RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 18. november 2018

Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” novembrinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;                                         
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.

Artikli näide novembrikuu "Rahvuslikust Teatajast"

 Uus dokumentide põhine raamat Pullapää jäägritest

 Korralike kaante vahele on saanud raamat nimega „Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii“. Raamatuga soovitakse taas jalule seada tõde, mis on kaduma läinud Eesti ajaloo kolmanda võltsimisega:  laaride, muulide, kaaside, kadakute jpt poolt Pullapää jäägrite kohta kokkukirjutatud olupoliitilise vale läbi“ (lk 252).  „Esimene [võltsimine] oli K. Pätsi korraldusel 1930ndatel, teine kommunistlike okupantide survel ja korraldusel 1950ndatel (lk 5).
 Jäägermajor Jaak Mosin 2015. aastal eksiilis Tenerifel

 Raamatu autoriteks on Tiit Merenäkk ja Jaak Mosin. Sündmusi kajastatakse võimalikult algdokumentide ja tollal ajakirjanduses ilmunud kirjutiste läbi, vältimaks ilmselt autorite arvamist „üheks arvajaks teiste hulgas“.
Raamat algab tolleaja sündmuste lühikokkuvõttega eestimeelsest ja rahvuslikust vaatevinklist, mis on samas vaimus lugejale kindlasti huvitav.
„16. septembril 1992 loodi Kaitsealgatuskeskuse poolt Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii“ (lk 23). Aasta varem – 31. septembril 1991 oli asutatud nn punapolkovnikute poolt loo teine peategelane nn Kaitsejõudude Peastaap (KP), mille ülema kohusetäitjaks oli kommunist ja GRU usaldusisik tankipolkovnik Ants Laaneots (lk-d 22 ja 23). KP oli mõeldud ENSV eliidile võimu ja privileegide kindlustamiseks (lk 40).

Leheküljelt 45 võib lugeda: „Ei olnud ju mingi saladus, et ennast politseiks ümbernimetanud miilitsalt polnud (korrumpeerumise tõttu) inimestel mingit abi loota. Iga päev tapeti inimesi, rööviti, varastati ja seda tegid maffiamehed täiesti karistamatult. Mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikum oli äkki saanud NSV Liidu kurjategijate Eldoraadoks, tõeliseks Metsikuks Lääneks... Kogu Eesti oli nende „grupeeringute“ poolt korralikult ära jagatud. Keda siin kõike polnud – Permi, Krasnodari, Peterburi, tšetšeeni, Novosibirski (!) jpm grupid... Et saada ettekujutust, mis tollal toimus on mõttekas näiteks vaadata, kasvõi tapmiste statistikat: 1992 – 302; 1993 – 389; 1994 – 426; 1995 – 328! Tapmistest avastati pooled, kuritegudest iga neljas.“ /-/  „Tolleaegne rusikamees oli kaugelt äratuntav – dressid, siilipea ja sõrmejämedune kuldkett...“ (lk. 84).
Olukorra ilmestamiseks järgnev kirjeldus leheküljelt 85: „Kaks vene rahvusest noormeest (üks nimetab end Aleksander) ja armeenlane (või grusiinlane) tutvustas end Samuel, teatasid, et Argo Kracht võlgneb neile 168 000 krooni. /-/ Väljapressijad ütlesid, et raha tuleb ära maksta esmaspäeval 21.06.1993. a või muidu tapetakse Argo Kracht. /-/ Esmaspäeval pöördusime kriminaalpolitsei poole, /-/ kuid politsei tegevust teisipäeval ei märganud. Helistasime ka politseikorrapidajale ja küsisime, mida teha, öeldi täieliku ükskõiksusega, et pöörduge oma rajooni politseiprefektuuri. Küsisime veel Kaitsepolitsei telefoni, selle peale öeldi, et pöörduge Kaitseliitu. Kaitseliidu korrapidaja käskis minna kohale Tallinna Malevasse. Seal ei võtnud keegi telefoni.“ Viimases hingehädas tuli jäägerkompanii poole pöörduda. Kellelegi see ei meeldinud.

