RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 23. veebruar 2018

MATTI ILVES: EESTI VABARIIGI 100. AASTAPÄEV JA SUUR VALE!

Eesti riigi 100. aastapäev on suur juubel ja väärib meie poolt igati väärikat tähistamist. Kahjuks määrib seda tähtpäeva suur vale, mida levitavad rahva seas nii meedia, kui ka ametnikud, enamus riigikogulasi ja valitsus.
Valetamine inimestele seisneb salakavaluses ja selles, nagu oleksime me veel praegu vaba rahvas vabal maal.

Ka rahvuslasd tahavad olla ja elada vaba rahvana iseseisvas riigis ja tõeliselt vabal maal. Riigi juubelit tähistame aga ikka, nii kui tegime seda ka nõukogude okupatsiooniajal, palju karmimates tingimustes.
Praegu osariigi tingimustes on riiklike sümbolite kasutamine veel vaba, aga kauaks? Kõrgetes riigiasutustes tohib heisata sini-must-valget vaid koos E. Liidu plaguga, kes on meie riigist teinud sisuliselt vaid vaese osariigi ja hästi võrreldes töölistega elavad vaid omas mullis olevad kõrgametnikud ja suured arglikud ülemused.

Tegelikult meie lipu värvidega võivad tekkida ka "suurtel sallivulastel" ja liberaalidel-sotsidel probleemid, aga õnneks nad seda veel arvatavasti ei tea. Einar Laigna on kirjutanud meie lipu värvide algsest tähendusest: "13. sajandil pühitsetakse Eestimaa neitsi Maarjale ja tema värvid - sinine kui taeva kuninganna, must kui alandilkkus-kuulekus ja valge kui puhtuse sümbol saavad Maarjamaa värvideks."
Ette on jäänud kaasaegsetele liberaalidele ja sotsidele ka meie hümn, kus kolmandas salmis mainitakse Jumalat. Hiljuti oli kuulda vist "Postimehes" uus hümni videoklipp nn. "kaasaegsete" sõnadega ja sealt oli sõna Jumal muidugi välja visatud.

Seepeale algatas EKRE seaduseelnõu et anda praegusele hümnile seadusandlik kaite. Kohutav oli kuulata ja lugeda milline märul "sallivuslaste" seas siis lahti läks. Põhiline argument oli, et hümn ei vaja mingit kaitset ja see oleks selge ülereguleerimine. Kuid asi on tõesti selles, kui hümn seadulikku kaitset ei saa, siis muudetakse see varem või hiljem "kaasaegseks". EKRE ja  väike osa riigikogulasi nägi seda lihtlabast valet muidugi hästi läbi!

Kadunud on ka meie poliitiline ja majanduslik iseseivus. Mis iseseivusest saame üldse rääkida kui meil kehtivad ligi 60 000 ELi direktiivi, mis on meile rangeks täitmiseks. Euroopa Liidu seadused on kõik meie seaduste ülesed ja nii  ka põhiseadusest tähtsamad, ning seepärast on põhiseadus vaid kattevarjuks valetajatele, et näidata rahvale suurt "vabadust".
Hävitatud on samuti rahvuslik majandus, ka enamus suuremaid ettevõtteid kuuluvad juba väliskapitalile, kus eestlastele on jäänud sisuliselt vaid orjatöö tegemine, sest nende teenitud kasum läheb välismaale. Samas seisukorras on pangad. Äritsetakse vabalt ka Eesti maaga, kui jälle EKRE püüdis seada maamüügile välismaalastele õige leebeid piiranguid, siis see Riigikogus muidugi läbi ei läinud.
Seda kõiki tehakse täielikult vale ja globalistliku loosungi all, et kapitalil ei olevat kodumaad. On kodumaa ja kuidas veel.
Osariigi, või tulevase provintsi vapp võiks olla näitks selline:

Ootame ja võitleme, ehk tuleb vabadus ka meie maale tagasi! Tähtis on veel see, et kõik rahvale valetajad ning reeturid saavad lähemas tulevikus karistatud õiglase kohtu poolt.

Read more...

Terve mõistus hoiatab: EKRE-vastased, liigne hüsteeria mõjub halvasti vaimsele tervisele

Võiks arvata, et riigi- ja rahvussümboolika kaitsmine on midagi sellist, mis peaks üht rahvast ühendama ja lähendama, paraku näitab viimaste päevade massihüsteeria, et sellest on asi kaugel.

Kõik sai alguse EKRE poolt esitatud hümniseaduse eelnõust, nagu ütleks Agu Sihvka. Ilmselt saab enamik terve mõistusega inimestest aru, et seda seadust on lipu- ja vapiseaduse sarnaselt vaja: selle möödapääsmatust näitavad kasvõi hümni eiramine aastavahetusel ning viimastel päevadel lahti pääsenud surve hümni sõnade muutmiseks. Nii on rünnatud sõnu “isamaa” ja “Jumal”, pakkudes asemele “kodumaa” ja “taevas”.

Ilmselt oleks kogu hümniseaduse asi läinud sujuvamalt, kui eelnõu poleks esitanud ühiskonna “pahad poisid” ehk rahvuskonservatiivid. Verbaalne kõhulahtisus tabas vasakliberaalset leeri aga pärast seda, kui valitsus eelnõule rohelist tuld vilgutas. Ja mõistagi näitas oma tõelist palet ainsana eriarvamusele jäänud kultuurimarksistist minister Indrek Saar.

Kogu EKRE-vastane seltskond paiskas lahingusse raskekahurväe, et hümni kaitsmise ideed maha teha. Ennekõike arendati kogu lugu maksimalismini, et see siis iseenda paroodiaks muuta. Võrdõigusvolinik Pakosta leidis kohe seadusest massiliselt diskrimineerivaid momente, arendades neid selleni, et hümni laulmiseks tuleb luba küsida, ametnik peab laulmise ajal kõrval seisma, jalutud peavad ennast kergitama ja tummad kaasa laulma, muidu paneb EKRE nad vangi. Selline vassimine saavutab üha suurema absurditeatri mõõtmed!

