MUL ON HÄBI! Pöördumine peaministri, presidendi ja eestimaalaste poole.

______________
Petitsioon: Eestimaalastele jõuludeks inimväärne palk!

Usinad ja töökad eestimaalased väärivad 500 eurost miinimumpalka, sest väiksema summaga pole võimalik nimväärset elu elada. Kurb, kui inimene peab valima, kas käia tööl või toetustest elada.
On selge, et tööl käiv inimene elab kehvemini, kui need, kes saavad toetusi. Mis kasu on sellisel juhul tööl käimisest, kui sa nii ehk naa nälgid ja näed ka vaeva selleks, et teistel oleks hea elada?
Petitsiooni link allkirjastamiseks: http://petitsioon.ee/eestimaalastele-jouludeks-inimvaarne-palk

Read more...

pühapäev, 24. november 2013

Euroopa Ühendriikide vastased võivad saada järgmistel europarlamendi valimistel rekordarv hääli.

Viimatiste uuringute järgi on Hollandis Eurolandi vastane Geert Wildersi juhitud Vabaduspartei juhtimas populaarsustabelit seoses tuleva aasta europarlamendi valimistega.
Euroföderalistide mure on, et peale valimisi võib 30% olla rahvusriikide hävitamise vastastega kaetud, mis muudab raskemaks paljude senikavandatud seadusmuudatuste läbisurumise. Prantsusmaal on sarnast Wildersile tegemas Marine Le Peni Rahvuslik Front.

Geert Wildersi Vabaduspartei on loonud sidemeid ka itaallaste Põhjaliiga ja rootslaste Demokraatliku Parteiga, samuti Belgia flaamidega.
“Kui euroskeptikud on 2014 edukad, loob see see kõige ekstreemsema europarlamendi,” ütles Sarah Ludford, Liberaaldemokraatide parteist.
Kommunistid on juba kutsumas üles euroskepsise maha surumiseks. Guy Verhofstadt, endine Belgia parlamendiliige nõuab “suurimat ekstremismi vastast võitlust peale II MS.”
Nii mõnedki soovitavad sarnaseid protsesse nagu Brüsseli nukuvalitsus Kreekas vahepeal populaarsuselt kolmandaks tõusnud selgelt eurovastase Kuldse Koidikuga ehk fabritseeritud ja provotseeritud protsesse, et vastasliikumisi nõrgestada. Kreeka peaminister ütles: “Kuldne koidik tuleb hävitada.”
Liikumist süüdistatakse kommunistist räppari mõrvas, kuid ei suudeta tuua tõendeid miks peaks populaarsuselt kolmas partei oma mainet nii rikkuma.
Lisaks loe ka: http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/eu/10383879/Marine-Le-Pen-EU-will-collapse-like-the-Soviet-Union.html

Allikas: http://staap02.wordpress.com/2013/11/16/euroopa-uhendriikide-vastased-voivad-saada-jargmistel-europarlamendi-valimistel-rekordarv-haali/

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP