Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” novembrinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;                                           

Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee                                                   

Tartus: Meelis Kaldalu, meil: meelis@tartu1000.ee

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.

Artikli näide novembrikuu Rahvuslikust Teatajast lisas

 

 NSV Liidu kangelane Jevgeni Nikonov oli Eesti naine!
 

Enne kui Jevgeni juurde minna, on vaja rääkida veidi tema kodumaast Valge-Venest. Olin sääl okupatsiooni ajal paaril korral ”põõsasnõupidamisel” (Eesti-Läti-Leedu-Valge-Vene) kokku umbes nädala. Minsk oli harukordselt puhas linn ja pätte peaaegu polnudki. Käisin õhtuti üksinda linna äärtes jalutamas. Keegi ei tulnud suitsu ega tuld küsima, rääkimata millegi vägivaldsest äravõtmisest.
 

Minski peatänav oli väga lai. Valitsuse hoone ees oli paarikümne meetrine kõnnitee. Kord lõuna ajal nägin seal seismas kolme miilitsat ja eemalt lähenevat tugevasti tuigerdavat joodikut. Olin kindel, et ta võetakse kinni ja viiakse kuhu vaja. Aga ei. Ta tuigerdas aeglaselt ja vaikselt miilitsatest mööda ja need ei reageerinud kuidagi.
Raamatupoodides oli ca 98% trükiseid venekeelsed. Aga ühes nurgas oli ka valge-vene keelseid raamatuid, mida keegi ei paistnud ostvat.
Ajaleheputkades oli 100% venekeelne kraam. Kui küsisin valgevenekeelset, siis öeldi, et raudteejaamas on. Kontrollisin üle ja tõesti oli.
Kõik rääkisid Minskis vene keelt, koolid pidid kõik venekeelsed olema. Ametiisikud ütlesid, et oskavad ka valgevene keelt, kuid räägivad seda ainult kolhoosis vanaemaga. Meile tehti ka ekskursioon fašistide poolt hävitatud Hatõni külla. Seal olid püsti ainult korstnad. Arvasime, et sellise nimega küla pidi maskeerima Kantõni metsa, kus Stalini käsul 1939. aastal tapeti 15000 Poola ohvitseri ja 10000 Poola ametnikku.
Punaarmee jalavägi oli sõja alguses 1941.a juunis täiesti võitlusvõimetu. Seepärast saadeti 

Stalini korraldusel loodud hävituspataljonid 10. juulil Märjamaale jõudnud saksa regulaarväega võitlema ja nad pidasid sääl viis nädalat edukalt vastu. Ja majade põletamine ja elanike tapmine jäi tegemata.
 

Tallinna reidil oli hulk sõjalaevu eesotsas ristleja S. M. Kiroviga. Kui hävituspataljonid Märjamaalt taganema löödi, siis võeti laevadelt madrused maha ja saadeti rindele. Sealhulgas ka Harku, kuhu sakslased veel polnud jõudnud.
Aastaid hiljem kui ehitati Õismäele Eesti kool ja nimetati see Jevgeni Nikonovi nimeliseks, toimusid seal igal aastal Nikonovi sünnipäeval pidulikud üritused, kuhu olid kutsutud ka Nikonovi võitluskaaslased. Koolis oli õppealajuhatajaks Tiia nimeline naine. Ta oli neli aastat liivakasti ääres tagunud kiilu töölis-talupoegade liidu vahele enne kui Beria ta koos vanematega päikesetõusu vaatama saatis. Tänu sellele oli ta omandanud suurepärase rahvaste sõpruse keele ja suhtlemine Nikonovi võitluskaaslasega jäeti põhiliselt temale. Loomulikult pandi külalisele ka joogid ette ja ta kasutas võimalust end tasuta täis juua. Kõvasti purjus võitluskaaslane hakkas rääkima: “Tütrekene ära nuta, Jevgeni on elus!” “Tütrekene” ei kavatsenudki nutta, kuna oli 10 aastat süütult Novosibirski oblastis viibinud.
Jevgeni võitluskaaslane rääkis, kuidas neid oli Harku saadetud, aga toitlustamist polnud organiseeritud. Jevgeni läinud külapeale süüa muretsema (röövima). Hommikul tulnud korraldus sadamasse laevale tagasi minna. Jevgenit aga ikka polnud. Teel tagasi näinud nad tamme külge seotud ja ära põletatud naist, kellel olnud hästi suured tissid. Politruk ütelnud, et see on Jevgeni. Sadamas kohtunud nad Jevgeniga ja rääkinud talle põletatud naisest ja politruki arvamusest. Jevgeni olnud väga hirmul ja läinud võõrasse laeva ning jõudnud Leningradi.
 

Kunagi sotsialismi ajal läksin Harkust sõnnikut tooma ja nägin lauda kõrval toru otsas ca A4 suurust plekktahvlit kirjaga: “Siin langes 19. augustil 1941.a kangelaslikult Jevgeni Nikonov”. Harku võisid sakslased jõuda kõige varem 24. augustil.
Kui 30 aastat tagasi hakkas ilmuma “Eesti Ekspress”, siis sõitsid ajakirjanikud Vladivostokki ja kohtusid sääl Nikonoviga. Kui nad sellest kirjutasid, siis nimetati seda “nõukogudevastaseks laimuks”. Jevgeni oli enda sõnul käinud Tallinnas ka enda mälestusmärki vaatamas. Valgevenesse ta tagasi ei julgenud minna, kartis, et KGB laseb ta maha.
 

Pärast taasiseseisvumist nägin Jevgeni Nikonovi nimega suurt graniitalust Nõmmel Rohelise tänava kandi hauakivide töökoja hoovil.
Minu arvates oleks olnud õigem Jevgeni sammas Kadriorgu jätta ja sinna kõrvale panna kivi või tahvel selgitusega, kuidas oli tegelikult “kangelastegu”.

Feliks Saarevet