 „Maffia kogus iga päevaga jõudu juurde ja tema ohjeldamisega sisuliselt ei tegeletud, kuna korrumpeerunud politsei (loe: miilits) tegi maffiaga kõikjal koostööd.  /-/  Kibuvitsa baari juhtum näitas, et osutusid vaid jäägrid jõuks, kes oli valmis kantpäid n-ö „liistule tõmbama“. Tekkis probleem: „Kuidas nad kõrvaldada?“ (lk 94).

Raamat läheb põnevaks 95. leheküljel, isegi väga põnevaks

Sellises segaduses jagati Jäägerkompaniile 5. juulil (1993) Laaneotsa korraldus välja anda kõik, mis on laos: mürsud, padrunid, kuulipildujalindid, granaadid...“ Käsku ei jõutud täitma hakatigi, kui saabus juba uus Ants Laaneotsa käsk. „Jäägrikompaniil alates 7. juulist 1993 dislotseeruda ümber Paldiski linna endise NSVL sõjaväeosa 20951 linnakusse.“
Paldiski oli tollal edasi Venemaa maa-ala. Pealegi veel eriti tähtis maa-ala (lk 95). „Hommikul, kui 60-liikmeline kompanii lähenes Paldiskile Keila maanteed mööda, ei lasknud politsei neid linna sisse. Peastaap polnud neid teavitanud jäägrite operatsioonist...  Kompanii oli sunnitud otsima teist sissepääsu, mis õnnestus Padise maantee kaudu“(lk 95). Venelasi polnud teavitatud eestlaste saabumisest. See oli neile täielik üllatus. „Järgmise päeva hommikul saabus jäägrite juurde kaks bussitäit vene eriüksuslasi koos 6 kõrge mereväeohvitseriga. Eestlastele anti ultimaatum – koristada end 1,5 tunni jooksul Pakri poolsaarelt. Venelased olid valmis kohe tuld avama“(lk 95). Siinkohal katkestaks. Rahvusmeelne lugeja vaevalt vaimustub sellest, kui talle raamat ümber jutustatakse. Jäägerkompanii Paldiskisse saatmine oli provokatsioon selle halvimast otsast.

Jäägrite juhid olid oma sõjalised aukraadid saanud Eesti Vabariigi valitsuselt eksiilis enne põhiseadusliku riigikorra taaskehtestamist (lk 287). Need, kelle aukraadid olid nõukogude okupatsiooniarmeest, pilkasid neid operetiauastmeteks ja arvasid, et aukraad okupatsiooniarmeest õigustab neid iseenesest jätkama okupatsioonist vabanenud riigi kõrge sõjaväelasena. Riigi, mida nad olid ise aidanud okupeerida. Tavaliselt ajaloos ei lasta selliseid enam sõjaväe ligigi.
Kellelegi ei meeldinud, et rahvuslikul väeosal oli hea maine, järjest rohkem ajateenijaid soovis just jäägerkompaniis teenida. Mõned isegi põgenesid teistest väeosadest sinna. Kompanii pidi saama Tallinna Vee turvamise lepingu. Jäägerkompaniid olid loomisel Pärnus, Otepääl ja Vaivaras. 
Provokatsioonid olid ka jäägritele eraldatud 300 000 EEK-i äravõtmine Ants Laaneotsa poolt  – kompaniile jõudis 300 000-st vaid 30 (lk 97), samuti kompanii laialisaatmine (pealegi seadusevastane) üheainsa inimese  – peaministrikohusetäitja Trivimi Velliste poolt (lk 108). Üks liialdatud vastutoime järgnes teisele. Kõik kokku on hea näide halvast, (tegelikult väga halvast) asjaajamisest, mida saatsid ähvardused mõlemalt poolt.
Kompanii koosolekul vastuvõetud otsust (lk 104) Kaitsejõudude Peastaabi alluvusest lahkuda ei saa pidada oludele vastavaks. Kui sellele oleks vastatud palkade äramaksmise, likvideerimisekäsu tagasivõtmise ja vajalike puuduste kõrvaldamisega võib olla poleks siis midagi juhtnud. Kogu „kriis“ oleks sellega lõppenud.

Otsiti võimalust vabaneda rahvuslusest kui sõjalisest jõust
Jäägrite eksisamm puhuti suureks: mäss, vastuhakk, allumatus ja seadus(t)erikkumine. Ununes ära, et nad ei vastandunud Eesti riigile, (põhi)seadusele, valitsusele jne. Nad ei soovinud vaid olla „punapolkovnikute“  KP alluvuses. Mujal maailmas ei ole haruldane, et on olemas iseseisvad üksused ja kõik ei pruugi alluda ühele ja samale keskusele ja selles ei nähta midagi kummalist. Üleüldse, miks peaks sellele lisaks veel alluma, kui järgitakse üht ja sama põhiseadust, põhikirja ja aetakse üht ja sama asja. Aga eesti mõtlemise järgi peab. Praegult on Eestis jälle võõrväed, kes ilmselt täidavad siin ülesannet, mis pole Eestile vajalik. Nemad ei allu samuti Eesti ülemjuhatusele. Erinevalt jäägritest ei häiri see kedagi. Ei esitata isegi küsimust, kuidas nad Eestit „kaitsevad“, kui nad siinkandis kellelegi ei allu. Kuivõrd nad alluvad Eesti seadustele, ei ole siinkirjutajale teada?
Kõige endale allutamisel on varjukülg, mille mainimine ei tee lugejat rõõmsaks, kuid meie lehe otsekohesuse juures oleks selle mahavaikimine kohatu. Kui oled suutnud Eesti-suguses riigis mingi ala endale allutada – lähevad lahti välismaiste salateenistuste rahakraanid – sorinal.

Kui aga Pullapääle jäägrite ümber hakati koondama teisi sõjaväe- ja miilitsaüksusi, siis oli see otsene kodusõja esilekutsumine või selleks valmistumine. Kuperjanovi pataljoni A-kompanii aga toodi Pullapää lähedusse ja seati rünnakuks valmis. Kõik kaitsejõudude väeosad viidi lahinguvalmidusse  (lk-d 150, 298, 304). Siinkirjutaja arvates oli see „kriisi“ kõige raskem ja ohtlikum viga. Täiesti kohatu samm. Olukorra võimendamine halvemas suunas, sest jäägrid ei kujutanud endast mingit ohtu ei riigikorrale ega ümbritsevale elanikkonnale. Jäägrid ei käinud rahulikke elanikke vägivallaga ähvardamas ega neilt raha välja pressimas, nagu seda tegid venelastest kantpead tolleaegsete võimude ja miilitsa vaikival nõusolekul. Teiste ühiskondade ajalugu lugedes kutsutakse juba sellist olukorda kodusõjaks, kus relvastatud jõud, s.o väed, seisavad vastamisi.

Otsiti võimalust vabaneda rahvuslusest kui jõust – sõjalisest jõust. Nagu kirjas ülal, provokatsiooni  üritati mitu korda (kord isegi venelaste kätega). See ka õnnestus, mitte nii suurejooneliselt kui loodeti, aga ikkagi õnnestus. „Jäi samas seisma mikrobuss, kust tormasid välja relvastatud mehed, mustad türbid seljas ja maskid ees. Neli kaitseliitlast rebiti autost välja, nende käed pandi raudu. Siis tõugati nad pikali ja maskides politseinikud hakkasid neid jalgadega peksma. Kui julmurid leidsid, et jäägrid on piisavalt pehmeks taotud, sõidutati mehed Haapsalu politseisse. Pärastlõunal sõitis jäägerkompaniist neli meest Haapsallu asja selgitama, /-/ siis ka nendega toimiti samamoodi“ (lk 171).  Riigikogu Riigikaitsekomisjon kogunes hädaistungile ja mõistis hukka. Hukkamõistmise asemel oleks pidanud politseijuhtkonna tunnipealt maha võtma ja vägivallatsenud politseinikud puhkusele saatma, sest keegi ei teadnud, kelle nad järgmise päev sandiks peksavad või maha lasevad. Nii ka läks. Politsei tulistas huupi lahingurelvadest Keilas ja Tallinnas otse tänaval, kus olid teised liiklejad – autod ja inimesed. Ohvreid pole teada või on need maha vaikitud.
„Kohe kui saime üle lävepaku hakati meid jalgadega peksma. Peksjate saapaninadel olid rauast otsad n-ö luumurdjad. /-/ Kui ühed peksjad väsisid, tulid kohe teised asemele /-/ Paari minuti pärast oli Asso [Kommer ] nägu nii verine ja moondunud, et teda polnud võimalik ära tunda“ (lk 182). Jumal! Mida te tegite!? Te pidite ju üheskoos oma vastiseseisvunud ühiskonda – riiki üles ehitama, mitte üksteist surnuks peksma, üksteise pihta tulistama.
Kokkuvõtteks.

Mida siinkirjutaja kogu loost arvab täppisteadusega, mille nimi on tagantjäreletarkus?
Eesti oli äsjavabanenud, omaalgatuslik (Kodanike Komiteed, Eesti Kongress), aateline ja rahvuslik. Rahvuslus oli au sees. Rahvuslik partei – ERSP oli saanud valimistel 9% hääli.  Libarahvuslasteks osutunud Isamaaliit 22%, Eesti kodanik 7%, koos moodustasid nad eestimeelse valitsuse. Riigikogus oli hulk rahvuslikult meelestatud rahvasaadikuid. Rahvuslusel oli ühiskonnas lai kandepind.
Sellisest Eestist oli vaja lahti saada. Kogu see rahvuslus pidi astuma ämbrisse. Rahvuslus tuli ühiskonnast välja juurida ja samuti need teised „pahad asjad“: rahvaalgatus, omaalgatus, ettevõtlikkus, isamaa-armastus – kaitsetahe.
Vaja oli suurt-suurt skandaali – kodusõda – relvastatud kokkupõrget, ohvreid, verd, laipu, reetureid, käpardeid ja kõige rohkem SÜÜDLASI. Süüdlased said olla vaid rahvuslased – eestimeelsed. Kõik pidid nägema, kui saamatu on rahvuslik valitsus, kui pahad on rahvuslased ja „millise õnnetuse sisse nad kogu ülejäänud ühiskonna olid vedanud“.

Omaalgatuslik, rahvuslik väeosa – jäägerkompanii – sobis selleks suurepäraselt. Siin sai lüüa vähemalt kolm kärbest ühe hoobiga: kaitsetahet, rahvuslust ja omaalgatust.
See ka õnnestus, mitte nii suurejooneliselt kui loodeti, aga ikkagi õnnestus. Rahvuslikud erakonnad said kaotuse osalisteks. Nende seas leidus hulk isikuid, kes neid reetsid ja seeläbi nende maine alla viisid. Rahvuslik valitsus lahkus ametist. Rahvuslus ja rahvuslik eliit kaotasid ühiskonnas poolehoiu . Rahvuslaste plaanid jäid pooleli. Eesti jäi dekoloniseerimata, derussifitseerimata ja desovetiseerimata. Endised jäid ametitesse edasi ja tulid järgmise valitsusega tagasi. Jäi alles kõrgetele ametikohtadele vajalik orjameelne isikkoosseis – hädavajalik inimaines uueks hõivamiseks, mis ka aset leidis.
Siinkirjutaja teab, kus selliseid plaane sepistatakse – suurriikide salateenistuste peakorterites.
Soovitus – kindlasti lugeda! Raamat on asendamatu vaimuvara lähiajaloohuvilistele ja kõigile, keda huvitab,  kuidas me praegusse olukorda olema jõudnud. 

Detsembris ilmub raamatule järg: „Läänemaa Vabatahtlik Jäägerkompanii 25“.
                                  JAAN HATTO



0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP