Jüri Ratase ja Jean-Claude Junckeri ühine pressikonverents. Tiit
Madissoni meelest on Eesti kõige tõsisem probleem orjameelsus. Foto:
Scanpix
27 aastat pärast “vabanemist” ei ole Eesti enam iseseisev,
sõltumatu, ega demokraatlik ning rahvas pole mitte kõrgema võimu kandja,
vaid maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja, kirjutab Objektiivile
vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Ilmselt pidev Objektiivi lugeja on kursis minu hinnanguga valitsejate
hästi elamise projektile nimega Eesti Vabariik, milleks Eesti 27 nn
iseseisvuse aasta jooksul on muudetud. Seetõttu ei ole plaanis oma
hinnangut veelkord kordama ega midagi tõestama hakata.
Usun vaid, et mõtlemisvõimelised, piisava üldistus- ja
analüüsivõimega kodanikud on minuga ühte meelt. Rohkearvulised kontaktid
meeleavaldustelt ja sotsiaalmeediast igal juhul näitavad, et ma ei ole
oma mõtete-arvamustega kaugeltki “üksiku hundi” olukorras, nagu tundsin
end veel kümmekond aastat tagasi. Kui sünnimaal igasuguse lootuse
kaotanuna pagulusse siirdusin.
Poliitkartell ehk Süsteem, kuhu kuuluvad nomenklatuuri ehk
establishment´i
esindajad (võimuerakondade tagatoad, kõrgelt tasustatud riigiametnikud,
meediastruktuuride juhid, nn õiguskaitseorganite juhid, EELK juhtkond
jne) on seotud tugeva ringkaitsega, mis võitleb kõikide vahenditega
selle eest, et rahvas valimiste vahelisel ajal eemale jätta poliitiliste
otsuste langetamisest (presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse
taastamine). Seega on riigikogu valimised ainukeseks võimaluseks oma
sõna sekka õelda Eesti saatuse üle otsustamisel.
Loomulikult püüavad süsteemiparteid (kambakraatia!)valijaid
järjekordselt moosida oma lubadusi uskuma, sest rahvast (kodanikkonda)
peetakse ilma mäluta lollikarjaks, kes minevikus korda saadetud
sigadustest pole mingeid järeldusi suutnud teha, ega neid mäletagi.
Kuigi kõik süsteemiparteid on juba toiduahelas olnuna rikkaliku
“söögiküna” ümber viibinud ja oma valimiseelseid lubadusi eiranud,
püütakse uute lubadustega ikka veel lolle püüda. Ja lolle leidub…
Üks mu hea tuttav helistas, et kogunisti peaminister oli ilmunud ta
ukse taha agiteerima ja Keski kiitma, sest häda pidi ka härja kaevu
ajama. Minu tuttav julges
Jüri Ratasele meenutada,
kuidas Keskerakond võimule saades unustas absoluutselt kõik
opositsioonis antud lubadused ja on seeläbi muutunud valelikuks
globalistlikuks liberaalseks parteiks, kes teenib vaid Brüsseli
rahvusriikluse vastast ladvikut, olles viimasele lausa orjalikult
lojaalne ja pugev ning kellel on rahvuse muredest sügavalt savi.
Millegipärast arvan, et mu kauaaegne pensionärist võitluskaaslane on
eestlaste hulgas valgeks vareseks, kes julges peaministrile oma arvamuse
näkku öelda. “Tasakaalukad” eestlased reeglina nii ei käitu ja ollakse
pigem meelitatud, kui peaministrihärra “lihtsa inimese” kodu külastab.
Paraku peame tunnistama, et süsteemiparteid, nagu Kesk- ja
Reformierakond, sotsid ja irlikad (praegune Isamaaliit) ei ole Toompeale
pääsenud “havi käsul – minu tahtel!”, vaid enam-vähem demokraatlikul
moel (kaldu oleva valimisseaduse alusel) sinna siiski valitud, õigemini
hääletatud, sest valivad meie eest parteide tagatoad.
Kui suurem osa haugimälulisest kodanikkonnast ei ole võimeline aru
saama, mis ühiskonnas tegelikult toimub, kuna peavoolu meedia mitte
ainult ei pese ajusid, vaid vaikib maha ka Euroopas ja mujal maailmas
toimunu ning “uhketel ja häädel” eestlastel puudub ka huvi
alternatiivseid uudistekanaleid internetist otsida (nt portaalid
Objektiiv ja Uued Uudised), siis on meie rahva ja veel alles jäänud
konstitutsiooniliste õiguste eest seismine vägagi problemaatiline.
Lokkav rumalus ja orjameelsus meie rahva pikemas perspektiivis välja suretavadki ja selles Venemaad ja president
Vladimir Putinit süüdistada on naeruväärne. Aga rumaluse vastu on väga raske võidelda, sest juba Vana-Kreeka filosoof
Sokrates
olevat öelnud, et rumaluse vastu on ka jumalad võimetud. Siinkohal on
sobiv veelkord meenutada Eesti Wabariigi aegse rahvateadlase
Oskar Looritsa
arvamust (kes eestlaste hingeelu on paljudes raamatutes kirjeldanud)
1955. aastal Rootsis paguluses ilmunud teoses “Eesti ajaloo
põhiprobleemid”, et “eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid
puudub poliitilise mõtlemise võime”. Mittepoliitikuna julgen asju oma
nimega nimetada: enamus eestlastest on (poliitiliselt) rumalad. Miks
siis muidu valitakse end valitsema rumalad ja vastutustundetud
poliitikud.
Kuna meie ühiskonnas valitseb absoluutne moraalitus, ei saagi EKRE
pälvida väga suurt toetust. Sest orjarahvas ei soovi ega oska olla oma
maal peremeheks, mida konservatiivid propageerivad. Enamus meie
rahvuskaaslastest on unustanud mõisted nagu väärikus, ausus, idealism,
rahvuslik solidaarsus ehk kokkuhoiutunne, kaaskodanikest hoolimine – ehk
selle, millest Objektiivi kolumnist
Malle Pärn
pidevalt kirjutab. Tegelikult jõuab ju minu kurtminegi vaid inimesteni,
kes niigi ilmselt minumoodi mõtlevad, sest need rahvuskaaslased, kellele
see võiks mõeldud olla, neid ridu ei loe.
Kuna sain “äärmuslaseks” juba 1995. aasta paiku, kui mu ees suleti
suurem osa infokanaleist ja
kartellimeediat kasutati vaid mu
halvustamiseks ja laimamiseks, siis kuskil tahaksin omi mõtteid siiski
avaldada. Muide, praegune EKRE massiline demoniseerimine ja sõimamine
väljendab tegelikult Süsteemi hirmu rahvuskonservatiivide ees,
rikkalikust toiduahelast eemalejäämise ees – seetõttu kõige alatumate
vahenditega konservatiive tõrjuda püütaksegi. Maardu turul kohatud eesti
keelt üsna hästi valdav venelanna, kellega jutule sain, iseloomustas
praegust poliitilist olukorda: “Süsteemi agoonia!” Seda ütles meie
ühiskonna olukorda eluliselt tundev venelane. Eesti haritlaskonna
arvates on aga kõik OK! Kuna tegelikult meil rahvuslik haritlaskond
puudub – see on lõplikult liberaliseerunud ja globaliseerunud ja
Einar Laigna,
Ülo Vooglaiu ja
Mati Hindi
taolised on karjuvas vähemuses, seega näitab seegi eesti rahvuse elujõu
ehk passionaarsuse hääbumist.
Haritlaskond on pedereerumas ehk võtnud
omaks “euroopalikud väärtused”.
Kuigi EKRE võib saada valimistel üsna hea tulemuse, ei võeta seda
erakonda, kes propageerib rahvuslikku peremeheks olemist ja kaitseb
kehtivat põhiseadust, mitte mingil juhul moodustatavasse valitsusse,
samamoodi nagu on juhtunud sarnaste erakondadega mujalgi Euroopas (nt
Holland ja Rootsi).
Minu arvamusel moodustavad liberaalsed Keskerakond ja Reformierakond
valitsuse, millel puuduvad igasugused poliitilised põhimõtted.
Reformarid on näidanud 17 aastase võimuloleku jooksul, et neile läheb
korda vaid isiklik heaolu ja rahva arvel rikastumine (
Siim Kallase rahaafäärid, Autorollod, hiiglasliku rahapesuafääri kinnimätsimine jne).
Arvan, et sellisel juhul ilmselt riisutakse Eesti nelja järgmise
aasta jooksul purupaljaks, kuna Siim Kallas ja ta kambamehed ongi juba
hakkamas. Kuna aga venelaste häälte najal võimutsev Keskerakond võitleb
vaid oma valijate (venelaste) “õiguste” eest, siis on taoline
valitsemise kooslus surmaohuks põlisrahvale.
Meie põhihädaks on asjaolu, et rahvuskehas on hulgaliselt
enesekeskseid tüüpe, kellele ühised
väärtused ei lähe karvavõrdki korda
ja hoolitakse vaid isiklikust heaolust. Nendest ilmselt koosnebki
Reformierakonna toetajaskond. Teadagi mõjub vaevalt miljonilise rahvuse
eksistentsile pärssivalt ühtsus- ja solidaarsustunde puudumine ja nõrk
rahvustunne, võrreldes nt lätlaste ja venelastega.
Need põhjused pärsivad ka lootusi, et eestlased võiksid üheskoos
võimutsejaid tänavameeleavalduste abil mõjutada ja sel moel põhiseaduses
kirjapandu – Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus
kõrgeima võimu kandja on rahvas – taas ellu rakendada. 27 aastat pärast
nn vabanemist ei ole Eesti enam iseseisev, ega sõltumatu, ega ka
demokraatlik ja rahvas ei ole praktikas mitte kõrgema võimu kandja, vaid
maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja. Riigist on aga tehtud
Lääne suurfirmade ja pankade asumaa.
Kuigi mind 4/5 rahvuskaaslastega peale emakeele miskit ei ühenda, ei
sooviks siiski tunnistajaks olla, kui eestlased jäävad oma kodumaal
vähemusse ja surevad rahvusena vaikse sisinaga pikkamisi välja! Just see
aga praeguses olukorras, kus kõrgema võimu kandja olevat rahvas,
toimubki – tänu lokkavale rumalusele, orjameelsusele ja paljusid
haaranud ahnusele.
Vabaduse platsil seisev kilesse mässitud tšehhi pleksiklaasist ehitis
sümboliseerib kujukalt Eesti korruptiivset ja rumalusest lokkavat
Süsteemi. Ja minu arvates peab paika ühe mu vana sõbra 38-aastase poja
tõdemus:” Eestlased ei väärigi oma riiki, sest me ei oska peale selle
paljaks varastamise midagi mõistlikku peale hakata.” Igal juhul tugines
see arvamus nn iseseisvuse ajal kogetule, kus rikkad sulid sõidavad
tõllas ja väikesed ripuvad (mõnikord) võllas.
Allikas:
http://objektiiv.ee/tiit-madisson-iga-rahvas-vaarib-oma-valitsejaid/
Read more...