Maailm ei süüdista meid selles, et meie sõdurid kaitsesid II maailmasõjas Eestit võõra mundriga

Hannes Nagel (EKRE Aukohtu liige)

toimetas: Ragnar Teeveer

Sinimägede lahingute 69. aastapäev

Foto: Hendrik Osula

Endiselt kostavad emotsionaalsed hüüded koos säutsumistega meie sõjaveteranide suunas ― "Missugust vabadust nad küll kaitsesid?", "Kaitsesid Saksa vägede väljatõmbamist Baltimaadest ja saartelt, ei midagi muud!", "Jah, jah - au fašistidele!", "Terve maailm süüdistab neid, kuid mitte eestlased!", "Kurb lugu, vaene rahvas." jne.
On üldteada fakt, et Eesti ei osalenud Teises maailmasõjas iseseisva riigina. Samas ei pruugi paljud teada, et sõja eel oli Eesti Vabariik sõlminud nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liiduga rahu kindlustavad lepingud. Ilmselgelt osutusid need vaid näilisteks. Seda ilmestab suurepäraselt 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt.
Kui diplomaatilise pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat siis salajane osa jagas diskreetselt Euroopa kahe totalitaarse režiimi vahel ära. Eesti määrati teatavasti kuuluma Nõukogude mõjusfääri, millega viimane deklareeris sõjalise agressiooni algust Eesti Vabariigi suhtes. Veel 1944. aastal kuulutas Otto Tiefi valitsus viimast korda Eesti neutraliteeti Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjategevuse suhtes, panustades lääneriikide toetusele. Pärast Eesti re-okupeerimist Nõukogude Liidu poolt jätkas Eesti omariikluse alalhoidmist Vabariigi Valitsus eksiilis ning suuresti tänu neile sündmustele ja tegudele saab Eesti täna pärast taasiseseisvumist rakendada omariikluse suhtes õigusliku järjepidevuse printsiipi.
Saksamaa hilisem ebaedu rinnetel sundis natse vaatama üle oma okupatsioonipoliitikat ning natsiideoloogia kohaselt niinimetatud teisejärgulistest rahvustest relvaüksuste loomiseks oli tee avatud. Enamik Saksa sõjaväkke nii vabatahtlikult läinud kui ka mobiliseeritud eestlasi pidasid võitlust eelkõige Eesti eest. Siinkohal tsiteerin ajaloolast Jaak Valget, kes on Eesti sõjaveteranide kaitseks lausunud nõnda: "Neil meestel oli ehk tõepoolest vale munder, aga vaenlane oli küll õige."
Viimast seisukohta kinnitas ka 13. aprillil 1950 Ameerika Ühendriikide deklaratsioon toonase riigisekretäri John McCloy algatusel, et Eestist mobiliseeritud sõdurid on rahvusvaheliselt rehabiliteeritud ning Ameerika suhtes mittevaenulikud. Sellest tulenevalt ei pea paika väited selle kohta, et Eesti sõjaveteranid oleksid võidelnud Saksamaa või natsi-ideoloogia eest. Kui kellelgi või mõnel riigil on soov fakte üle kontrollida ― pöörduge julgelt Eestis asuva Ameerika saatkonna poole, et faktidele kinnitust saada.
Lõpetuseks vastused ülal esitatud enam levinud lugejaküsimustele: meie sõjaveteranid kaitsesid Eesti iseseisvust ja eestlust; Eesti sõjaveteranid ei ole fašistid ega natsistid; Eesti veteranid, kes kaitsesid omariiklust, on patrioodid, millele viitab ka represseeritud isikute kaitseks loodud seadus; terve maailm ei süüdista meid selles, et meie sõdurid kaitsesid Teises maailmasõjas Eestit võõra mundriga; lugu on kurb ning traagiline on ka selles osas üksmeele puudumine eestlaste seas.

Allikas: SIIN