RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 18. september 2019

Neljakümnes Sõda




Eesti Leegioni veteranid kirjeldavad teist vabadussõda!

Read more...

Rünnakud EKRE pihta on tingitud sellest, et rahvuskonservatiivsus jääb võõrastele ideoloogiatele ette

Mart Helme esindas Riigikogu kõnetoolis umbusaldajatele vastates klassikalist maskuliinsust.

Rahvuskonservatiivide pihta paisatavad süüdistused pole enamasti realistlikud, vaid on ideoloogiliselt laetud.
Möödunud nädalal kirjutas meestearst Margus Punab, et maailmas eristatakse niiöelda klassikalist ja pehmet maskuliinsust.

“Tänane Eesti ühiskond eeldab, et mees oleks ühelt poolt väga maskuliinne, aga teiselt poolt eeldatakse, et ta oleks ka väga hoolitsev, õrn, osavõtlik jne, tüüpiliselt feminiinseteks peetud omadustega tegelane…,” tõdeb ta. Skandinaavias, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal on mees Punabi sõnul juba teistsugune ja selliseks on muutumas ka meie noorem põlvkond.
Sellest aga leiab juba esimese selgituse kasvõi Riigikogus toimunule – kui Mart Helme esineb umbusaldajatest saadikute ees jõuliselt ning naissaadikud on nutu veerel, et mees ei murdu, siis ongi asi selles, et liberaalsed ja feministlikud tegelased sooviksid kõnepuldis näha pehme maskuliinsusega, nende käe järgi vormuvat plastiliinmeest, kes vabandab, nõustub, kahetseb ja lubab ennast parandada. EKRE mehed esindavad paraku klassikalist mehelikkust ja see ongi konflikti tegelik sisu.
Siit tuleneb ka kõik see, mida EKRE-le pannakse, ennekõike süüdistused naistevihkajalikkuses – rahvuskonservatiivid esindavad traditsioone ehk klassikalist maskuliinsust, teised erakonnad aga seda pehmet varianti. Sotside mehed käivad ju naiste marssidel ja jõuavad ehk varsti ka roosade vulvamütsikesteni.

EKRE-s pole ei naiste alandamist ega meeste üleolekut, on vaid traditsioonilised mehe-naise suhted, millega mõlemad pooled ka nõus on. Seega on sotside ja teiste vasakliberaalide süüdistused, sealhulgas ka “ebameeldiva” sõnakasutuse, solvamiste ja mittevabandamise osas, kantud neomarksistlikust ideoloogiast – tegelikult pole EKRE poliitikutel mingit põhjust sellele alistuda ja järele anda, sest see pole meie ideoloogia.
Pehmelt öeldes võib feministidele selgeks teha – meil on suva sellest, millisena te näete kaasaja meest, milliseid lumehelbekesi te oma toetajatest kasvatate, meil pole mingit kohustust mängida teie reeglite järgi. Kui meie maskuliinsus on teile toksiline, siis mingegi nurga taha pehmode õlale nutma!
Juba see näide tõestab, kuidas EKRE-vastasuse taga on ideoloogilised rünnakud – veel rohkem aga näeb seda “vähemuste õiguste kaitsmise” taga, kus tavaliste ja arusaadavate õiguste tagamise varjus kaitstakse ka nende õigust pretensioonikusele, kapriisidele ja pahedele. Ja ühiskonda lausa sunnitakse seda kõike aktsepteerima, kasutades isegi psühholoogilisi pöidlakruvisid.

Frankfurdi koolkond ehk neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond loobus möödunud sajandil proletariaadile orienteerumast ning asus kaitsma vähemusi, migrante ja naisi. Lääne ühiskonda imbunud ja selle suuresti üle võtnud uusmarksism ongi võrdsusnõuded üle mõistuse suureks paisutanud, kuni selleni, et enamus peab järgima vähemuse ette antud reegleid.
Hea näide on veganlus, tavaolukorras igati normaalne eluviis. Jah, taimtoitlased on praegu vähemus ja neil peavad olema võrdsed õigused kõikesööjatega toidu kättesaadavuse ja tarbimise osas. Kuid nad ei tohi nõuda, et lihatoidu sööjad peavad nendega ühest ruumist lahkuma, et lihasöömist tuleb piirata ja et veganluse propaganda peab olema igal pool näha või isegi tavatoidu pakkumistest eespool. Seda tehes nõuavad nad enda elulaadile eelist teiste ees.

Reaalsest võrdsusest paraku vähemuste õiguste tagamisel selle loojatele ei piisa ja nendele hakatakse võrdsuse asemel eelisseisundit looma. Nii on ka geidega, kes on seksuaalse vähemusena ehk aktsepteeritavad, aga nad ei tohiks olla lausa igas asjas võrdsed vastassooliste suhetega, sest vaid heteroseksualism tagab inimsoo püsimise – isegi kui meid on praegu liiga palju, võib mingi katastroof väga lihtsalt inimkonna eksistentsi ohtu seada ja siis pole homodest kui kuivanud oksast elupuul mingit asja.
Eraldi küsimus on ka see, et vähemusele võrdseid õigusi andes võib see enamusele hukatuslikuks saada – arvestama peab konkreetset olukorda, mitte võrdsust iga hinna eest.

Vene rahvas on Eestis samuti vähemus, aga neid ei saa kuidagi eestlastega võrdsele tasemele panna, ei keele ega kultuuri küsimustes – kui venelastel on selja taga 140 miljonit vene keelt kõnelejat oma ajaloolisel kodumaal ja siinsamas Narva jõe taga, siis eestlasi on oma ajaloolisel asualal alla miljoni ja see arv võib tänastes demograafilistes protsessides väga kiiresti langema hakata ning ühe rahva kadumiseni viia. Ehk siis – eesti ja vene keele võrdsus Eestis tähendab sisuliselt ebavõrdsust, sest see asetab väikese eesti keele suure vene keelega võrreldes äärmiselt raskesse olukorda.
Seega siis pole rünnakud EKRE ja tema aetava poliitika vastu kuidagi tingitud sellest, nagu oleks rahvuskonservatiivid südametud ja ebainimlikud, vaid hoopiski sellest, et maad on võtnud uued ideoloogiad, kellele traditsiooniline, rahvus- ja perekeskne maailmavaade enam ei sobi ja kes tahavad selle kandjad täies tükkis välja juurida.

Aga president ja vasakliberaalid ajavad ikka ja jälle Põhiseadusest välja ainult võrdsusnõude, mille taust on hoopis teisugune kui kompromissideta võrdsus igas asjas. Sellist võrdsust ei saa kunagi tulla ja seda tõestas kommunistlik süsteem.

UU

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/runnakud-ekre-pihta-on-tingitud-sellest-et-rahvuskonservatiivsus-jaab-voorastele-ideoloogiatele-ette/

Read more...

Monika Helme: Kopeeritud FBst

Hoolimata veenvate tõendite puudumisest, mis kinnitaks inimtekkelise kliima soojenemise teooriat, ajavad globaalse kliimakriisiga hirmutajad oma jonni edasi. Nüüd on Eestimaa Looduse Fond koos teiste organisatsioonidega käima lükanud rahvaalgatuse Eesti kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2035.

Hirmutavas stiilis avalduses öeldakse, et globaalne kliimakriis on juba käes ning „selleks, et vältida kliimakriisi katastroofilisi tagajärgi, on hädavajalik hoida globaalse temperatuuri tõus alla 1,5 kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega“. Kui see piir ületada, siis „riskime pöördumatute muutuste ning katastroofiliste tagajärgedega inimühiskondadele ning looduskeskkonnale. Elurikkuse kadu, sagedasemad ekstreemsed ilmastikuolud nagu põuad ja tormid, metsatulekahjud, merevee taseme tõus ja teised mõjud vähendavad meie toimetulekuvõimekust elukeskkonnas ja suurendavad oluliselt migratsiooni elamiskõlbmatuks muutunud aladelt“. Avalduses kinnitatakse, et „teadus on selge: tegutseda on vaja kohe ning otsustavalt“.

Selleks, et hoida globaalse temperatuuri tõus alla 1,5 kraadi „peab globaalne kasvuhoonegaaside heide vähenema poole võrra juba järgmise kümnendi jooksul ning jõudma kogu maailmas neto-nulli (kliimaneutraalsuseni) hiljemalt aastaks 2050“. Avalduse kohaselt tähendab kliimaneutraalsus seda, et riik ei paiska oma tegevusega atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui seob, ning selleks tuleb fossiilkütustelt kiiresti üle minna taastuvatel energiaallikatel põhinevale kombineeritud lahendusele.

Veel märgitakse ära, et Eesti praegune riiklik energia- ja kliimakava ei ole „hetkel piisav, et adekvaatselt kliimakriisile reageerida“.

„Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035“ algataja on Eestimaa Looduse Fond, mis väidab oma kodulehel, et on „valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu organisatsioon“. Kui aga nende kodulehel natuke ringi vaadata, võib leida, et „ELF tänab Avatud Eesti Fondi tegevuste elluviimiseks toetuse saamises abistamise eest!“. Avatud Eesti Fond on tippglobalisti ja tähtsa uue maailmakorra konstrueerija George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi Eesti haru, mis asutati 1990. aastal.

„Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035“ algatajad annavad kogutud allkirjad üle Jüri Ratasele 13. septembril 2019. aastal peaministri eestvedamisel toimuval konverentsil „Kliimaneutraalsus – häving või edu?”. Lähemal uurimisel selgub aga, et konverentsi korraldaja ei ole mitte bilderberglane Jüri Ratas vaid hoopis Eesti Rooma Klubi, mis on teise väga olulise uue maailmakorra ehitajate organisatsiooni, Rooma Klubi (Club of Rome), Eesti haru.

1991. aastal avaldatud Rooma Klubi raporti „Esimene globaalne revolutsioon“ 75. leheküljel on kirjas järgmiselt: „Otsides uut vaenlast, mis meid ühendaks, tuli meile idee, et reostus, globaalse soojenemise oht, vee nappus ja näljahäda sobiksid hästi. Kõik need ohud on tekitanud inimtegevus… Tõeline vaenlane on siis inimkond ise“.

Rooma Klubi asutati 1968. aastal Rockefellerite sihtasutusele kuuluvas Bellagio keskuses ning ka mainitud dokument on kindlasti David Rockefellerile meelejärgi, sest 1994. aastal lausus ta ÜRO-s järgmised sõnad: „Me oleme globaalse ülemineku äärel. Kõik mis me vajame on suured kriisid ning rahvad aktsepteerivad uut maailmakorda“.

Kliimakriisiga hirmutamine on kuritegeliku globaalse finants ja -võimueliidi üks peamine vahend uue maailmakorra loomiseks, sest see on suurepärane ettekääne industriaalühiskonna täielikuks hävitamiseks ning inimeste üle veelgi suurema kontrolli saavutamiseks.

Allikas: Facebook

Read more...

teisipäev, 17. september 2019

MATTI ILVES: Vastupanu võlakirjade ostmisele EKP nõukogus

Mario Draghi, Euroopa Keskpanga president

 Kunagi varem pole EKP nõukogus olnud nii palju erimeelsusi kui neljapäevase otsusega võlakirjade ostmist jätkata. Erinevalt EKP juhist Mario Draghist olid peaaegu pooled liikmed selle vastu.

Pankade kasumiihast tingitud halbade võlakirjade täiendav ostmine kujutab Euroopa Keskpangale jälle uut rahatrükki. Selle tagajärjel võib kukkuda ka euro.

Kasutatud allikas: https://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/


Read more...

Soomes võetakse kasutusele sooneutraalsed ülekäiguraja märgid

Soome saab otsa aastakümneid kestnud ajastu, kus ülekäiguraja liiklusmärgil oli mees. Nüüd võetakse kasutusele märk, mis on sooneutraalne.
Uut märki on juba jõutud kritiseerida ja see toob linnadele ning valdadale kaasa omajagu kulutusi, vahendab Yle.

Tuleva aasta juunis jõustub Soomes uus liiklusseadus, millega uuenevad ka liiklusmärgid ja üks neist on ülekäiguraja märk. Muutus on küllalt suur, kuna märgil poole enam selgesti tuvastatav mees.
Kui vanal märgil oli mehel jope seljas ja kingad jalas, siis uue märgi puhul pole sedagi enam võimalik tuvastada.

Uue märgi puhul on võetud eeskuju Taanist ja Norrast. Euroopa Liit märke muutma ei sunni.
Ülekäiguraja märk võeti Soomes esimest korda kasutusele 1957. aasta detsembris. Praegu kasutusel olevad ülekäiguraja märgid on sellised olnud alates 1985. aastast. Algusest peale on märgil olnud mees.
Uute märkidega seoses on ka kriitikat tulnud, eriti seetõttu, et märkide uuendamine on kallis. Näiteks Vaasa linnale läheb ülekäiguraja märkide uuendamine maksma ligi 100 000 eurot. Kõigi uute märkide poeale aga kulub ligi miljon eurot.
Alates 2020. aasta 1. juunist muutub Soomes kuigipalju enamiku liiklusmärkide väljanägemine. Päris kohe siiski uusi märke kasutusele ei võeta, nende vahetamiseks on aega 10 aastat. Vahepealsel ajal on kasutusel uued ja vanad märgid.
Kui Eestis on mõnede uute ülekäiguraja märkide servad kollased, siis Soomes seda teed ei mindud.
Soomes eeldatakse, et juht tunneb ülekäiguraja märgi ilma selletagi ära.


 

Read more...

Vale on vaba – ajakirjanikud arvavad end teadvat, mis on otsustatud

Nii väidavad EPL ja Kärt Anvelt.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas meedia kasutab pealkirju, milles pole vähimatki tõde, on vaid oletused.
“Loen Delfist pealkirja „Lavly Perlingu saatus riigi peaprokurörina on otsustatud“.

Ohhoo! See on huvitav, mis siis otsustati? Avan artikli, kulutan 5 minutit kallist aega, loen igaks juhuks kogu teksti veelkord läbi … mitte essugi ei ole otsustatud!
Terve lugu koosneb ainult ajakirjaniku mitmetest spekulatiivsetest stsenaariumitest, mis VÕIKS juhtuda, kui TEHTAKS nii- või naasuguseid kokkuleppeid ja…

Mitte midagi konkreetset, mitte midagi kindlat, mitte sõnagi mitte ühestki otsusest. Seega ilma mingi liialduseta tuleb tõdeda, et artikli pealkiri oli otsene ja üsna kindlasti ka teadlik VALE.
Aga näe, veel üks loll pandi valega klikkima ja lugema. Ja selliseid lolle oli kindlasti väga palju.
Kui tegemist oleks üksiku kurioosumiga, ei tasuks sellele eriti aega kulutada. Kuid täpselt samasugune muster on meie ajakirjanduses saanud igapäevaseks normiks ja tõenäoliselt on enamik meist seda märganud kümneid (sadu) kordi.

Meie „soliidsed“ ajakirjandusväljaanded lihtsalt, lihtlabaselt ja igapäevaselt VALETAVAD rahvale otse näkku. Põhieesmärk on ilmselt sundida lugejat läbi atraktiivse vale klikkima ja lugejastatistikat kasvatama. Aga arvatavasti on teiseks eesmärgiks kujundada nende alateadvust, kes lihtsalt pilgu üle pealkirjade libistavad.

Kõige kõrgemal tasemel on meile selgeks tehtud, et „sõna on vaba“. Kuivõrd sellesama kõrge taseme poolt ei ole kostnud vähimatki nurinat meie meedia otseselt valelike sõnade kohta, siis loogiliselt saab järeldada, et ametliku heakskiidu on saanud seisukoht „vale on vaba“.
Täiesti vabalt, regulaarselt ja karistamatult tohib inimestele avalikult valetada. Ja valetataksegi.
Ning muidugi ei tohi mingid „äärmuslased“ mingil juhul minna selle valevabaduse (vabandust – sõnavabaduse) kallale.“

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/vale-on-vaba-ajakirjanikud-arvavad-end-teadvat-mis-on-otsustatud/

Read more...

esmaspäev, 16. september 2019

“Räägime asjast” 15.09.2019

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-15092019/
 

Read more...

ÜRO hea “töö”: 60 000 vägistamist ja 3300 ametis pedofiili

ÜRO peasekretär Antonio Guterres mõtisklemas. Foto: Scanpix/Reuters

Ajaleht The Sun vahendab Ühendkuningriigi endise ÜRO kõrge ametniku sõnu, kelle hinnangul on ÜRO töötajad viimase kümnendi jooksul vägistanud üle maailma kuuskümmend tuhat inimest.

2017. aastal andis Punase Risti tähtsal positsioonil töötanud Andrew MacLeod toonasele rahvusvahelise arengu (Department for International Development) ministrile Piti Patelile üle toimiku ÜRO kuritegudega, kus oli muuhulgas kirjeldatud pealkirjas viidatud õuduseid.
MacLeodi sõnul on ÜRO töötajad viimase kümne aasta jooksul toime pannud 60 000 vägistamist. Samamoodi väidab Londoni Kings College’i professor MacLeod, et ÜRO erinevates agentuurides töötab vähemalt 3300 pedofiili.

Tuhandete “kiskjalike” seksuaalkurjategijate seas on eriti hinnas abi- ja heategevusorganistasioonide töökohad, kuna nede kaudu pääseb ligi haavatavatele naistele ning lastele.
Säherdusi inimsuse vastaseid kuritegusid on ÜRO kõige kõrgemal tasemel kaks aastakümmet süstemaatiliselt kinni mätsinud ja kes on julgenud midagi neist rääkida, on kaotanud töökoha.
Kuna Ühendkuningriigi valitsus pole aastaga midagi ette võtnud, pöördus MacLeod oma toimikuga möödunud aastal ajalehe The Sun poole väites, et ÜRO hoogu koguv seksuaalkuritegude skandaal on võrreldav katoliku kirikut tabanud samalaadse skandaaliga.

Tema sõnul “töötab ÜRO abiorganisatsioonides kümneid tuhandeid pedofiilikalduvustega inimesi, kuid kui sul on seljas UNICEFi t-särk, ei päri keegi, milliseid eesmärke inimene tegelikult teenib.”
“Sa võid karistamatult teha, mis pähe tuleb. Sellist laadi süstemaatiline seksuaalkuritegevus vaevab abitööstust üle maailma,” väidab endine diplomaat.
“Süüdi on süsteem (ÜRO) ja sellele oleks tulnud lõpp teha juba aastaid tagasi,” on ametnik veendunud.
Täna üritab professor MacLeod abiorganisatsioonide mõistust koju kutsuda, et need oma töötajate tausta palju rangemalt kontrolliksid.

Andrew MacLeod juhtis ÜRO abiorganisatsiooni missioone üle maailma ja on töötanud Balkanil, Rwandas ja Pakistanis. Tema sõnul võiks Ühendkuningriik võtta oma südameasjaks ÜRO abiorganisatsioonide seksuaalkurjategijatest puhastamise ja teha kõik, et sellised inimesed saaksid kohtus teenitud karistuse.
MacLeodi poolt välja käidud number 60 000 põhineb osalt ÜRO peasekretäri Antonio Guterresi 2017. aasta tõdemusel, et ÜRO rahuvalvajad ja tsiviilteenistujad kuritarvitasid 2016. aastal ühel missioonil 311 ohvrit.
ÜRO tunnistab ka seda, et selliseid juhtumeid on suure tõenäosusega mitu korda rohkem, sest seksuaalkuritegude kaebusi väljaspool sõjapiirkondi kokku ei loeta.
Professor MacLeodi sõnul antakse teada ehk ainult ühest ÜRO töötajate seksuaalkuriteost kümne kohta.

Toetudes Andrew MacLeod kogutud tõenditele, ründas Piti Patel Arenguministeeriumit, süüdistades seda viidatud seksuaalkuritegude varjamises. Pateli sõnul üritasid ministeeriumi ametnikud teda keelitada ÜRO töötajate kuritegusid mitte avalikustama väites, et “kurjategijateks olid ainult ÜRO sõdurid ja millegi rohkema väitmine on ilmselge liialdus.”
Ühendkuningriik on üks ÜRO kümnest suuremast toetajast, andes organisatsioonile kaks miljardit naela aastas (2,24 miljardit eurot).
MacLeodi sõnul on “ebamugav tõde, et Ühendkuningriigi maksumaksja rahastab enese teadmata laste vägistamist.”
Ühendkuningriigi peaministri sõnul “ei tohi seksuaalset väärkohtlemist mitte mingil juhul taluda,” kuid vaatamata süüdistuste tõsidusele ei ole Ühendkuningriigi valitsus (ega ükski teine ÜRO liikmesriik) ÜRO töötajate seksuaalvägivalla suhtes uurimist algatanud.

Vahendas Karol Kallas.

Allikas: https://objektiiv.ee/uro-hea-60-000-vagistamist-ja-3300-ametis-pedofiili/

Read more...

Tõnu Kuusemaa: "Riigi Teataja" 1991, 32, 389

Tuues ettekäändeks 23. augustil 1944 Pihkva oblasti moodustamise Vene NFSV-s (viimase koosseisus ka Petseri rajoon), nõudis Moskva tollaselt Eesti NSV-lt senise Petseri maakonna likvideerimist. Siiski õnnestus Eesti NSV tolleaegsetel võimudel saavutada valdavalt setudest elanikkonnaga Mäe ja Meremäe valla ning Järvesuu, Saatse ja Petseri valla setu külade jätmine Võrumaa koosseisu. Pisut hiljem nihutati 1920. aasta idapiir Narva jõele: Jaanilinn (vene k. Ivangorod) eraldati Narva linnast, Narva, Piiri ja Raja vald Virumaast. Eesti NSV asjaomane otsus võeti vastu 21. septembril 1944; Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi seadus, mis määras kindlaks Eesti NSV ja Vene NFSV Leningradi oblasti vahelise uue piiri, allkirjastati 18. jaanuaril 1945. NSV

Liidu ülemnõukogu Presiidiumi vastav seadlus allkirjastati 24. novembril 1944. Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri lühikirjeldus avaldati Eesti NSV ülemnõukogu Presiidium otsusena 3. oktoobril 1946.
 ---
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 peeti enesestmõistetavaks 1920. aasta Tartu rahu järgsete piiride taastamist. Selle poliitiliseks avalduseks sai Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus 12. septembrist 1991, mille kohaselt Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi piiriküsimust käsitlevad aktid tunnistati õigustühiseks.

Allikas: Rein Vanja, Facebook

Read more...

pühapäev, 15. september 2019

Huvitavat pühapäevaks: Mälestusüritus Lihulas, pikk variant



Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP