RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 20. juuni 2018

Kolumn: liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg

Päisefoto: Ungari parlamendisaadik Elod Novak (Jobbik) osalemas Euroopa Liidu lipu põletamise aktsioonil (Scanpix)

Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist, mis on vesi globalistide veskile.  Ühiskonna atomiseerimine ja traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast, kirjutab Veiko Vihuri.

Reedeses Sirbis kirjutas liberaaldemokraatliku konsensuse murenemisest lääneriikides politoloog Tõnis Saarts, kes lohutab lugejaid, et autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, noorte hulgas on toetus autoritaarsele populismile vähene. Eesti puhul toob ta esile, et meie inimesed on vähem vastuvõtlikud natsionalistlikule ja sallimatule autoritaarsele populismile, ja seda geopoliitilistel ja rahvusliku julgeoleku kaalutlustel.

Ühesõnaga: meie liberaalid võivad hingata kergendatult, sest lõppude lõpuks paneb hirm Venemaa ees eestlased “mõistlikult” käituma ja liberaaldemokraatlikku konsensust mitte murendama. “Meile on liberaal-demokraatliku konsensuse säilitamine elu ja surma küsimus,” leiab Saarts.
Riskides end korrata, peatuksin järgnevalt Saartsi väitel, et seoses autoritaarse populismi esilekerkimisega soovitakse tuua ohvriks “võimude lahususe printsiip, kodanike õiguste ja vabaduste universaalne kaitse (sõltumata nahavärvist, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne), arusaam, et enamus ei tohi ja ei saa vähemuste õigustest niisama üle sõita.”

See sageli korrutatud propagandistlik mantra ei pea lihtsalt paika ja on mage, et sellega jälle välja tullakse. Pigem oleme läänemaailmas jõudnud olukorda, kus varas ise karjub kõige valjemini: võtke varas kinni! Kui kellelgi on olnud kavatsus demokraatia ära varastada, siis on seda “liberaalse demokraatia” sildi all teinud viimastel aastakümnetel läänemaailma suunanud jõud.
Võimude lahususe printsiip on hägustunud just tänu “liberaaldemokraatlikule konsensusele”. On piisavalt häirivaid näiteid selle kohta, et nn liberaalsed jõud suruvad oma ideoloogilisi ambitsioone läbi kohtuvõimu kaudu – kolme aasta eest kehtestati USA-s “homoabielu” võimaldav põhiseaduse tõlgendus ülemkohtu otsusega, minnes mööda nii osariikidest kui föderaalse tasandi esindusorganitest. Mis on sellel demokraatiaga pistmist? Kas nn progressiivsete ideede elluviimiseks ei olegi enam vaja enamuse heakskiitu?

Sellest ka “autoritaarsete populistide” kriitika olukorra aadressil, kus uusi õigusnorme ei looda enam rahvaesindajate poolt parlamendis, vaid juristide ja lobistide tagatubades, ning neid kehtestatakse kohtuvõimu abil, sest nii on ju lihtsalt mugav.
Alles möödunud nädalal kirjutas ühismeedias konservatiivne poliitik, Eesti kohtu- ja laiemalt kogu õigussüsteemi kuritarvitamise terav kriitik Martin Helme: “Praegune süsteem viib ühiskondliku kriisini. Sellise üdini korrumpeerunud süsteemiga ei ole võimalik, et toimiks demokraatia ja püsiks inimeste vabadused. Ei ole võimalik eraomandi puutumatus, seega ei toimi normaalselt ka vaba turumajandus. Ei ole võimalik, et toimiks põhiseadusega ette nähtud kord. Päris kindlasti ei ole võimalik võimude lahusus, millest nii härdalt räägivad meile kohtunikud ise ja neilt meelepäraseid poliitilisi otsuseid saavad sotsid või president. Kui jätame praeguse süsteemi muutmata, muutub Eesti üha ebaõiglasemaks, üha vähem vabaks ja ühtlasi ka üha vaesemaks.”

Argument, millele Tõnis Saarts oma artiklis viitab, et teatavad õigused ja vabadused on universaalsed, on välja mõeldud ühe ideoloogilise suuna raames. Üle teatud piiri minnes on tegemist selgelt autoritaarse katsega kehtestada ühiskonnas oma nägemus, väites seejuures, et demokraatlik arutelu ja otsustamine ei ole enam ühes või teises küsimuses relevantne.
Kes siin autoritaarne on?
Saartsi sõnul “[a]utoritaarne pool analüüsitavast uuest konsensusest põhineb arusaamal, et demokraatlikud vabadused ja õigused võib alati ohverdada ühiskonna turvalisusele”. On irooniline, et me oleme näinud just “liberaaldemokraatliku konsensuse” valitsusajal, kuidas kodanike õigusi ja vabadusi on järjest kokku tõmmatud – olgu siis kõne all lapsevanemate õigus oma lapsi kasvatada ja harida, õigus omada relva, sõnavabadus kritiseerida “liberaalset konsensust” ja multikulti-poliitikat jne. Lääneriikides vallandatakse töölt ja suisa pannakse vangi sõnavabadust pruukinud “islamofoobe” ja “homofoobe”, suletakse kristlikke adopteerimisagentuure, sunnitakse kõiki asutusi ja ettevõtteid omaks võtma dominantseid liberalistlikke arusaamu. Näidetest ei tule paraku puudust, kõnealuseid suundumusi on aastaid kajastanud portaalid Meie Kirik, Uued Uudised, Objektiiv jt.

Liberaalid peavad oma veendumuste ja arusaamade pealesurumist ühiskonnale täiesti normaalseks. Saartsi jaoks on ilmselt endastmõistetav, et “liberaaldemokraatliku konsensuse” püsimise huvides võib rikkuda demokraatia aluspõhimõtteid, sealhulgas võimude lahususe printsiipi, ning piirata kodanike õigusi ja vabadusi, et nad ei saaks demonstreerida oma mittenõustumist ja tuua esile vastuväiteid. Seda tehakse ju õigetel põhjustel, moraalse üleoleku ja kõrgema valgustatuse positsioonilt.
“Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda lõppude lõpuks mitte midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist. See on vesi globalistide veskile, sest äärmuslik individualism ja selle toetuseks välja mõeldud “universaalsed õigused” vastanduvad jõuliselt ühiskondade terviklikkust ja kestlikkust edendavatele nähtustele ja institutsioonidele (religioon, abielu ja perekond, rahvus, rahvusriik). Ühiskonna atomiseerimine, traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast.

Kuratlikult petlik on seejuures väide, nagu tähendaks globalistide kontrollitud “liberaalne demokraatia” ja “multikultuuriline ühiskond” rohkem vabadusi, rohkem sõnaõigust, rohkem eneseteostust. Ei, raamid, mis massiühiskonnas massitoodangut ja massidele mõeldud meelelahutust tarbivatele “vabadele” inimestele ette antakse, on tegelikult ahtakesed. Katsugu keegi poliitilise korrektsuse või “liberaalse demokraatia” mõttemallidest piiridest üle astuda – ta saab kohe tunda “vabaduse” karmi kätt.
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Isegi kui populistid ongi ajutiselt edukad, siis uut jätkusuutlikku konsensusrežiimi nad luua ei suuda,” lohutab Saarts. Elame-näeme.

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-liberaalse-autoritaarsuse-murenemise-aeg/

Read more...

Hiina raha vallutab Euroopat nii võimsalt, et paljud on juba hirmul

Hiinlased ostavad üles Euroopa edukamaid ettevõtteid sellise hooga, et see tekitab juba hirmu näiteks Saksamaal, kuhu hiinlased on palju investeerinud. Hiinlased haistavad edu ja armastavad tehnoloogiat. Hiinlaste raha on uues Saksa pangas N26, millel pole kontoreid ja mis tegutseb ainult internetis ning mobiiliseadmetes. Enamus neid seadmeid on Hiinas tehtud.
N26 panga soov on haarata Euroopas 10-protsendiline turuosa. See tähendab Soomes sadu tuhandeid kliente. N26 pangal on Soomes eelis, kuna turgu valitsevad paar suurt tavapärast panka, mistõttu digiteenuste areng on väga aeglane, vahendab Yle.

N26 tegutseb aga ainult veebis ja mobiiliäpi kaudu ning pangakonto avatakse Skype’i vestluse teel. Selle eeskujud pole mitte Saksa suurpangad Deutsche Bank ja Commerzbank, vaid pigem Spotify ja Uber. Viimased on muutnud täielikult muusika- ja taksoturgu.
Saksamaale oli kõige otstarbekam luua täiesti uus pank, mis sai tegevusloa 2016. aastal. Samal aastal laienes pank Soome turule. Praegu on N26 üks Euroopa kiiremini kasvavatest pankadest. Järgnevalt on kavas laieneda USA-sse ja Suurbritanniasse.

Märtsikuus oli N26 panga järjekordne aktsiemissioon ja selles oli üks suurematest investoritest Hiina interneti valdkonna gigant Tencent. Täpseid Hiinast tulnud summasid pank ei avalikusta.
Tencent on Aasia kõige suurema turuväärtusega ettevõte, mis on börsil noteeritud koos Apple’i, Google’i emaettevõtte Alphabeti ja Microsoftiga. Selle toodete hulgas on näiteks suhtlusteenus WeChat, millel on Hiinas umbes miljard aktiivset kasutajat. Sama ettevõte ostis Soomes 2016. aastal Supercellis 84-protsendilise osaluse. tehingu väärtus oli ligi 8 miljardit eurot. Hiina raha tuleb müginal Euroopa edukamatesse ettevõtetesse.
Hiina investeeringud Euroopasse on mühinal kasvanud. Näiteks 2016. aastal oli investeeringute maht 35,9 miljardit eurot, veel 2009. aastal oli summa ainult kaks miljardit. Euroopas liigub nii Hiina riigiettevõtete raha kui erakapital. Euroopa investeeringud Hiinasse on ainult 7 miljardi euro ringis aastas.

