USA-NATO-EL – saatuslik kolmainsus

0
inShare

Avaldame mitmete raamatute autori, ajaloolase ja ajakirjaniku, austerlase dr Wolfgang Hingsti (s 1938) põneva arvamusloo Euroopa Liidu tekkimisest ja sellest, kellele see kõik kasulik on. Artikli eestikeelne tõlge ilmus juba 10 aastat tagasi, enne Eesti liitumist EL-iga. Kuna artikkel ise on ammu kirjutatud, on kindlasti ka mitmed loos väljatoodud faktid vananenud, artikli mõte aga jäänud samaks.

Euroopa Liit on USA looming?
USA soovunelm on Euroopa rahvusriikide nõrgestamine nende suveräänsuse kaotamise teel ning platsdarmi rajamine idasuunal. See ilmnes kohe esimestel aastatel pärast Teist maailmasõda. USA alustas hiiglaslikku survet, et suruda jõuga läbi Euroopa integreerimine. Riigipead seati ultimatiivsete valikute ette.

Teise maailmasõja tegelik võitja oli USA. Euroopa riigid, ka Inglismaa ja Prantsusmaa, olid endid vastastikku ära veristanud. Seesugune olukord andis USA-le hea võimaluse areneda korda loovaks võimuks ning läbi suruda uus maailmakorraldus.

Kindral Dwight Eisenhowerilt (1945 USA sõjajõudude ülemjuhataja Euroopas, 1950-1952 NATO ülemjuhataja, 1953-1961 USA president) pärineb ettekujutus, et Euroopa on kolmas jõuühik USA ja N Liidu vahel, kuid samas USA sõltlane, pooleldi selle noorem vend globaalses mõjujõudude rivaliteedis. Kolm põhjust, miks USA oli 1945. aastal Euroopa ühteliitmisest väga huvitatud:
1. NSV Liidu vastu orienteeritud Euroopa-bloki rajamine.
2. Sõjatuhast ja varemetest kerkiva Saksamaa tõmbamine sellesse blokki, seejuures kontrollides, et Saksamaa ei muutuks enam nii võimsaks kui enne maailmasõda.
3. USA-le turu- ja investeerimisvõimaluste loomine Euroopas.
Selleks rakendati manipulatsioonidele ning survele rajatud mõjutusvahendeid, nagu näiteks rahalise abi seostamine Euroopa integratsiooni nõudega (Marshalli plaan), integreerumise struktuuri sõlmpunktide sissesurumine ja ulatuslik kuluaaripoliitika ajamine.

USA musklimäng pärast Teist maailmasõda
George Catlett Marshall (1880-1959) oli 1939-1945 USA sõjajõudude kindralstaabi ülem, 1947-1949 USA välisminister ning 1951-1952 USA kaitseminister, 1953 sai ta Nobeli rahupreemia. Ta oli kõrgema kategooria vabamüürlane, nagu ka Winston Churchill (1940-1945 ja 1951-1955 Briti peaminister) ning Harry Truman (1945-1953 USA president). Marshalli plaan nõudis ühemõtteliselt, et Euroopas tuleb rajada majanduslik ühendus, mis asendab põlistest rahvusriikidest koosneva vana Euroopa – USA eeskujul – Ühendriikidega. Aastatel 1948-1951 eraldati 20 miljardit USA dollarit ERP (European Recovery Program; Euroopa taas-ülesehitamise programm) abivahendeid. See oli siis hiigelsuur summa. See maksti välja iga-aastaste osadena ning ähvardati Euroopa riike järgmistest osadest ilmajätmisega, kui Euroopa riigid ei peaks USA-le meelepäraselt käituma.
Euroopa integreerimise teine survemehhanism oli vajaliku struktuuri läbisurumine:
1. EGKS (Montanunion; mäetööstuse liit).
2. NATO-sse kuulumine.
3. Euro-aatom (Euratom).
EGKS on Euroopa kivisöe ja terase ühendus. See loodi 18. aprillil 1951. Asja algatas jällegi Marshall. Saksamaa Liidukantsler Konrad Adenauer mängis toredasti kaasa, kuid Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees Kurt Schumacher oli asjale kategooriliselt vastu ning Montanunion ähvardas uppi lennata. USA reageeris jõulise survega: Washingtonist kuulutati, et kui Saksamaa EGKS-lepingule alla ei kirjuta, siis okupatsioonirezhiimi ei lõpetata ning Saksamaa Liitvabariiki ootavad ees välispoliitilised piirangud.
Montanunion, mida Briti sõjaministeeriumi riigisekretär Strachey nimetas “suurkapitali vandenõuks”, oli esimene etapp teel E Liitu. Seda, kuivõrd oluline oli USA jaoks see etapp, demonstreerivad valitsuse heldekäelised annetused Saksamaa ametkondadele propagandakampaania teostamiseks, et kallutada avalikku arvamust. Niisiis on E Liidu teemalisel ajuloputusel juba väga pikk traditsioon.
Teine Euroopa integreerimise struktuurisõlm oli NATO, mille moodustasid 4. aprillil 1949 Belgia, Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia, Island, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Kanada ja USA. Teekond “Euroopa Ühendriikide” poole käis ja käib ka täna Ameerika Ühendriikidel esmajoones Saksamaa kaudu. Saksamaa pealesunnitud NATO-sse astumine toimus aastal 1955. Saksamaa NATO-sse astumine seostati ülesehitus-abirahade (ERP) maksmisega, Saksamaa taas-relvastumise programmiga ning Saksamaa riikliku suveräänsuse taastamise võimalusega.
Ühise kaitsepoliitika põhiküsimustes on Euroopa kindlalt Washingtoni oheliku otsas. See poliitika ilmnes ka Iraagi ja Balkani sõdades ning Afganistanis. Ida-Euroopa maade E Liitu ja NATO-sse astumisega saab USA veel paremad liitlased, kui seda on Lääne-Euroopa, sest Ida-Euroopa maad on vaesed ja seega sõltuvad. Seepärast on surve E Liidu ittalaienemiseks tohutu suur.

Kolmas struktuurisõlm Euroopa integreerimisel oli Euratom (Euroopa Aatomienergia Ühenduspluss) koos Euroopa Majandusühendusega. Euratom loodi 25. märtsil 1957 Brüsselis, et arendada aatomienergia-tööstust ning varustada liikmesriike lõhustatava radioaktiivse ainega. 1. jaanuaril 1958. jõustus Euratomi ja Euroopa Majandusühenduse leping, mis määras ühise turupoliitika. Euroopa jõuga ühendamises ja aatomienergiaga sidumises oli üliagar abimees Saksamaa tipp-poliitik Franz Josef Strauss, keda hüüti ameeriklaste toetamise pärast ka amigo-poliitikuks. Strauss oli ka aatomienergia minister ja etendas Euratomi juurutamisel olulist osa. Koos oma sõbra Konrad Adenaueriga lõi ta USA abi ja toetuse najal veenva ühise turuga euroopaliku struktuuri.

Euroopa Majandusühendus ja põllumajandus
Ühine turupoliitika liitis enda külge peagi ka põllumajanduse. Euroopa talupidajad ohverdati USA geopoliitiliste huvide altarile. Kohe pärast maailmasõja lõppu sai selgeks, et kõvasti langevad hinnad sunnivad miljoneid talunikke oma majapidamist maha jätma. Sai selgeks ka see, et USA hakkab talunikele kompensatsiooni maksmist torpedeerima GATT-i (General Argeement on Tariffs and Trade, üldine tolli- ja kaubanduslepe) abil, mis kirjutati alla 1947. aastal Genfis.

1971 ilmus Mansholti plaan, mille autor oli Euroopa Majandusühenduse tolleaegne asepresident Sicco Mansholt. Viisaka pealkirja “Ühenduse Põllumajanduse Uus-korraldus” varjus oli sellesse plaani Euroopa põllumajanduse väljasuretamine juba selgelt sisse programmeeritud. Mansholt pooldas “mõõdukaid hindu” põllumajandustoodetele, teades vägagi hästi, mida see tähendab – kadu! Mansholti enese ütlus: „Ma pooldan põllumajanduses hindasid, mis võimaldavad kasumit ainult niisugustel taluperedel, kellel on maad vähemalt 80-100 hektarit. Kuid rohkem kui neli viiendikku kõikidest talumajapidamistest ei vasta nendele eeldustele.”
Niisiis oli juba üle kolmekümne aasta tagasi selge, et ainult suurettevõtjad peavad ellu jääma ning väiksemad peavad ära kaduma. Täna uhkustab Hispaania peaminister Jose Maria Aznar, kes hetkel naudib USA ja Suurbritannia toetaja rolli Iraagi sõjas, et on suutnud Hispaanias hävitada hulgaliselt töökohti. “Zeit” esitas küsimuse: “Hispaania lõikab kasu agraarsubventsioonidest. Kas need tuleks ära lõpetada või kuidas?” - J. M. Aznar: “Ka selles sektoris oleme Hispaanias juba väga palju ära teinud. Alates 1986. aastast, kui me Euroopa Liitu astusime, on tervelt üks miljon inimest põllumajanduses oma tööpõllu kaotanud.” Hispaania valitsus toetab USA-d Iraagi sõjas, kritiseerib rahuarmastavat Saksamaad ning on samas suurim abirahade kasutaja kogu E Liidus, saades 7 miljardit eurot aastas. Säärane absurdsus, säärane jama on mõistetav vaid sel juhul, kui E Liit on loodud rangelt USA huvides.
Täpselt sama alavääristav loogika kehtib ka Bulgaaria, Slovakkia, Poola (eriüksused tegutsevad Iraagis), Ungari (Taszari õhujõudude baasis õpetavad jänkid eksiil-iraaklasi sõdima), Tšehhi ja Sloveenia valitsuste suhtes. Valitsused loodavad NATO ja E Liidu kaudu raha hankida, tehes seda risti vastu elanike arvamusele, mis on sõja vastu.
Mõistagi ohverdatakse laienemispoliitikale ka põllumajandus. Ida-Euroopa jääb alaväärsesse seisundisse, sealsed talupidajad saavad ainult veerandi vahendeist, mis langeb osaks Lääne-Euroopa talupidajatele. Ka rahvusriiklikud toetused tohivad moodustada ainult 25-30% E Liidus toimivatest subventsioonidest. Kuid sellest ei hoolita.

Jälle kord litsutakse miljonid talupidajad julmalt puruks. Jälle kord sulgub raudne rõngas Euroopa Ühendriikide ümber. E Liidu toitluspoliitika alusmüür peab olema tööstuslik suurpõllumajandus ja avatud maailmaturg, kus valitseb meeletult suur konkurentsisurve. Seejuures ei mängi ökoloogiline kvaliteet enam rolli. Ning selles valdkonnas on USA tootjad oma koletusuurte tootmisüksustega ning oma kiir-toitlustamise filosoofiaga muidugi maailma parimad.

Ameerika agent Jean Monnet
Prantslane Jean Monnet (1888-1979) oli aastatel 1919-1923 Rahvasteliidu peasekretäri asetäitja, 1946-1950 aga Majanduse Planeerimise Ameti juhataja. Suurema osa Teisest maailmasõjast USA-s elanud Monnet oli ka Prantsusmaa välisministri Robert Schumanni lähedane nõustaja, kes muide samuti juba 1940. aastatel pidas silmas Euroopa ühinemist. Monnet oli mõjusalt kaastegev Schumanni plaani juures, mis viis lõppkokkuvõttes Montanunioni loomiseni. 1952. aastal sai Monnet isegi Montanunioni eesistujaks. 1955. aastal moodustas Monnet “Euroopa Ühendriikide Tegevuskomitee”.

Monnet oli eelkõige ärimees ja pankur, kes armastas poliitikat ajada kulisside taga. Sorbonne’i ülikooli ajaloolane Christophe Reveillard omistas talle kirgliku huvi salastatuse vastu. Monnet’ siht oli tsentristlik maailmakorraldus ning üha suuremate struktuuride loomine. Teda nimetatakse täiesti õigustatult Ameerika Agendiks ja Euroopa Ühenduse Isaks.
E Liidu väljaarendamise teised võtmefiguurid USA administratsioonis olid John Foster Dulles ja John McCloy. Dulles oli vabariiklaste välispoliitiline nõunik, USA esindaja ÜRO juures ja president Eisenhoweri ajal 1953-1959 välisminister, kes ütles juba 1947. aastal kõnes: “Europe must federate or perish” (Euroopa peab kas ühinema või üldse ära kaduma). McCloy oli kuni 1948. aastani Maailmapanga president, seejärel USA erikomissar Bonnis ning Harvardi ülikooli professor. Hiljem oli McCloy trilateraalse komisjoni erikonsultant. Kindlasti ei osanud ei sakslased ega ka britid aimatagi, kui tihe konspiratiivne tegevus kulisside taga käis. McCloy oli Monnet’ huvide räige esindaja ning ka vastupidine huvide esindatus on ilmne.
Suveräänsus tähendab lühidalt väljendudes sõltumatust teiste riikide mõjutustest. Monnet väitis, et suveräänsus on ammu kadunud mineviku mõiste, justkui vanamoeline poliitiline barokk-arabesk keset Euroopa integratsiooni. Arvestus on hästi täppi läinud: täna võetakse 80% Euroopa Liidu seadustest vastu Brüsselis. Rahvusriikide parlamentide tegevuse võib südamerahuga peatada ning keegi ei märkagi seda. Seda on piltlikult demonstreerinud juba Austria poliitiline praktika. Inglismaa ja Prantsusmaa on siiski suveräänsuse kaotusele kõvasti vastu hakanud. Inglased keeldusid euroraha vastu võtmast. Võrreldes Saksamaaga maksab Inglismaa Brüsseli põhjatusse kassassevaid kolmandiku; Prantsusmaa vähem kui poole. Seevastu USA-l on õigus olla suveräänne: USA boikoteerib Rahvusvahelist Kohut, alustab ilma ÜRO mandaadita agressiivset sõda Iraagis ning sülitab rahvusvahelise Kyoto protokolli peale.

