MATTI ILVES: TEGELIKUD FAŠISTID ON BRÜSSELIS

Euroopa Parlamendi saadik Marco Zanni ütles Ungari päevalehes "Magyar Hirlap", et tegelikud fašistid on Brüsselis! ELi eliit ründab poliitikud  nende hoiaku pärast rände kohta."

Itaalia poliitik rõhutas, et rünnatakse inimesi, kes ei nõstu mende pro-immigratsiooni seisukohtadega. Marco Zanni ütles täpselt nii: "Tegelikud fašistid on siin Brüsselis, nad ei austa demokraatlikult ja valitud valitsusi", Zanni lisas veel, et "inimesed hääletavad nende vastu".

Itaalias Matteo Salvini tahab koondada need isikud ja riigid, kes soovivad sügavaid muutusi kolmes poliitika osas: ränne, sisemine julgeolek ja majandusliku arengu valdkonnas. Tema loosung on "teeme vähem koos, aga paremini", sest Salvini tahab rohkem subsidiaarsust ja rahvusriikide tagasitõmbumist ELi keskusest.
Samuti Zanni  ütles, et tegemist peaks olema tõhusa koostööga mõnes valdkonnas, nagu näiteks ühtne turg.

Meie E. Liidule kuulekad eurosaadikud peavad endiselt Brüsseli režiimi demokraatia eeskujuks.

2. fotol on Marco Zanni

Kasutatud allikas:https://voiceofeurope.com/2019/02/italian-mep-the-real-fascists-are-in-brussels/

Read more...

Riigikogu infotund, 13. veebruar 2019

Read more...

JUHTKIRI: Ratase ja Repsi juudaseeklid

Et olla meele järgi Kohtla-Järve parteikaaslastele eesotsas Valeri Korbi ja Ljudmila Jantšenkoga,, toob Jüri Ratas ohvriks eestikeelse gümnaasiumi Kohtla-Järvel.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kolmapäeval ütles peaminister Jüri Ratas riigikogu infotunnis välja, et täiseestikeelset gümnaasiumi alanud aasta sügisest Eesti suuruselt viiendasse linna Kohtla-Järvele enam ei jää. Sama kinnitas peagi ka haridusminister Mailis Reps. 

Pärast mõningast segadust, mil kõrgete ministeeriumiametnike suust tuli gümnaasiumi õppekeele osas vastuolulisi sõnumeid ja minister Reps ise hoidus otsekohesest seisukoha võtmisest, on Keskerakonna valimiskampaania analüütikute toimkond ilmselt rehkendused teinud. Jäädes kindlaks täiseestikeelsele gümnaasiumile, on neil oht kaotada Ida-Virus rohkem hääli, kui teise variandi puhul võita.

Sel moel võidetavad hääled on aga võrreldavad juudaseeklitega. Kohtla-Järve gümnaasiumi lugu näitab enamikule Eesti elanikest, et Keskerakonna jutt eesti keelest ja kultuurist hoolimisest on sama õõnes nagu tihtilugu ka sama erakonna juhi kõmisevad sõnavõtud. 

Põhjarannik ei leia, et Kohtla-Järve vene noori tuleks sundkorras ja lühikese etteteatamisega ning eriti siinsetes põhikoolides riigikeele õpetamisel aastate jooksul tehtud praaki arvestades panna gümnaasiumis õppima eesti keeles. Vene noortel peab olema mõistlik üleminekuaeg, mis ei tähenda aga lihtsalt tähtaja edasilükkamist, vaid täiseestikeelseks gümnaasiumiõppeks valmistumist. See võiks vabalt toimuda mõnes Kohtla-Järvel olemasolevas vene gümnaasiumis. 

Ei ole mingit põhjust ega õigustust kaotada Kohtla-Järvel eestikeelne gümnaasium. See on punasest joonest üle astumine. See on Kohtla-Järve eesti kogukonna reetmine, mida on keeruline Ratasele ja Repsile andeks anda.

Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/6522785/juhtkiri-ratase-ja-repsi-juudaseeklid?fbclid=IwAR281jTJnovnAIZRpNNPbwlLNWOybYlWiHXAubqBDcBgtxWmNYtrLAnlwo4

Read more...

Fookuses: Eestis ähvardab võimule tulla “Verhofstadti partei”

Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsiooni näol ähvardab Eestis võimule tõusta vägagi sarnase maailmavaatelise taustaga nö Verhofstadti koalitsioon, toonitavad Markus Järvi ja Varro Vooglaid saates „Fookuses“.

Read more...

EKRE laimamiseks välja mõeldud libauudise tagant paistavad Eerik-Niiles Krossi ja Indrek Tarandi kõrvad

Vanad sõbrad Indrek Tarand ja Eerik Niiles Kross

Juba siis, kui meedia ja mitmed Eesti peavoolupoliitikud läinud aasta novembri lõpus EKRE-t „välismaalase ja tema koera jõhkra ründamise“ pärast mõnuga tampisid, ütlesid rahvuskonservatiivid, et tegu on libauudise ja laimuga – loo detailid olid sedavõrd ebausutavad. Nüüdseks on selge, et tegu oli poliitilistel eesmärkidel sepitsetud infooperatsiooniga.

Tänane Eesti Ekspress kirjutab, et ameeriklane, kes tegi politseile valekaebuse, nagu oleks EKRE tunnusmärkidega isikud teda ja tema koera suurte kividega loopinud, on Kõue mõisa omanik Mary Jordan. Jordani abikaasa on ei keegi muu kui Reformierakonna poliitik ja Riigikogu saadik Eerik-Niiles Kross. Kross on oma artiklites metoodiliselt avaldanud EKRE kohta valeinfot nagu tahaks EKRE NATO-st välja astuda jne.

On väheusutav, et EKRE vastase libauudise mõtles välja Mary Jordan ainuisikuselt. Palju tõenäolisem on, et infooperatsioonis mängib märkimisväärselt olulisemat rolli Eerik-Niiles Kross.
Kogu loole lisab uue mõõtme tõsiasi, et Krossi hea ja kauaaegne sõber on tuntud provokaator Indrek Tarand, kellega koos kasvati üles Harju tn 1 asuvas nn kirjanike majas.

Meenutagem, et libauudis välismaalase ja tema koera ründamisest paisati sotsiaalmeediasse vahetult pärast sotside ridades kandideeriva Tarandi provokatsiooni Toompeal ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel. Tarand väänas korraldajatel mikrofoni käes, tungis lavale räuskama ja sai selle eest mõnelt meeleavaldajalt paar sümboolset vopsu vastu oma tagapalgeid.

On tõenäoline, et libauudis rünnakust Stroomi rannas oli Tarandi provokatsiooni teine osa, mis pidi tema Toompea aktsioonile mastaapi ja veenvust juurde andma. Lühike telefonikõne oma lapsepõlvesõbrale ja/või tema naisele – ja tehtud!

Kindel on see, et motivatsioonist EKRE-le enne valimisi ära teha ei jää puudu ei Tarandil ega Krossil.
Politsei on algatanud Krossi abikaasa Mary Jordani suhtes menetluse valeütluste andmise pärast. Loodetavasti selgitatakse ka välja Krossi ja Tarandi ning laiemalt Reformierakonna ja sotside roll kogu selles räpases loos.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ekre-laimamiseks-valja-moeldud-libauudise-tagant-paistavad-eerik-niiles-krossi-ja-indrek-tarandi-korvad/

Read more...

DELFI TÖÖINTERVJUU | Mart Helme: minu valitsusse sobib homoseksuaal ja kolm-neli naist ka

Link: http://m.delfi.ee/toointervjuu/article.php?id=85311363&fbclid=IwAR1hQe_BaRKAYWsXOKfhi9Nmj79EbdWje97wwA1RTUVaytGvL6inlqN3dl4#a_emb_155006247764938_5570

_____________
Mart Helme esineb väärikalt nende liberaaldemokaatidest ajakirjanike ees, kes tema vastuseid pidevalt katkestada proovivad.
M.I.

Read more...

Emeriitprofessor ÜLO VOOGLAID hääletab Riigikogu valimistel EKRE poolt

Read more...

Tiit Madisson: iga rahvas väärib oma valitsejaid

Jüri Ratase ja Jean-Claude Junckeri ühine pressikonverents. Tiit Madissoni meelest on Eesti kõige tõsisem probleem orjameelsus. Foto: Scanpix

27 aastat pärast “vabanemist” ei ole Eesti enam iseseisev, sõltumatu, ega demokraatlik ning rahvas pole mitte kõrgema võimu kandja, vaid maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja, kirjutab Objektiivile vabadusvõitleja Tiit Madisson. 

Ilmselt pidev Objektiivi lugeja on kursis minu hinnanguga valitsejate hästi elamise projektile nimega Eesti Vabariik, milleks Eesti 27 nn iseseisvuse aasta jooksul on muudetud. Seetõttu ei ole plaanis oma hinnangut veelkord kordama ega midagi tõestama hakata.
Usun vaid, et mõtlemisvõimelised, piisava üldistus- ja analüüsivõimega kodanikud on minuga ühte meelt. Rohkearvulised kontaktid meeleavaldustelt ja sotsiaalmeediast igal juhul näitavad, et ma ei ole oma mõtete-arvamustega kaugeltki “üksiku hundi” olukorras, nagu tundsin end veel kümmekond aastat tagasi. Kui sünnimaal igasuguse lootuse kaotanuna pagulusse siirdusin.

Poliitkartell ehk Süsteem, kuhu kuuluvad nomenklatuuri ehk establishment´i esindajad (võimuerakondade tagatoad, kõrgelt tasustatud riigiametnikud, meediastruktuuride juhid, nn õiguskaitseorganite juhid, EELK juhtkond jne) on seotud tugeva ringkaitsega, mis võitleb kõikide vahenditega selle eest, et rahvas valimiste vahelisel ajal eemale jätta poliitiliste otsuste langetamisest (presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse taastamine). Seega on riigikogu valimised ainukeseks võimaluseks oma sõna sekka õelda Eesti saatuse üle otsustamisel.

Loomulikult püüavad süsteemiparteid (kambakraatia!)valijaid järjekordselt moosida oma lubadusi uskuma, sest rahvast (kodanikkonda) peetakse ilma mäluta lollikarjaks, kes minevikus korda saadetud sigadustest pole mingeid järeldusi suutnud teha, ega neid mäletagi. Kuigi kõik süsteemiparteid on juba toiduahelas olnuna rikkaliku “söögiküna” ümber viibinud ja oma valimiseelseid lubadusi eiranud, püütakse uute lubadustega ikka veel lolle püüda. Ja lolle leidub…

Üks mu hea tuttav helistas, et kogunisti peaminister oli ilmunud ta ukse taha agiteerima ja Keski kiitma, sest häda pidi ka härja kaevu ajama. Minu tuttav julges Jüri Ratasele meenutada, kuidas Keskerakond võimule saades unustas absoluutselt kõik opositsioonis antud lubadused ja on seeläbi muutunud valelikuks globalistlikuks liberaalseks parteiks, kes teenib vaid Brüsseli rahvusriikluse vastast ladvikut, olles viimasele lausa orjalikult lojaalne ja pugev ning kellel on rahvuse muredest sügavalt savi. Millegipärast arvan, et mu kauaaegne pensionärist võitluskaaslane on eestlaste hulgas valgeks vareseks, kes julges peaministrile oma arvamuse näkku öelda. “Tasakaalukad” eestlased reeglina nii ei käitu ja ollakse pigem meelitatud, kui peaministrihärra “lihtsa inimese” kodu külastab.
Paraku peame tunnistama, et süsteemiparteid, nagu Kesk- ja Reformierakond, sotsid ja irlikad (praegune Isamaaliit) ei ole Toompeale pääsenud “havi käsul – minu tahtel!”,  vaid enam-vähem demokraatlikul moel (kaldu oleva valimisseaduse alusel) sinna siiski valitud, õigemini hääletatud, sest valivad meie eest parteide tagatoad.

Kui suurem osa haugimälulisest kodanikkonnast ei ole võimeline aru saama, mis ühiskonnas tegelikult toimub, kuna peavoolu meedia mitte ainult ei pese ajusid, vaid vaikib maha ka Euroopas ja mujal maailmas toimunu ning “uhketel ja häädel” eestlastel puudub ka huvi alternatiivseid uudistekanaleid internetist otsida (nt portaalid Objektiiv ja Uued Uudised), siis on meie rahva ja veel alles jäänud konstitutsiooniliste õiguste eest seismine vägagi problemaatiline.

Lokkav rumalus ja orjameelsus meie rahva pikemas perspektiivis välja suretavadki ja selles Venemaad ja president Vladimir Putinit süüdistada on naeruväärne. Aga rumaluse vastu on väga raske võidelda, sest juba Vana-Kreeka filosoof Sokrates olevat öelnud, et rumaluse vastu on ka jumalad võimetud. Siinkohal on sobiv veelkord meenutada Eesti Wabariigi aegse rahvateadlase Oskar Looritsa arvamust (kes eestlaste hingeelu on paljudes raamatutes kirjeldanud) 1955. aastal Rootsis paguluses ilmunud teoses “Eesti ajaloo põhiprobleemid”, et “eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid puudub poliitilise mõtlemise võime”. Mittepoliitikuna julgen asju oma nimega nimetada: enamus eestlastest on (poliitiliselt) rumalad. Miks siis muidu valitakse end valitsema rumalad ja vastutustundetud poliitikud.

Kuna meie ühiskonnas valitseb absoluutne moraalitus, ei saagi EKRE pälvida väga suurt toetust. Sest orjarahvas ei soovi ega oska olla oma maal peremeheks, mida konservatiivid propageerivad. Enamus meie rahvuskaaslastest on unustanud mõisted nagu väärikus, ausus, idealism, rahvuslik solidaarsus ehk kokkuhoiutunne, kaaskodanikest hoolimine – ehk selle, millest Objektiivi kolumnist Malle Pärn pidevalt kirjutab. Tegelikult jõuab ju minu kurtminegi vaid inimesteni, kes niigi ilmselt minumoodi mõtlevad, sest need rahvuskaaslased, kellele see võiks mõeldud olla, neid ridu ei loe.
Kuna sain “äärmuslaseks” juba 1995. aasta paiku, kui mu ees suleti suurem osa infokanaleist ja
kartellimeediat kasutati vaid mu halvustamiseks ja laimamiseks, siis kuskil tahaksin omi mõtteid siiski avaldada.  Muide, praegune EKRE massiline demoniseerimine ja sõimamine väljendab tegelikult Süsteemi hirmu rahvuskonservatiivide ees, rikkalikust toiduahelast eemalejäämise ees – seetõttu kõige alatumate vahenditega konservatiive tõrjuda püütaksegi. Maardu turul kohatud eesti keelt üsna hästi valdav venelanna, kellega jutule sain, iseloomustas praegust poliitilist olukorda: “Süsteemi agoonia!” Seda ütles meie ühiskonna olukorda eluliselt tundev venelane. Eesti haritlaskonna arvates on aga kõik OK! Kuna tegelikult meil rahvuslik haritlaskond puudub – see on lõplikult liberaliseerunud ja globaliseerunud ja Einar Laigna, Ülo Vooglaiu ja Mati Hindi taolised on karjuvas vähemuses, seega näitab seegi eesti rahvuse elujõu ehk passionaarsuse hääbumist.

Haritlaskond on pedereerumas ehk võtnud omaks “euroopalikud väärtused”.
Kuigi EKRE võib saada valimistel üsna hea tulemuse, ei võeta seda erakonda, kes propageerib rahvuslikku peremeheks olemist ja kaitseb kehtivat põhiseadust, mitte mingil juhul moodustatavasse valitsusse, samamoodi nagu on juhtunud sarnaste erakondadega mujalgi Euroopas (nt Holland ja Rootsi).

Minu arvamusel moodustavad liberaalsed Keskerakond ja Reformierakond valitsuse, millel puuduvad igasugused poliitilised põhimõtted. Reformarid on näidanud 17 aastase võimuloleku jooksul, et neile läheb korda vaid isiklik heaolu ja rahva arvel rikastumine (Siim Kallase rahaafäärid, Autorollod, hiiglasliku rahapesuafääri kinnimätsimine jne).
Arvan, et sellisel juhul ilmselt riisutakse Eesti nelja järgmise aasta jooksul purupaljaks, kuna Siim Kallas ja ta kambamehed ongi juba hakkamas. Kuna aga venelaste häälte najal võimutsev Keskerakond võitleb vaid oma valijate (venelaste) “õiguste” eest, siis on taoline valitsemise kooslus surmaohuks põlisrahvale.

Meie põhihädaks on asjaolu, et rahvuskehas on hulgaliselt enesekeskseid tüüpe, kellele ühised
väärtused ei lähe karvavõrdki korda ja hoolitakse vaid isiklikust heaolust. Nendest ilmselt koosnebki Reformierakonna toetajaskond. Teadagi mõjub vaevalt miljonilise rahvuse eksistentsile pärssivalt ühtsus- ja solidaarsustunde puudumine ja nõrk rahvustunne, võrreldes nt lätlaste ja venelastega.
Need põhjused pärsivad ka lootusi, et eestlased võiksid üheskoos võimutsejaid tänavameeleavalduste abil mõjutada ja sel moel põhiseaduses kirjapandu – Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas – taas ellu rakendada. 27 aastat pärast nn vabanemist ei ole Eesti enam iseseisev, ega sõltumatu, ega ka demokraatlik ja rahvas ei ole praktikas mitte kõrgema võimu kandja, vaid maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja. Riigist on aga tehtud Lääne suurfirmade ja pankade asumaa.

Kuigi mind 4/5 rahvuskaaslastega peale emakeele miskit ei ühenda, ei sooviks siiski tunnistajaks olla, kui eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse ja surevad rahvusena vaikse sisinaga pikkamisi välja! Just see aga praeguses olukorras, kus kõrgema võimu kandja olevat rahvas, toimubki – tänu lokkavale rumalusele, orjameelsusele ja paljusid haaranud ahnusele.

Vabaduse platsil seisev kilesse mässitud tšehhi pleksiklaasist ehitis sümboliseerib kujukalt Eesti korruptiivset ja rumalusest lokkavat Süsteemi. Ja minu arvates peab paika ühe mu vana sõbra 38-aastase poja tõdemus:” Eestlased ei väärigi oma riiki, sest me ei oska peale selle paljaks varastamise midagi mõistlikku peale hakata.” Igal juhul tugines see arvamus nn iseseisvuse ajal kogetule, kus rikkad sulid sõidavad tõllas ja väikesed ripuvad (mõnikord) võllas.

Allikas: http://objektiiv.ee/tiit-madisson-iga-rahvas-vaarib-oma-valitsejaid/

Read more...

LÕPETAGEM LIIGKASUVÕTMINE: Kahe endise pankuri arvates tuleks riigil hakata pangandusturgu reguleerima

"Olen hingelt kapitalist, aga kui lõviosa turust on antud kahele suurpangale, tuleb riigil seda äri reguleerida," kommenteerib väikepanga kunagine juht Jaak Kiiker Indrek Neivelti avaldusi, et Rootsi pangad lüpsavad Eesti rahva vaeseks. Samamoodi nagu energeetikat, tuleks konkurentsiametil reguleerida pangandust, et teatud teenuste hind kinnitataks riiklikult, leiab ta.

"Õigupoolest ei ole see minu isiklik teema. Mul on piisavalt palju tegemist oma firmadega." Indrek Neivelti häälest ei kostu veel väsimust, kuigi teadmise viimine rahvani, et oleme mandunud Rootsi koloniaalmaaks, võtab ilmselt olulise osa tema ajast.

"Kaks suuremat panka viisid eelmisel aastal siit dividendidena välja 258 miljonit eurot. Nende tootlus meid teenindades on kaks korda kõrgem kui nende oma kodumaal." Nende lausetega juhatas Neivelt ETV intervjuus ja Facebooki lehel sisse oma ristiretke – raske isegi öelda, kelle või mille, võib-olla eestlasliku alandlikkuse vastu.

Eestlased maksavad rahaülekannete eest rohkem kui rootslased – viimastel on tavaliselt vaid kaardihooldustasu. Teiseks on meil eriti tarbimislaenude puhul ülikõrged, näiteks 15-20% intressid.

Rootslasi süüdistada oleks Neivelti arvates mõttetu. "Me peaksime ise peeglisse vaatama, miks me laseme seda teha," ütleb ta. "Ma arvan, et oleks viisakas ausalt tunnistada, et pankade kasumlikkus on 25-30%. Pangad töötavad väga hästi ja see on väga tubli töö. Kõrge kasumlikkus ei ole Swedbanki ega SEB-i  probleem. Olen kogu aeg rõhutanud, et see on meie kõigi probleem."

 Tuulest viidud pangad

1990ndatel asutati Eestis rohkesti pankasid. Mõistagi polnud kaugeltki tegemist vaid eestluse elujõule mõtlevate heategevusasutustega. Ometi aidanuks nad juhul, kui kas või mõnigi oleks ellu jäänud, suureks kasvanud ja jäänud ära müümata, tekitada praegu Swedbankile ja SEB-ile mingisugustki konkurentsi. Et rootslastele ei kuuluks 2/3, vaid näiteks alla poole pangandusturust. Võib-olla ei valitseks siis olukord, kus suurpankade siinsed kliendid peavad kulutama pangatasudele ja laenuintressidele rootslastest märgatavalt rohkem, millest Rootsi pankade hiigelkasumid kujunevadki.

Ainsa Eesti pangana suutis skandinaavlaste kätte liikunud turul 1999. a kanda kinnitada tänaseni pigem marginaal-
se, umbes 7% turuosaga LHV Pank. Mingi ime läbi õnnestus kestma jääda Rein Otsasoni loodud väikesel Krediidipangal, millest 2017. a sai omanike vahetuse tulemusena Coop Pank.

Kui küsida, kuhu küll kõik Eesti pangad jäid ja mis on neist küll saanud, vastab ärimees Andres Bergmanni väikepanka juhtinud Jaak Kiiker, et nende kadumise tingis kahepoolne huvi.

Poliitikud pingutasid 1990ndate lõpus, kes rohkem, kes vähem omakasupüüdlikult Rootsi pankadele meeldimise nimel. Nendes nähti mingit laadi julgeolekugarantiid. Kohati usuti poliitikute ja kõrgemate ametnike ringis siiralt Rootsi pankade "õilsusesse". "Eestis ei olnud sel ajal piisavalt tarkust," resümeerib Jaak Kiiker. Kui täna on globaliseerumine pigem sõimusõna, siis toona nähti selles helget homset.

Teisalt tulid Rootsi pangad Eesti turule massiivsete sooduspakkumistega, mis võimaldasid kiiresti turgu võita. Kuid Mart Siimanni, Mart Laari ja Siim Kallase valitsustel ja Eesti Pangal puudus poliitiline huvi kodumaisel põhjal panku kaitsta – kas või mõnda elujõulisemat neist. Küsimus pole kaugeltki, et rootslased ei tohiks siin panka pidada, vaid et nad dikteerivad turgu ja on tekitanud, nagu Neivelt ütleb, konkurentsi puudumise ehk turutõrke. SEB-ile ja Swedile kuulub kokku 60-70% vahel turust – sõltuvalt teenusest.

1990ndate algul tegutses väikepank peaaegu igas asulas. Ilmselt ei mäletatagi enam selle aja üleüldises pangaloomishulluses tekkinud Saaremaa aktsiapanka, Pärnu linnapanka, Kirdepanka, Otepää ühispanka ja teisi. Oma pank tegutses isegi Viimsis. Pea igas maakonnas asjatasid Maapanga osakonnad, mille hiljem neelas alla ja muutis enda filiaalideks Eesti Ühispank, mille omakorda kugistas alla Rootsi SEB.
Mõnestki väikepangast võinuks kujuneda kogukonnapõhine hoiu-laenuühistu, nagu neid on nüüd pangandusturule järjest tekkinud. Eestis tähendanuks ühistu toonastes padukapitalismi juurutavates oludes justnagu kolhoosi. Keegi ei tahtnud otsaette "punase" templit, kuigi Soomes tegutseb mitusada ühistupanka.

Eesti Pank oli Rootsi Pank

1990ndate pangandusmaastikul leidus vähemalt kaks elujõulisemat: Tartu Kommertspank (TKP) ja ERA Pank. Nende huku taga peitusid ilmselgelt poliitilised otsused. Need puhastasid, osaliselt ka korruptiivsel moel teed Rootsi suurkapitalile.

Toonane Eesti Pank ei soovinud TKP-d päästa. Moratooriumi väljakuulutamisel 1992. a asus TKP kasumis ja tal leidus varaline kate kõigile kohustustele. TKP likviidsuskriis oleks olnud toonase Mart Laari valitsuse sekkudes käratult ja väiksemate summade eest lahendatav ajal, mil valitsus mattis toonases rahas 200 miljonit krooni kadunud Sotsiaalpanga ning 400 miljonit krooni Põhja-Eesti Aktsiapanga ja UBB päästmisse.

Pea sama juhtus ärimees Andres Bergmanni ERA Pangaga (tegutses 1991-1999). Selle toonase juhi, vaid 26-aastaselt pangadirektoriks saanud Jaak Kiikeri sõnul määriti Bergmannile kaela EVEA pank, mis osutuski tema omanduses Vene võlakirjade ja toonase Vene kriisi taustal üheks veskikiviks.

2002. a antud intervjuus on Bergmann meenutanud, et tegelikult pidanuks tema panga asemel pankrotti minema hoopis Ühispank (praegu SEB), kes oli tollal väga tõsistes likviidsusraskustes. Riik pumpas riigieelarveraha sinna ja päästis Ühispanga, uputades samal ajal mitmed Eesti oma väikepangad. Riigikassa tõmbas raha välja korraga mitmetest väikepankadest, nii Krediidipangast (jäi siiski ellu) kui ka EVEA ja ERA Pangast. Selsamal 1998. aastal, kui rida väikepanku "allavett lasti", oli Ühispank oma "strateegiliseks partneriks" valinud Rootsi SEB-i, kes Ühispanga hiljem ka lõplikult omandas.

Veel langes 1998. aastasse tehing, kus üle poole Hansapangast ostis Rootsi FöreningSparbanken.

Pangandusturgu kujundasid Rootsi-meelsed reformierakondlased Heiki Kranich ja Andres Lipstok – Siim Kallasest rääkimata. 2006-2007 tegutses Swedbanki Rootsi peakontori nõukogu liikmena endine Eesti peaminister (1992-1994 ja 1999-2002) Mart Laar. Praegu tundub musta huumorina, aga Laari Swedbanki nõukokku valida soovitanud tähtsa pangategelase Allan Karlssoni sõnul oli "Mart Laaril erakordne äritegemise kogemus Baltimaade tingimustes". Nüüd juhib Mart Laar, kes on siiski ametliku CV järgi poliitik ja ajaloolane, Eesti Panga nõukogu. Indrek Neiveltit pooldavaid seisukohti pole tervet kvartalit hõlmavast hoonekompleksist kostnud.

Mõlemad kunagised kahe elujõulisema, kuid "riiklikult hukatud" Eesti panga juhid, Rein Kaarepere (1954-1998) ja Andres Bergmann (1959-2010) elasid kiirelt ja surid noorelt. Kaarepere läks südamehaiguse tõttu teise ilma enne tema üle peetud kohtuprotsessi lõppu. Andres Bergmann tunnistas end lihtmenetluses süüdi ja teda karistati kolme ja poole vangla-aastaga. Bergmanni panga juhi Jaak Kiikeri mõistis kohus õigeks.

Kuidas langes viimne kants

Omaaegset Hansapanga, Eesti kapitali "viimse kantsi" müüki on Indrek Neivelt enda Facebooki postituses nimetanud omas ajas "vältimatuks ja loogiliseks".

Viisaka inimesena ei heida Neivelt praegu Eesti krooni aegsele Eesti Pangale otsesõnu midagi ette. Ta vaid nendib kuivalt tõsiasja, et krooni ajal ei maksnud siinsel pangal näiteks 1998. a kriisi ajal mingile keskpangalt ehk Eesti Pangalt saadud hädaabilaenule loota.

"Hansapanga müüki tuleb vaadata kahes etapis," meenutab Neivelt. "See teine ots, kui mina olin juhatuse esimees 2005, siis ei olnud meil enam mitte midagi teha. Sest kuna rootslased olid 1998. a niikuinii juba üle poole omandanud, tegid nad ülevõtmispakkumise. Ja mis variandid meil siis oleksid olnud?  Niikuinii me läksime nendega tülli, aga tagasi lükata ülevõtmispakkumist poleks saanud, sest aktsionäride enamus poleks tagasilükkamist toetanud. Kohalikku osalust oli Hansapangas siis vähe, enamus asus fondide käes."

Neivelti sõnul lahkus rong jaamast eelpool mainitud 1998. aastal. 1997. a sügisel oli varisenud kokku börs ja valitses suur kapitalikriis. Neivelti sõnul oli Hansapanga enamusosaluse müük rootslastele sundkäik.

"Eesti krooni me kiidame, ja õigusega," räägib Neivelt, "aga panganduse seisukohalt oli kogu see värk õudus kuubis. Praegu saab Euroopa Keskpank anda likviidsuslaenu, seega praegu on likviidsuse juhtimine palju-palju lihtsam kui krooni ajal. Krooni ajal, kui saabus kriis, ei andnud Eesti Pank sentigi laenu. Aga kui algab kriis, ja raha läheb süsteemist välja, siis süsteem tõmbub kokku. Ja kui süsteemi keegi raha juurde ei pane, siis paratamatult mõned pangad lähevad pankrotti."

1990ndate teise poole otsuseid, kus poliitikud osalt rumalusest, osalt korruptiivsusest kodumaiseid panku ei toetanud, enam tagasi ei pööra. Kas oleks siia võimalik siseneda mõnel ühistulaadsel pangal, kus lihtinimesel võimalik osalust soetada? Tallinna linnavõim tegi katse ühistupangaga turule tulla, kuid ei saanud finantsinspektsioonilt tegevusluba.

Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees Andro Roos naerab lühidalt, ent kuidagi rõõmutult, kui temalt küsida, mida ta arvab Neivelti teematõstatusest: "Edevus, puhas edevus."

Roos nägi koos kaaslastega rootslaste probleemi juba aastal 2006, kui ühistuga pihta hakkas. "See on niivõrd räme ja pikaajaline töö, et üksinda seda kindlasti ette ei võta," ütleb Roos hoiu-laenuühistust panga väljaarendamise kohta. Tõenäoliselt jõuavad Tartu finantsistid siiski peatselt kõikide õigustega panga loomiseni, ent selle saavutamiseni on nad kulutanud 15 aastat.

Majanduse verevaesus

Tartu Hoiu-laenuühistu nõukogu liige, energeetika-ettevõtja Harry Raudvere lisab lihtsalt, et tema arvates peitub pangandusturul konkurentsi puudumise taga poliitiline korruptsioon. "Raha on nagu vereringe, kui laseme seda järjest süsteemist ehk riigist välja, jääme üha vaesemaks. Millest ei taheta rääkida – Eesti riigi väliskaubanduse defitsiit on jõudmas kahe miljardi euro piirini, mis näitabki, et raha voolab riigist välja. Võõrkapitali nuumamine on kuritegu." 

"Turul domineerib Swedbank, kellega on väga raske konkureerida," ütleb omakorda Indrek Neivelt. "Väga-väga raske, sest tänu oma mahule siin väikesel turul on tal väga palju konkurentsieeliseid. Kui kogu panganduse kasum on Eestis 350 mln euro ringis, siis Swedpank võtab sellest üle 200 ära. Kui ülejäänud 150 mln läheb jagamisele viie panga vahel, siis 30 mln ei ole see summa, mille pärast ükski lääne pank siia tuleks. Ei tasu võitlust ära. Kas või Saksa pangad on ikka suured: siia oleks neil vaja investeerida jne, ning nende jaoks väikse summa nimel ei hakata pingutama. Ainuke, kes suudaks teoreetiliselt Swedbankile konkurentsi tekitada, oleks kohalik pank, mis kuuluks kõikidele klientidele. Kohalikus mõttes kujunes see pank aga väga suureks, sest olgem ausad, kui palju leidub Eestis firmasid, mis teeniksid aastas 30-50 mln kasumit. See oleks Tallinki-suurune firma."

Neivelt väidab ise, et ei sooviks ise uuesti pangajuhina katsetada: "Kui vaja, võin aidata kaasa mõelda, aga ma ei ole kindlasti selle vedaja. Tänapäeval tuleb seda teha teiste ideedega. Mina olen liiga palju vanas kinni. See ei ole isiklik ambitsioon, ja nagu hiinlased ütlevad, et samasse sängi ei ole mõtet teist korda astuda."

Üsna palju on meedias ka spekuleeritud, et Neivelti algatatud kampaania teenib pensioniühistu Tuleva huve, kelle asutajate hulka Neivelt kuulub. Ehk kavatseb Tuleva uut panka rajama hakata?

Neivelt ütleb, et Tuleva ei kavatse panka teha. Samas nendib, et seoses Tulevaga avas pensionifondide olukorraga tutvumine tema silmad. "Kui me olime selle teemaga tegelnud üle kahe aasta – mitte kogu aeg, aga vahelduva eduga –, siis ma ei uskunud oma  silmi ja mõtlesin, et kus on need regulaatorid, miks me laseme seda kõike teha? Ja kui ma hakkasin vaatama huvi pärast pankade kasumiaruandeid, mida ma pole kaua vaadanud, sest Hansapangast tulin ära 2005. a – siis ei uskunud teistpidi oma silmi. Kuidas saab selline olukord olla?"
Tuleva juht Tõnu Pekk nendib aga lühidalt, et "Tuleva ei suuda kõiki Eesti finantssektori probleeme lahendada".

Mida Indrek Neivelt arvab riikliku panga loomisest, mis teenustasud ja laenuintressid allapoole tooks? Viis miljonit eurot nõutavat kapitali oleks riigieelarve mahtude juures köömes.

"Viie miljoniga pole midagi teha," ütleb Neivelt. "Alustada võiks ehk 50 miljonist eurost või suuremalt. Riigi käes võiks olla umbes 20%, ülejäänu võiks tulla erainvestoritelt."

Voonakeste vaikimine

Veel neli-viis aastat tagasi ei peetud heas seltskonnaks viisakaks kõneleda Rootsi pankade hüperkasumitest ja siin nendele loodud kasvuhoonetingimustest. See oli nn alternatiivse meedia teema, millest eelmiste valitsuste aegadel loeti n-ö pimedas ja teki all. Rootsi pankade supertootlikkus on end lõpuks vaikimise müürist läbi murdnud. Ent kas arutellu kaasub ka lõpuks kaalukaid nimesid kirjanike, kunstnike, näitlejate jt loovintelligentsi esindajate seast? Samal ajal kui loomeliitude pleenum 1988. a suuri protsesse liikuma lükkas?
Kokku on Neivelti nn ristiretk pälvinud Facebookis küll arutelusid, valdavalt kiitusi teema tõstatamise eest. Kuid ühiskonnas kaalukaid nimesid nende hulgast peaaegu et ei leia.

"Tuleb kõigepealt selgeks teha, kas inimesed tahavad muutusi, või ei taha," mõtiskleb Neivelt. "Kui inimesed tahavad samamoodi jätkata, no siis ei ole midagi teha. Minul on seega küsimus Eesti inimesele: kas ollakse sellega rahul või ei olda rahul? Kui ei olda rahul, siis peame istuma maha ja kaaluma lahendusi. Aga praegu ma ei ole kindel, et see (lahenduste otsimine – toim) sobiks. Poliitikute jaoks, paistab, on see olukord rahuldav, sest ega seda teemaks kusagil ei võeta… Muidu arutatakse ei tea mis teemasid kõike."


Konkurentsiamet: Kasumlikkuse riiklik reguleerimine oleks äärmuslik
Indrek Neivelti arvates vajaks pangandusturg riiklikku reguleerimist, sest konkurents puudub. Konkurentsiameti järelevalve osakonna juhataja Juhan Põldroos väitis omakorda, et selline sekkumine oleks äärmuslik.

"Mul tekkis küsimus: kas riik vaatab lihtsalt kõrvalt, et tasud on liiga kõrged ja kasumid liiga suured?" küsib Indrek Neivelt. "Swedbanki turuosa maksetes on vähemalt 60%. Konkurentsiamet saab sellega kindlasti tegeleda. Arvestades pankade omakapitali tootlust, on tegemist selgelt turutõrkega. Konkurents puudub. Kõik suuremad pangad on oma turuosaga rahul ja võitlust ei toimu. Samal ajal on inimestele pangavahetus tehtud parasjagu keeruliseks."

Neiveltiga sama meelt on endine pankur Jaak Kiiker: "Mul ei ole vähematki soovi kõnelda kapitali tootluse piiramise kasuks, ja olen hingelt kapitalist, aga kui lõviosa turust on antud kahele suurpangale, tuleb riigil seda äri reguleerida." Kiikeri sõnul on pangandus strateegilises mõttes riigi jaoks isegi olulisem kui energeetika või elekter, sest seal on meil naaberriikidega ühenduste kaudu riskid n-ö maandatud.
"Konkurentsiamet loomulikult eelistaks samuti, et Eesti pangandusturul oleks teenusepakkujaid rohkem," väitis konkurentsiameti järelevalve osakonna juhataja Juhan Põldroos. "Samas ei ole siiski tegemist monopoolse turuga ning selle sektori teenustasude ja kasumlikkuse riiklik reguleerimine oleks konkurentsipoliitiliselt üpris äärmuslik samm. Konkurentsiamet ei ole hetkeseisuga tuvastanud, et selleks oleks alust. Kõrgem kasumlikkus meelitab üldiselt ligi uusi konkurente, ja kõige olulisem, mida riik teha saab, on tagada, et selliste uute ettevõtjate tulekule ei oleks takistusi."

Põldroos väitis veel, et konkurentsiamet ei saa nõuda, et pangad võtaksid Eesti tarbijatelt täpselt samasuguseid teenustasusid, kui Rootsis. Küll aga on meil võimalik ära hoida pangandusturu täiendavat kontsentreerumist, keelates võimalikke pankade koondumisi.

Allikas: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/lopetagem-liigkasuvotmine-kahe-endise-pankuri-arvates-tuleks-riigil-n236500

_____________

  Liigkasu võtmist on peetud tõeliselt põlastusväärseks ja isegi Eesti Wabariigi ajal oli see kriminaalkuritegu, selle eest sai 1938. aastal karistada näiteks 12 tegelast. Tänapäeval on aga liigkasuvõimine ja sellega seotud pangandus kujunenud üheks prestiižemaks tegevusalaks, vaat nii! Liigkasu võtmisest nüüd, pärast kapitalismi muutumist finantskapitalismiks enam praktiliselt ei räägita ja ei karistata.

M.I.

Read more...

MATTI ILVES: JUUTIDEST

Kunagi kirjutasin artikli "HIINLASED VALITSEVAD TULEVIKUS MAAILMA, JUUDID ON MÄÄRATUD LÄBIKUKKUMISELE", see on SIIN.

Nüüd olen teada saanud veel paar huvitavat fakti juutide kohta. Isegi Hiinas elas üks juudi kogukond, praeguseks on need juudid praktiliselt välja surnud ja ka juudid ei tunnusta neid segaverelisi enam juutidena. Teisi segaverelisi aga küll.
Asi on selles, et hiinlaste geenid on märka tugevamad kui juutide omad ja juudid muutuvad lihtsalt hiinlasteks nii välimuset kui ka mentaliteedilt. Sarnane muutus toimub ka kõigi teiste rahvastega, väljaarvatud portugallased.

Juutidel on veel üks suur probleem, mida teha mustade juutidega ehk fallashidega, kes on saabumud Iisraeli peamiselt Etioopiast. Need mustad juudid ise usuvad, et nende esivanemad tulid Abessiiniasse Palestiinast juba Saalomoni ajal. Fallashid usuvad ainujumalat, tunnustavad Moosese kümmet käsku ega kummarda pühakujusid ja täidavad ohvrikombeid, mis võeti tarvitusele Saalomoni templis. Nende piibel ja teised usuraamatud on kirjutatud klassikalises etioopia keeles.

Neid musti juute on tulnud Iisraeli just viimasel ajal juba küllalt palju ja juudid ei tea päris täpselt, mis nendega teha. Igatahes püütakse mustadele juutidele teha igasuguseid takistusi Iisreali kodakondsuse saamisel.

Read more...