Vaba ühiskond versus liberaalne demokraatia
Austatud kuulajad, alustan tõdemusest, et klassikalised isikuvabadused – eeskätt sõna-, usu-, veendumus- ja väljendusvabadus – on viimastel aastakümnetel lääne ühiskondades tugeva ideoloogilise surve alla sattunud. Ma väidan, et suurimat ohtu vabale ühiskonnale kujutab tänapäeval endast liberaalne demokraatia ning et seda ohtu tuleb laiemalt teadvustada, juhul kui tahame säilitada oma senised vabadused.
Liberaalne demokraatia ja vaba ühiskond on eri asjad
Minu arvates tuleb vahet teha liberaalse demokraatia ja vaba ühiskonna mõiste vahel; need ei ole (vähemalt mitte enam) sünonüümid.
Vaba ühiskonna aluseks on Euroopa kultuuriruumis viimase mõnesaja aasta jooksul defineeritud õigused ja vabadused, mis on loetletud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Nende seas on olulisel kohal südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, arvamus- ja veendumusvabadus, õigus levitada oma ideid, kogunemis- ja ühinemisvabadus jne.
Liberaalne demokraatia aga on ühiskonnakorraldus, mida suunab – arvan, et see on täpne määratlus – teatav poliitiline ideoloogia, mida on nimetatud liberaalseks, vasakliberaalseks või kuidagi teisiti.
Nii nagu Nõukogude Liidus kehtis ühe partei diktatuur – ühiskonda suunavaks ja juhtivaks jõuks oli Kommunistlik Partei –, nõnda juhib liberaalses demokraatias ühiskonna arengut üks ideoloogiline suundumus. See tähendab, et demokraatlikud mehhanismid ja ühiskondlikud institutsioonid seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tasandil pannakse toimima kooskõlas nimetatud suundumusega ning demokraatiat „ei või ära kasutada“ režiimi alusideoloogia ning selle väärtuste (mida on hakatud nimetama läänelikeks või euroopalikeks väärtusteks) nõrgestamiseks. Näiteks on mõeldamatu hakata piirama abordiõigust või nn geiõigusi. Isegi katset määratleda abielu mehe ja naise liiduna võidakse kvalifitseerida inimõiguste vastaseks tegevuseks.
Liberaalne demokraatia on seega ideoloogiline režiim ja see asjaolu eristab teda vabast ühiskonnast, mis on rajatud küll klassikalise liberalismi põhimõtetele (õigusriik, inimeste võrdsus seaduse ees, põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused), ent mis võimaldab vastavalt kodanike vabale valikule edendada ühiskonnas erinevaid poliitilisi ideoloogiaid.
Selle eristuse tegemine on tänapäeval äärmiselt oluline, sest praeguses poliitilises retoorikas kiputakse ekslikult või koguni eksitavalt samastama liberaalset demokraatiat ja vaba ühiskonda ning tehakse sellest järeldus, nagu saaks ühiskonna toimimise aluseks olla vaid üksainus ideoloogia, mida, tõsi küll, ei tahetagi ideoloogiana käsitleda.
Vabaduse ja võrdsuse vastuolu
Vabadus ja võrdsus on juba mitme sajandi jooksul olnud erinevate poliitiliste ideoloogiate lipukirjaks. Need mõisted on käinud käsikäes ja nende saavutamist on peetud vajalikuks õiglasema ühiskonna ehitamisel. Kui marksism asetas rõhu majanduslikule võrdsustamisele, nähes õiglase ühiskonna saavutamise võtit töörahva vabastamises kapitalistlikust ekspluateerimisest, siis liberaalne ideoloogiline suundumus on viimastel kümnenditel keskendunud võitlusele erinevate ühiskonnagruppide sotsiaalse võrdsuse eest. Paraku jäi mõlemal puhul kaotajaks vabadus.
Vabaduse ja võrdsuse paradoks seisneb öeldavasti selles, et mida rohkem on võrdsust, seda vähemaks jääb vabadust, ja vastupidi. Vist Milton Friedmanilt pärineb mõte: „Ühiskond, mis eelistab võrdsust vabadusele, jääb ilma mõlemast. Ühiskond, mis eelistab vabadust võrdsusele, saavutab suurel määral mõlemat.“
Võrdsust suudab ühiskonnas kehtestada vaid riigivõim, tehes seda seaduste abil. Sotsialistlikes riikides natsionaliseeriti võrdsuse kehtestamise nimel tootmisvahendid ja loodeti liikuda niisuguse ühiskonnakorralduse poole, kus eraomandus kui selline lakkab üldse olemast.
Liberaalses demokraatias tõuseb tulipunkti erinevate vähemusgruppide võrdne kohtlemine ja vaba eneseteostus. Just võrdse kohtlemise nõudega põhjendatakse vajadust muuta ühiskonna hoiakuid, mis takistavat alla surutud rühmadel nagu naised, immigrandid, seksuaalvähemused jne nautida teistega samasuguseid õigusi.
See viib aga selleni, et riigivõim asub võrdsuse saavutamise nimel piirama erinevaid vabadusi – näiteks ettevõtlusvabadust ja usuvabadust (sookvoodid börsiettevõtete juhtkonnas, samasooliste paaride kohustuslik teenindamine ettevõtja usuliste veendumuste kiuste jne), kuid samuti sõna- ja väljendusvabadust (poliitiline korrektsus, vihakõneseadused, tsensuur).
Löögi all on usu- ja veendumusvabadus
Üheks grupiks, kes on liberaalses demokraatias sattunud oma veendumuste tõttu löögi alla, on kristlased. Neid aga ei käsitleta tavaliselt alla surutud vähemusena, mistõttu ei taheta neis näha ohvreid. Pigemini nähakse kristluses rõhuvate uskumuste kogumit, mis takistab progressi.
Konflikt on tekkinud siis, kui püüdlus järgida kristlikke usulisi ja moraalseid veendumusi põrkub riikliku võrdsustamispoliitikaga. Lääne tsivilisatsiooni juhtivates ingliskeelsetes riikides (Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid) on viimastel aastatel toimunud ridamisi kohtuvaidlusi selle üle, kas kristlastest kodumajutuse pakkujad, pagarid ja teised ettevõtjad on kohustatud teenuseid osutama ka juhul, kui nad peavad osalema milleski, mis on neile usuliselt või moraalselt vastuvõetamatu.
Peamiselt on konflikt tekkinud homoseksuaalsete suhete tunnustamise pinnalt. Vaidluse tuum seisneb selles, kas võrdse kohtlemise printsiip tuleb ellu viia hoolimata usu- ja veendumusvabaduse printsiibist.
Kui kristlastest võõrastemajapidajad, pulmafotograafid või pagarid peavad valima, kas minna vastuollu oma veendumustega või loobuda oma tööst (lisagem, et Suurbritannias olid sunnitud oma uksed sulgema kõik kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei soovinud vahendada lapsi samasoolistele paaridele), siis on tegemist olukorraga, kus usu- ja veendumusvabadus peab taganema võrdsuse või n-ö võrdse kohtlemise põhimõtte ees. Väidetakse, et kedagi ei sunnita oma veendumusi muutma. Samas võib näha, et inimesi sunnitakse käituma oma veendumuste vastaselt.
Kui nn homoküsimuses on uus reaalsus juhtivates lääneriikides juba kehtestatud, siis on uus rindejoon kujunemas nn transsooliste isikute enesemääratlemise küsimuses. Suurbritannias sunniti töölt lahkuma kogenud arst, kes keeldus kasutamast transsooliste isikute puhul sookuuluvust näitavaid asesõnu, mis on vastuolus inimese bioloogilise sooga.
Selles mõttes võime meie kui eestlased olla tänulikud oma emakeele eest, kus taolised sekeldused sooga on võimatud. Siingi on konflikti põhjuseks soov sundida ühiskonda tunnustama teatud vähemusgruppidesse kuuluvate isikute enesemääratlust, arvestamata samas teiste ühiskonnaliikmete veendumustega. Võrdne kohtlemine – ja ühes sellega sotsiaalne õiglus – peab teostuma kasvõi teiste inimeste veendumusvabaduse arvelt.
Sõnavabaduse mahasurumine
Teine äärmiselt oluline vabadus, mis on liberaalses demokraatias löögi alla sattunud, on sõnavabadus. Võrdsustamispoliitikat on kõikjal liberaalsetes demokraatiates saatnud kriitika vaigistamine. Et tagada näiliselt sõna- ja veendumusvabaduse põhimõtte puutumatus, on vastuseisu mahasurumist õigustatud vajadusega võidelda vaenuõhutamise ja sallimatuse vastu.
See on olnud nutikas käik selles mõttes, et ka sõnavabaduse kõige suuremad pooldajad nõustuvad, et sõnavabadus ei ole absoluutne – näiteks ei saa ühiskond aktsepteerida üleskutseid vägivallale. Nii on mõnel pool läbi surutud nn vihakõneseadused, mis on andnud võimaluse vaigistada seisukohti, mis vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peaksid kõigi mõõdupuude kohaselt siiski lubatud olema.
Tähelepanuväärsed näited on jällegi seotud kas homoseksuaalsete suhete aktsepteerimise või immigratsiooniteemaga. Just neil päevil on vähemalt kristlastest meediatarbijate tähelepanu köitnud Soome kristliku poliitiku – endise siseministri ja praeguse rahvasaadiku – Päivi Räsäneni tagakiusamine (kuidagi teisiti seda nimetada ei saa).
Tänavu juunis esitas Räsänen sotsiaalmeedias rahulikus toonis küsimuse, kuidas sobib kristliku õpetusega kokku asjaolu, et Soome luterlik kirik on otsustanud hakata homofestivali Helsinki Pride 2019 ametlikuks partneriks. Ta lisas pildi piibli kirjakohast, kus taunitakse loomuvastast sugulist läbikäimist. Üllatuseks asus politsei seda mõtteavaldust võimaliku vaenuõhutamisena uurima ning Räsänen kutsuti ligi neli tundi väldanud ülekuulamisele.
Nagu sellest veel vähe oleks, teatas Soome peaprokurör, et vaenuõhutamise ilminguid leidub ka Räsäneni kirjutises „Ta lõi nad meheks ja naiseks“, mis on ilmunud viisteist (!) aastat tagasi. Arvatav kuritegu polevat aga aegunud, sest kirjutis on ka täna kättesaadav. Peaprokurör nõudis politseilt vahepeal juba lõpetatud uurimise taasavamist.
Tuleb lisada, et Räsänen ei ole ainult konservatiivsete vaadetega kristlane, vaid hariduselt arst, mistõttu tema hinnangud homoseksuaalsetele suhetele ei lähtu üksnes usulistest veendumustest. Võimude reaktsioonist aga jääb vägisi mulje, et teatud seisukohti ei ole enam soovitav avalikult väljendada.
Ma lisan siia veel ühe kõneka nüansi. Erakonna Põlissoomlased juht Jussi Halla-aho meenutas, et 2015. aastal oli Päivi Räsänen üks neid, kes hoiatas migrantide-vastase vihakõne eest. Nüüd on teda ennast tabanud süüdistused vaenuõhutamises. „Vihakõneseaduste toetajad, kes selle koletise on loonud ja teda toidavad, arvavad, et nad ise on selle eest kaitstud,“ ütles Halla-aho. „Me kaitseme teid, saadik Räsänen, teadlikuna sellest, et teie ei kaitsnud meid ega kaitseks ka nüüd. Loodan, et mõtlete selle üle järele.“
Oht vabadusele lähtub liberaalsest demokraatiast
Räsäneni juhtum on kindlasti üks kõnekamaid näiteid sellest, kuidas liberaalne demokraatia kui ideoloogiline režiim ohustab ja õõnestab vaba ühiskonda. Aga see pole kaugeltki ainus juhtum. Režiimi vaenulikkus ei ähvarda üksnes tõsikristlasi, vaid kõiki, kes söandavad ühiskonna eeldatavat ideoloogilist konsensust kahtluse alla seada. Sageli reageerivad „valeõpetust“ väljendanud „ketserite“ suhtes tööandjad (meenutagem kooliõpetaja Priit Dievese vallandamist) või teised „lojaalsed“ kodanikud, kes ilmutavad oma ideoloogilist truudust ka ilma riigivõimu surveta. Soomes on asi juba niikaugel, et politseile esitatakse kaebusi vanade telesarjade peale, mis sisaldavat vaenuõhutamist erinevate vähemusgruppide aadressil.
Mõne arvates on autoritaarsust lihtne ära tunda – tuleb vaid tõmmata hoogsalt paralleele kahe maailmasõja vaheliste aastakümnetega, võrreldes tänaseid parempoolseid ja rahvuslikke liikumisi toonaste Saksa natsionaalsotsialistide ja Itaalia fašistidega, ehkki niisugusel võrdlusel puudub igasugune ratsionaalne alus. Sellest hoolimata üritatakse kehtestada valelikku narratiivi, et nõndanimetatud populistide ja äärmusparempoolsete esiletõus on seadnud ohtu õigusriigi ja vabadused.
Hiljuti loetles Postimehes üks vabakutseline ajakirjanik vabadust ohustavaid arenguid Eesti ühiskonnas. Tema meelest on nendeks alkoholipiirangu kehtestamine meelelahutusasutustes, mis võib viia nii mitmegi peopaiga hingevaakumiseni; asjaolu, et vanem põlvkond leiab, et LGBT-noorte vastu tuleb „pereväärtusi“ kaitstes protestida; Eesti Kaasaegse Kunstimuuseumi (EKKM) rendilepingu ootamatu lõpetamine. „Mugavuses ei panda tähele vabaduse tükk tüki haaval kärpimist, kuni avastatakse end piirangute tagant,“ deklareeris ta paatoslikult (Kärt Kelder. Vajadus reivida ja vaba olla, PM 28.11.2019.)
Hoiatus kui niisugune on omal kohal, ent tegelikult on lood täpselt vastupidised. Vabadust ei ohusta sotsiaalne konservatiivsus ega mõistlikud piirangud, mis peavad silmas kogu ühiskonna huve ja kasu, vaid see, kui ideoloogilistel kaalutlustel hakatakse piirama sõna- ja veendumusvabadust või muid peamisi vabadusi. Vabadust ei saa degradeerida pelgalt õiguseks ohjeldamatult pidu panna ja lõõgastuda – see oleks vabadust naeruvääristav karikatuur.
Liberaalne demokraatia on pealtnäha edumeelne ja õilis režiim, mis väidab end kaitsvat üksikisiku õigusi ja vabadusi, kuid nagu näeme, satuvad selle tõttu erinevate ühiskonnagruppide tegelikud õigused ja vabadused suure ideoloogilise surve alla. See on juhtunud päriselt ja asjad liiguvad kiiresti väga murettekitavas suunas. Nagu ma oma ettekande sissejuhatuses tõdesin, on liberaalsest demokraatiast saanud tänapäeval suurim oht vabale ühiskonnale.
Kui tahame oma vabadust säilitada, peame seda ohtu kõigepealt teadvustama ning sellele otsustavalt vastu seisma, osutades argumenteeritult ja ratsionaalselt ning samuti järjekindlalt ideoloogilise diktatuuri ilmingutele. Ega meil ei olegi palju muid võimalusi kui püüda ühiskonda ratsionaalsete argumentidega veenda, kuigi vastaspool armastab mängida irratsionaalsele ja tundelisele küljele. Selles võitluses on minu arvates oluline koht vanematel ja keskealistel inimestel, kes mäletavad veel nõukogude režiimi ja selle ideoloogilisi valesid ning oskavad uue kurjuse läbi näha. Nende kogemus on taas aktuaalseks muutunud.
Tänan tähelepanu eest.
14. detsembril 2019 Tartus Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis toimunud konverentsil „Eesti valik: demokraatia või demokratuur“ peetud ettekande aluseks olnud tekst, mis ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee.
Päisefoto autor: Jüri Vlassov
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/1136-vaba-uehiskond-versus-liberaalne-demokraatia
0 kommentaari:
Postita kommentaar