Kulisside taga
NATO ja E Liidu groteskse ittalaienemise stsenaariumi läbisurumiseks on kulisside taga juba moodustatud jõugud, mis peavad välistama igasuguse demokraatliku kontrolli võimaluse. Neist mõjukaimad on trilateraalne komisjon ja Bilderbergi inimesed.

Trilateraalne komisjon loodi 1973. aastal David Rockefelleri poolt ja on nime poolest “Globaalse Koostöö Kõrgetasemeline Nõuandekogu”. David Rockefeller on teatavasti pärit kuulsate töösturite ja nafta magnaatide suguvõsast, talle kuulub Chase Manhattan Bank ning ta on Federal Reserve Banki põhiaktsionär.

Konspiratiivne ühendus koondab endasse sada liiget USA-st, Jaapanist ning E Liidust. Prominentsed trilateralistid olid näiteks USA presidendid Jimmy Carter, vana George Bush ja samuti Bill Clinton. Kuid ka Otto Graf Lambsdorff oli juhatuse eesistuja. Nagu on öelnud Nobeli preemia laureaat iirlane Sean MacBride, teenib trilateraalne komisjon eelkõige suurimaid USA pankasid. Komisjoni mõju kogu poliitikale on ebatavaliselt suur.

Bilderbergi inimesed said nime teatavasti esimese kokkutuleku järgi Hollandis “Bilderbergi” hotellis 1954. aasta mais. Igal aastal toimub vähemalt üks avalikkuse eest ülima rangusega salastatud istung. Sisult kujutab Bilderbergi inimeste tegevus endast USA ning E Liidu klubitaolist juhtimiskomisjoni. Selles konspiratiivses ringkonnas kohtuvad suurpankurid, suurtööstuse mänedzherid, militaristid, salapolitsei-juhid, tipp-poliitikud ja mõned valitud ajakirjanikud. Istungitel on alati reserveeritud koht NATO peasekretärile.

Saksamaa bilderberglased on näiteks Rainer Barzel, Ludwig Erhard, Walter Leisler-Kiep, Gerhard Stoltenberg, Franz Josef Strauss, Egon Bahr, Willy Brandt, Helmut Schmidt, Axel Springer. Aga ka Giovanni Agnelli (FIAT), Skandinaavia multimiljardär Marcus Wallenberg, prints Philip, prints Charles (protokollides alati ilma nime nimetamata), Edmond de Rothschild, Henry Ford II, Henry Kissinger või George Bush-vanem. David Rockefeller on alati loomulikult teretulnud aukülaline.

Briti autor Mike Peters arvab, et just Bilderbergi inimesed on tänase E Liidu ämmaemandad. Soodustajad igal juhul. Seda eriti aastatel 1954-1957 ehk ajal alates Bilderbergi ringkonna loomisest kuni Euroopa Majandusühenduse ja Euratomi asutamiseni.

Originaalartikkel: Wolfgang Hingsti koduleht.

Tõlge leheküljelt iseseisvus.kongress.ee.

Toimetas Maarja Aljas

Allikas: http://www.telegram.ee/nwo/usa-nato-el-saatuslik-kolmainsus#.Uhm9v1tLH7O