Hiina investeeringute kasv 2010ndatel aastatel on seotud Hiina majanduse arenguga, aga mitte ainult. Hiinat valitsev kommunistlik partei utsitab Hiina ettevõtteid investeerima välismaale. Hiinas on tugev keskvõim, mille mõju majandusele on väga suur. Praeguse presidendi Xi Jinpingi ajal teostab Hiina oma võimu ka majanduse kaudu. Samamoodi saab Hiina piirata investeeringuid poliitilisel teel.
Euroopas huvitab Hiinat põhiliselt infotehnoloogia. Hiinal on Euroopaga suured plaanid. See tuleb välja investeeringutest Euroopa tehnoloogiafirmadesse. Hiina ise on teinud läbi väga kiire arengu: veel mõni aeg tagasi polnud enamusel hiinlastest pangakontotki, aga nüüd tehakse tehinguid mobiili kaudu. Hiinlased on õpetanud eurooplasigi kasutama oma makseteenuseid, näiteks Lapimaal võeti Hiina turistide teenindamiseks kasutusele Alipay.

Aastal 2015 esitles Hiina uut programmi Made in China 2025, mille kohaselt muutub Hiina kõrgtehnoloogiliseks superriigiks. Hiina ei taha enam olla odava tootmise maa, seetõttu ostetakse üles tehnoloogiat kogu maailmast. Hiina eesmärk on olla nutitehnoloogia eestvedaja terves maailmas. Eeskuju on võetus Saksa samalaadsest programmist Industrie 4.0.
Hiina tahab saada Saksamaaks ja minna mööda. Seetõttu ostavadki hiinlased Euroopas kokku tipptehnoloogiat ja teadmisi. Euroopas võeti Hiina raha algul avasüli vastu, kuna 2008. aasta majanduskriis andis Euroopale valusa hoobi ja kõik investeeringud olid teretulnud. Näiteks Rootsi autotootja Volvo tõusis jalule pärast seda, kui selle ostis ära Hiina autotootja Geely.
Hiina raha toetab uusi Euroopa ettevõtteid, näiteks N26 panga üks investoritest on Hongkongi miljardär Li Ka-Shing.
Viimasel ajal aga tekitavad Hiina investeeringud hirmu, eriti Saksamaal. Saksalased kardavad, et hiinlased ei vaja enam mõne aja pärast Saka tehnoloogiat ja Made in Germany asendub varsti Made in China-ga.

Näiteks 2017. aasta aprillis külastas Saksamaa kantsler Angela Merkel Hannoveri messil robootikaettevõtet Kuka, mis oli veel aasta varem Saksamaa au ja uhkus. Ent 2016. aasta ostis selle ettevõtte üles Hiina ettevõte Midea 4,5 miljardi euro eest.
Saksa ajakirja Der Spiegeli väitel on Hiina tulekut arutatud juba Saksa valitsuse istungil. Hiina raha kujutab riski tervele Euroopa Liidule.
Paljudel Euroopa maadel pole Hiina raha vastu midagi. Näiteks Lõuna-Euroopas võetakse Hiina raha meelsasti vastu, kuna majanduslik olukord on kehv. Põhja-Euroopa maad, kaasa arvatud Soome on vaba majanduse poolt.
Soome on Hiinlased investeerinud kõvasti. Lisaks Supercellile veel autotootja Valmet Automotive ja elektriautode akude lahendused. Huawei on loonud oma teise arenduskeskuse Soome. Sunshine Kaid on Kemi rafineerimistehase omanik.

Erinevalt aga Saksa- ja Prantsusmaast pole Hiina investeeringud tekitanud Soomes vastuseisu. Soome ei poolda Hiina investeeringute piiramist Euroopa Liidus.
Hiina investeeringud pole Soomes ka kuigi märkimisväärsed: Hiinat edestavad Rootsi, Suurbritannia, USA, Taani ja Norra.

Saksamaal tekkis paanika pärast seda, kui 2016. aastal kerkis Hiina investeeringute maht kümme korda. Samal ajal Euroopa investeeringud Hiinasse vähenevad.
Soomes on räägitud Hiina eelistest, kuna Hiina saab tänu investeeringutele Euroopas vabalt kaubelda, aga Hiina enda turg on kiivalt kaitstud. See võib anda Hiina ettevõtetele konkurentsieelise. Hiina raha aga ei peeta Soomes probleemseks.
Euroopa ettevõtetes on Hiina investeeringud ühed paljudest. Näiteks saksa N26 panka on lisaks hiinlastele investeerinud ka Lääne ettevõtted nagu Saksa kindlustusfirma Allianz ja üks Facebooki algsetest investoritest Peter Thiel. N26 panga põhiomanikud on jätkuvalt saksa noormehed Valentin Stalf ja Maximilian Tayenthal. Hiinlased pole vaatamata osalusele kuidagi ettevõtte tegevusse sekkunud.

Read more...

Väga hinge on läinud mulle sõnad:"Eestil pole iial ennem läinud nii hästi, kui praegu!"

Väga on hinge läinud mulle, meie maailma kõige demokraatlikumal moel valitud, Eesti esimese sooneutraalse presidendi Kersti Kaljulaid'i sõnad: "Eestil pole iial ennem läinud nii hästi, kui praegu!"
Tõepoolest...ei ole jah...

Olgugi, et T. H. Ilves oli liberaalse demokraatia üles ehitamisel täiesti asendamatu... ei olnud ta siiski võrdväärne Kerstiga. Seda juba sellepärast, et tema valimised polnud kaugeltki nii demokraatlikud, kui meie praeguse sooneutraalse liidri omad. Terves maailmas ei ole tegelikult selles mõttes talle vastast.
...aga õnneks on läinud kõik täpselt nii, nagu peab ja vähe sellest, et meie president on ülivõrdeliselt parim...on ka meil peaministriga (Jüri R. [Keskerakond ja kõige mõjuvõimsam mees Eestis]) kohutaval kombel vedanud. Ideaalmaastikku küll veidi tumestab Jevgeni Ossinovski (kes on pärit suursugusest suguvõsast) lahkumine eesrindelt....aga tema töö viljasid saab nautida veel pikka-pikka aega ja seda tähelendu ei unustata ilmselt iial. Jah Jevgeni....kuldsete tähtedega on su suursugune nimi raiutud rahva südamesse ja kõik vähemused hoiavad sulle pöialt ja loodavad su peale.
Kõik need....ja veel paljud teised inimesed (kes on oma kindlal positsioonil ka meie "Autahvlil") on aidanud kaasa ja pingutanud meie tänase eduloo nimel.

Mõned üksikud verstapostid sel kuulsusrikkal teel:
Meenutagem "Eesti Bränd"-i....ränirahnu, mis eristab meid ülejäänud planeedi elanikonnast. Olen ise selle sümboli aktiivne kasutaja ja usun, et enamik eestlaseid tunneb samamoodi kui neiu Sildna suurt kergendust, et me oleme suutnud ennast lahti rebida sellest läilaks läinud, rukkilillepurusest rahvusromantikast.

Olen enam kui veendunud, et kõik Eesti inimesed suhtuvad tänutundega "Siilipoiss Priidiku" ilmumisega meie poelettidele ja kasvatusasutustesse. Kes siis ei tahaks, et tema lapsest sirguks arusaaja ja mõistev...liberaalne euronoor?

Hetkeks tahaks ka tänutundega meenutada meie ex-p. ministri Taavi R. seikluseid Malaisias. Tema ennastsalgava tööga on meie tuntus kulutulena levinud ka maailma kaugeimatesse paikadesse.
Ei seadnud ta seal esikohale ei oma peret, ega andnud armu ka endale....ikka töö, töö, töö....
Au ja kiitus meie tublile nooremleitnandile Taavile! Väga tahaks loota, et meie maailma kõige demokraatlikumal moel valitud, Eesti esimene sooneutraalne president Kersti Kaljulaid ei jäta teda ka tulevikus ilma kiitustest ja aurahadest. Mees on need kõik ilusasti välja teeninud. Siin pole mingeid kahtluseid.

Palju on olnud sarnaseid üllaid hetki ja tegemisi ja väga palju on veel ka tulemas.
Vankumatu usk meie valitsusse ja juhtidesse on hädavajalik, et meid saadaks see katkematu edulugu...et saaks tulla nii "Rail Baltic", kui ka tselluloosi tehas.
Et viimaks ometi ka võetaks vastu kooseluseadus, mis liidaks meid tugevamini Euroliidu solidaarsesse perre. Siin on meil igal oma panus anda. Olgem vankumatud oma tahtmistes ja võtkem eeskuju parimatelt! Alles mõni aasta tagasi oli Annika Laats tundmatu kirikuõpetaja....aga nüüd peab temast lugu meie president ja tohutul hulgal omasooiharaid. Vaadake....kuhu võib viia inimest väsimatu töö ja õigetele põhimõtetele kindlaks jäämine. Ilusat jaaninädalat kõigile....ja elagu Euroliit!
Jooge morssi!

Allikas: Lauri Varikonto, Facebook?

Read more...

teisipäev, 19. juuni 2018

Lõunatund: Raamatuesitlus 11.11.2016. a. - Heiki Kortspärn "Sureme surmates".


Read more...

POMMUUDIS: Poola president Andrzej Duda teatas, et paneb Euroopa Liidu liikmelisuse referendumile

Poola president Andrzej Duda teatas, et paneb Euroopa Liidu liikmelisuse referendumile. Euroopa Liit seisab silmitsi kriisiga, kui ka Poola peaks Euroopa Liidust lahkuma, kirjutab Daily Express.

Andrzej Duda kavatseb küsida rahva käest, et kas Poola peaks Euroopa Liidust lahkuma.
Rahvahääletusel moodustatakse 15 erinevat punkti – neist kõige tähtsamad:

    Euroopa Liidu liikmelisus
    Kas Poola põhiseadus peab olema rahvusvahelistest ja Euroopa Liidu seadustest kõrgemal.
    Kas Poola jääb edasi NATO liikmeks.
    Kas riik võtab põhiseadusega kaitse alla “kristliku pärandi”.

President selgitas, et referendumi küsimuste lõpliku vormi üle otsustamiseks toimub konsulteerimise periood. Seejärel küsib ta ametlikult senati heakskiitu rahvahääletuse korraldamiseks.

Rahvahääletus EL-is jätkamise üle peaks toimuma novembris, kui senat selleks nõusoleku annab.

Allikas: http://rahvuslane.ee/valisuudised/pommuudis-poola-president-andrzej-duda-teatas-et-paneb-euroopa-liidu-liikmesuse-referendumile/

Read more...

Üks intsident

Tere kõikvõimas facebook!
Tahan Teiega jagada ühte intsidenti, mis juhtus minu ja minu elukaaslasega eile 17.06.18 kella 16.30-17.20 vahel Raplamaal, Järvakandis.
Nimelt suundusime elukaaslasega sealsesse kohvikusse, kus juua ära ühed kosutavad marjasmuutid ja siis edasi liikuda.

Jätsin oma auto maja ette, ühiskasutavasse avalikku parklasse käima, et kliima salongi mõnusalt külmaks puhuks ja oleks talutav edasi liikuda, sest mõistagi oli eile ilus soe ilm.
Olime oma smuutid kätte saanud ning suundusime õue terrassile neid nautima, kus nautis ka hilist lõunat/õhtusööki ka 1 seltskond, mis koosnes 4 täiskasvanust ning 2 lapsest.
Järsku palus mul sellest seltskonnast 1 naisterahvas, hiljemalt ära tundes oli see meie Tallinna abilinnapea ja EESTI ROHELISTE Erakonna juht Zuzu, et ma oma auto seisma jätaks, kuigi mu auto asus teist 10-15m kaugusel.

Vastasin Talle kenasti, miks ma selle käima jätsin ning ka, et olen varsti minema minemas. Minu vastusega Ta rahul ei olnud ning hakkasite oma tuttavatega laste ees mind käskivalt sundima, et ma selle seisma jätaks. Kui ma seda ikka ignoreerisin ägestusite ning tõusite püsti, seistes minust 2m kaugusel umbes ning lubasite mu rehvid läbi torgata. Seegi polnud kõik! - Te võtsite endale õiguse mind mõnitada roppustega laste ees, teiste ees, võõraste ees!?
Võin tuua ka näiteid: “Pekinägu, Paksmagu, tropp, jobu jpm”
Minu meelest oleme me kõik omamoodi siia ilma loodud ja mis õigusega tulete te mind tühja koha pealt solvama? Kus on teie eneseväärikus?

Jäin õnneks selles olukorras suhteliselt vaoshoituks ning rohkem naersin Teie dramatiseerimise üle ning mõistsin, et teil tuleks endaga rohkem tööd teha.. nii vaimselt kui ka muud moodi.
Kas see ongi õige tegu, et tulla pealinnast maakohta ja alandada/sõimata siinset noort, kes proovis lihtsalt turgutada ennast külmasmuutiga ning hiljem minna külma autosse? Ma ei osanud muud moodi oma tumedat autot jahutada, et selles kannataks võtta ette üks külaskäik/sõit vanemate juurde, kuhu on oma 20km.

Vot nii viisakas ja eeskujulik ongi meie Tallinna abilinnapea Züleyxa Izmailova aka Zuzu.

Võib jagada siis ehk rahvas teab keda mitte pooldada valimistel.

Allikas: Kauro Kruusmaa, Facebook
______________
Rohelised propageerivad narkootikumi kasutamist:


M.I.

Read more...

esmaspäev, 18. juuni 2018

MATTI ILVES: PAGULASTE VASTUVÕTMINE LÄHEB ROOTSILE KOHUTAVALT KALLIKS

Rootsi ajalehe "Svenska Dagbladet" toimetaja Per Gudmundsson on teinud kindlaks, et nn. pagulaste ülalpidamine läheb maksumaksjatele maksma mäksa rohkem kui alguses arvati, nimelt 347 miljardit eurot! Seda on tunduvalt enam, kui optimistlikud riigitegelased alguses arvasid.

Rootsi riik võtab innigrante heameelega vastu. 2015 oli nende ametlik arv 690 000 ja 2017 juba 830 000, kausjuures ühe immigrandi oodatav eluiga rootsis on keskmmiselt 58,3 aastat. Sellise eluea puhul läheb üks pagulane riigile maksma 418 827 eurot. Rootslased ei arvesta üldse sellega, et esimese põlve immigrandid mingit tööd oleksid võimelised tegema ja on ülalpeetavad puhtalt maksumaksjate arvel.

Huvitav oleks ka teada, palju on Eesti tegelikud kulutused immigrantidele siia tulekuks. Kui liita juurde nõnda-üteldud (peamiselt neegritest) "üliõplastele" meie riigi poolt makstavad kulud (mina ei usu, et neegrid maksavad enda "õpingute" eest ise), sest ülikoolid on muutunud juba ammu immigratsioonipumpadeks, selline on poliitika.  Samuti ei pea neegrid peale õpingute lõpetamist või väljaviskamist, mida muidugi ei lasta juhtuda, minema tagasi oma koduriiki ülesehitama, vaid nad saavad lihtsustatud korras Eestis alalise elamisloa!

Kasutatud allikas: https://www.kansalainen.fi/pakolaiset-maksavat-ruotsille-347-miljardia-euroa/

Read more...

“Räägime asjast” 17.06.2018

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-17062018/
 

Read more...

Tagatubade riiklus

Milles on riigikogulase ja tavalise töötaja vahe? Vahe on selles, et kui tavaline inimene astub töösuhtesse ja tema töösuhet reguleerib tööseadusandlus, siis riigikogulane astub staatusesse ja tema sellist staatust tööseadusandlus ei reguleeri. Peale riigikogulaste pole ka presidendi amet töösuhe, vaid isiku staatus - ta on president 24/7 ja olla president - see pole töösuhe ega tööl käimine. See on ka põhjus, miks RK liikmed ajal, mil nad mingit tööd ei tee (suvi), saavad oma kõrget tasu edasi. Ja miks neil pole puhkust - oma staatuses ollakse kogu valimisperioodi vältel ja see staatus ei katke ei nädalavahetusteks, ei suvekuudeks, ei üldse. Staatus algab Riigikokku saamisega ja kestab kuni volituste lõppemiseni.

Kui mõelda staatuse kategoorias, siis on meil ühiskonnas veel staatusega inimesi. Need on firmade ja ettevõtete omanikud. Nad omavad oma firmat ja see pole nende töösuhe firmaga. Omanikuks olemist ei reguleeri tööseadusandlus ja kui omanik võtab välja dividendid, siis pole see palk.

Tagasi RK liikmete juurde tulles ja nende seisundit staatuse läbi mõistes on just RK liikmed meie riigi omanikud. Nende staatus riigis on täpselt sama, mis on firmaomaniku staatus firmas.

Niisiis, meil on sisuliselt seisuslik ühiskond, kus teatud inimestel on nende eriline staatus. Nad saavad raha, aga see raha pole nende palk töö eest - nad saavad seda oma staatuse eest. Nad küll teevad midagi (aga võibolla ka ei tee midagi üldse - nende vaba valik), aga see tegemine pole reguleeritud tööseadusandlusega. Neil pole oma staatuses ei kohustusi ega vastutust - riigikogulastel pole seda riigi ees, nagu omanikel pole seda oma ettevõtte ees. Tuleb vaid hoolitseda, et kõik kokku ei variseks.

Seda RK liikmete vastutamatust nimetatakse sõnadega "poliitiline vastutus." Sisuliselt tähendab see erakonna ülemvõimu oma liikme suhtes - erakonna tagatuba võib kellegi mingil põhjusel järgmistel valimistel nimekirjas tahapoole nihutada või nimekirjast üldse välja jäta.

Selline on meie seadusandlus. Kas see meile meeldib või mitte, see on juba teine küsimus. Nii asju vaadeldes selgub aga, et meie riik polegi demokraatlik, vaid on seisuslik - seda omavad ja määravad isikud, kes on riigi suhtes mitte palgatöötaja, vaid omaniku staatuses.

Kuulen vastulauset: "Aga meil on ju valimised!"

Jajah, me võiksime oma riiklikku korraldust ka demokraatiaks pidada, sest eks RK liikme staatuse saamine ole ju seotud valimistega... Paraku!

Esiteks - me ei vali isikuid, vaid erakondi. Teiseks - erakonnas ei moodustata valimisnimekirju mitte rahva või erakonna tahte kohaselt, vaid valimisnimekirjad koostab erakonna tagatuba. Kolmandaks - meil kehtib ülekantava hääle põhimõte - valituks saavad alati need, kes on valimisnimekirja eesotsas. Ja eesotsas on alati need, kelle sinna paneb klann.

Nii ongi mõned RK-s igavesti. Ise nimetavad nad endid elukutselisteks poliitikuteks, kuid tegelikult nad pole seda - neil on lihtsalt elupikk staatus, mitte elukutse. Oma alustelt pole meie riik seeläbi demokraatia, vaid erakondlik diktatuur. Täpsemalt: tagatubade, klannide diktatuur. Tagatube me ju ei vali, jah? Aga nemad meid ju valitsevad, jah?

Kogu progress ühiskonna arengus seisneb selles, et enam ei omandata staatust sünniga, vaid see on tagatubade organiseeritud ja määratud. Tõtt öelda - ma eelistaksin, et staatus saadaks sünniga ja oleks päritav: eks just kingsepa pojast saab ju hea kingsepp ja pagari pojast hea pagar.

Mis roll jääb siis demokraatiale? Ah, väga pisike: see on rahva võimalus valida valitsev erakond. Rahva osa ja roll kogu mängus on osaleda valimistel - anda valitsejate võimule legitiimsus. Reaalset valikut isikute osas rahvas ei tee. Meenutage varasemaid valimisi: kõik valitavad seletasid enne valimisi nagu ühest suust: "Tulge kindlasti valima!" Sisuliselt anuvad nad rahvalt oma legitiimsust olla valitsejad. See pole nende üleskutse demokraatiale, vaid oma staatuse ja võimu tagamise vajadus.

Sellise "demokraatia" kõrval on meil aga ka natuke vabadust: meil on sõnavabadus - vabadus oma suud pruukida. Näiteks Facebook'is. Kuid sedagi vähest üritatakse piirata - on ju käibele lastud uus termin: "vihakõne." Ja see on nagu vabaduse vähkkasvaja - vaikselt laienedes halvab ja hävitab see lõpuks vabaduse üldse.

Allikas: Harri Kingo, Facebook

Read more...

pühapäev, 17. juuni 2018

Huvitavat pühapäevaks: Pihtimused ametnike tööst: veidrad tabelid, pidev kohvijoomine ja ühe sõrmega trükkimine

Delfi üleskutsele kirjutada ametnike igapäevatööst - sisututest ülesannetest ja veidratest juhtumitest - vastas nii mõnigi oma kogemusest avalikus sektoris.

Tänases Päevalehes kirjutas Reet Pärgma autorikülje suvepraktikast ministeeriumis - täis mõttetuid ülesandeid ja kentsakaid juhtumeid.
Toome välja huvitavamad palad ametnike elust. Veidrad tabelid kõige arvestamiseks? Aruandlus, mis hakkab segama töötegemist? Ühe sõrmega 20 minutit trükkida ühe minutiga kirjutatavat teadet?
Allikate sõnul leidub ametnikutöös palju kasutut ja veidrat. Anonüümsuse säilitamiseks on kirjutajate nimed ja ametikohad muudetud.

Diana
Kõige suurem probleem riigiametites on see, et need kasvavad kui lohepead, raiud ühe ära....3 kasvab asemele. Enamuses on need loodud oma sõpradele ja tuttavatele, parteikaaslastele heade soojade töökohtade tarbeks.
Oma 30 aastasest riigiametniku kogemusest erinevatel töökohtadel võiks rääkida imelugusid, kuid eks igas ametis on oma veidrused ja oleneb väga palju juhtist s.t kuidas tema nägmus töötegemisest on jne.
Üks kõige naljakam tegevus on olnud Tarbijakaitseametis, kus endise IF Kindlustuse juhatuse esimees A.Sooniste juurutas peadirektorina tööle asudes ametnikele sellise tabeli täitmiseks, kus igaüks märkis erinevatesse lahtritesse tabelis näiteks mitu telefonikõnet ta päevas tegi (kusjuures kui näiteks naine helistas ja teatrisse kutsus, siis see läks ka tabelisse nõustamisena kui nn "muu kõne"), mitu kirja päevas lahendasid, mitu tundi autoga sõitsid, mitu tundi kontrolli teostasid, mitu tundi kolleegidega vestlesid jne jne.....neid lahtreid, mida täita tuli, oli kokku ca 50.
Seejärel juurutas ametis kompetentsijuhtimise süsteemi, mille alusel määras palka ja lisatasusid, igaaastaselt teostas koondamisi selliselt, et koondas ära näiteks peainspektorid ja moodustas nõunike kohad, võttis uued, siis koondas jälle need ja moodustas peaspetsialistid, ekspedid, nüüdseks valdkonnajuhid.
Tema alluvuses on nüüd vist 5 aasta jooksul 90% isikkoosseisust välja vahetatud.
Muidugi need erinevad kampaaniad millega riigiametid kõik kokku puutuvad ja ulmelised komandeeringud, koosviibimised, suve- ja talvepäevad ja koolitused oma tuttavate turismitaludes või hotellides.
NB! Tarbijakaitse uuendustest, soovist sellele "elu sisse puhuda", on Delfis varasemalt ka kirjutatud: "Majandusministeerium püüab närbunud tarbijakaitseametile uut elu sisse puhuda".

Kaarel
Veetsin praktikal riigiasutuses pool aastat ja kokku olin kolmes eri osakonnas. Kõige ebameeldivam kogemus oli siis, kui pidime õppima 62-aastaselt ametnikult, kuidas sisestada teateid arvutisse.
Temal võttis ühe sõrmega trükkimine 20 minutit aega ja mina sain ühe teate kirjutamisega hakkama ühe minutiga. Kahjuks trükkida anti meile vähe ning pidime 4 tundi järjest vaatama, kuidas inimene teateid sisestab. Meeletu ajaraiskamine töötaja poolt, kes on vana ning arvutikasutus alla igasugust arvestust.
Lisaks oli üks töötaja, kes päev otsa telefoniga rääkis oma kabinetis mehe ja sõbrannadega ning nii tema päevad möödusid. Käisin ka osakonnas, kus inspektor käis visiitidel asutuses ning samal ajal ka poodides riideid ostmas. Päevasel ajal istuti kaks tundi kontoris ja joodi kohvi ning söödi küpsiseid. Ja iga hommiku saadeti tõesti meil, kus oli kirjas uudised järjest, mida ajasisustamiseks teha.
Ametnikel on ka autojuhid, kes neid riigi rahade eest sõidutavad sinna, kuhu nad soovivad ehk siis poodidesse jne. Kui ametnikul läheb kaua, siis autojuht ka vahepeal tukastab autos.

Marit riigiametnikust tuttava tööpäevast
 Üks päev: tööpäev algab kell 9, vean ennast veidi enne kümmet kohale. Käik kohvi järele, mõni sõna kolleegidega ja kell on juba pool kaksteist. Võtan ette pooleldi loetud seaduseelnõu, millest pean vigu otsima - nagu ka viis inimest veel. Oleme seda lugenud juba kolm nädalat. Paar viga ka leitud ja sõnastust parandatud. Enamusest asjadest ei saa aru, sest ma pole selle valdkonnaga kunagi elus kokku puutunud.
Oi, kell juba pool üks! Peab lõunale minema. Majas on söögikoht üsna rahvarikas, lähen majast välja. Lubasin lapsele kuskilt uue telefonilaadija otsida, koer hammustas vana pooleks. Kui majja tagasi jõuan, hakkab kell kolm saama. Süüa ei jõudnud, jooksen puhvetist läbi ja võtan kaks pirukat. Pirukate kõrvale käib muidugi kohv. Kohvimasina ümber on uuemate uudiste juturing, räägitakse maja peal levivaid kuulujutte kes kellega käib, kedakuskil nähti, kes on ootamatult ebasoosingusse langenud jne. Veerand viis panen paberid laual kokku ja arvuti kinni, aeg koju minna.
Teine päev: Hommik algab koosolekuga kell 10 (sest varem jõuab tööle nagunii ainult valvelaud). Koosolek on igav, venib poole üheni. Millest õieti räägiti, keegi ei mäleta. Otse lõunale. Pool kolm tulen lõunalt, joon kohvi ja püüan pool tunnikest eelnõusse süveneda. See on keeruline, sest laps helistab, siis helistab abikaasa. Pool viis koju. Eelnõuga on aega veel kaks kuud. Kui ükskord valmis saab, siis saab valmis. Mitte enne.

Kaspar
 Ametnikul tööd kõrini. Asi, mis aga häirib, on lõputud koosolekud ja tegemiste aruandlus. Raske on aru saada, miks peab terve osakond pealt kuulama, kui osakonnajuhataja uurib ühe ametniku ühe väga spetsiifilise töö arenguid, seejuures teisi puudutav osa ja roll selles on ammuilma teada.
Kas nad ei saaks seda omavahel arutada? Miks mina ametnikuna pean sellisel koosolekul istuma?
Teine süüviv trend on igareedesed aruanded, mis ikka nädala jooksul täpselt tehtud sai, ja igaesmaspäevased aruanded, kus päevade, kohati isegi tundide kaupa kirjas, mida sellel nädalal teha kavatsetakse.
Selliste asjade peale kulub pea kolmandik ametniku tööaega, kui siia juurde lisada asjaajamine, mis kaasneb juba paaripäevase välislähetusega, alates taotlusest, eelarvest, hotelli bronnist, lõpetades sõidupiletite kleepimisega mingile finantsosakonna tädile ja kõige selle elektroonilise kooskõlastusringi korraldamisega, siis kui palju see ametnik lõpuks oma sisutööga tegeleda saabki?
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=82660779

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP