RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 23. august 2019

MATTI ILVES: Euroopa Liit teatab, et aasta esimesel poolel kasvab varjupaigataotluste arv 10 protsenti

Uue aruande kohaselt suurenes ELis 2019. aasta esimesel poolel varjupaigataotluste arv kümme protsenti.
EL-i varjupaigaamet Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) teatas, et 1. jaanuarist juuni lõpuni taotles blokis varjupaika 305 000 migranti. See tähistab kümneprotsendilist tõusu võrreldes sama perioodiga 2018. aastal, vahendab Die Welt.
Eurostati andmetel saavutas 2015. aastal haripunkti varjupaigataotluste arv - 1 257 000. Alates aastast on varjupaigataotluste arv Euroopa Liidus pidevalt langenud. Kuid näib, et see ei pruugi nii kaugel olla.

Täna on varjupaigataotluste arv märkimisväärselt suurem kui kümme aastat tagasi, 2009. aastal, kui Eurostat registreeris kogu aasta kohta vaid 196 000 taotlust.
Need numbrid ei anna siiski täielikku pilti sellest, kui palju ebaseaduslikke rändajaid blokki siseneb, kuna paljud ei viitsi isegi varjupaika taotleda. Ligikaudu pooled rändajatest, kes väidavad, et nad on saatjata alaealised, ei taotle kunagi varjupaika. Paljud neist nn alaealistest on tegelikult täiskasvanud , selgus hiljutistest aruannetest.

Seaduslike varjupaigataotlejate protsent on üsna madal. Saksamaal on selleks õigustatud õigus vaid umbes 30–50 protsendil varjupaigataotlejatest.
Kuid hoolimata sellest, et Saksamaa valitsus lükkas enamiku varjupaigataotlejate taotlused tagasi, lubab riik endiselt tohutul hulgal võltsitud varjupaigataotlejaid riigis viibida. Praeguses olukorras on peaaegu võimatu riigist välja saata rändajaid, kellel pole korralikku paberimajandust ja kes väidavad, et nad seisavad kodumaal silmitsi füüsilise ohuga.

Lühidalt öeldes on ELi varjupaigasüsteemi uskumatult lihtne mängida ja sisserändajad teavad täpselt, kuidas seda teha, nii et mängitakse - nad lihtsalt on. Samal ajal maksavad Euroopa töötajad jätkuvalt kõrget hinda. Töötajad maksavad selle eest palgast, pensionärid maksavad selle hüvitistest ja vanemad maksavad selle eest oma tütarde seksuaalse rünnaku korral. Ja silmapiiril pole lõppu.

Saksamaa siseminister Horst Seehofer ütles 2017. aastal, et umbes 250 000 ebaseaduslikku sisserändajat on võimatu riigist välja saata. Pärast siseministriks saamist 2018. aastal on Seehofer lubanud teha rohkem, et kiirendada ebaõnnestunud varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike sisserändajate väljasaatmist.

Mõttetud sisserändajate VVOd, nagu piirideta arstid , Proactiva ja SOS Méditerranée, on kõik taas alustanud oma tegevust Vahemerel, peamiselt Liibüa ranniku lähedal.
Ainuüksi viimase nädala jooksul on valitsusvälised organisatsioonid korjanud sadu migrante ja nüüd soovivad nad neid Euroopasse viia ja pärast seda teevad nad tagasipöörde ja kordavad sama protsessi ikka ja jälle.

Jaa, asi on märksa hullem kui meile vahepeal püüti näidata. Globalistid olid ju lausa mures, et immigrntidele on teed Eusoopasse peaaegu suletud?!

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Iraagi mees vägistas Soomes uue lapse kohe pärast eelmise ärakasutamise eest karistuse saamist

Iraagi mees oli tingimisi süüdi mõistetud ühe 14-aastase lapse seksuaalse ärakasutamise eest, aga vägistas kohe pärast seda uue lapse.
Iraagi meest kahtlustatakse nüüd kolmes lapse vägistamises. Teod toimusid kolmel järjestikusel päeval Soome lääneosas Kankaanpääl, vahendab Iltalehti.

Kohtudokumentidest tuleb välja, et mees vägistas last 23-25. juunil. Praegu on teada üks kannatanu, kelle vanuse ja soo kohta pole andmeid avaldatud.
Praegu pole teada ka see, millal Iraagi mees on Soome saabunud. Mees on varem süüdi mõistetud 14-aastase tüdruku seksuaalse ärakasutamise eest. Mees oli olnud 14-aastase tüdrukuga seksuaalvahekorras eelmise eelmise aasta aprillis. Mees sai teo eest poolteist aastat tingimisi ja pidi maksma kannatanule hüvitist. Mees sai karistuse tänavu kevadel. Mees rääkis kohtus, et ei teadnud, et tüdruk on 14-aastane.
 Pärast seda läks mööda vaevalt kuu, kui mees vägistas uue tüdruku. Mees võeti 6. augustil vahi alla. Mehest on pildid sotsiaalmeedias, kus ta poseerib ühe BMW-ga.

Read more...

Presidendi kõne vapustas ja mitte heas mõttes

President Kaljulaid on minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Kuulasin president Kaljulaidi kõnet Kadrioru eliidi vastuvõtul. Kohal oli palju nägupidi ja ka minu ajakirjandusliku töö tõttu tuttavaks saanud inimesi. Ühtaegu puudus aga kümneid, keda oleksin teleri pildi kaudu soovinud näha.
Urmas Paeti aga nägin õige mitu korda. Miks? Tänase valitsuse liikmeid eriti ei märganud, EKREst muidugi mitte kedagi. Sain seejärel teada, et peaminister ignoreeris põhjendatult seda vastuvõttu. Ega ka õigupoolest teistest valitsusparteidest kedagi kohal olnud.  Võib-olla olid kaamerameestele antud vastavad juhised “mässajaid” mitte näidata?!

Olen käinud presidendi vastuvõttudel kahel korral T-H. Ilvese ajal, sest olin tolle presidendi algatatud uudissõnavõistluses aktiivne osaleja ja  “sõnause” väljamõtleja. Olles veel küll peavoolu kanali ERRi toimetaja.
Kersti Kaljulaidi ajal ma muidugi midagi sellist loota ei oleks saanud, sest töötasin juhtival kohal temale ja senisele süvariigile “vaenulikus” Tallinna Televisioonis. See kanal oli ja on mürk presidendile ja kogu Reformierakonna toiduahelale, sest on olemas meediakanal, milles sõna on olnud kuni 100% vaba.
Kui kauaks muidugi? Aga kaua enne Tema enda silmakirjalikku sõnumit pusarinnal.

Vaatasin ja kuulasin nüüd tema sõnavõttu, mis sisaldas Balti apelli meenutamise kõrval peaaegu mitte midagi 28 aasta tagustest sündmustest, sest Rahvarinne mõistena on meie Luxembourgi prouale väga võõras nähtus. Peaks nagu koos sellega kuidagi tunnustama Keskerakonda ja Jüri Ratast. Seda vajakajäämist korvati Balti keti mainimisega ja kivitüki kinkimisega Rein Veidemannile. Tema kõnet ma kommenteerida ei tahaks. Ütlen kunagi nelja silma all. Obama mainimine oli muidugi tipp!
Küll aga pisut käsitleksin presidendi propagandistlikku kihutuskõnet, mis sisaldas varjamatut sekkumist tänase seadusliku valitsuse tegevusse ja otsustesse. Vihjed olid läbinähtavad, kuid ilma igasuguste argumentideta. Isegi pensioni 2. samba reform pälvis peaaegu et apokalüpslikku hukkamõistu – “Mulle ei meeldi, ma olen vihane, pärast mind tulgu või veeuputus” – need on minu tõlgendused tema kõne sõnumist. Eesti riigi lõpp tulevat tema meelest sellest, kui kõrvaldatakse ebausaldusväärsed ametnikud!? Missugune loogika uperpall! Missugune vale!

Mis mind kõige rohkem vapustas, oli see, et ma ei tundnud selle kõne ajal ja järel ennast enam Eesti Vabariigi kodanikuna, kes on andnud oma 66 eluaasta jooksul kaaluka panuse meie riigi taastamisse ja ülesehitamisse. Ma ei tundnud tema esinemise järel muud kui kohutavat tühjust, seda et ma sooviksin kiireimas korras Eesti riigi iseseisvuse ja suveräänsuse (uut)  taastamist!

Mart Ummelas
kolumnist

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/presidendi-kone-vapustas-ja-mitte-heas-mottes/

Read more...

neljapäev, 22. august 2019

Mart Helme pöördumine taasiseseisvuspäeva puhul: miks mu süda täna valutab

Mart Helme on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes tunneb muret oma maa ja rahva saatuse pärast.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pöördus Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva puhul kõigi eestlaste poole mõtisklusega.

Uued Uudised avaldab pöördumise täismahus

 “1991. aasta 20. augustil tahusin kirvega palke ja ehitasin sauna. Kuulasin samal ajal raadiost, mis toimub Tallinnas ja Moskvas. Ajaloolasena teadsin, et Nõukogude impeerium variseb kokku, nagu kõik impeeriumid seda ajaloos teinud on, ja ma lootsin üksnes, et meil Eestis läheb omariikluse taastamine veretult ja ladusalt.
Ma ei tundnud poliitika vastu mingit erilist huvi ja ma ei kavatsenud ka poliitikas kaasa lüüa. Seda isegi veel siis, kui mind välisministeeriumisse tööle kutsuti. Leidsin, et on muidki mooduseid Eesti edendamisele kaasa aidata kui parteipoliitika.

Ent aastad möödusid ja ma veendusin üha suurema rahulolematusega, et Eesti ei liigu seda teed mööda, mida mina rahvuse edukuse seisukohast õigeks pidasin. Juba välisministeeriumis nägin, kuidas võõrad huvid meie omad rahvuslikud huvid meie ametnike, veel enam aga üha selgemalt oma ebakompetentsust tõestavate poliitikute juhtimisel kõrvale tõrjuvad.
Eriti selgelt ilmnes see läbirääkimistel ühinemiseks Euroopa Liiduga, kus tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese poolt anti läbirääkijatele vaid üks juhis: me ei kauple millegi üle, meil on vaja saada liikmeks.
Saimegi. Suveräänsusest loobumise ja poolkolooniaks muutumise hinnaga. Taustaks kogu aeg täiesti ebaadekvaatne tänitamine, et Euroopa Liidu alternatiiviks on vaid ühinemine SRÜ-ga.
Tegelikult hakkasid Euroopa Liidu „viljastavad” mõjud ilmnema juba tükk aega enne liitumist. Siinkohal ei räägigi ma meid 1990. aastatel Eesti edulooks muutnud tõeliselt vaba ettevõtluse lämmatamisest Euroopa Liidu direktiivse käsumajandusega, mida meie ametnikkond eriti perversse agarusega ellu on viinud. Ma räägin meie kui rahvuse ja meie rahvusriikluse järk-järgulisest tasalülitamisest.

Kas mäletate, kuidas Eesti valitsused ja tipp-poliitikud pöörasid selja Teises maailmasõjas stalinliku hirmuvalitsemise tagasipöördumise vastu hambad ristis Sinimägedes, Narva all ja Emajõe ääres võidelnud meestele?
Mitte ükski meie peaminister, mitte ükski meie kaitseminister ega riigikogu juhtiv võll ole võtnud vaevaks neid mehi nende mälestuspäeval tervitamas käia. Ometi sai näiteks seesama Toomas Hendrik Ilveski üles kasvada vabas maailmas üksnes tänu sellele, et kellegi Mart Helme isa ühena viimastest Narva alt taandus, pidas maha Avinurme lahingu, mis punaväelaste saabumise järel kirikusse viidud haavatud eestlaste veresaunaks muutus, ja ennast seejärel aastaid puukuuris puuriida taga varjas, kuni õnnestus äraostetud ametniku kaudu nõukogude pass osta.
See mees ja tema võitluskaaslased, kes juba 1941. aastal enne sakslaste saabumist vabatahtlikena suvesõjas osalesid – ikka Eesti, mitte Suur-Saksamaa eest –  on nüüd keegi, keda meie nn. eliit häbeneb. Enamgi veel – kelle mälestuse ta rüvetab okupatsiooniarmee sõduritele pärgi pannes ja neid vabastajateks nimetades.

Ent läheme edasi. Kogu eesti rahva, meie keele ja kultuuri järjepidevuse aluseks on olnud maaelu. Tänaseks on see suuresti hävitatud. Ebaõnnestunud põllumajandusreformi läbi, regionaalpoliitika puudumise läbi, avalike teenuste likvideerimise läbi ja olematu investeerimispoliitika läbi. Propagandakisa on muidugi palju olnud, alates (alamõõduliste) eurotoetuste kujutamisest lõpliku lunastusena ning lõpetades projektirahadest ehitatud kiigeplatside, seltsimajade ja kergliiklusteede kujutamisena uue maaelu tugisammastena.
Mida ei ole, on aga inimväärselt äraelamist võimaldavad kodulähedased töökohad, arstiabi, transport, koolid, apteegid ja paljud muud avalikud teenused, mis vaeses Nõukogude Liidus olid maainimestele igapäevaseks iseenesestmõistetavuseks, rikkas Euroopa Liidus on muutunud aga kättesaamatuks luksuseks. Ehk nagu ütleb Hando Runnel:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul looduse hääl.

Just see on juhtunud meie nn. eliidiga. Kolige Tallinna või sünnitage põllul! Eesti ei ole nii rikas, et võiks endale lubada rohkem kui kaks korralikku sünnitushaiglat! Ja üldse: kui teile ei meeldi, toome teie asemele ukrainlased!
Ja toovadki. Ning mitte üksnes ukrainlasi. Neljateistkümne ülikoolis lektorina töötatud aasta jooksul nägin, kuidas puht eestikeelne haridus nn. rahvusvahelistumise tuhinas samm-sammult taandus inglisekeelse ees. Kuidas ülikooli auditooriumites võtsid kohad sisse üliõpilased kolmandast maailmast kellede puhul oli arusaamatu, kuidas nad oma keele- ja kirjaoskamatuses üldse ülikooli vastu võeti. Kes kadusid tihtipeale juba pärast esimest loengut, kui olid ilmselt oma elamisloa ja muud Euroopa Liidus legaliseerumise dokumendid korda saanud. Kellede olemasolu ja rumalus mõjusid aga ülejäänutele taset alla kiskuvalt ja demoraliseerivalt.

Ometi on just emakeelne ja tasemel haridus olnud see, mis on meie väikesel rahval aidanud püsida ja olla konkurentsivõimeline kultuurrahvaste hulgas. Emakeelset haridust jääb „vabas” Eestis aga üha vähemaks. Nüüd on eurohullud tulnud välja ideega muuta isegi meie tavakoolid kahe- või kolmekeelseteks. Mis saab sellisel juhul eesti keelest ja eestikeelse hariduse kvaliteedist, on selge igale terve mõistusega inimesele, kahjuks mitte aga hingetutele ametnikele ja oma rahva juba ammu reetnud tipp-poliitikutele.
Midagi taolist ei olnud võimalik ette kujutada isegi teadlikult venestamispoliitikat edendanud Nõukogude Liidus. Aga näe, on nime poolest iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis! Kõige õudsem selle juures on, et kui püüad selle vastu võidelda, saad kohe külge natsi, rassisti, populisti ja jumal teab mis muu mõnitava sildi.

Ühesõnaga: häbene, et oled valge! Häbene, et oled eestlane! Häbene, et soovid eesti keelset kooli! Häbene, ole vait ja kõnni seinaääri mööda, sest rahvuse reeturid teavad paremini, kuidas eestlased nende väikerahvaks olemise painest vabastada ja õnnelikuks teha.
Peatan siinkohal oma murelikud mõtisklused. Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu. Aga ma tahan olla eestlane, uhke oma isa, oma ema, oma laste, oma keele, oma kodumaa üle. Seda kõike üritatakse praegu salakavalalt ja jõhkralt minult ära võtta. Mõnitades minu ja kõigi teiste eestlaseks olemist oluliseks pidavate inimeste rahvustunnet, võltsides ja moonutades meie ajalugu – isegi nii kauget nagu 13. sajandi oma -, määrides meile pähe dekadentlikku ja moraalselt laostavat homopropagandat, radikaalfeminismi ja massiimmigratsiooni, kinkides rahvusvahelistele korporatsioonidele ja Euroopa Komisjonile ilma igasuguse mandaadita ära meile põhiseadusega tagatud suveräänsust, muutes demokraatia, õigusriigi ja arvamusvabaduse farsiks, mida kogu oma naeruväärsuse peale vaatamata tuleb kaitsta sildistava propaganda, internetitsensuuri, inkvisiitorliku poliitkorrektsuse ning vihakõne seadustamisega.

Ma ei ole sellega nõus. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei ole sellega nõus. Ma uskusin, et Eestist saab 20. augustil 1991. tõeliselt demokraatlik õigusriik, mis toimib nagu meie rahvuse säilimist tagav kindlus, mille müüridel seisavad valvepostidel meie oma suveräänsust ja rahvuslikke huve kaitsvad poliitikud ja riigiametnikud.
Ma eksisin. Meie kindluse müüride vahel tegutsevad meie nimel, kuid meilt selleks luba mitte saanud reeturid. Nad on teinud Eestist sügava suveräänsuspuudega maa, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaesuses või palgavaesuses, kust enam kui sada tuhat inimest on lahkunud, kus suured maapiirkonnad on inimestest tühjenenud ja kus inimesed ootavad meeleheitlikult, et see liberaalseks demokraatiaks nimetatud painaja, kus tõde on vale ja vale on tõde, kus eestlaseks olemine on kuulutatud peaaegu et häbiväärseks, kus eesti keel tahetakse asendada vene ja inglise keelega, kus omakeelne ja -rahvuslik keskkond tahetakse muuta Aafrika, Araabia, Ukraina ja Venemaa prügikastiks, kaoks ja asenduks normaalsusega, asenduks selle riigiga, mille mõte ja toimimisprintsiibid on kirjas meie põhiseaduses ja mille sündi ootas rahvas pisarais ja hingevärinaga öölaulupidudel ning Balti ketis.

Ma olen poliitikas selleks, et reeturitelt ja usurpaatoritel võtta nende võim. Ma olen poliitikas selleks, et Eesti jääks eestlaste suveräänseks rahvuskoduks, mitte Eesti  nimeliseks koloniaalprovintsiks. Ma olen poliitikas selle pärast, et süda valutab ja sunnib.
Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast.”

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-poordumine-taasiseseisvuspaeva-puhul-miks-mu-suda-tana-valutab/

Read more...

"Hurraderii-hurraderaa küll rõkkaks rõõmust maakera..."


Kohati on muutunud taustamüra üsna naljakaks. Lapsehäälega Kaja Kallas räägib ERR-i eetris mitmendat korda, kuidas politseiülema ametist vabastamine on "seaduste vastane ja rikub põhiseadust". Keegi võiks talle sinna paberile juurde kirjutada, et seda "ei luba ÜRO Inimõiguste deklaratsioon ja see rikub Genfi konventsiooni". 

Huvitav, kas ERR teeb temast sihilikult tola või nad ongi nii rumalad. Kardan, et paika peab viimane oletus. 

Muusikaliseks "vahepalaks" võiks lasta: "Hurraderii-hurraderaa küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes.."

Koostas: Jaan Hatto

Foto: Vikipeedia

Read more...

Harri Kingo: Vaheri probleem pole probleem

Mina oma kaugusest ei ole pädev Vaheri pädevust ja sobivust ametisse hindama. Kui vaadata asja riigi seisukohast, siis on täiesti ükskõik, on seal ametis Vaher, Kastan või Palm - loeb, et ta oleks lojaalne ja teeks hästi oma tööd. Ametnik on mutter, kruvi, hammasrattake riigi suures masinas ja see detail peab lihtsalt korralikult funktsioneerima. Kas Vaher korralikult funktsioneerib, ma ei tea, ma pole selle üle otsustaja. Kui ta muutub tõrksaks või reaalseks tõkkeks, eks siis tuleb ta välja vahetada.

Kaheldamatult on meil teisi ja suuremaid probleeme. Ja esimene meie probleem on Kaljulaid. Teine Ilves. Mõlemad mustavad välismaal olles Eestit, kuidas nad vaid jaksavad. Eesmärk on ju selge - ärgitada välisriike ja EL-i midagi tegema, et Ratase valitsus ja EKRE sealhulgas lahkuksid. Ning et Reformierakond ja sotsid tagasi võimule saaksid.

Mina oma riigi kodanikuna tahaks aga opositsioonilt kuulda mitte Eesti lausmustamist, vaid seda, mida liberaalid opositsioonist võimule saades paremini ja teisiti teeksid, kui seda teeb praegune valitsus.

Ma pole aga sellest kuulnud poolt sõnagi. Nutetakse, halatakse ja ollakse solvunud mingite sõnade pärast, mida keegi on kusagil lausunud. Reaalsetest suurtest probleemidest ja lahendustest aga vaikitakse täielikult. Ei mingeid alternatiivseid kavasid, paremaid plaane, tegusamaid ideid - ei midagi peale selle lõputu hala ja solvumiste!

Kuidagi raske on mul uskuda, et just selle hala tõttu ongi Reformi toetajate protsent taevasse lennuanud. See jätab pildi, et meie rahvas koosnebki peamiselt mingitest nutunaistest.

Ongi nii? No ma ei usu! Ei seda mõtet ega Reformi hiigelprotsente.

Allikas: Facebook

Read more...

kolmapäev, 21. august 2019

Mart Ummelas: Äpardunud riigipööre?

Äsjane arvamusfestival Paides oli mõneti pöördeline, teatav veelahe Eesti valitsuse legitimeerimises. Miks? Juba kevadel, isegi enne valitsuskoalitsiooni lõplikku sündi, aga eelkõige esimestel nädalatel pärast seda märkasin, kui jõuliselt üritavad teatud jõud ajada tekkinud liitu sisse vihaseemneid. Võeti kasutusele vihakõne mõiste, mida valitsuse vastased asusid ise väga energiliselt kasutama, et luua mingi terava vastasseisu ühelt poolt valitsuse ja seda toetavate jõudude ning vaenava ühiskondliku õhustiku vahel.
Köeti tuld nii meedia katelde all kui ka leiti võimalusi totaalsete, kuid ebausaldusväärsete küsitluste abil luua konteksti valitsuse toetuse katastroofilisele langusele ja Reformierakonna populaarsuse astronoomilisele tõusule. Tänaseks ületab viimane juba igasuguse usutavuse piire. Teades, kuidas näiteks Norstat oma ahvatleva vastajate paneeli abil selliseid tulemusi saavutab, tekib tõsine küsimus, kas seegi on olnud osa kavandatud riigipöördest – poliittehnoloogiline?

Jüri Ratase
valitsuse ametisse astumise järel käivitusid kohe valitsusvastased kampaaniad: ühe EKRE ministri ilmselt jõuline kõrvaldamine ametist, pealegi udujutuna mõjuva süüdistusega, mis läheks peale just naisvalijatele; presidendi raevukad EKRE vastased sõnavõtud nii kodu- kui välismaal; laulupeoga valitsusvastaste meeleolude õhutamine ning vahetult enne valitsuse 100 päeva täitumist siseministri süüdistamine meie „püha“ laulva revolutsiooni võrdlemises hüsteeriaga ning Jaak Madisoni saksakeelse lause viimine suvalisse, absurdsesse konteksti. Muide, viimane kampaania meenutas mulle ühe Venemaa poliitiku ütlust, et eesti keel kõlab „po-nemetski“. Ehk kui räägid saksa keeles, oledki valmis fašist.
Õhus oli põhiseadusliku riive elemente, mida võiks määratleda ka riigipöörde katsena. Olen sellele võimalusele oma publikatsioonides tähelepanu juhtinud varemgi. Tiit Madissoni väljendus „süsteem“ sobib praegusel juhul isegi paremini kui „süvariik“, sest valitsusvastased jõud ei esine sugugi sügaval põranda all, vaid tegutsevad iga päev avalikkuses ajakirjanduses ja eetris. Süsteem on olnud täiesti avalik ja nahaalne. Kasutatakse nii avalik-õiguslikke meediakanaleid kui ka enamikku parteiliselt kaldu olevast kommertsmeediast. Kaasa löövad kõrged riigiametnikud (näiteks Matti Maasikas) kuni võimuvertikaali tipuni välja, toimetused avavad oma veerud ja vaba eetri igasugu lobjakaile ja kiisleritele, nende kohati lausa ebasündsatele väljenditele tähelepanu pööramata ning sealjuures ajakirjanduse põhimõtete hülgamisest vähimatki piinlikkust tundmata.

Paide arvamusfestivalil ja vahetult enne seda kukkusid läbi vahurkooritsate ja raimopoomide spekulatsioonid valitsuse sisevastuoludest ja salaläbirääkimistest opositsiooniga. Valitsus võttis rahulikus vormis kokku 100 päeva tulemused, mis väljendusid selleks seatud eesmärkide rekordiliselt suure täitmisena võrreldes paljude eelmiste valitsustega. Valitsuse üksmeelne esinemine Paides ning eelkõige peaminister Ratase tasakaalukad seisukohavõtud, mida on olnud sunnitud tunnistama isegi valitsuse veriseimad kriitikud, annab selget tunnistust, et valitsus püsib kindlal vundamendil. Loodame, et sellega lõppevad ka katsed võimu pööramiseks, sest sellele pole lihtsalt reaalset eeldust ega õiguslikku ruumi. Kui Ratas lubas jätkata veel 1306 päeva valitsusjuhina, võiks see sundida vastastel oma vaenukäpikud lõpuks varna riputama. Et mitte ennast lõplikult lolliks teha.

Mart Ummelas
kolumnist

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/mart-ummelas-apardunud-riigipoore/

Read more...

Monika Helme: Reformierakond on end lõplikult nurka värvinud?

Reformierakond on end lõplikult nurka värvinud. Oma sõgeduses on nad tekitanud poliitilisel maastikul tupikseisu, kus jõuetus vihas suudetakse vaid meedia kaudu üha uusi ja uusi astutagasi üleskutseid teha, produtseerida aina labasemaks ja hüsteerilisemaks muutuvaid kirjatükke ning mis kõige kurvem, selles sõgeduses on nad viinud terve Eesti olukorda, kus üsna suur osa ühiskonnast on sisuliselt esindamata. Ja jääbki esindamata, sest Kaja Kallase juhtimisel on tekitatud olukord, kus mitte mingisugune koostöö mitte kellegagi pole praktiliselt enam võimalik.

Ei ole ju võimalik teha koostööd kellegagi, kes sind jonnakalt välistab, sind igast asendist sõimab ja laimab. Olgu EKREga kuidas on, see rong on Reformerakonnal läinud, aga raske on aru saada, kas Kaja Kallas üldse enam oma pimedas jonnis aru saab, mida ta teeb. Olles kogu aeg rääkinud, et Ratasele võiks isegi peaministri kohta pakkuda, kui saaks Keskerakonnaga valitsust teha ( ma mõistan ta meeleheidet muidugi ) ütleb täna, et Ratas ei kõlba kuhugi ja see valitsus ei kõlba kuhugi, et tuleb teha uus valitsus....Kellega? Võiks arvata, et ta ikka oskab 101 piires arvutada ja teab, et kui EKRE või Keskerakond kellega koos annaks arvuliselt välja valitsuse, on ainuvõimalikud üldse, aga ta praeguseks on mõlemad välistanud, siis vabandust....aga tõesti - kellega koos ta mõtleb siis valitsust teha? Isamaa on juba korra olnud kombinatsioonis Ref+Sotsid+Isamaa ning nad teavad, et see oleks enesetapp...Siit edasi polegi rohkem võimalusi. Demokraatlikke. Edasi tulevad vaid ebademokraatlikud. Nagu näiteks erakorraline seisukord. Või mõned muud riigipöörde võimalused.

Kõike kokkuvõtvalt - kui vaadata, kuidas olukord on eskaleerunud, siis Reformierakonnaga toimunu
ikka erakordselt rumal oma alguses nii headena tunduvate võimaluste mahamängimine. Kui Kaja
Kallas räägib midagi juhtimisvigadest, siis vaadates Reformierakonna juhtimist - tunnistagem, et nii suurt läbikukkumist pole Eesti poliitikas varem olnud. Mis aga puutub Reformierakonna kõrgesse toetusprotsenti, siis ka Vabaerakonna toetus oli mingil hetkel tohutult suur ja ootused nende osas kõrged, aga ka neil õnnestus see äärmiselt käpardlikult ja samuti juhtimisvigadest tingituna maha mängida

Et tupikseisudest vabaneda, on aeg öelda selgelt ja ühemõtteliselt - Kaja, astu tagasi! Et Reformierakond saaks muutuda, ennast isolatsioonist välja manööverdada ja minna edasi. Reformierakonna muutumist oleks vaja aga eelkõige sellest hüsteerilisest õhkkonnast väljatulekuks ning kodurahu taastamiseks kogu Eestis.

Allikas. Facebook

Read more...

Anti Poolamets: Vajame hädasti sõltumatut või konservatiivse suunaga ajakirjandust.

Liberaalid on kaaperdanud pea kõik suured väljaanded. Postimehest pole veel selgust, aga seal vähemalt saab sõna Ivan Makarov, selgeima peaga analüütik.

Õhtulehe peatoimetaja on Martin Smutov, paduliberaal, kes võttis tööle Vilja Kiisleri. Nüüd saame kõige labasemat vasakpartei löga ka Õhtulehest, vaid väheste eranditega.
https://www.ohtuleht.ee/973991/juhtkiri-eestil-pole-peaministrit

Allikas: Facebook

Read more...

teisipäev, 20. august 2019

Taasiseseisumispäev

_____________
23. august 1987 - Eesti vabanemine algas julgustükist Hirvepargis, mitte Toompealt
 
Jüri Mikk (heledas) ja Tiit Madisson (tumedas ülikonnas) Foto: Rahvusarhiiv, Riigiarhiiv

Link: https://forte.delfi.ee/news/ajalugu/23-august-1987-eesti-vabanemine-algas-julgustukist-hirvepargis-mitte-toompealt?id=79265990

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP