Miks ei saa ühildada föderalistlikku globalismi ja rahvusriiklust?

Peaksime küsima, kus on globalismi ehk kosmopoliitse maailmavaate juured? Kas maailm globaliseerudes ei või säilitada oma rahvusriikide iseseisvuse ja erinevate kultuuride, keelte ja rahvuskehami kestmise? Vastus on momendil EL`u föderaliseeruvas globaliseerumisprotsessis endas ja selles see ei saa jääda kestma! Miks?

Sest käimasolev globaliseerumine teenib poliitilise võimu kehtestamist rahvusriikide üle (piirideta Euroopa). Teiseks: sellises impeeriumit kehtestavas globaliseerumises pole võimalik säilitada demokraatiat (rahvaste enesemääramise õigust), mis läheb paratamatult vastuollu loodava föderaalse maailmavalitsuse keskvõimuga ("Euroopa manifest"), ühise eelarve, armee ja seadusandlusega. See oleks võimalik vaid võrdsetel alustel rahvusriikide majandusühenduse puhul.

Kolmandaks: nn. vana maailma demograafilist vananemist püütakse tasakaalustada kolmandate riikide rahvaste ümberasustamisega (ÜRO kaudu mahitatud asendusmigratsioon), mis seab ohtu rahvusriikide suveräänsuse, kultuuri ja keele kestmise tulevikus. Kõike seda "vürtsitab" vasakliberaalne ideoloogia, mis sõna otseses mõttes ründab Euroopa kristliku kultuuriruumi eetilisi alustugesid, üldist ühiskondlikku moraali, perekonda, sooidentiteeti, sõnavabadust jne.

Kuna maailma geopoliitine võimukese muutus, seoses Brexiti ja Trumpi võimuletulekuga USA`s, siis ei rõhuta enam terrorismiohule, vaid selleks on nüüd oht "populismi" näol ehk sisuliselt nähakse "tonti" nüüd demokraatias ja rahvaste enesemääramise õiguses. Siit tuleneb üsna ehmatav järeldus: Tänapäevase uusvasakpoolse ideoloogia juured saavad alguse Saksa filosoof Karl Marxi ideedest, milledest need on tasahilju edasi "evolutsioneerunud" (Frankfurti koolkond, Herbert Marcuse filosoofia, Sorose fondide tegevus jne.).

Too uusvasakpoolsus tegelebki nn. tõejärgse maailma relatiivseks muutmisega, - ühiskonna lõhestamisega, kui algupärased mõisted defineeritakse ümber ultraliberaalse ideoloogia valguses ja seda loosungis: "võrdsus, sallivus ja õiglus". Asetades selle üldsõnalise paradigma reaalsesse ühiskonna toimimise konteksti, siis saame praktilise tulemina hoopis: vabaduse puudumise (poliitkorrektsus), sallimatuse teisitimõtlemise suhtes (sõnavabaduse piiramine "vihakõneseaduse" abil) ja ebaõigluse ehk ülekohtu (rahvusriikluse vaenamine).

Tänapäeva globaliseerumist ehk võimu koondumist väikesearvulise kuid mõjuvõimsa inimgrupi kätte korraldatakse uusvasakpoolse repressiivtolerantse (vähemuste õigused) propagandistliku agenda abil, mis pole tegelikult midagi muud, kui poliitiline survevahend finantskorporatiivse maailmaeliidi ja nende käsutäitjate käes, kelle soov on valitseda, kontrollida ja suunata tervet maailma, või vähemalt selle poliitiliselt ning majanduslikult toimivat osa.

Seega on ultraliberaalsusel baseeruv föderatiivne globalism ja rahvusriiklus ühildamatud ja nende ühiskonnakorralduste vaheline konflikt möödapääsmatu ning seda pea igal tasandil. See on heitlus inimese sooidentiteedi, südametunnistuse vabaduse, rahvuse, kultuuri ja tulevaste põlvede edasikestmise eest. See on võitlus globalistliku, finantskorporatiivse kartelliga, kelle eesmärkideks on majanduslik kasum, totaalne kontroll (transhumanism) ja absoluutne võim. Sügavamas vaimses plaanis on see võitlus hinge lunastuse ja igavese elu pärast, võitlus valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse, tõe ja vale vahel.

Allikas: Mel Iks, Facebook