On lihtsalt uskumatu, kuidas nii paljud inimesed propagandistliku massihüsteeriaga kaasa läksid! Eelnõud rünnatakse isegi populaarses Facebooki-grupis EKRE Sõprade Klubi ja argumendid on seejuures justkui üksühele vasakliberaalidelt üle võetud. Inimesed, võtke ometi aega ja süvenege asja olemusse, ennekõike aga lugege eelnõu lihtsalt läbi!
Rünnakud hümniseaduse vastu kippusid kolmapäeval vist liiga raugema, sest Delfi algatas uue nõiajahi, leides eelnõu juures oleva hümni alt valesti kirjutatud nime Jansen. Seegi asi puhuti ülisuureks, kusjuures Delfi unustas kiiresti selle, kuidas ta Sinise Äratuse juhi Ruuben Kaalepi Leedus peetud sõnavõttu kritiseerides kasutas allikana Kremli-meelset portaali. Sõjas, eriti ideoloogilises, on kõik lubatud!

Huvitav on see, kuidas ka hümniseaduse vastased, “avatud (pagulastele) Eesti” propageerijad, multikultuursuse ja Euroopa föderatsiooni toetajad, sooneutraalsuse ja poliitkorrektsuse juurutajad väidavad vabariigi juubeli eel, et ka nemad armastavad Eestit ja veel rohkemgi kui rahvuskonservatiivid! Jah, ma usun seda, aga kas teie mitmerassiline, inglisekeelne, lahjendatud eestluse ja kaotatud suveräänsusega Eesti ikka on enam Eesti? Järsku on see hoopis State of the European Union Estonia või midagi sarnast?
EKRE algatatud eelnõude mahatampimine pole midagi uut, tegelikult tehakse seda regulaarselt kõigi opositsiooni eelnõudega, ka siis, kui tegu on tõsiselt hea algatusega. Mõni valitsuskoalitsiooni erakond lihtsalt talletab selle mälusse, teeb poole aasta pärast kosmeetilised muudatused, esitleb seda oma eelnõuna ja ilus idee jõuab ikkagi seadusesse. Paraku mitte opositsioonist, vaid valitsusest, seega plusspunktid võimulolijatele.

On ilmselge, et EKRE-vastast kampaaniat juhitakse Eestis lausa kõrgtasemelt, seda koordineeritakse, otsitakse välja mistahes rahvuskonservatiivide apsud ja lajatatakse siis täie rauaga. Nõiajahist võtavad osa nii president, Riigikogu esimees (kes “Foorumis” kutsub küll suure juubeli eel poliitilisele rahule, kuid samas unustab ennast ja torkab EKRE suunas), aga ennekõike mõistagi sotsid, peavoolumeedia, kõikvõimalikud “ahistatud” vähemused, seega kogu globalistlik leer. Seda seetõttu, et rahvuskonservatiivid julgevad oma arvamuse julgelt ja poliitiliselt ebakorrektselt välja öelda.
Võib eeldada, et eelseisva valimiskampaania käigus hiilib iga rahvuskonservatiivi taga kümneid luukerekütte ja inkvisitsiooni juhib süvariik. Muide, selle viimase nähtuse puhul üritatakse ikka rahvuslasi maha rahustada: need on ju meie omad poisid, kuidas te võite neid kurjadeks kaageebeelasteks pidada? Aga needsamad “poisid kõrvaltänavalt” on ju ametnikud ja kui nende euroametnikust president ütleb, et neegrid on teretulnud, on see nende jaoks riiklik poliitika ning võõrastele “ei” ütlevad rahvuslased seega vaenlased, keda peabki jälitama!

Lõpetuseks peab nentima, et riiklik ideoloogia, mis kaldub multikultuursust külvama, on sageli just see, mis ühiskonda lõhestab ja viha üles kütab. Nii et vasakliberaalid, enne kui te kedagi ühiskonna lõhestamises süüdistate või vihakõneseadust algatate, vaadake peeglisse, sealt vaatab vastu kas Soros või Uljanov ise! Just neile ei meeldi ka hümniseaduse eelnõu, sest “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” pole “Internatsionaal” või “Ood rõõmule”!

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/terve-moistus-hoiatab-ekre-vastased-liigne-husteeria-mojub-halvasti-vaimsele-tervisele/

Read more...

Austria tuntud laulja: “Kurjategija Merkel peaks olema hullumajas!”

Austria poplaulja Christian Anders ründas ajakirjale “Alles Roger?” antud intervjuus Angela Merkelit öeldes “ta peaks olema psühhiaatriahaiglas luku taga”, vahendab Voice of Europe.
 
Anders ütles, et võtta võiks vähesel hulgal asüülitaotlejaid, aga see millega Merkel hakkama sai, peaks olema keelatud. “Kui sa kutsud oma korterisse 20 inimest ja kohale tuleb 2000, siis ei lõppe see hästi.”
Tuntud muusik arvab, et olukord migrantidega võib lõppeda tõsise vägivallaga. “Ma ütlen, verd hakkab veel lendama!”
Selle on põhjustanud Merkel – ta on kurjategija.
Samas kiitis Anders oma kodumaad Austriat, kes on võtnud tagasi kontrolli riigipiiride üle.

Allikas: https://pagulaskriis.ee/austria-tuntud-laulja-kurjategija-merkel-peaks-olema-hullumajas/

 

Read more...

neljapäev, 22. veebruar 2018

ANDRO ROOS: Eesti riigi iseseisvus on müüdud väliskapitalistidele

"Eesti ei ole klassikalises mõttes riik, sest meie leivaisa on Ameerika Ühendriigid, kelle sülekoer on Euroopa Liit. Seega me oleme Ameerika Ühendriikidele üheks väljaostetud turuks. Meie majandussüsteem ei saagi teistsugune olla," nentis majandusekspert ja Tartu Hoiulaenuühistu juhatuse esimees Andro Roos, kelle hinnangul peaks kodanikuühiskond tugevamalt rääkima ebaõiglase maksupoliitika vastu.

Swedbanki avaldatud kasumimarginaal esimesel poolaastal on muljetavaldav, selleks on sellel korral lausa 84,6 miljonit eurot. Küsimus, mis ikka ja jälle neid suurkasumeid vaadates tekib, on, kui palju saab sellest kasu riik ja rahvas.

Majanduseksperdi ja Tartu Hoiulaenuühistu juhatuse esimehe Andro Roosi hinnangul on aga küsimus laiemalt kodanikuühiskonna puudumises ja selles, et Eesti ei ole mitte riik, vaid pigem suure Euroopa Liidu üks provintse, mis täidab käsku nii, nagu seda Brüsselist esitatakse.
Roosi hinnangul ei oleks kindlasti õige tee ettevõtte kasumi maksustamine, aga küsimus on pigem õiglusest ja omandisuhetest ning ka sellest, kui palju on Eesti lasknud võõrkapitalil üle võtta oma majandust. Väliskapitali on lastud piiramatult Eestisse ja see röövib nüüd eestimaalasi. Tekkinud ebaõiglust ei lahendata aga sellega, et lisatakse niigi suurele ettevõtte maksukoormusele veel suurem maksukoormus.

"Siinkohal ei saa hakata diskrimineerima Euroopa Liidu tingimustes sellega, et välisettevõtetele paneme tulumaksu ja oma ettevõtetele ei pane. Selge on see, et pigem peaks maksukoormust vähendama ja makse julmalt maha tõmbama," selgitas Roos.
Maksude lihtsustamine kogu süsteemi näol on Roosi hinnangul ainuõige tee. Praegune maksukoormus on ligemale 75%, kui arvestada kõiki maksutüüpe kokku.
"Sisuliselt tähendab see seda, et kui ühe toote omahind on üks euro, siis tänu maksusüsteemile tuleb sinna veel 75 senti otsa panna ja kui tahta veel kasumit teenida, siis veel rohkem. See ongi see, miks Eesti elu nii kallis on," lisas Roos.

Roosi arvates on pankade maksustamise küsimus tegelikult selles, kes selle kõik kinni maksab ja ilmselgelt ei ole see mitte panga omanik, vaid ikka tarbija. Pannes pangale või tööstusettevõttele tulumaks peale, maksab selle vahe kinni lõpptarbija, mitte ettevõte. 99% pangandusest on väliskapitali käes ja vajadusel tõstab väliskapitalist pangateenuste hinda või panga laenude intressi ja eestimaalane kui panga klient maksab ise selle kinni. Lahendus ei ole Rosi sõnul tulumaksustamises, vaid omandistruktuuri muutmises. Eestimaalane peab saama oma ettevõtete omanikuks. Lühidalt tähendaks see väliskapitalistidelt ettevõtete tagasiostmist ja ühistute asutamist.
"Riiklikult tuleb kehtestada kaitsetollid. Ilma oma turgu kaitsmata ei ole võimalik oma riiki ehitada," lisas Roos.

Roos tõi välja mõned põhjused, miks Eesti maksusüsteemi pole aastaid muudetud. "Kui me oleks iseseisev riik, siis saaks süsteem olla teistsugune, aga me oleme sisuliselt Ameerika Ühendriikide turg. Seda on kõik Balti riigid. Siin ei ole isegi sellel vahet, milline näiline partei võimule tuleb. Seadused antakse meile 85% ulatuses Euroopa Komisjonist ja riigikogu lihtsalt kinnitab need," selgitas Roos.

Roosi hinnangul kirjutab aga Euroopa Liit oma suurele kaubanduspartnerile Ameerika Ühendriikidele välja seadusi arvestades seda, et endine Ida-Euroopa on mõeldud neile kaubandusturuks. Eesti on väljaostetud majandusturg ja riigiga ja tema seadustega ei ole mitte midagi hetkel pistmist. Tahtmatus midagi muuta või mitte muuta sõltub tugevalt sellest, et ka riigil endal on laenud maksta ja teistmoodi otsustada ei saa, sest vastasel juhul võib leivaisa pahandada.
"Ainukest lahendust tekkinud olukorrale näen mina kodanike ühistegevuses," lisas Roos ja nentis, et kodanikuühiskond tavaliselt toimib kohalikul tasandil. Vaja oleks ühte ideoloogilist keskust, ühist platvorm, sest inimeste baasteadmised on erinevad.

"Üks arvab, et vaenlane on Keskerakond, teine, et Reformierakond, ja kolmas, et Venemaa või Euroopa Liit. Kui koera suskida harjavarrega, siis tavaliselt saab koer harjavarre peale tigedaks, aga mitte selle peale, kes seda liigutab," jätkas Roos.

Kõige ideaalsemaks kodanikuühiskonna ja maksupoliitika eeskujuks on Roosi hinnangul Šveitsi.
"Meil tavatsetakse öelda, et iseseisev riik ei ole võimalik, aga Šveits on seda. Ei ole ta NATOs ega Euroopa Liidus, ta on täiesti iseseisev riik ja kui tahab teha koostööd, siis teeb ja kellega iganes," selgitas Roos. "Raha tuleb hakata hoidma iseenda, mitte võõraste taskutes ja võõraste pankades. Ei tohi maha parseldada oma rikkusi, milleks on Eesti metsad ja maad. Kui elada ja majandada õigesti, siis saab olla küll iseseisev," ütles Roos.

Kairi Ervald

Read more...

Kiri Maksuametile

Allikas: Richard S. Von Piddul, Facebook

Read more...

Oswald Spengleri ajaloolis-filosoofiline teos "Õhtumaa allakäik"

O.Spengler'i filosoofilises suurteoses käsitletakse müstilisi kogemusi ja uskumusi. Autor näitab kuidas kõige olulisemad elus on vaimsus ja spirituaalsed tõekspidamised. Teos on leidnud arvukalt pooldajaid ja ka teravat vastuseisu.

Müstika on ajaloo vaeslaps, ajalooline mälu on kohelnud teda ebaõiglaselt.
Plotnios, 204/5 – 270 C.E.

Üsna peatselt on Ilmamaa kirjastuselt "Avatud Eesti Raamatu" sarjas ilmumas  Oswald Spengleri suurteos "Õhtumaa allakäik". Autor on sündinud 1880.a. Saksamaal, Blankenburgis. Õppis Müncheni, Berliini ja Halle ülikoolis matemaatikat, loodusteadusi, ajalugu ja kunstiajalugu. Emalt saadud pärandus võimaldas tal asuda 1911.a eraõpetlasena Münchenisse, kus ta elas surmani 1936. aastal.

O.Spengler elas askeetlikku elu, tegi kaastööd kultuuriajakirjandusele, poliitiliselt toetas esialgu Hitlerit, hiljem kritiseeris natside tegevust. Käesoleva suure väljaande ja autori puhul tekkib kohe õigustatud küsimus, kas antud teos liitub üheks tervikuks O. Spengleri kireva loominguga - teemad, mis punase niidina läbivad tema neli kümnendit väldanud kirjutamistööd? Tihkan vastata - jah, see on kokkuvõtlik teos temalt nii eelnevalt kui pärast ilmunust ja käsitleb laias laastus inimese müstiliset loomust ning sellest tulenevalt intuitiivsel alusel saatuse kujunemist.

Möödunud sajandi lõpus võitis O.Spengler hämmastavalt kiiresti hulganisti poolehoidjaid. Filosoofiliselt müstiline teos sai tavapäratult edukaks ja seda saatis Esimese maailmasõja kiiluvees suur publikumenu. O.Spengleril jätkus julgust öelda kaasaegsetele otse ja selgesti välja, et nad eksivad sügavalt, arvates, et kõige tähtsamad on teadus, majandussuhted ja poliitiline kord. See idee on O.Spengleri õpetuses peamine ja kõige tähtsam ning kinnitab, et kõige olulisemad ja mõjusamad on inimkonna jaoks kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. Teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole maa peal nii suurt võimu, järelikult ei mõjuta nad inimesi sel määral nagu spirituaalsed tõekspidamised. Seepärast on ilmne, et suurimat mõju kogu inimkonna elule ei avalda mitte teadlased ega poliitika ning majanduse reformijad, vaid vaimsed õpetajad. Saksa filosoof Nietzsche rõhutas selgesti: "Maailm tiirleb uute väärtuste loojate ümber; ta liigub märkamatult tõelise vaimuse poole."

Oswald Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused läbi ajaloo, mida kirjeldatakse tihti hooletu lõtvusega "müstilisena". Kuid "müstika" on ohtlikult libisev mõiste, seda nii tavalises elus kui akadeemlises maailmas. Oma kirjutises kasutan Andre Lalande'i ranget definitsiooni, mille ta annab oma teoses "Vocabulaire de la Philosophie's":  müstika on "usk võimalusse, et inimvaim võib seesmiselt ja otse ühineda olemise alusprintsiibiga, kusjuures ühinemine rajab korraga olemisviisi ja teadmisviisi, mis on erinev ja kõrgem normaalsest eksistentsist ja teadmisest". Isikuid, kes arvavad, et taoline ühinemine on võimalik, nimetatakse müstika teoreetikuteks ning isikuid, kes usuvad, et nad on seda ise kogenud, müstika praktikuteks: mõistagi hõlmab teine klass esimese aga vice versa mitte.  Mis ikkagi on too illuminatio ehk müstiline valgustus ja selginemine, millest õpetas Dionysios?

Enne kui hakkame lähemalt uurima müstilist valgustust O. Spengleri teoses, seda ajaloolises tähenduses võiksime valida üldise kogemuse näiteks Pierre Teilhard de Chardini kirjelduse:
Tuuleõhk puhub ööpimedas. Millal ta tõusis? Kust ta tiirdeb? Kuhu viib tema tee? Keegi ei tea. Keegi ei saa Vaimu, Jumala pilku ja valgust sundida alla laskuma iseenda peale. Ühel teataval päeval märkab üks või teine inimene täiesti ootamatult, et ta on avanenud erilisel viisil tajuma kõike jumalikku, mis laotub laiali igal pool tema ümber. Küsige tema käest. Millal puhkes temas säärane seisund? Ta ei oska seda ütelda. Ta teab vaid, et tema elust käis läbi uudne vaimupuhang. Algul täitis teda võõrastav ja ainukordne värelus, mis oli tulvil kõige mitmekesisemat harmooniat. Sellest hoovas kiirgus, mida ümbritses täiuslik ilu... See avaldas järjestikust mõju kõigile hingeelu koostisosadele: meeltele, tunnetele, mõtetele. Mida päev edasi, seda meeldivamaks muutus nende lõhn, seda enam lisandus värve ja väge; kõike seda manas esile mingi seletamatu põhjustaja - üks ja seesama algpõhjus. Määratlematu tähelepanu, lõhn ja valgus muutusid nüüd selgemaks. Ning selle järel - ootamatult ja ettearvamatult - hakkasin tajuma seda, mis sõnulseletamata on ühine kõikides ja kõiges. Minu ees avanes too ühtsus ja kinkis mulle nägemise. Tegelikult olin saanud uue tundmismeele, võimaluse tajuda uut kvaliteeti või uut mõjusfääri. Too osutus seda sügavamaks, kuna minus teisenes ka olemasoleva tajumine. Sellest alates muutus olemine ise mulle kuidagiviisi kombatavaks ja tunnetatavaks, ning määrates ise kindlaks kõik vastuvõtmise vormid, hakkas olemasolev ise mind enda poole tõmbama, sünnitades minus joobumuse. (Pierre Teilhard de Chardini. Le Phénomène Humain, 1955:114)

Esimene filosoof, kes püüdis müstilist mõtlemisviisi konkreetseks uuritavaks ja tajutavaks teha, oli kahtlemata filosoof Plotinos. Plotinosele on iseloomulikum korduv rõhutamine, et tuleb eralduda sisemisse ellu, "omaenda maanurka". "Vaata sissepoole," ütleb Plotinos. "Seespool on hüve läte, mis võib alati välja voolata, kui teda välja kaevad." Kord Plotinos hüüatab triumfis: "Täna tulin välja kõikidest katsumustest, õigemini: viskasin välja kõik katsumused, sest nad polnud mitte väljaspool, vaid seespool, arvamustes." Mõnel määral ennetavad taolised ütlused Spengleri käsitlust.

Nii või teisiti on õpetlik võrrelda üht lõiku Plotinose poolt ettekirjutatud praktlise harjutusega:
Las iga hing mõtleb järele esmalt selle üle: et tema ise on, kes lõi kõik elusolendid, puhudes neisse elu; et kõik, mida kasvatab maa või meri, kõik, mis on õhus, kõik jumalikud tähed taevas lõi tema; lõi ka päikese ja suure taevavõlvi ning korrastas kaunilt - temast on nende ringlemine; ja ometi on ta loomus erinev neist, mida ta korrastab ning liikuma ja elama paneb.
Plot., VI. 9.11. 38; IIL 8.6.40.
O.Spengleri mõjukas kaheköiteline "Õhtumaa allakäik" (Der Untergang des Abendlandes, 1918-1922) on sundinud ennast ühe või teise nurga alt kommenteerima paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Teos leidis entusiastlikke pooldajaid, kuid ka teravat vastuseisu. Kriitikale vaatamata jätkub "Õhtumaa allakäigul" lugejaid  tänaseni terves maailmas. Enne, kui selle aruteluga edasi liikuda, tuleb  tunnistada, et O.Spengler ei ole autor, kes annab ennast nii-öelda kergelt kätte ja kelle loomingut oleks lihtne taandada mingile selgele skeemile. Autori seisukohad ei allu hõlpsale süstematiseerimisele, sest tegu on tundelise meelelaadiga ajaloolasega. O. Spengler formuleeris, et ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond, milles tuleb üles leida inimkonna ajaloo metafüüsiline ja müstiline mõõde.  Spengleri kriitlised käsitlused (John Farrenkopf's, 2011, Henry Stuart Hughes, 1991 jne)  kinnitavad, et on alust rääkida teatud müstilisest ajalookäitlusest - Spenglerile omasest vaimsest orientatsioonist, mõtlemisviisist, mida on tihedalt täis terve Spengleri suurteos.

O.Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused sellest valdkonnast, mida kirjeldatakse müstilistena. Ühiskonna, kultuuri ja inimese uurimisel ja kirjeldamisel ei ole võimalik piirduda vaid "objektiivse" või õigemini "objektse" uurimismeetodiga, mille puhul ühiskonda ja inimese kogemust uuritakse nagu füüsilisi objekte ainult väljastpoolt. Lisaks tuleb tungida inimeste teadvuse ja maailmataju sügavusse, et tuua esile selle struktuur ja osa üldises ajaloolises liikumises. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

O.Spengler üritab anda oma müstilises suurteoses ammendava ülevaade maailmastruktuuri dünaamika kohta eri kultuuride näitel ning ka vastuse, kuidas eri kultuurid maailma mõjutavad. Autori suurteoses ei ole fakt enam fakt, paljud ajaloolised mõisted on müstiliselt segamini, objektiivus on segamini soovmõtlemisega, kuid samas tõestab autor, et üleminek inimese ja ajaloo vaimsuse uurimise tasandile toob kaasa olulisi tagajärgi.

Esiteks, tähelepanu keskpunktis ei ole enam tingimata ajaloo suurmehed - erineva psüühika ja maailmakäsituse kandjatena võivad  edukalt esineda ka keskpärased inimesed ehk meie mõistes tavainimesed. Üldistavalt öeldes: kui ideede ajaloo või epohhi saavutuste puhul on tegemist kultuurieliidi poolt saavutatuga, siis O.Splengeri ajalookäsitlus pretendeerib ühiskonna kõige erinevamate liikmete maailmanägemise eripärade avastamisele. Nii O. Spengler, kui teised, näiteks Max Weber on uurinud neid paljuülistatud ratsionaalseid, umbisikulisi ajaloolisi mehhanisme, mida M.Weber tähistas ilmeka väljendiga "raudpuur". Paljud humanistlikud autorid on püüdnud neist analüüsidest järeldada, et inimkond on väliste  jõudude ees täiesti abitu või abitu vähemalt seni, kuni ei lammuta neid üdini ratsionaalseid institutsionaalseid struktuure nagu seda on turg ja raha. Tänapäeval näib see siht niivõrd utoopiline, et võrdub lihtsalt oma abituse tunnistamisega. Samas tõeline müstiline kogemus on seotud alati oma abituse tunnistamisega, seda tunnet tajusid nii Jeesus, Meister Ekhart, Püha Theresa kui teised ajaloolised isikud.

Siit jõuame teatud kindlale vaimsele tasandile ja individualismi ning instrumentaalse mõistuse kardetud tagajärgedeni inimese elus. Tööstuslik-tehnilise ühiskonna institutsioonid ja struktuurid piiravad inimkonna valikuid, sunnivad nii ühiskondi kui indiviide andma instrumentaalsele, ratsionaalsele mõistusele seda kaalu, mida sel tõsistes moraalsetes kaalutlustes olla ei tohiks ja mis mõjub enim inimeste sisemisele  õnnetundele.  Tõeline õnn on tähendanud müstikule julgust kogeda maailma teistsuguse kohana, kui see tavateadvuse jaoks on ning samas tajuda teisi inimesi oma tõeliste sõpradena.

O. Spengler soovis olla ratsionalismi vastane prohvet. Selles raamatus tehakse esmakordselt katse ajalugu ette näha – nii kõlab üks tema peateose juhtmõtetest. Varasem filosoofia ja teadus oli lähtunud eeldusest, et inimene on ainult  mõistuslik olend - animal rationale. Mõtlemisvõime oli filosoofide silmis kogu inimliiki olemise tähenduse mõttes defineeriv ning ka ülendav tunnus. O.Spengler väidab aga, et inimese paljukiidetud ning üleabsolutiseeritud eneseteadliku intellekti taga peitub tegelikult end instinktiks moondanud teadvusetu müstiline tahe.  Seega pole inimene eelkõige mitte ratsionaalne "looduse kroon", vaid ebaratsionaasetest instinktidest juhinduv loom, kelle mõistuslikkus teenib alati ning üksnes tema salapärast elutahet. Mõjukas kriitline saksa sotsioloog Theodor Adorno on maininud, et ratsionaalsetest uskumustes ei ole midagi tõest peale liialduste ning need liialdused põhinevad  ajaloolistele müütidele ning tulenevad väärast inimloomuse analüüsist. Ratsionalistid  on müstika kahtlase olemuse üle arutletud ammustest aegadest saadik; juba vanad kreeklased seostasid seda 'hullusega', mille skaala võib ulatuda neurootilisusest psühhoosini. Filosoofia, matemaatika, loodusteadused, muusika, maalikunst, draama ja luule on O.Spengleri ajalookäsitluses peamised müstilised vahendid, mida ainult tõelised loovad hinged julgevad vabalt kasutada. O.Spengler lükkab oma teoses inimese kujunemise ratsionaalse vaatepunkti selgesõnaliselt tagasi. Autor ei otsi põhjusi ja tagajärgi, vaid universaalseid, müstilisi ajaloo kujunemise ajendeid ning vorme.

Ajalugu ei saagi hinnata, ta on teisel pool head ja kurja, ta on teisel pool põhjusi ja mõjusid. Ta areneb oma sisemise sunni järgi. Tal on saatus, mida ükski muuta ei saa. [---] ajalugu, mida kultuurid läbi teevad, näitab, et kõigi kultuuride sisemine elu karvapealt samu faase läbi elab, mis organismgi: tekkides juhuslikult, võrsub ta, õitseb ja variseb. Ta üle valitseb paratamatus nagu inimesegi üle, kes midagi selle vastu teha ei saa, et ta lapseeast täisealiseks saab, ja siis raugaks vananeb. Mitte põhjuste-järelduste ahel ei tingi niisugust arenemist, vaid saatus. Kui ajaloost õigesti aru tahetakse saada, ei tule talle ligineda kausaalsusega ega uurida, miks üks või teine sündmus on tekkinud, vaid füsiognoomiliselt: mis vanaduse astet üks või teine nähtus kultuuri elus tähendab.

"Aga täiesti väärarvamine on, nagu ei võiks inimese vaim kõige vähematki mõju avaldada ajaloo käigu peale. Selleks kõnelevad faktid liiga selget keelt."

"Sirgjoonelise maailmaajaloo üksluise pildi asemel, mis püsib vaid siis, kui suletakse silmad tõsiasjade mõjuva hulga ees, näen mina vaatemängu paljudest võimsatest kultuuridest, mis puhkevad ürgse jõuga emapinnase rüpes, millega igaüks neist kultuuridest kogu oma olemasolu vältel tihedalt seotuks jääb, millest igaüks vajutab oma ainesele, inimsusele, isepärase vormi, millest igaühel on oma idee, oma kired, oma elu, tahtmine, tundmine ja oma surm."

"Keegi ei oleta tuhandeaastase tamme puhul, et just nüüd algab tema tõeline kasv. Keegi ei oota rohutirtsult, nähes tema igapäevast kasvu, et ta võib kasvada veel mitu aastat. Siin tunneb igaüks, et on mingi piir, ning see on sisemise vormi tunne. Kuid ajaloo suhtes valitsebm ohjeldamatu optimism."

"Nihilismi ohvriks langenud, usu ja veendumusteta moodsast inimesest saab vaimne nomaad, kodutu rändolend, kellele on saatusest määratud elada maailmalinnade ajajärgul, mida asustavad juurtetud inimmassid ja mil loojuva kultuuri väljendusvõimalused on pöördumatult ammendunud. Kultuurist küllastunud suurlinnainimene ei oska luua uut kunsti ja peab seetõttu leppima sellega, et taaskasutab materjali, mida ajalugu on juba tarvitanud ja kopeerib vanu kunstiteoseid. Selline kultuuri dialektiline enesehävitus päädib viimaks inimese hingetustumisega, varjatult ettevalmistatuna nihkub ajaloo valgusesse "tsiviliseeritud inimese viljatus" (UA, 679)."

Juhus, paratamatus ja ajakulg saab oma auväärse koha mõistetena O.Spengleri ajaloofilosoofias. Heites kõrvalpilgu J.W.Goethele räägib O.Spengler maailmaajaloo morfoloogiast või kultuuride palgejoonte võrdlevast uurimisest. Ajalugu on O.Spenglerile ainult niipalju ajaloona väärtuslik, kuivõrd ta sellest oma müstilisele inimkäsitlusele materjali leiab ning kuivõrd selles avaldub spontaanne, alateadvuslik inimlooming. Teose autor on pigem müstiline kunstnik, kui täpne ajaloolane. Inimeste tunded ja ematsioonid saavad autori ajalookäsitluses auväärse osa, mida seni olid monopoliseerinud  teadussaavutused ja  suurmehed. Müstiline idee saab autori jaoks võimsaks relvaks elu, aja ning inimese seletamisel, selle ilmekaks näiteks on O.Spengleri aastaaegade käsitlus, milles realiseerub kosmoloogline kujutlus maailmast, mille juured asuvad  juba antiikajas. Inimene teostab oma olemust, samavõrd peavad inimese kogetavad aastajad oma saatust teostama, et leida oma põhivorm, oma tõeline esoteeriline pale. Müstilises aastaaegade, hinge ja inimese käsitluses on  antiikfilosoofia sugemeid. Ratsionaalse teaduse suurkuju Sokrates oli ülimalt õnnelik teades, et tema pea juures asub esoteerilist vaimu täis ingel, kes tema eksivale vaimule taevalikke tarkusi kõrva sositab. O.Spengler kirjeldab oma suurteoses aastaaegu sarnaste esoteeriliste sümbolitega.

Kevad: intuitiivne loovus • ärkava vaimu võimsad teosed  • uut tüüpi jumalatunnetus • hirm/aukartus maailma ees, müstilis-metafüüsilise maailmapildi süstematiseerimise katsed.

Suvi: küpsev teadvus • kriitiliste hoiakute teke • katsed maailmapilti reformida • algav linnastumine ja kodanlastumine • uus matemaatika, arvu tähenduse üle arutlemine • ratsionaalne müstika.

Sügis:vaimse jõu kõrgpunkt • suurlinnad • usk mõistuse jõusse • suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid • religioon
mõistusele allutatud • loodus ja loomulikkus au sees.

Talv: süsteem laguneb, vaimujõud hääbub • maailmapilt muutub pragmaatiliseks • loov metafüüsiline mõtlemine
asendub kateedrifilosoofiaga • levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated.

Looduse tärkamine kevadel on naiivse elutunnetuse aeg. Suvel küpseb kultuur, jõudes teadlikkuseni oma võimalustest. Virgunud arutlusvõime otsib vabanemist traditsioonilistest ratsionaalsusevormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. See tähendab reformatsiooni ja teadust. Sügis on selginud tarkuse aeg. Mõtisklus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid mõistus ei ole veel hakanud õõnestama usku omaenda kõikvõimsusse. Talve tulek on radikaalsem, kui muud üleminekud aastaajalt aastaajale. Kultuur eemaldub müstilisest lähenemisest, tardub tsivilisatsiooniks. Loomine lõpeb, kuid eelmiste aegade vaimupingutuste viljad levivad standardiseeritud masstoodanguna lossidesse ja hurtsikutesse terves kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus või vägivaldne lunastusõpetus. Ajaloolane mõistab ajastut, mõistmata tema ideed nagu loodusloolane seletab füüsilisi sündmusi kausaalsete seaduste abil. Teadus, ütleb autor, on vältimatult ainult loodusteadus. Maailmaajaloo morfoloogia ei ole seetõttu teaduslik, vaid filosoofiline õpetus. See on O.Spengleri meelest põhiline filosoofiline tarkus, mille saatus on annetanud läänemaisele inimesele kultuuri vanaduspäevil.

"Ajaloos ei valitse mitte objektiivsed seadused, vaid ideed, mis leiavad oma sümboolse väljenduse nähtustes. Ajaloo sündmuste uurimisel ei ole tähtis, mis nad on, vaid ainult, mida nad tähendavad."

"Vana kreeklane on ühepäevaliblikas, kes lendleb ja mängleb päiksepaistel, kus kõik on nii selge, silmanähtav, meeltega tabatav. [---] Tema andub kõige hingega lähedasele, olgu ajas või ruumis."

O.Spengler ei salli oma ajalookäsitluses inimese ja saatuse loogilisi tõdesid, ta arvab ning väidab, et ajaloolist arenemist ei saa mõistuspärastesse vormelitesse sulgeda. Autor loob terve müstilise hiigelehitise, tuues tõestusi oma veendumusele igast ilmakaarest ja ajast ning kõikvõimalikelt aladelt. O.Spengler ei ole ajaloo pisiasjade uurija, materjali detailide koguja ega "mustatöö-tegija”, vaid kunstnik ja filosoof, kes püüab koostada juba oleva materjali põhjal suurejoonelist ja sügavat süsteemi intuitsiooni abil. Autor püüdles oma teost luues tõsikindla tunnetuse poole, kuid nägi seda samas üha enam kättesaamatuks muutuvat. Kõigepealt arvas ta leidvat ajaloo kulgemise oma meeletajude kaudu, kuid peagi koges meeletajude petlikkust. Kas pole inimese teadvus ja ajalugu midagi muud kui ettekujutus või unenägu? Prohvet Muhammedile omistatud pärimus tõdeb:"Inimesed magavad seni, kuni elavad ja kui surevad, siis nad ärkavad."

O.Spengler esitab ennast oma teoses pigem müstikuna, kes lükkab tagasi käsitluse ajaloost, kui sirgjooneliselt edasi suunduvast sündmuste ahelast. O.Spengleri kui müstilise ajaloolase geniaalsust näitab see, et tema ideedel on olnud ja on nii ägedaid pooldajaid kui ka vastaseid. Tema ideed on tekitanud tormilist poleemikat. Kui O.Spengleri ideed oleksid pelgalt häiritud inimese ettekujutused, siis ei oleks neile aastakümnete jooksul suurt tähelepanu pööratud ning tema teosed oleks peagi unustatud..

Autor Ivar Tröner
Vaimne otsija

Allikas: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/oswald-spengleri-ajaloolis-filosoofiline-teos-ohtumaa-allakaik?id=69696575

Read more...

kolmapäev, 21. veebruar 2018

2018.02.20 - Otse kümnesse

Link: http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/arutelu/otse-kumnesse/16434-2018-02-20-otse-kumnesse


Read more...

Pamela Mastropietro – "pugnalata da viva" – lõigati elusalt tükkideks

Loe lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/02/neegrid-vagistasid-ja-tapsid-18-aastase.html

Praeguseks selgunud andmetel  neegrid (ilmselt) vägistasid ja lõikasid elusalt tükkideks  (itaalia k „pugnalata (quando era) da viva“) 18-aastase Pamela Mastropietro Maceratas, Itaalias. Siinkirjutaja oletas õieti, et on "väheusutav üksainus neeger suutis surnukeha tükeldada ja maha matta". Vahi alla on siiani võetud kolm Nigeeriast kohaletoodud neegrit: 29-aastane Innocent Oseghale ja 23-aastane  Lucky Desmond, kolmanda nime ei olnud võimalik leida. Innocent Oseghale elamisest leiti verised riided ja tütarlapsele kuulunud esemeid. Ta viibis Itaalias ebaseaduslikult. Ohvri kehast on välja lõigatud süda, mis on kadunud. Kahtlustatakse, et neegrid on selle ära söönud – neegrimaal levinud kombe kohaselt, millest jälle ei saa rääkida – rassism.

Seal pidi seda ette tulema. Samuti on ära lõigatud ja kadunud tütarlapse rinnad ja suguelund. Nii ei õnnestu üheselt tõestada vägistamist. Itaalia peavoolumeedia spekuleeris varem, et Pamela Mastropietro oli narkomaan ja suri üledoosi tulemusel, üritades niimoodi neegrite süükoormat kergendada. Praeguseks on see peavoolumeedias "tõsiasjana" esitatud väide osutunud valeks (itaalia k non deceduta a causa di una overdose di eroina). Kui Itaalias on skandaal maast taevani siis teistes riikides peavoolumeedia on juhtunu täiesti maha vaikinud nagu ka Eestis. Leidsin ainult ühe lühikese inglisekeelse kirjutise infowars-st. Eelmine allikas oli Itaalia Lõuna-Tirooli saksakeelne väljaanne. Küsige ERR-lt, Postimehelt, Päevalehelt jne, miks nad varjavad teie eest tegelikkust, milles elate!? Eesti nn poliitikud poevad aga nahast välja, et Eestisse neegreid tuua, et Eestiski samasugused asjad hakkaksid juhtuma.
 Video: Neeger külastab Itaalias kirikut:
https://twitter.com/BasedMonitored/status/862663735533547520/video/1

Matti Ilvese blogile koostas Jaan Hatto

Allikad: www.anconatoday.it, www.iltempo.it

Read more...

Maakogu Asutav Kogu: riigiaparaat lähtub otsustes poliitiliste ja äriliste survegruppide huvidest, mitte põhiseadusest

3. veebruaril kogunesid Raikkülas enam kui 70 kodanikuühenduse, organisatsiooni ja kogukonna volitatud esindajad, et arutada olukorda Eestis. Koosolekul loodud Asutav Kogu võttis vastu pöördumise Eesti rahva poole ning asub ette valmistama kohalike maakogude kokkukutsumist üle Eesti.

Raplamaale Raikkülla kogunesid erinevate kodanikeühenduste esindajad. Kohal olid esindajad Setumaalt Saaremaani, kultuuriinimeste ühendused, Eesti Metsa Abiks-liikumine OTT (Otse Tootjalt Tarbijani) ja ka mesinike ühendused.
Raikkülas moodustatud Asutav Kogu võttis vastu alloleva pöördumise Eesti rahva poole ning asub ette valmistama kohalike maakogude kokkukutsumist üle Eesti. Asutava Kogu pöördumise edastasid selle esindajad teadlane Rea Raus ja kirjanik Kaupo Vipp.
Objektiiv avaldab Maakogu Asutava Kogu pöördumise.

Maakogu Asutava Kogu pöördumine Eesti rahva poole
Eesti Vabariik 100 vaimus on 03.02.2018 Raikkülas loodud Asutav Kogu otsustanud kokku kutsuda parteidevälise Eesti Maakogu, mille peamiseks ülesandeks on rahva tahte selge teadvustamine, välja ütlemine ja selle tahte eest kindlameelselt seismine, tuginedes EV Põhiseadusele.

Eestis on täna suurim mure valitsejate võõrandumine oma rahvast – meie poliitilise juhtkonna soovimatus kuulda meie häält ja arvestada sellega küsimuste puhul, mille otsustamiseks rahvas pole valimistel oma mandaati andnud. Kodanike, haritlaste ja teadlaste hääle järjekindel eiramine lõhestab riiki ja on tekitanud suureneva usalduskriisi. Asutav Kogu tunneb, et riigiaparaat lähtub oma toimetustes mõne kitsa poliit- ja ärigrupeeringu või välise survegrupi huvides tehtavatest otsustest, mitte Eesti Põhiseadusest. Meie elukeskkonna ja kogukondade hävitamine on saanud nähtavaks üle maa ja nüüd on aeg seista meie laste ja lastelaste tuleviku eest.
Eesti Põhiseadus sätestab: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“. Ning et meie riigi ülesandeks on olla: „…pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade…“. On selge, et kõik see pole kuidagi võimalik, kui meie riiklikud institutsioonid ei suuda või ei taha oma tegemistes arvestada kodumaa looduskeskkonna halvenemisega ja põlisrahva enese tahtega.

Eesti Maakogust saab ühendus taastamaks usaldust ja kaitsmaks meie rahva põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi. Maakogu seab eesmärgiks põlisrahvastele omaste, jätkusuutlikkust tagavate väärtuste säilimise. Maakogule asub keerukates küsimustes oma nõuga toeks haritlastest, teadlastest ja praktikutest loodav priitahtlik Nõukoda. Olgu Maakogu algatus kingituseks meie vabale riigile tema sajandal sünnipäeval. Asutav Kogu asub Maakogu kokkukutsumiseks ettevalmistusi tegema üle Eestimaa ning annab sellest avalikkusele teada.

Read more...

teisipäev, 20. veebruar 2018

MATTI ILVES: SAKSAMAA LOOB UUE VOLINIKU KOHA JUUTIDE KAITSEKS

Juudi kogukonna ettepanekul loob Saksamaa nüüd ühe uue voliniku koha, see saab olema "Antisemitismi volinik". See ettepanek oli juba hääletusel Bundestagis.

Selle voliniku ülesanne on olla nö. kontaktpunkt juutide organisatsioonidega. Võidleda diskrimineerimisega föderaal-, riigi ja kohalikul tasandil. Samuti ka kooskõlastada valitsuse samme, mida rakendatakse selle läbiviimiseks.
Aastal 2015 olevat olnud antisemiitlikke kuritegusid Saksamaal 200 % rohkem kui eelmisel aastal. Saksamaa siseministeeriumi andmed näitasid, et 94% antisemiitlikke vihkamiskuritegusid oli 2016. aastal ja toimepanijad olid aina parempoolsed.

Saksamaa Kesknõukogu juudid tervitasid uue voliniku määramist ja ütlesid, et see oleks tõhus vahend võitlemaks vihakuritegudega.

Kasutatud allikas: http://whiteresister.com/index.php/10-news/1547-germany-creates-new-anti-semitism-commissioner-post
_________________
Lugege veel siit, milline võimas lobi on juutidel terve Euroopa Liidu mõjutamiseks:
http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2015/09/matti-ilves-euroopa-juudi-parlament.html

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP